Ma ei hakka praegu aega vabandamisele või heietamisele kulutama, et miks pole terve valgusaasta bloginud, vaid annan kerge ülevaate meie vahepealsetest tegemistest ja elust-olust.

Selliseid minijuhtumisi on vahepeal olnud lademetes. No selline igapäevane pimeda inimese eluke - olen ära eksinud, olen mitu peatust hiljem avastanud, et vahva - tramm ei ütle taas peatuseid, üle sõidutee sibades olen taevaisalt armu palunud, et see ei jääks mu viimaseks ületuseks ja no neid feile ei hakka ma üldse loetlemagi, kus ma olen rõvedat tilgastanud piima joonud, erinevad sokid jalga tõmmanud, inimesega suheldes totaalselt teise suunda vahtinud või tervitanud rõõmsalt võõrast inimest nagu muistset vana tuttavat ja siis sekund hiljem olen aru saanud, et see "tere" polnud teps mitte mulle mõeldud. Jeesh, did it again! :D

Nonii, aga kust alustada tähtsamate ja olulistema uudiste edastamisega... Ee, ma kohe ei teagi. Võib-olla oleks paslik mainida, et minu esimene anatoomia arvestus läks suurepäraselt (see oli meie lektori hinnang), esimene praktiline massaažieksami sain B ja nüüd kus luud on enam-vähem selged, oleme asunud lihaste kallale. Mitte et ma ennem poleks teadnud, millist lihast ma masseerin, aga nüüd tuleb põhjalikum õppimine, no et kuhu milline lihas kinnitub, mis on selle konkreetse lihase funktsioon ja ärme unusta vana head ladina keelt, mida ma tuubin söögi alla ja söögi peale. Mingi vahe ma nägin isegi unes, mismoodi ma ladina keelt palavikuliselt õpin ja siis ärkasin higisena üles ja hakkasin öösel kell pool kolm paaniliselt meenutama, kas unes õpitu vastas ikka õigele terminile ja sama märkamatult ma ka taas uinusin - ladina keelele mõeldes.

Kui luid oli umbes 206, siis lihaseid on umbes 3x rohkem, aga see on maru huvitav, kõik see, mismoodi inimene funktsioneerib on tõsiselt äge ja paeluv. Mul on tekkinud endal mingisugused lemmik luud ja lihased. Näiteks miskipärast on mulle musculus levator scabulae ehk abaluutõsturlihas väga sümpaatse kõlaga. Jäi lihtsalt kuidagi kõrvu. Teine, see pole küll mu lemmik, aga siit tuleb tasuta 15 sekundiline ladina keele kursus - musculus erector spinae ehk selgroosirgestajalihas. Selle lihasega on selline huvitav fakt, et kuna erect tähendab ladina keeles sirget või miskit sellist, siis sealt pärineb ka sõna erektsioon. Selline fun ja hariv fakt tänasesse päeva. Mitte et ma teaksin, mida lihtsurelik või tavaline massöör peaks selle teadmisega nüüd peale hakkama, aga no võib-olla kulub kunagi marjaks ära.

Igatahes õpingud edenevad mul tõepoolest hästi ja mul mõlguvad mõttes kõiksugu plaanid, aga ma ei tahaks neid praegu veel avalikustada, kui nad on alles rohujuuretasandil. Kuid, kui õige aeg käes, siis minu armsad blogilugejad on esimesed, kes sellest kuulevad ja saavad ka visuaalselt osa, kuna plaanin ka blogi oma master plani kaasata. Selleks on mul muidugi tarvis erialaoskustega inimesi: raamatupidajat, programmeerijat, videomonteerijat, kujundajat. Anyone?

Hah, ma olen ikka "suurepärane" sisulooja. Ma tegelikult tahtsin oma postituse lõpuks jõuda sinna punkti, kus ma teen teatavaks meie viimase aja grandioosse uudise, mis tiba muutis meie elukest lõbusamaks, vabamaks ja huvitavamaks ehk et meile kingiti auto, aga ma ilmselgelt ei jõudnudki selleni. Okei, jääb järgmisesse postitusse, sest see lihtsalt väärib eraldi postitust, kuna on üheaegselt liiga amazing ja humoorikas.

PS. Ärge siis unustage, et EBA 2017 hääletus kestab veel viimaseid päevi ja oma lemmikutele saate hääli anda siin!
Kui keegi peaks minult küsima, et miks peaks oma hääle just mulle andma, siis ega ei peagi, aga ma oleksin ütlemata rõõmus ja super tänulik, sest positiivne tagasiside annab kuhjaga motivatsiooni jätkamaks seda, mida olen siiani teinud ja ühtlasi on see mulle kinnituseks, et olen suutnud inimesed panna nägema ja mõtlema sellele, et mõne oma meele või jäseme kaotus pole veel elu lõpp, vaid hoopis uue, kuid natuke teistmoodi elu algus. Eks see sõltub loomulikult paljuski inimesest endast ka ja ega ma ei tahagi anda sellist signaali, et kui keegi kaotab päevapealt jäseme, nägemise või kuulmise, et siis lähete ja patsutate õlale ning seletate eriti entusiastlikul häälel, et yolo, vähemalt jäid ellu ja ära konuta siin toas, aja jalad kõhu alt väljaja lähme õue päikesepaistelist ilma nautima ja siis kui olete oma entusiastlikku elujaatava traktaadiga ühele poole saanud, siis meenub, et ups, inimene kaotas äsja autoõnnetuse tagajärjel oma mõlemad jalad.

Okei, ma läksin nüüd veits lappesse, aga kuna see on mulle hingelähedane teema, siis võtan kohe eraldi plaani sellest mingi aeg kirjutada. Igatahes, kui ma olen suutnud olla oma elurõõmuga eeskujuks või inspiratsiooniks ja näidanud maailmale, et pimedaks jäämine pole veel maailma lõpp,siis minge ja otsige ilmatu pikast Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, märgistage ära ja klikkige "Hääletan". Hääletada saab siis ühelt IP aadressilt 5x. Aitäh kõigile minu armsatele toetajatele! :)

Kui te vaid teaksite, kui mitu korda olen ma nende päevade jooksul, mil ma pole bloginud, bloggeri lahti võtnud ja selle sama targalt kinni klõpsanud. Ja ei, mitte sellepärast, et mitte midagi poleks kirjutada, vaid lihtsalt ei suuda keskenduda, kuna mu kaalikas valutab. Valutab alates sellest hetkest, kui ma jäin unenäkku kinni ja nägin öö läbi luupainajat sellest mismoodi mind üritati elusalt ära põletada. Ma ei saa üldse aru, kust või millest meie aju selliseid veidraid asju genereerivad... Eriti siis, kui viimased päevad on olnud nii positiivsed ja rõõmsad ning pole vist ühtegi negatiivset vahejuhtumit, filmi, uudist vms vaadanud ja isegi Joosepiga pole vaielnud.

Natuke on piinlik ka, sest mulle on postkasti mitu lugejat kirjutanud, aga ma pole jõudnud neile veel vastata. Aga teadke, et ma katsun lähipäevil sellega tegeleda ja teile vastu kirjutada - ausõna! :) Sest tegelikult alates tänasest on mul mitu vaba päeva, kuna ma ju jätsin oma kalendrisse tühja augu, kuna arvestasin, et pean haiglas olema ja nüüd ma eile õhtul avastasingi, et appikene, mul pole mitte ühtegi plaani või tegevust mida teha ja kuhu minna.

Okeii, mulle tundub praegu vägisi, et see ekraanilugemisprogramm ei taha, et ma üldse midagi kirjutaksin, sest kogu aeg viskab mind kirjutamislahtrist kuskile suvalise koha peale või teise aknasse. Ühe korra juhtub, no siis pole hullu, aga kui see saab juba regulaarseks, siis ajab juba vaikselt veits närvi ära. Tahtsin, enne kui see lugemisprogramm mu kuskile viskas, kirjutada, et käisin eile Õhtulehe ajakirjanikuga kohtumas ja minust ja Janetist peaks lähipäevil artikkel ilmuma. Mul muidugi nende intekatega on nii, et kuna minust on erinevates ajalehtedes ja ajakirjades nii palju erinevaid lugusid ilmunud, siis iga kord, kui lähen uuesti ja uuesti oma lugu rääkima, siis mul on konkreetselt selline tunne, et millest siin enam rääkida on, kõik eestlased juba teavad seda. Eile peale intekat uuris Joosep, et kuidas läks ja mida rääkisin ja ausalt, ma ei mäletanud, ma lobisesin maast ja ilmast ja pärast hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ajakirjanik sai üldse vajalikku infi ka või ma mulisesin niisama tühjast-tähjast. Eriti hea oli see, et kui minult küsiti, et mida vahvat on minuga juhtunud, siis mulle ei meenunud vist ühtegi lugu, kuigi mul neid ju lademetes, aga no löö või maha - ei meenu. Ma pole isegi selles kindel, kas lõpuks tuli miskit või jäigi välja. Eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb. Õnneks Janet päästis päeva, sest poobik sai aru, et midagi on teistmoodi ja hullult säras ja demos oma kõiki oskusi, umbes, et vaadake mind, ma oskan seda ja seda ja siis veel seda ka, kas nägite, mis ma just praegu tegin, pildistage kõik üles - alustades korralikust otsesuuna hoidmisest ja lõpetades jäiste teeolude jälgimisega, kus ettevaatlikult viis mind jäisematest ja libedamatest kohtadest mööda.

Ma peaks ikka selle kunagise mõtte teoks tegema, et koguksin netist kõik artiklid kokku, mis minust ja Janetist on kunagi ilmunud ja teeksin blogisse eraldi kategooria, kuhu postitaksin artiklid koos viidetega Sellega on muidugi üks väike mure, et mu blogi uues kujunduses pole enam neid kategooriaid näha... Vähemalt mina neid küll üles ei leia, no need "Saame tuttavaks", "Koostöö" jmt. Peab natuke uurima ja kellegilt nägijalt varrukast kinni haarama.
Ei, aitab küll, ma panen praeguseks selle rüperaali käest, sest ma
ei suuda niimoodi keskenduda, kui see ekraanilugemisprogramm pidevalt susserdab ja mu mõttelõnga katkestab. Vaatab, äkki hiljem tahab arvuti minuga paremini koostööd teha, siis katsun need ülejäänud mõtted ka ära toksida, mis mind paar päeva on juba kummitanud. Olge mõnusad! ;)

Täna helistas mulle minu raviarst ja andis teada, et minu haiglasse tulek peab kahjuks edasi lükkuma, kuna vahepeal on uusi gripijuhtumeid lisandunud ning karantiin haiglas veel jätkub. Seega minu tervise huve silmas pidades lükkub see märtsisse või aprilli. Arst ei julenud midagi väga kindlat lubada.

