Vahepeal oli blogijate seas ilgelt pop kirjutada oma kiiksudest ja mitte et ma tahaks end hullult kiita ja jätta endast mulje nagu ma oleksin just äsja jalgratta leiutanud, AGA... enne, kui paljud teised blogijad hakkasid oma vähem ja rohkem imelikke veidrusi letti laduma, seisis mul see teema juba oma pool aastat listis. Aga nagu ma kord juba olen sellise pika vinnaga, siis jõudis keegi krapsakam nobenäpp minust ette ja mul tekkis tõrge ja nii ei soovinud ma enam jupp aega mingitest kiiksudest kirjutada. Täpselt nagu mul on olnud sama keiss mitmete teiste teemadega, mis peavad nüüd kannatlikult draftides oma hiilgeaega ootama.

Kuid nagu olete vist juba aru saanud, siis ma olen vahepeal uusi vahvaid blogisid ja juutuubereid enda jaoks avastanud, kes mind naerutavad ja mu aega sisustavad ja nii sattusin lugema, taaskord muistsel aal, Kaisa kiiksupostitust, kus alustas oma postitust sõnadega, et üks õhtu rippus oma mehe jala küljes ja demonstreeris oma ahvihäälitsusi ja teate, mul valgus üle kogu näo lai naeratus, sest mind tabas äratundmisrõõm ja mulle meenusid kohe meie ühised lapsikuse hetked Joosepiga.

No näiteks mismoodi me keset ööd kihutame pappkastis mööda korterit ringi nagu poolearulised. Ses suhtes, et mina istun pappkastis ja Joosep teeb mulle rallit või kui parasjagu pole ühtegi üleliigset pappkasti, siis tõmban endale libeda tallaga sussid jalga ja siis lunin Joosepit, et too lohistaks mind mööda põrandat.



Või kui Joosep on vetsus paiknevale aknalauale piisava hulga vetsupaberi papprulle hoiustanud ja ma need ühel ilusal hetkel sealt taas avastanud, siis meisterdame nendest mingisugused trompetilaadsed pillid ja hakkame puhuma. Üritades mingisuguseid u-tuurist puukuuri noote välja puhuda, ajades koonud oma musitseerimiskatsetustega närvi.

Igatahes, oma pika sissejuhatava jutuga tahan ma sinnamaale jõuda, et öelda - siit tuleb minu kiiksupostitus, mis minu enda jaoks on tegelikult täiesti normaalne, kuna kui need oleksid minu jaoks mingid epic tegevused, siis ma ei teeks ju neid. Logish.

