Kõik need, kellel on peas rohkem kui kaks karva ja kellel pole sõpruskonnas ka kedagi, kes oleks püsti hädas sobiva ja lihtsa soengu tegemisega, võivad rahumeeli järgneva postituse lugemise vahele jätta. Te ei jää mitte millestki ilma. Garanteeritud! :D

Järgnevalt tahaksin jagada üht ääretult lihtsat ja armsat soengunippi kõigile neile, kellele pole taevaisa armust juukseid just ülemäära palju antud või kellel justkui on juukseid, aga juuksekiu struktuur ise on äärmiselt õrn ja peenekoeline. Mind on samuti selle viimasega õnnistatud. Mul nagu kiharaid jätkuks, aga nagu üks meie pere tuttav kunagi imestunult ütles, et mul on nii õrnad ja pehmed juuksed, täpselt nagu titabeebidel. Loomulikult on ka krooniline hormonaalne haigus ehk diabeet mu juustele piraka karuteene teinud Kuid vähem oluline faktor minu juuste juures pole ka see, et olen neid üle 10-aasta kergvärviga värvinud. Kuid õnneks ma ei kasuta fööni, juuksesirgendajat, loki- ja vahvlitange - ühe sõnaga meie elamises puuduvad üleüldse sellised elektroonilised vidinad. Õnneks, sest muidu oleks mul arvatavasti peas juba heinad. Eks ma katsu mingi aeg sellest lähemalt kirjutada, et milline on minu juuste lugu, sest ega mul pole alati olnud sellised jonnakad ja haprad juuksed nagu praegu.

Tegu siis kõige lihtlabasema krunnsoenguga. Jaa, tean-tean... ma arvan, et ma pole ainuke isend siin planeedil, kellele on kunagi sõna "krunn "assotseerunud natuke sellise babuljast koristajamuti sonksiga, kuid uskuge või mitte, aga krunnisoeng oma lihtsuses võib tegelikult olla vägagi armas, ilus ja ka elegantne. Kunagi linnas ühel näitsikul oli tehtud krunn ja selle peale oli tõmmatud peenekoeline juuksevõrk, millel olid kaunistuseks väikesed pärlmutterroosad pärlikesed ja minu arvates nägi see oma lihtsuses super armas ja võluv välja. Lausa nii võluv, et ma vahtisin jupp aega lõug ripakil teise inimese kukalt ja oleksin äärepealt isegi trepist alla pudenenud. Tal oli muidugi neid kiharaid rohkem kui rubla eest. Arvan, et kellegile teisele mõeldud kiharad said ka ekslikult armulise taevaisa poolt sinna antud. Kuid tulles tagasi minu soengunipi juurde, siis see käib järgmiselt.

• Tee hobusesaba. Ise vali, et kui kõrgele, kuid antud krunnsoengu puhul peaks tegema pigem kõrgemale. Kui soovite elegantsust, siis soovitan madalamale teha.
• Kui hobusesaba on tehtud ja patsikummiga kinnitatud, siis läheb tarvis ühte õhemat ja väiksemat sorti kaelasalli, mis tuleb siduda ümber hobusesaba kinnituskoha ja seda nii, et salli otsad jääksid võrdse pikkusega. Kellel pole kodus üleliigset kaelasalli vedelemas, siis äkki leiate mõne sobiva SIIT!
• Järgmiseks jaga hobusesaba kaheks ja võta üks salliots ja juuksesalk ning põimi need omavahel kokku. See oleks mõistlik ajutiselt otsast millegagi kinni siduda, et lahti ei rulluks. Teise salli- ja juuksesalguga toimi täpselt samamoodi.
• Seejärel võta need kaks salliga põimitud juuksesalku ja hakka neid ümber hobusesaba kinnituskoha krunniks kokku keerutama ja seda küllaltki tugevasti, et krunn hiljem laiali ei vajuks.
• Kui krunn tehtud, siis salliotsad seo omavahel lõpus kokku. Võimaluse korral võid salli otsadest lipsukese teha või need sootuks ära peita ja soovi korral lisada muid kaunistuselemente. Kuid mina lähtun sellest, et less is more!
• Dadaaa, ongi valmis! :)

Meile lihtsalt anti ühel üritusel selline ootamatu ülesanne, kus oma paarilisele pidi õpetuse järgi soengu tegema ja ainsateks abivahenditeks antigi see sama sall, mille hiljem sai endale kingituseks jätta. Minu sonks pildil pole kaugeltki täiuslik, kuna lisaks sellele, et mul oli värv välja kasvanud, tegi pool sellest soengust mulle Joosep. Ma julgen kahtlustada, et Joosep oma vabast ajast ei käi kuskil salaja hobusesabasid meisterdamas, et oskaks mängleva kergusega une pealt ühe sellise lihtsa patsi kokku visata. Vastupidi. Ta oli hoopis sellise olekuga nagu oleks ekslikult kuskile femmede käsitööringi sattunud, kudumisvardad pihku susatud ja öeldud, et ole pai ja koo nüüd meile edasi-tagasi parempidises koes ja õhusilmustega tutimüts ja siis kui oled umbes poole soovitud pikkusest ära kudunud, siis hakka kahandama... :D

