Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.