Seda, et eile oli kevadpüha, seda teab vast iga inimene alates mudilast. Aga seda, et eile oli ka rahvusvaheline tõukoerte päev, eee, see tuli, vähemalt minu jaoks, pisukese segadusttekitava uudisena. Mul tekkis niii palju küsimusi seoses selle päevaga. Milleks? Kellele?
Jaaa, ma saan aru, et uhketele ja nunnudele tõukoertele, või pigem nende omanikele, sest usutavasti koertel endil on savi mingist rahvusvahelisest päevast. Nemad tahavad, olenemata päevast, iga päev saada jalutamist, mängimist, söötmist-jootmist. Ühesõnaga – tegelemist.
Mulle meeldiks arvata, et inimesed ei võta koeri endale tõupaberite ja eputamise pärast. Et kui üldse, siis eelistatud iseloomuomaduse ja välimuse pärast.Ei taha silmakirjalik olla ja tunnistan kohe alguses ausalt üles, et eks minulegi on mõned konkreetsed koeratõud kohe eriti hingelähedased ja panevad südame põues kiiremini põksuma. #armastalihtsaltpuruks, onju. Aga koer on siiski koer – ka krants. Et ma ei saagi päris hästi aru, et mida selle rahvusvahelise tõukoerte päevaga meile öelda taheti või millele sooviti tähelepanu juhtida? Et kui kellegil on kodus puhtatõuline krants, et kas see pole siis päev neile tähistamiseks? Kas segavereline on kuidagi kehvem sõber?
Varsti teeme lontkõrvaliste koerte päeva, rõngassabaga koerte päeva, kikkis kõrvadega koerte päeva, väikest kasvu koerte päeva, keskmist kasvu koerte päeva, suurt kasvu koerte päeva, lühikarvaliste koerte päeva, pikakarvaliste koerte päeva, lömmis ninadega koerte päeva, „elan pool elu kotis“ koerte päeva.
Ärge saage minust valesti aru – mulle tohutult meeldivad kõiksugu tähtpäevad, eriti kui mul avaneb võimalus nende päevade raames midagi vahvat ette võtta, aga… mulle ei meeldi sellised tähtpäevad, mis justkui tekitavad tunde nagu tõu omamine oma neljakäpalise sõbra juures on see väärtus, mis annab priviligeeritud seisuse. Kui meil augustis on olemas nii lemmiklooma -kui ka rahvusvaheline koerte päev, siis milleks on tarvis eraldiseisvat TÕUkoerte päeva? Ma tõesti ei taipa. Kas keegi tark inimene võiks minusugusele dendrodebiilikule seda selgitada? Sest minu arust vajab iga koer, olenemata tõust, kuhjaga armastust ja hoolt. Ilmselt olen ma ise rumal ja ei oskagi praegu teise tahu pealt asjale läheneda, aga andke siis mulle andeks mulle mu rumalus. Ega ma muudmoodi targaks ei saagi kui uudishimutsedes.

Kes mind natukenegi rohkem teavad, kas siis blogi või isikliku elu kaudu, siis need teavad, et ma olen parajalt emotsionaalne tegelane ja eilne päev oli kõikide päevade poolt kokku kuhjatud pingete vallandumine, kus mul kaas lendas pauguga pealt ära.

Ma võib-olla peaksin üldse alustama sellest, et Joosep käis meil siin vahepeal USA reisil, ilma minuta, sest kes see tola ikka võtab oma elukaaslase reisule kaasa, eksole. Nali. Lihtsalt asjaolude sunnil läks seekord üksi. Alguses polnud ma sellest sugugi heitunud, pigem just rõõmustasin Jossu üle, sest on juba pikka aega sellest unistanud. Ma ise hakkasin hoopis oma peakeses exceli-tabelit paika sättima, et mida ma mis päeval kõik ära teen. No et koristan ja vastan Õhtulehe intervjuu küsimustele ja blogin ja veel blogin...






