Kai pimeduses kobamas: niisama juttu

Kuvatud on postitused sildiga niisama juttu. Kuva kõik postitused

Kui ma alles hakkasin pimedaks jääma ning käisin pidevalt silmaoppidel ja laserravis, siis pidin mõneks ajaks kriipsu peale tõmbama oma meikimistele. Aga ega ma otseselt sellest puudust ei tundnud ka, sest noh teate, tol momendil oli mul vähe olulisematele asjadele tarvis keskenduda. Nagu näiteks kuidas mitte pimedana esimese trollibussi alla jääda. Ja nagu käesolevast blogist võite aimata, siis olen igati edumeelne selles olnud.

Aga ma veel siiani mäletan selgelt, et kui mul silmadel üldse meiki polnud, siis mu pilk oli selline eee, kuidas nüüd öeldagi.. unine? Kuid, kui laineri või silmapliiatsiga sai silma kergelt rõhutatud, siis justkui imeväel ärkas mu nägu ellu. Ja olles kiivalt nende mälestuste küüsis kinni, nagu takjas püksisääres, siis ikka ja jälle leian ma taas tee kosmeetiku juurde, kellel ma siis lasen keemiliselt oma ripsmeid ja kulme värvida. Ja siis on jälle kaks nädalat muretu.

Siiani on see olnud minu jaoks kõige pimedasõbralikum ja mugavam variant. Kuid nagu ikka, siis vahel, vahel saab sellest kahest nädalast sujuvalt lausa neli kuud. Ja selleks ajaks on juba ammuilma mu kulmudelt-ripsmetelt värv maha kulunud ja nii pean ma jälle vana hea ripsmeka appi võtma, et natukenegi inimese moodi välja näha.

Ja just niimoodi juhtuski, et ma polnud jälle terve igaviku salongi jõudnud, aga kuna mul seisis ees üks koolitus-kohtumine, siis tahtsin natukene esinduslikum kui kolletanud kapsaleht välja näha ja nii pidin taas ripsmetušši järele haarama. Aga kuna mul oli hirrrmus kiire, siis polnud mul aega kodus sellega tegeleda ja nii viskasin ripsmeka kotti ja pistsin bussipeatuse poole punuma. Kuna bussini oli veel mõni minut aega, siis otsustasin, et davai, tõmban kärmelt ripsmed siinsamas bussipeatuses üle.

Haarasin kotist ripsmeka, ettevaatlikult suunasin harjase silma juurde ja muudkui koolutasin ja harjasin. Teisega samamoodi. Olin väga rahul enesega, sest jõudsin täpselt aega. Buss keeraski juba nurga tagant välja.

Astusin sirge seljaga bussi, tervitasin juhti, Janet suhtles seni bussirahvaga ja võttis stiilis „oh heldeke kui armas ja tark koerake“ komplimente vastu, siis möödusime mitmetest inimestest, naeratasin sõbralikult ja maandusime vabadele kohtadele. Ma ei oska ajaliselt öelda, kui kaua olime loksunud, vast midagi sinna kümne minuti kanti, kui äkki tundsin õrna koputust õlale. Koputajaks osutus üks lahke moega vanaproua, kes informeeris mind sellest, et mu nägu on murine.

Selgus, et ma olin ripsmedušši harjasega nii hoogsasti vehkinud, et mingi nipi läbi said mu silmalaud ka mökerdatud ja paar musta jutti olin ka suutnud endale näkku tõmmata.

Naeratasin kohmetult ja tundsin nii suurt piinlikust, et oleks tahtnud sealsamas läbi bussiistme vajuda. Aga kuna see vajumine ei õnnestunud mul eriti hästi, siis ei jäänud mul muud üle, kui hakata end pabertaskurätiga puhtaks nühkima. Aga.. kuna kuiva paberiga teadupärast väga asja ei saa, enda ilaga niisutatud paberit on ka nagu tiba imelik endale teiste ees näkku hõõruda, siis taas tõttas appi too tarmukas memm, kes oli juba jupp aega oma koti kallal midagi kohmitsenud. Ja hetk hiljem ulataski mulle oma hinnalise kreemitotsiku. Ma vähemalt arvan, et see oli mingit sorti kreem. Lõhnas küll sedamoodi.

Edasine reis kulges rahulikult ja ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mina hoidsin ülejäänud reisi vältel võimalikult madalat profiili ja lihtsalt ketrasin filmilindina oma elu viimaseid minuteid silme eest läbi, mõeldes kõigile neile inimestele, keda ma tervitasin, naeratasin ja ise samal ajal tundsin end #niikauninaniikaunina, sest silmad ikkagist värvitud ja puha.

Praegu ma jah naeran selle üle, aga tol momendil polnud see just kõige toredam hetk avalikus ühistranspordis, aga lohutasin end sellega, et õnneks olid need AINULT 10 minutit minu elust. Ja tundsin tänulikkust, et selliseid inimesi on veel olemas, kes julgevad ligi astuda või õlale koputada, kui märkavad, et midagi on valesti.

PS. Pimedana ripsmetuššiga ripsmeid värvida pole minu jaoks kunagi eriline väljakutse olnud. Juba esimesel proovimisel tulin suurepäraselt toime.. ja nüüd siis sedapsi. Mis me siis siit õpime, tähendab, mida mina sellest õpin? Vist seda, et järgmine kord proovib uuesti, ja et tark ei torma.

Need, kes mu Facebooki blogilehte jälgivad, on ilmselt juba kursis, et käisin lõunanaabrite juures – Lätis. Olin seal suisa kaks ööd ja kolm päeva. Ja ei, mitte alkotripil, vaid juhtkoerte maavõistlustel.
Meie Janetiga enam küll ei võistle, kuigi pean ausalt tunnistama, et kiusatus on siiani suur, sest parimatel aegadel oleme ikkagist päris mitu kuldmedalit koju toonud ja kuigi Janet on võrdlemisi eakas, siis oskused on proual endiselt tasemel. Aga hea sportlane teab, millal on aeg lõpetada ja nii me olimegi seekord lihtsalt omadele kaasa elamas ja käppa hoidmas.

Meie Gerliga, kes muuseas on samasugune pimesikk nagu mina, olime ühes numbritoas, neljandal korrusel. Algselt paigutati meid kõiki küll eraldi tubadesse, isegi eri korrustele, aga me Gerliga leidsime, et koos oleks vähe julgem ringi tuiata. Ja oi, kuidas me tuiasime. Ja see 4. korrus on järgneva loo juures väga oluline detail, pisike, kuid oluline. Sest nagu juba sai öeldud, siis liikusime me hotellis ja selle ümbruses enamasti iseseisvalt ringi (loe: pimeduses kobades), mis omakorda tähendab seda, et me ilmselgelt sattusime kõiksugu seiklustesse. Ilmselgelt. Ja kohe ma ühest humoorikamast seigast pajatama hakkangi.

Mis juhtub, kui kaks pimedat peavad jõudma neljandale korrusele liftiga, millel puudub häälteavitus?

Ei midagi erilist– lihtsalt suur tõenäosus on ära eksida. Õnneks, ma ütlen õnneks, olid liftil reljeefsed nupud. Seega vähemalt saime kompides õigele korrusenupule pihta.. või siis mitte.
Kui kõikidest olemasolevatest korrustest oli sobiv number tuvastatud, vajutasime nuppu. Meil olid äraütlemata enestega rahulolevad ilmed ees, sest esimene voor oli edukalt läbitud ja sõit võiski alata.

Mõni hetk hiljem, peale liftist väljumist pöörasime vasakule, sest noh, seal pool asus meie vanniga sviit. Sain kõigest neli-viis sammu teha, kui järsku Janet tõmbas kõigi nelja käpaga loha ja seisatas. Ma siis proovisin kobades aru saada, et mis toimub.. sein. Sein, mida poleks tohtinud seal olla.Sain koheselt aru, et oleme täitsa vales kohas. Keerasin otsa ringi ja kamandasin lähenevat Gerlit, et too pööraku ots ringi ja kobigu kähku lifti tagasi, oleme valel korrusel. Ronisime siis kribinal-krabinal tagasi lifti ja litsusime uuesti 4. korruse nuppu.

