Nonii, ma luban... või siis tegelikult ei luba kah, et see on viimane postitus sellest saatest, sest tunnistan ausalt, et ma jätkuvalt plaanin seda saadet edasi jälgida. Ei, mitte sellepärast, et hirmus põnev oleks, tegelikult hoopis vastupidi - natuke nõutu olen.

Esimene saade oli põnev, sest seal oli kohe täielik action käimas, kuigi kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma mõistan, mis minu jaoks vajaka jääb. Osad leiavad, et saade on labane ja nõme ja igav ja mõttetu ja maitselage jne. Mina selliseid hinnanguid ei hakka andma, küll aga on hakanud tekitama see saade minus küsimusi, et mis kogu selle saate point on? Kas ongi lihtsalt see, et näidatakse televaatajatele, mismoodi üks paar kruvib oma titevoodit kokku, teised lähevad titabeebiga jalutama, kolmandad käivad beebifotograafi juures oma pisikest ilmaimet jäädvustamas ja vahepeal näidatakse sekka krooksumist, puuksutamist, oksendamist, tehakse juttu imetamisest ja Mallu kirjeldab oma mokkasid...

Ausalt, ma saan aru, et see ongi elu ja ilmselt kõike seda nii tahetaksegi vaatajale serveerida - elu omas mahlas, ilma klantsimata ja ilustamata, aga mina oleksin võib-olla saatesse kaasanud ka professionaale. No võtame kasvõi esimese osa, kus üks sünnitaja, peale tunde valutamist, lõpetas lõpuks ikka erakorralise keisriga. Oleks tahtnud ämmaemanda kommentaari kuulda antud olukorrale, et miks nii juhtub? Millal otsustatakse erakorralise keisri kasuks? Ma oletan, et siis, kui ema ja laps on ohus, aga millised on ohumärgid ja millal võiks naine ise hakata nõudma keisrit? Või siis see teine osa, kus rõhk oli titabeebidele nime registreerimine, imetamine ja haiglast koju pääsemine. Siingi oleks saanud ju kaasata imetamisspetsialisti nõu andma, et millised on kasvõi need esmased või üldised õiged imetamisvõtted, mida tuleks kindlasti jälgida, et imetamine poleks põrgulikult valus ja piinarikas ning kuskil oleks võinud olla selle spetsialisti kontaktid. Mallukas oma blogis kirjutas ka sellest imetamisspetsialistist, kui võtted alles käisid, aga no kamoon - saates oleks võinud ka ju ära märkida...

No ühesõnaga nagu ma juba mainisin, siis ma pole endiselt välja peilinud selle saate pointi. Aga no võib-olla sellel polegi seda... võib-olla ongi see lihtsalt selline telku ees lömitamine ja teiste inimeste eludesse piilumine. Kuigi iseenesest idee oli lahe ja sellest oleks saanud palju kiftima saate, aga praeguse seisuga...  ei midagi informatiivset. Tundub, et Joosepil oli õigustatud reaktsioon, kui esimese saate lõpus küsis, et mida näidati ja kui ütlesin, et põhiliselt laste sündi, siis Joosep küsis ülimalt üllatunud häälel, et mis neil siis enam seal näidata on, kui lapsed on ära sündinud...

Ma tänase saate algust ei näinud, aga kas keegi teab, kuhu see joogatajast ja hüpnoosiga sünnitaja kadus?

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Mu postitused ilmuvad viimasel ajal veits nihkega, sest kui ma mingi uudise või teema peale satun, millest võiks kohe kirjutada või mille kohta tahaks ka oma sõna sekka öelda, siis tavaliselt ma olen end selleks ajaks end nii soustiks juba õppinud, et ma isegi ei hakka üritama, aga kuna mu ajul on olnud paar päeva aega maha jahtumiseks, siis teen proovi.

Ma alguses mõtlesin, et kas üldse hakkan antud teemal sõna võtma, sest muidu tuleb keegi tarkpea, kes arvab, et see on üks mõttetu hala ja ving minu poolt. Kuid kindlasti pole see minu eesmärk ja tegelikult ma võiksin oma probleemiga otse EBA tiimi poole pöörduda, aga peale pikka vaagimist jõudsin otsusele, et ekstra minu pärast ei pea küll hakkama miskit muutma ja seepärast loobusin ka ametlikust pöördumisest, kuid sellegipoolest tahaksin natuke rääkida, mismoodi üks tänavune EBA uuendusi mind kui pimedat kurvastas.

Ma mõistan, et järgnev mure on puhtalt minu isiklik probleem, mis tuleneb sellest, et ma ei näe ja ma pean andma endale aru, et ega nägijad pole süüdi selles, et nemad näevad ja neil on suuremad ja paremad võimalused.
Küsite, et millest ma ometigi räägin? Ma räägin sellest, et selle aasta EBA üks uuendusi oli see, et ka instagrammerid võivad kandideerida enda Insta kontoga EBA kategooriates. Jah, just nimelt kategooriates, mitte ainult ühes kategoorias, mis loogiliselt võttes võiks olla Foto- ja videoblogid. Instagrammerid võivad absoluutselt suvalises kategoorias end sisse seada ja siin tulebki minu jaoks vähekene ebaõiglust sisse.

Esiteks Instas on ikkagi ainult ja ainult pildid. Üks klõps ja ongi ühe klõpsu ja lausega kõik maailmale öeldud. Tavalistel blogijatel, nendel, kes kasutavad enese väljendamiseks endiselt veel kirjapilti ja lisades aeg-ajalt postituse ilmestamiseks ka paar pilti, ei käi see sama hõlpsasti nagu instagrammeritel. Blogimine kui selline võtab tegelikult täitsa arvestava ajaampsu blogija päevast. Me näeme selleks vaeva, kirjutame, kujundame jne.
Teiseks, kui siit veits veel edasi mõelda, siis isegi foto- ja videoblogide kategooria jaoks on minu arvates Instagrammi kontoga veidi pläss osaleda, kuna foto- ja videoblogijad näevad ka rohkem vaeva kui instakad. Mõelge kasvõi selle peale, et videoblogija peab esmalt videoklipi filmima, läbi vaatama, lõikama, monteerima, sobiva muusika leidma jne. Ja siis tuleb instakas, kes võtab poosi sisse, teeb suvalise klõpsu, võib-olla lisab filtri ja ashtagi ja üks-kaks lauset ja voilaa - tehtud.

Aga no okei, see selleks. Võib-olla see polegi teiste jaoks nii hirmus, aga minu jaoks on see nõme, kuna pean võistlema nende kontoomanikega, kelle konto on puhtalt üles ehitatud visuaalile. Kui ma tahaksin nii väga visuaaliga võistelda, siis ma paneksin enda blogi foto- ja videoblogidesse kirja, aga ma ei pane, sest ma annan endale aru, et ma pimedana ei hakka kunagi nii palju ja nii kvaliteetseid ja nii ägedaid momente püüdma kui nägijad. Seega jah, see on nõme uuendus ja kuigi ma see aasta olen end juba üritusele ära reganud ja isegi VIP laua oma seltskonnale bronninud, siis järgmisel aastal ma ei plaani osaleda, kui see Instaka pull jääb sisse, või no osalen ehk ikka, aga mitte võistlejana, vaid lähen lihtsalt melust osa saama, sest üritus kui selline on igati superlahe! :)

Pealegi, kui Marimell peaks hakkama arvestama kõikide soovide ja erimeelsustega, siis ei tuleks sellest üritusest head nahka. Kuid, kui suurem enamus on millegi poolt või vastu, siis igal juhul tuleks sellega võimaluse korral edaspidi arvestada. Ma ei tea, kui paljud on minuga ühte meelt, aga tean, et kui see sama küsimus oli FB blogipostituste grupis üleval, siis kiire sirvimise tulemusel jäi mulle küll mulje, et teistel on sellega jokk, no problemo. Et põhimõtteliselt, kui blogijal on tavaline eluline blogi, siis saab nii sellega osaleda, kui ka Instaga, kui see on näiteks keskendunud ainult toidupiltidele, et siis ole ainult meheks ja rega end ka toidublogide kategooriasse ära.

