Eile kuskil poole päeva pealt niitis külmetus mu jala pealt maha. Ma siin veel möödunud nädalal hõiskasin, et ma polegi see hooaeg üldse haige olnud, isegi nohu pole olnud. No ja säh Sulle! Pole vaja enne õhtut hõisata. Pool vegeteerides üritasin veel kodu ka nati kraamida, sest see oli õudus kuubis, mis siin toimus. Kraanikauss uppus mustade nõude alla, riided olid laiali, voodi oli tegemata, põrand ei paistnud enam liiva ja karvade alt väljagi jne. Kuid lõpuks just enne Joosepi koju naasmist jõudsin ma pesu pesema panna, voodipesu vahetada, nõud pesta, tolmuimejaga toad üle käia, riided ära koristada ja muud nipet-näpet, nagu hää naine muistel aal. Ja siis lõpuks vajusin ära voodisse. Mingi hetk hakkasin ülekere värisema ja otsustasin end kraadida, aga kraadiklaas tegi mulle kiiresti selgeks, et ma olen mingi simulant, sest temperatuuri oli kõigest 35,6C. See oli nii uskumatu, sest mu pea huugas otsas, põsed õhetasid, kurk oli veits paistes ja külmavärinad olid. Paar tundi hiljem hakkasin nagu vana mees köhima ja läkastama ning Joosep tegi mulle kuuma teed ja siis otsustasin end uuesti kraadida. Teisel kraadimisel oli siiski ka palavik olemas 37,1C ja mida aeg edasi, seda külmem hakkas ja lõpuks näitas kraadiklaas 38,1C. Lülitasin voodil madratsisoojenduse sisse ja tänasin mõttes kõiki neid inimesi, kes olid selle toote valmimisprotsessil abiks. Muidugist, kui Joosep ükskord magama saabus, siis tema reaktsioon oli sellele teki all valitsevale saunale kõike muud kui saltosid viskuv õnnelik mees. Aga no ei olnud tal häda miskit. Hoolimata sellest põrgukuumusest, siis mina veel nõudsin, et võtku mind kaissu, et ikka veel soojem oleks ja nii ma uinusingi Joosepi kaisus. Mingi aeg öösel ärkasin ma muidugi läbi märjana üles, sest avastasin, et oh sa püha püss, siin teki all on tõesti palav.

Igatahes tundub, et see öine higistamine aitas ja palavikku hetkel pole...või no vähemalt hommikul oli mul normaalse inimese temperatuur 36,6C. Kurguvalu vastu olen täna kasutanud Hedelix köhasiirupit ja Strepsils Intensiv ja lasin endale ka C-vitamiini tuua ning neid olen 6 tbl ära söönud. Kui ma õigesti mäletan või tean, siis minu info kohaselt võib inimene ükskõik kui palju C-vitamiini endale näost sisse ajada...või siis nii palju kuni põhja alt ära lööb. Praeguseks on veidi rohkem inimese tunne, aga jube kiiresti tuleb väsimus kallale ja tahaksin koguaeg magada. Kõige hullem on see, et ma pean homme varahommikul juba Tallinnasse koolitusele sõitma ja jään sinna lausa 1-2 ööks ja siis laupäeval on Joosepi sünnipäevapidu sõpradega, kuhu lubasin suupisteid vorpida ja pühapäeval on Viljandi Järvejooks, jeeiii. Ilm on muidugist "suurepärane" 12 km läbimiseks. Ma kujutan juba elavalt ette, millised mudakollid me Janetiga oleme, kui finišeerume ja kuidas meil oleks vaja pärast bussi peale saada. Saab huvitav olema.

Ma ei saa aru, mis vär selle värske õhu ja peavaluga on. Räägitakse, et kui pea valutab, siis mine hinga värsket õhku ja hakkab parem ning ega ma selle vastu ei tahagi vaielda, aga mis kuradi värk on sellega, et kui lähen ILMA peavaluta jalutama ja kui tagasi naasen, siis on mul räme peavalu (nagu keegi peksaks mu pead vastu kivimüüri). Eile käisin Kiku palvel kuldse kutsikat Lalat jalutamas, ilm oli mega mõnus, päike paistis ja minu mäletamist mööda polnud isegi tuult, aga koju jõudes hakkas pea valutama ja nii terve õhtu otsa. Lõpuks otsustasin, et mõõdan vererõhu ära, aga see oli ka minu mõistes normis. Võtsin siis valuvaigisti ja kerisin ära magama. Hommikul ärkasin suure ehmatusega telefonikõne peale üles, kus minult uuriti, et kas mul on ikka meeles, et pidin täna Pärnu lasteaeda tulema juhtkoerast rääkima?! Mis te arvate, et mul oli see meeles või? Hell no. Kõigepealt üritasin oma hääles ehmatust ja teadmatust varjata ja uurida ettevaatlikult, et mis kellaks pidin tulema (ma ei tahtnud koheselt reeta, et olen mingisugune retard, kes vajab hädasti ajuvitamiini). Noh, sain vähemasti teada, et poole kümneks peaksin ma teoreetiliselt kohal olema ("Kes oli see tropp, kes teise linna lasteaeda nii varajase aja kokku leppis...?" küsisin ma etteheitvalt oma sisemiselt idioodilt). Kuna kell oli pool üheksa, siis ilmselgelt oma parima tahtmise juures ei jõua tunni ajaga Pärnusse laste ette, isegi siis mitte, kui mul oleks sõber, kellel oleks reaktiivlennuk...hmm, tegelikult siis võib-olla isegi oleks jõudnud...aga vahet pole, sest mul pole sõpra reaktiivlennukiga. Õnneks lasteaiakasvataja ei sõimanud mu nägu täis ja polnud isegi tige ega tahtnud mind ära kägistada, et ma lastele pettumuse valmistasin, vaid lohutas mind oma eriti sõbralikul ja soojal häälel nagu väikest last: "Eiii ole hulluu, ikka juhtub..."