ÄÄREMÄRKUS: juhtkoer on õpetatud mööduma kõikvõimalikest takistustest, nagu näiteks prügikastid, veelombid, reklaamplakatid jms. Ühesõnaga kõigest, millest on võimalik sujuvalt mööduda, peab juhtkoer mööduma. Aga kui teele satub sihukene takistus, millest pole võimalik ilma suunda muutmata mööduda, siis juhtkoer on kohustatud jääma seisma, et pime saaks olukorraga tutvuda ja langetada otsuse, et mida koer peaks järgmiseks tegema. Juhtkoera üks suuremaid eksimusi on see, kui muudab omavoliliselt suunda!

Taas mõni sekund sõitu ja olimegi juba uuel korrusel.. vist. Ega pimedana ei saa kunagi sada prossa milleski kindel olla. Või noh, selles saab ikka kindel olla, et päike tõuseb igal hommikul idakaarest. Aga.. kui teisel korral enam seina vastu ei tulnud, siis olime juba lootusrikkamalt meelestatud ja naersime, et oli see vast lõbus seik. Peagi tundsime jalge all ka tuttavat kaldteed, mis oli meile justkui kinnituseks, et oleme õigel trajektooril. Andsin Janetile korralduse otsida vasak uks. Kõik korras, kõik klapib. Haaran taskust uksekaardi, piiksutan ja vajutan linki. Aga. Uks. Ei. Avane. Piiksutan uuesti, aga ikka mitte muhvigi. Piiksutan veel ja veel, aga ikka ei midagi. Uks jäi meile suletuks.

Esiti arvasin, et uks jukerdab, sest olen varemgi nende hotelli toaustega jeegerdanud nii, et higimull otsa ees. Aga kui peale korduvkatseid seisime seal ikka nagu nuiad nurgas, mokad töllakil, siis ma ei tea kust, aga tekkis mõte proovida, et ega äkitselt uksenumber pole kombatav. Ja ennäe imet, tundsin tõepoolest õrna reljeefsust sõrmede all. Natuke kobamist ja järgmine hetk piiksatan ehmunult: Issand halasta, „see pole üldse meie tubagi!“. Me oleme jälle valel korrusel. Meil on tuba 409, aga see siin on 309.“

Keerasime padavai otsa ringi ja lahkusime kuriteopaigalt lõkerdades, kui hetk hiljem liikus meile keegi kodakondne vastu, kes juhtumisi osutus olema just selle toakese elanik, mille ukse taga ma sekund tagasi meeleheitlikult uksekaardiga piiksutasin ja ukselingiga klõgistasin.
Otsustasin, et minule igatahes tänaseks aitab liftiseiklustest ja järgmise korruse lähen mööda treppe. Ent ega ma loll pole, sest loll on see, kes oma vigadest ei õpi. Enne, kui ma jälle piiksutama hakkasin, kontrollisin igaks sajaks juhuks uksel paiknevat numbrit ka. Seekord oli tõesti sõrmede all 409. Ja nii me kaks pimedakest leidsimegi viimaks oma kauaotsitud numbritoakese üles. Jebedijee!

*Eesti kohtunik ja treener, kes ööbis üksikus numbritoas, kirjutab mulle südaööl messengeri.
A: "Ma kuulen, et keegi räägib vetsus telefoniga.. „
B: "Sinu vetsus või?“

Peale selle, et ma nii head kildu rebisin, tahan ma lisaks öelda seda, et Primos on natuke liiga õhukesed seinad. Kuid samas.. millises hotellis ei oleks, onju!? Sest hommikul enne seitset hakkas meie korrusel kellegi värdjas kukk kirema. Ja ei, sõbrakesed, see polnud selline tervisest pakatava maatõugu kuke kikerikii, kes hommikuse pärlendava kasteheina taustal rõugu otsas kireb. Ei, kaugel sellest. See hotellikukk röökis nii nagu ta vaeseke oleks kaks ööpäeva jutti kuskil rockkontsertil pidu pannud, lotti ja harja visanud, kurgu ära külmetanud ja siis varakoidikul end tööpostile vinnanud. Mul kippus vägisi itsitus peale tulema, aga toppisin tekiotsa suhu ja üritasin vaikselt olla. Ma ei tea siiani päris täpselt, et mis hea pärast küll, kui nagunii kõik hotellikülalised olid sihukese kiremise peale ammuilma juba ärkvel ja rivistunud hommikuvirgutuseks koridori.

Ja ma sain järjekordse kinnituse sellele, et ma endiselt ei oska pakkida. Ma viskasin kotti retukad ja Denimi särgi, et oleks vabal ajal mugav ja mõnus olla. Kas ma kordagi kandsin neid reisil olles? Ei, muidugi mitte. Kotti lendasid veel mu lemmik kleit, paksud villased sukapüksid, mitu paari sokke-trussikuid, veel mingid pluusid ja soojad tuduriided, mis on minusuguse külmavarese jaoks must be. Suurest spordikotist kasutasin ma ainult aluspesu, hügieeni- ja Janeti reisitarvikuid. Ja ongi kõik! Teisi asju EI puutunud ma sõrmeotsagagi.

Aga eks näis, meil seisab lähiajal veel üks reis ees. Ja kuna ma tahan uskuda, et inimene on arenemisvõimeline isend, siis loodan, et 14. Novembriks olen ma targem. Fingers crossed. Ja kuigi tegu on kõigest paaripäevase reisiga, siis ootusärevus on suur, sest tegu on lennureisiga. Ma pole never ever lennukiga lennanud, Janet ka mitte. Nii et, see saab olema meie mõlemi eluesimene lennureis. Ma loodan, et ma oma kõrguskartuses seal üleval sussi püsti ei viska ja et turvakontroll poobiku toitu ära ei konfiskeeri. See ei meeldiks proua juhtkoerale kohe teps mitte.

Ise murran pead, et huvitav, kas koeratoit peaks olema originaalpakendis? Et kas ma peaks kindluse mõttes hankima pisikese kilose pakendi või võin suurest toidukotist vajaliku portsjoni kaasa võtta? Ühesõnaga, kõik targad ja kogenud reisisellid, ärge olge kitsid, jagage infi.

See klõps meist on tehtud Soomes 2015, vahetult peale võistlusraja läbimist. Rajale läksime Janetiga kolmanda tandemina, aga lõpptulemusena panime kogu võistluse kinni ja see oli meie teine järjestikuline kuldmedal!

Enne, kui ma ära magama poen, raporteerin oma viimaste päevade tegemistest ja käimistest.

Eelmisel nädalal, neljapäeva hilisõhtul, pakkisin kõik oma kodinad kokku, et järgmise päeva varahommikul purjetada Saaremaale, isale külla. Ja otsustasin, et kui metsade vahelt tagasi tsivilisatsiooni naasen, siis muljetan. Mitte, et mu isa elaks kuskil pärapõrgus, kuhu internet ei levi ja toitu valmistatakse peeru valgel küünlaleegi peal, vaid lihtsalt tavaliselt on maal kõike muud põnevat teha, nii et isegi parima tahtmise juures poleks mul aega olnud rüperaali poole kiigata. Ja olgem ausad, peale värskes õhus möllamist, on blogimine küll viimane asi, millele ma viitsiks ja jaksaks mõelda.

Kõik, kes on vähegi praamiga Saaremaale kruiisinud, teavad, et esmalt maabutakse Kuivastu sadamas, mis teadagi asub pisikesel Muhu saarel, mis on nii äraütlemata armas ja hubane paigake. Oma esimese, kohustusliku peatuse tegimegi Muhu toidupoe juures, kust ostsime värsket ahjusooja leiba ja soolakristallidega Saaremaa võid, mida hakkasime pikemalt mõtlemata nosima. Kui esimene nälg kustutatud, kimasime edasi Kärla suunas.

1. päeval mina suurt midagi ei teinud. Istusin niisama kiigel, nautisin hilissuve päikesepaistet ja kujutlesin, mismoodi taamal vuliseb purskkaev. Kuigi see, mis päriselt vulises, polnud teps mitte purskkaev, vaid kõigest tiiki paigaldatud veefilter, mis hoiab tiigi puhtana ja väldib vee hapuks minemist. Vahepeal mängisin Mariakesega, kes on mu pisike poolõde, sõnamängu.. tagasihoidlikud kolm tundi. Ja kui Mariake muutus liiga lärmakaks, siis tegin ettepaneku mängida mängu „kes suudab kõige kauem vakka olla, see on võitja“. Tänks, Kiku, et oled mulle oma lapsemeelsuses kõiksugu toredusi õpetanud. Kulus marjaks ära.