Jõgiste muidugi uuris minu enda käest ka, et kuidas ma ise tunnen, kas oleksin valmis riskima, aga ma ei pidanud seda samuti eriti mõistlikuks riskiks. Pealegi, kuna karantiini tõttu on vaheuksed lukus, siis mul oleks Janetiga palju keerulisem õue ja palati vahet liigelda, no ja pluss ei saaks mul külalisi käia. See oleks much sad.  Arst lisas veel, et ta ei taha, et miski põhjustaks mulle lisastressi, et prooviks ikka selle haiglas olemise võimalikult mugavaks teha. Ma olen võib-olla natuke palju imelik, aga mul oli   isegi veits kurb ja pettunud olla, et haiglasse minek teadmata ajaks edasi lükkub, sest ma olin sisemiselt so ready to go and smash all my fears.
Jap, mulle tõesti ei meeldi olla suvaline lihtne lammas aasal muru näksimas, kes elab siin taeva all rahulikku ja üksluiset elukest, vaid ma vajan vahepeal selliseid raputusi ja seiklusi, mille läbi ma saan end proovile panna ja kompida oma võimete piire. No et tunneksin, et olen elus, mitte aga kapseldunud kuskile oma pimedasse mullikesse ära. Ühesõnaga ma hullult ootasin, et kuidas me Janetiga juba see nädal mööda haigla nurgataguseid eksleme, otsides õigeid lifte, korruseid, uksi ja kuidas ma kõigest sellest FBs laivi teen ja postitan FB blogilehele iga päev oma haiglamenüüst pilte ja sonin, et kas keegi pliis tooks mulle inimväärsemat toitu, aga no nüüd peame tiba ootama sellega.


Ja ma pean veel kiitma oma raviarsti, sest ma lihtsalt ei saa sellest üle, et kui tore ja armas inimene dr. Jõgiste on. Minu südame ja poolehoiu võitis Jõgiste muidugi juba esimese visiidi ajal, kui ütles mulle, et tema võtab mind kui täiesti tavalist naist ja temalt ei tule haletsust ja ma olin nagu halleluuja - lõpuks ometi nii normaalne suhtumine. Keegi, kes näeb minu pimeduse ja diabeedi taga ka naist ja inimest, mitte aga vaest rohkete tüsistustega haiget patsienti.

Aga esmaspäeval lähme korraks ikka Joosepiga haiglasse, kuna mulle pannakse 3-6 päevaks glükoosimonitooringuaparaat külge, mis siis mõõdab mu kõhuvedeliku kaudu ööpäeva jooksul 300x veresuhkrutulemust. Ma muidugi mõtlesin, et teeks sellest siis laivi, mismoodi mulle mingi nõel kõhtu susatakse, aga ma pole kindel kas see toimiks, sest Pärnu haigla I-korrusel pole eriti levi.

Joosep pakkis reedel oma kodinad kokku ja sõitis nädalavahetuseks ära ühele üritusele. Algselt plaanisime koos sinna minna, aga kuna üks meist pidi koeravalvesse jääma, siis seekord jäin mina koju.

Mina ei tea, kas see teeb minust teiste silmis mingisuguse saamatu hädise olevuse või kuidas teistel sellega on, aga mina ei oska pikalt olla ilma oma teise pooleta rõõmus. Tahaks kogu aeg suhelda, muljetada ja niisama vahepeal kudrutada.Päeval pole nagu hullu miskit, sest siis saab tähelepanu kõik muu, aga vot õhtud on need kõige nukramad, sest igatsus poeb hinge. Pole ju kedagi, keda kaissu võtta või kelle kaissu ise pugeda. Hommikud on ka kuidagi liiga vaiksed ja kui ma käe Joosepi voodi poolele välja sirutan, siis on nii kurb enda kõrvalt leida, ee, Janetit :D
Ei, tegelikult on armas, et poobik kasutab kohe mugavust ära, aga ma EI saa seda tegelinskit hommikul kaissu võtta, vastupidi, ma pean hoopis oma näitleja meisterlikkuse mängu panema ja teesklema sügavat und. Vastasel juhul, kui ma ei maga, manab Janet endale ette sellise ilme, et mis lulli löömine siin praegu käib ja kukub elu eest käpaga vehkima ning sügamist nõudma. Kui ma julgen ignoreerida kõrgeaulise preili juhtkoera soovi, siis kukub kõrva ääres etteheitvalt jorisema. Katsu siis sellise kõrval hommikusi unelemisi nautida.

Täna siis Joosep helistas ja uuris, et kuidas mul päevake läinud on ja millega tegelen, aga kuna mul oli mingi räme kass kallal, siis vastasin igale küsimusele mingi erilise laibamatja häälega. Alles pärast hakkasin mõtlema, et tubli naine - mees on koju tulemas ja siis kas see ongi see, mis meest koju tulles ees ootab? Ma ei tea, aga kui ma oleksin mees ja oleksin teisel pool toru kuulnud to the max masendunud häält, siis ma poleks vist koju läinudki. Seega saatsin Joosepile ruttu sõnumi ja palusin vabandust, et ma sellise plässi häälega olin, ma lihtsalt veits juba suren siin igatsuse kätte ära.

Kui kuulsin, et Joosep on umbes 15 mintsa pärast kodus, siis ma ülehelikiirusel vahetasin riided, viskasin värskendavat kreemi näkku, kammisin juuksed ja pihustasin lõhna peale, et varjata oma veits kudenud olekut. Ma polnud ju peale Joosepi lahkumist kordagi riideid vahetanud ega pesemas käinud, silkasin kõik päevad ringi nagu võidunud tuustik.

Mulle praegu meenus Joosepi koju tulemise ja koerte rõõmustamisega see, et meil hiljaaegu käis külaline. Python tervitab tavaliselt külalisi ülevoolavate saltodega, aga Janet käitub palju väärikamalt ja vaoshoitumalt. Ta tavaliselt viib külalistele tervituseks: sussi, mänga, soki,ahju kõrvalt tulehakatuseks mõeldud vana ajalehe, no ühesõnaga selle, mis parasjagu silma ja hamba ulatusse jääb. Aga viimane kord jalutas Janet saba liputades külalisele vastu minu aluspükstega. Ärge küsige, ma ei tea kust need sai. Võimalik, et mul kummuti pesusahtlist kukkusid need põrandale ja no ma lihtsalt ei märganud. Ma ei taha mõeldagi sellele, mida see külaline võis mõelda. Ma tean, mida ma ise oleksin taolises olukorras mõelnud, kui kellegi koer oleks mulle trussikutega vastu jalutanud. Ma oleks mõelnud, et näe, koer korjas voodi alt alukad üles, mis arvatavasti peale seksi sinna kukkusid. Ühesõnaga ma ei tea, mida külaline mõtles ja ma ei hakanud uurima ka, veits akward oleks olnud küsida: "Aa kuule, no räägi, mis mõtlesid, kui mu koer Sind minu trussikutega tervitama tuli?"Igatahes tänks Janet, et tegid mul sajandi margi! :D

Meil on selline vaikimisi ära kirjutamata reegel, et kes viimasena hommikul voodist oma käbalad välja ajab, siis see teeb ühtlasi ka voodi ära. Üldjuhul olen selleks tegijaks mina, sest no mina olen see meie pere päevavaras, kes vabal päeval ärkab millal ise tahab ja saadab enamus päevi mööda endale meelepäraseid tegevusi tehes ehk blogides. Vahepeal leian end eksikombel ka tolmuimejaga mööda korterit ringi vuristamas, pliidi ees leemekulbikest liigutamas ja niisama mehele meelehead tegemas, no et vähemalt ükski meist jaksaks rahhi kokku kühveldada :D

Tegelikult ma alles hiljaaegu, kui ma ühel õhtul lobistasin kraanikausis nõudega, ütlesin Joosepile, et ma mõtlesin, et läheks kuskile nõudepesijaks. Joosep muidugi oli kohe kategooriliselt minu suurepärase plaani vastu ja kui uurisin, et mis see põhjus on, siis ütles: "Ma ei taha, et oma käekesi rikuksid ja pealegi me tuleme praeguste rahadega kenasti välja..."
"Kallis, aga mõtle..." üritasin ma oma juttu jätkata. "Kai, mõtle parem ise. Sa võid praegu siin kraanikausi najal särada ja olla särtsu täis, aga Sul on päevi ja isegi nädalaid, kus Sul pole lihtsalt jaksugi end voodist välja ajada... Nii et minu poolt kindel EI!"

Eks tal oli selle tervise koha pealt õigus küll, aga no millal me niimoodi teosammul liikudes ükskord jõuame selle elutoa sisustuseni!? Millal ma saan selle imeliku laiaks istutud vedrudega ja põhja alt porolooni välja pudiseva tugitooli meenutava konstruktsiooni prügimäele saata. Millal ma saan sellest rõvedast tumepruunist lauast lahti, mille sahtlid hallitavad? Millal ükskord ometigi saabub see õnnis päev, kui saan kogu selle tavaari aknast välja visata? Millaaal? Ma küll kannan igakuiselt oma hoiusele raha üle, mille ma olengi vaikimisi nimetanud "elutoa" hoiuseks, aga alles üleeile vajus korraks mu süda varvastesse (oleks mul sussidki jalas olnud, siis oleks ehk ainult sussi sääre sisse sinkinud), aga igatahes meie uunikumist pesumasin otsustas ajutiselt otsad anda.

See on tegelikult juba pikemat aega unnanud, krigisenud ja vigisenud kahtlaselt. Ilmselt ongi pesemas oma viimaseid elupäevi meie sitast pesu, aga ma ei olnud vaimselt valmis selleks, et ma pean kogu oma elutoa fondi (370 euri)uue pesumasina ostu alla matma. Need raisad maksavad ju hinge hinda.     Hea on, et meil on tarvis lihtsa inimese masinat ehk pealtlaetavat ja tavaliste manuaalsete nuppudega - need on vähe soodsamad. Mina ju tänapäevaseid uhkeid eestlaetavaid masinaid kasutada ei saa, kuna need enamus on ju puuteekraaniga. Minusugune pime ei tee selle puutekaga mitte essugi. Pärast on nii ära puudutud, et ükski inimhing ega taevane vägi ei saa sealt enam meie pesu kätte :D

Ühesõnaga, ma läksin praegu veits lappesse, sest ma ei tahtnud sugugi sisustamisest, rahast ja pesumasinast kirjutada, vaid russi mordast...

