Minule on maast madalast kodust kaasa antud sellised õpetussõnad, et kui kuskile ruumi sisened, siis alati tervitad ja lahkudes jätad nägemist. See tundub mulle kuidagi väga loomuliku tegevusena ja ei mõista mina inimesi, kes mulle viskavad selle tere peale vahel sellise pilgu, nagu ma oleksin kuskilt Kuu pealt potsatanud alla planeet Veenusele, kus on galatika kaunimad femmed ja kõik askeldavad oma toimetusi ja siis tulen mina jõusaalist, juuksed turris, näost punane ja haisen higi järgi ja püha püss, vähe sellest, et ma nende territooriumile julgesin oma varbad pista, siis minusugune julgeb neid iludusi veel tervitada ka...
Just eelmine nädal oli selline olukord, et riietusruum oli pessu minnes tühi, aga pesemast naastes oli sinna paar näitsikut tekkinud ja no kuidagi loomuliku refleksina ütlesin kohe: "Tere!"
Üks nendest pobises mulle siis moka otsast ja hästi kõhklevalt vastu: "Tere ise ka..."
Aga pärast Riina ütles, et ma oleksin pidanud vaid nende pilke nägema. Umbes, et kes Sa siukene siin oled, ega ma Su sõbranne pole, tõmba õige lestad siit. Või siis on sellise näoga, nagu ma oleksin teda sundinud maitsma tilknema läinud piima. Ja neid olukordi on olnud rohkem kui korra. Ma ei tahaks öelda või üldistada, et kas siis kõik 18+5 on sellise mentaliteediga, et kui me pole bestikad, siis parem hoia eemale ja ära üritagi minuga suhelda.
Täna ka, jõudsin riietusruumi, hakkasin riideid vahetama, kui äkki tehti uks lahti ja ruumi sisenes järgmine trennitaja ja mina, kes ma olen loomupäraselt sihikindel, ütlesin taaskord "Tere" ja taaskord sain ma sellise kõhkleva tervituse osaliseks. See ei ole ka ju võimalik, et nad ei tervita mind või vastavad ebalevalt või viskavad sitahaisu nägusid minu suunas puhtalt sellepärast, kuna olen pime... Ükski inimene pole mulle veel 2 sekundiga öelnud või aru saanud, et ma üleüldse pime olen, seega selle kohmetuse variandi pimeda inimese ees jätan kõrvale. Ma ei mõista, kas see teretamine on siis tänapäeva noortel ainult sõbrannede värgindus või mis...?
Just eelmine nädal oli selline olukord, et riietusruum oli pessu minnes tühi, aga pesemast naastes oli sinna paar näitsikut tekkinud ja no kuidagi loomuliku refleksina ütlesin kohe: "Tere!"
Üks nendest pobises mulle siis moka otsast ja hästi kõhklevalt vastu: "Tere ise ka..."
Aga pärast Riina ütles, et ma oleksin pidanud vaid nende pilke nägema. Umbes, et kes Sa siukene siin oled, ega ma Su sõbranne pole, tõmba õige lestad siit. Või siis on sellise näoga, nagu ma oleksin teda sundinud maitsma tilknema läinud piima. Ja neid olukordi on olnud rohkem kui korra. Ma ei tahaks öelda või üldistada, et kas siis kõik 18+5 on sellise mentaliteediga, et kui me pole bestikad, siis parem hoia eemale ja ära üritagi minuga suhelda.
Täna ka, jõudsin riietusruumi, hakkasin riideid vahetama, kui äkki tehti uks lahti ja ruumi sisenes järgmine trennitaja ja mina, kes ma olen loomupäraselt sihikindel, ütlesin taaskord "Tere" ja taaskord sain ma sellise kõhkleva tervituse osaliseks. See ei ole ka ju võimalik, et nad ei tervita mind või vastavad ebalevalt või viskavad sitahaisu nägusid minu suunas puhtalt sellepärast, kuna olen pime... Ükski inimene pole mulle veel 2 sekundiga öelnud või aru saanud, et ma üleüldse pime olen, seega selle kohmetuse variandi pimeda inimese ees jätan kõrvale. Ma ei mõista, kas see teretamine on siis tänapäeva noortel ainult sõbrannede värgindus või mis...?