2. Päeval vurasime juba hommikul naabertallu õunamahla tegema. Ma vast ei hakka detailidesse laskuma, et mismoodi see mahlategu välja nägi, aga ütleme nii, et olime igati produktiivsed. Saime umbes 120l õunamahla, millest 2/3 läks vaatidesse villimisele, 10 liitrit toormahla sain ma endale koju kaasa ja Joosep leidis, et ma olen pehmelt öeldes peast soe, kui kavatsen paari päevaga kõik selle toormahla endale sisse kärutada. Ma esiti ei saanud aru, et milles probleem, see ju puhas vitamiin. Aga peale pisukest mõtlemist ja vaagimist, otsustasin siiski osa mahlast kuumutada ja klaaspudelitesse valada.

Seenel sai ka käidud. Tähendab, mina ei käinud, ma olen küll igakülgselt andekas, aga operaator Kõpsina jääb seeneriik mul siiski vallutamata. Meie Mariaga olime hoopis puhastus- ja sorteerimismeeskonnas. Kupakad ühte kaussi, puravikud teise ja kukekad kolmandasse kaussi. Ja nüüd on mul sügavkülmutuses korralik seenevaru, millest hääd ja paremat kokata: seenesoust, seene-sibulapirukas, seenepitsa, seenepasta, seene-panini jne.

Ühesõnaga, igas mõttes oli ütlemata tore aeg ja vahelduseks oli mõnus nelja betoonseina vahelt nina päris loodusrüppe pista. Ja ma olen enda üle ütlemata uhke, sest esimest korda elus olen ma talveks kõiksugu asju sisse teinud:

7l maasikamoosi, millest 2,5l on toormoosina sügavkülmas.
6 purki alõdžamoosi. Mul pole helekollast aimugi, et mis maitsega see moos võiks olla.. osad väidavad, et paljalt on liialt vänge, aga noh, eks näis.

*Ehh, ma just teabeldasin ja sain teada, et mingil moosilaadal valiti rahva lemmikuks just alõdža-astelpaju-kibuvitsamoos. Noh, peaaegu, mul on moosist ainult astelpaju ja kibuvits puudu, muig.

Piparmünt korjatud ja kuivatatud, osa panin ka värskena sügavkülma.
Esimest korda elus panin külmasalve ka posu pihlakaid. Talvel hea koos piparmündiga smuuti sisse peoga pista.
Kuuseriisikad kupatatud ja purgis, puravikud ja kukekad võiga praetud ja sügavkülmas.

Aga olgu, kell on juba öö ja ma pean veel abivahendite ISO-koodid üles kirjutama, sest homme hommikul lähen gripivaktsiini saama ja siis saan ühtlasi ka koodid pereõele ära anda, et saaksin tõendi, mille alusel saan endale uusi pimeda abivahendeid tellida. Ja seda kõike ikka selleks, et mu pimeda eluke oleks veelgi lihtsam ja iseseisvam.

Raporteeritud.

Janet silmini solgipanges :D
Tegelikult oli tegu kõige lihtlabasema biojäätmega: kartulikoored,
õunasüdamikud, banaanikoored jms. Ja poobik lihtsalt käis ja
revideeris seda pange pidevalt, rätik tõmmati hammastega ära ja kaas
nügiti koonuga maha.

Seda, et eile oli kevadpüha, seda teab vast iga inimene alates mudilast. Aga seda, et eile oli ka rahvusvaheline tõukoerte päev, eee, see tuli, vähemalt minu jaoks, pisukese segadusttekitava uudisena. Mul tekkis niii palju küsimusi seoses selle päevaga. Milleks? Kellele?
Jaaa, ma saan aru, et uhketele ja nunnudele tõukoertele, või pigem nende omanikele, sest usutavasti koertel endil on savi mingist rahvusvahelisest päevast. Nemad tahavad, olenemata päevast, iga päev saada jalutamist, mängimist, söötmist-jootmist. Ühesõnaga – tegelemist.
Mulle meeldiks arvata, et inimesed ei võta koeri endale tõupaberite ja eputamise pärast. Et kui üldse, siis eelistatud iseloomuomaduse ja välimuse pärast.Ei taha silmakirjalik olla ja tunnistan kohe alguses ausalt üles, et eks minulegi on mõned konkreetsed koeratõud kohe eriti hingelähedased ja panevad südame põues kiiremini põksuma. #armastalihtsaltpuruks, onju. Aga koer on siiski koer – ka krants. Et ma ei saagi päris hästi aru, et mida selle rahvusvahelise tõukoerte päevaga meile öelda taheti või millele sooviti tähelepanu juhtida? Et kui kellegil on kodus puhtatõuline krants, et kas see pole siis päev neile tähistamiseks? Kas segavereline on kuidagi kehvem sõber?
Varsti teeme lontkõrvaliste koerte päeva, rõngassabaga koerte päeva, kikkis kõrvadega koerte päeva, väikest kasvu koerte päeva, keskmist kasvu koerte päeva, suurt kasvu koerte päeva, lühikarvaliste koerte päeva, pikakarvaliste koerte päeva, lömmis ninadega koerte päeva, „elan pool elu kotis“ koerte päeva.
Ärge saage minust valesti aru – mulle tohutult meeldivad kõiksugu tähtpäevad, eriti kui mul avaneb võimalus nende päevade raames midagi vahvat ette võtta, aga… mulle ei meeldi sellised tähtpäevad, mis justkui tekitavad tunde nagu tõu omamine oma neljakäpalise sõbra juures on see väärtus, mis annab priviligeeritud seisuse. Kui meil augustis on olemas nii lemmiklooma -kui ka rahvusvaheline koerte päev, siis milleks on tarvis eraldiseisvat TÕUkoerte päeva? Ma tõesti ei taipa. Kas keegi tark inimene võiks minusugusele dendrodebiilikule seda selgitada? Sest minu arust vajab iga koer, olenemata tõust, kuhjaga armastust ja hoolt. Ilmselt olen ma ise rumal ja ei oskagi praegu teise tahu pealt asjale läheneda, aga andke siis mulle andeks mulle mu rumalus. Ega ma muudmoodi targaks ei saagi kui uudishimutsedes.

Minu puhtatõuline, kuid siiski pisikese

defektiga, juhtkoer Janet :)

Istusin hommikul köögilaua taga ja nosisin enda tehtud vahukoorega pannkooke ning kuigi põsed olid magusast punnis, siis meel oli ikkagist pisuke nukker ja mõru. Kui Joosep seda mingi hetk märkas, siis päris, et mis mind vaevab. Esiti ei osanud ma sellele küsimusele isegi päris selget vastust anda, teadsin vaid seda, et olen kuidagi rahulolematu. Mitte küll iga päev ja kogu aeg, aga aeg-ajalt, vahete-vahel varjutavad mu päikesepaistet tumedad murepilved. Pika pinnimise peale suutsin ma aga lõpuks oma tunded sõnadesse panna ja ütlesin, et ma tunnen kohutavalt puudust iseseisvusest. Joosep ei saanud esiti aru, et millest ma ometigi räägin. „Sa oled ju iseseisev“, vastas ta automaatselt.

„ei ole, see pole selline iseseisvus, mis nägijatel on!“, raiusin ma jonnakalt vastu.

„Kallikene, ega nägijad pole ka kõikides asjades iseseisvad, nad samamoodi sõltuvad teistest inimestest. Ma tahaks ka näiteks veel paremini osata programmeerida, aga ma pean selleks teiste abi kasutama, kõiksugu manuale lugema, katsetama...“, püüdis Joosep mulle selgitada ja vist ka omamoodi lohutada.

„Ei, Joosep! See pole see. Sa ei saa minust aru. Sul ei ole takistust ju. Ma räägin tavalistest asjadest, igapäevastest lihtsatest asjadest, mida terved inimesed saavad teha. See on nende argipäeva osa. See kõik on nende jaoks iseenesest mõistetav. Sinu jaoks ka ja sellepärast Sa ei saagi aru, miks ma tunnen end piiratuna. Mul pulbitseb sees niiii palju ideid, mida tahaksin teostada, aga ma EI saa!“ seletasin ma ennastunustavalt ühes käes rullikeeratud pannkook.

