Mõni nädal tagasi ärkasin ma hommikul maru kesise enesetundega. Ma kellaaegadest suurt ei tea, aga ma tean seda, et kui olin päev läbi vaheldumisi iiveldanud ja oksendanud, siis umbes südaöö paiku anusin Joosepit, et kutsugu mulle kiirabi, sest ma enam ei suuda.  Ma olin nagu zombie ja mu enesetunne muutus aina kesisemaks. Mul ei püsinud isegi vesi ja kummelitee sees, mida ma pidin perearsti nõuandeliini kohaselt igal juhul, olenemata, kas püsib või mitte, paari lonksu kaupa jooma.
Kiirabi tuli, tegi esmased terviseprotseduurid, nagu näiteks paigaldati arterikanüül koos sõber tilgaga, et ma päris ära ei kuivaks, ja siis otsustasid mu endaga kaasa viia. Kuna mu keha oli veepuuduse tõttu kurnatud, siis korterist kiirabiautosse vedas mind autojuht koos Joosepiga, pärast hiljem kärutati kiirabiauto kanderaam erakorralises oleva voodi kõrvale ja põhimõtteliselt pidin ühest voodist end teise rullima.

Haiglas selgus, et mul on veres põletikunäit. Samuti oli mul ka väike palavik, süda kloppis nagu auruvedur ja vererõhk oli kõrge. Ühesõnaga kõik oli lappes.
Tilguti kaudu lasti mulle veeni iiveldamisvastast ravimit ja veel midagi kõrvetamise vastu, sest mul söögitorus metsikult põletas. Päris sajaprotsendiliselt iiveldamine ja valu järgi ei andnud, aga natuke leevendas küll. Mingi hetk jäin ma isegi magama, sest kui ma uuesti silmad avasin, siis oli vahepeal varahommik kätte jõudnud ja uus vahetus siblis ringi.

Sellest oli muidugi kahju, sest öine vahetus oli palju toredam, nad olid kuidagi südamlikumad ja hoolivamad. Kui ma näiteks tundsin, et valu hakkab taas pead tõstma, siis koheselt reageeriti. Ja öine valvearst tundis mu ära, tuli eraldi ütlema, et nägi minust ETVs saadet „Iseolemine“ ja et ma olen väga sümpaatne ja armas tüdruk ning tegi mulle pai ja ütles, et ma vastu peaksin. Ja kuna mul oli palavik, siis ütles, et nad peavad mulle igaks juhuks koroonatesti ka tegema. Seda ütles ka kuidagi kaastundlikult, justkui andeks paludes, sest mul ju niigi halb olla. Aga mul oli sel hetkel nii savi, tehke või 10 korda.
Test ise polnud üldse valus ega ebamugav. Tavalise vatipulgaga keerutati ninas ja oligi kõik. Kui test oli tehtud, siis ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas see oli ikka koroonatest.. et võib-olla oli see alles mingisugune eeltuimestus, enne, kui mulle kahemeetrine sukavarras ninna lükatakse. Aga eip, see oligi. Lebolaks. Ma ei saa aru, mis ninakoopa sügavustes surkimisest ja ajuni metallvarda ajamisest inimesed räägivad?

Peale selle, et mul oli tilgutivoolik, insuliinivoolik, pulsimõõtur sõrme otsas, siis käevarre ümber oli mul ka see statsionaarne vererõhumõõtur, mis iga 15 sekundi tagant piiksus (öösel ka, wiii) ja ma julgen väita, et see oli ilmselt üks kõige ko-hu-ta-va-maid asju üldse, peale mu enesetunde muidugi. Kas nad seal EMOs siis ei tea, et haiged vajavad taastumiseks rahu ja vaikust. Eriti tore.. mitte, oli see, et see masin oli mu pea juures ja nii see piiksus seal tundide viisi.
Ma saaks aru, kui see masin pistaks siis pröökama, kui ei saa enam mu rõhku kätte või just vastupidi, on ohtlikult kõrge, et siis annab märku, et ou kuulge, teil on siin keegi suremas, aga et niimoodi pidevalt.. milleks?

