Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

Külastasin mõni aeg tagasi kohustuslikus korras naistearsti. Niisama kontrolli mõttes, no et kas kõik on ikka alles ja omal kohal ja et ega vahepeal pole mingi hullem haigus mulle kallale hakanud.

Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.

Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.

Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud. 

Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et  teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga  no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.

Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.

Ma olen viimased kaks kuud eeskujulikult eriarstide uksi kulutanud ja järgmisel nädalal olen juba kolmandat korda minemas nefroloogile, kuna me siin natuke timmime mu rauavaegusaneemiat. uuel nädalal peaks selguma, kas retseptipõhised rauapreparaadid koos C-vitamiiniga on olnud minu jaoks piisavad või hakkan saama rauasüste. Ja et kõike seda teada saada, pidin ma paar päeva tagasi uued uriini- ja vereanalüüsid andma.

Meil siin väikelinnas saab ka teatud hommikutel käia proove andmas, mis siis saadetakse edasi Pärnusse. No mingid lihtsamad tehakse kohapeal ka ära, aga sellised põhjalikumad saadetakse ikka edasi Pärnu haigla laborisse.

Igatahes panin kolmapäevaõhtul endale äratuse veidi varasemaks, et jõuaksin hommikul rahulikult harjutada purki pissimist ja siis selle väärtusliku kraamiga jalutada perearstikeskusesse. Kõik läkski suurepäraselt. Ma mõtlen purki pissimine. Isegi mööda ei lasknud. Kui vetsus oma asjad ära toimetasin ja purgikesele kaanekese peale surusin, siis mõtlesin, et ei hakka kilekotikese otsimise peale aega raiskama, kuna totsiku kaas tundus olevat selline tihe ja korralik. Nii asetasingi topsikese kotikesse, viskasin analüüsi paberid ka kotti ja asusime Janetiga teele.

Jõudsin nibin-nabin poole kümneks perearstikeskusesse, kuid kohe löögile ei pääsenud, kuna üks vanapapi oli juba sees. Jäin siis ooteruumi istuma ja kookisin oma topsikese kotist koos paberitega välja, mille asetasin kõrvalistmele. Mingi hetk võtsin purgikese ikka oma kätte, sest mul hakkas natukesekene imelik seal niimoodi rõõmsalt oma uriinipurgikesega kõrvuti istuda. Kuna tundus, et läheb veel aega, siis pistsin käe kotti, otsisin endale taskurätikut ja kui hakkasin nina nuuskama, siis tundsin, et mu käed haisevad kuse järgi. Mõtlesin, et mida pastat? Ma ju loputasin peale protseduuri käed korralikult seebi ja veega puhtaks ja kodus oli ju kõik timm. Järgmiseks tõstsin oma uriinitopsikese endale nina alla ja kukkusin seda hoolikalt nuusutama. Ma kujutan ette, mis ilmega mind kõrvalt vaadati (no kui üldse vaadati, sest mul puudub ülevaade sellest, kas ja kui palju inimesi oli seal samal ajal koos minuga). Igatahes tops ise oli kuiv, aga pikemal juurdlemisel panin paika järgmise teooria: kotis olles immitses sutike kaane vahelt uriini läbi,  koti sisekangas imes selle rõõmsalt endasse, jättes purgikese kuivaks ja kui ma oma käe kotti pistsin, siis see ka põhjus, miks mu käsi haises nagu tõhk. Egas midagi. Pidin seal edasi istuma ja lõhnama nagu viimane kusik.

Kui olin ligi pool tunnikest palavusest läbi vettinuna istunud ja oodanud kannatlikult oma aega, halastas lõpuks taevaisa mu peale ja ma sain löögile. Aga ma ei jõudnud kabinettigi, sest kui olin kaks sammu ära teinud ja õde mu käes olevat uriinitopsikest koospaberitega silmas, küsis, et ega ma ometigi analüüside pärast ei tulnud. Ma kogelesin, et tulin küll ja siis sain teada, et pool tundi tagasi viidi analüüsid minema, et täna enam ei saa analüüse võtta ega anda. Seisin siis hetke seal, kusetops ühes käes ja paberid teises käes ja mõtlesin, et vägev. Ma niigi pool teed hüpitasin ja utsitasin Janetit mäest üles rühkima, sest palavus ja vanadus pole just parim combo 10 aastasele labraatorile. Ise olin ma ka nagu ma olin - higine, kusene, hingeldav.