„No mida Sa tahaksid siis teha?“ uuris Joosep.

„Ma lapsena armastasin joonistada, nokitseda ja see tung on minus siiani alles. Ma tahan ägedaid asju teha, aga need kõik on seotud silmanägemisega. Ma saaksin teha neid asju osaliselt, aga perfeksionist minus kisendab, et see kõik on poolik ja mõttetu, mida ma pimedana teen. Ja ma tahan minna loodusesse, ilma, et ma peaksin endale kuskilt marsruudi välja otsima. Tahan lihtsalt uksest välja astuda ja minna. Lihtsalt minna ja olla. Igatsen metsas seenel ja marjul käimist, niisama sihitult ringi tuiamist, ilma et peaksin igat sammu ja rada oma peas läbi kalkuleerima. Ma tahan hommikul minna turule ja leti pealt valida värskeid köögivilju, teel koju minnes põigata pargist läbi ja kiikuda, siis jalutada koju ja toimetada edasi. Tahan kõike seda teha nii, et ma EI peaks igal sammul teistelt abi paluma. Ma tunnen, et ma olen kammitsetud ja minu loovus ja vabadus on piiratud. Ma ei saa seda sellisel määral rakendada nagu ma sooviksin… „, püüdsin ma Joosepile selgitada.

Hiljem, kui mulle juhtus helistama üks tuttav, kes samuti kaotas nägemise diabeedi tõttu, uuris naljatledes, et miks mul selline hauatagune hääl on ja et kas kõik on ikka korras. Puistasin siis Christelile ka oma südant ja kui oli mu rahulikult ära kuulanud, vastas ainult üht: Kai, „ma imestan ainult selle üle, et see tunne tuli Sulle alles praegu, aastaid hiljem peale. Kas Sa varem siis nii ei tundnud?“Minu vastus sõbrannale oli lihtne – ei tundnud. Ja ühtlasi leidsin endale ka vastuse, miks mul varem polnud sellist tunnet – Janet. Minu maailma parim sõber ja abiline. Juhtkoer, kes on olnud mu silmadeks juba üle 10-aasta, on jäänud vanaks ja ei jaksa enam minuga igale poole kaasa reisida ja mind saata.

Ma vaatan heldimusega, mismoodi Janet end sihikindlalt kaasa sätib, kui ma linnaminekuks sahtlist riideid otsin ja esikusse siirdun. Või mis esikusse!? Ta on pesuehtne sabarakk, isegi vetsu ja vannituppa pressib end sündsusetult kaasa. Ei mingit privaatsust. Ise oleme samal ajal muidugi enesega vägagi rahulolev. Kehvematel päevadel põõnab niisama kuskil omaette ja õue minekki on märksa rahulikum. Siis loivab lihtsalt söögilaua alt välja, ringutab-sirutab-painutab ja tuleb lonkides esikusse, kuid jälgib rahulikult ja teraselt igat mu liigutust. Umbes, et ma olen täna küll väsinud, aga ma tean, et vajad mu abi.

Üks kord jätsin ma poobiku just teadlikult sellepärast koju, kuna mulle tundus, et kaks päeva järjest seigelda on prouale liig mis liig, et las parem kosub ja puhkab rahulikult kodus. Puhkas jee, sada korda puhkas. Terve päeva jorises rahulolematult ja kuigi Joosep oli kodus, siis see polnud murtud südamega poobikule minginegi lohutus. Joosep hiljem ütles, et tahtis lõunauinakut teha, aga no katsu sa magada, kui üks kogu aeg voodi kõrval undab. Ei saa sõbagi silmale. Isegi vetsus ei lasknud inimesel rahulikult käia, muudkui kraapis tungivalt käpaga ust.

Kui on hea päev, siis jaksab terve päeva kaasa seigelda, aga on päevi, kus füüsis vannub vaimsele tahtele paratamatult alla. Ehk see, mida ma öelda tahan, on see, et Janet on olnud mulle nii hea juhtkoer, et pani mind tundma täisväärtuslikuna ja koos uusi radu vallutades ei tundnud ma, et mul oleks millestki puudust. Kõik oli uus ja huvitav. Iga päev oli seiklus. Kuid nüüd, kus mu sõbrake on vanaks jäänud, tunnen seda väga selgelt. Lausa nii selgelt, et isegi need asjad, mida ma ka varem ei saanud teha, on hakanud mind närima. Otsin justkui asendust oma rahutule hingele, sellele tühimikule.

Ma väärtustasin Janeti olemasolu enne ka väga-väga kõrgelt. Ma tundsin end temaga võitmatuna ja tunnen seda siiani, aga kurvaks teeb ikka, kui mõtlen, et oleme oma ühise teekonna lõpusirgel. Iga päevaga muutub see aina reaalsemaks. Reaalsuseks, mille tunnistamist ma järjekindlalt mitu aastat aina edasi lükkasin. "Ta ju jaksab, Janet ei ole vana!", korrutasin ma pidevalt Joosepile, kui taaskord tuli teemaks uue juhtkoera taotluse täitmine. Ma ei suutnud kaks aastat isegi tühipaljast taotlust formaalselt ära täita, sest tundsin, et siis ma justkui mõtteis kannan oma sõbrakese maha, aga selleks polnud ma veel valmis.

Ma saan aru, et see jutt ei pruugi kedagi eriti kõnetada ja ma ei pane ka sugugi pahaks, kui keegi rehmab käega ja mõmiseb endamisi, et koer on koer ja ega maailmas pole juhtkoerad veel otsa lõppenud. Aga nagu ma juba varemgi olen öelnud - neil kellel puudub otsene side selle maailmaga, ei suudagi end sellesse olukorda asetada, tunda neid samu tundeid ja emotsioone. See on iga asjaga siin elus nii

Ma just äsja täitsin raske südamega uue juhtkoera taotluse ära ja otsin kasvupere oma uuele tulevasele juhtkoerale, kes on hetkeseisuga kolm kuud ja üheksa päeva noor, vallatust ja mängulusti täis labradoritirts. Kui keegi tunneb, et tahaks pakkuda ühele vahvale labradorile pooleteiseks aastaks armastavat, hoolitsevat, kohusetundlikku ja aktiivset kasvupere, kust ei puuduks elementaarne kutsika harimine, mille kaudu omandaks koer baasoskused (ei nori toitu, oskab enam-vähem rihmas kõrval kõndida, istuda ja lamada, saab piisavalt suhelda liigikaaslastega, teab oma piire ja et need pole üle astumiseks ega katsetamiseks jms), siis kõik potensiaalsed kasvuperehuvilised andke endast palun märku ja lisaküsimuste korral kirjutage: kuuskkai@gmail.com.

Tumedam on labradoripoiss, kes läks just äsja oma päris koju, aga need kaks heledat labradoritirtsu… nemad otsivadki omale armastavat kasvupere ning üks nendest tupsununnudest ongi siis ka minu järgmine tubli abiline :)

*Kõik toit ja muud kulud kaetakse juhtkoerte kooli poolt!

Tean, et paljud ei taha just sellepärast võtta, kuna mõtlevad, et kuidas nad küll hiljem loobuvad koerast, kellesse ollakse kiindunud ja keda hakatakse pidama oma uueks pereliikmeks, aga noh, minu kutsika kasvuperel on see eelis, et blogi kaudu saaksid nad alati jälgida meie ühiseid tegemisi ja seiklusi ning üks kõige parem argument, mida ma ise armastan näiteks tuua on see, et kui laps(ed) peres tahavad niiiii väga endale lemmikloomaks koera ja ema-isa on kahtleval seisukohal, sest loom=vastutus, siis saakski proovida n-ö katseperioodina, kas ja kuidas koer reaalselt sobituks pereellu. Minu arvates suurepärane võimalus, ilma et koer kannatajaks jääks ja lõpetaks kuskil ma ei tea kus.

Sai vist üpris segane jutt, aga vähemalt sain selle mingil määral enda hinge pealt ära. Aitäh kõigile, kes jaksasid läbi lugeda ja kaasa mõelda! :)

Ma pole suutnud ära otsustada, kas peaksin selle postituse algusesse mingit sorti hoiatuse ka lisama, et järgnev postitus sisaldab mingil määral intiimseid detaile (minu arvates not so much, aga inimesed ja nende tundlikusaste on ju niivõrd erinev).