Ehh, saigi nüüd südamelt ära. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga "lühinägelik", et ma ei jaga matsu välja ja sellisel juhul olete kõik teretulnud mulle lademetes selgitusi jagama, või enda nägemust antud uuendusest šeerima, või mulle kaastunnet avaldama, et ma vaene hing olen pime ja ei saagi võrdväärselt teiste instagrammeritega võistelda, sest kui ma poleks pime, siis mul oleks vist poogen :D

Ma olen praegu nii kohutavalt pettunud ja seda tegelikult juba eilsest saati. Olen nimelt nädal aega teinud plaane, mismoodi ma homme, kui üksi jään, sätin end mõnusasti snäkikausiga telku ette ja jälgin kõrvad kikkis pingviinideparaadi ja kätlemist.  Selline oli siis minu suurejooneline plaan homseks, mis purustati ERRi poolt väljastatud uudisega, et tänavu ei kuulegi taustal külalisi tutvustava Heeroldi häält. Presidendi kantselei sõnul tehti taoline muudatus, kuna soovitakse kutsutud külaliste ooteaega lühendada ja tseremoniaalsust vähendada ning liikumist teha mugavamaks.

Miks on üldse tarvis tseremoniaalsust vähendada? Kas vabariigi aastapäev pole piisavalt tähtis ja oluline, et meie vabadust tähistada väärikalt ja ilma allahindlusteta. Ma ei pea siin silmas seda, et korraldame maksumaksjate rahade eest üüber kalli ja eksklusiivse pralle, vaid pigem pean silmas etiketti. Et kui tähistame aastapäeva, siis äkki leiaks aastas korra selle aja, et tähistada kõike maksimaalselt. See on meie kõigi pidupäev, mis algab hommikuse Kaitseväe paraadiga, paljudes kodudes kaetakse laud, jälgitakse kätlemist, president peab rahvale kõne, lauldakse hümni, soovitakse üksteisele head iseseisvuspäeva ja nüüd siis selline otsus kantselei poolt. Äkki mõne külalise jaoks on smokingus ka ebamugav olla, kas siis järgmiseks anname vaba dresscode, et kui külalised soovivad, siis tulgu kasvõi kõik punase sulejopega nagu Mark Soosaar või?

Ma mõistan, kui nägijatele  see uudis nii palju emotsioone ei põhjusta ja et ma vahutan siin rohkem puhtalt oma pimeduse pärast, sest ma tõesti tunnen, et jään enda jaoks olulisest sündmusest natuke kõrvale.  Sellest ma saan aru, et umbes 500 kutsutud külalisest 101 on riigikoguliikmed oma kaaslastega, aga ma tahaksin nii väga teada, kes on need ülejäänud 400, kes on kutsutute seas. Uudisest võime lugeda, et kuna kätlemistseremoonia muutub kiiremaks, siis ei ole aega näidata ka tiitreid külaliste nimedega, kuid selle asemel kommenteerivad Valges saalis toimuvat Anu Välba ja Margus Saar, kes tutvustavad televaatajatele külalisi. Kuid ega nad kõiki ei tutvusta ega intervjueeri, see kõik on ju selektiivne.  

Mul on kahju, et alates sellest hetkest, kui meie presidendiks sai Kersti Kaljulaid, siis kõik kommentaariumid kihavad ja meie naispresident saab igaltpoolt vastu päid ja jalgu ja ma tõesti ei tahaks liituda teiste tuututajatega, aga päriselt ka!? Äkki jätaks üldse kätlemise vahele, siis saaks üritusega veel kiiremini ühele poole. Külalised võiksid saabudes joosta koheselt saali, pole mõtet hakata garderoobis aega kulutama, siis ülilühike tervituskõne, äkki jääb hümniks ka aega ja kuna ei ole siin aega süüa-juua, siis varakult on valmis pakendatud väikesed toidupakikesed, mis antakse lahkudes igale külalisele kaasa. Siin on muidugi ka veel arenemisruumi, sest toit ja jook on küllaltki suur kuluallikas ja järgmisel aastal võiks mõelda suupistete ja tervitusnapsi ära jätmisele.

Seda teemat, mille üle iga aasta keegi kuskil netis vingub, et kõrgem seltskond pidutseb maksumaksjate rahade eest, et võiks solidaarsusest peo ära jätta, ei hakka ma üldse kommenteerima, sest mina olen kahe käega peo korraldamise poolt. Võisite vist juba minu eelnevast tekstist selle välja lugeda.
101 külalist on tõesti riigikoguliikmed, keda me ei salli, vihkame ja kes pakuvad meile tihtipeale ainult negatiivset kõneainet, aga olgem ausad, riigikokku saamiseks peab inimene elus miskit saavutama ka, sest ega mingit suvalist vasjat tänavalt ei valita ju sinna Toompeale. Samamoodi need ülejäänud külalised, nad kõik on midagi selle riigi käekäigu heaks teinud, neid on märgatud ja tänutäheks on neid kutsutud meie riigi sünnipäevale. Kuigi siin pean tõele au andma ja nentima, et Ilvese ajal oli vist mingi skandaal, kus kutsutute seas oli ka presidendi isiklikud sõbrad ja kahtlustati, et külalised olid kutsutud pigem meeldimise järgi, mitte aga teenete põhjal. Aga jättes selle häiriva asjaolu kõrvale, siis üleüldiselt on seal ikka väga väärikad ja kogukonda edasi viivad inimesed. Nii et mina selles probleemi ei näe.
Kuidas teie vabariigi sünnipäeva tähistate? Või kas üldse tähistate?

Eile käisime siis haiglas mulle seda glükoosi monitoorimisjubinat kõhule paigaldamas, aga kõigest sellest, milline see välja näeb, kuidas paigaldamine käis ja kuidas mul on siiani selle jullaga elu kulgenud, kirjutan lähemalt ja täpsemalt eraldi postituses. Täna tahaks keskenduda hoopiski sõbrapäevale.

Kuna mina andsin oma kingituse Joosepile juba paar nädalat tagasi kätte, sest ma olen maailma kehvim üllatustetegija, siis täna sai Joosep ainult musi, kalli ja kooki. Kooki, mille ma eile õhtul suurte kannatuste ja piinadega valmis meisterdasin. Sest olgem ausad, kui ma siin postituses kilkasin, et teen Joosepile sõbrapäevaks maailma lihtsama koogi, siis tegemise käigus selgus, et olgugi, et komponente on vähe, siis tegemine ise polnud sugugi lust ja lillepidu.

Põhimõtteliselt koogipõhja tegin purustatud Digestive küpsistest, millele lisasin tunde järgi ka sulatatud võid. Seejärel surusin küpsisepuru koogivormi põhja ja peale valasin kohupiima-šokolaadi-vahukoore segu. Kuid selle seguga tekkiski kõige rohkem sekeldusi, sest kui valge maasikatega piimašokolaadi ära sulatasin ja hakkasin seda vanilje kohupiimaga kokku segama, siis hakkas šokolaad ju uuesti ülehelikiirusel tahenema. Kuid Kuidagi sain ikka lõpuks need kaks komponenti omavahel segatud, aga kuna kuum šokolaad muutis kohupiima küllaltki soojaks,siis hakkas kogu see soe mögin omakorda vahustatud vahukoort lahustama. Vahepeal tekkis mul minipaanika, aga ma olin vapper ja ei kaotanud pead ega visanud visplit nurka, vaid valasin ulmekiirusel kogu segu küpsisepurupõhjale peale ja viskasin kogu kupatuse täiega külmikusse tahenema. Ma kaapisin sügavkülmast ka paar peotäit mustikaid välja, mille lisamine nägi eriti koomiline välja. Kui ma tavaliselt ettevaatlikult kõmbin ja katsun, et kuhu ma miskit lisan, siis seekordne garneeringu lisamine nägi välja järgmine: avasin külmikuukse, viskasin suvalt, sõna otseses mõttes pimesi, siuhti mustikad koogi peale laiali ja sulgesin pauhti külmikuukse, kontrollimata lõpptulemust.

Hommikul, kui oli aeg koogiga maiustama hakata, siis palusin Joosepil enne, kui ma selle lahti lõikan, koogikesest ka pilti teha. Olin niiii elevil, sest õrnalt sõrmeotstega koogipinnast katsudes oli tunda, et hoolimata minu viperustest, on kook öö jooksul täitsa kenasti ära tahenenud, aga kui Joosep fotokaga kohale ilmus, siis selgus kurb tõsiasi - minu rapsides valatud koogikate ei katnud ühtlaselt kogu koogipõhja ära, vaid üks äär jäi ilma katteta.