Egas midagi. Helistasin Joosepile ja andsin teada, et mul oleks tarvis Pärnusse saada ja et ma tulen koju ja siis võiksime minna, kuna ma tahaks lähiajal süüa, aga vereanalüüs tuleb tühja kõhuga anda.

Hakkasime siis poobikuga tagasi kodu poole vantsima, kui äkki poolel teel tundsin, et mu hargivahe ja aluspüksid on kuidagi kahtlaselt märjad. Ühes olin ma kindel - nii palju ma nüüd ka kuumal suvepäeval ei higista ega vaevle kusepidamatuse all, et aluspüksid sellise lurtsuga läbi liguneksid. Ega ei pea välja nuputamiseks olema mingi eriline ajuhiiglane, et JAH, mul hakkasid keset jalutust päevad. Jah, just siis, kui Janet venis nagu tatt ja mul oli tarvis veel rahvarohkest kohast läbi jalutada.

Mingi hetk helistas Joosep mulle tagasi ja uuris, et miks ma nii heitunud häälega olen, et viib mu linna ja et ma ei pea ju muretsema ja siis ma vuristasin ühe ropsuga nii nagu torust tuli: "Janet uimerdab, mul on kohutavalt palav, ma olen väsinud, õhk on otsas, haisen kuse järgi ja pole just eriti tore, kui mulle tehakse peale pooletunnist ootamist teatavaks, et ma pean sellisena veel kuskile linna hakkama ronima ja tead mis? Et kõigest sellest vähe poleks, hakkasid mul keset linna päevad ja mu aluspüksid on verest läbi vettinud. Ma arvan, et mul on õigus olla tibake heitunud häälega!"

Ühel ilusal hommikul, nagu ikka, sirutasin ma oma käe öökapile ja haarasin sealt esimese asjana oma nutifoni, et visata kiire pilk uudistele ja blogidesse. Miskit erilist mul esialgu silma / kõrvu ei jäänud, kuid siis jäi mu pilk pidama kellegi Heidi Ruuli postitusele, kus küsib: armsad mehed, mis teiega ometi juhtunud on?

Ma ei hakka kogu toda postitust siia ümber trükkima, kes soovib, siis saab sellega tutvuda siin
. Kuid siiski paari lausega annan ülevaate Heidi murest. Naine heietab sellest, kas mäletame seda muinasjuttu printsessist, kes pandi lossitorni luku taha ja siis üllas kartmatu prints kappas preilit päästma. Kartmata seejuures ära neetud metsa, seitsme peaga lohet või kurja võlurit. No ja siis hakkabki arutlema selle üle, et miks tänapäeval on kõik risti vastupidi ja mismoodi käituks tänapäeva mees sarnastes olukordades, kus mees peab seisma vastamisi hirmudega. Veel kirjutab Heidi, et tahaks, et mees julgeks otsustada ja vajadusel jalaga vastu maad lüüa ja võtta ohjad enda kätte ning mitte lasta naisel kõige eest vastutada. Ühesõnaga soovitan, enne minu postituse lugemist, Heidi murekirjale pilk peale visata, siis saate terviklikuma pildi sellest, millest mina hakkan nüüd rääkima.

Lugesin kohe mitu korda Heidi murekirja otsast lõpuni läbi ja minu kindel seisukoht ja arvamus selles küsimuses on see, et muinasjutuliste meeste väljasuremises on süüdi see kuramuse sooline võrdõiguslikkus, millest meile söögi alla ja peale pasundatakse. Jah, arvan ja usun seda kohe tõsiselt.
Ma alles hiljaaegu sattusin vaatama, kas "Pealtnägijast" või "Radari" saatest lugu, kus keegi Islandi proua naeratas kaamerasse ja seletas, et nemad avasid esimese Islandi sootute lasteaia ja nad treenivad lapsi võimalikult sooneutraalseks. No et, kui püksis on nõks, et siis ei pea ainult sinist kandma, autodega mängima ja legoklotsidest torne ehitama ning kui püksis ei ole miskit rippuvat, et siis ei pea ilmtingimata kandma patse ja roosat ning nukunurgas vankrit kärutama.