Ma olen natuke nagu labradori retriiver, kes tahaks kõik ruumis olevad inimesed suurest rõõmust üle lakkuda (metafoorilises mõttes siis ikka, eksole), sest me oleme seal jõusaalis nagu kõik ühe eesmärgi nimel ja arvan, et inimesed, kes trenni teevad ja on liikuva eluviisiga, on nagu omaette grupp inimesi, kes armastavad sportimist ja siis on nagu loomulik tervitada juba uusi ja tuttavaid nägusid. Kuid samas, kui järgi mõtlen, siis päris jõusaalis kohapeal kangi venitades, siis küll ollakse abivalmid ja kui keegi jääb mingi trenakaga hätta, siis tullakse appi...jaah, isegi naised, mitte ainult mehed. Aga riietus- ja duširuum on naiste jaoks nagu mingi private zone (va kaks 55+ prouat, kellega me aegajalt satume ühel ajal trenni ja nemad on küll väga lõbusad ja suhtleme ja viskame isegi nendel hetkedel nalja, mil riietusruumis porgandpaljalt ette valmistume ja pole mingit probleemi ega hõõrdumist). Aga just need noored näitsikud... Kas teie olete ka kohanud sellist suhtumist nooremate näitsikute poolt või äkki olete ise üks nendest, kes leiab, et ei pea ega soovi tervitada, et miks see nii on? Palun seletage mulle lollile ka see asi lahti.
Mina kortsutasin selle postituse peale küll kulmu. Igal pool ei pea ka täiesti võõrastele inimestele tere ütlema, mina ei ole sellist asja näiteks kunagi näinud, ei ütleks, et see on mingi uue aja asi. Ma vaataks ka imeliku pilguga, et mida sa teretad siin? Asi on muidugi teistmoodi poodi vms kohta sisenemisel, kus ütled teenindajale tere. Siin pole minu arvates midagi lahti seletada, inimene peaks ise aru saama, mis on viisakus ja mis üleliigne agarus.
VastaKustutaJutt siin ju sellest, et kui sisened ruumi (nt. arsti ooteruum vmt (oote)ruum), kus vähe inimesi, siis on elementaarne viisakus öelda sisenedes "Tere!" Ei pea ju konkreetselt igaühele ütlema. Aga imelik on ka siseneda ruumi ning vaadata inimesele otsa ning suruda huuled kokku või siis teed näo nagu kedagi pole... WC`sse sisenedes ei ütle muidugi "Tere!"
KustutaMa saan Kaist täitsa aru mida ta mõtleb :)...
Ma olen pigem aru saanud jah et inimestrle ei meeldi see lambi tere. Ning ega jah mulle ka mitte. Poed, arstid jm asutused on norm nähtus aga tänaval on küll veider. I.
VastaKustutaNo ega ma keset tänavat ei teretagi kõiki vastutulevaid inimesi või kui jõuan bussijaama, toidupoodi, kaubanduskeskusesse jt kohtadesse :D See on minu jaoks ka juba liig, aga pean silmas, et kui on üpris pisike ruum ja kui sisenedes on seal inimesed, siis mina ütlen küll tere... Ma ei tea, ju ma siis olen imelik :D
VastaKustutaNäiteid Norrast: mul on kolleeg, tema töötab all korrusel, mina üleval korrusel, hommikul joome koos kohvi, päevas jookseme ikka 1-2-3-4 korda kokku ja eranditult IGA kord ütleme "tere". sama teevad ka teised kontorites, lasteaedades, maeiteakusveel.
KustutaKui ma sisenen poodi, tavaline toidupood nagu Rimi või Selver, hüüab kassa tagant müüja "tere" kui sisenejaga pilgud kohtuvad.
Samamoodi on mu jaoks täiesti elementaarne öelda tere kui sisenen kuhugi "lambi kohta" - st nagu keegi kirjutas, et ma ei ütle igale inimesele üksikult või kellelegi konkreetselt "tere", aga lihtsalt viisakas on mu meelest. Ja kui ma terve kuu IGA päev tänaval kohtusin jalutades ühe mehega, siis lõpuks hakkasin talle "tere" ütlema või noogutan.