See oli nüüd oluline vahejutt tänasest hommikust, sest kohe jõuame tagasi peavalu juurde, sest nii, kui kõne lõppes ja ma tagasi voodisse pugesin, hakkas mu pea jälle rämedalt valutama. Pedro ei teinud ka mu elu hommikul lihtsamaks, vaid hakkas kasutama minu otsaesist maandumisrajana. Sellega veel minu piinarikas elu ei lõppenud, sest mul hakkas vastu hommikut külm. Üritasin siis võimalikult tihkelt end vastu Joosepit suruda, aga ega väga midagi ei muutunud- ikka oli külm. lõpuks tõmbasin end looteasendisse ja värisesin seal vaikselt omaette edasi. Kuid mingi hetk Joosep avastas, et voodis on kuradima kitsaks läinud ja siis avastas ka põhjuse. Kõigepealt uuris, et miks ma sedasi olen ja kui ütlesin, et mul on nii külm, siis kamandas mind normaalselt pikali olema, sest muidu on voodis ikka maru kitsas. Sel hetkel meenus mulle, et kurat küll, Mallukas ostis endale uue suure voodi ja nüüd saab seal tähte panna, millal iganes ise soovib ja sel hetkel ma soovisin ka endale suurt voodit, et ma saaksin ühes voodinurgas vaikselt looteasendis väriseda, ilma, et ma kedagi segaks. Kui Joosep lõpuks tõusis, et valmistuda tööleminekuks, siis ütles mulle: "Ära higista!"

"Lollakas! Mine ära!" pobisesin teki alt.

Aga igatahes oli ta nunnu ka ja tegi mulle enne ära minekut suure tassi piparmünditeed meega. Keskpäevaks olin sutsu sooja saanud ja läksin Lalat jalutama. Kõik oli ilus ja hää, aga kui hakkasin Lalat tuppa viima, siis tuli üks meesterahvas minu juurde ja küsis, et kas tahan uksest sisse minna (ei taha, aknast tahaks...tsiises, loomulikult uksest). Kuna Lala sikutas mind paremale ja Džännu üritas siis vasakule end rohkem hoida, siis nii ma tulingi nagu mingi babulja käed laiali ja rind ees. Ma teadsin, et uks on mul otse ees, aga kuna meesterahvas küsis, et kas tahan uksest minna, siis millegipärast eeldasin, et ju ma kaldusin veidi uksest kõrvale ja küsisin, et kas uks on paremal. Selle peale vastas meesterahvas: "Ei ole, seal on." (aa klaar, mul pilt kohe selgem, muig).

Uurisin siis edasi, et kas uks on vasakul, mille peale vastas meesterahvas uuesti: "Ei ole, uks on seal." (p*rsse, kas on raske öelda sõnadega, kus see kuradima uks lõppude lõpuks on ja mitte viibeldes suhelda?! Muudkui seal ja seal, seal on üleüldse põrsad).

Järgmiseks pakkus meesterahvas, et äkki ta hoiab koera, et siis saan ma endale ukse avada (jeah right, ma annan Sulle miljoni väärtusega koera, et saaksidtemaga ära joosta ja mina saaksin oma elupäevade lõpuni süümepiinades elada ja eluaegset võlga intressidega tasuda). Lõpuks sain ma siiski teada, et see trepikoja uks asus otse minu ees, just nii nagu ma teadsin seda alguses olevat. Astusin trepikoja vahekoridori, kui meesterahvas sinna ka järgnes ja uuris, et kas ma saan ikka edasi ise hakkama. Pidin päris mitu korda kinnitama, et jah, ma saan edasi ise hakkama (täpselt sama hästi nagu ma enne oleksin saanud). Enne, kui jõudsin ukse lukku keerata, uuris veel meesterahvas, et kas oli ikka Võru tänava poolt esimene uks. Tsiises, kust mina tean, mitmes uks,aga sellest hoolimata ma vastasin: "Jajah, esimene jah..."

Kui Lala oli jalutatud ja mina koju tagasi jalutasin, siis tuppa jõudes avastasin, et oii näe, kellel jälle pea valutab?! Ebanormaalne!

Koduteel kohtusime üle pika aja taaskord ka Palli ja tema perenaisega (Palli on siis see pisike polonka sarnane pensionäri koerake, kes iga kord, kui Džännut näeb, kukub üle tänava kisendama). Täna siis sama lugu...Palli on peaaegu meist möödas ja perenaine seletab, et ei ole seal midagi ja lähme edasi, kõik on korras ja lähme ikka edasi. Aga teate, ega alati ei tasu oma perenaist uskuda ja peab asja ise oma silmaga üle kaema ja seda Palli ka tegi. Loomulikult avastas Palli oma suureks ehmatuseks, et isver-susver, see on ju minust suurem elukas ja pistis üle tänava lõugama, mille peale Palli perenaine kurjal hääletoonil seletas Pallile: "Mida Sa kisendad?! See on kõigest labrador...või retriiver!!!"

Ma ise samal ajal mõtlesin, et väga huvitav rahustamisviis, et kas Palli oleks pidanud sellele lausele reageerima a la umbes nii "aaa, labrador...või retriiver...no siis yolo, alles klar! Ma ise vaatasin kogemata, et üks rotikas seal..."