Nojah, mis seal ikka, mõtlesin mina, ega ma seda enam olematuks muuta ei saa. Hakkasin hoopis ettevaatlikult koogivormilt ümbrist eemaldama, aga siis osa koogipõhjast pudises põrandale. Ma ei jõudnud isegi reageerida. Sel hetkel puges küll ausalt öeldes veits pettumus hinge ja pisar tikkus silma. Kogu minu vaev ja pühendumus, mis ma selle koogi valmistamisse panin. Ma isegi ei tea päris täpselt, et mis mul selle põhjaga nihu läks, aga üritasin siis võimalikult ilusa ja viisaka tükikese sellest käkerdisest välja lõigata ja sellisena see koogitükike lõpuks Joosepi ette ilmuski.

Pildil siis ka minu sõbrapäevalilled Joosepilt - tumelillad tulbid ja helepunastest roosidest kimp, millel kaunistuseks kipslilli ja karuheina ning kuskil on ka üks lepatriinu. Joosep ütles, et kuna mõlemad lilled olid nii ilusad, siis ei suutnud poes otsustada, et kumba võtta ja seepärast võttiski kahed lilled.
Hommikune äratus oli ka nõnda armas... Kuna meil paistab hommikune ja lõunane päike mõnusasti otse voodi peale, siis ma põõnasin päikeselaigus, kui Joosep vaikselt mu selja tagant kaissu haaras, tegi õlale musi ja sosistas mulle kõrva: "Sa oled minu päikselaigus unelev kiisu, minu printsessike, keda ma nii väga armastan!" :)

Kuigi mu eelmine ID-kaart on juba ligi kolm kuud kehtetu, siis käisin alles paar nädalat tagasi uut taotlemas ja täna oli siis see imeline päevake, mil ma sain oma tutika ID-kaardi kätte ja ütleme nii, et ma olen endast veits väljas. Õigemini praeguseks hetkeks olen ma suutnud end suti koguda, aga sel hetkel, kui sõbranna mulle seda kirjeldas, siis mu esimene reaktsioon oli eriti dramaatiline: "Misasjaaa!?"
No te vaadake ise. Ma olen selle pildi peal täiesti lost. Umbes, et "Issand, kus ma küll olen, ma ei saa mitte essugi aru. Misasja, siin peab kuskil kaamera olema või? Kus, ma küll ei näe!?"


Eriti vahva on see, et ametnik käis ise minuga seal putkas kaasas ja ütles, et vaadaku ma jah täpselt nii. Nagu mis mõttes? Kas see ametnik ei võinud mulle siis öelda, et kuule, vaata sutsu vasakule ja natuke alla ning säti oma sonks ka korda. Mis nad kardavad, et kaamera süttib põlema, kui ma oma pimeda pilguga sinna sisse vaatan või? Halenaljakas on veel see, et neid pilte tehakse kolm tükki, et oleks ikka mille hulgast valida, eksole, aga mitte ühelgi korral ametnik ei korrigeerinud mind, nii et valikuvõimalust mul ei olnudki. Ma pean nüüd need järgnevad viis aastat oma ID-kaardil paremat ülemist nurka vahtima, endal veel mingiharakapesa küljelt välja turritamas. Miks ometigi ei võinud see ametnik mind juhendada, kui nägi, et jummalast metsa poole on kõik.Me pimedad ei ole mingisugused pühad lehmad, keda ei tohi sõrmeotsagagi puutuda ega mitte midagi öelda, sest meil vaesekestel on elu niigi raske, ei hakka vaest pimedat veel oma juhendamisega traumeerima. Pähh, ma veel maksin ka sellise "kunstiteose" eest.

Helistasin emale ka ja vuristasin kogu olukorra ette ja ema ütles, et ma oleks pidanud ikka nägijast tuttava kaasa võtma, et neid ametnike ei huvita, millisena inimene sinna jääb. Jah, nende ainus kriteerium on, et ära Sa jumala eest naerata. No viie aasta pärast, kui uut ID-kaarti lähen taotlema, siis võivad nad kindlad olla, et ma ei naerata, sest see jama ajab hoopis nutma.
Koju tulles sattusin Lindaga ühele bussile ja kui talle oma uut kaarti näitasin, siis lohutas, või õigemini ennem lasi üle bussi ühe korraliku kajaka ja alles siis ütles, et ärgu ma põdegu, kõik näevad sellised välja (kahtlen sügavalt) ja et tema näeb oma õpilaspileti peal üldse välja nagu kartul, mille ta on teibiga kinni kleepinud. Good to know! :D
Aa, , aga oot, mida see Manjanagi mulle alles hiljuti ühe postituse alla kommentaariks kirjutaski... A la et päris modellid vaatavadki kuskile kaugusesse ja ainult amatöörid vaatavad kaamerasse... Seega ma olen lihtsalt professionaal :D

Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et minu jaoks on bioloogilise lapse saamine raskendatud, kui mitte öelda ilmvõimatu. Eks seda ikka selle nõmeda diabeetilise neerukahjustuse tõttu.

Siis, kui reaalselt oleks veel olnud võimalik rasestuda, siis seletas mulle toonane nefroloog, et ärgu ma mõelgugi lapse saamise peale. Ta tuletas mulle seda igal visiidil meelde ja jättis mulje nagu see lapse saamine oleks võrdväärne enesetapukatsega ja nr. 1 surmapatt neeruhaigete seas. Nii ma selle motherhoodi mõtte peast heitsin, aga seda ainult seniks, kuni ma kohtusin Joosepiga.

Ega me kohe lastest ja nende tegemisest oma suhet ei alustanud, aga paar aastat hiljem, siis kui juba kihlusime, siis tuli see perelisa teema taas päevakorda. Kuna ma oma seisundit Joosepi eest ei varjanud, siis ta oli kursis minu varasema arsti suhtumisest neeruhaigete rasedusse ja seetõttu pöördusime TÜ kliinikumi dr. Kirsi poole, kes on üks väheseid arste Eestis, kes on nõus diabeetilisi rasedaid, kellel on neerukahjustus, enda jälgimise alla võtma. Lootus ja ärevus hinges läksime konsultatsioonile, kuid dr. Kirsil ei olnud meile paraku midagi rõõmustavat öelda. Põhimõtteliselt ütles, et mu toonane nefroloog ajas pullikakajuttu ja et vabalt oleks saanud lapse hakkama panna, kuid nüüd kahjuks on neerupuudulikkus nii kaugele arenenud, et rasestumine on pea võimatu ja et isegi, kui rasestun, siis on üle keskmise risk katkemisele või loote väärarengule.

Kuna see visiit oli meile mõlemale emotsionaalselt raske ja valmistas suure pettumuse ja mina olin ausalt öeldes oma selle nefroloogi peale veits närvis ära ka, siis lasime kogu saadud infol rahulikult settida ja jätsime selle lapse saamise teema mõneks ajaks sinna paika. Kuigi peale seda visiiti olen paaril korral ikka blogis seda teemat puudutanud. Saad lugeda siit. Nagu kitsas king, mis natuke pigistab ja vajab aeg-ajalt välja laskmist.

Nii ma siis elasin aastaid teadmisega, et minu rong on läinud ja mu emakas võib põhimõtteliselt oma uksed kinni panna, sest seal ei hakka kunagi maimukest kasvama. Aga teate, kui hinges on millegi järgi tohutu suur igatsus, siis ükski sõna ega tegu ei mata seda lootust täielikult maha ja nii ka minul. Kuskil sügaval südames ma ikka alati lootsin ja tahtsin uskuda, vähemalt menopausini, et ühel päeval ma oma beebsu saan. Ma jälgin hoolega kõiksugu tüvirakulisi meditsiinilisi uudiseid, sest ma loodan, et ühel päeval kasvatatakse mulle lihtsalt uus neer, mis on minu oma enda DNAga.

Igatahes, nagu teate, siis detsembris käisin endokrinoloogi vastuvõtul ja kui olin juba tunnike kabinetis ära istunud ja hakkasin end minekule seadma, küsis tohter viimase küsimusena, et milliseid rasestumisvastaseid vahendeid ma kasutan. Ma vastasin täiesti süüdimatult, et mitte midagi ei kasuta ja enne, kui arst jõudis reageerida, siis ma kärmelt põhjendasin ja ütlesin, et günekoloog ütles, et kui kreateniin on üle 220, siis organism ei rasestu või kui rasestub, siis katkestab ise ära. Mu endokas pidi pikali selle jutu peale kukkuma ja peaaegu, et ahmis õhku ja ütles, et ei ole nii ja et on küll võimalik rasestuda.

Ma saan tegelikult aru, et ega see ikka vist päris õige jutt pole, sest sellisel juhul oleksin ma juba sajandat korda rase, kui me pole juba paar aastat mitte midagi raseduse vältimiseks kasutanud. Nii et ma kardan, et see kreateniini ja mitte rasestumise värgindus on ikka tõsi. Aga sellest hoolimata põhjustas see minus taas ülemäära palju lootust, et aga äkki ikka...