Ma vaatasin ja kuulasin ja mida enam see proua sõna sai, seda vastikum mul hakkas. Ei, mitte sellepärast, et me ei rebi poisslastelt nukke käest ega jookse laps käe kõrval lastenõustaja vastuvõtule,kui näeme neid nukkudega mängimas või roosat pluusi tahtmas. Minugi poolest las mängivad, millega hing ihkab, sest minu arvates sellised kodu mängimist imiteerivad mängud tulevad ainult kasuks. Sama lugu tüdrukutega. Kui tahab mänguautoga ringi rallida või konstruktoreid kokku panna, siis lasku käia. Usun, et seegi aitab lapse igakülgsele arengule kaasa ja on vaheldus nukumaailmale.

Aga see, mis mul harja punaseks ajas, oli see sõna kasutus- me treenime lapsi kandma roosat, kleite, pükse ja seda olenemata soost. Õpetades poistele plikalikkust ja tüdrukutele poisilikkust ehk lõhutakse soorolle. Esiteks, lapsi ei treenita, lapsed ise arenevad. Üks asi on anda ja tutvustada neile valikuvõimalusi ja hoopis teine tera on neile sisse kodeerida mingisugune teatav käitumismuster, mille järgi edaspidises elus elada ja valikuid teha. Me ei peida eraldi poiste eest roosat värvi ja nukusid, me ei peida ka tüdrukute eest autosid ja sinist värvi. Kõik valikuvõimalused on meie ümber olemas ja ega keegi ei lukusta lapsi ju keldritesse ega vala neid vastavalt soole ainult roosamannavahuga või kraanatäis mänguautodega üle. Seepärast leian, et selline lasteaed on mõistusevastane ja pigem lõhutakse seal tulevasi omanäolisi isiksusi.

Mis puutub konkreetselt Heidi kirjutisse, siis jätame lapsed korraks kõrvale ja tuleme tänapäeva täiskasvanute maailma. Mulle just tundub, et neid naisi, kes taovad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust, siis mis nendel meestel enam üle jääb. Nüüd tuleb üks naine kapist välja ja kirjutab avaliku kurva kirja sellest, kuidas tahab, et mees lööks jalaga vastu maad ja otsustaks ise. Aga kuramuse päralt, siis kui mees otsustas naisele ukse avada ja sai selle eest kotiga vastu vahtimist, siis me küll ei taha, et mees kasutaks oma mõistust ja tegutseks. Tahame, et meid koheldaks nagu tõelisi printsesse, aga kui mees üritab seda teha, näiteks tasudes vaikimisi ise õhtusöögi eest, siis see on mõnele naisele mingi sajandi solvang. Mis Sa arvad, et ma ise ei suuda oma toidu eest maksta või!?

Meie vanaemad ja vanaisad käisid ikka nii kohtingutel ja väljas, et mees avas uksed, aitas palitu selga, maksis kohvikuarve ja kinkis lilli, aga need kombed on hääbumas, sest meestel ei lasta mees olla. Seda ju enamus naisi tahab, ma ei saa aru, miks nüüd selline ving ja kiun lahti. Kui suudad ise jääda selles sootus maailmas piisavalt naiseks, siis leiad endale ka selle printsi valgel hobusel, aga kui käid geelküüned taeva poole, kott telliseid täis ja mõrra pilk ees, et olla igaks sajaks juhuks valmis mehele selgeks tegema, et kui too üritab kasvõi natukenegi oma käitumisega anda vihjet, et naine on nõrgem sugupool, siis saab kolki. No ja need naised, kes taolist mentaliteeti ei harrasta, siis nemad peavad lihtsalt leppima tagajärgedega.

No ja loomulikult ei oska keegi päris täpselt ette ennustada, et mis see uus põlvkond endaga kaasa toob, kui meil hakatakse Islandi eeskujul lapsi treenima nagu koeri. Lõpuks on kõik tulevased inimesed, olenemata soost, mingisugused kindla seerianumbriga ja väljalaskeaastaga robotid, kes käituvad, mõtlevad, kannavad, valivad ja riietuvad ühtemoodi. Vahet pole, kas püksis peidab end noku või tussu, üks robot kõik.
Ma saan aru, et pehmeid väärtusi tuleb hinnata ja väärtustada, ega selles ei olegi küsimus, aga selleks ei pea me muutma inimesed sootuks. Meil on tarvis mehi, kes vajadusel oskavad oma naist, last ja kodumaad kaitsta, aga mitte mingeid lillelapsi, kes kirvemõrtsuka või sarivägistajaga kohtudes puistab tolle roosinupukestega üle ja teeb ettepaneku sõpradeks hakata.