Reaalsus: saatsin Joosepi lennujaama ära, jõudsin koju, koristasin, endal mingi nõme kurbus hinges kriipimas ja kui jõudsin oma kraamimisega magamistoani, leidsin oma öökapilt suure kimbu tulpe. Olin südamepõhjani heldinud ja saatsin kohe Joosepile sõnumi, et Joooooosu, leidsin lilled, mingil imelikul põhjusel uurisin isegi, et kas need on mulle, haha, nagu siin oleks veel mingeid variante, eksole. Igatahes, Joosep saatis sõnumi vastu: "Jah, need on tibukollased tulbid. Tahtsin Sind üllatada, et Sa poleks minu äraoleku ajal kurb". Ja peale seda zesti ma lihtsalt kolm järjestikulist päeva tihkusin looteasendis nutta nagu keegi oleks maha surnud ja igaveseks mu elust haihtunud.

Ja vähe sellest, et ma enamuse ajast kassisin ja nutsin end silmist rinnuni märjaks, ei suutnud ma kohustustevaba aega kuidagi konstruktiivselt ära kasutada, sest noh... motti üldse polnud. Hommikul ärkasin üles, istusin voodiserval, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen... Joosepile kohvi pole tarvis teha, endal nagu millegi erilise järgi ka ei isuta. Hmm, vaataks netti, võib-olla blogiks... nee, ei viitsi, pole tuju. Äkki loeks blogisid... nee, ei huvita. Tahan ainult, et Joosep koju tuleks.

Vahepeal tegin oma töinamisse pausi, sest muidu oleksid silmad niimoodi üles paistetanud nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud ja terve viinapudeli endale sisse valanud, nii et ma poleks enam mitte muhvigi oma turses laugude vahelt välja näinud, mitte et ma tavaolekuski midagi näeks, aga you get my point.

Ahjaa, kolmanda päeva õhtul tuli Maaru külla ja tegime naisteka, kus mekkisime jaapanlaste lemmik ploomiveini, mille üks tore lugeja mulle kinkis. Järgmisel päeval, kui olin taas üksi,  saatis Joosep mulle messengeri häälsõnumi ja võite 3x arvata, et mida tegin mina? Hakkasin töinama.Saatsin siis koheselt enda poolt ka häälsõnumi vastu, või no ennem üritasin ikka nats maha rahuneda ja siis sellise poolvesise häälega hakkasin häälsõnumit salvestama ja loomulikult poole peal ma murdusin ja kukkusin nuuksuma nagu titt, ise samal ajal Joosepile korrutades, et ärgu pangu mind tähele, mul kõik yolo, ma siin niisama vaikselt heidan igatsusest ja üksindusest hinge. Mis muidu teoksil ja kuidas reis ja loodan, et naudid olemist ja ausalt, minuga alles klaar. Sajandi piripiiga ma ütlen. See ongi mu uus hüüdnimi. Lihtsalt ulun mõõdutundetult inimesele kõrvaauku. #midarohkemnutadsedavähempissid

Joosep muidugi oli üliarmas, püüdes mind omamoodi lohutada, saates mulle lollakalt naljakaid häälsõnumeid. Ühesõnaga, esmalt saatis mitu naljasõnumit ja siis paar normaalset sõnumit ka sekka, kus ütles, et ma poleks kurb (oookei, enam ei ole :D), varsti näeme, armas oled jne. Lisaks kirjeldas mulle sealset loodust: mäed ja orud, tammid, armsad majakesed,  ja sõbralikud inimesed.







Loomulikult see aeg, kui Joosep oli reisil, olin mina enamuse ajast koeravalves. Python, Joosepi koer, see hullumeelne elukas, no teate ju küll. Oi kui suurepäraselt saab see koer aru, kui peremees on lännu ja oi kui filigraanselt kasutab see koer minu pimedust ära. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma olen praeguseks emotsionaalselt ja vaimselt nii kurnatud sellest Pythoni kantseldamisest ja minu sisse on kogunenud mingi nõme kontrollimatu äng, mis põhjustab jõuetust ja ma EI taha selliseid emotsioone tunda.