Vahepeal, Kui ma mõtlen endoka viimasele visiidile ja oma viimase aja isudele, siis ma võiksin natuke kõlada rasedana, sest ma viimasel ajal muud eriti ei tahagi, kui heeringat ja vahukoorekringlit ja minugi pärast võiksin ma neid iga päev ja järjest süüa. Heeringas läheb igal kujul, nii marinaadis, kui ka soolaheeringas ja jeebus küll, rullmopsid on taevalikult head. Ja vahukoorekringlist olen ma Joosepile juba mitu päeva rääkinud, aga iga kord ma unustan selle poest kaasa haarata. Täna siis võtsin nõuks, et ma pean saama oma kringli ja pistan selle üksi nahka, aga kuna käisime täna ühel üritusel, siis jäime napilt poodi hiljaks ja te ei taha teada, kui mossi ma vajusin. Kõik asjad peale seda ajasid mind närvi. Ühesõnaga ma tahan last, heeringat ja vahukoorekringlit. Nende kahe viimasega pole oluline, et mis järjekorras, lihtsalt peaasi, et saaks.

Aga Mul on vist kogu see hormonaalne värgindus üldse nii sassis, et organism ei saa enam ise ka aru, mida ja miks tahab. Pluss lisame siia juurde selle bioloogilise kellakese, mis halastamatult tiksub tik-tak.Kes selle kella üldse välja mõtles ja milleks? Ma võiks öelda, et mu lapse saamise soov on nii suur, et ma oleksin valmis oma elu selle eest ohverdama, aga see oleks ju nagu veits pointless, sest mis ma selle lapsega siis enam peale hakkan, kui ma surnud olen.

Kui me üks õhtu Joosepiga niisama diivanil tagumikke lamedaks ja siledaks lesisime, siis ühel hetkel arutasime selle üle, et kui loomulik on meie jaoks teisi inimesi aidata, kui märkame, et keegi vajab kaaskodanike abi. Seoses sellega meenus mulle, et ma tahtsin ju pealinna tripist ka ühte seika jagada, mis esialgu tõi mulle tänulikuse südamesse, kuid hiljem kogu olukorda algusest peale analüüsides, lõi mulle korraga karm reaalsus pähe ja tekitas küsimuse, kas tegelikult ka jätsid inimesed mu niimoodi ripakile?

Ma ootasin Pärnu bussijaamas Tallinna bussi ja mina teadsin, et aastaid on Tallinna bussid väljunud post nr. 1 alt. Nii ma siis sättisin end Janetiga sinna ootele. Kuulsin enda läheduses ka teisi reisijaid lobisemas ja tohkendamas. Tajusin kuidas inimesed mind ja Janetit uudistasid. Erilist huvi pakkus Janet ühele väiksele põngerjale, kuid isa seletas, et ärgu seda koera segagu, kuna tegu on juhtkoeraga.

Seda on alati nii armas kuulata, kuidas lapsevanem selgitab oma mugulale, et mis koeraga on tegu, kartmata sealjuures sattuda teiste tähelepanu alla või riivata pimeda tundeid. Päriselt ka. Väga paljud vanemad üritavad miskipärast teemat maha vaigistada, kui laps peaks küsima juhtkoera või pimeda kohta, nagu tegu oleks mingit sorti tabuteemaga, mida tuleb ilmtingimata vältida. Kardetakse vist, et riivavad pimeda inimese tundeid vms. Aga ma võin kinnitada, et keegi ei riiva ega solva pimedat, kui nimetate asju õigete nimedega.Me ausõna ei hakka nutma, kui kuuleme kellegi teise suust, et oleme pimedad :D
Tegelikult on nii, et palun-palun, rääkige julgelt oma lastele pimedatest, juhtkoertest ja kõigest sellest seonduvast. Last ei pea vaigistama. Las uurivad ja saavad teadlikumaks neid ümbritsevast maailmast.

Vahepeal tuli veel reisijaid juurde. Mingi  aeg kuulsin, et üks vene keelt kõnelev naisterahvas ütles miskit oma kaaslasele ja hetk hiljem nad võtsid oma ratastega kohvrid ja liikusid minema. ma mõtlesin, et läksid kioskist miskit suupoolist kaasa ostma ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kuna olin juba jupp aega oodanud, siis otsustasin taskust telefoni välja urgitseda ja kella uurida. Buss tuleb ju tavaliselt enne väljumist 10 minutit varem ette. Ma polnud jõudnud veel kella kuulata, kui üle bussijaamaplatsi kostus ühe naisterahva hääl, mis kõnetas mind: "Vabandage! Kas ootate Tallinna bussi?"
Ma siis kinnitasin, et tõepoolest ootan ja selle peale teatas too naisterahvas, et Tallinna buss peatus kolm posti taga pool, et ta just vaatas, et kõik läksid minema ja et ma jäin koeraga üksi siia seisma ja tuli igaks juhuks uurima, kas mul oleks abi tarvis.

Ma olin loomulikult super tänulik ja ülirõõmus, et olukord nii positiivselt lahenes ja tänasin toda naisterahvast, kuid bussis istudes hakkasin rahulikult antud olukorra peale uuesti mõtlema ja siis ühtäkki lajatas reaalsus täie auruga vastu mu naiivset kolpa. Kas nagu päriselt ka kõnniti lihtsalt tuima näoga minema ja kedagi ei kottinud, et mis sellest pimedast saab. Las seisab ja ootab - pole minu probleem. Küll keegi teine ütleb ja aitab.

Paraku mõtlevad väga paljud nii, et ah, küll keegi teine aitab, mul kiire ja miks ma üldse pean end sellega vaevama, ega ma mingi sotsiaaltöötaja pole. Lisaks hakkasin mõtlema, et huvitav, kui Tallinna buss oleks bussijaamaalalt välja sõitnud ja siis oleks ühtlasi möödunud ka post ühest, kas bussijuht oleks peatunud ja tundnud huvi, et ega ma juhuslikult seda sama bussi ei oota, sest ajaliselt kõik ju klapib: pime bussijaamas, Tallinna posti all ja ootab seal miskit. Lisaks oli mul eelmüügist ka pilet soetatud ja see tähendab seda, et kui bussijuhile viiakse reisijate infoleht, siis seal on selgelt kirjas, et reisijate seas peab olema ka üks pimedake. Suht loogiline oleks siis ju eeldada, et see üks ja ainus pime seal bussijaamas ongi see too reisija. Palju neid pimedaid ikka ühel ja samal ajal bussijaama satub...

Samas post nr. 4, kust lõpuks buss väljus, siis sealt paistab kenasti ära ka post ühe juurde ja ma ei saa peast välja küsimust, et kas see ongi siis see kurikuulus eestlaslik pohhuistlik loomus, millest räägitakse üle kogu maailma? Käiakse nina maas, kulm kortsus, suu mossis ja kõigil on sügavalt suva. Kas tõesti on valus tulla ja aidata?

Ei. Ma ausõna ei mõista ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi KÕIK inimesed tuima näoga minema kõndisid ja jätsid mu sinna seisma. Ma ei tea kohe. Äkki ma olen selle 10-aasta jooksul mingiks eri tondiks muutunud ja keegi ei julge mulle enam läheneda. Äkki ma näen suht nakkav oma pimedusega välja.

Joosepil on puhkus täie hooga käimas ja see tähendab seda, et tema unerežiim on totaalselt paigast ära. Mitte et tal see ennegi väga paigas oleks olnud, sest ta kannatab sellise haiguse käes nagu insomnia ehk unetus.

Kui tööpäevadel laekub Joosep voodisse umbes kahe paiku öösel, siis puhkuse ajal viiest, kuuest ja aeg-ajalt isegi seitsmest. Ja loomulikult magab ta kuskil poole lõunani või siis ärkab varem üles, aga kuskil õhtul seitsme-kaheksa paiku läheb teeb veel ühe uinaku, sest unekoom tuleb peale ja silmad vajuvad lihtsalt kinni ja nii see surnud ring käib.

Paraku, kui Su teine pool on unetu, siis see tahest tahtmata mõjutab ka Sinu teist poolt ehk antud juhul mind. Kuna ma iga aasta ootan eriti suure tuhinaga Joosepi suve- ja talvepuhkust, et saaks lõppeks midagi koos teha, siis normaalse unega inimesel on sellise unegraafikuga raske sammu pidada.