No ühesõnaga, kui personali vahetus oli ära toimunud, siis ega minuga enam midagi väga ei tehtud. Korra võeti veel arteriaalne veri, et mingisugust happelisuse? näitu kontrollida, käidi kuulati südant ja vsjoo. Paar korda kuulsin, kuidas uus vahetus uuris, et mis värk minuga on, mille peale öeldi nii muuseas, et aa, see on see iiveldav ja oksendav diabeetik. Ma olin nagu jaa, palun tehke midagi, et mul parem hakkaks vms. Mingi hetk tuli arst, kes küsis, et kuidas ma soovin, kas haiglasse sisse jääda või koju minna. Olles viibinud 12h nende piiksude keskel, ütlesin, et tahan koju, ja nagu tellitult veeres mu silmanurgast pisar põsele. Tundsin, et kodus olles taastuksin kiiremini ja paremini. Kodus on hea ja vaikne, ja kodus on Joosep, valmis minu väiksemaidki soove täitma, et mu olemist natukenegi leevendada.

Kui masinad ja kanüülid olid mu küljest eemaldatud ja kõik vajalikud paberid korda aetud, arve tasutud jne, siis Joosep talutas mu autosse. Koju jõudes läksin kohe voodisse ja seal ma vegeteerisin neli päeva jutti. Joosep keetis mulle teekest ja jälgis, et mul oleks kõik vajalik olemas. Ema käis ka mind vaatamas, keetis vee baasil kaerahelbeputru, aedviljahautist, aga ma ei suutnud midagi süüa, sest tahket toitu oli nii valus neelata, nii valus, et keha kattus koheselt külma higiga. Kodus ma enam ei oksendanud, ent kõrvetised olid meeletud.

Peale nädalast kiratsemist ning ainult kummeli- ja apteegitilliteed juues, mõni lusikatäis jogurtit ja kaerahelbeputru ka sekka, otsustas Joosep, et viib mu uuesti erakorralisse. Ma küll alguses punnisin vastu ja ütlesin, et ootame veel ühe päevakese, ehk läheb juba homme paremaks, aga Joosep ütles, et mida me siin ootame, ma ei saa valu tõttu isegi magada, rääkimata söömisest. Nii pakkisimegi mu kodinad uuesti kokku, juhuks, kui pean haiglasse sisse jääma.
Erakorralisse jõudes paigaldati mulle uuesti kanüül, aga sellega on alati omaette ooper, sest diabeetikuna on mul maru kehvad sooned, aga viimaks said ikka ühe äbarikukese kätte. Kui olin tunnikese tilga all istunud, tuli arst, kes esitas mõned küsimused, katsus kõhtu ja saatis mu seejärel kõhukompuutrisse ning selgus, et mul on kastriit. Sain ravi peale ja nüüd on elu taas lill. Maos ja söögitorus ei põleta enam. Muidu oli reaalselt selline tunne nagu keegi oleks mulle kõrist süütevedelikku alla valanud ja tiku järele visanud.

Ma kodus olles kasutasin Renniet kõrvetiste vastu, aga see ei aita muhvigi. Heal juhul ainult pooleks tunniks leevendab natuke, aga haiglast kaasa antud Maalox närimistabletit on reaalselt parimad. Ma sain tundideks valust lahti. Kui keegi veel vaevleb kõrvetiste käes, siis ausalt, proovige Maaloksi. See on käsimüügiravim ja seda on saada nii pulbrina, närimistabletina kui ka vedelikuna. Lisaks kirjutati mulle ka maokaitsetabletid, mida ma pean vähemalt kaks kuud manustama.

Joosep oli kogu mu haiguse vältel niiii tubli ja armas. Hoolitses esimesest päevast alates selle eest, et mul oleks kõik vajalik olemas. Käis apteegis, käis meie kohalikus kiirabipunktis, helistas perearsti nõuandeliinile jne. Hoidis mu kätt, silitas mu peakest ja kohendas padjakest, oli ühesõnaga sajaprotsendiliselt olemas. ma veel mõtlesin endamisi, et ongi nii nagu meie pulmapäeval altari ees lubas, et on nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises. Mäletan veel, et kui oli haiguse viies päev, siis ta läks esimest korda kodust välja maja peale ehitama, et end natuke tuulutada ja kui mul mõni tund hiljem enesetunne märgatavalt halvenes, siis tuli kohe koju ja ma hakkasin lihtsalt nutma. Joosep oli alguses segaduses, et miks ma nutan, kas midagi juhtus, kas mul on valu hullemaks läinud, aga ei, ma nutsin heldimusest. Ma tundsin siiralt kui väga ta hoolib ja armastab mind.