Nüüd, kus Joosep on reisilt tagasi, on olukord palju rahulikum ja Python tõmbas ka nahaalse käitumise kohapealt kõvasti tagasi, aga kuna väljas on kevad täie hooga käimas, siis Pythonil ka hormoonid möllavad ja lihtsalt kogu aeg üritab seda Janetit karata. Lakub kõrvu ja ähib ta kõrval ja nügib ja hängib saba all ja lakutakse põrand ka sealt kohast üle, kus Janet ennist lamas. Vaene poobik käib ja otsib kohta kus rahus olla.



Eile oli ausalt selline päev, et oleks keegi mulle esimese hullumaja suuna kätte andnud, ma oleks sinna poole punuma pistnud. Ma ei jaksa seda koera keelata, kamandada, kantseldada, sest see kõik on nagu hane selga vesi. Ainult Joosep on autoriteet. Mina olen mingi mõttetu kirp, kelle sõna ei maksa mitte kui midagi. Mind tasub alles siis kuulata, kui olen endale kargu alla ajanud ja liigun sündmuspaigale, aga enne... mkm, pole mõtteiski. kas teate ka mitu korda ma pean enda häälepaelu kulutama ja mitu korda ma pean püsti tõusma või oma pooleli oleva tegevuse katkestama, et seda paskaaki keelata? Tagasihoidlikud 7493 korda! Muidu oleks mul suht savi, aga ma ei lase ju oma poobikut kiimasel isasel, kes on suuteline ainult munadega mõtlema, ära vägistada.




Üle on visanud see pidev lakkumine ja lutsimine ja kargamisüritused. Panin just pool tundi tagasi selle kiimakoti vannituppa natukeseks jahtuma. Ausalt, munad paras pakule panna ja kirvega maha raiuda. Pardon, aga nii lihtsalt on, kui ei saa endaga hakkama. Koeral ju ka piin sedasi olla. Mõlemil. Sõbrad ka juba naljatades uurisid, kas ma sooviksin endale sünnipäevaks veterinaarkliiniku kinkekaarti isase koera kastreerimiseks. Jaaaa, PALUN!



No ja eile läksime õue grillima. Joosep hullult tahtis. Jõi kaks õllet ka grilli kõrvale ja kuna joob üliharva, siis täna on nagu kudenud rääbis oma rämeda peavaluga. Reisiväsimus ka otsa ja nüüd siin sureb mul vaikselt. Mind ajab närvi. Oleks tahtnud midagi toredat koos teha, ei tea ju kauaks meile neid ilusaid ilmasid on antud. Joosep ütles, et kui pea nii hullusti ei valutaks, siis läheks tandemiga sõitma. No hea teada, millest ma ilma jäin.

Tahaks tõesti jalutada või miskit, aga mida ma siin jalutan, kui üks valutab peakest (loe: on pohmakaga siruli) ja Janetist pole palava ilmaga enam väga jalutajat. Meie viimase aja liikumiskiirus on pöördvõrdeline sellega, kui tigu kurvis pidurdab.
Ela siis sellistega koos!:D

Ühesõnaga nüüd vahutasin end tühjaks. Aa ei, mul on täna veel seiklusi olnud...
Tahtsin ju värskest kapsast hautist teha. Tänavusest kapsapeast. Et jääks natuke krõmpsuv jne. No kartuli keerasin kinni, aga kapsa unustasin  väiksele tulele ja siis läksin diivani juurde, et Joosepi valutavale peakesele pai teha ja siis palus, et ma ei läheks kohe tagasi kööki ja teeksin veel pai... no ma siis tegin, endal täiesti kindlalt meeles, et kapsas kinni pandud, aga oli-oli, sada korda oli. EI OLNUD! Tuli sajandi kapsahautis, mõnusalt ja kergelt krõmpsuv - not!

Persse :D

Janet sõi tagatipuks veel kassisitta ka. Mõtlesin, et lähen õue rahunema, ammutan päikesest energiat, hingan värsket õhku, olen niisama zen ja lasen Janetil ka natuke ringi luusida, aga see koonlane otsustas, et minu täiuslikust päevast on puudu veel kassisita söömine. Peategelane ise oli enesega vägagi rahulolev, kui oma lehkava suuga minu poole silkas ja oma "imelist" dog-breathi mulle otse ninna ähkis.



Mis järgmiseks...