1. Ma söön pulgajäätistel alati ennem ära glasuuri ja siis alles hakkan sisu sööma ja ma mitte kunagi ei hammusta jäätist, vaid alati limpsin seda või lutsutan või mida iganes.
2. See läheb veits sinna foobiate alla, aga mulle ei meeldi helistada ja suhelda võõraste inimestega. Näiteks paar nädalat tagasi palus Joosep mul helistada Stefanisse ja meie seltskonnale laud bronnida, aga ma hakkasin protestima, et mina ei taha ja mina ei julge ja helistagu ise jne. Joosep helistaski ise, aga kuna liin oli kinni, siis oli tarvis, et ma sõidu ajal prooviksin uuesti. Lõpptulemusel läksime võtsime Joosepi sõbra kodust peale, kes siis tegeles helistamisega. Wuh, vedas seekord!
3. Ma plaksutan väga imelikult. Sõbrad ütlevad, et see on tagurpidi plaksutamine. Põhimõtteliselt ma ei tee kätega plaksu, vaid ajan käed plaksu asendist hooga hoopis laiali ja siis aeglasemalt taas kokku, mis justkui summutab plaksu ära. Sellist imeliku plaksutamist teen ma siis, kui olen ülielevil või rõõmus millegi üle. Näiteks võidan kihlveo. Mul on tegelikult veel üks veider plaksutamisviis... see näeb peaaegu sama imelik välja kui esimene. Ma nimelt plaksutan ainult sõrmeotstega, lüües hästi kiiresti ja hääletult neid kokku, ilma et peopesad omavahel kokku puutuksid.
4. Mul on mingi imelik komme sõnade lõppu lisada tähti nagu õ, ö ja öä. Mis ämblikujaladöä, ma ei tahaaaö, mina ju ei teaõ jne. Ma ise ei pane peaaegu kunagi tähele, et ma neid tähelisasid kasutan või millal mul see pihta hakkas, aga ühel hetkel Joosep hakkas mind jäljendama ja siis sain ma ise ka teada, et mul selline imelik komme on ja peaaegu alati on see minu jaoks uudis, et ma taas öäõtasin.
5. Kui ma midagi joon, siis ma alati loen oma lonkse. Eriti teen ma seda siis, kui joon pudelist. Ning see pole veel kõik... ma üritan alati lõppnumbriks saada 100 või sinna ligilähedale.  No näiteks joon esimese korraga 10 lonksu, siis hingan ja siis joon järgmised 10 lonksu ja siis korrutan. Vahel teen iseendale challengeri ka, kus ma siis üritan ühe reklaamipausi ajal juua sobivaima arvu lonkse ja oleneb, kui mitu lonksu jõuan esimese pausi ajal ära juua, siis vastavalt sellele joon teise reklaamipausi ajal teised lonksud, et saada kokku 100 ja kui lõpp summa tuleb üle selle, siis teen kolmanda reklaami ajal uue joomise ja lonksuloenduse ja siis lahutan need viimasest tulemusest maha. Ma ise muidugi alati mõjutan ja liigutan neid tulemusi, sest see on one man stand. Vahel on nii, et mul on ammu joogijanu kustutatud, aga kuna mul pole numbrid klappima saadud, siis ma joon ja joon, kuni olen pilgeni täis ja vats loksub.
6. Kui ma olen üksi kodus ja keegi koputab ootamatult uksele, siis ma olen suuteline teesklema nagu kedagi poleks kodus. Selle "mitte kodus olemisega" on muidugi nüüd selline pisike probleem, et kuna elame kolmandat aastat väikelinna kortermajas, kus kõik teavad kõiki, eriti mind, siis pole mul enam lootustki sellist fiaskot teha. Enne, kui elasin oma majas, siis oli veel mingigi šanss ignoreerida, no et kui postiljon tuli maxikirja tooma, siis ma uksekella kuuldes tardusin soolasambaks ja vahest isegi pugesin diivanile teki alla peitu ja lasin koertel lõuata. Miskipärast olid postiljonid alati väga innukad ja kui koerad olid juba oma viis minutit lakkamatult haukunud ja välisuksele tuli uus koputus, siis ma mõtlesin küll, et tsiiiisas, kas inimene EI saa aru, et kedagi POLE kodus ju, daaaah! :D See kiiks on tõesti veider. Isegi mina saan mõistusega sellest aru, aga nohjah.
7. Kui me autoga kuskile sõidame, siis ma üldjuhul lukustan alati endapoolse ukse, sest ma kardan, et ma kukun sõiduajal uksest välja või kui seisma jääme, kas valgusfoori taha või niisama pargime kuskile, siis ma kardan, et tuleb mingi psaiko ja tungib mulle kallale. Say no more.
8. Ma mälun alati toidu umbes 30x läbi. Isegi manna ja banaani. Võite 3x arvata, kes on alati seltskonnas kõige aeglasem sööja ja viimane lõpetaja :D Lallallaalaaa.
9. Vetsupaberirullide juurde tagasi tulles, siis mul peab alati lint jooksma pealt ja kui kuskil on teistpidi, siis ma nahaalselt vahetan selle omavoliliselt ümber, isegi külas olles.
10. Teate neid puupulki, mida saab tanklatest ja kioskitest võtta, kui endale kuuma joogi ostate? No ühesõnaga, kui ma oma kakao sisse lisatud siirupi joogiga läbi segan, siis mulle meeldib pärast seda pulka imeda ja tunda oma suus seda magusat läbiligunenud puidu mekki. Miskipärast meenutab see lapsepõlve. See maitseb nagu lapsepõlvest pärinev pulgajäätise pulk.
11. Mulle meeldib magada üleni teki sisse mässituna, nii et ainult ninaots paistab välja. Minu tavaline magamajäämisasend on n-ö looteasend, tekk peab kindlasti olema kõrva peal ja tekinutsakas kaisus.