Eile oli selline mõnus päevake. Üldse on kuidagi viimased päevad hästi toredad ja rõõmsad olnud ning kui isegi vahepeal tekib mingisugune väike sisemine pinge, kus ma tava olukorras võib-olla joriseks mõttetult, siis enam mitte. Olen enda selle kõik-peab-olema-perfektne-muidu-suren mõtteviisi kallal viimasel ajal palju mõttetööd teinud ja sisendanudki endale, et mu elus ei pea kõik ideaalne olema ja kõik plaanitud tegevused ei pea perfektselt õnnestuma. Näiteks eile õhtul avastasin, et no kurja, põrandad on veits liivased ja kuna suvisel ajal kõnnin ma toas enamasti paljajalu, siis on seda liiva maruhästi tunda ja tava olukorras oleks mu õhtupoolik mingi mõttetu liiva pärast rikutud olnud, sest lihtsalt vastik on. Tolmukaga ei saa ka enam undama hakata, sest naabrid tahavad ka elada. No ja siis oligi moment, kus ma selle liiva peale kulmu kortsutasin ja ohkasin rahulolematult ja võib-olla isegi murdosasekundiks ka etteheitvalt (kuigi ma ei tea, kellele ma seda ette üritasin heita), kuid siis sisendasin endale, et kuule Kai, homme on ka päev ja siis saad kasvõi kohe hommikul esimese asjana, kui oma silmaluugid pärani ajad, oma tolmuka välja tarida ja kasvõi hommikust õhtuni seda liiva imeda.  No paraku päris nii kaugele ma pole veel oma sisemise minaga jõudnud, et oleksin totaalselt laadna kõiksugu häirivate asjade suhtes, aga eile oli selline esimene sammuke selles suunas. Ma kindlasti ei kavatse hakata räpakolliks või lohakaks, aga lihtsalt olen hakanud tõesti mõtlema, et see ei too mitte kellegile kasu ega tee head, kui ma tõmblen-torisen-mossitan-jorisen-porisen selliste olmeprobleemide kallal, mis tegelikult pole jäädavad ja on kergesti likvideeritavad ja parandatavad. Ma saaksin aru, kui ma kukuksin undama, kui mul elamine maha põleks. Vot see oleks katastroof ja tõeline häving, mida enam nii lihtsasti kühvli ja harjaga kokku ei pühi ega taasta uuesti.
Ma arvan, et üks 10 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi sellise mõtte peale tulla, et mis oleks, kui prooviks võtta asju veidi lõdvema rihmaga. Mkm, minu jaoks oli alati laual ainult kaks varianti ja ei mingit vahepealset ning seda just konkreetsete asjade saavutamistes ja tegemistes. Ma tahaks nüüd oma suurest mõttetöö tulemustest ja rõõmust ja õnnest kõigile soovitada võtta asju laadnamalt, aga samas olen kursis, et ega see päris sõrmenipsutuse peale ei käi kah. Aga siiski tahan öelda, et alustage kasvõi väikestest asjadest ja ärge seadke endale liigkõrgeid ülesandeid. Arvan, et pole tarvis koostada endale kilomeetri pikkuseid do-do nimekirju ja eriti hull, kui sinna veel tähtajalise tärnini ka ära märgite. Loomulikult ei soovita ma siin nüüd lihtsalt jalad seinale visata, lakke sülitada ja oodata kuniks tahtmine ja viitsimine peale tuleb, aga mis ma öelda tahan on see, et eesmärke võib seada, aga ärge liigselt kinnistuge neisse...go with the flow...kui täna ei jõudnud või ei saanud, siis tee homme.
Ehh, ma pole näiteks juba vist oma kolm nädalat jõusaali jõudnud, aga ega ma ei paanitse selle pärast ega mõtle nüüd, et kõik on läbi ja nüüd kogu rassimine on tühja jooksnud ja enam pole mõtet ka toitumist jälgida. Mkm, toitun endiselt tervislikult ja hetkel jõusaalis mitte käimine kindlasti ei välista kohe teisi tervislikke tegevusi. Selle asemel läksime me eile Riinaga kiirkõndi tegema ja mitte nii julmalt, et surm silme ette tuleks, vaid kui pool marsruuti läbitud oli, siis otsustasime korraks ekspromt rajalt kõrvale heinamaale astuda ja hoopis karukellasid korjata :D
Ja enne, kui läksin jalutama, siis plaanisin teha väikese uinaku. Kui olin end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra tõmmanud, siis Joosep otsustas mulle duubijussist unelaulu lasta. Ja lasi ka...alguses lasi natuke seda kõige kuulsamat laste unelaulu "mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ju ka...". Ja kui olin saanud sekund mõelda, et oii, kui armas, siis vahetas äkitselt rahuliku ja armsa unelaulu Dubrex - Killing Time loo vastu. See on lugu, kus kuskil 10 sekundi peal hakkab selline hääl, nagu Joosepi kasuisa teritaks garaažis raudlatti ja kui raudlati teritamine lõppes, siis järgnes The Prodigy Diesel Power. Suslik selline! Aga nagu Joosep ise armastab mulle öelda- kes kiusab, see armastab :D

Olen nüüd natuke oma postitustega maha jäänud, sest tegelikult pidin ju esmaspäeval kirjutama oma nädala kokkuvõtte toitumisest, trennist ja kaalunumbrist. Kokkuvõte on mul olemas, aga kaalunumbrit ei ole. Minu teada peab end hommikuti kaaluma ja siis teengi seda homme ning minu õnneks, on mul isegi nägijat mugavalt käepärast võtta. Muidu mul rääkiv kaal ka olemas, aga sellel patareid praegu tühjad, või no mis praegu, juba viimased paar aastat pole mul meeles olnud patareisid osta. Pealegi mul pole hetkel halli aimugi, et kus see rääkiv kaal pesitseb...noo, ikka selline pisike asi, mida suudab isegi pime ära kaotada :D
Eile, enne keskpäeva, sain teada, et pean sõitma Tartusse, sest Postimehe ajakirjanik soovib intervjuud. Ma andsin talle küll veel ühe juhtkoerakasutaja kontaktid, aga kuna mina olen jäänud pimedaks ja Gerli on sünnistsaati pime, siis soovis mõlemaid küsitleda. Artikkel tehti sellepärast, et täna on rahvusvaheline abiloomade päev. Maailmas on järjest enam muutumas populaarseks abiloomad- eriti koerad. Inimesed jagunevad selles teemas üldiselt kahte leeri- me kas oleme oma abilistega koos nii tragid ja tublid või oleme lurjustest loomapiinajad. Need, kes mõistavad, et näiteks juhtkoer ei piinle, kui me koos liigume mööda linna ja käime shoppamas, siis good for you. Eriline rõõm on veel see, kui vanemad jäävad seisma ja võtavad aega, et lapsele selgitada, mis koeraga on tegu. Kuid need, kes leiavad meid olevat piinajad, siis küsiks vastu, et kui jätad oma koera 8h üksi koju, ei viitsi alati pikemat jalutusringi teha või peale väsitavat tööpäeva koeraga mängida. Teadupärast on koer ikka liikuva eluviisiga loom, aga mitte esikukaunistus või külaliste ees eputamiseks. Siis küsiksingi mina vastu, kas see polegi siis looma piinamine? Enne võiks mõelda, mida sülg suhu toob ja enne kui sellise idiootsusega lagedale tullakse. Take look to the mirror.
Üks asi häirib mind veel...sellest on küll ka artiklis juttu, aga eraaedade omanikud, ma usun, et see ei ole palju palutud, kui ostaksite hekikäärid ja pügaksite oma heki kõnniteele väljaulatuvaid oksi ka pisut. See ei ole argument, kui ütlete: "Aga siin pole mitte kunagi ükski pime kõndinud". Võib-olla see pime liigubki suurema ringiga, et mitte teie võssa sattuda, või põõsastik on juba nii tihe, kõrge ja lai, et polegi enam näha, kes möödub. Veel palun ma, et tehke endale selline aed, et teie kõige sõbralikum ja nunnum koer poole kerega aia alt, hambad irevil, lõrinal välja ei roni, kui mina rahulikult oma juhtkoeraga mööda kõnnin. Ma saan iga kord südari...rääkimata juhtkoertest, kelle närvikava saab kannatada.
Kuid üldiselt on enamus inimesi ikka toredad ja sõbralikud ning tore on kuulata, mida inimesed Sinu ümber kõnelevad. Muide, kui tahate tulla midagi küsima, siis lihtsalt tulge ja küsige. Ärge kartke ka kasutada sõna "pime". See ei ole mingisugune tabu ja üldiselt see ei riiva meid, sest oleme ise ka teadlikud, et oleme pimedad :D

