Ära lärma, teised inimesed on ka siin
Blogi pikaajalisemad lugejad on kursis , et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse statsionaari minema ja seda koos oma juhtkoeraga . Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga üksmeelselt, et see poleks päris mõistlik, kui tuleksin vabatahtlikult sellisesse keskkonda, kus kõik inimesed igast august lekivad.
Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.
Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.
Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.
Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.
Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.
Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.
Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"
Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.
Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.
Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.
Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.
Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.
Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.
Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"