No ühesõnaga – olge hoiatatud! 😀

Ahjaa, need, kes mingil arusaamatul põhjusel pole esimest osa lugenud (miks ei ole, ah?!), siis tsekake SIIA! Saate ka natuke sotti, et mis toims.

Mind talutati opisaali jahedasse ooteruumi, kus esimese asjana kästi aluspüksid jalast eemaldada. „Misasja!? Ei mingit kohvi ega loomaaeda enne? Ma pole harjunud nii kiirete asjadekäiguga… „ püüdsin naljatledes pinevat õhkkonda enda jaoks veidikenegi leebemaks ja lõbusamaks muuta. Ok. Ei õnnestunud vist eriti hästi, sest sain üpris tõsise ei. Nojah, mis seal siis ikka. Tujurikkuja selline. Surusin oma kokku nässerdatud trussikud korvi andnud tädile pihku ja olin valmis liikuma opilauale.

Opisaali jõudes tajusin, et see on eelmisest ruumist veelgi jahedam. Keegi võiks radikad sisse lülitada, sest muidu ma lahkun siit munasarjapõletikuga-kopsupõletikuga, halvimal juhul nende mõlemiga. Kuigi ma pole sugugi kindel, et ainult jahedus oli see, mis tekitas mu nahale tibutagi ja pani imelikult tõmblema… ehk oli pisut ka närvidel oma roll kanda. Aga ega mul ei lastud pikalt seal selle üle juurelda, vaid kamandati otsejoones lauale siruli, kus ma üritasin viisakalt ja delikaatselt oma haiglaholstiga kubet katta. Nibin-nabin see ka õnnestus.

Peagi saabus ruumi ka kirurg, kes tervitas mind sõnadega, et teeme siis selle asja ära. Ma ei osanud miskit erilist selle peale kosta ja kuna nalja ma ka enam teha ei julenud, siis mõhhitasin niisama.

Esmalt alustati käesisevarrel paiknevast sünnimärgist. Kirurg desinfitseeris, siis tegi lokaalse tuimestussüsti, mis pidavat olema suti valus, aga ma ei tundnud midagi. Peale paari minuti möödumist lõigati sünnimärk koos naharibaga välja ja haav nõeluti nelja õmblusega kinni. Minu jaoks oli kummaline see, et kuigi opisaalis oli ka kaks õde, siis nemad ei tegelenud minuga kordagi. Ma miskipärast arvasin, või oleks õigem öelda lootsin, et nemad valmistavad minu kui patsiendi ette – desinfitseerivad, paigaldavad kattekile jms, aga reaalsuses tegi kirurg kõike ise.

Kõik sinnamaani oli täiesti tavaline ja ei midagi hirmsat, aga siis... kuna neil meditsiiniõdedel on ju ka see tark leheke, kus on kogu info patsiendi kohta kirjas, siis noorem õde, saades teada, et mingi intiimpiirkonna sünnimärgi eemaldus on algamas, hakkas agaralt kirurgile pakkuma mingisugust pukki. Ise polnud veel sünnimärki näinudki, aga muudkui pakkus iga minuti tagant oma pukki. Kirurg ütles, et oodaku natuke. Läks paar minutit mööda ja uuesti – kas ma toon puki? Aga nüüd? Lõpuks vanem õde nähvas, et kuule, rahune maha oma pukiga. Me enne vaatame, et kas üldse on tarvis mingit pukki..

Ma ei saanud üldse aru, et mis paganama pukist nad kogu aeg jahuvad. Aga see mismoodi nad selle lõpuks välja selgitasid, et kas läheb siis seda kurikuulsat staarpukki vaja või mitte... no need olid minu elu kõige piiiikemad minutid.

Lesisin ootusärevalt laual, seljas endiselt see "seksikas" haiglaholst, mis napilt ulatus poolde reide ja aluspüksid... no need olid ka kuskil, lihtsalt mitte jalas. Seejärel paluti mul keerata see pisikenegi riba riidetükikest, mis kattis sundsalt mu alakeha, üles kõhuni...

"Okeii, ära põe!" mõtlesin endamisi, kui ma seal nagu kaldale uhutud näkineid pikutasin, alakeha ihualasti. Aga ega asi ainult sellega ei piirdunud. Järgmiseks paluti mul parem jalalaba toetada vasaku jala põlve siseküljele ja painutada põlveosa väljapoole... no umbes nagu baleriinitantsija, aga lihtsalt selili.No ja nii ma seal olin, püksata, üks jalg välja painutatud ja siis noor meeskirurg koos meditsiiniõdedega jalutsis seismas ja otse hargivahele mulle vahtimas. Ütleme nii, et olen end märksa mugavamates olukordades leidnud.

*Ma lihtsalt faktide mõttes mainin, et mu sünnimärk polnud kuskil augus või auguserval või taevas teab kus iganes seal, vaid lihtsalt häbememoka välimisel piiril

Ma pikutasin seal opilaual ja mõtlesin, et no heakene küll, nägite ära mu suguaparatuuri, äkki olete inimesed ja viskate mulle räti jalge vahele ja katate mu nüüd sündsalt kinni ära. Ma arvan, et meil kõigil on nüüd päris klaar pilt sellest, kus mu sünnimärk paikneb. Oh, ja milline kergendus minust läbi vuhises, kui viimaks kirurg oma hellade kätega rätiku mulle jalgevahele asetas. Kohe palju parem hakkas.

Ülejäänu läks kõik hästi ja ilma suuremate viperusteta. Kirurg muidugi uuris, kui mu mokka lõikus, et kas selle sünnimärgi eemaldus on mul esteetilistel kaalutlustel... ma olin nagu "eee, seda ka, aga eks mind segab ka", pobisesin ma kohmetult. Ise samal ajal mõtlesin, et tsii, palun nõelu mind lihtsalt kokku ja las ma tõmban ristirahva kombel aluspüksid jalga tagasi.

Kinni nõeludes soovis tohter järgmiseks teada, et kas ma soovin isesulavaid niite või neid, mida tuleb minna eemaldama. Ma olin jälle nagu eee, ma ei teagi. Kirurg muigas ja ütles, et sõltub, kas ma soovin veel korra end sellises olekus paljastada või mitte. Ma otsustasin, et tänan ei, mulle täitsa piisas sellestki korrast ja lasin isesulavad niidid panna. Nende miinus pidavat olema vaid see, et jääb veits suurem arm, aga no Joosep ütles, et seda armi pole nähagi. Alles siis, kui hakkad eraldi vaatama ja oskad otsida, siis on natuke näha, aga niisama peale vaadates pole miskit. Haha, praegu jäi selline mulje nagu ma silkaks kogu aeg kodus püksata ringi ja Joosep vahib mu mokkasid.

Melanoomi tekke ohtu kirjeldab nn. ABCDE reeglistik.

Regulaarselt peaks sünnimärkide juures tähelepanu pöörama viiele kergesti jälgitavale asjaolule

A – ebakorrapärane kuju ehk asümmeetria – sünnimärgi ühe poole kuju ei ole vastavuses teise poole kujuga (inglise keeles Asymmetry)

B – serva ebakorrapärasus – sünnimärgi serv on sakiline, sälgustatud või ähmastunud (serv inglise keeles – Border)

C – erinevad värvused ühes sünnimärgis (värvus inglise keeles – Colour)

D – läbimõõt üle 5 mm (läbimõõt inglise keeles – Diameter)

E – kasv – muutused sünnimärgi mõõtmetes, servakontuuris ja värvuses lühikese aja jooksul (kasv inglise keeles – Enlargement)

Vähk on üle maailma surmapõhjuste seas esirinnas. Iga aasta sureb vähki ligi 8 miljonit inimest ning prognoositakse, et lähima 20–40 aasta jooksul vähidiagnooside ja -surmade arv kahekordistub. Ometigi on iga kolmas vähijuhtum ennetatav.

No näete, ei tasu katteta lubadusi vasakule ja paremale, üles ja alla vehkida. Ma pean silmas neid oma TOP 5 postitusi, mida lubasin suure suuga iganädalaselt postitada. Aga nagu näha, siis ei miskit. Siinkohal võin vast etteruttavalt ära öelda, et suure tõenäosusega ei tule ka selle nädalast postitust ja seda sel lihtsal põhjusel, et mul hakkas tervis streikima. Üpris korralikult.