Paar hommikut tagasi ärkasime me Joosepiga koos (see eelmine lause kõlas praegu täpselt nii nagu me muidu ei ärkaks koos, aga tegelikult ma pidasin silmas seda, et tema ei tormanud kohe arvuti taha ja mina ei roomanud kööki kohvi keetma, vaid lubasime endale natuke ühist hommikust aega). Hommikune ühine aeg ei tähenda seda, et me lihtsalt oleksime selili voodis lebanud ja tuimalt lakke vahtinud ega seekord mitte ka nahistamist, vaid hoopis natuke kiusasime üksteist ja kuna Joosep kõdistas mind alatult palju, siis ma vandusin kättemaksu. Ma targa ja salakavala naisena ei reetnud oma kurje plaane, vaid alles siis, kui Joosep arvas, et kiusamine on läbi, siis naersin riukalikult ja üritasin teda kottidest kõdistada, muahaha, aga no ei läinud õnneks. Vähemalt mitte nii nagu mina seda plaanisin.

Kuid, et mul oli üldse julgust ja alatust sellist tegu üritada, hakkas Joosep mind uuesti halastamatult kõdistama. Nii me siis madistasime, kui ma järsku kukkusin üle voodi serva põrandale. No ja kuna ma samal ajal ühtlasi kõdistasin ka Joosepit, siis kukkumise hetkel andis mulle veel kogemata vopsu ja nii ma prantsatasin omakorda veel seljaga vastu seina. Joosep muidugi ehmus ja palus vabandust, aga no mul miskit hullu ei olnud, peale selle, et imelikul kombel seljale saadud vopsust hakkas mul hoopis pea koheselt valutama ja lõi olemise uimaseks. Joosep otsis igaks juhuks netist üles peapõrutuse esmased sümptomid ja hakkas neid järjepanu kontrollima.

"Nii, mitut sõrme Sa näed?"
"Lollakas!" vastasin ma selle peale naeru kihistades. Järgmine punkt ütles, et peapõrutuse korral võib esineda kõnehäiret. Selle peale pomises Joosep nii muuseas kohe järgi: "Aahah, no see on Sul nagunii..."
Järgmine punkt puudutas inimese miimikat ja kui Joosep seda hakkas kontrollima, siis käskis mul endale otsa vaadata ja kui oli sekund kaks vaadanud, siis nii muuseas ütles, et sellega on ka kõik korras - tavaline russi morda.
"Russi morda!? Russi mõrda??" korrutasin ma uskumatusest ja ise samal ajal naeru mügistades. Mul on kuri kahtlus, et Joosepis on kaotsi läinud filoloog või keeleteadlane. Vihjeks neile, kes ei jaga biiti välja, siis russ on vihje minu pooleldi venku rahvusele ja veerand Krimmi tatarlasele ja no mõrda on larf, nägu.
Ühesõnaga päeva võis korda läinuks lugeda, sest nii ilusat ja erilist komplimenti polnud ma juba ammu saanud! :D

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

Ma pole vist umbes kolm kuud D-vitamiini ja rauapreparaate võtnud ja nüüd on tulemus käes - mul on kohutav väsimus kallal. Paar tunnikest jaksan miskit tohkendada ja siis tahaks kerida teki alla ja jääda talveunne. Eile just täpselt nii ma tegingi. Hommikul läksin linna, käisin näidendiproovis ära, mis kestis paar tunnikest ja kui koju jõudsin, siis oli kell juba pool kuus ja mina pugesin ära magama. Endal on ka juba kuidagi piinlik sedasi kogu aeg magada ja siis ma häbelikult ja nagu pahandust teinud laps, kes sõi salaja kogu piparkoogitaigna ära, ütlesin Joosepile, et lähen poen paariks tunniks tuttu, aga sellest tukastusest kujunes välja terve ööuni. Nii ma magasingi siis ühte jutti kokku tagasihoidlikud 14h. Okei, öösel korra külastasin kööki ja tegin oma "imeliselt" maitsvat kaaliumialandusjooki ja istusin 15 minutit diivani käsitoel ja vaatasin koos Joosepiga mr. Beani.

Kuna nende vahepealsete blogivabade päevade vahele ja ette on jäänud päris arvestav hulk juhtumisi ja tegemisi, mida tahaksin ka teiega jagada, siis pean täitsa kohe mõtlema, et kust ja millest alustada. No ilmselge on see, et ühte postitusse ma kõike ei pane. . Alustades Tallinna tripist, kus ma skoorisin endale peaaegu uue mehe, kui ma vaid poleks ise selle avastuse peale ära ehmatanud :D Või näiteks kindlasti teid huvitaks, mida pulmonoloog arvas minu kopsudest, et kas on veel miskit päästa või lõikame kohe välja. Või mida head endokrinoloog mulle rääkis või kuidas seal üleüldiselt läks. No ja siis kogu see pühadetrall tuleb kuidagi sõnades, pildis ja videos kokku võtta, sest ma sain tänavu super ägedaid kingitusi. Mitte küll palju, aga ma olen ülirahul ja rõõmus.

Me pole küll veel jõudnud videomaterjali üle vaadata, et kuidas miski jäi (loe: kuidas mina jäin), aga tahaks mõningasi hetki jagada teile sellest, mismoodi Jõuluvana mulle vitsa andis ja miks andis ja kuidas ma oma kingipakke lunastasin. Ja kuna Joosepi kingipakk sisaldas kõigele muule ka ühte super kifti asja ehk ära jooksvat äratuskella, siis tahaks teilegi näidata, mismoodi see kell järgmisel äratusekorral plehku pistab, kui esimesel korral snoozi vajutad. Ühesõnaga ma hakkan kuskilt pihta ja katsun ikka selle aasta tegemised see aasta ära blogida, et uut aastat uue hoo ja puhta lehega alustada.

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

Eile käisin tuttavatega õhtustamas. Ei miskit fäänsit, vaid selline väike ja lihtne omaette istumine, kus söögiks pakuti täidetud soolaseid pannkooke.
Mulle tohutult maitsevad soolase täidisega pannikad, aga mul on neid pimedana nõksa keeruline süüa. Küll kukub täidis tagasihoidlikud 754 korda välja, siis lõikan mingi lahmaka tüki välja, mida ma üritan siis endale elu eest, nagu mingisugune esmaklassiline herneaju, suhu pressida. Sealjuures mõistmata, et targem oleks tükk väiksemaks lõigata, aga EI, ega ma mingi allaandja pole, eksju, lihtsalt natuke kangekaelne. Ja vahepeal juhtub, et pistan üldse tühja kahvli suhu, sest poolel teel otsustas kogu mant kahvli pealt vehkat tõmmata.
Kuid eile sain ma õnneks üleootuste hästi hakkama, sest ma targu ei hakanud pannkoogi kõrvale kahmama toorsalateid, snäkke ja hapukoore-tilli kastet. Mõtlesin, et mida vähem manti taldrikul, seda väiksem tõenäosus, et mul miskit märkamatult sülle või lauale pudeneb.

Ainuke asi, mille ma hoolikalt taldriku servale asetasin, oli läbiligunenud teepakikene. Kui ma pannika mugimisega olin ühele poole jõudnud, siis tõstsin endale natuke peedisalatit ja paar marineeritud kurgikest. Ma olin juba põhimõtteliselt lõpusirgel oma söömistega, kui äkitselt üle laua kostus "Öäääööääää!" ja järgmiseks tundsin ma suunurgast välja tilpnemas nöörikest koos paberiga ehk et ma pistsin endale teepaki suhu. Ma lihtsalt korraliku inimesena kaapisin kõik riismed taldrikult kokku, sest kõik tuleb ju ikka korralikult ära süüa :D
Selle eilse äparduse valguses meenus mulle see kunagine lugu, kus ma tšillipähklite pähe näppasin Joosepi tagant hoopis midagi muud. Saate lugeda siit.

Nõks peale üheksat jõudsin ma lõpuks koju ja suhteliselt kohe tõmbasin end diivanile pleedi sisse kerra ja vaatasime viimast "Kallis, Sa oled kosunud" osa järgi, kui ühel hetkel helistas Joosepile tema hea sõber, kes uuris, kas väikese seltskonnaga meile külla võib tulla ja ühtlasi ka ööseks jääda. Joosep oli muidugist kohe nõus, aga ütles, et kooskõlastab minuga ka läbi. Ega ma ausalt öeldes polnud sellega üldse arvestanud, sest mõtlesin, et jään mõnusasti diivanile mokk töllakil magama ja küll Joosep pärast mu tuttipidi voodisse ära lohistab. Seega ma jõllitasin Joosepile kalailmel otsa ja olin skeptiline, kuid Joosep oli nagu väike elevil poiss, kes ootas pikkisilmi Jõuluvana ja ütles, et see teeks ta väga rõõmsaks, kui ma oleksin nõus. ma mõtlesin, et no olgu pealegi. Ma ei saa ju seda rõõmu talle keelata, eksole. Kuigi see olgu pealegi tuli sellise väikese vorst vorsti vastu diiliga. Ma ju juba ammu moosin ja mudin teda, et kirjutaks selle minu eluesimese laevareisi külalispostituse ja nüüd sain kokkuleppe, et selle nädalavahetuse jooksul peaks selle ära kirjutama.

Igatahes sõbrad jõudsid alles suts peale ühte meile ja siis istusime kogu seltskonnaga poole neljani üleval. Ma küll alguses ütlesin Joosepile, et mina poen küll ära põhku, et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta soovis, et ma säraksin tema kõrval. Tjah,nii ma siis särasin terve öö.  Särasin nii kaua kuni aku lõplikult tühjaks sai. Lausa nii tühjaks, et täna ma magasin suisa kella kaheni päeval, aga ma tunnen end ikka nagu laeva alla jäänud räimena. Ma peaks elamise tolmukaga üle võtma, aga absull pole motti. Lisaks täna on meestepäev ja ma lubasin Joosepile pannkooke vaarikamoosiga. Või õigemini eile Joosep tellis tänaseks pannikaid ja hommikul sain juhuslikult teada, et täna siis selline päevake ja no nüüd peaks seda enam selle küpsetamiseette võtma.  Ja meestepäeva puhul võiks ju end veits kasida ka. Hea on, et ma eile dušši all ära käisin, nüüd vaja vähe normaalsemad riided selga tõmmata, kuigi ahvatlus terveks päevaks hommikumantlisse jääda on suur.