Ongi vist kõik. Rohkem nagu selliseid ekstra imelikke veidrusi polegi. Need olid siis sellised esimesed, mis kohe pähe turgatasid. Ma ei saa aru, et kust inimesed imesid enda kohta a la 30 ja enam kiiksu välja. Mingeid selliseid ei hakka ma üldse loetellu lisamagi, et värvin ripsmeid peegli ees või et banaani avan alati otsa, mitte varre poolt ja dušši alla minnes pesen alati esimesena juuksed ära, sest keda huvitab, kes millist kehaosa esimesena või viimasena puhtaks nühib, peaasi, et puhtaks saab ja ei haise..

Oma postituse lõpetan ühe Joosepi kiiksuga. Tüüp kategooriliselt keelab mul harja külge kogunevaid juukseid plita alla visata, kuna ei suuda minu küljest tulnud asju ära põletada. Isegi minu vere nägemine freaks him out, kuna see pidavat olema ohumärk, et minuga on miskit valesti vms.

Ma ei tea, kas mul on üldse mõtet Teie kiiksude ja veidruste kohta küsida, sest ilmselt olete saanud end juba oimetuks kirjutada nende mitmete teiste blogijate postituste all... :D

Ma ei tea, kas asi on ainult minus, aga mulle tundub, et mida vanemaks me saame, seda rohkem me kartma hakkame. Või on asi pigem selles, et ma pole endast last välja pressinud ja tundnud seda kõikvõimast ürgset valu, peale mida kahvatuvad kõik manjakid, psühhopaadid ja kummitused... või pole laste saamise ja hirmude kadumisel omavahel mitte mingitki seost?

Ma nagu ise ei mäletaks, et oleksin lapsena midagi meeletult kartnud. No heakene küll, üksi kodus olemist ja pimedust kartsin, aga ma tulin selle hirmuga toime nii, et kui pidin ühest ruumist teise liikuma, siis ma seletasin valjuhäälselt, mismoodi ma ikka kõiksugu võitluskunste valdan ja et eriti kibe käsi olen karates. Aga sellist asja, et ma oleks lapsena kollast traktorit kartnud... no kust otsast!? :D Vbla lapsena oleme uudishimulikumad ja ei oska oma rikkumata mõistusega mõelda kõiksugu halbadele asjadele, mis võiks juhtuda...

 1. Ma kardan kõiksugu putukaid, kuid kõikidest nendest kõige hirmsamad on ämblikud - aaargh, need on ühed maailma jubedamad olevused. Usun, et teistele arahnofoobikutele ei pea rohkem midagi selgitama - me mõistame üksteist ilma sõnadetagi.

2. Ma kardan ko-hu-ta-valt treppidest alla kõndimist. Iga kord ma natuke suren seestpidiselt, kui lähenen astmetele. Kardan, et kukun endal hambad suust välja või löön peakese vastu trepiserva ära vms.

3. Ma kardan puu otsa... või no õigemini ükskõik mille otsa ronimist. Tõtt öelda olen ma ise tibakene segaduses selle konkreetse kartuse osas, kuna mind valdab ühel ja samal ajal mitu hirmu korraga. Tegu vist mingit kahtlast sorti multihirmuga. Kardan ronimist, sest siis ma võin ju kukkuda ja kui ma isegi ei kuku ja jõuan õnneliku ja tervena üles, siis valdab mind uus hirm - kõrgusekartus- et appiiii, ma olen niii kõrgel ja siis ma kardan uuesti alla kukkumist. Näiteks vaatetorni ronides valdab mind alati kabuhirm sellest, et see variseb minu all kokku.

4. Ma kardan üksi kodus olles dušši all käia. Tavaliselt ma üritangi oma duššitamised siis ära teha, kui Joosep on kodus, sest siis saab mind vajadusel päästma tulla... ja isegi vannitoa ukse lukustamine ei aita selle igati ratsionaalse hirmu vastu, sest siis ma hakkan mõtlema, et nii ei pääse Joosep piisavalt kiiresti minuni.