Ma siiralt loodan, et ma ei hakka sussi püsti viskama, aga öelge palun mulle, kui mu vererõhk on hommikul ärgates 71 / 48 ja pulss peksab nagu segasel, ilma, et ma üldse oleks midagi erilist teinud (ainult pissil käinud) – kas see on normaalne? Ah, pole tarvis vastata. Ma tean isegi vastust. Muidugi mitte. Eriti kahtlaseks teeb asja see, et kui ma joon tassikese kohvi, ootan ja uuesti mõõdan, siis rõhk normaliseerub. Aga seda ainult seniks, kuni ma hakkan toimetama ja askeldama. Nii kui miskit füüsilist tegema hakkan (näiteks tolmukaga elamist üle tõmbama) kukub mu rõhk kolinal uuesti tagasi alla saja ja jälle on peapööritus platsis.

Selline tamburaitamine selle rõhuga on kestnud juba pea aasta ja ma olen seda maininud ka oma nefroloogile ja kui mul kunagi diagnoositi hüpertoonia, siis määrati mulle ka tablettravi, aga no ma pole enam ravimi poole isegi mitte vaadanud. Mul läheb ainuüksi sellele mõeldes juba madalaks. Ja kui see kõik pole veel piisavalt veider, siis aeg-ajalt otsustab mu üüber madal rõhk ka kõrgustesse visata. Selle viimase aasta jooksul olen välja mõõtnud ka 160 / 115 ja siis ma olen loomulikult ühe 5mg Gardace võtnud, aga tulemuseks on taaskord nädalateks ülimadal vererõhk.

Kardioloogi vastuvõtul käisin ma 2017 aasta kevadel ja seal kinnitati, et kõik on jokk ning südameultraheli ja EKG näitas, et probleeme pole. Kuigi ma ise oleks soovinud, et mulle oleks ka koormustest tehtud, sest see on see koht, kus mul algavad probleemid. Aga no seda ei peetud vajalikuks.

Tänane hommik on olnud selline ee, kuidas nüüd öeldagi… kahtlane. Mul rinnus on naljakas tunne. Ei ole nagu valu, aga selline hõre tunne. Ma ei oskagi päris täpselt seda tunnet kirjeldada. Natuke nagu pitsitaks ka. Sellist tunnet on varasemalt ka esinenud, aga harva ja tavaliselt on see üpris kiirelt üle läinud, aga täna on see suhteliselt pikalt juba kestnud.

Selline vaheraport siis. Et põhimõtteliselt olen ma elus, hingitsen siin vaikselt. Puhata ärge mul soovitage, sest see on kuni märtsi lõpuni välistatud, kuna mul algavad homsest Tallinna Ülikoolis koolitused ja täna vurangi juba Tallinnasse. Nii et, homme võib mind kohata kuskil TLÜ peal, Kadrioru kunstimuuseumis ja vbla kuskil veel. Aga ärge mulle tere tulge ütlema, sest ma näen suht pläss praegu välja. Ainult kaugelt kannatab vaadata. Või kui tahate lähedalt üle kaeda, siis tehke seda lihtsalt nii, et mulle ärge midagi öelge, siis ma saan õndsas südamerahus oma kärnas ninaalusega "üksi" hängida.

Jäin täna sõprade peale mõtlema ja siis mulle jälle meenusid need naljakad olukorrad, millisena on erinevad inimesed mind näinud ja näevad ka tulevikus. Sõbrad, perekond-tuttavad, sõprade sõbrad, blogilugejad, poemüüja ja turu leti taga järjekorras seisev proua Malle). Ses suhtes, et see pole enam mingine topp secret, et paljud arvavad, et ma olen ilgelt tore, armas, tubli, vahva, särav ja mida kõike veel. Üks sõber näiteks ütles viimane kord, et minuga koos olles on võimatu olla torssis. Et ma olen nagu teraapiajänku. Einoh, mis saaks mul selle vastu olla – mitte vähimatki. Ma võin raudpoltkindlalt väita, et kui paluda mu sõpradel mind kolme sõnaga kirjeldada, siis nendeks sõnadeks oleks – pime, naerukajakas ja *pane ise midagi sobivat*. Merje näiteks paneks diiva, muhahaha. Ma ei saa ikka üle! #traumaeluksajaks

*Nii, mõtlete nüüd kindlasti, et kuhu Kai nüüd oma jutuga triivib (ja isegi, kui ei mõtle, siis ma ikkagi ütlen)!

Mingi viimased eee… viis aastat olen ma hiljem oma sõpradelt kuulnud, et mismoodi nende sõbrad ja tuttavad on väljendanud imestust, et kuidas on see ometigi võimalik, et Kai suudab kõige selle juures nii rõõmsameelne olla!?? Ma kahtlustan, et „kõige selle“ all peavad nad silmas mu pimedaks jäämist ja sellega elamist.

Kuna mul pole õrna aimugi, kas nad on lihtsalt väljendanud imestust või neid tegelikult ka huvitab, siis otsustasin natuke omavolitseda ja saladuseloori kergitada (no et kust tuleb see minu imeline lõbusus, naer ja must huumor).

Ei. Ma ei manusta mingeid tablette. Olgu see kohe alguses ära öeldud. Ainult süstin end. Teate ju küll – intsu. Juba aastaid. See on mu ainus pahe. Aa, 2x päevas manustan silmatilkasid ka… :P

Need, kes on mu blogi pikaajalisemad jälgijad, on vast kursis selle looga, mismoodi ma pimedaks jäin ja milline oli minu suhtumine kõige selle juures. Kui ei ole, siis saad lugeda SIIT!

See, kui ma silkan pilved peas, naeran, heidan enese üle nalja ja olen lõbus, ei tähenda, et minus ei eksisteeriks muid tundeid ja emotsioone. Ma olen vast oma 74654 korda jaganud enda lugu, mismoodi ma noore neiuna silmanägemise kaotasin ja mismoodi ma leidsin end järsku täiesti uuest olukorrast. Kõige sagedasem küsimus, mida ma peale oma loo rääkimist sain, oli – kui keeruline oli harjumine?

Ma alati vastasin, et kuna kõik käis nii kiiresti, siis mul polnud aega mõelda. Mind visati „külma vette“ ja ma pidin hakkama kohe ujuma. Seega polnud mul aega ka kurb olla. Ehmatav oli muidugi see kogemus, eriti just algus. Kuid aja möödudes oli kõik järgnev asjade loomulik käik. Lähedased olid mul ju ikka olemas ja toetasid ning elu tõesõna muutus põnevamaks – ma pidin ju uusi asju õppima ja ma olin nagu 1. Klassi entusiastlik koolijuts, kes ammutas uusi tarkusi ja oskusi.

Aga selle loo juures on tänaseks üks asi muutunud – ma siiski ikka aeg-ajalt tunnen kurbust oma pimeduse tõttu ja ma ei häbene seda tunnistada. See on inimlik. Kurbus on ajaga mu hinge kogunenud ja seda just inimeste arrogantsuse tõttu. Kuid see, et minu sees pesitseb ka see karvane nukrameelne koll, kes aeg-ajalt tõstab minus pead, siis oluline on meeles pidada seda, et nuta, kui on valus ja hing katki. Karju, kui see teeb olemise kergemaks. Tõmbu endasse, poe pleedi alla kerra ja tee endale tassike kummeliteed meega. Kuula muusikat, loe raamatut, mine loodusesse jalutama. Tee mida iganes, mis olemist parandab, aga ära jää sellesse kurbusesse kinni. Ära lase sellel oma elu juhtida. See on ühtlasi ka minu moto!

Kui mõelda sellele, et millised olid toona minu valikud (neid oli muide kaks), siis mis arvate, kumma variandi ise sarnases olukorras valiksite:

Lukustate end keldrisse, õõtsutate end looteasendis ja haletsete end elupäevade lõpuni ning soiute kõigile, kui ebaõiglane on elu.
Lähete sirge seljaga uuele elule vastu, pöörate nõrkuse oma tugevuseks ja vaatate elu teise nurga alt ning avastate peagi, et miski pole võimatu!