Kolmapäevast oli Joosep lennus. Käis sõpradega tähistamas ja eilse pärastlõunani viibis üks Joosepi sõpradest meil ja no mina sain null tähelepanu. Ma neid kahte kallistust ja paar musitamist tähelepanu alla ei liigitaks. Võib-olla olenliiga nõudlik ja võiksin leppida selle olemasolevagagi, aga miks ma pean leppima vähesemaga. Minu jaoks on üksteisele tähelepanu pööramine omavaheline suhtlus, ühine kvaliteet aeg jms.

Vahepeal sain ma päris pahaseks, sest mul jooksis peas kogu aeg mõte, et lahe, 4. jaanuaril saab Joosepil puhkus läbi ja ma ei näe hetkel mitte ühtegi sellist päeva tema puhkuses, mis oleks sada protsenti ainult meie ühiste tegevuste päralt, sest täna ehk aastavahetusel, läheb Joosep maale sõbra poole. Juba lubas end sinna ära, sest see on natuke nagu traditsiooniks saanud või nii, aga mina pole üldse praegu sellises meeleolus, et tahaks ka minna, kuna ma olen to the max häiritud.

Lihtsalt, kui Joosepi kasuisa möödunud nädalavahetusel ütles, et võib-olla tuleb aastavahetusel Pärnumaale, siis Joosep ütles, et meie veel ei tea oma plaane, et ta pole MINUGA plaane paika pannud ja ta ei taha nii, et Kaiga ei aruta asju läbi. No ja nüüd mis on? Käib sõpradega korra väljas ära ja unustas, et ma tahaksin ka äkki plaanides kaasa rääkida ja tunda, et minuga arvestatakse. Mitte aga nii, et tema otsustab ja lubab ja siis vaatab hiljem, et kuidas minuga saab (loe: küll ma selle Kai ära moosin). Aga vot ega ikka ei moosi küll, sest ega ma pole mingi kutsikas, kes kohe vorstitükile järgi jookseb. Äkki mul oli ka plaanid ja äkki mul olid ka soovid.

Jah, ma saan ise ka aru, et ehk ma pingutan praegu nats üle ja jonnin ja milleks ise kiskuda tüli, parem mingu ma lepliku ja rahumeelse naisena kaasa ja nautigu siis vähemalt sellistki koosolemist. Aga teate mis? Ma pole rahumeelne. Kui naine on solvatud ja kõrvale jäetud, siis see ongi solvav ja ma ei taha kogu aeg sellistes asjades olla yolomutt. Ma parem teen endale kartuli-heeringa salatikest porruga, korgitsen Martini Asti lahti, küpsetan krabikroketeid, vaatan rahulikult koos Janetiga aastalõpu programmi telerist ja tihun silmi peast välja. Nendest silmamunadest pole ju nagunii tolku.

Ma võin praegu siin vahutada küll, aga ega tegelikult hetkel pole miski veel kivisse raiutud, sest minu emotsioonid võivad vahetuda sekunditega. Nagu tuulelipp. Vahest mulle piisabki ainult sellest, et Joosep kudrumudrutab ja valab mu lademes komplimentidega üle, mudib jalgu ja musitab kaela ja mina juba leebun. Kuid on hetki, kus isegi see ei aita, siis on mind lihtsalt tarvis mõneks ajaks rahule jätta ja hiljem uuesti proovida või oodata, mil ma ise tulen kontakti otsima. Ma kohe üldse ei tea, mida teha, aga eks pean sisetunnet järgima.

Maale minnes on ka omad positiivsed küljed. Saab seltskondlikust melust osa ja nalja visata, sõpradega koos olla. Joosep, kes on täielik lauamängupõlgur, lubas isegi kahes lauamängus osaleda ja Aliases minuga ühes tiimis olla ja mitte mu nägu täis sõimata, kui ma mitte mõhkugi aru ei saa :D Hehe, see viimane oli nali. Kuid maal olles on ka omad miinused. Praeguste plusskraadidega on seal muda põlvini ja mina, kes ma olen mingi nõme puhtusefriik, siis ma tahaks nutma hakata, kui inimesed oma saabastega toovad siseruumidesse (loe: esikusse) tonnide viisi soppa ja liiva. Kuigi see pole isegi minu kodu ega miskit, siis this freaks me out. Ma ei lähe ju välisukse juurde karjuma, et tehku oma kalossid enne sissetulemist sopast puhtaks ja siis seisan konstantselt harja ja märja kaltsuga valves. Ja siis, kui uus aasta saabub, siis virutan kaltsuga kõigile ükshaaval vastu kanni ja soovin head uut. Ma kõlan isegi endale praegu nagu universumi printsess. .

Lisaks on maal külm. See tuba, kus meie Joosepiga ööbiksime, seal on küll kamin ja siis on tuba soe, kui tuli on kaminas, aga kui see kustub, siis läheb tuba räme külmaks ja mina... Mina, kes ma olen räige külmavares ja soojalembur, siis ma ei tahaks hommikul teki alt välja pugedes esimese asjana surnuks külmuda. Ja kuna Joosepi unerežiim on nagu on, siis guess what... Ta ei tule minuga kenasti kell 1 öösel magama ega võta mind sooja kaissu, vaid laekub heal juhul voodisse varajastel hommikutundidel. Heal juhul ma ütlen.

Hah, nüüd tuli sellest selle aasta viimane vingupostitus, aga vähemalt sain kõik südamelt ära öelda ja hakkas suts kergem ja võib-olla oskate teie mulle soovitusi jagada või nõu anda, sest mina ausalt ei suuda praegu kainemõistuslikult olukorda näha. Mina olen lihtsalt solvunud, et minuga ei arvestatud ega kaasatud planeerimisse. Blaah, ma tahtsin tegelikult ühel teisel teemal veel oma frustratsiooni välja elada, aga no eks ma siis kirjutan uue posti järgi, sest üks väga oluline asi vajab teiste blogijatega ära klaarimist.

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.

Ma vaatan uudiseid ja loen inimeste väljaütlemisi ja pean tunnistama, et ma ei saa aru, miks nii paljud inimesed on mures sellepärast, et Donald Trumpist sai uus Ameerika president. Jah, ma saan aru, et inimesed kardavad Trumpi välja ütlemiste pärast, et kas USA ikka tõttab meile appi, kui Venemaa peaks otsustama ühel hetkel meid rünnata. Kuid mina sellepärast nii väga ei muretseks, kuna meil on endal tublid kaitseväelased, Kaitseliit ja pluss siis see riikidevaheline leping, mis kehtestab mõlema osapoolte kohustused. Inimkeeli öeldes tähendab see seda, et kui Eesti paneb SKPst 2% julgeoleku alla, siis NATO jätkab meie kaitsmist. Ja Eesti on seda lepet täitnud ja rohkemgi veel.

Reedestes uudistes näitas, et mismoodi isegi 200 ameeriklast protestisid selle vastu, et Trump sai presidendiks. Nagu päriselt? 200? Arvestades USA elanikkonda, siis see on sama hea, kui meie Joosepiga läheksime kahekesi tänavale protestima. Naeruväärne! Miks sellest üldse uudis oli vaja teha?
Lisaks, uskuge mind, kui oleks Clinton saanud presidendiks, siis oleks samamoodi tänavatele plakatitega vehkima tuldud. Ma lihtsalt ei mõista milleks on tarvis kogu aeg näidata Trumpi presidendiks saamist mingi globaalse katastroofina, nagu mitte ühtegi head asja ei kaasneks selle valikuga. Mina ootan küll pigem huviga kui hirmuga, et mis edasi hakkab saama.

Mina ei üllatunud, et Trump sai presidendiks, kuna olgem ausad Clintoni ja Trumpi vahe protsentides oli niivõrd marginaalne, et ma isegi imestan, et kuidas need poliitanalüütikud üldse julgesid nii kindlalt väita, et tõenäoliselt võidab presidendivalimised Clinton. Üldse kogu see presidendikampaania oli minu jaoks kuidagi nõutust tekitav. Pidevalt püüti Trumpi maha teha ja Clintonit ülistada. Trump on kloun ja Trump on rassist jne. Kuid keegi eriti ei kisendanud sellest, et Clinton on suurkorporatsioonide käpiknukk, Clinton kaitses kohtus lapsevägistajat, Clintoni meeskonna üks liikmest oli pedofiil jne.
On täiesti võimalik, et kuna konstantselt loobiti Trumpi sopaga üle ja tehti maha, siis ameeriklased ei julgenudki küsitlustele ebapopulaarset varianti välja käia ehk ausat seisukohta välja öelda. Või siis inimestel viskas kogu see Clintoni ülistamine üle ja andsid nimme hääle Trumpile.
Igatahes ma tahaks loota, et USA sai endale targa ja majandust hästitundva presidendi. Ja las nad keskenduvad oma riigi siseasjadele ja las nad hakkavad tegelema omaenda rahvus- ja julgeolekuküsimustega. Kaua see USA ikka tervet Euroopat jõuab kantseldada ja aidata. Natuke võime ise ka oma julgeolekuga tegeleda. Pealegi Venemaa, Hiina ja USA on niivõrd suured ja mõjuvõimsad riigid, et kui kuskil keegi peaks väga äärmuslikke võtteid kasutusele võtma, siis igal juhul keegi neist sekkub.