Ma ei oska ette ennustada, et millist vastureaktsiooni hakkab see postitus saama, kui üldse, aga mind on täna kimbutanud selline mõte, mis oleks kui teeks õige blogimisega lõpparve. Finito, kõik, lõpetan ära, panen poe kinni. Ma isegi ei tea põhjust. Lihtsalt vahepeal on varasemalt ka olnud selliseid uitmõtteid, et mida ja kellele ma ikka siin kirjutan. Aeg-ajalt satun isegi mõne oma varasema postituse otsa, eriti kui pealkiri on selline intrigeerivam ja siis loen diagonaalis läbi ja mõtlen endamisi, et pühamüristus, mina kirjutasin selle või? Keda üldse huvitab see, et ma öösel kell kolm läksin endale juustusaia vorpima ja jäin kööki magama. Keda huvitab, et ma tahan elutuppa diivanit ja rotangtooli, paljud tahavad ju. Keda huvitab, et ma järjekordselt ära eksisin või suhkru asemel soola tee sisse panin. Mis teid üldse huvitab, ah?

Aga eks iga inimene soovib tunda, et on vajalik, kasulik, tore, ilus ja tubli ja nii ma siis hakkangi endaga vaidlema ja argumenteerima ehk neid lolle mõtteid peast välja ajama. Tavaliselt mõneks ajaks aitab see, kui sisendan endale, et loomulikult huvitab inimesi, mismoodi Sa pimedana mööda ilma ringi seikled, peaaegu nägupidi kruusahunnikus lõpetad, mismoodi Sa palehigis otsid koduteed, mis Sind närvi ajas, mis rõõmustas ja sada muud asja veel. Ja ma teadvustan endale, et ega inimesed ei käi siin blogis ainult minu imelist kirja- ja sõnaoskust kaemas, vaid ikka see va mu pimedus on see, mis inimesi paelub ja pinget pakub, eksju.Ning just see ongi see, mis paneb mind küsima, kas ainult minu pimedus ongi see minu nišš ja kas see on OK, kui selle rasvalt siin blogin? Ma oleksin nagu mingit teatud sorti eksootiline imeloom, kes on siia keskkonda visatud ja oh kae imet, ellu jäänud.

Vahest mind lausa ärritab see suhtumine, et inimesed ei julge mulle otse oma arvamust välja öelda, kuna kardavad, et teevad mulle haiget või riivavad kuidagi minu hinge. Mõni võib-olla isegi mõtleb, et vaeseke on juba niigi palju elus pidanud läbi tegema, las elab rahulikult omas mullis. Aga teate mis? Ma tahan ja vajan, et oleksite minuga ausad ja otsekohesed. See on maru vahva, kui kiidate ja annate positiivset tagasisidet, kuid inimene vajab arenguks konstruktiivset kriitikat ehk Kui miski ei meeldi, siis tahan, et ütleksite ka selle julgelt välja. Ma ei taha, et minusse suhtutakse haletsusega, hoitakse vati sees ja puhutakse peale, kui keegi mulle halvasti ütleb. Ma tahan ise sõdida oma sõdimised ja seista enda eest. Tahan, et kui inimesed minuga suhtlevad, vaidlevad või soovivad mulle lausa sitasti öelda, siis julgevadki selle otse välja öelda ja unustaksid hetkeks selle pisikese teguri ära, et üks meist ei näe. Ma olen samaväärne vastane ja kaaslane nagu iga teine inimene siin planeedil, või väidate vastupidist?
Mnjah, see eelnev jutt võis nüüd kõlada nii, et ma hullult mangun, et keegi ütleks mulle halvasti, kuid kindlasti ei olnud see mu eesmärk. Ma lihtsalt soovin, et mind võetaks võrdväärsena ja et mu pimedusse suhtutakse lihtsalt kui väikesesse kaasusesse. No big deal, eksju.

On täitsa võimalik, et mind on tabanud seesama krooniline ja tuntud blogijate haigus, ainult et ma ei oska öelda, et mis on selle sündroomi nimi. Äkki millemoosesepärastteidhuvitabmidamateen. Ühesõnaga nii ma siin olen nagu kellapendel. Ühelt poolt on kiusatus blogida, lobiseda ja jagada kõiksugu mõtteid, tegemisi, sest mulle meeldib. Ja kuidagi tore on, kui tead, et Sul on selline väike fanclub, nagu minu virtuaalsed lugejad, võiks isegi öelda sõbrad,, kellega omi rõõme, mõtteid ja muresid jagada. Aga teisalt tunnen ma end natuke rusutult, kuna kardan, et vean teid alt, kui ei saa anda endast maksimumi. Ma ei saa alati oma postitusi asjakohaste ja ilusate piltidega täiustada, mis olgem ausad, on nägijatele ülioluline. Lisaks ma olen ülikriitiline enda kirjutamisoskuse suhtes ja vahepeal mõtlen, et kas see üldse pakub inimestele ka midagi või? On huvitav? Aga nüüd ma läksin oma eelneva ja praeguse mõtetega natuke vastuollu. Kõik see võrdväärsus ja muu kräpp.  Samas nagu vist on ka, sest kui ma vaatan oma lehe vaatamisi, siis päris arvestav hulk inimesi käib siit päeva, nädala ja kuu jooksul läbi. Hah, ise küsin ja ise vastan.

Ma pean nüüd otsad kokku tõmbama, sest Joosep tuli ja viskas end minu kõrvale voodisse pikali ja vähe sellest, et koerad niigi hargnevad, nüüd võttis terve tuusti Pythoni seljast ja üritab mulle kõigest väest karvu ninna toppida, et ma aevastama hakkaksin. Vot niimoodi nõutakse meie peres tähelepanu :D

Mul on tohutult palju armsaid ja toredaid lugejaid, kes mulle vahetevahel ikka kirjutavad. Küll nad kirjutavad niisama, et mind kiita, positiivse sõnaga kostitada, toetust avaldada, pimeduse kohta miskit uurida või siis teevad ka niisama erinevaid ettepanekuid, et millest võiksin kirjutada või arvamust avaldada. Just täna sain ma väikese push up notificationi, kus seisis, et kui ma mahti saan, et siis võiksin midagi positiivset kirjutada ;)
Esimese mõttena kargas mulle pähe küsimus, et huvitav, kas ma polegi siis viimasel ajal mitte kui midagi positiivset kirjutanud või on see dendents liiga madal? Ma nagu omast arust väga negatiivseid teemasid ei propageeri ega kirjuta vinguvaid postitusi. Pigem on mul päevakorras kõiksugu igapäevased tegemised ja juhtumised, küsimusi ja vaidlusi tekitavad teemad, millele ma loodan läbi blogipostituste vastuseid saada või argumenteeritud diskussiooni tekitada. Jah, vahepeal satuvad blogisse ka sellise tundlikuma nivooga teemad ja "what the hekk" postitused, üldse ei eitagi. Lihtsalt vahest jääb silma midagi niivõrd absurdset, et kohe üldse ei saa vakka olla. Ja kindlasti ma ei kirjuta taolisi tundlike teemadega postitusi mingisuguses psühhoosiseisundis, kus mul kirjutamise ajal on julgustuseks ka väike kirveke käe ulatuses, just in case. No ja kindlasti ei puudu minu blogist lugusid minu pimedusega seotud feilidest ja äpardustest, nagu see täna hommikune kohvi tegemise lugu, mis lõppes villidega. Minu meelest tegelikult igati positiivse lõpuga lugu ju, sest ma võin olla rõõmus, et mulle ei jää sellest püsivaid arme. Vähemalt ma arvan, et ei jää. No ja siis ma hakkasin sealt veel edasi mõtlema, et no mida positiivset on mul siia kirjutada: ma olen pime, mul on neerupuudulikus, diabeet, mu vanemad on lahutatud, mul on kõhupekk, mul on poolik haridustee jne. Mille üle ma siin nii väga rõõmustama peaksin, ah?!
Hahaa, võtsin teid praegu vahele, jah?! Tegin naljaa! No mitte selle loeteluga, mis mul viga on ja mis on minu puudused, sest need on mul ausalt ka kõik olemas, aga sellega, et kogu selle loetelu keskel võib-olla mõni inimene tõesti ei oskaks rõõmustada ja elust rõõmu tunda, aga mina oskan. Ma olen õnnelik, et mul on käed-jalad küljes ja et need, erinevalt silmadest, täitsa nagu funktsioneerivad ka. Mul on ülimega ja supertark labraator, kes on minu silmadeks ja teejuhiks. Mul on mees, kes on paras tuslapusla, aga ikkagist oma krutskitest hoolimata tohutult armas. Meil on päris oma kodu (okei, osaliselt veel panga oma, kuna meil on veel umbes viis aastat pangalaenu maksta). Mul on supertoredad õelapsed, kes mind fännavad ja mina fännan neid sajaga vastu. No ja õest endast ma ei hakka üldse rääkimagi, sest no selline õde, kes viitsib ja jaksab oma viie lapse, kodu, mehe ja ettevõtte kõrvalt veel oma pimeda õe garderoobi eest hoolitseda, tuleb maailmas tikutulega taga otsida. Mul on ülihoolitsev ema ja kuigi ta aeg ajalt lämmatab mind oma hoolitsuse ja armastusega, siis tegelikult on ju vahva ja armas, kui Sul on keegi, kes Sind nii väga hoiab ja armastab ja kuna aeg on selline rariteetne asi, mis kipub kiirelt käest kaduma, siis tuleb hoida seda, mis meil on ja talletada palju häid mälestusi endasse. Mul on minu blogi ja mul on minu imearmsad lugejad, kes imekombel on mul ikka veel alles, kuigi ma olen siin blogiveergudel turtsunud ja purtsunud, kiitnud ja laitnud, kildu rebinud ja ebaõnnestunult feilinud (huvitav, milline see õnnestunud feil veel on?). Ja olgugi, et ma aeg ajalt mõtlen, et peeti küll, paneks õige blogi kinni, sest no mul ei õnnestu kunagi nii palju ja häid fotosid oma blogis jagada, nagu seda teevad nägijad. Ma ei saa lähitulevikus ise vloge filmida ja kokku monteerida, ma ei saa iseseisvalt sobivat ja asjakohast gifi või pildikest postituse juurde otsida. Ma ei saa ise blogikujundusega tegeleda. Ma ei saa isegi osadele kommentaaridele, ilma et sellega mingisugune kammajaa ei kaasneks, vastata jne. Aga näed, siis tuleb kasvõi üks lugeja, kes taaskord ütleb miskit positiivset ja ma saan täieliku motivatsiooniboosti ja käin taas suu kõrvuni ringi.Ma isegi ei tea, kuhu ma selle postitusega jõudma pidin. Ma vist pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga ma pole nüüd sugugi kindel, kas see oli positiivne? :D
Ahjaa, ja kuulge, mul sai täna ju blogilehel 300 000 vaatamist täis. Mõne saurusblogija või veel kuulsama blogija (kas minust on üldse veel kuulsamat :D) jaoks pole see ehk mingi näitaja, aga ma olen aktiivsemalt blogimisega tegelenud umbes kaks ja pool aastat ja minu meelest on see selle aja kohta superäge saavutus. Facebooki lehel on mul hetkeseisuga 545 jälgijat, kuigi eile sain kohe kaks disliket, kui avaldasin lehmade seemendamise postituse. Ju ma riivasin siis kellegi tundeid ja maailmavaadet, kuigi see polnud ju minu eesmärk, vaid mul oli soov saada vastuseid. Me kõik ju õpime kogu elu ja ainult küsides ja arvamust avaldades saame laiendada oma silmaringi, sest me anname võimaluse diskussiooniks. Kui me igaüks nokitseksime oma nurgas ja ei jagaks mõtteid ja seisukohti, siis ei leviks kõiksugu erinevad maailmavaated, liikumised jmt. Alles surivoodil saame me öelda oma lõpliku seisukoha ja isegi siis ei pruugi see olla kellegi kolmanda jaoks ainuõige tõde. Muig, ma pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga nüüd juba jõudsin otsapidi oma surivoodile :D
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan on see, et ma olen hoolimata kõigest õnnelik inimene. Isegi siis, kui mõnel päeval varjutab päikest tume äikesepilv, siis see on mööduv ja ega see ei tähenda, et päike oleks kuskile jäädavalt kadunud- seda lihtsalt sellel konkreetsel momendil ei paista, aga see on olemas! :)