Eks me kõik ole erinevad ja reageerimegi erinevate elu keerdkäikude peale isemoodi ja kes kuidas hakkama saab. Kes pöörab raskused enda kasuks. Kes lakkamatult vingub ja vigiseb. Kes on lihtsalt kade ja kibestunud. Kes püüab olla parem mina, aga ikka ja jälle feilib. Kes tõmbub endasse. Kes loob endale kaitsva fassaadi, et mitte olla haavatav. Kes teeskleb, et kõik on kõige paremas korras, et mitte saada teiste negatiivseid arvustusi, kaastunnet, haletsust vms. See kõik on inimlik.

Seega jah, ma olen rõõmus ja juubeldan, kui olen õnnelik ja kui vahel hakkab kurb olla ja kõigest on tüdimus, siis halisen, mölisen, poetan pisara ning siis Joosep peab mulle ühe motivatsioonikõne sellest, mismoodi ma olen suuteline kõike tegema, kui ma vaid tahan ja nii viskangi oma roosad prillid taas ninale ja lagistan naerda ja võtan kõik uued väljakutsed vastu, mis maailmal on mulle pakkuda.

Allikas: http://funny.pho.to/through-rose-colored-glasses/

Kui aus olla, siis ma olen veits frustreeritud, et mu blogi otsustas täna, kõikidest maailma päevadest, just täna kotti joosta. Kuna mina jagan tehnika süvamaailmast ja hingeelust sama palju kui juut sealihast, siis ma ei teagi, kas blogi lihtsalt ei pidanud klikikoormusele vastu või on tegu lihtsalt mingi anomaaliaga? Kuigi seda viimast ma ei usu, sest miks muidu ajaks mingit küpsisejura mulle. Aga ega ma niisama istu siin ja puhka jalga. Kontakteerusin koheselt inimesega, kelle ettevõtte kaudu ma üldse selle blogidomeeni sponsorkorras sain ja kurtsin muret. Nad vastasid, et vaatasid lehe üle ja timmisid seadeid ja et loodetavasti läheb leht peagi korda. Aga millal, seda täpselt ei tea. Aga hea uudis on see, et kui saate praegu neid ridu lugeda, siis dadaaa – järelikult on leht taas töökorras! :D

See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!

Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D

Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.

Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.

Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.

Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:

Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!

Nii et – stay tuned! ;)

Aasta alguses hakkas mulle aina enam silma selline sõna nagu "squattimine". Ja aina enam vilgsatas see mõne ilusa influentseri jutu seest läbi. Esimesena kuulsin sellest Brigitte blogist, kus tal oli külas keegi Erna, Esna. Keegi, kes on meie Maarjamaa parim squattija.

Ma ausalt polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja ma teadsin sellest sama palju kui mu pooleks tunniks kaotsi läinud merisiga Pibi, ent tänu BSH teematõstatusele sain minagi grammike targemaks. Aga ainult õite pisut. Sain nimelt teada, et tegu on mingit sorti trenniga, kus mingi spetsjom kummilindiga tehakse kükke. Ühesõnaga, see oli see, mis mulle Brigitte videost meelde jäi. Ma ei saanud muidugi endiselt mitte muhvigi aru, et mis see tehnika ise on, kuna trenni ajaks pandi tümps peale ja näidati ainult kannide välkumise saatel squattimist ennast. Ilma lisaseletusteta. Vähe tolku minusugusele pimedale.

Sellepärast jättis see ka mu esimesel korral suhteliselt ükskõikseks. Sest ise ma küll ei viitsinud mina hakata googeldama, et kuidas tuleks, peaks või võiks oma tuharaid treenida, et saada ka endale ilusat pähklikujulilist peput. Ja sinna kogu see squattimine esialgu ka jäi. Aga kui sattusin Youtubest Playnupu üritust järelvaatama, kus Pedaja intervjueeris neiu Ernat, seda Eesti kõige kaunima pepuga neiut, kes väidetavalt teab squattimisest KÕIKE, ja nii tärkas minus taas see sisemine kolmeaastane ja tema uudishimu.

Nii otsustasingi ühel õhtul küsida Joosepi abi, et otsiks mulle va vaevatud hingele squattimis manuali, et ma saaksin vastused oma küsimustele. Et mida a. see õigupoolest üldse tähendab, b. milline on tehnika ja c. miks ei ole squattimine samaväärne kükkide tegemisega, mida me omal ajal koolis teha vehkisime. Kus või milles peitub salapärane spetsiifika???

Joosep, ilma taidlemata ja vastu punnimata, otsiski mulle koheselt vajalikud instruktsioonid välja ja seletas mulle videopõhjal kõik väga kenasti ära. Noh, nii et pime ka ikka aru saaks. Aga ega ma ausalt öeldes enam väga ei mäletagi, kuidas see käis. Aga minu arvates squattimisel ja tavaliste kükkide tegemisel mingit olulist vahet polnudki. Vist. Varbad pidid olema lihtsalt ühel joonel, harkseisakust alustama ja siis muudkui kükitad, hop ja hhop. Aa, õigus jah, ma ju ei jõudnudki kükitamiseni. Sellepärast ma ei saagi erinevust mäletada, sest kohe kui Joosep oli ära öelnud, et varbad peavad olema ühel joonel, siis mina hakkasin nuputama, et kuidas ma pimedana saan kindel olla, et mu varbad on tõepoolest nii-öelda ühel joonel.

Nii tuli mul geniaalne mõte. Võiks isegi öelda, et aasta mõte. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Meil on ju elutoas puidust kirst, kõrguselt mulle just paras ehk natuke üle põlve. Olles ise väga elevil ja uhke, et leidsin enda probleemile nii kärmelt lahenduse, läksin asetasin varbad kenasti vastu kirstu alumist äärt ja pärisin Joosepilt hästi entusiastlikult ja rõõmsalt: "Noh, mis edasi!?".
Joosep, kes oli kogu seda sehkendamist vaikides pealt vaadanud,uuris nii muuseas: "Kai, mismoodi Sa kavatsed kükke teha, kui Su põlved on vastu kirstu?"
Ma olin nagu... eee, aa jah.
"Mine seisa parem seljaga vastu seina", soovitas Joosep. Ja mina kepsutasingi täiesti süüdimatult üle toa vastu seina seisma, pepu ja selg korralikult vastas.
Kuid ühtäkki hakkas Joosep üle toa laginal naerma ja siis ahastunud häälel ütles: "Kaiiii!!! Sa EI saa ju sedasi kükitada!!!".
"Aa, ei saa jah," tõdesin mina. Mõistes kõigest 30 sekundit hiljem, et minu armastav Jossu lihtsalt rämedalt trollib mind.

See siis oligi minu esimene ja arvatavasti ka viimane avalik squattimine. #puhtakaltspeast

Seda et... ei oskagi kohe peale sihukest pikka pausi kuskilt alustada. Põhjuseid, miks ma niiii kaua blogimisest eemale hoidsin, on mitmeid.

Ega ausalt öeldes mul polnud vähimatki plaani blogimisse pausi teha, vähemalt mitte teadlikult. See tuli ise kuidagi orgaaniliselt. Üks asi viis teiseni ja nii ma ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda, ma ei oska, ma ei saa blogida ja keda üldse huvitab, mida ma siin heietan. Kuid teisalt ma tundsin teatavat survet, et ma PEAN blogima, mu lugejad ju ootavad. Ma TAHAN blogida, sest ma tõesõna armastan blogimist, aga ma ei suuuda. Ja see pole siin niisama suusoojaks öeldud, et te läheks ja haaraks seebi järgi ja kukuksite mind nüüd seebitama ja kommenteerima, et kui vahva ja tore ja armas ma ikka olen, ma tean kõike seda ise ka, hehe, nalii, vaid nii ma tõesti tundsin. Nagu mingi bipolaarne.

Nimelt, viimase aasta jooksul on mul süvenenud mingisugune eriti haige kiiks – mulle aina enam tunduvad osad sõnad ee... kuidas nüüd öeldagi – vastikult ebameeldivad, ma lihtsalt EIi suuda neid oma tekstides kasutada, sest minu ajule on need niivõrd vastuvõetamatud. Kui küsite, kas nende "mittemeeldivate" sõnade vahel esineb ka mingit loogikat, siis lühike vastus on: EI! I only wish that it could be so simple! :)

Näiteks sõnad, mis on minu jaoks igas vormis vastumeelsed, olenemata kuidas neid käänata, väänata ja pöörata, on: rääkima, selge, selga, pilt, pildid, meeldib, meeldida, päri, päris, pea, mõni, mõned, jne. Lihtsalt mingid tähekombinatsioonid *võdistan õlgu* on kuidagifuh.

