Jõululaupäevaeelne saaga vol. 2
Ma räägin nüüd teile loo sellest, et mismoodi see jõulupuu lõpuks meie koju jõudis. Esiteks ma pean ära märkima, et ma olin ikka kurb ja õnnetu küll, kui selgus, et me ei lähegi 20. detsembril koos metsa kuusejahile. Vahel ma mõtlengi, et milleks ma neid plaane teen ja miks end sedasi kiusan, sest kui ma ei teeks plaane, siis ei oleks mul ootusärevust ja kui miski pekki läheb, siis ei peaks ma tundma meeletut pettumust. Samas teise külje pealt lähenedes, kui ma üldse ei planeeriks ja teeksin kõike spontaanselt, siis oleks Joosepil minu tegemiste ja plaanidega keeruline sammu pidada. Ühesõnaga ma ei saa aru, et mis oleks ideaalne lahendus, sest kui teen plaane, siis tihti need ei lähe üldse plaanitult ja kui ma ei tee plaane ega teavita Joosepit nendest, siis on ka pahandus majas. Ma ei tea kas te üldse saate aru, mida ma öelda tahan? Ma pole kunagi olnud suurem asi seletaja ja selgitaja. Tavaliselt ongi nii, et kui oleme seltskonnas ja ma hullu elevusega laterdan mingist asjast, siis vaatab mulle otsa mitu paari mõistmatuid silmapaare, aga siis Joosep päästab hetke ja ütleb: "Las ma selgitan teile...Kai tahtis öelda seda, et..."
Tagasi kuuse juurde...
Oli juba 22. detsembri õhtupoolik ja mul endiselt polnud kuuske ja teadsin, et 23. detsembri peale ma seda üritust jätta ei saa, kuna pidin hommikul vara ära sõitma ja pärastlõunal, kui tagasi koju oleksin jõudnud, oleksin pidanud hakkama jõululaupäeva roogasid ette valmistama. Nii ma siis kössitasin diivanil ja olin torssis näoga ja üritasin mingisugust plaani välja haududa (järjekordselt plaani, eksole....inimene ei õpi kah ma ütlen). Äkki helistas ema ja uuris niisama, et mis teen ja kuidas läheb ja loomulikult halasin talle ka, et mul pole kuuske, mille peale ema küsis, et aga miks ma lillepoest ei lähe ostma. Nagu daah, ofcourse, küll on tore ja hea, et meil on olemas emad, kes oskavad alati lahendusi pakkuda. Kamandasin kohe Kiku püsti, et davaiks nüüd lähme lillepoodi kuuske ostma. Teel lillepoodi muigasin Kikule pisukese irooniaga, et näed kõik lähebki minu plaanide järgi: lumi on maas, jalutan oma väikese perega RMK metsaalale kuuse otsima (loe: jalutasin keset pimedat ja sombust ilma lillepoodi koos Kikuga...mees ja labraatorid jäid koju...just selline plaan nagu ma plaanisin, eksole....või siis sutsu teistsugune).
Jõudsime lillepoodi ja mida ma näen? Või noh, mina ei näinud endiselt midagi, aga kurb tõsiasi oli see, et Kiku ka ei näinud...mitte ühtegi müügiks olevat jõulupuud. Korraks kahtlesin isegi tema silmanägemises, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda oma kõrvu. Lootsin vist, et kuskil nurga taga peab üks jõulukuusk minu jaoks olema või müüja selle leti alt välja tõmbama. Aga eii, müüja ka kinnitas, et üks sats neil oli kuuski, aga need müüdi läbi (kes kurat ostab kuuse nii varakult ette?) ja loomulikult ega uut satsi ka enam ei tooda, sest kõigil oli juba kuusk olemas, ainult mina olin see ilma kuuseta õnnetuke. Poes oli üks klient, kes kohe soovitas meil minna ise metsa ja kuusk tuua, mille peale müüja muidugi hoiatas meid, et kui lähme, et siis läheksime ikka RMK alale ja et maksaksime, sest politsei on väga aktiivne jne. Nojah, seda ma ju algselt tahtsingi...
Suhteliselt nõutult astusime lillepoest välja ja meile järgnes selja tagant see sama klient, kes soovitas ise metsa minna. Kui õue jõudsime, siis proua hakkas elavalt seletama, et kui ta õigesti aru saab, siis me oleme vaegnägijad, mille peale ma siis käe üles tõstsin ja parandasin teda, öeldes, et ainult mina olen pime. Proua jätkas siis oma juttu: "Teie noored inimesed minge ise metsa ja võtke milline kuusk tahes, kui metsa ei taha minna, siis igalpool siin kraavides kasvavad ka kuused- ainult minge ja võtke, te ei pea sellepärast raha maksma- mina küll ei maksa. Ma tõin sama moodi õhtul pimedas, ma teen iga aasta nii. Ma tean kus Sa elad ja seal Sinu lähistel ka palju kuuski, minge ja võtke. Ma tean ka kus Su ema elab ja seal lähedal põllu peal on ka mitu kuuske. Ma räägin pimedas lähete, võtke oksasaag kaasa ja kolm mintsa ja ongi teil puu käes. Ma räägin teile tõsiselt, minge ja tooge endale ise kuusk metsast ja te ei pea maksma."