Ohohoo, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii pikk blogipaus oli ja kuna vahepeal on nii kohutavalt palju käimisi ja tegemisi olnud, siis ei oskagi kohe kuskilt alustada. Mul pole vist väga mõtet vahepealseid päevi eepose pikkuste kirjeldustega kirjeldama hakata, pigem piirduks mõningaste märksõnade ja lausetega.
12-13. august (reede-laupäev) viibisin ma Paides Arvamusfestivalil. Õigemini festivalipäev oli minul pigem kogu reedene päev koos õhtuse tralliga, kus ühtlasi ka minu pangakaart ära konfiskeeriti. Tegelikult on lugu väga lihtne. Nimelt andsin kaardi Linda kätte ja palusin, et võtaks kümpsi välja, et saaks festivali toitlustusalalt miskit osta. Linda võttis kaardi ja hetk hiljem naasis ilma kaardita tagasi. Ta lihtsalt otsustas sularahaautomaadi pröökavat juttu ignoda, et tal on vale PIN, sest oli nii veendunud, et mäletas minu parooli. Mnjah, no täna sain lõpuks pangas käidud ja nädala pärast olen ma tuttuue kaardi omanik, seni aga pean olema veits nagu vaeslaps, sest kui me sõpradega kuskil väljas oleme, siis lasen sõpradel enda eest maksta ja mina pärast teen netipangas ülekande. Mul tegelikult mobiilipank ka olemas, aga no ma olen juba miljon korda käinud seal nagu mingisugune pooletoobine, kes teatab taaskord, et ei mäleta oma parooli ja no hetkel ma rohkem oma nägu panka ei tahaks näidata. Veits imelik hakkab juba :D
Ahjaa, kui ma reedel seal kodukohvikus einestasin, siis juhuslikult kohtusin ka oma blogilugejaga, kuna ta oli tolle kodukohviku peretütar. Mulle vähemalt jäi selline mulje. Igatahes tervitused siinkohal siis minu toredale lugejale! ;) Kes see aasta Parkali kodukohvikusse ei jõudnud, siis mul on teist nii kahju, sest see oli lihtsalt super- toidud maitsesid imehead, Linda laulis hästi ja kogu atmosfäär oli väga mõnus. Istusime lihtsalt aias, laudadel valged laualinad (vähemalt minu peas olid need valged), igal laual põles küünal jne. Mina olin vist kõige pikemalt viibiv külaline seal, kuna pidin ootama Linda esinemise lõpuni, aga õnneks vahepeal tuli Ingo mulle seltsi ja võttis oma sõbra kaasa, kes oli, või õigemini siiani on vegan. Mina ja too vegan, kelle nimi on muuseas Kaidi ja kes muidu on hullult äge inimene,   suutsime ikka päris korralikult vaidlema minna. Ma kujutan ette, et meie laudkond oli pääris lärmakas. Õnneks ülejäänud külalised olid selleks ajaks lahkunud, aga pererahvas nautis ka väljas laua taga niisama olemist ja siis meie laudkond lihtsalt kraakles mingisuguse lehmade seemendamise teema üle. No ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga kindlasti teen sellest eraldi postituse, et mis nägemus oli veganil ja mis oli minu nägemus asjast.
14. august (pühapäev) sõitsin ma Paidest Pärnusse ja valmistusin õhtuseks teatrikülastuseks ja pean kohe etteruttavalt ära ütlema, et see oli ülisuperlahe. Kes minu Instat jälgib, siis sinna laadisin ühe pildi üles, kus ma olen Endla teatri lavatagustes ruumides. Igatahes minu super tore ja armas sõber Kasper, kes on Endla teatri valgustaja (ehee, meil on nüüd oma inside joke, et minul pimedal on oma valgustaja:D) ja tutvustas mulle lavatagust elu, olu ja inimesi. Ma sain Boybandy etendustes kasutatavaid rõivaid näppida ja samuti lasi Kasper mul oma valguspuldi taga istuda ja saalis valgust vahetada jne. Lisaks orgunnis mul kohtumise lavastuse "Kopsud" näitlejatega, kelleks olid Karita Vaikjärv ja Märt Avandi. Hah, Avandi isegi naeris minu naljade üle, much happy! :D Pärast tegime koos pilti ka, aga no need pildid on mul hetkel Facebooki Messengeris, aga ma pole jõudnud neid üldse alla laadida, nii et praegu pilte ei saa.
No ja kuna teater kestis hilja õhtuni, siis jäin ööseks õe poole ja järgmisel päeval sõitsin koju. Kodus valitses muidugi täielik bardakk ja kaos ja ma puhtusefriigina ei hakka üldse teile siia kirjutamagi ega teid koormama, et mismoodi ma hulluks läksin.
16. august (teisipäev ehk üleeile) sain ma Kaisuga kokku, kes on taas üle pika aja Inglismaalt kodumaad väisamas ja saime linnas kokku. Janetit ei hakanud ma selle padukaga linna vedama, sest paraku kõiksugu õhurõhu muutused annavad tugevasti tema liigestele tunda ja nii otsustasingi, et las penskar jääb sooja ja kuiva pessa tudule. Kaisuga käisime sellises kohvikus nagu Mumm. See asub Pärnu kurikuulsa sõõrikukohviku vahetusläheduses. Iseenesest toidud ja atmosfäär on kohvikus üpriski meeldiv ja selline privaatne, aga mul on selline kuri kahtlus, et ma sain eile sealt kerge toidumürgituse. Ma alguses mõtlesin võtta Ceaseri salati hiidkrevettidega, aga no kui küsisin, kas krevette on ikka normaalselt, siis teenindaja ütles, et need on hiidkrevetid ja et neid on seal neli. Ta ilmselgelt luges mu rahulolematust näoilmest välja, et neid on ilmselgelt liiiiga vähe ja püüdis seletada, et need on HIIDkrevetid, mille peale ma teatasin resoluutselt "Jaah, ma tean, millised on hiidkrevetid, aga neli krevetti on endiselt ikka liiga vähe...". Seega ma 8 euri maksvat Ceaseri salatit ei võtnud, vaid võtsin õrnsoolalõhe salati grillitud kartulitega. Pilti ma muidugi ei teinud, aga maitses see igal juhul iii-me-hää. Lõpp oli võib-olla liiga mee ja sinepiline, aga ei midagi katastroofilist. Magustoiduks võtsin Rabarber-Maasikas (pilt jällegi Instas olemas), mis sisaldas siis neid sama kahte komponenti, mis nimeski, pluss küpsisejäätist ja krõbedaid mandlilaaste. Lisaks kogu selle toidu peale jõin ma kaks tassi kakaod ära. Kui ma olin söömise lõpetanud, tundsin ma ühtäkki, et täiesti peetis, ma vist suren ära. Kõhus keeras ja pea käis ringi ja nina hakkas ka vett jooksma, nagu mingisugune allergiahoog. Kaisu viis mu vetsu, et äkki ikka tahan oksendada või miskit, aga no ma ei suuda käsu või sunni peale oksendada. Veel vähem endale näppe kurku ajada. Nii ma siis tiksusin seal ja surin vaikselt. Lõpuks tundsin, et mul on vaja värsket õhku, mis õnneks suts leevendas mu olukorda, kuid mitte kauaks. Kaisu viis mu autoga koju ja lõpuks hakkas temal ka seest keerama. Nii et, me mõlemad olime pärast ühed parajad hädalised.
Õhtuks oli mul igatahes juba inimese tunne ja kui alguses kahtlustasin, et kas tõesti pean kolmapäevase kohtumise lugejaga ära jätma, siis õnneks hommikul olin ma vinksis-vonksis ja sain Retiga kokku (tsau Reti!). Retiga käisime Steffanis ja nagu ma ikka, siis panin kohe inimese "tööd" tegema. Andsin talle nimelt oma vihmavarju ja ise haarasin Retilt käevangust, sest no kuna ilm oli ju "imeilus", siis ma ei taha, et Janet vihma ja sopaga minu kõrval tatsub, kuna siis on garanteeritud, et mul on sopapritsmed nabani. Eelistatud vahemaa oleks selliste ilmade puhul vähemalt 2km.
Enne, kui Retiga kokku sain, siis kodust välja astudes panin jalga täpilised kummikud, aga kuna Joosep saatis mu bussile, siis äkitselt, peale mõningast silmitsemist, teatas mulle, et need kumparid ei sobi hästi minu outfitiga. Mul oli täpselt selline nägu peas, et no super ju, kodus ei võinud öelda või? Saan esimest korda täiesti võõra inimesega kokku ja siis ma tulen nagu mingisugune Maali maalt. Aga no ma lahendasin olukorra kenasti ära. Nimelt õde oli õnneks lastega linnas ja nii me läksime käbe mulle uusi papusid vaatama ja skoorisingi endale alega üliägedad papud. Enne maksid 55€, aga mina sain need endale 29 eurtsiga. Jaah, ma võiksin pilte lisada, et saaksite näha ka, et millest ma siin üleüldse jahun, aga no ausalt, praegu ei viitsi. Kumparid ma tõstsin Pärnu Keskuse õueprügikasti kõrvale ja kui pärast uuesti PK-st välja astusime, siis olid minu kumparid endale juba uue omaniku leidnud. Seega win-win.
Aga rääkides Retist, siis sellel tüübil on täiesti Grete Kleinile üks ühele hääl. Ma mingil hetkel isegi ütlesin talle, et ärgu tehku niimoodi. Kogu tema kõnemaneer ja tämber jne. Nii et, kui Padjaklubisse või kuskile on Kleini hääledublanti tarvis, siis võtke minuga ühendust, ma vahendan teile Reti kontaktandmed ja võtanvahendustasu :D Täielik deja vu tunne tekkis. Reti tõi mulle väikse kingikotikese ka, mis sisaldas minu lemmik Milka šoksi, kahte külmkapimagnetit, teed, Janetile piiksuv mängukont ja Joosepile Coca-Cola (Joosep oli väga meelitatud). Retiga rääkisime niisama elust-olust, sis blogimisest, blogijatest ja niisama seiklustest jne. Reti ütles, et ma võiksin teha vlogi, kus ma näitan lugejatele, et mismoodi ma süüa teen. Ma muidugi kurtsin, et mul oleks selleks tarvis nägijat, kes hoiaks silma peal, et kõik oleks ikka fookuses ja siis ta pakkus ennast kohe lahkelt appi ja nii veeretasime mõtet, et võib-olla tuleb selle aasta lõpus lastega külla ja teemegi ühe kokkamis vlogi. Ahjaa, Reti on siis ka ühtlasi esimene lugeja, kes nägi meie elamise ära, kuna kui Steffis lõpetasime ja väljas endiselt lödistas vihma, siis tegingi ettepaneku, et lähme meile- vähemalt on kuiv ja soe. No ja nii läkski, Reti kohtus ka minu ülehoolitseva emaga, Joosepiga, Pythoniga ja linnas veel mu õe ja kahe õetütrega. Ühesõnaga pool minu suguvõsa nägi ära :D Ja kuna juhuslikult ema suitsetas just samal päeval ka latikat, siis koduteele andsime Retile kaasa terve suitsulatika. Nii et meil, vähemalt mul, oli küll tore päev ja mul on tohutult siiras hea meel, et mul on nii tore lugeja! :)
Aga olgu, ma halastan teile ja võtan end kokku ja lisan siia lõppu siiski mõned pildid ka.
See on siis selline ülinunnu juukseklamber, mille soetasin 2,95 eurtsi eest PK Lindexist:

Siin siis Janet oma uue mänguasjaga, mille Reti kinkis:

Need siis minu tuttuued papud, mis ma PK-st skoorisin (päris nahast muideks):

Ja siis lihtsalt üks niisama lambikas klõps Pythonist:

Sattusin täna Liivi blogis just selleteemalist postitust lugema ja alguses mõtlesin, et tohotillae, kas on üldse olemas igavamaid ja mõttetumaid küsimusi kui need... Kuid siis tegin avastuse ja sain teada, et see idee pärineb blogipostituste grupist. Seda teemat jagas üks blogija ja kutsus ka kõiki teisi blogijaid nendele küsimustele vastama, no et õpiksime üksteist paremini tundma vms. Ma nüüd päris täpselt ei saa aru, et mil moel ja kui palju need minu vastused peaks teid edasi aitama minu tundma õppimisel, aga mõtlesin, et no olgu pealegi, vahest võib ajuvabadusega kaasa ka minna. Ega mul hetkel eriti muud teha polegi. Mitte, et ma ei peaks siin kirjutama Saarema ja Haapsalu tripist, eksole ning Lauri Pedaja ja abordi teemaline postitus on samuti kannatlikult oma aega ootamas...

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?
Mul ei olegi magamistoas riidekappi, vaid kummut ja nende sahtlid on küll kinni. Ma olen aja jooksul hakanud vaikselt taipama, et lahtised kapiuksed on mulle ohtlikud. Olen paaril korral katsetanud, kui puhast pesu kappi asetan, et jätan uksed lahti, kui lähen uue portsu pesu järgi ja selle aja jooksul suudan muidugi selle väikese fakti unustada ja jooksen taaskord nägupidi vastu kapiust.
2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Ei, sest mul on uutes kohtades küllalt tegemist, et vetsupott ja tualettpabergi üles leida, viitsin ma jee hakata siis otsima veel mingisuguseid 10ml pakikesi ja topsikesi. Pealegi võõraid vannitube on minu jaoks niivõrd ebameeldiv katsuda, kunagi ei tea, kuhu võid oma käe pista, fuh!
3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Ajakirjade vahel on kupongid või? Ma pole küll ühtegi viimase 10-aasta jooksul näinud :D Ei, tegelikult ei lõika, ei nüüd ega ka nägija ajal. Suht mõttetu minu arvates.
4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
No mida küsimust!? See on umbes sama kategooria küsimus, et kas ma sooviksin sarimõrvariga kohtudes nuga saada neeru või eelistan kõri läbilõikamist... Noh, aga kuna mesilase käest olen saanud sutsata ja need mahuvad igast praost sisse, siis prooviks karurünnaku ära. Äkki mul õnnestub karu meega ära osta :D
5. Kas Sul on kortsud?
Ajasin praegu spetsjom selle küsimuse vastuse saamiseks oma p*rse üles ja läksin Joosepilt aru pärima. Sain teada, et vanaduskortse mul pole, kuid mul on emotsioonikortsud, õrnad naerukurrud põskede juures :D
6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Oma teada küll jah, sest see on kuidagi nii loomulik. Miks ma peaksin laskma jäädvustada end kurja kirvemõrtsuka näoga.
7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Üldjuhul mitte. Ainult siis loen, kui mul on tarvis teada, kui kaugel asub mingi konkreetne asi. Näiteks viimati lugesin ära, et mitu sammu on trepikoja esisest platsist meie puukuurini, sest sinna ei vii eriti konkreetset rada ja siis on vaja teada, millal tuleb ära keerata, et jõuda õige ukseni.
8. Kas Sa oled metsas pissinud?
On siin keegi, kes ei oleks või? Ma jagan teiega parem oma elu kõige pingelisemat pissil käimist ja bussisõitu. See juhtus siis minu nägija ajal. Sõitsin õele külla, kes tol ajal elas maal ja ei pääsenud nii tihti linna, kui oleks olnud vaja. Bussisõit pikk ei olnud, selline kõige tavalisem maabussiliin, mis vurab mööda kruusateid. Bussis oli peale bussijuhi, mina ja veel paar reisijat. Ma olin juba mitu tundi kannatanud rämedat pissihäda, mis lõi juba valusähvatusi alakõhtu. Lootsin küll, et pean õeni vastu, aga no kus sa sellega, kruusateel raputamine ei aidanud just olukorrale kaasa... Lisaks oli mul kaenla all õe poolt tellitud Pampersipakk, mida ma nii magusvalusalt piidlesin. Nii ma siis loksusin seal maabussis oma räige kusehädaga, kui lõpuks otsustasin, et tühja kah, kuna ma istun teistest reisijatest nagunii eraldi, et siis võtan selle ühe mähku ja pissin sinna. Ja nii tegingi, polnud just tea mis glamuurne värk, aga vähemalt ei kusenud ma bussiistmeid täis ega väljunud bussist silmad häbi täis. Noh, nüüd saite küll mind veits rohkem tundma, eksole... :D
9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jep, oleme niisama Joosepiga pulli teinud ja kuivalt tangot tantsinud.
10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Ei, never.
11. Mis suuruses voodi Sul on?
Meil on kodurahu huvides 120x200 suurune voodi. Joosep keeldub kardinaalselt laiemat voodit ostmast, sest väidetavalt ma roomavat unes mööda voodit ringi ja siis tal ei õnnestu mind kaissu võtta ja mina olen siis hommikul muidugi solvunud, et mind öö jooksul kordagi kaissu ei võtnud :D
12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Mul ei ole nädala lemmiklaule. Mul on oma kindel playlist, mida ma lihtsalt aegajalt täiendan.
13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Absoluutselt! Kui mees on piisavalt mehine ja enesekindel, siis suudab roosa värvi väga stiilselt välja kanda.
14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Ikka veel vaatan jah...
15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Ma olen see imelik inimene, kes ei joo söögi kõrvale mitte kui midagi, küll aga kulistan peale söömist klaasitäie mahla või vett peale. Kui sõpradega kuskil väljas sööme, siis nad igga aegajalt tuletavad mulle meelde, et mul on jook klaasiga laua peal (arvavad vist, et mis silmist, see meelest), kuid alati ma ütlen, et olen teadlik ja et joon peale söömist.
16. Mis kastme sisse pistad kananakitsaid?
Ma ei söö eriti kananakitsaid, aga kui peaksin üldse midagi kuskile külmkastmesse pistma, siis oleks selleks küüslaugu-hapukoorekaste
17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Ma ei tea, kas seda saab päris söögiks nimetada, aga ma võiksin elupäevade lõpuni toituda värsketest hernestest, seentest ja krevettidest.
18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
"If Only...", "10 Things I Hate About You" ja "Gladiator".
19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Joosepile, aastal 2009, kui teenis aega. Kusjuures ma kirjutasin selle kirja täiesti pimedana ja siit saate ka minu "imekaunist" kalligraafiat piiluda:

Just nii. Käisin möödunud aastal ka Arvamusfestivalil, kuid mitte külalisena, vaid pesitsesime Janetiga sellises telgis nagu Helpific. Seal said inimesed proovida, mis tunne on pimedana juhtkoera ja valge kepi abil liikuda ja ühtlasi saada nende kahe vahel võrdlusmoment, sai haistmismeelte abil erinevaid maitseaineid tuvastada, puutetundlikke ja punktkirjaraamatuid näppida ja palju muud huvitavat, mis on seotud nägemispuudega inimestega. Teistest interaktiivsetest ja elulistest asjadest sai proovida poksikinnastega purgi avamist, sealt endale komm urgitseda ja see ühtlasi ka avada. See viimane oli siis selleks, et inimesed saaksid aimdust, mismoodi reumahaigetel see kõik käib. Lisaks oli ratastoolikate takistusrada, kuhu olid monteeritud enimlevinud probleemkohad, mis meie tänavatel esineb. Ma tegin ka selle raja läbi ja ütleme nii, et päris pingeline oli, sest nii palju asju oli vaja jälgida (no nagu näiteks, et kui tahtsid end kõrgemast randist üles vinnata, siis pidid jälgima, et liiga palju selja taha end ei kallutaks, sest muidu kukud oma tooliga lihtsalt upakile). See kõik nõudis üllatavalt palju jõudu ja head tunnetust. No mul muidugi oli tänu oma pimedusele ekstrakeeruline, aga hakkama sain.
Kuigi mind kutsuti ka see aasta meeskonda, siis paraku otsustasin loobuda sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna nähes eelmisel aastal, kui palju põnevaid ja intrigeerivaid arutelusid toimus samal ajal, mil mina pidin oma meeskonna telgis viibima,siis otsustasin, et järgmisel aastal tulen raudpoltkindlalt lihtkülalisena, et saaksin ka festivalimenust osa.  Seega mina mitte üheski telgis "meelelahutust" pakkumas ei ole ja seega te ei saa mind lõpmata paljude huvipakkuvate küsimustega surnuks pommitada ega Janetiga pimesi kõndimist proovida.
Kuid, kui kellegil on endiselt soov proovida takistusrada läbimist ratastoolis, poksikinnastega klaaspurgi ja kommi avamist ja juhtkoeraga kõndimist, siis otsige üles festivalialalt üles selline telk nagu Pane Oma Meeled Proovile. Või no, kui mind näete kuskil ringi siiberdamas, siis võite ka ikka minult õlast kinni haarata ja ajame törtsu juttu ning luban ka Janetit silitada ja soovi korral natuke kõndida. Tegelikult unustage ära see loll soovitus "õlast haaramine", sest see on üks halvimaid asju üldse, mismoodi pimeda poole pöörduda. Või noh mina luban endalt õlast haarata, aga enamik pimedaid seda ei soovi, sestsee on ehmatav ja võib tekitada tunde, nagu keegi tahaks tema õlakotti ära varastada vms. Mind võib kasvõi sülle haarata, kallistada, no ühesõnaga mida iganes. Minu juurde võib ka hiilida ja siis teha näo ees "buu!". Sellisel juhul peaksite muidugi arvestama variandiga, et ma korraks kriiskan üle festivali või jooksen igas suunas laiali, aga kui esimene ehmatus on möödas, siis järgneb sellele juba naerulagin. Naerulagin muidugi ainult sellisel juhul, kui Sa tõepoolest kotivaras polnud :D Lihtsalt ole meheks ja astu julgelt ligi ja ajame juttu.