PS. Heidi, ära jonni ja tule teki alt välja, sest kui Sa nelja seina vahel tekk üle pea kassid, siis ei leia Sind ükski mees üles, isegi mitte prints valgel hobusel! ;)

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

Jõudsin eile Saaremaa tripilt tagasi ja kohe, kui ma üle ukseläve astusin ja oma kodinad lahti olin pakkinud, pugesin ma ära tuttu ja magasin kuni tänase keskpäevani. Täna oli plaanis edasi, või õigemini tagasi maale liikuda, aga ma kardan, et jätan selle mineku vahele. Joosepi igatsus on peal küll, aga ega mul pole mõtet lihtsalt sinna niisama tuterdama ja Joosepi püksisääre külge rippuma minna. Eelmisel korral, kui Joosep neljapäeval maale ära sõitis ja mina esmaspäeval järgi läksin, siis olin suht kindel, et oo, raudselt hullult igatseb mind ja muud ei teegi maal, kui vahib öösel igatseval pilgul tähistaevasse ja mõtleb minust... Ilus on ju mõelda sedasi ja eks see vist loomulik ole, et inimene tahab, et teda igatsetaks ja kui ei, siis on väheke pettumust hinges küll.

Ma olen mõnel korral sattunud lugema kuskilt blogist, et näe saatsime lapsed vanavanemate juurde, aga nad üldse ei igatse meid. Või et oleme armsamaga juba üle nädala üksteisest eemal ja no üldse see teine pool ei helista nii palju ja tal on sõpradega nii tore, et mina üldse ei meenu jne. Siis olen mõelnud küll, et miks sellest üldse probleemi tekitada. Tore ju, kui teisel poolel või Sulle olulisel inimesel on mõnus puhkuseaeg, mis viib argipäeva toimetustelt ja muredelt mõtted mujale jne. Ma nagu tõsiselt ei saanud aru, aga nüüd... Ma olen ise samas seisus ja ma vingun, et Joosepil on maal nii tore ja lõbus ja kõike muud teha, kui minuga rääkida.

Eelmisel korral ma solvusin ikka täitsa ära, kui ise tuli korraks minu käest miskit küsima ja siis ma vastasin talle ja kui olin oma jutu lõpetanud, siis avastasin, et einoh, hea mees oli juba minema kõndinud ja tegi juba miskit koos oma sõbraga. Siis olin ma tõsiselt häiritud, kuna esiteks minu jaoks on pimedaga suhtlemisel paar sellist olulist reeglit ja see oli üks nendest, mida rikkus. Sa ei lähe mitte never keset jutuajamist pimeda juurest ilma ütlemata minema, mitte kunagi! Alati annad teada. Isegi siis, kui plaanid ainult sekundiks lahkuda, ikkagi annad teada. Või kui plaanid vahepeal vasakult paremale liikuda, siis ka annad sellest teada, mitte ei lase pimedal vasakule rääkida ja ise seisad samal ajal paremal pool.

Igatahes, kuna Joosep rikkus toda reeglit, siis ma olin juba ainuüksi selle peale kuri ja tundsin end ebamugavalt. Kuigi tavaliselt, kui sõbrad mulle nii teevad (vahest ka niisama nalja pärast), siis lähen naljaga kaasa või pööran ise olukorra naljaks, aga kuna antud olukorrale lisas pinget veel ka see, et tal oli palju huvitavam sõbraga koos olla, siis tuli sellest totaalne solv. Mnjah, ma saan isegi praegu aru, et ma kõlan lapsikult, aga mind ei huvita, sest ma ei hakka siin midagi ilustama, ma olen ka inimene ja mul on emotsioonid ja üldiselt ma oma emotsioone vaka all ei hoia.