Kui kasutada uudisteankrute väljendit, siis tagasi Eesti uudiste juurde...
Mind üllatab hoopis meie oma valitsuse tegemised. Ma olin nõutu, kui peaminister Taavi Rõivas oli valmis enne umbusalduse avaldamist kõikidele opositsiooni ja koalitsiooni liikmete küsimustele vastused andma, kuid opositsiooni polnud saaliski. Tulid ainult kutsungi peale kohale, et umbusalduse poolt oma nupukest vajutada. Minu arvates suht nõme. Nagu mingi lasteaed. Ma mõistan, et tegu oli demonstratiivkäitumisega, et näidata oma suhtumist praegusesse peaministrisse. Mingisugune statement, aga kamoon, me ei ole enam lasteaialapsed. Kui ei suuda viisakalt ja täiskasvanulikult käituda, siis ära roni valitsusse istet soojendama. Aaa, vabandust, nad ei soojendanudgi istet, sest neid tüüpe polnud saaliski. Aga eks näis, kas Eestis pääseb võimule siis pigem vasakpoolsed vaated või mis üldse saama hakkab.

Kui keegi juhtus juhuslikult vaatama selle nädala Kolmeraudset, siis mulle pakkus tohutut naudingut Mihkel Raua suhtumine IRL ja Sotside erakonna esimeestesse. Lausa lust oli vaadata, mismoodi Raud ladus neile puid alla. Kellel jäi saade vaatamata, siis soovitan soojalt see järelvaadata. Mihkel Raua suhtumine ja olek annavad üpris täpselt minu mõtted ja oleku edasi, sest täpselt samamoodi mõtlen ja tunnen ka mina.

Ma kirjutan viimasel ajal blogisse nagu kuuvarjutus. Igal hommikul ärgates võtan plaani kindlalt blogida, aga siis juhtub miskit imelikku, mis on viimasel ajal minu puhul kuidagi igapäevaseks muutunud. Mind on tabanud mingisugused kahtlased meeleolu muutused. Ühel hetkel olen täiesti rõõmsameelne, teen nalja ja elan tavapärast elukest, kui äkitselt niidab mind jalust maha mingisugune enesehaletsushoog ja hakkan masetsema. Tunnen, et ükskõik, mida ma ka ei teeks või ütleks, et kõik on vale. Vahepeal, või mis vahepeal, praktselt iga päev poetan paar pisaratki ja siis olen sedasi oma pool tunnikest kuni pool päeva. Kui oma masekaga saan ühele poole, siis ajan endale kargu jälle alla ja hakkan edasi toimetama. Endal laibamatja ilme ees.

No paar näidet ka teile...
Ühel rahulikul hilisõhtul pühkisin põrandalt koerakarvu kokku, kui äkki Joosep uuris, kas see on praegu ilmtingimata vajalik tegevus. Kuna ta valmistus õhtuseks trenniks, siis teda häiris minu sehkendamine kühvli ja harjaga. No ja ega Joosep ei karjunud mu peale, et kuramuse naine, võta oma kühvel ja hari ja ära virvenda mu silme all, vaid lihtsalt informeeris mind oma häiritusest, aga kuidas reageerisin mina? No igatahes mitte nagu päris normaalne ja täiemõistuse juures olev inimene.
Ma tõusin püsti, viskasin solvunult kühvli ja harja nurka ja kõndisin demonstratiivselt teise tuppa ja virutasin ukse vähe tugevamini kinni ja kukkusin nutma, sest mina mõtlesin, et no tore, ma olen nädal aega kodust ära ja juba ma käin talle närvidele ja häirin teda ja olen ees ja nüüd ongi nii, et ta ei armasta mind enam kohe üldse mitte jne. Ja kusjuures enne seda intsidenti olin täiesti rahulik ja rõõmsameelne. Minus polnud grammigi närvilisust, kurbust, pettumust vms.

Või siis täna...
Joosep tahtis minuga üht teemat arutada. Kuid selle asemel, et teda normaalselt kuulata, kleepusin ma ta kaela külge nii, nagu ma kannataksin mingisuguse eriti ränga ja raskekujulise lähedusepuuduse all. Aga no Joosep ei suuda väga hästi oma jutule keskenduda, kui ma ta näo ees ripun nagu mingisugune märg kalts. Ja ega see polnud ka sellist sorti jutt, kus oleks hirmsamat moodi tarvis olnud üksteise küljes tilpneda. Kui üksteise küljes riputakse, siis tegelikult pole ju üldse väga vaja lobiseda, aga no see selleks :D

Igatahes Joosep taaskord informeeris mind, et äkki ma suudaks normaalselt seista, et ta tahaks minuga arutada, aga mina solvusin ära ja meeleolu läks täiesti nulli. Või mis nulli. Miinustesse läks. Ja ma saan praegu ka kirjutades aru, et need on niivõrd absurdsed näited ja olukorrad, et mõni inimene ütleks, et kammoon, võta end kokku ja ära tujutse vms, aga no ma ei suuda. Ma imestan, et Joosep pole juba oma seitse asja võtnud ja kuskile meeste tugigrupi poole punnu pistnud, või mulle lähimasse hullumajja koha bronninud.

Ma sisendan endale pidevalt ja seda juba pikemat aega, et Kai, katsu olla vähem emotsionaalne. Mõtle peaga ja ära draamatse. Ma tunnen ja mõtlen, et ma pole tasemel, piisavalt hea ja vean kogu aeg kedagi alt. Kuidagi selline läbipõlemistunne on. Ega ma ei tea kindlalt, kas see on, aga lihtsalt selline tunne on. Mul on vist kehahormoonid paigast ära. Panin endale just meditsiinilise diagnoosi :D

Kui asjad on hästi ja keegi mulle kurjasti või pahasti ei ütle, siis on kõik täitsa timm, aga nii kui natukene keegi tõsisemalt või konkreetsemalt ütleb, siis kohe tõmbun tõsiseks ja silm kisub märjaks ja tahaks nutta.
Ma praegu ka seda kirjutades mõtlen, et äkki see pole ikka päris õige, et sellest räägin, sest inimesed on harjunud mind nägema super positiivsena ja siis pelgan, et äkki vean nüüd teid ka alt või valmistan kuidagi pettumust. Ahjaa, selle positiivsusega meenub see ka, et siin tekib järjekordne konflikt minu enda tunnetega, kuna loomu poolest olen rõõmsameelne, siis taolised madalseisud tekitavad minus endas pahameelt, et nagu mis mõttes Sa praegu töinad siin või mossitad?! Miks jälle ei suutnud enda emotsioonidega hakkama saada ja nüüd siis oled siin sedasi vissis. Ühesõnaga ise olen ka meister endale etteheiteid tegema.

Ohjah, ei oska isegi kuidagi väga arusaadavalt kogu seda tunnete ja emotsioonide virrvarri kirjeldada ja lahti seletada. Lihtsalt endale jääb küll mulje, nagu ma oleksin peast puhta soojaks läinud või mingi eriti raske esemega vastu pead saanud. Eriti veel sellepärast, kuna asju ja inimesi,mille ja kelle üle rõõmustada, on ju minu elus küll ja veel. Mul on kodu, soe söök, mul on armastav ja hooliv mees, mul on super nunnukas ja armas juhtkoer, mul on vanemad, armas õeke ja õelapsed, sõbrad ja eneseteostusvõimalused jne. Aga mina töinan ja masetsen siin. Jah, eks meil kõigil ole keerukaid olukordi ja inimsuhteid, mis meid paraku ühel või teisel moel mõjutavad, aga vaevalt kõik sellepärast nutavad ja mõtlevad ilgemalt negatiivseid mõtteid või langevad sekunditega masendusse. Mind igatahes mõjutavad märkimisväärselt. Ma juba olen kord selline, kes väga kergesti võtab oluliste ja lähedaste inimeste muresid ja konflikte südamesse, aga no ega ma sinna väga miskit parata saa.