PS. Need, kes ikka arvavad, et piiname ja kiusame koeri, siis vaadake neid pilte, eriti soovitan ülesotsida pildi, kus mina ja Janet kõnnime kuskil majade vahel ning Janetil silmad säravad. Teised võivad ka pilte tsekkida ;)

Peaaegu alati, kui me sõidame Joosepiga Nõmme minu emale külla, siis muutub Joosep kohale jõudes ikka veidi selliseks tagasihoidlikumaks ja väga ülemäära huumorit ei pritsi, nagu minuga koosolles. Kuid kuna mina tean, et mu emale meeldivad Joosepi tüüpi naljad, siis ütlesin eelmine nädal Jossile julgustuseks, enne järgmist ämmakülastust, et võtku vabalt, no problemo, tehku nalja ja ärgu hoidku end tagasi. Ma mõistan, et tegelikult on veits keeruline end päris vabaks lasta, kui läks ikka oma paar aastat, enne kui mu ema hakkas Joosepiga leppima ja leidis, et võib oma tütre sellele tüübile usaldada ning et väärib mind. Aega võttis, aga asja sai. Võib-olla peaks isegi kunagi siia selle draamat täis loo üles kirjutama, et mismoodi Jossiga kohtusime, mida me alguses üksteisest arvasime ja kuidas me oleme siia jõudnud...ma kaldusin jälle oma põhiteemast kõrvale.
Niisiis, kogu see eelnev tekst vabalt tundmisest ja nalja viskamisest oli sissejuhatus, nüüd tuleb real thing. Täna hommikul istusime siis köögis laua ääres ja juttu tuli telefonidest. Joosep ostis endale ka lõpuks uhke, stiilse ja seksika nutifoni. Võib-olla see poleks miskit erilist, aga juba kaks või kolm aastat oli Ta kasutanud praktselt kõige algelisemat klahvidega telefoni ja sellepärast tasubki siia see ajaloohõnguline märge maha jätta.
Samuti ostis ka mu ema eelmine nädal uue telefoni ja nii see jutt siis läkski. Uuriti üksteise telefonide funktsioone, hinda jmt ja siis Joosep küsis vaadata minu ema telefoni. Ema lahkelt siis ulataski oma tuliuue nutifoni ja siis Joosep ütles, et see on natuke nagu Kai föön (loe: iPhone) ja enne kui Joosep jõudis silmagi pilgutada, andis mu ema Jossile släpi vastu nägu. Nii palju siis minu soovitusest, et tunne end vabalt, räägi vabalt ja kõik on normaalne...no problemo. Mu ema on lihtsalt venelane ja Ta ei tea, et eestlased kutsuvad iPhonet maakeeli fööniks ning seega mu ema arvas, et väimees on nii mats, et võrdles Tema uut Samsung Tren 2-e lokikoolutajaga.

Tere!
Mõtlesin, et alustaks oma postitust vähe viisakama tervitusega, kuna ma olen häbiväärselt kaua vaikinud ja oi kui roostes mu sõrmed ja mõistus on. Vahepeal on tegelikult mega palju asju juhtunud ja nii uskumatult kui see ei kõlaks, siis isegi nalja on käpatäie saadud. Ma püüdsin hoida kiivalt neid nalju blogimiseks, et Teil ka lõbus oleks, kuid ma olen suutnud peaaegu kõik oma vaimukused ära unustada. Kriban kärmelt ühe mõtte siia, enne kui see ka plehku pistab. Ühel  ilusal õhtul torkas mulle fantastiline, kui mitte öelda ideaalne bändi nimi pähe, no juhuks kui keegi tahaks bändi tegema hakata- Elektrikatkestus...kas pole suurepärane bändi nimi? Sindi Rahvamajas, 25. november 2014, kell 19:00 esineb Elektrikatkestus :D

Nädalavahetusel sai käidud Maci pool ja Mac kinkis Janetile ja Pythonile helendavad kaelarihmad. Need on helesinised ja kolme valgusreziimiga. Kiiresti vilkuv- nagu disko, aeglaselt vilkuv- nagu väsinud disko ja püsiv valgus- nagu kõige normaalsem olek. Testisime kohe õhtusel jalutuskäigul kaelarihmad kenasti ära ka. Läksime Maci ja oma nunnukate ufonautidega staadionile, kui eemalt kostus laste omavaheline jutuajamine, või no mis jutuajamine see ikka nii väga oli, kuna nad sõitsid seal ATV-dega, siis hõiskasid üksteisele "Kas Sa näed ka helendavaid koeri?". Eriti vahva oleks olnud, kui teine oleks vastanud, et ei näe, aga no vastas siiski:"Jaah, näen"
"Neil on helendavad kaelarihmad", teatas esimene teadlikult.
"Ma tean!", vastas teine enesestmõistetaval häälel.

Ühele koeraomanikule tegime ka juba reklaami, kuna Tal oli mure, et nende chiuahua (andke andeks, aga ma tõesti ei oska selle tuksleva loomakese tõugu õigesti kirjutada ja sellepärast eraldi Googeldada ka ei viitsi ning kui läks siiski täkkesse, siis see on lihtsalt puhas juhus), igatahes oli nende mure, et koerake astutakse laiaks ja mitte isegi võõraste poolt, vaid nad ise ka ei näe oma koera...ma siiralt loodan, et see fakt käis pigem pimeda aja kohta, sest kui valges ka oma nunnukest ei märka, siis helendav kaelarihm ei aita.  Igatahes, kui kellegil tekkis ka soov helendavaid kaelarihmasid oma lemmikule soetada, siis kirjutage otsingusse "led collar" ja leiategi.

Aitab tänaseks ja püüan homme olla tublim ning pikemalt kirjutada. Head ööd!