5. Ma kartsin kunagi jalgu voodi ette maha panna, no ikka selle voodi alt jalast krabamise värgi pärast, aga see hirm on mul õnneks tänu Janetile üle läinud, sest poobikule meeldib voodi all magada. Kuid selle asemele on tulnud teine hirm, mis on tegelikult grammike kangem... mingine next level - nüüd ma kardan, et kuskilt voodi alt tuleb mingi creapy käsi, mis libiseb vaikselt mööda madratsiserva mulle teki alla ja puudutab mind vms. Õnneks esineb seda hirmu aruharva. Enamasti siis, kui Joosepit pole kodus ja Janet magab mul voodis kaisus. Hehe, mis juhtumisi ongi täna. Ups! :D

6. Ma kardan magada varbad/jalad teki alt väljas, sest selline tunne on nagu kohe-kohe tuleb tavaline harilik jalasthaaraja manjakk ja hakkab mind sikutama. Täiesti ratsionaalne 32-aastase täiskasvanu hirm, eksju!?

7. Õhupallle kardan, või no täpsemalt seda, kui keegi palli mudib ja krigistab ja siis ma kardan, et see teeb pauku ja ma saan haiget vms. Hehe, ühesõnaga mul on pauguhirm.

8. Ma eelistan, kui magamistoas poleks peeglit. Ma varem arvasin, et see on midagi sellist, millega ma ei suudaks never ever leppida, aga Tartu üürikas elades oli meil magamistoas suur riidekapp, millel olid peegeluksed. Ma kupatasin Joosepi kapi poolele magama, aga aeg-ajalt oli ikka kõhe tunne sees ja eriti rõve oli see, et ma ei saanud kontrollida, kas siis keegi jõllab sealt vastu või mitte. Kuigi see on ka selline kahe otsaga asi. Vahel ma mõtlesin, et hah, paras tüng kummitustele, sest kui ma ei näe, siis ma ei saa ju ehmuda vms, aga no rõve on ikka.

9. Minu kõige debiilsem hirm - ma kardan pimedust. Jap, lugesite õigesti. Ma olen ise pime ja mu kõik päevad on olenemata päevavalgusest kottpimedad, aga ma fakking kardan pimedust. No ja ma ei suuda end ära petta ka, et aaa yolo, kell on üks öösel ja väljas on kohutavalt valge, ausõna on... no ei mõika, sest ma tunnen õhuniiskusest ära, et väljas hakkab hämarduma ja ööhääled on samuti teistsugused jne.

Ma tean teisi pimedaid, kellel läheb öö ja päev vahetusse ja piinlevad seetõttu öiste unetuste käes, aga no minul seda probleemi pole, sest minu organism saab suurepäraselt aru, millal on mis.

10. Ma kardan konnasid ja vihmausse. Fäkkk, mul isegi praegu käisid mingid judinad üle kere ja võdistasin jäledusest õlgu. Kusjuures, need pisikesed konnapojakesed on nunnud, aga suured konnad... no las nemad elavad seal kus nad elavad ja hüppavad mööda oma rada ja ausalt ma ei tunne puudust ega vajadust, et keegi jookseks konn pihus mulle seda näitama. Eriti haige tegu on see, kui keegi ajudebiilik arvab, et maru naljakas on inimest, kes kabuhirmus kardab konni, konnaga taga ajada. Ma ei tea, kui kellegil oleks vee- või uppumishirm, kas see oleks naljakas, kui ma lohistaksin selle inimese nattipidi vette, pärast lihtsalt lohutaksin, et hahaha, rahune maha, ma tegin ju lihtsalt nalja. Loll nali.