Alates kella 18 suundun ma Janetiga üheõhtu kodukohvikusse, mis on spetsjom festivali tarbeks avatud. Algselt mul sellist plaani küll ei olnud, aga kuna Linda esineb solistina sealsamas kodukohvikus, siis ega mul väga muud valikut ei jäänud. Paidet ma ei tunne ja niisama kooserdada teadmata mööda Paide Vallimäge oleks ka veits kahtlane. Igatahes bronnisin endale sinna kodukohvikusse koha ära, edastasin oma valiku menüüst ja jään põnevusega ootama. Kui keegi sooviks minuga ühineda ja tulla ka nautima kolmekäigulist õhtusööki ja minu ülemõistuse toredat seltskonda, siis lisainfot selle kodukohviku pakutavate roogade ja registreerimise kohta leiate siit! Ise nad kirjutavad endi kohta järgmist:


Peakokk hobi korras
Annely
*
 Ja festivalikava leiate siit! Kuidas teiega lood on, kas olete Arvamusfestivalile minemas?

Ei tea, mis minuga lahti on, aga no kuidagi ei kisu viimastel päevadel üldse blogima, kuigi asju, millest kirjutada ja arvamust avaldada on tohuijaa kui palju. Näiteks ootavad kannatlikult oma aega ülemöödunud nädalal aset leidnud Saarema tripp ja möödunud nädalavahetuse seiklusterohke aeg Haapsalus. Mõlemad reisid jätsid mulle väga sügava mulje ja peaksin kuskilt otsast oma muljete kirja panemist alustama, aga noooo... Lihtsalt tekib mitmesuguseid tõrkeid, mis tegelikult pole üldse realistlikud ja adekvaatsed. Näiteks avan blogeri ja mõte jookseb kinni. Kui mõte kinni ei jookse, siis hakkan mõtlema, et aga keda üleüldse huvitab, mida ma nägin ja tegin seal saare peal ja Haapsalus ja nii jätangi blogimata (hah, topeltmuig, mida ma nägin, kuigi ma tõepoolest nägin, kuna mul olid head kirjeldajad ja nii manasingi endale kirjelduse põhjal sobiva pildi). Ja siis ma vaatan oma kraanikaussi, mis upub pesemata nõude alla, liiva ja koerakarvu on elamises ülemõistuse palju, pestud ja kuiv pesu vajaks kokku lappimist ja kappi ära panemist, toit vajab tegemist, lilled kastmist, tolm pühkimist jne, aga ma ei viitsi, kohe absoluutselt ei viitsi. Janet tšillib ka juba teist päeva näts tagumise jala karvadesse tuugalt kinni kleepununa ringi, mille kuskilt järjekordse bussi põrandalt üles korjas. Selle asemel, et lihtsalt võtta maniküürikäärid ja see näts sealt paari liigutusega eemaldada, ootan mina Jeesus Kristuse laskumist maa peale või et see ise sealt mingi imeväega haihtuks. Ise võiks ka duši alt läbi lipata, aga kuna ma veel päris koll välja ei näe, siis las ootab see kiireloomuline asi.
Ja leidmaks endas kübetki pealehakkamist, hängin ma nagu paadunud laiskur selle korralageduse keskel ja otsin põhjuseid, miks mitte täna alustada ootel olevate asjade ära tegemist.
Panen siia postituse lõppu loetelu asjadest ja teemadest, millest tahan ja mis ootavad lähiajal kirjutamist. No, et oleks endal ka hea järge pidada ja võib-olla soovib keegi ka sõna sekka öelda, et millist postitust kõige enam ootate, kui üldse ootate. :)
- Saaremaa ja Haapsalu trip
- Lauri Pedaja SOS pilli teemast ja abordist
- Minu arvustus filmi "Me Before You" kohta
- Ja see vlog, vlog, vlog! Uh, piinlik suisa! :(
- Kuidas ma pimedana endale riideid valin ja värve kombineerin või kuidas üldse pimedad seda teevad

Viimased viis aastat oma elust olen ma elanud mingisuguse plaanimajanduse järgi. Kogu aeg oli mul kalendrisse märgitud kõiksugu kohustused, kohtumised, tegemised, ootel olevad asjad jne. Nüüd esimest korda üle pika aja, kui olen vähendanud oma kohustuste hulka, tunnen ma, et see on nii vabastav ja mõnus. Põhimõtteliselt elan päev korraga, ei muretse väga mis homne toob ja ei tiki oma kalendrit kõiksugu kohustustega täis. Okei, juulis ja augustis mul on tõesti mõned kohtumised pikemalt juba ette kokku lepitud, aga need pole otseselt kohustused, vaid pigem meelelahutus. Saan nimelt kahe või kolme oma blogilugejaga kokku. No ja juulis, näiteks täna sõidan maale, kus me mängime Katani, söön oksendamiseni herneid ja värskeid kurke, kui ilma on, siis päevitan ja magan kasvõi lõunani. No ei kõla ju eriti raskelt ja piinarikkalt see elukene maal. neljapäeval sõidan edasi Tartusse, et sealt järgmisel päeval startida koos Kiku ja muu seltskonnaga Saaremaale, kuhu me samuti jääme ööseks. Ma loodan Saarematripist livechatte ka teha või kui mitte live, siis videoklippe ja niisama pilte. No ja siis on mul jälle nädalake vaba, teen mida hing ihkab ja siis lähen taas nädalavahetuseks Haapsallu. Meil seal väike juhtkoerte treeningpäev ja puhkus üheskoos. Kui keegi teab soovitada Haapsalu häid söögikohtasid, siis ma olen üks suur kõrv. ;)
Aga üldiselt jah, ma üritan hoiduda kõiksugu plaanidest. Ses suhtes, et päris nii yololt ma ei võta asja, et kui näiteks tuleb tahtmine linna sõita, et siis viskan miskid esimesed ettejuhtuvat hilbud selga ja lippan, ilma bussiaegu vaatamata. Aah, yolo, küll see buss kunagi ikka tuleb, eksole. Noh, et selles mõttes ma nii suvalt ei lase asjadel joosta ja minna, nii palju ma ikkaplaneerin ja mõtlen, et mingitesse aegadesse mahtuda, aga sellist asja püüan vältida, et vot sellel x päeval, sel x ajal pean olema vot seal x kohas. Mkm, kui mu kalender ainult sellistest kohustustest koosneks, siis ma lihtsalt muutuksin ühel hetkel jälle vastikuks nõiaks, kes ei oskaks enda väsimusega hakkama saada ja tõmbleksin iga väiksemagi asja kallal. Kas see pusa peab siin toolileenil vedelema?Miks see koerakarv põrandal on, miks?Miks see kuramuse piim tilknema läks, jätsid selle sooja, jah?! Joosep ütleb ka, et ma olen viimasel ajal kuidagi palju rahulikum ja ei tõmble ringi nagu esmaklassiline füürer. Ja kõike seda tänu sellele yolotamisele.

Eile näiteks oli mu päev absoluutselt plaanivaba, aga lõuna ajal, kui Janetiga heinamaalt tulin, sattusin kokku naabrinaise Riinaga, kes kutsus mind metsa seenele. Hah, ma alguses naersin ta välja ja üritasin talle selgeks teha, et kuule halloo, ma olen pime ja lömastan kõik seened ära, mis mu teele satuvad, aga no ta ei võtnud mind üldse kuulda ja ütles, et mis ma seal toas ikka kopitan, et lähme parem metsa. No ja läksimegi siis. Muidugi, kui Martha kuulis, et mina tulen ka koos Janetiga seenele, siis läks tal vääga kiireks, sest tahtis ka kaasa tulla. Samal ajal , kui toas riideid vahetas, laulis "Tä-na on maa-il-maaa parim päev, sest me läh-meee Kai ja Janetiga met-saaa seene-leee..."  Much cute! :D Seeni kusjuures väga palju ei olnud. Selline oli siis meie kamba seenesaak.


Pilvikuid oli, aga neid me ei tahtnud, sest neid hakka puhastama ja kupatama, igavene jändamine nendega. Leidsime ühe mega suure pilviku.



Mina keskendusin rohkem mustika korjamisele. Selle korjamisega oli ka muidugist natuke sehkendamist, sest nii kui ma maha kükitasin, sai Janet aru, et ahaa mustikad ja kukkus neid minu eest ära sööma. Just sama põõsa küljest, kust mina korjasin. Aga kõigest sellest hoolimata sain täitsa arvestatava portsu. Oma saagist unustasin pilti teha ja nüüd juba hilja, sest need mul juba smoothi näol kõhus. Selle eest tegime niisama pilte...eriti Janetist, kes oli ilge mudakoll. Lihtsalt mingi hetk võttis Janet lõhna üles, tõmbas leelet ja kui tagasi meie juurde naases, siis nägi välja selline...natuke šitane.