Enne postituse lugemist soovitan:
a. valmista endale meelepärane tassike teed;
b. säti end mugavalt ja mõnusasti kuskile istuma või lebotama;
c. võta ette lõputult pikk ja mitte nii meelepärane teejutuke ja loe läbi (loodetavasti lisasid oma tee sisse midagi rahustavat, sest arvatavasti läheb Sul seda vaja);
Alates selle aasta juunikuust otsustasin ma osa võtta mingite imelike inimestega blogimisvõistlusest...ja olge mureta, ma ise olen ka sama imelik ja imelikud oleme me sellepärast, et me vabatahtlikult kirjutame kindlateks tähtaegadeks lisapostitusi oma tavapärasele blogimisele. Praegu siis kehtib reegel, et iga 10-päeva tagant peab vähemalt 1500 tähemärgiga postitus üles tulema, aga kui raisad (loe: vihased konkurendid) varsti välja kukkuma ei hakka, siis vähendatakse 10-päevane reegel seitsmele, viiele jne. Aga miks ma seda kirjutan?! Põhjus väga lihtne...nimelt võistluse seltskonnast kolm on ekstreemselt imelikud (mina olen siis üks kolmest), kes otsustasid, blogimisvõistluse sees, teha veel eraldi LISAKS väikest lisablogimist, andes teineteisele teemasid ja nüüd ma siis istungi oma tassikese tee otsas...

Ei, ma ei hakka Teid kiusama sellega, et kirjutaksin kui suur teejoodik ma olen ega hakka ka teesoovitusi vasakule-paremale jagama. Tegelikult ju kasutatakse sõnapaari "tassike teed" millegi sellise kohta, kui inimesele on miski väga meelepärane või miskit just Tema hingele. Minu hingele mõjuvad loomad väga teraapiliselt, aga kuna ma niigi palju kirjutan loomadest, siis jätan seekord loomad rahule ja kirjutan hoopiski ajakirjast "Psühholoogia Sinule".

Mulle üldiselt meeldib lapata ja otsida huvitavaid artikleid inimsuhete kohta, sest neis on alati mingit toredat äratundmisrõõmu "Oi, näe nad kaklevad täpselt samamoodi  nagu meiegi..." HAHAHA!
Eile sattusin järjekordse artikli otsa, mis rääkis sellest kuidas üksteist võtta isiksustena ja läbi selle säilitada vastastikune lugupidamine ja mõistmine.
  Kui seal järjekordselt soovitati teha nimekiri asjadest mida tahad teha ja mida ei taha teha, võttis see mu natuke nõutuks. Mismõttes koguaeg jagatakse iga probleemi ja mure lahendamiseks nõuannet:TEE SEDEL! Emotsioonide kohta, mida Sa ei soovi tunda või eesmärgid, mille poole just püüdled ja püüa neid vältida / järgida: tee lugupidamis- ja viisakussedel,tööotsimissedel, tee toitumissedel, tee koristussedel, tee voodielu kirgastav sedel ja kindlasti ära unusta sedelit, mis tuletab meelde kuidas kõiki sedeleid kasutada (loe: manual) ning siis kanna neid sedeleid taskus ning kui näiteks juhtub, et lähed kaaslasega tülli, siis kuskil ajusopis terendab "võta end kokku, võta end kokku....sedel-sedel-sedel...Sul on kuskil sedel!" ja siis võib juhtuda järgmiseid asju:
a. surud ruttu käe taskusse, et haarata oma päästerõnga järele (loe: kuidaskäitudarahulikultjaviisakaltkuioledmaruvihaneomakaaslasepeale), kuid kurb küll, aga täna jäid sedelid teise jaki taskusse;
b. saad oma sedeli kätte ja loed seda, samal ajal karjud kaaslasele:"Timeout!" ja kui leiad õige koha üles, seadistad end emotsionaalselt normaalsesse olekusse ja võite rahulikult ja harmooniliselt edasi kakelda;
c. võtad taskust sedelid, mida armastad rahulikus ja üksinduses lugeda ning millega nõustud 100%, aga tülikäigus võtad oma sedelid, rebid tükkideks ja viskad need kaaslasele näkku ning trambid ust prõmmutades minema;
Ühesõnaga mida tahan öelda on see, et inimesed ei saa elada kümnete ja kümnete sedelite järgi, sest lõpuks see sedelimajandus ajab inimese hulluks ja ei suudagi enam ilma sedeliteta ise hakkama saada. Siis mõeldakse, et miks inimesed istuvad looteasendis, pea põlvede vahel,sonides:"Sedel, sedel...kus on mu sedel?!" Inimene peab ikka ise suutma analüüsida ja olla vaba igasugustest "teoorias hea, praktikas sakib" sedelitest.
Tean-tean, see postitus on ületanud igasugused mõõtmed, aga pean siiski veel siin Teiega jagama teadlaste avastusi:

"Sotsioloog Constance Gager leidis oma uurimustes samuti, et majapidamistööde jagamine aitab paaridel seksuaalset sidet hoida. Tuhandetelt inimestelt saadud andmetele tuginedes sai temagi väita, et mida rohkem kodutöid mehed tegid, seda sagedamini nad seksisid. Sama kehtis naiste kohta. Tegelik erinevus paaride vahel ei seisnenud selles, millist tööd nad konkreetselt tegid, vaid kui palju energiat neil selleks jagus."

Mida me siis siit järeldada saame...? Kui soovite, et suhtes oleks selles valdkonnas üksmeel, siis koristagem koos ja sama energiakulu väärtuses või?
Ma pean veel ühe lõigu ajakirjast "Psühholoogia Sinule" kopeerima, aga see on viimane...ausõna:

"Vahekordade arv oli suurem siis, kui mees kulutas rohkem aega traditsioonilistele, n-ö maskuliinsetele asjadele, nagu maksude maksmine ja aiatööd, võrreldes meestega, kes tegid n-ö feminiinseid töid, nagu toiduvalmistamine ja koristamine."

Hmm...ma ei teadnudki, et maksude maksmine on maskuliine tegevus...jälle targem. Nii see elutarkus kogunebki:D

Eile oli suhteliselt katastroofiline päev ja päev enne eilset oli veel hullem kui katastroofiline...lausa nii hull oli, et pole isegi selle iseloomustamiseks sõnagi välja mõeldud. Eilseks õhtuks suutsin juba mõelda, et tahaksin olla (ei...mitte kodus), vaid tavaline lammas mõne tavalise mätta peal ja rahulikult oma murututti näksida ning kui tuleb suurem ja ülbem lammas, siis jalutan järgmisele künkale...ilmselgelt on toimumas minus mingisugune identiteedikriis ja lammas nagu ma siis sel hetkel olin või olen, siis tekkis mõte, et tühja see blogi ja kõik muu ja et lõpetaks selle blogimise ka üleüldse ära ning nimetaksin selle ühe aasta blogiprojektiks...
Kuni tänase hommikuni...
...sest kui hommikul vannitoas olles hambaid pesin, siis tekkis mul küsimus, et miks ma  hambaid pestes kraanikausi kohale kummardun, miks ma ei seisa sirge seljaga  püsti ja vaata peeglisse (isegi pimedana mulle meeldib enda peegelpilti ettekujutada....eriti hommikust, kui mu juuksed on turris ja silmad unisusest seksikalt paistes...muhaha). Igatahes mind jäi see painama ja sättisingi end püsti, endal hambahari suunurgast välja tolgendamas ja hetk hiljem sain aru küll miks nägupidi kraanikausis peab kükitama...sest siis väldite hambapastalörakaid endale rinna peale tilgutamast.

a. mulle meeldib viriseda ja konflikte otsida
b. naermine ja lõkerdamine avalikus kohas on äärmiselt häbiväärne tegevus
c. iroonia, sarkasm ja must huumor on sündsusetu
d. pean kõikvõimalike vahenditega jätma endast alati väga korrektse ja vaoshoitud mulje
e. teiste arvamus on minu elu eesmärk
f. ma olen 18+ ja sellega suretasin välja oma sisemise lapsemeelsuse
g. kui mindmiski rõõmustab või kurvastab, siis tuleb kõik endas hoida...ei tasu ülemäära õnnest hüpata ja veel vähem teistega seda jagada
h. mulle meeldib susserdamine ja ussitamine...see on omaette elustiil!