Muide... kas teadsite, et inimese puudutus mõjub konnale kõrvetavalt? Nii et polegi tarvis neid vaesekesi näppida ja neile sellega haiget teha. Hehe, mulle just meenus, et suvel smuugeldasid naabrilapsed mulle purgiga päevakoerakesed söögilauale ja kui Joosep koju jõudis ja märkas, siis küsis, et mis ussikesed meil laual on, mille peale ma lihtsalt pistsin üle kortermaja kiljuma ja pröökama, et viigu äraaaaa! Ega ma otseselt päevakoerakesi ei kardagi, sest need on sellised nunnult karvased ja värvilised, aga kunaJoosep küsis ainult usside kohta, siis mul flippis juba ära :D

Mul on tegelikult veel  kõiksugu vahvaid asju, mida kardan (keldrid, käsipuud, helistada, kollased traktorid jms), aga no praeguseks aitab nendest kah. Fun fact: sattusin ühte lastefoorumisse laste hirmude kohta lugema ja seal üks laps kirjutas, et kardab megaaa palju asju ja siis ladus reaalselt oma kolm hirmu letti ja ma oma 10 hirmuga ei tundnud end ju sugugi esmaklassilise äpuna, mkm. Mul pole vabanduseks isegi seda tuua, et olen viie aastane plikatirts.

Mida imelikku/veidrat/naljakat Teie kardate?

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D

Eile oli selline mõnus päevake. Üldse on kuidagi viimased päevad hästi toredad ja rõõmsad olnud ning kui isegi vahepeal tekib mingisugune väike sisemine pinge, kus ma tava olukorras võib-olla joriseks mõttetult, siis enam mitte. Olen enda selle kõik-peab-olema-perfektne-muidu-suren mõtteviisi kallal viimasel ajal palju mõttetööd teinud ja sisendanudki endale, et mu elus ei pea kõik ideaalne olema ja kõik plaanitud tegevused ei pea perfektselt õnnestuma. Näiteks eile õhtul avastasin, et no kurja, põrandad on veits liivased ja kuna suvisel ajal kõnnin ma toas enamasti paljajalu, siis on seda liiva maruhästi tunda ja tava olukorras oleks mu õhtupoolik mingi mõttetu liiva pärast rikutud olnud, sest lihtsalt vastik on. Tolmukaga ei saa ka enam undama hakata, sest naabrid tahavad ka elada. No ja siis oligi moment, kus ma selle liiva peale kulmu kortsutasin ja ohkasin rahulolematult ja võib-olla isegi murdosasekundiks ka etteheitvalt (kuigi ma ei tea, kellele ma seda ette üritasin heita), kuid siis sisendasin endale, et kuule Kai, homme on ka päev ja siis saad kasvõi kohe hommikul esimese asjana, kui oma silmaluugid pärani ajad, oma tolmuka välja tarida ja kasvõi hommikust õhtuni seda liiva imeda.  No paraku päris nii kaugele ma pole veel oma sisemise minaga jõudnud, et oleksin totaalselt laadna kõiksugu häirivate asjade suhtes, aga eile oli selline esimene sammuke selles suunas. Ma kindlasti ei kavatse hakata räpakolliks või lohakaks, aga lihtsalt olen hakanud tõesti mõtlema, et see ei too mitte kellegile kasu ega tee head, kui ma tõmblen-torisen-mossitan-jorisen-porisen selliste olmeprobleemide kallal, mis tegelikult pole jäädavad ja on kergesti likvideeritavad ja parandatavad. Ma saaksin aru, kui ma kukuksin undama, kui mul elamine maha põleks. Vot see oleks katastroof ja tõeline häving, mida enam nii lihtsasti kühvli ja harjaga kokku ei pühi ega taasta uuesti.
Ma arvan, et üks 10 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi sellise mõtte peale tulla, et mis oleks, kui prooviks võtta asju veidi lõdvema rihmaga. Mkm, minu jaoks oli alati laual ainult kaks varianti ja ei mingit vahepealset ning seda just konkreetsete asjade saavutamistes ja tegemistes. Ma tahaks nüüd oma suurest mõttetöö tulemustest ja rõõmust ja õnnest kõigile soovitada võtta asju laadnamalt, aga samas olen kursis, et ega see päris sõrmenipsutuse peale ei käi kah. Aga siiski tahan öelda, et alustage kasvõi väikestest asjadest ja ärge seadke endale liigkõrgeid ülesandeid. Arvan, et pole tarvis koostada endale kilomeetri pikkuseid do-do nimekirju ja eriti hull, kui sinna veel tähtajalise tärnini ka ära märgite. Loomulikult ei soovita ma siin nüüd lihtsalt jalad seinale visata, lakke sülitada ja oodata kuniks tahtmine ja viitsimine peale tuleb, aga mis ma öelda tahan on see, et eesmärke võib seada, aga ärge liigselt kinnistuge neisse...go with the flow...kui täna ei jõudnud või ei saanud, siis tee homme.
Ehh, ma pole näiteks juba vist oma kolm nädalat jõusaali jõudnud, aga ega ma ei paanitse selle pärast ega mõtle nüüd, et kõik on läbi ja nüüd kogu rassimine on tühja jooksnud ja enam pole mõtet ka toitumist jälgida. Mkm, toitun endiselt tervislikult ja hetkel jõusaalis mitte käimine kindlasti ei välista kohe teisi tervislikke tegevusi. Selle asemel läksime me eile Riinaga kiirkõndi tegema ja mitte nii julmalt, et surm silme ette tuleks, vaid kui pool marsruuti läbitud oli, siis otsustasime korraks ekspromt rajalt kõrvale heinamaale astuda ja hoopis karukellasid korjata :D
Ja enne, kui läksin jalutama, siis plaanisin teha väikese uinaku. Kui olin end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra tõmmanud, siis Joosep otsustas mulle duubijussist unelaulu lasta. Ja lasi ka...alguses lasi natuke seda kõige kuulsamat laste unelaulu "mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ju ka...". Ja kui olin saanud sekund mõelda, et oii, kui armas, siis vahetas äkitselt rahuliku ja armsa unelaulu Dubrex - Killing Time loo vastu. See on lugu, kus kuskil 10 sekundi peal hakkab selline hääl, nagu Joosepi kasuisa teritaks garaažis raudlatti ja kui raudlati teritamine lõppes, siis järgnes The Prodigy Diesel Power. Suslik selline! Aga nagu Joosep ise armastab mulle öelda- kes kiusab, see armastab :D