HOIATUS!!! Nõrganärvilistel mitte lugeda. Võib sisaldada häirivaid kirjeldusi.

Olen jõudnud nüüd oma teise ehk vasaku silma meditsiiniliste jutustuste juurde.
Kui paremale silmale tehti verevalumite eemaldamiseks läätsevahetus op 2007 jaanuaris, mis peale ma kaotasin nägemise, jätkati hoogsalt parema silma laserdamist.
Ma vist olin kogu sellest olukorrast nii segaduses, et ei tulnud selle pealegi, et minna teise kliinikusse ja / või küsida mõne teise spetsialisti arvamust. Olin kogu sellest ravist emotsionaalselt lihtsalt nii väsinud.

Lõpuks polnud vist enam midagi laserdada ning sain mõneks ajaks laserravist puhkust. Elu kulges mõnda aega päris kenasti ja rahulikult, sain vaimsest kurnatusest taastuda ning tärkavat kevadet nautida. Selle aja sees tutvusin ka Joosepiga, tutvusin uute sõpradega ja nii see eluke muudkui veeres nagu hernes.
Kui suvi hakkas lõpu korrale jõudma, siis septembri hakul hakkasin oma 22. aasta sünnipäevapidustusi planeerima. Kuid vahetult enne sünnipäeva hakkasid mul meeletud peavalud. Ja kui ma alguses arvasin, et see on mingi järjekordne suvaline peavalu, siis üsna ruttu sai mulle selgeks, et asi on märksa tõsisem. Valu oli levinud üle kogu mu näo ning muutnud mind liikumisvõimetuks. Valu oli nii tugev et mul puudus igasugunegi võime püsti seista, veel vähem ringi liikuda. Ruumiline tunnetus oli null. Ma oleks nagu ümmarguse palli sees olnud.
Ma ei tea mille järgi mu ema aru sai, et asi on ilmselt silmades, aga silmakliinikusse mind viidi.

Kliiniku ajast mäletan ma ainult nii palju, et lebasin ukse taga toolidel, nägu valust tulitamas ja et arstide küsimustele suutsin ainult mõnel üksikul korral vastuseks mõmiseda. Ja mäletan ka ema pehmeid käsi, mis silitasid mu juukseid.
Kliinikus mõõdeti mul koheselt silma siserõhku, milleks oli 80 misiganesühikut. Normaalne oleks vahemikus 12-22. Pikema jututa võeti mind haiglasse sisse, viidi protseduuridetuppa ja tehti silmasisene süst. Mustvalgena kirja panduna kõlab see rõvedamalt kui see tegelikult on. Ja ega kui mulle ka esimest korda arstikabinetis öeldi, et nad tahavad teha mulle silmasisest süsti, siis vajus mu süda küll korraks saapasäärde.

See protseduur näeb siis umbes sedasi välja: ripsmed kleebitakse kinni, siis pannakse metallist silmaklamber, mis hoiab silma avatuna, siis tehakse tuimestussüst ja seda ka loomulikult silma sisse. Ning seejärel tuleb teine süst, koos ravimiga. Protseduur ise valus ei ole, võib vahel pisut kibe olla, aga ei midagi hullu. Silmasisese süsti eesmärk on siis veidi rõhku alandada. Ja rõhku oli selleks vaja alla tuua, sest muidu nad poleks skalpelliga saanud mu silma kallale minna.
Kõige ebameeldivam selle protseduuri juures ongi tuimestus ise. Aga kui see üle elatud, siis edasine on juba täitsa nitševoo.

Kui tuimestused ja ravidoos silma sisse saadud, ripsmed lahti teibitud ja metallklamber silma ümbert ära võetud, siis kaetakse silm pehme marlilapiga kinni ning oledki vupsti valmis.