Nonii, kui vastasid kõikidele väidetele jaatavalt, siis pane ruttu alt+F4 aken kinni ja unusta ruttu-ruttu ära selline blogi nagu: kai-su-karu.blogspot.com
 Kui umbes pooltele väidetele vastasid jaatavalt, siis targem oleks Sul oma närve, aega ja sisemist rahu (kui Sul peaks see veel oma elustiili viljeledes alles olema) säästma ning mitte minu blogi lugema!
Kui said ainult mõnele punktile vastata jaatavalt, siis HOIATUS! Siin blogis võib aeg-ajalt esineda mõningasi postitusi, mis Sulle ei meeldi ja muudavad päeva ehk natuke mõrudaks...või tekitavad suure soovi konflikti otsida.
Kui aga mitte ükski väide ei käi Sinu kohta, siis oled õiges kohas. Tere, mina olen Kai! Ma armastan enda pimeduse üle nalja visata ja meeldib, kui teised ka selle üle heatahtlikult lõõbivad, mulle meeldib naerda...meeldib lausa lõkerdada ja kui näete kedagi tänaval kükitamas ja hingetult naermas ning toda isikut saadab kollane labradorist juhtkoer, siis see olen mina ja kinnitan, et minuga on kõik korras :)
Täna ma polegi väga naernud, sest täna on mingi oivaline päev, kus kõik halb, mis võimalik, on juba juhtunud ja üldjuhul halbade asjade üle ma ei naera...see kategoriseeruks juba siis ju hullumeelsuse alla.
Python käitus hommikul väga halvasti, Janet läks pargis hulkuma ja naastes selgus, et käis eramajade kompostihunnikuid tuuseldamas. Pargist koju jõudes avastasin, et Python on selle koti katki rebinud, kuhu sisse ma hoole ja armastusega Janeti karvu kogusin, et nendest lasta teha käpikud...mnjah, tundub, et käpikud peavad veel oma aega ootama. Janetile vandusin pargis, et 1,5 päeva süüa ei saa, aga ma pole sugugi kindel, kas suudan seda vannet ka pidada, sest Janet on ju nii nõmedalt, vastikult ja lollakalt armas ja nunnukas oma pehmete kõrvade, suurte vesiste silmade, saba sopsutamisega.... Hetkel üritan vastu pidada ignoreeerimisprotsessis, sest teadupärast pidavat olema see suurim karistus koerale, kui Sa kõnnid Temast mööda nagu seinast.

Ärkasin täna enda kohta väga vara, kuna pidin nefroloogi palvel viima analüüsid kliinikusse. Ma pole mitte kunagi varem sedasi pissiproove andnud. Sain ühe väikse topsi...ühe suurema topsi, mille kaanel oli kleeps peal ja kaks sellist jämeda pastaka taolist pulka. See väike tops oli nagu ikka ja erilist pinget mulle ei pakkunud, aga vaat see suur tops koos nende pulkadega oli kõige suurem küsimärk ja põnevusetekitaja.
Nimelt arsti õe õpetussõnad olid järgmised: võtad suure topsi, keerad kaane maha, täidad topsi uriiniga (see on väga oluline, kui mitte märkida, et see on üks oluliseimaid asju analüüsi andmises...), siis keerad kaane peale, eemaldad kaane ülaosalt kleepsu, võtad selle pulga taolise topsiku ja suskad auku ning see pulk tõmbab uriini vaakumiga endasse....kõlab keeruliselt, või nagu Joosep ütles, kui Talle seda protsessi kirjeldasin "See kõlab nagu hakkaksid autot remontima".
No mul oli mustmiljon küsimust:
a. kui suskan selle pulga läbi kaane suurte topsikusse, kas pean topsi teistpidi keerama ja kui pean keerama, siis kas uriin lekib kuskilt läbi?
b. mille järgi ma aru saan, et see pulga taoline topsik on täitunud õige koguse uriiniga?
c. ja kolmas küsimus pole sugugi vähem olulisem...kas kuidagi lihtsamini ei saaks või?

Ma usun, et Te ei ole väga pettunud, kui jätan seekord detailse kirjelduse vahele, aga nii palju ma ütlen küll (juhuks kui mõni pime peab veel sellise koduse ülesandega silmitsi seisma, aga võib-olla ei pea ka ja võib-olla teavad kõik kuidas selliseid anumaid tuleb täita ja mina olen ainuke loll siin), et kui suskad selle pulga taolise topsiku läbi selle suure topsiku kaane, siis ei pea topsi ümber keerama ja samal ajal, kui see tops end ise täidab, käib vaikne sisin-susin ja kui see lõppeb...dadaa, siis ongi valmis. Hetkeks suutsin kahetseda, et ma pole päris laborant, kuid see mõte kadus kiiresti, kui hakkasin laborandi tööülesannete peale mõtlema.

Üleeile, kui Kaja käis mu elamist küürimas, siis mainis, et kui duššinurga kahhelplaate pesi, siis võttis šhampoonide ja duššigeelide aluse seina küljest ära, aga tagasi ei osanud panna...et las Joosep igaksjuhuks vaatab üle...muidu kukub see veel Sulle pähe. "Jah, lasen kindlasti üle vaadata" kinnitasin ma Kajale ja nüüd võite kolm korda arvata, et kas ma tegin seda...muidugi tegin...lausa kümme korda tegin.
Hommikul läksin mina rõõmsalt dušši alla ja kui hakkasin šhampooni võtma, kukkus mu riiul kogu selle pesumajandusega alla. Mnjah, no Joosep sai täna oma äratuse lihtsalt kõigest 2h varem...naabrid ka...