Ühesõnaga nii me siin elame. Ei, tegelikult esineb selliseid ekstreemselt vertikaalidiootlike päevi aruharva, aga kui esineb, siis laksab ikka haledalt.

See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

Eelmises postituses, kus ma kirjutasin koerahoiu hindadest ja et minu arvates on ööpäeva eest 25 euri liiga palju küsitud, eriti veel, kui sellele lisandub mingisugune jalutuse eritariif, siis tänu kõikvõimsale Facebookile olen mina rumaluke ka nüüd märksa targem. Ühesõnaga, kuna me endiselt otsime Pythonile usaldusväärset hoidjat, no igaks sajaks juhuks, mitte et meil kohe lähiajal oleks tarvis, aga kui tekib taoline olukord, et siis ei peaks hakkama otsima ja oma peakest vaevama, kas ikka leiab jne. Pealegi minu arvates on koerale ka see variant parem, kui koeral on enam-vähem kogu aeg üks ja sama hoiupaik ja saab varasemalt oma võimaliku hoidjaga tutvust sõlmida ja koha koos omanikuga üle vaadata,  et siis on järgnevatel kordadel juba tuttav inimene ja pleiss ees ootamas. Vähem stressi koerale või nii.

Kuna tahtsin end üldise hinnapoliitikaga kurssi viia ja kuulda ka teiste koerteomanike seisukohti (no tõele au andes, tahtsin ma tegelikult, et mulle nõustuvalt kaasa kaagutatakse), siis jagasin oma postitust Eesti koerte omanike grupis Facebookis. No ja mis ma sealt siis teada sain? Nii palju, kui neid arvamuse avaldajaid ja kaasarääkijaid seal oli, siis enamus leidis, et 25 euri on täiesti norm summa maksta ööpäeva eest, sest me peame arvestama, et inimene on investeerinud isiklikku finantssi koerahoiuteenuse pakkumisse: soetanud puurid ja desinfitseerimisvahendid.
Noh iseenesest ma nõustun sellega, et inimene on investeerinud tarvikutesse, et tagada koerte turvalisus, juhul, kui hoius peaks samaaegselt olema mitu erinevat koera, eriti veel, kui tegu peaks olema kardinaalselt eritõugudega - näiteks taks ja pit bull. Sellisel juhul ma tõesti ei tahaks, et pit bull sööks väikese taksipreili õhtuooteks ära.

Desinfitseerimisvahend - Sellest ma saan ka aru, aga siiski natuke vähem. Lihtsalt mul tekkis selle desinfitseerimisvahendiga kohe küsimus, et kas niisama see inimene siis ei soeta endale koju puhastusvahendeid ja ei korista? Okei, saan aru, et inimene ei pea oma kodukeemiat minu peni peale kulutama ja sõltuvalt ilmastikuoludest tuleb koertega rohkem ja sagedamini koristada, aga kui õues on kuiv ja käppadega ei vea liiva ja soppa sisse, siis mida seal nii väga puhastada on vaja? Ega ma mingit sitast ja kusepidamatusega koera hoidu ei vii ju. Pealegi, kui inimene on mingi ilgem puhtusefriik ja pole harjunud koertega, siis milleks üldse sellist võimalust või teenust välja hõisata.Elagu õnneliku ja rõõmsana edasi koos oma toakiisukesega ja kotikoerakesega.

Lisaks... Ma küll ei ole viimase aja hindadega päris täpselt kursis, kuna ma ei näe neid, aga kas tavalise puhastusvahenditotsiku ei saa mitte juba 5-7 euriga kätte? Isegi, kui see maksab kümps, siis selle teenib juba paari hoidmisega tasa ja ma eeldan, et seda jätkub ikka tükiks ajaks. Vähemalt meil kahe pontuga jätkub pesuvahendit küll umbes aastaks.

Idiootsuse ja lugemisoskamatuse tiitli annaksin ma sellele kommenteerijale, kes kirjutas:

Enne, kui ma üldse pointini jõuan, pean natuke kirjutama sissejuhatavat juttu Joosepi koerast.