Olen hakanud oma mõtteid mediteerimise suunas mõlgutama, aga ma ei oska mitte kuskilt otsast alustada. Kunagi lugesin Mai-Agate Väljataga eneseabiõpikut, kus kirjutas umbes järgmist. Kujuta endale meelepärast värvi õhupalli ette, täida see oma unistuste ja soovidega ning lase seejärel see õhupall nööriga kosmosesse. Hoides ise kogu aeg nöörist kinni. Las see siis hõljub seal Sinu unistustega ja iga päev tegele selle mõttega ning lõpuks universum täidabki Sinu unistused. See on vist see mõttejõu värgindus või see teema, et positiivsus tõmbab positiivsust.

Ma kuulasin ja kuulasin, aga see oli nii kohutavalt igav raamat, et ma jäin suisa mitu korda selle kuulamise ajal magama. Ehh, nüüd mõtlen, et võib-olla oligi see taotluslik. Igatahes mina suutsin ainult I peatüki sealt ära kuulata ja siis panin selle raamatu raske südamega kinni. Mulle lihtsalt see õhupallimeditatsioon kohe üldse ei istunud. Ega täitsa võimalik, et järgmistespeatükkides liiguti õhupallidest ja universumist kaugemalegi, aga minu jaoks peab raamat juba esimestest ridadest olema niivõrd huvitav ja paeluv, et ma lausa ahmin seda endasse.

Kuid sellist meditatsiooni tahaksin küll, kus ma istun rätsepistmes, toas mängib mingisugune vaikne loodusmuusika või ei mängiks üldse muusikat ja siis lihtsalt istun vaikides keset tuba koos oma mõtetega. Aga kas selleks ei peaks olema mingisugune kindel spot, millel on hea energeetika? Ja ümbritsev keskkond peab ka ju olema neutraalne, et poleks häirivaid välistegureid, aga no kuidas ma seda saavutan, kui üks mees meil kodus töötab.

Ühesõnaga ma olen veits nagu rajalt kõrvale kaldunud ja tunnen, et mu hing ja vaim ja keha vajaksid midagi. Ma vajan rahu, stabiilsust ja positiivset energiat, aga ma ei tea kuidas seda saavutada. Ma lihtsalt kujutan ette, et kui minus on rahu ja positiivsus, siis olen enesekindlam ja suudaksin paremini toime tulla kõiksugu pingeliste olukordadega.
Kas ma kõlan väga arulagedana?

Oeh, leidsin ka nüüd vahelduseks endas aega blogger lahti võtta. Jõudsime Janetiga pühapäeva õhtul koju. Ilmselt võite juba aimata, et võistlused ootuspäraselt ei läinud, sest muidu ma poleks oma postitust alustanud ohkega. Minus on hetkel niivõrd palju ja mitmeid emotsioone. Eelkõige pettumus ja kurbus. Kurbus seetõttu, kuna absoluutselt kõik, mis sai nihu minna, see ka läks.

Reedel jõudsime Lätti umbes kell 8 õhtul. Pikk sõit oli selja taga ja Janet oli ilmselgelt väsinud ja tiba segaduses. Kui olime end hotellituppa sisse seadnud, siis otsustasime enne ööunne minemist, teha ümbruskonnas väikese hilisõhtuse jalutuse. Hotellist, sealsest ümbrusest ja olustikust kirjutan teine kord, sest see lihtsalt väärib omaette postitust :D

Hommikul suhtlesin veel Mariaga, kes on juhtkoeratreener ja on viimased aastad olnud võistlustel Eesti kohtunik ja suunanäitaja. Kui hommikusöök oli söödud, siis liikusime võistluspaiga poole, mis asus ööbimiskohast umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel.
Kogunemispaigas pidi kohal olema hiljemalt poole 10ks, kus siis öeldi tervitus- ja avasõnad, tutvustati kohtunikke ja jagati kõikidele asjaosalistele helkurvestid. Mõned minutit enne ürituse algust sai Eesti meeskond ootamatu üllatuse osaliseks, kuna vanemtreener oli võistluspäeva hommikul ise otsustanud, et on seekordsetel maavõistlustel, üle mitmete aastate, Eesti kohtunik ja suunanäitaja.
Seejärel tõmbas iga võistleja endale stardinumbri. Mul pole fortuunana kunagi head kätt olnud ja see sai järjekordse kinnituse, kui tõmbasin endale stardinumbriks 6 ehk viimase stardipositsiooni. See hetk, kui mulle tehti teatavaks, et oleme viimased startijad, langes mu peale lootusetus.

Ma lihtsalt tean ja tunnen oma poobiku vanadusega tekkinud erisusi. Nagu näiteks see, et kui Janetiga üldse pikemat ja keerukamat marsruuti ette võtta, siis pigem hommikul. Just siis, kui on äsja ärganud, puhanud, värskeja tegutsemistahet täis. Kuid alles peale 5h ja 40 minutilist ärevat ooteaega tuldi meile järgi ja viidi stardipaika. Taoline pikk stand by olekus viibimine on ühele eakale juhtkoerale küllaltki väsitav ja nüristav tegevus. Kõik see aeg Janet lamas kannatlikult ja ei saanud puhata, kuna kogu aeg käis ümberringi mingisugune siiberdamine. Seega rajale minnes oli Janet väsinud ja pigem sellises olekus, et aitab küll, äkki läheks nüüd hotelli puhkama.

Ma küll enne starti patsutasin, ergutasin ja ütlesin talle, et ta on tubli ja me saame koos hakkama, mille peale ta siis nii armsasti näkitses minu rannet. Sellega väljendab Janet oma erilist kiindumust ja soosingut kellegi suhtes. Kui olime oma kudrumudru hetked ära jaganud, siis viis Eesti kohtunik meid käevangus stardipaika.

Stardipaigas asetasin silmadele silmaklapid. Need on kõikidele võistlejatele kohustuslikud, tagamaks võrdsuse, et keegi ei saaks kasutada oma võimalikku nägemisjääki. Andes märku, et oleme Janetiga valmis alustama, sain suunanäitajalt selja keskele koputuse, mis andis märku, et võin otse liikuda. Sain juba esimeste meetrite peal aru, et vaesel Janetil on liigesed peale pikka lamamist veidi kangeks tõmmanud, kuid mis seal ikka. Lootsin lihtsalt, et rada poleks väga pikk (enamasti jääb see kuskil 1,8km sisse).

Nüüd tagantjärgi võistlusmarsruuti analüüsides, siis rada oli väga pikk. Minu võistluste pikimaid radu. Julgen isegi öelda, et mõtetult pikk. See tundus lõpuks minevat iga meetriga aina sürrimaks. Oleks siis sinna sisse jäänud mingid kohustuslikud otsimiselemendid, kuid minu üllatuseks ei olnud sees ukse, pingi või trepi otsimist.

• Kaks korda oli sebra otsimine, millega Janet kenasti hakkama sai. 
• Takistusest möödumine, kus tuli korraks kõnniteelt maha astuda ja peale takistust uuesti tagasi kõnniteele minna. Selle ülesandega sai Janet samuti väga täpselt hakkama, kuigi seal võeti meilt punkte maha, kuna ma lõin oma peakese kergelt vastu serva ära. Kuid ma pole päris kindel, et see oli puhtalt Janeti süü. Mul lihtsalt korraks tekkis soov Janetit selle suurepärase lahenduse eest tunnustavalt patsutada, kuid siis mõtlesin ümber, aga ju ma siis juba kuidagi suutsin end veidi kallutada ja saingi oma kolksu kirja ja Janet miinuse. Mjäu! 
• Pargis vasaku ääre ja põhiraja hoidmine. Saime ideaalselt hakkama.
• Maha kukkunud asja ära toomine ja kätte ulatamine ehk aport. Seekord oli see ülesanne üles seatud järgmiselt: kui jalutasid läbi pargi, siis suvalisel hetkel pudistasid "kogemata" oma valitud eseme pargiteele maha. Seisma jääda ja ümber pöörata võisid alles siis, kui peakohtunik oli selleks loa andnud. Seejärel lasid koera rihmast lahti ja koer pidi käsu peale maha kukkunud eseme üles leidma ja koheselt leitud eseme Sinu kätte tooma. Janet tegi selle 100% sihikindluse ja täpsusega ära.
• Käsklus "Siia!" täitmine.Vabastad juhtkoera rakmetest ja rihmast ning lased tal niisama tuuseldama minna ja kui peakohtunik annab koera tagasi kutsumiseks loa, siis ideaalvariandis peab juhtkoer esimese kutsumise peale tagasi tulema. Janet täitis ka selle ülesande ideaalselt! :)
• Erinevate raskusastmetega ristmike ületused. Kahepeale saime ületatud! ;)

Ühesõnaga täiesti igapäevane olustik ja tegevused, mida juhtkoeraga koos liikudes lahendada. Kuid mis siis metsa läks? .