Kui ma maale jõudsin, siis ta küll tuli kohe tegi autoukse lahti ja tervitas mind sooja kallistusega ja siis rääkis oma uudiseid ja that was it. Ei mingit huvi minu tegemiste vastu. No näiteks, et kuidas mul reis oli, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas peavaluga lood on või öelnud siis vähemalt, et ma näen hea välja, mkm. Selle eest ütles, et ma lõhnan nii hästi, aga einoh, arvata võib, et ma lõhnan hästi, kui tulen pestult ja lõhnastatuna kodust. Kuna ma olin end peaaegu sama päeva hommikul ju 20 mintsaga poes oimetuks jooksnud, siis ma miskipärast oleksin tahtnud kuulda, et olen ilus, aga nohjah.  Ühesõnaga ei läinud see vastuvõtt päris nii nagu olin oodanud. Ühe Aliase mängu suutsin ma maal oldud aja jooksul Joosepilt küll välja pinnida, aga no see oli ka kõik. Ma ei taha ka olla selline, kes käib ja mangub, et kuule teeme seda või kas toda tahad teha. Esiteks mulle ei meeldi manguda ja teiseks mulle ei meeldi, kui Joosep mulle korvi annab.

No ja siis ma mõtlengi, et ma ei hakka täna uuesti maale sõitma. Puhkan kodus ja naudin endiselt seda idüllilist vaikust ja rahu, kui vaid seda nõmedat igatsust Joosepi järgi ei oleks. Ma olen talle selle nädala jooksul paar sõnumit saatnud ja helistanud, aga nüüd mõtlen, et jätan need sõnumid ja üksikud telefonikõned ka ära. Muidu ju võiks toda igatsust sõnumitega leevendada, aga no ma ei taha olla nagu mingi psühh, kes ei saa endaga hakkama. Kui ma ei eksi, siis homsest algab Joosepi viimane puhkusenädal ja no mina ausalt öeldes ei kujuta ette, millal tema plaanib siis minuga selle matka ära teha, mille lubas ja kokku leppisime, sest tuleval reedel sõidan mina ju kolmeks päevaks Haapsallu ja tulen Joosepi viimaseks puhkusepäeva õhtuks tagasi. Noh, halleluuja! Ja kui algab jälle igapäevane töörutiin, siis ei saa me niisama oma kvaliteetaega, siis sõltuvad kõik jutuajamised, tegemised ja ettevõtmised ainult Joosepi töögraafikust ja ajast. Ma ei tea, ma tunnen praegu tõsiselt, et ma olen tema prioriteedilistis kuskil eriti viimasel kohal. Ma olen ju tema puhkust nii pikalt oodanud, et saaksime koos hommikuti nii kaua voodis lebotada, kui süda lustib, koos ühise laua taga hommikukohvi juua,keset päeva jalutama või kinno minna jne. Aga kunagi juuli alguses ütles Joosep mulle üldse, et talvel ta arvatavasti puhkust välja ei võta, nii et ma olen hetkel kohe eriti nõutu. Ja isegi, kui näpistab tööajast mulle selle matkapäeva, siis pole see see, sest siis peab ikka olema valmisolekus, et peab vahepeal tööle keskenduma ja kõnedele vastama ja sada muud asja. Jälle meie arvelt, kõik meie arvelt.

Kõige kurvem selle olukorra juures on see, et Joosep ise antud asjas probleemi ei näe. Ah, ma parem lõpetan, sest muidu ma kütan end niisama üles ja siis sellest head nahka ei saa.
Ahjaa, Saaremaa tripist tuleb loodetavasti lähiajal pikem pildipostitus, aga see seisab hetkel selle taga, kuna Kiku tegi üle 400 klõpsu, siis ilmselgelt on tarvis veidi valikuid teha, mida võtta ja mida jätta. Aga muidu etteruttavalt võin öelda, et reis oli superlahe, kuigi väsitav ja üpris kulukas, aga ei kahetse miskit. :)