Kuna mina ei oska veel oma juhtloomaga kliinikusse minna, siis võtsin Maci kaasa. Kõigepealt läksime taastusravi arsti ukse taha, aga nagu ikka, siis olime täiesti juhuslikult valinud päeva, millal taastusraviarst vastu ei võta. Tundus, et õnn on meie poolel :D
Sõitsime siis korrus kõrgemale, et lahti saada "extremly dangerous" kraamist (loe: kollane vedelik). Astusime liftist välja ja Mac teatab, et labor avatakse kell 8:00. Ma kookisin siis telefoni taskust välja, mis näitas 8:01 ja äkki kuulsin taustal sellist heli nagu tavaliselt toidupoodides lastakse, kui kassasse on vaja kassiire juurde (ting-tong-ting...Malle, mine palun kassasse nr. 4), aga antud juhul ei järgnenud mitte mingit teadet, vaid keegi kuskilt eemalt, summutatud häälel ütles:"Pange topsid sinna alusele."
Mnjah, Mac oli see vahva inimene, kes leidis mingi suvalise nupu seinalt ja otsustas seda vajutada...tüdruk, kas Sa ei tea, et igasugu nuppe ei tasu näppida...vedas, et me õhku ei lennanud selle kollase kraamiga. Ma ütlen, kui oleks lennanud, siis Sina (loe: Mac) oleksid selle kõik pidanud ära koristama...aga vähemalt saime lõpuks analüüsid antud.
Kliinikust lahkudes avastas Mac, et bussi väljumiseni on 6 minutit ja nii Ta haaras mu käevangu ja pistsime jooksma (loe: meie kiirkõnd). Äkki Mac seisatab ja ütleb rant (no see tähendab tavaliselt ühte astet alla või üles), aga tegelikult oli kolm astet alla...well that's Mac, aga seekord Tal ei vedanud ja ma ei väänanud ega murdnud midagi ära.

Õnneks täna Tartus vihma ei saja...vähemalt hommikul ei sadanud, aga kui koju jõudsime, siis tänu eelnevate päevade suurtele vihmahoogudele on õues päris suured porilombid ja natuke pritsis ikka liiva üles. No see poleks Janet, kui Ta ei üritaks mulle nabani pori pritsida, aga üldiselt oli täna seda saasta vähe ja seega oli vaja ainult Janeti tagumised porilauad puhtaks pühkida.

Kell saab kohe-kohe üks ja ma olen juba nii väsinud. Mitte et ma oleksin vahepeal erksust tundnud, aga praegu olen kohe eriliselt uimane. Tahaks magada, aga ei saa...pean linna minema. Kõik, kellel on võimalus praegu magada, siis tahaksin Teile öelda...olete nõmedad ja elu on ebaõiglane... :D

Kas mäletate seda postitust, kus kirjutasin sellest milliseid reaktsioone toob esile näiteks see, kui WC-paberirull hakkab maha kukkuma ja kuidas see paneb meid vanduma, kui paberirull veereb alati just kuskile poti taha jne. Fakt on see, et tehku need inimesed misiganes hääli, aga järgmine asi on kindlasti palju hullem.möödunud pühapäeval, kui tulime Nõmmest Tartusse ja Mac ei läinud koju (see ei ole veel see kõige hullem asi). Ta tahtis vaadata õudukat (Dark Skys ja see pole ka veel kõige hullem) ja kuna meie oleme õudusfilmide spetsialistid, siis loomulikult pöördus Mac ka õigete inimeste poole. Tegelikult oli selline sooviavaldus Maci poolt mulle isiklikult täielik üllatus, mis lausa pani mu kulme kergitama ja küsima:"What? Sina ja õudukas?!?", sest see tüüp kardab igasugu asju  ja erinevalt minust, kes täidab ja toidab oma hirme, üritab Mac igal võimalikul moel igasugu hirmsaid asju vältida...näiteks mind, koeri, jmt).  Kuigi üks imelik asi on Macil küll...Ta ei karda neid koibikuid...noh neid ämblikke kellel on need pikad jalad ja väike keha. Tema arvates on nad armsad ja lastena mängisid sellist "vahvat" mängu, et viskasid üksteisele neid kraevahele, aga õnneks on Mac nüüdseks natuke suuremaks kasvanud ja mõistust juurde saanud, kuid mitte selle osa pealt, et ämblikud oleksid hirmsad, vaid et koibikutel murduksid ju jalakesed ära...no kurb küll!
Ühesõnaga jätkame teemaga...kuna filmiõhtu ei alga lihtsalt nii, et astume uksest sisse, viskame kodinad nurka, hüppame diivanile, asetame jalad "viisakalt" seinale ja paneme filmi jooksma... Ei ei ei...enne tuleb  teha ikka kohustuslikud ettevalmistused  ära...näiteks snäkid valmistada (mida me ei teinud...ofcourse), mugavamad ja kodusemad riided panna )mina tegin...Mac ei teinud) ja ongi pmt kõik. Ahjaa  õigus...seda head kohta peab ka külastama, ega poole filmi ajal, kõige põnevamal ja hirmsamal hetkel ei tohi ju minna ning sellistel hetkedel tuleks soovituslikult "paus" nupp üldse ära unustada...laske või püksi, siis jääbki paremini meelde!
Mac läks siis vetsu (juba peaaegu on see hull asi käes) ja ega mina niisama aega surnuks ei passinud ja tagumikku lamedaks istunud...mina hakkasin puhast pesu kappi sättima, mis olid peale pesu värskes Nõmme õhus kuivanud ja tuuldunud...väga mõnus. Kahmasin siis kätte oma ülihästi lõhnava ihupesu ja vannitoa käteräti ning läksin käterätikut kraanikausi kõrval olevasse nagisse riputama, kui äkki riivas mu kõrva esimene pahaendeline heli...mulks...sekund hiljem kostus minu hääles teine pahaendeline venitav hääletoon:"Maaac? Mul kukkus vist midagi WC-potti..." (Jep, see oligi see kõige hullem asi üldse...minu ülihästi lõhnav ja puhas ihupesu lendas otse potti, mis enam ilmselgelt polnud enam nii puhas...meil siis dušš ja WC ühes ruumis, kui keegiveel aru ei saanud ja selleks ajaks oli Mac ka juba tollest ruumist lahkunud)
Mac häälel täis kahetsust:"Aaannnnnaa andeks, ma unustasin kaane lahti!" Don't I already know that ja sellest hetkest alates on meil külalistele uus majareegel...olgu...korterireegel: WC-potikaas käib peale vetsu kasutamist ALATI kinni!
Ja kui ma tubli olen, siis mingi aeg leiavad reeglid endale ka kuskil ukse peal asu ja kui olen eriti tubli, siis raamin reeglid ära ka.

PS. Mac sai oma pahateo sellega andeks, et Tema oli see, kes need alukad potist välja õngitses...