Ühesõnaga ma tahan selle pika kommentaariga öelda, et pigem öelda rohkem ja lambist "tere", kui olla vait ja morn ja pöörata pea kõrvale "lambi kohta" sisse astudes. Eestis kohtan ma aga tihti seda, et mu "tere" peale vaadatakse mind nagu hullu
Mhh, selline ruumi sisenedes teretamine on viisakas küll ja ise ka vahel teretan, vahel mitte, tunnetuse küsimus nagu.. Aga! Ma tegelikult ei oota sellele kunagi mingit vastust, mõnikord kõige lähemal asuv inimene ainult vastab või see, kellega on hetkel silmside tekkinud, ning ise käitun samamoodi. Mingi nägude tegemine on muidugi ebaviisakas.
VastaKustutaJajaa, ma Pärnu klubis samamoodi riietusruumi astudes teretan ja teised minueaelised naised ka, samamoodi ära minnes öeldakse head aega, mu meelest see on loomulik ja viisakas. Aga noored tibud trennis tõesti ei tereta. Nii et see on vist põlvkondade küsimus (mitte et ma tahaks öelda, et sa oled vana :) ).
VastaKustutaEi ütleks, et imelik oled. Mina trenni minnes garderoobi alati teretan ja ka paljud teised. Pigem tundub imelik kui keegi tuleb ja ei tervita :D
VastaKustutaMinu arust on see kah natuke random ja ma arvan, et inimestel on sellised näod pigem selle pärast, et üritatakse kiiresti välja mõelda, et kas sa peaksid tuttav olema või kust sa neid nagu tead. Mul vastupidi on see probleem, et ma ei taha teretada ja head aega öelda teatud olukordades ja inimestele, eriti raske on see siis, kui ma tean et neile on see mingi täiega oluline ja mulle on see seda raskem selline vastikus tunne tuleb, et nüüd lähed ruumi ja sa pead ütlema tere..nii et kõik kuulevad jms. First world problems, aga siiski.
VastaKustutaMu õel oli kunagi jaapanlasest toanaaber, kes iga kord, kui toast ära käis, kasvõi korraks vetsus, teretas uuesti tuppa tagasi tulles.
VastaKustutaMa ise kuskil jõusaalis ei käi, aga ilmselt ei ütleks ma ka sisenedes "tere". Ometi olen ma üldjuhul viisakas ja ei kannata üldse neid, kellel elementaarne viisakus puudub. Ei vaataks absoluutselt imelikult, kui keegi ütleb kuskile riietusruumi sisenedes "tere", aga siis ilmselt tuleks minu poolt ka see sama ebalev "tere" vastu, sest mõtleksin, et äkki sul siin mingi tuttav, kellele ütlesid ja ma tohman teretan vastu ja siis ilmselt mõtlen terve trenni aja ja enne magamaminekut ja järgmine hommik, et kas sa ikka ütlesid kõigile või räägid nüüd teistele, kuidas sa trenni riietusruumis oma tuttavat tervitasid ja mingi loll tervitas vastu ise jumala kontvõõras. Ja järgmine kord ma igaks juhuks ei julge trenni tulla. Such confuse! :'(
Enamasti spordiklubi garderoobides ei teretata. Eriti suuremates. Väiksemates, kui lähete samasse trenni ja olete näinud üksteist varem, siis okei.
VastaKustutaM.
S.K
VastaKustutaViisakus on väga okei, see ebavlev käitumine on nende käitujate oma mure mu arvates.
Mul veel veidram case, lasteaias (just oma rühmas) vaadatakse mind veidralt kui teretan. Ma ei suuda aru saada, kuidas me siis lastelt eeldame viisakust. Eriti on see põlglik pilk isade poolt, kes siis mokaotsast oma tere on nõus siiski habemesse podisema.
Samas tööl on meid vähe, aga päris imelik on kui oled ülemust hommikult teretanud ja siis tund hiljem ta tuleb su juurde ja esmalt teretab. Sellel hetkel on veider olla, sest me juba tervitasime ja kuna ta teretab esmalt siis on mulje, kui oleksin ebaviisakas (olgugi et tal noore mehe kohta kehv mälu). Korraks tuleb isegi tunne, et oledki nii tühi koht, et ta ei suuda sind meeles pidada:D