Lõpuks ometi naases eile Joosep koju, keda ma suutsin selle nädalaga kohutavalt palju igatsema hakata. Lausa nii palju, et viimane päev ja öö muutsid mu emotsionaalselt ebastabiilseks. Kuna ma ei teadnud, mis kell Joosep täpselt koju jõuab, aga ma tahtsin teda korralikult vastu võtta ja tervitada (nagu need 60de koduperenaised, et kui mees koju tuleb, siis on kodu koristatud, toit ahjus, naisel soeng ja kodukaltsud ilusa kleidi vastu vahetatud, lastel tatised ninad pühitud ja korralikult esikusse rivistatud). Mul oli ka siis kodu koristatud, ise nägin ka enam-vähem hea välja ja toitu hakkasin ette valmistama peale keskpäeva. Ajastus polekski parem saanud olla, sest kui Joosep koduuksest sisse astus, siis mul oli kartulipuder valmis, peediküüslaugusalat valmis ja kaelakarbonaad ka kohe-kohe valmimas. Läksin siis Joosepit kallistama, aga no nagu ma alguses mainisin, siis minusse oli selle nädala jooksul seda igatsust ikka vääga palju kogunenud ja no mõelge, ma polnud saanud ju vahepeal teda üldse kõdistada, näppida, kiusata, musitada ja nüüd ta seisis seal täies hiilguses ja mina tundsin end hetkega nagu väike laps kommipoes. Ma tahtsin kohe 146 kallistust ja triljon musi saada, aga ma sain AINULT ühe NÄRUSE kallistuse, mis kestis AINULT NÄRUSED 10 sekundit ja AINULT ühe musi ning siis tervitas oma labraator Pythonit (jajaah, inimese parim sõber ja kes samuti igatses oma peremeest) ja no siis see minu emotsionaalne ebastabiilsus lõi välja ja ma hakkasin koheselt oma väikese ajuga mõtlema, et einoh, ma olen madalamal kohal kui koer (hästi loogiline, eksole :D ). Ma ise ei jõua ka ära imestada, et kust küll minu loogika pärineb, lihtsalt vaimustav.  Nii ma siis seal mossitasin ja olin enda peale veel selle peale ka tige, et tahtsin ju ideaalset tervitust oma mehele, mille olin korduvalt oma peas isegi läbi mänginud. Aga nüüd käkerdasin selle ise ära. Aga võib-olla sellepärast minu arvates kõik metsa poole kiskuski, kuna ma olin järjekordselt oma peas mingisuguse "mängukava" välja mõelnud, et mida mina teen , ütlen ja kuidas istun ja astun jne ja kuidas tema siis reageerib jne. Kuid ma ei saa ju eeldada, et kõik läheb minu plaanikohaselt, kui teine osapool pole isegi oma rollist teadlik, mida peaks n-ö minu tsenaariumi kohaselt etendama. No õnneks Joosep suutis ikka mu maha rahustada ja ma sain õhtu jooksul ikka mitu kallistust ja Joosep isegi talus Eurovisiooni ära, mis taustaks mängis :D Vahepeal sõitis mul muidugi katus taas ära ja see nägi välja umbes nii, et ma läksin istusin Joosepile sülle ja haarasin tal kaela tagant kinni ja siis raputasin häästi kõvasti ja ütlesin: "Sa oled koduuuus!"  Selline igati tervislik ja rahulik viis oma rõõmu väljendamiseks. Õhtu jooksul suutsin veel oma suurest ajameelsusest ja õnnejoovastusest kulmupidi vastu uksenurka joosta, sest läksin korra magamistuppa ja lükkasin selja tagant ukse pooleldi kinni ja loomulikult unustasin selle ära. Esiteks ei tohi mitte kunagi pimedaga koos elades uksi pool kinni või lahti jätta, sest siis juhtubki nii, et pime jookseb selle ukse endale näkku. Uksed peavad olema alati, kas täiesti lahti või täiesti kinni. Ja teiseks on see eilne kõige suurem lollus sellepärast, et ma ise tekitasin endale sellise ohtliku olukorra ja siis veel unustasin ära kah. Igatahes nüüd mul parem kulm veits paistes, aga õnneks mitte sinine ja seda arvatavasti tänu Joosepi kiirele reageerimisele, kes mulle koheselt tõi sügavkülmast külmutatud köögiviljapakendi. Ahjaa, enne tuli kallistas mind ja uuris, et kas ma sain nüüd uksega kokkupõrke tagajärel taas nägijaks :D
Igatahes Joosep on nüüd kodus ja ma olen nii rõõmus ja ma sain lõpuks ometi end välja puhata, sest nii veider kui see ka poleks, siis üksi magades ärkasin ma öösiti pidevalt ja korduvalt üles (pidasin psaikode ja kummituste valvet), aga Joosepi kaisus magan nagu nott.