Igal inimesel on asju, mis Talle ei meeldi...meeldib vähe, ei meeldi üldse ning tegelikult on see ju täiesti arusaadav ja üks elu loomulik osa. Olen selle üle viimasel ajal pikalt juurelnud, et see teema enda jaoks selgeks mõelda.Võib-olla on minu järgnev arutelu natuke veel toores, segane ja laialivalguv, aga hetkel minu lünklik ja segane mõte oleks järgmine: kui mulle ei tundu mõni asi sugugi sama oluline kui teisele kodanikule või ei näe ma mõnes teises asjas nii suurt probleemi, siis ma ei lähe ju teisele inimesele selle eest etteheiteid tegema...ei otse ega ka "läbi lillede". Ma olen täiesti kindlal seisukohal, et ükski inimene ei saa sundida teist inimest tundma midagi, mida Ta ei tunne ja kui hakata seda nõudma, kas viha, anumise või mingil muul viisil, siis küsige endalt: kas ma tahan võltsi mõistmist, rõõmu, kaastunnet, arusaama või mis iganes võltsi (mitte siirast emotsiooni)?
Mul on siiras rõõm sõprade ja inimeste üle, kes ütlevad täiesti otse välja oma seisukohti ning lasevad kartmatult kuuldavale ka neid arvamusi, ühest või teisest asjast, mida ma parema meelega kuulda ei oleks tahtnud, kuid ma ei kuku selle peale räuskama või oma õigust taga nõudma või solvama, et mis Sul viga on, et Sa minust aru ei saa ja / või ei jaga minuga sama vaatenurka selles asjas..`.?! Muidugi on nendel kartmatutel sõnavõtjatel ka erinevus sees, ehk et kas ütled omaausa arvamuse ja seisukoha rahulikult välja (loe: ilma närvi minemata, ilma agressioonita, ilma tõmblemata vms), sest need kes väljendavad end agressiivselt ja vinguviiuli moodi suheldes, siis kas olete kunagi mõelnud, et asju on võimalik ajada ka sõbralikult?
Selle teema kokkuvõtteks tahaksin öelda, et inimesed olge tänulikud, kui Teiega ollakse ausad ja võtke lihtsalt teistsugust vaatenurka või käitumist, mis on Teie jaoks tohutult oluline, kui silmaringi avardavat osa ning ärge tampige neid inimesi mutta, vaid hoidke neid inimesi, sest nad toovad Teid "roosast mullist" välja...mina ei soovi isiklikult elada ümbritsetult inimestega, kes räägiksid AINULT seda, mida ma kuulda sooviksin ja käituksid nii nagu mulle AINULT meeldiks ja õige tunduks ning kõik muu poleks aktsepteeritav.
Ja inimesed, kes oma vaimusilmis ongi ausad, avameelsed ja otsekohese jutuga, siis jälgige aegajalt oma hääletooni, kirjutusviisi ja ehk ka seda viisi, mismoodi räägite ainult endast: minaminaminamina ja minu maail
Meil kõigil on rõõme ja muresid, millega seisame igapäevaselt silmitsi (osad räägivad oma muresid avalikult ja nõuavad, et teised kaasa elaksid, kuid on ka inimesi, kes jagavad muresid ja rõõme ainult paari lähedasema inimesega või sootuks hoiavad kõik enesele) ning mitte keegi ei saa öelda või määrata selle mure raskusastet teise inimese eest.
Selline mõttelend siis täna minult...näete polegi koguaeg hahaha ja sarkasm, kuigi...pole vaja kaua oodata, sest kohe varsti tulevad lõbusamad postitused, kuna mul aegajalt ikka juhtub nipet-näpet asju, mida tahaksin Teiega jagada...