Nagu enamik teist juba teab, siis lisaks minu juhtkoerale on meil kodus veel üks koon.. must labradoripoiss Python, kes on Joosepi koer. Koer, kes ajab mind peast lihtsalt halliks. Muidu on ta täitsa selline tavaline "neli käppa, kaks kõrva ja märg ninaots" koer, aga see kuidas ta mu pimedust ära kasutab ja milline  lakkamatu energia sellel koeral on... See on lihtsalt masendav. Ta võiks pool oma energiast mulle anda.


No vot selline ta meil on. Ja muidu on ta meil väga sõnakuulekas (kui parasjagu just mõnda emast silmapiiril pole). Aaa, ja sõna kuulab ta ka täpselt nii kaua kui teil on toimiv silmapaar olemas. Ta nimelt kasutab alatult pimedat inimest ära. Näiteks ükskord varastas võikud laualt. Aga mitte niisama, vaid ootas kuni ma veekannu sisse lülitasin ja vee kahin summutas kõik ülejäänud helid (loe: võiku näppamise helid). Ja siis ta hiilib ja luurab, et mitte vahele jääda. Kingi ja saapaid pole ka õnneks närinud. Vähemalt mitte minu mäletamist mööda.Aa, minu kaks magnetit proovis poole hambaga mekkida... Üks oli uhke karvatutiga pehme kollane part. Parti ise ta ei puutunud hamba otsagagi, aga vot see tutikene, see maitses hästi.Teine magnet oli kadakast, mille sisse oli põletatud jalgrattaga sõitev Arvo Pärt lapsena. Pärdist oli Pythonil ükskõik, aga vot see kadakas ise oli palju põnevam. Aaa, ja ühed mu vesihallid kindad sõi ka ära. Või õigemini ainult selle tutikese, mis oli kaunistuseks pandud. Tundub, et Pythonil on ikka vist mingi teema nende tutikestega, meeldivad vist või nii.
Aga rohkem nagu selliseid "ära närimise" pahategusid polegi Pythonil hinge peal.

Mis puutub toitu, siis vat see on küll Pythoni üks suurimaid nõrkusi. Tegemist ei pea isegi olema söödava asjaga, sest piisab juba sellestki, kui see peaks kasvõi natukenegi toitu meenutama. Näiteks ükskord püüdis Joosep Pythonile õppetundi anda, et sellist mõtlematut kugistamist kuidagi ülekavaldamisega ohjesse saada. Et ta natukenegi mõtleks, tutvuks asjaga enne kui kukub kõike kõrist alla kugistama. Selleks võttis Joosep tükikese seepi ja ulatas koerale, mille ta loomulikult võttis rõõmsalt vastu. Ei kugistanud alla. Joosep lootis, et koer sai aru, et tegemist on kibeda ja vastiku asjaga ja et sülitab välja, aga ei.  Ja kuigi Python õnneks seebitükikest kohe alla ei neelanud, siis välja ka ei sülitanud, vaid seisis seal ja liputas rõõmsalt saba. Joosep arvas esiti, et koer sai aru, aga tutkit, sest nii kui ta ütles "tubli poiss, too siia!", siis sekund hiljem tegi Python klõmps ja neelas seebi alla.
Me esiti ehmusime ikka päris korralikult ära ning kartsime, et sellest tuleb ilgem jama, aga koon ei teinud teist nägugi. Ei sellel õhtul ega ka järgnevatel päevadel.
Ja oma krõbuskeid kugistab ka nii, et hing on kinni.. ja isegi siis ahnitseb veel juurdegi. Oleme proovinud väikeste portsudena anda, murukauss oli kasutusel jne, aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks hakkasime veega segamini andma, siis ei tõmba hinge kinni, kuna siis peab vahepeal vett eest ära lürpima. Teisisõnu, sellel koeral on söömisega probleeme. Talle lihtsalt natuke liiga palju maitseb toit. 