Ma praegu ka lihtsalt toksin kärmelt oma tähti ritta (no nii kärmelt kui ma oma kahe sõrmega tippida jaksan. Jap, ma olen see veidrik, kes kasutab kirjutamiseks ainult oma kahte nimetissõrme. Ega mul neid rohkem polegi kui kaks :D) ja üritan sellele mitte mõelda, et mismoodi need tähed üksteise suhtes paiknevad. Sest, kui hakkan mõtlema või postitust üle lugema, siis võite kindlad olla, et enne hakkab kukk munema, kui lugejad saavad mu värsket postitust oma ihusilmadega kaeda.

Olen püüdnud selle kiiksuga tegeleda juba oma aastake vähemalt, no kui seda saab üldse tegelemiseks nimetada, kui ma lihtsalt otsin paaniliselt "visuaalselt koledatele" sõnadele asendussõnu. Kindlasti tekkis nüüd küsimus, et kui ma olen pime, siis taeva päralt, kuidas saab üht pimedat mingi visuaalne pool häirida... aga vaadake siia see koer maetud ongi. Ma pole ju eluaeg pime olnud, vaid ikka oma 21-aastat anti mulle õnne ja rõõmu seda maailma läbi silmade uudistada ja imetleda ning nüüd olen vist oma mäluga sinna paika jõudnud, kus mul hakkab kirjapilt ununema. Just see visuaalne pool.

Kui ma nägijana raamatut lugesin, siis ma ei mõelnud kordagi sellele, et fuh, küll sellel sõnal on ikka räigelt ebameeldiv tähtedekombinatsioon, lausa nii vastumeelne, et takistab lugemist... never pole ma midagi sellist tundnud ja nüüd, nüüd on see mulle ristiks ja viletsuseks kaelas. Öelge mulle palun: kuidas saab minusugune vaene inimhing rahus blogida, ilma, et mingisugune verbaalkiiks mind morjendaks?

*armas taevaisa, kas seda on ühele pimedale palju palutud, et kui ma ei näe, et siis lased mul vähemalt end kirjapildis vabalt väljendada?Kas seda on tõesti palju palutud, aAH!?

Joosep on ka minuga nagu väikse lapsega maha istunud ja püüdnud mulle korduvalt sisendada, et see on ainult ja ainult minu kiiks ja et mitte ükski mu lugeja ei mõtle ega näe neid sõnu ja tähekombinatsioone sellistena nagu mina neid oma katkise ajuga "näen". Ja iga kord, kui meil see sama vestlus jälle aset leiab, siis ma lihtsalt lasen oma peakese norgu ja käed jõuetusest rippu, sest mõistusega saan ma ju aru, et Joosepil on õigus, aga nii kui ma istun taas arvuti taha ja hakkan esimesi lauseid toksima, tunnen mismoodi ma tahaks selle kuramuse läpaka vastu seina sodiks virutada ja kisades toast välja joosta. Vot selline igati normaalne kiiks. Huvitav, kas siin maailmas on kellegil veel midagi sarnast?

Aga äkki polegi kiiks, vaid hoopis mingi teaduslikult seletatav asi. Võib-olla isegi nii, et seda nähtust uurides saaks mingeid teaduslikke avastusi teha aju funktsioonide muutumise kohta vms, kui oled mingi aja olnud pime. Igatahes, kui mõni arstiteaduse- või semiootikatudeng otsib omale diplomitöö tarbeks huvitavat uurimisobjekti, siis olge lahked, siin on üks kandidaat täitsa olemas. Ma olen valmis kõike tegema. Vastama miljonile küsimusele, läbima erinevaid teste, pange mulle juhtmed külge, uurige mu aju, tehke tomograafiauuring, vaadelge, ja uurige ja puurige, lihtsalt taeva päralt, palun leidke sellele põhjus ja ravi! Ma kujutan ette, et arstiteaduskonnale ja semiootikutele oleksin ma paras maiuspala.

Ma ei tea kuidas teistes suhetes ja peredes nende muudatustega on, no kui ühel poolel tekib mingisugune geniaalne plaan, mida tahab nüüd ja kohe ja praegu teostama hakata, aga see teine pool... no see pole teps mitte seda meelt. Näiteks ühel hommikul ma ärkasin mõttega, et võiks kogu korteri mööbli üle lihvida ja peitsida ja miks piirduda ainult mööbliga... lihvime täispuidust aknaraamid ja põrandad ka üle. Joosep polnud nõus.

Meie peres on nii, et mina olen see pool, kellel on peas kogu aeg mingi mustmiljon mõtet, unistust, ideed ja mis peaaegu eranditult kõik ootavad ja tahavad kannatamatult teostamist. Hehe, esimese raksuga kirjutasin eostamist. Aga ei, eostada pole enam midagi tarvis, mul kõik juba idaneb. Kuna väga paljud minu soovidest ja unistustest on tiba suurejoonelisemad kui niisama uute dekoratiivpatjade ostmine ja lillede vaasi sättimine, siis vajan enamasti selleks ka Joosepi abi. Aga sellega on keerulisemad, kui mitte öelda peaaegu võimatud lood.

Ma olen enam kui kindel, et siin mängib rolli inimese tähtkujule iseloomulikud omadused. Mina esindan Neitsi ja Kaalude tähtkujusid. Kord on üks domineerivam ja teine kord teine, nagu lõhestunud isiksus või nii. Näiteks Neitsina pean ma lugu puhtusest ja korrast ning ma suren vaikselt sisimas, kui pean korralageduses elama. Ma muutun närviliseks, pahuraks ja turtsuvaks. Kaalude tähemärgi esindajana suudan ma aeg-ajalt (loe: mitu korda päevas) oma otsustusvõimetusega enda elukese üpris keeruliseks elada. Painavaks ka. AGA... kui ma ühel ilusal päeval suudan siiski selle otsuse langetada, siis hoidke piip ja prillid, ma olen valmis lõputult moosima ja pugema, et seda ihaldatud tulemust saada ja no kui ei saa, siis ma olen kurb ja õnnetu. Ah, tegelt lihtsalt mossitan oma elupäevade lõpuni või kuniks ma leian uue eesmärgi.

No ja Joosep on meil pesuehtne Sõnn - kangekaelne ja rühib kindlameelselt mööda ühte ja sama rada.

Ma seletasin siin ükskord sõbrannale, et mismoodi tuleb Joosepile uusi olukordi ja ideid serveerida. No et sedasi hässsti ettevaatlikult, tundeliselt, tasakesi, infokillukestena ja siis pead kogu aeg jälgima reaktsiooni. Kui hakkab puhisema ja muutub kergelt ärevaks, siis tuleb peakest silitada ja tasasel häälel sosistada, et kõik on hästi, rahu-rahu. Paar minutit silitad ja siis ise samal ajal mõtled juba uut, leebemat sõnastust välja, et mismoodi teisele katsele minna. No ja kui märkad, et teine katse hakkab ka viltu vedama ja puhisemine tuleb tagasi ja lisandub ka peaga vehkimine ja maa kraapimine, siis tuleb vait jääda, tasakesi paisid edasi teha, suunata loom tagasi oma ennisele tegevusele, ukseriiv sulgeda ja vaikselt eemalduda. No ja siis nädala pärast tulla uuele katsele ja vaadata kuidas siis läheb selle fantastilise ideega saagida betoonseina auk ja nihutada magamistoauks teise kohta :D

See on ju suurepärane idee, sest... a. niimoodi saaksime otstarbekamalt magamistoa ruumi ära kasutada b. aknaalune saaks vabaks ja pääseksime kenasti aknale ligi c. öösiti saaks akna tuulutusse jätta, ilma, et ühel siin kael jahedast õhust kangeks ei jääks. No ja neid plusse on veel ja veel, aga mkm, Joosep pole nõus ja nii ma istun oma tapeedirullide otsas ja mossitan. Minuga küll ei pea sellist rööprähklemist harrastama. Kui mina solvun, siis mulle piisab kudrutamisest, kallistusest või leebest sõnast, mis jätaks mulle kasvõi selle tibatillukese lootusegi, et kõik pole veel kadunud ja mul on veel võimalus oma fantastiline idee ellu viia.

Nii... on kellegil ideid või nippe, mismoodi ma saaksin selle magamistoa ukse teise seina nihutatud? :D