Järgmise päeva varahommikul toimus mul op ja kui see oli edukalt möödas, siis paari nädala jooksul taastus see nägemisjääk, mis oli alles jäänud. Nimelt, kui inimese silmarõhk on normaalväärtusest kõrgem ja ta ei tegele sellega, siis aja jooksul, hästi vaikselt, kahjustab kõrge silmarõhk nägemisnärvi. Väga paljud inimesed võivad elada niimoodi aastaid, ilma, et nad ise arugi saaks või teaks, et neil juba on vaatevälja kahanemine toimunud. Aga kuna minu rõhk oli nii masendavalt kõrge, siis see pressis korralikult närvide peale, mistõttu minu nägemine kahanes sama kiiresti nagu vaataks kiirkerimisega filmi.

Kaks nädalat peale oppi taastus siis see nägemine, mis oli nägemisnärvist järele jäänud. Nägin kontrastseid värve, nagu näiteks must ja valge, kui ka punast, erkrohelist ja kollast. Ruumi sisenedes suutsin päevavalguse järgi akna asukoha tuvastada. Nägin inimeste ja hoonete tumedaid siluette, kroomitud ukselinke.
Kui küsite, kuidas mul silmarõhk nii kõrgeks läks, siis vastus on lihtne. Nagu ma oma eelmises postituses kirjutasin, siis laserravi tehes armistub silma võrkkest ning kõrvale tekib teisi veresooni, mis põhjustas lõpuks silmasisese veresoonte ummistuse, mille tagajärjel silmasisene vedelikuringe oli tugevalt häiritud. Uh, küll sai pikk ja lohisev lause.
Sain endale uue ja uhke diagnoosi – roheline kae ehk glaukoom. Glaukoom on silmasisese rõhu tõus, mis võib viia nägemisnärvi kahjustuse ja pimedaks jäämiseni. Kopeeritud netist:
Suurenenud rõhk silmas kahjustab närvirakke, mis kulgevad võrkkestas, kuni need lõpuks hukkuvad. Kõrge rõhk surub ka väikestele võrkkestas kulgevatele veresoontele ja vähendab nendes verevoolu. Nende veresoonte ülesandeks on toita nägemisnärvi ning verevoolu vähenemise tulemusena jääb nägemisnärv toitaineteta ja taandareneb. Kuna võrkkesta närvirakud ja nägemisnärv viivad informatsiooni silmast ajju, siis nende töö häirudes kaob tasapisi ka nägemine.

Ning kuna glaukoom on progresseeruv silmahaigus, siis tänaseks päevaks ei näe ma enam midagi, isegi mitte valgust. Glaukoomi puhul on oluline, et silma siserõhk püsiks vahemikus 12-22, siis saab oma nägemist ikka päris pikalt hoida.

2007. aasta jooksul  tehti vasakusse silma veel mitmeid operatsioone, sest vahepeal läks silma siserõhk jällegist liiga madalaks ning seda tuli uuesti timmida.
Ja mingil teisel või kolmandal opil juhtus selline lugu, et mulle unustati teine doos lokaalset tuimestust panna. Lihtsalt opi eesruumis, kus patsiente lõikuseks ettevalmistatakse, aeti midagi segi ning mulle unustati teine törts kohalikku tuimestust silma tilgutada. Aga kui ma siis opilaual hakkasin kurtma, et mul on vägaväga valus, siis arst pobises, et „no siin küll ei tohiks praegu valus olla“. Kuid mina jätkasin soigumist ja vaikselt ahmisin juba valust ka õhku, mille peale arst lõpuks operatsiooniõdedelt küsis, et kas nad patsiendile tuimestuse tegid. Oli tajuda, et ruum jäi hetkeks haudvaikseks ning siis hakkas järsku kõigil kuhugi hirrmus kiire. Järgmine hetk süstiti mulle parema käe kanüüli midagi ja peagi tundsin, et valu kaob ja mu hingamine muutus taas rahulikumaks.

Nonii, vist sai enam-vähem kõik kirja…

Seda lugu meenutades tekkis mul nostalgialaks Silmakliiniku haiglapäevilt. Tundub, et pean selle jaoks ka vist eraldi postituse kirjutama. Et, mismoodi haiglas, silmahaiguste osakonnas, pimedale toitu serveeriti ja milliseid vahvaid jutte palatimutid rääkisid jne.