Püsin kangekaelselt ikka veel sees blogimisvõistluses, mis sai alguse enam kui aasta tagasi ja olen jõudnud viimase nelja sekka (kuigi need neli viimast on püsinud juba, noo...mingi 3-4 kuud vähemalt). Ega sees püsimine pole mulle tea mis eneseületus või raketiteadus, sest reeglid on lihtsad:
a. iga nädal pead postitama vähemalt ühe postituse pikkusega 1500 tähemärki (see teeb umbes 25 rida minu toretsevaid mõttekilde). Kuid augustis on oht, et peab hakkama postitama iga nelja päeva tagant ja septembris juba igapäevaselt...no problemo...saab tehtud :)
b. teine reegel on see, et iga kuu antakse üks  kuuteema ja sellest teemast blogimine on kohustuslik, kui reeglit ei täida, siis bye-bye!

Kui vaadata selle kuu teemat, siis enamik hakkaks võib-olla kirjutama raamatutest, mida nad viimati lugesid või mis hetkel on kaunistamas nende öökapi pealset. Kuid nagu mulle omane, siis teen väikese vingervangerduse ja räägin hoopis oma kiiksust, mis on samuti seotud lugemisega. Ma ei ole veel uurinud, et kas mul on mingisugune hälve või sündroom, aga ma tõesti loen näiteks selliseid asju nagu:
a. Mitu vee- või mahlalonksu joon.
Tavaliselt ma eelistan juua 20-ne lonksuni, aga kui see ei õnnestu, siis joon näiteks 8 lonksu ühe reklaamipausi ajal ja järgmisel reklaamipausi jooksul joon 11, siis korrutan ning mida lähemale saan sajale, seda rahulolevam ma olen. Ega maailma lõppu ei tule, kui ma ei saa oma soovitud skoori või tulemust, aga annab korraks sellise hea tunde, et püstitatud eesmärk on saavutatud.
b. Loen oma samme.
Jah, seda ma teen tõepoolest, aga mitte koguaeg ja igalpool ja igal tänavajupil, vaid pigem siis, kui on üksluine tee või kui tahan kiiremini sihtkohta jõuda. Vahel teen ka nii, et kui auto sõidab minust mööda, siis hakkan numbreid loetlema ja loetlen neid kuni järgmise auto möödumiseni ja võib-olla teen ka nii, et kolmanda auto tulemiseni loetud arvu korrutan eelnevalt saadud summaga jne. Variante on erinevaid kuidas rehkendada. Muig, ma tegelt olen äärmiselt nõrk mates (tugev 3+).
No vot, ja kui sammude lugemisest rääkida, siis viimati lugesingi ma Tartus olles ära, et mitu sammu on Kuperjanovi ja Kooli tänava ristumisest kuni Näituse ja Kooli tänava ristumiseni, ehk et ma lugesin palju samme tuleb Kooli tänavatpidi liikudes. Kuna olen selline väike jupats, siis sain 448 sammu.  Siin võib-olla muidugi erinevusi, sest mul läheb vahest lugemine sassi, kuna siblin nii kiiresti, et ei jõua lugemisega järele ja vahepeal ju pean oma juhtkoera ka korrale kutsuma, kiitma või keelama ning sellest tulenevalt võivad mul mõned sammud kaotsi minna või juurde lisanduda.

Aga, et te ei arvaks, et ma olen täielik külamats ja üldse raamatuid kätte ei võta ning tähti ei tunne ja kõnet ei mõika, siis loetlen kolm viimast raamatut, mida lugesin:
a. "Cowboy & Wills A Love Story" Monica Holloway 
Autistlikust poisist, tema perest ja ühest koerast, kellest sai poisi kõige suurem sõber ja abiline, kes aitas Willsil maailmaga kontakti luua. Soovitan soojalt :)
b. "Liivamülgas" Victoria Holt
Noorest kaunist koduõpetajast, kes läheb ühte rikkasse perre, sõbruneb ja armub ning samas hakkab otsima vastuseid müstilistele kadumistele ja mõrvale. Raamatu lõpp on äärmiselt põnev. Jällegi soovitan väga lugeda :)
c. "The Fault In Our Stars" John Green
Hmm, see raamat ei vaja vist pikemat tutvustust, kuna kinodes jooksis ka selle raamatu põhjal vändatud film. Kuid pean nentima, et film oli paras kräpp ja ma ei saa aru, mida need inimesed seal kinosaalis ulgusid. Raamat oli ikka tõsiselt mitu korda parem. Kiku veel reklaamis, et ma saan täiega nutta. Lugesin siis raamatut suure elevusega, et noh, millal ma juba ükskord nutma saan hakata. Mul oli raamat peaaegu läbi, aga mina polnud ikka veel ühtegi pisarat valanud. Selle peale hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et kas mul on tõesti südame asemel üks külm kivi... Aga eii, lõpuks pigistasin endalt selle pisarakese vägisi välja.

Viimasel ajal olen hakanud enesele väga kurnavalt käituma. Ma võtan mingi lihtsa mõtte või situatsiooni ja kukun seda halastamatult lahkama ja analüüsima. Kui mõttetöö inimese ajule ja silmaringile tuleb tegelikult üldiselt kasuks, siis mina tunnen, et minu mõtlemine on kraad kangem ja muutub vaikselt haiglaseks, sest ühelt maalt ma taban end olukorrast, kus ma ei tea enam üldse, kes ma olen, mida ma öelda tahan ja mis oli üldse eesmärk. Lihtsalt tekib samasugune tunne nagu siis, kui väikelaps uudishimulikult küsib emmelt-issilt iga vastuse peale: "Miks?"
Veel hullem on aga kirjutamisega, kuna ma ajan seda viimast perfektsionismi tikutulega taga. Küll ma vahetan sadakümme korda lauses sõnade järjekorda, siis mingil hetkel leian, et peaks värvikamat ja vaheldusrikkamat sõnavara kasutama. Olen siis higistanud paar tundi mingi teksti kallal, loen rahulikult oma teose läbi ning lõpetuseks, kuna ma ei saa rahuldavat tulemust, kustutan kogu kupatuse ära.
Inimestel on ikka uskumatult fantastiline anne ise oma elud keeruliseks elada. See oli nüüd igati loogiline lause ja ma ei tea päris täpselt, et mida ma sellega öelda tahtsin, aga ega ma ei üritagi siia mingit tõeteooriat kirjutada. Lihtsalt ma ise tunnen viimasel ajal, et ma elan oma elu keeruliseks ja kuigi ma näen variante, mis muudaks mind mingis asjas rahulolevamaks, siis leian ma ikka veel mingi miinuse, mis ei lase mul lõplikult seda sammu astuda.
Äkki peaks blogi kuskile ümberkolima...olen ka sellele mõelnud mõnel korral, et vahetaks blogi nime ja muudaks anonüümsemaks ja oleks selline kapiblogija :D