Proua rääkis nii julgustavalt vargile minekust ja kui lahkus, siis seisime hetke seal, mõlemil näos küsimus, et mis nüüd edasi? Ma siis ütlesin, et lähme ehituspoodi ja ostame siis kuusejala ja oksasae. Vaherepliigina ütlen, et Kikuga ehituspoes käia on sama hea, kui pimedaga kunstinäitusele või jalutuga balletti tantsima minna. Esmalt leidis mulle suure sae, aga no see poleks just undercover kuuse toomine, kui meil on kaasas viie meetrine puusaag, seega otsisime edasi. Lõpuks pistis Kiku mulle kätte mingi väiksema riista, aga kuna see tundus kahtlane olevat, siis otsustas Kiku oma olemasolevaid silmi kasutada ja pakendilt lugeda, millega täpsemalt tegu on- kipsinuga. Lõpuks pidime ikkagist müüja poole pöörduma ja saime ka oma soovitud oksasae.
Ehituspoest tagasi kodu poole jalutades külastasime siis toda põldu, millest proua rääkis, et seal võsastikus peaks kuused kasvama...no meie ei leidnud ühtegi...või no suhteliselt keset põldu ilutsesid tõepoolest kolm uhked kuuske, aga no kammoon, ma ei hakka saagima kesklinna lähistel põllult kolmest kuusest ühte maha. See oleks sama hea juba, kui ma läheks kellegi aeda ja saeksin endale sealt sobiva puu. Seega esmasel vaatlusel meile kuuske silma ei jäänud ja lõime käega ning läksime koju ära. Koju jõudes hüüdsin Joosepile, et tulgu vaadaku, kui ilus kuusk meil on ja kui Joosep lõpuks esikusse tuli, siis ütles, et aga ta ei tea ju kus meie kuusk on, mille peale Kiku vastas: "Mina ka ei tea." :D
Joosep kiikas veel trepikotta ka, kuna arvas, et teeme mingisugust tobedat nalja, aga siis rääkisin talle loo ära ja nentisin, et meil endiselt pole kuuske.
Peale tunniajalist sebimist, mis sisaldas lillepoe külastust, vargile utsitamist ja meie peaaegu kuusevargile minemist, istusime taaskord diivanil ja mina mossis ja kurvana. Ühtäkki teatas minu kõrval istuv Kiku, et kuulge teil on see RMK metsala kohe üle tee, et lähme toome selle kuuse sealt ära ja maksame ausate inimeste kombel ja nii me tegimegi. Nagu kaks naist muiste suundusime pimedasse metsa, kaasas oksasaag, taskulamp, telefon ja suhkruvesi...juhuks, kui tahan hakata susse püsti viskama.
Pimedas metsas ringi kollates oli päris hirmus, sest mul oli koguaeg tunne, et keegi tuleb ja koksab meid maha ja veab esimese põõsa alla. Õnneks nii ei läinud, aga kui oma soovitud kuusepuu leidsime ja uudistasime selle pikkust, laiust ja värskust, siis kostus eemalt krõbinat. Ma püüdsin seda lapselikul kombel ignoda, umbes nii, et mida ei kuule ja ei näe, seda pole ka olemas (ninja invisibility crap ehk et kui lapsega peitust mängida, siis laps seisab seina ääres ja katab näo kätega, sest siis keegi ei näe teda...where are you? I have no idea...). Kui kuuse kätte saime, siis vedasin seda ühe käe otsas nagu rambo, sest ma keeldusin kuuske horisontaalselt kandmast, et ladvast hoiaks Kiku kinni ja mina alumisest osast, sest sellisel juhul oleksin ma pidanud taga kõndima, aga see oli ka nii hirmus, sest ma olin endiselt üpris kindel, et keegi sarirappija jälitab meid.
Kui oma kuusega trepikotta jõudsime, siis astus alumine naaber just koduuksest välja, mille peale Kiku teatas, et meil on sõnum olemas (loe: sõnum, mis kinnitab, et oleme tasunud RMKle tolle kuuse eest). Aga kusjuures hullud süümekad olid ja kui seda ausalt saadud kuuske koju vedasime, siis koguaeg tundus nagu kõik vaataksid meid nagu mingeid kuusevargaid. No näed, kuidas kasvõi halvad mõtted tekitavad süümekaid. Ma lisan siia igaksjuhuks pildi ka, et tasusime tõepoolest ausalt selle kuuse eest...no juhuks, kui mõni armas inimene tahaks hakata mind laimama vms.
Temal nimelt olevat vene mees, kes muidu hakkab teisi naisi vaatama. Sellises hädas tuleb ikka abikäsi ulatada! Sain soojad ja siirad tänusõnad ja endale kogu päevaks hea emotsiooni