Arvatavasti käis end lihtsalt jahutamas, sest olime juba oma poolteist tundi metsas mütanud ja Janet ähkis üpris korralikult. Kui arvasime, et no, et enam hullemaks see lontrus end teha ei saa,siis ei tasu enne õhtut hõisata, sest kui hakkasime edasi kodu poole liikuma, siis leidis Janet veel ühe mõnusa mülka ja hüppas sinna mauhti sisse- mõõnuus! Sellise šitašena ma teda korterisse ei kavatsenud küll lasta ja pesime ta hoovi peal puhtaks. Janet muidugi pesemisest ei arvanud suurt midagi, ainult värises ja oli sellise tuppa sittunud kassi näoga. Ma pesin teda enda šhampooniga. Tean, et tegelikult ei soovitata koeri inimese šhampooniga pesta, aga no ehk see üks kord ei tee midagi hullu. Ma lihtsalt ei leidnud koerte pesuvahendit üles, täitsa võimalik, et see on ka otsa lõppenud. Peab kiiremas korras uue sebima, sest tundub, et meil kulub seda ikka mõnuga. :D
Kui metsa minnes nägin ma välja ikka nagu ehtne mimm: jalas hallid retukad, roosad valgemummulised kummikud, roosa pluuse ja roosa jope, siis metsas see kõik järkjärgult muutus. Näiteks peale jahutavat mudavanni otsustas Janet just meie kõrval oma kõntsa maha raputada, või õigem oleks öelda- meie peale ja kui mustikapuhmase juures kükitasin, siis samuti riivas mind, jeii. Ja kui lõpuks Janeti pesemiseni jõudsime, siis Riina valas mulle veel lõpetuseks kastekannuga vett kummikusse. No ja sinistest sõrmedest ja oksapudist, higist ja vihmast ma parem ei räägigi.




Muide, kas teie teate kuidas viisakalt küsida, kas Sina peeretasid? Ei tea, vot ma kohe jagan teiega tänase päeva tarkusetera. Jalutasime metsas, kui äkki Martha küsib: "Kai, kas Joosepil on ka palju gaase kõhus?" Riina kihistas naeru ja sosistas mulle, et see on viisakalt küsitud, et kas ta peeretab.
Ma muidugi ei osanud kohe esiti vastata. Mitte, et ma ei teaks vastust, aga taoline huvi Joosepi kõhutuulte vastu tuli nii lambist, aga no ega ma ei jõudnudki oma vastust veel välja öeldagi, kui Martha ise hakkas rääkima, et tema issil on kõhus palju gaase.

Helistasin täna perearstikeskusesse ja sain perearsti õega suhelda, kes küsis minult portsu kõikvõimalike küsimusi: kas vererõhk on korras, kas nohu või palavikku on esinenud, kas puuki on olnud. Nendele esimestele küsimustele vastasin ma kindlalt eitavalt ja viimasele tegelikult ka, kuigi kui nüüd järele mõelda, siis ega ma ju kindel selles olla ei saa. Samas, kui need puugirajakad end täis imevad, ega nad siis nii märkamatud ka kehal ei ole ju. Mitte et ma end kogu aeg igalt poolt katsuks ja näpiks, aga üldiselt selline väike märkamatu tegelane, nagu seda on täisimenud puuk, peaks ikka suht märgatav olema, sest ega ma pole karvane nagu koer, kus vahest võib tõepoolest see puugijurakas kahe silma vahele jääda. Hmm, ma arutlen siin puugi olemasolust, mis isegi ei pruugi üldse peavalu põhjuski olla, aga vot kus alles tõmbas jutu käima. Igatahes õde leidis, et kuna mul peale peavalu mitte ühtegi muud kaebust ei esine, siis tulgu ma homme perearstikeskusesse ja näidaku end arstile ette ning ühtlasi võtavad näpuotsast väikese vereproovi ka.

Aga minnes teiste teemadega edasi, siis ma nägin täna öösel kohutavalt ebameeldivaid unenägusid.
Üks unenägu puudutas toda USA juhtumit, kus tüüp lasi snaiprirelvast viis menti maha ja mina mitte ei näinud seda, mismoodi neid seal maha nottis, vaid põhjust miks hakkas üldse neid killima. Nägin unes siis toda mustanahaliste perekonda, kelle auto mentide poolt kontrollimiseks kinni peeti ja kui politsei küsis dokumente näha, siis juht ühtlasi teavitas politseid ka sellest, et tal on kindalaekas relv, no et ei tekiks arusaamatust. No igatahes toimus väike sõnavahetus ja siis äkki hakkas mingisugune karjumine pihta ja politsei lasi juhi lihtsalt maha. Mina nägin unenäos seda kõike kõrvalseisjana. Väga lähedase kõrvalseisjana. Naine röökis ja lapsed olid šokis ning üks nendest tuli ka autost välja, ise üleni oma isa tilkuva ajulägaga koos ja liikus teeristi poole, kus oli politsei patrullauto ja kukkus kättemaksuks kõiki ettejuhtuvaid inimesi maha kõmmutama. Vot selline ebameeldiv ja rõve unenägu. Sellepärast ma ei tahagi eriti lugeda antud teemasid ja kui Joosep läheb ka väga detailseks, siis kukun kiunuma, et äöää, ma ei taha kuulda, kuna mul hakkab peas tõsiselt elav kujutluspilt jooksma ja nii need realiseeruvad mul siis ka unenägudes, fuh!

Teine unenägu oli tiba heldem, kuigi sisaldas ühte minu foobiatest ning seetõttu oli samuti tegu äärmiselt pingerohke unenäoga. Just siis, kui mul oleks tarvis öösel korralikult välja puhata, et päevasel ajal oma peavaluga toime tulla, eksole, siis näen selliseid unenägusid.

Ühesõnaga, kuna viimasel ajal tuleb igast august titeuudiseid ja kõiksugu sellist roosamanna beebiootust, siis eks mul on ka see igatsus hinges ja siis tunnen, et tahaks ka ühte pisikest enda ellu, kuigi see on tõesti hetkel ilmvõimatu, aga ikkagist...
Eile nägingi siis oma Facebooki newsfeedil teavitust, et sõprade printsessil täitus esimene eluaasta ja siis meenus mulle taaskord minu vanus ning mu bioloogiline kell hakkas end valusal kombel meelde tuletama. Joosep on veendunud, et kuskil 10-12 aasta pärast on meditsiin nii kaugele arenenud, et tehakse tüvirakkudest kasvatatud elundite siirdamisi. Einoh, ma usun ka, et dekaadi pärast on nii mõnigi meditsiiniline edusamm tehtud, aga et see kõik jõuaks muutuda enam-vähem igapäevaseks ja ülemaailmseks...no sellega läheb veel kõvasti aega. Selle peale tegi Joosep muidugi suured silmad ja küsis imestunult: "Kai, kas Sa tõesti arvad, et ma poleks valmis meie korterit maha müüma või mis iganes maha müüma ja laenu võtma, et Sind Ameerikasse lennutada, kui seal hakatakse näiteks tegema esimesi sarnaseid siirdamisi!?"
Vot sel momendil tahtis mu süda ära sulada, for real! Ma ei olnud tõesti kunagi mõelnud, et me peaks või võiksime oma kodu maha müüa ainuüksi sellepärast, et mina saaksin endale a la 10% nägemist või omaenda tüvirakkudest kasvatatud neeru. Kusjuures ma ütlesin Joosepile, et kui ma peaksin valima, kas nägemine või uus neer=oma laps, siis ma võtan silmagi pilgutamata viimase variandi. Ühesõnaga selline jutuajamine meil ühel õhtul tõepoolest oli ja no alates sellest hetkest olen ma aeg-ajalt selliseid laste- ja beebiteemalisi unenägusid näinud. Mitte iga öö, aga paar-kolm korda kuus ikka.

Täna öösel ma igatahes nägin, et olime tandemmatkale minemas, kuid linnast välja sõites möödusime kohalikust lastekodust (siin polegi tegelikult ühtegi lastekodu) ja mina pakkusin, et lähme piilume lihtsalt korraks sisse ja uurime sealset eluolu. Liikusime tasakesi mööda lõputuid koridore, kui ühel hetkel ma märkasin ühes lastetoas ühte 2-3 aastast väikest tüdrukutirtsu, kes oli nii kurva ja õnnetu olemisega. Ma siis sikutasin Joosepi käevart ja ütlesin, et vaata, kui väike ja armas ja siis me mõlemad arutlesime, et kes küll jätab oma lapsekese sedasi maha. Unenäos mulle tundus, et olime leidnud üksmeele, et kui võimalik, siis vot selle väikese tirtsu me endale võtamegi.

Hetk hiljem suundusimegi juba ametnike poole, kes asusid kuskil paar korrust kõrgemal. Kuid, kui trepid lõppesid, siis laius meie ees tühi auk, kust said üle serva teistele korrustele alla vaadata. Ametnike lauani viis ainult üks imekitsas põrandariba, mis jooksis raamaturiiuli eest läbi. No see oli umbes 5 sentimeetrit to the max. Mina, kes kardab meeletult kõrgust ja kukkumist... Uh, ma kategooriliselt keeldusin mööda seda riba kõndimast, sest mu sisetunne ütles, et seal pole selliseid variante, kas kukud või ei kuku, vaid seal on variandid, Sa kas kukud või kukud.
Õnneks üks ametnikest märkas meid ja tuli siis ise meie juurde ja minu küsimuse peale, kas nad ei karda kukkuda, siis ütles suht muretul ja ükskõiksel häälel, et ikka kardavad ja isegi on kukutud paar korrust allapoole, aga no saab hakkama. No vot, sellised unenäod siis mul.

Tulles korra tagasi veel minu eelmise postituse juurde, siis Kiku ja Joosep kutsuvad mind vahepeal korrale, et ma talitseksin rohkem oma suuvärki blogis. Kikult oli hommikul kaks sõnumit ja Joosep hommikul niisama pobises, et miks ma nii inetusti kirjutan vms. Mnjah, inetusti tõesti, aga no miks ma peaksin valetama või asja ilustama. Lihtsalt emotsioonid keevad vahepeal üle. Kiku soovitas kasutada inglisekeelseid sõnu, et need pidavat kõlama viisakamalt. :D No ma ei teaa... Kas tõesti on vahet, kas ma ütlen läbi lillede, et need inimesed olid seal nagu pussyd või siis see eilne variant... Igatahes, kui mul peaks järgmine kord vastupandamatu soov tekkima võrrelda kedagi või sõimata, siis lasin Kikul saata endale Filipiini, rootsi, norra, türgi jt keeles roppusid, siis saan läbi lillede lajatada. Või veel parem... Ma küsin hoopis teilt - minu armsad lugejad, kas ja kui väga teid häirib selline sõnavara, sest teie peate ju seda lugema (või no ei pea kah :D), aga lihtsalt avaldage arvamust!? :)