Kui pisarad on valatud ja must masendus endast läbi lastud, siis on täna punaste ja paistes silmadega kohe lust uut päeva alustada. Helistasin eile emale, et korteri uudist jagada, või no kõva uudis see küll...pigem ikka mingi kurb teade, aga ema on ikka parim! Oskas mind kohe lohutada ja kõne lõpuks oli mu elevus jälle laes tagasi ja nägu naerul, sest ema ütles:"kai, mina olen ühe inimesega siin suhelnud ja tean, et nendes majades on veel kortereid müügis."
Kas pole tore, imeline, fantastico, mui bjen, super, bellissimo, vägev ja suurepärane!? Nüüd ma jälle unistan ja loodan, kuni järgmise crashini...
Ahjaa, suurest kurbusest muutsin eile kõigil oma blogipostitustel pealkirjad ära, või no teksti jätsin ikka samaks. Kui varasemalt olid mul pealkirjad kirjutatud trükitähtedega, siis nüüd väikestega. Kunagi varem, kui mul oli midagi 50 postitust, siis just muutsin kõik väikesed tähed trükitähtedeks,sest mind nii kohutavalt häirisid need väikesed tähed, AGA nüüd tegin jälle vastupidi. Inimesel peab ju hobi olema...ma siiralt loodan, et mul never ever ei löö seda kiiksu uuesti välja, eriti veel siis, kui mul on juba mingi 500 ja enam postitust. Minu kiiks ei piirdu ju lihtsalt sellega, et aa täna on uus päev ja et tänasest hakkan siis kirjutama näiteks väikeste tähtedega (see poleks ju mingi kiiks), vaid siis tuleb kõik teha ikka ühtse stiiliga ja seda algusest lõpuni.
Lisaks, kuna ma algus aegadel, no siis kui olin veel noor ja roheline blogija, siis ei osanud ma ka lisada Youdube muusika- ja videolinke nii, et saaks kohe siin blogis "play" klikkida, aga nüüd ma oskan ja nüüd ma võtsin plaani kõik tavalised lingid ümber teha. Huvitav palju mul neid linke on? Ühesõnaga edu mulle! :)
Aitab plämast ja tegelikult ma ei saa üldse aru, et miks ma hetkel suvalistest asjadest kirjutan, kui mul on vaja postitada blogivõistluse kuuteema ja vist kaks lisapostitust (Õhtune mõte, Linnaõhku nuusutamas ja mingi selline teema, et kui kohtasid kedagi ja Sinu arvamus osutus tegelikult sellest inimesest totaalselt valeks). Mnjah, ma avastasin veel, et Brit ja Mac on minust palju usinamad ja ausamad blogijad, sest kui me siin kordamööda anname üksteisele lisapostituste teemasid, siis mina olen koguaeg saanud aru, et see ei pea kirjutama, kes lisateema annab, kuid võta näpust...Brit ja Mac kirjutavad küll oma teemadel, erinevalt minust. Ja mina totakas mõtlesin, et annaks neile miski hullu teema, hõõruksin käsi võidukalt kokku ja jälgiksin kuidas nad sellest välja rabelevad...minu kurvastuseks on nad aga siiani liigagi hästi rabelenud.