Aa, ma pidin ju rääkima röövimisest päise päeva ajal...
Me käime üldjuhul kodust ööseks üsna harva ära ja üldiselt katsume oma plaane Joosepiga alati nii sättida, et kui emmal-kummal on mingi üritus tulemas, et siis üks meist oleks alati kodus. Aga no alati ei saa, sest on üritusi kuhu tahaks koos minna ja kuhu ka meid kutsutakse paarina (nagu Kiku suurejooneline juubel Barlovas). Mis tähendas, et pidime ööseks ära minema ja leidma härra koerale hoidja.
Python on üksi kodus olemises väga tubli. Tublim kui Janet, kes lihtsalt lakkamatult ulub ja nutab. Aga vot ööga on teised lood. Mingist hetkest viskab Pythonil ka koblaka ette ja hakkab haukuma. Ja no muidu poleks vast väga hullu kui ta päeval mõned haugatused laseb kuuldavale, aga no öösel...
 
Kuna keegi ei taha naabritega suhteid rikkuda ja asi pole tegelikult nii väga isegi suhete rikkumises, vaid üleüldiselt on ka sellised olukorrad nõmedad, siis seekord, nii erand korras, võttis ema Pythoni ööseks enda poole, aga ütles kohe ära, et see jääb viimaseks korraks. Lihtsalt mu emal on ka kolm koera, kellest kaks on isased suuršnautserid. Ühesõnaga see ei ole samuti hea lahendus, kuna ema isane suuršnautser pidi end pooleks kusema , et oma territooriumi märgistada. Ja oleks siis ainult õues pissinud, aga ei, Rocky jätkas sirtsutamist ka toas ja oli nii ärevil kogu sellest olukorrast, et mingi teine isane on tema majas. Kuna labrador ja suuršnautser pole päris ühte mõõtu, siis ilmselgelt oli ka loikude vahe eem, kuidas seda nüüd siis viisakalt öelda.. märkimisväärne. Ja mu ema pidi sisuliselt terve öö lapiga ringi jooksma.
Ja noh, kaks isast ei saa ka tavaliselt väga hästi omavahel läbi. Tähendab, Python saab, aga Rocky on teiste isaste peale tige. Ja nii pidi ema lõpuks Pythoni vannituppa luku taha panema. Rocky üritas öö läbi vannitoaukse alt olevast praost Pythonini pääseda, aga õnneks õnnestus tal ainult vannitoavaip käppade ja hammastega välja sikutada.

Tartus elades oli lihtne, sest tänapäeval on nii palju inimesi, kes pakuvad end koera hoidjaks ja jalutajaks. Võtad koera, vajaliku koguse krõbuskeid, mänga, kausi ja lähed viid koera hoidu ning koerale järgi minnes tasusid hoiu eest. Leidus isegi üliõpilasi, kes pakkusid end tasuta koera jalutama. Selline mõnus ja rahustav vahetegevus õppimisele.

Korraks vaherepliigina mainin, et hea võimalus proovida ja vaadata, kas pikemas plaanis on inimene üldse valmis päris oma isiklikku koera võtma, on pakkuda kasvupere võimalust tulevasele juhtkoerale kutsikana, sest siis saab aastakese proovida, mis tähendab igapäevane kohustus. Saad umbes kolme kuuse kutsika enda juurde kasvama ja õppima elementaarseid käsklusi (istu, koht, lama, kõrval)  ja siis umbes pooleteise aastaselt annad koera tagasi treenerile.

Tartus oli tohutu valik erinevaid koerahoide. Meie leidsime ühe eramaja koos mõnusa suure hooviga, mida kasutasime enam kui korra ja oli igati taskukohane. Ööpäev oli 7 euri. Aga nüüd, kus me elame Pärnumaal, siis siin on hoopis teised tariifid. Hinnavahe on üüratu. Pärnus küsitakse keskmiselt ööpäeva eest 25 euri per koer, pluss lisatasu eest jalutamine. Sellise väga huvitava jalutamisetariifiga süsteem siis meite mail. ehk et mida kauem tahad, et hoidja Su koeraga jalutaks ja tegeleks, seda kallim hind. Selle loogika põhjal saan ma aru, et kui ma koeraomanikuna ei ole valmis juurde maksma, siis mu koer vedeleb lihtsalt seal hoiukodus kuskil nurgas ära ja ongi kõik. Ei sügamist, ei jalutamist, ei mängimist. Ja kuna koeraomanikuna ma soovin, et mu lemmikul oleksid elementaarsed vajadused täidetud, siis ei julge nagu maksmata ka jätta.Ime, et pole veel väljaheidete tariifi kehtestatud, sest seda saaks ka ju teoreetiliselt mõõta ja maksustada. Kõike saaks põhimõtteliselt maksustada, kui on piisavalt fantaasiat.