Ühel ilusal päeval pakkus Mac mulle reha-plaani tegemist MTÜ Iseseisvas-elus ja no lobamokk nagu ma olen, rääkisin sellest mingi aeg ka Marikale ning siis loomulikult tuli Marika sellisele huvitavale mõttele, et mis siis kui teekski  endale äkki reha-plaani ja kui Marika nii mõtleb või küsib, siis peab Ta silmas ennast ja mind...
Alguses olin suhteliselt skeptiline, sest no mida ma selle plaaniga peale hakkan. Mõned aastad tagasi sai see tehtud ja peale väikese tripi Tartu Emajõe Kooli, hulgaliselt küsimustele vastamise ja terve hunniku paberite, ei saanud ma sellest suurt midagi, aga kuna MTÜ Iseseisvas-elus pakutakse vist natuke teistsuguseid teenuseid, siis mõtlesin, et ah olgu pealegi...lisaks oli põnev ka, sest Mac rääkis, et füsioterapeut teeb meiega igasuguseid katseid...kõlas igatahes põnevalt. Tänaseks on siis meil seal käidud ja kõik sujus kenasti. Füsioterapeut oli tõesti lahe ja ma sain igasugu huvitavaid asju enda anatoomia kohta teada ning soovitusi, et mida jälgida, et kui ma ükskord vana ja nõder mutike olen, et mul igaltpoolt liigesed ja lihased ei valutaks.
Kas Teie näiteks teadsite, et suur varvas peab olema täiesti sirge või no otse suunas? Kui ei ole ja suured varbad hoiavad kasvõi natukenegi väljapoole viltu (näiteks parema jala suur varvas paremale poole ja vasaku jala suur varvas vasakule, siis on see puhta vale asetus) ja siis on väga soovituslik osta silikoonpadjakesed, mida peaks siis jalatseid kandes, kandma  suure ja teise varba vahel.
Füsioterapeudi sõnul pidi olema see väga levinud probleem ja kui küsite, et miks see oluline on, siis võin ka lahkesti selle kohta tarkusi jagada...nimelt kui katsute jalalaba sisemist poolt ja rohkem sealt suure varba juurest, siis tunnete seal ühte suuremat konti ja kui suur varvas hakkab viltu hoidma, siis see kont tuleb ajaga järjest rohkem välja ning lõpuks hakkab valu tekitama ning ei ole välistatud ka kirurgiline sekkumine.Nii et olgem oma tervise suhtes hoolsad ja hoolivad ning võtame nüüd tublisti sokid ära ja uurime, et kas varbad on kõverad nagu banaanid või ilusad sirged, kui sirged, siis minu õnnitlused Teile, kuid kui igas suunas laiali (nagu Macil), siis vut-vut silikoonpatju ostma.
NB! Silikoonpatju müüakse muidu apteegis ka, aga füsioterapeut soovitas sellist ettevõtet nagu Jalaexpert OÜ (Maarjamõisa haiglas, Puusepa 1a, Tartu, kabinet 228), kuna seal on inimesed, kes tegelevadki jalgadega ja oskavad just Teie jala jaoks õige suurusega silikoonpadjad valida.
Peale selle, et mu suured varbad ei hoia end otse, vaid toetuvad kergelt, nagu purjus joodikud, oma väikese sõbra peale, siis käskis füsioterapeut mul jalad ka veel korralikult kokku panna ja siis teavitas mind asjateadlikult:"Sul on kerge x-jalgsus."
"Misasja?! Mul ei ole x-jalad", ütlesin ma enesekindlalt oma jalgadele viidates ja ise veel samal ajal pilku alla visates, justkui soovides silmadega kinnitust saada oma öeldule.
"On-on...seda ei ole üldse näha, aga kui hoiad jalad koos ja kui paned sõrmed põlvede vahele, siis pigistavad põlved sõrmed liiga tugevasti kokku ning see viitabki kergele x-jalgsusele", teatas füsioterapeut.
Huvitav miks ma küll ennast "nii ilusana" tunnen, kui seda postitust kirjutan..mu varbad ei ole otse, mul on x-jalad ja kui väga tahta, siis leiab veel ehk miskit...igatahes hakkan mina nüüd füsioteraapias käima ja palju vehkima, higistama, venitama, painutama (loe: võimlema), et see hästi kerge x-jalgsus ikka ära kaoks ja et üldse saaks erinevaid lihasgruppe tugevamaks muuta.
Lisaks selle reha-plaani tegemisega meenus veel üks vahejuhtum. Nimelt on olemas selline tore ja igati kasulik netileht nagu peatus.ee, aga mina ja Marika saime sealt päris korraliku tünga, ehk et ei tasu uskuda kõike, mida netis kirjutatakse. Ma ei hakka pikka sissejuhatust kribama, aga lugu oli järgmine. Kuna pidime MTÜ Iseseisvasse-ellu jõudma hiljemalt kella 09:10, siis vaatasime eespool nimetatud lingilt endale sobiva bussiaja välja, marsruudil Kuperjanovi-Kesklinn-Peetri kirik ja peatus.ee kuvas meile kenasti bussiajad: 08:25 ja kui see buss ei sobi, siis peatus.ee pakkus lahkesti ka teist aega: 08:45. Siirdusime Kuperjanovi bussipeatusesse ja jäime rõõmsalt bussi ootama, mingi aja möödudes veereski üks buss ette ja lahketelt inimestelt saime teada, et ongi meie kauaoodatud buss nr. 7. Kipsti-kõpsti vedasime end kohe bussi, leidsime endale vägagi mugava seisukoha (ei hakanud istumist otsima, sest oletatavasti ei oodanud meid ees just väga pikk sõit)...vaid etteruttavalt võin öelda, et meid ootas ees väga-väga-väga "lühike" sõit... "Tunne Tartu linna"-marsruut kulges järgmiselt: Kuperjanovi-Raudteejaam-Lembitu-Kaare-Maarjamõisa-Tulbi-Ravila-Arhitekti-Eerika-Eerika-Haigla-Lõunakeskus...siis vahepeal läks buss täiesti tühjaks ja bussikõlaritest teavitati kahele pimedale, kes nagu naelutatult seisid bussis kahekesi edasi,et tegu on lõpppeatusega.Meie oma kangekaelsuses ei teinud sellest loomulikult välja (ignorantsus on ju kõige parem kaitse...ei näe-ei kuule, muig). Lootsime ikka sama bussiga reisi jätkata, kuid see ei läinud meil läbi (wonder why?), sest kabiinist väljus bussijuht, kellel oli oluline teade meile edastada:"Sjee on ljõpp pjeatus."
"Kas Te tagasi linna ei sõida?" uurisime hämmeldunult.
"Ei sõida. Minge vjälja", lausus bussijuht.
Bussist välja astudes uurisime:"Aga kas siit samast peatusest läheb järgmine nr. 7?"
"Ei ljähe!" vastas bussijuht.
"Aga kust järgmine nr 7 väljub?" uurisime edasi.
"Ei tjea", lausus bussijuht, pani uksed kinni ja kimas minema.
Nii me siis seisime hetke seal Lõunakeskuse bussipeatuses, või x-kohas, kus meid maha kupatati...Lõunakeskuses on ju ainult üks peatus, kui mõistate minu irooniat. Kuna kell oli mõne minuti pärast üheksa saamas, siis oli õige aeg helistada Macile ja anda teada, et me vist ei jõua õigeks ajaks.
Lõpuks leidsime siis uue bussipeatuse, kust suht varsti tuligi jälle buss nr. 7 ette ja meie reis võis jätkuda sihtkohta: Fi-Fi-Teaduspark-Haigla-Eerika-Eerika-Arhitekti-Ravila-Tulbi-Maarjamõisa-Kaare-Pauluse-Riiamäe-Hansakeskuse-Kivi-Vene-Peetri kirik...dadaaaa ja juba saigi reis otsa, üldse polnud pikk ju.

Kunagi ammu-ammu kirjutasin ühes enda blogipostituses inside joke, millest keegi vist aru ei saanud ja lubasin suure suuga, et ma kunagi räägin sellest kohtingul nutmisest lähemalt. Täna oma dokumendikaustas ringi kolistades leidsingi juhuslikult selle poolvalmis postituse, mille tahtsin siia Teile lugemiseks üles riputada.
Ühesõnaga leidsin internetist naine24.ee saidilt väga vajalikud nõuanded, mida kohtingule minnes tuleb kindlasti meeles pidada ja millele Te ise kohe kindlasti ise ei tuleks.
Aga õnneks tänu Macile on mul blogi, mille vahendusel saan Teid harida ja võib-olla just tänu naine24.ee õpetussõnadele leiate endale mehe.
Väärt nõuanded on siis järgmised (koos minu kommentaaridega).Kolm nõuannet, mida tasuks ka tänapäeval meeles pidada:
1. Ära istu veidras poosis ega näita välja, et sul on igav.
Kommentaar: Aaa, vaat seda ma tõesti ei osanud arvata. Nii et käsi põsakil, poole kerega laual lösutades ja pidevalt häälekalt haigutades ei olegi okei?!
2. Ära ole sentimentaalneOma õrnema külje näitamine ja terve õhtu nutmine on kaks täiesti erinevat asja. Mehed peavad teadma, et sa oled emotsionaalselt ligipääsetav, aga mitteniivõrd palju, et ta peaks Sinu juuresoleku ajal kikivarvul käima ja pidevalt komplimente tegema.
Kommentaar: Whaaat? Ma ei võigi nutta või? Misasja? See saab nii raske olema, sest mismoodi ma oma emotsioone siis pean vaos hoidma? Ja komplimente ka ei saa selle eest, et kui tubli ma olen, et ma igal sammul lakkamatult ei nuta ja et olen vapper, ilus, vapustav jne. Juba see ajab nutma ju...
3. Ära räägi terve õhtu riietest
Kommentaar: Tõsiselt! Hullumaja millest ma siis rääkima pean? Terve õhtu autodest, tehnikast, majandusest?