Janet ja tema lauad

Hommikul, kui startisin Kuressaare bussiga Tartust Pärnusse ning kui olin endale pileti bussijuhilt ära soetanud, siis bussijuht lisas, et võin rahulikult endale ükskõik kuhu koha valida, kuna buss on täna suhteliselt tühi. Võtsin pileti ja andsin Džännule korralduse meile sobiv koht reisi ajaks leida, kui äkki Džännu keeras koheselt vasakule- ta oli leidnud meile koha. Aga mulle antud istekoht ei sobinud, kuna tegu oli selle kohaga, kus on ka laud. Minu jaoks on kuidagi alati imelik olnud istuda bussis laua taga (kui ei ole just oma seltskonnaga). Sedasi üksi reisides tahaksin ma pigem privaatsust ja kössitada istmerea vahel, rahulikult silma looja lasta, ilma, et keegi koguaeg jõllitaks vastu vms. Üritasin, siis Džännut rihmast ja meelitustega laua alt välja saada, kuid ta oli sinna justkui liimitud. Sahkerdasin tagumik uppis pea laua all, pobisedes oma juhtkoerale võlusõnu, läpakas vajus õlalt põrandale, õlakott kukkus ka kolksti randmele ja Džännu jälgis kõike toimuvat  stoilise rahu ja  ükskõiksusega. Järsku kostus selja tagant bussijuhi hääl: "Ahaa, selle koha valisitegi endale?!"

"Ei, mina ei valinud midagi...mul nimelt ei lastud valida, sest koer keeldub laua alt välja tulemast," laususin ohates ja alla andes ning istusin siis laua äärde.

Džännule kohutavalt meeldivad lauaalused. Kui käisime kolmapäeval pangas, siis esimese asjana, kui nõustaja juurde sisse astusime, rebis ta laua alla. Kui astun arstikabinetti sisse, siis kohe otsitakse ruumis üles laud ja kaevutakse pea ees laua alla. Kui lähme kohvikusse või restorani, siis samuti kohe pakitakse end laua alla. Mõnes mõtteson see hea, siis ei jää ta jalgu ja külastajad ei märkagi, et koer on nendega samas ruumis. Kuid vahel on tõesti asutusi ja kohti, kus ei ole viisakas kohe laua alla söösta ja kui ma teda keelan või rihmast välja tirin, siis vaatab mind nii etteheitliku ilmega, justkui tahaks öelda: "Miks Sa mind kiusad? Ma ju ei tee midagi halba! Mul on nii raske olla ilma lauata...miks Sa ei lase mul laua all olla?!"