• Mängimisetariif - üks pallivise 1 eur
• 1 maha pudenenud karv - 0,10 eurosenti. Ja arvestades, et ühe ööpäeva jooksul kukub koera seljast umbes miljon karva, siis on päris kasulik tariif.
• Puhas värske vesi - 5 euri
• Üks pai - 2 euri
• 5 sekundit sügamist - 5 euri
• Toidu ette panemine - 5 euri

Ühesõnaga, arenemisruumi veel on, olgem lihtsalt rohkem fantaasiarikkamad.. 
Ühesõnaga, kogu mu pika postituse point on see, et kas te ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes pakuks normaalse hinnaga koerahoidu Pärnus ? Ja kes ei kasseeriks iga liigutuse eest rahhi sisse. Ja no muidugi paha ei teeks ka see kui talle natuke, tsut-tsut, meeldiksid koerad.. või üldse kõiksugu loomad.

Ühel imelisel päeval avastas Joosep, et Python oskab driftida. No tegelikult pole see sugugi üllatav, sest kõik, mis puudutab rahmeldamist, karglemist, kepslemist, kaabedamist või mis iganes füüsilist tegevust, siis Python on selles omaette meisterklass, nagu paljudes teisteski tegevustes. Näiteks ilastamises. See tüüp ilastab umbes sama palju ja natukene rohkemgi, kui beebsu, kellel on hambad tulemas. Eriti kehtib see siis, kui keegi ainult hingab tema toidukausi poole.

Tavaliselt Python driftibki siis, kui talle toitu serveeritakse. Kuna ta süljenäärmed hakkavad koheselt tohutu intensiivsusega tööle, täpselt nagu keegi oleks kasvuhoone kastmisvoolikud lahti keeranud, siis peab tüüp ootama sel ajal kannatlikult oma pesas. Paar nädalat on siis Python sedasi driftides sööma tormanud. Selle asemel, et minna rahulikult kuus meetrit, siis driftides jookseb paljuski ühe koha peal, mis kokkuvõttes teeb läbitud distantsiks umbes 30 meetrit.

Kuna täna oli üpriski emotsionaalne päevake, siis paljud asjad häirisid ja muutsid mind tundlikumaks. Nii ma siis selle driftimise kohapealt sõna võtsingi, sest ma ei soovi, et Python künnaks meie põranda üles ja muudaks selle mingisuguseks saepurutolmuks, millega pole hiljem mitte midagi peale hakata, kas seda on palju tahetud?

"Joosep, kas Sa võiksid mitte lasta tal kogu aeg niimoodi driftida?! Vaata milliseks need põrandad varsti muutuvad!"
"Sa oled nii emane," vastas Joosep lõbusalt ja pooleldi ahastunud häälel.
"Einoh, ma võin välja ka kolida, siis saad endale sobiliku poissmehekorteri, kus õnnelikult elupäevade lõpuni driftida!"
>"Sa oled lihtsalt nii feeminus!" ütles Joosep naerdes.
Kuna mina tahtsin ka millegi enneolematu ja eksklusiivsega hiilata, siis üritasin mingisugust ägedat sõna jooksu pealt välja mõelda ja lajatasin venitades vastu: "Ja Sina oled nii meillust!"
"Mis asi ma olen?" uuris Joosep kõht kõveras naeru välja purtsatades.
"Ma ei taha seda rohkem korrata!"
"Ei-ei, ma tahan kuulda... Mingi meil... Misasi?"
"Meillust noh! Nagu "male" ehk meessoost ja "lust"lõpus, et oleks vähe uhkem kogu see värk""

Ostsin endale Konsumist alla viie euri maksvad tennised. Tundusid kirjelduse põhjal sellised nunnud ja no odavad ka ja mul oli hädasti tarvis midagi varba otsa, sest ma pole siiani üles leidnud oma suvepapusid, mis ma peale möödunud aasta suvehooaja lõppu ära panin.