Kui rada läbi sai, siis istusin meie meeskonna lauda ja jäime kohtunikke ootama. Mingi aja pärast tuligi kohtunike tagaruumist välja treener Veronika, istus minu vastu, ohkas ja lausus: "Kai, nüüd on asjalood nii, et Sa jäid lätlannaga viiendat kohta jagama ja seda minu süül, sest tuleb välja, et mina ei oska lihtsalt õigesti hinnata...".
Ma vaatasin Veronikale nõutult otsa, endal hing sees värisemas, mille peale ta selgitas, et tema võttis lihtsalt samade vigade eest, mida Janet tegi, konkurentidelt poole vähem punkte maha, kui Läti ja Soome kohtunikud.  No näiteks, kui koer läks sebra kõrvale, siis minult võeti -1 punkt, kuid kaasvõistlejatelt võeti pool punkti. Veronika selgitas, et ta lihtsalt arvas, et sebra kõrval seisma jäämine pole täiseksimus, kuna juhtkoer sõiduteele ei astunud ja suunda ka ei muutnud. Minu jaoks kõlab ka see igati loogilise põhjendusena, et miks mitte täispunkte maha võtta. Tihtipeale oli ka nii, et kui koer läks sebra kõrvale või nurka, siis näiteks mina sain enamasti küll vist aru ja kolistasin Janeti ise sebrale, kuid ikka võeti punktid maha.

Teine situatsioon, mis põhjustas mulle hämmingut ja segadust, oli see, kui mulle anti korraldus anda koerale käsk otsida parem tee ja no Janet keeraski kohe 90 kraadi paremale, kuid tegelikkuses pidi mõned meetrit edasi kõndima ja siis parema diagonaaliga pargiteele minema. Mulle pandi seal suunamuutus kirja. Kuid see ongi koht, kus ma protestiksin, sest juhtkoeral tavaliselt ei lubata diagonaalis minna, kui selleks just eraldi käsklust ei anta. Lisaks on juhtkoerale õpetatud, et kui talle antakse näiteks käsk otsida parem uks, siis peab alati oma peremehe kõige esimese otsitava ukse juurde viima. Kui pime saab aru, et ütles käsu liiga vara ja et tegu on vale uksega, siis juhtkoera kohus on kohe sellele järgmine uks leida. kui juhtkoeral on esimese variandina parem tee olemas ja paari meetri pärast diagonaaltee, siis ma ei mõista miks see valeks loeti?
Need, kelle koerad läksid diagonaalis parki, siis võib olla läksidki ehku peale õigesti vms. Või anti mulle liiga vara korraldus anda koerale käsklus... Nohjah, ühesõnaga segadust minu marsruudil oli rohkem kui küll.

Samamoodi tekkis segadus ka ühel ristmikul, mille suunas mina liikusin mööda vasakut kõnniteed. Janet jäi kenasti enne sõiduteed seisma. Siis anti mulle selja keskele koputus, et ületada sõidutee, mida ma ka tegin ja siis lasin Janetil otseteed jätkata, mis tegi väikese väljalõike paremale, kuid siis hakkas Läti kohtunik seletama, et suunamuutus... Ma vaatasin siis küsivalt Veronika poole, kes oli Eesti suunanäitaja ja koputas mulle vasakule õlale, et pean selles suunas minema. ma siis mõtlesin, et okei, võib olla on selline olukord, kus pean väljalõike tegema hoopiski vasakule ja siis otsesuunda jätkama, aga ei olnud nii. Kui olin Janetile korralduse andnud vasakule keerata, siis ma ootasin, et noh, millal see jõnks paremale tuleb, et saaksime otsesuunda jätkata, kuid seda ei tulnudki- õige oligi vasaku tee jätkamine. Aga mulle seda ei öeldud enne ristmiku ületamist ega ka kohe peale sebra ületust, vaid pandigi suunamuutus kirja.

Ma praegu neid olukordi kirjeldades olen täiesti nõutu ja tunnen, et mismoodi see närib mind ja ma olen segaduses. Segaduses, et miks minu ja Janetiga nii tehti.
Jah, ma ei pretendeeri I-kohale, see on siililegi selge, sest ligi 6h ootamist, see ei mõjunud Janeti tervisele hästi ja ta oli ajevil, kuid nagu Veronika ja Maria ütlesid, siis koostöö oli meil super ja kõik kohtunikud ütlesid, et ma olin üks päeva enesekindlamaid kõndijaid. Kui Janet hakkas õigest kohast ära kalduma, siis koostööna lõpetasime me õigetes kohtades.

Gerli ja Mathias, kes saidloosi tulemusel esimestena rajale, panid ka kogu võistluse kinni. Mul on nende üle siiralt hea meel, sest Gerlil on juba kolmas juhtkoer ja tubli kõndijana on ta selle kuldmedali täiega ära teeninud! Ma ütlen, lõpuks ometigi tuli see medal ära, see oli kõigest aja küsimus, millal Gerli ka kuldliigaga liitub :)

Gerli ja Mathiase punktideks oli 93 punkti 100st. Ülejäänud viis võistlejat olid väga tasavägised, kuid keegi neist ei pretendeerinud I-kohale.Teiste võistlejate punktivahed olid kõigest 0,5 ja 3 punkti. Mina ja Janet saime 87 punkti 100st. Seepärast ei anna mulle rahu see mõte, et kui Läti ja Soome võistlejatelt oleks samuti võetud samade vigade eest täispunktid maha, et mis siis oleks olnud see reaalne tulemus...
Ma tahtsin võistluse protokolle näha, et arvutada, et kui oleks hindamine olnud võrdsetel alustel, et mis siis oleks lõpptulemus olnud, kuid Läti kohtunik ütles, et protokolle ei saa näha.

Soome kohtunik ütles, et tema oleks teiste kohtunike asemel soomlastelt võtnud punkte selle eest maha, et nad liialt palju kolistasid oma valgete keppidega. Juhtkoeraga koos on lubatud kasutada valget keppi, aga see ei tohiks muutuda põhivahendiks, vaid peab jääma abivahendiks, kuid soomlastel olevat olukord muutunud kohati ikka täitsa vastupidiseks. Kuid Läti ja Eesti kohtunikud punkte selle eest maha ei võtnud. Nentisid ainult, et nii hirmsasti kolistavad oma keppidega.

Ja veel üks näide...
Kui võistluse üks osa on see, et koer lastakse pargis lahti, siis peakohtunik annab märku, millal kasutaja peab koera enda juurde tagasi kutsuma ja nagu ma eespool mainisin, siis koer peab kohe esimese kutsungi peale tulema. Kui ei tule, siis läheb miinus kirja. Kutsud teist korda ja kui koer siis ka ei tule, saad teise miinuse. Kutsud, ei tule, miinus. Kutsud, ei tule, miinus jne. Lätlanna, kellega jäin viiendat kohta jagama, kutsus oma koera 3x ja Soome peakohtunik võttis selle eest -3 punkti maha, kuid Eesti kohtunik ainult ühe punkti. Minul tuli Janet seevastu viivitamatult minu kõrvale.

Kui Veronika oli mulle öelnud ja ära selgitanud, et miks ja kuidas ta hindamisega puusse pani, siis istusime vaikides ümber laua. Püüdsin võimalikult head nägu ette manada, kuid sisimas olin tohutult kurb ja pettunud. Mingi hetk, kuskil 10 minutit hiljem, ütles Veronika Juht- ja Abikoerte Kooli juhatajale, et tulgu too temaga kaasa ja nad suundusid uuesti taha tuppa, et teiste kohtunikega veelkord rääkida. Kuid ega see enam tulemusi ei andnud, sest Läti kohtunik ütles, et neil juba diplomid välja kirjutatud ja hakkas seal seletama, et kui üldse punkte kellegilt veel maha võtta, siis ainult soomlastelt ja et olgu Veronika rahul, et saab ju nagunii oma esikoha. Kuid Veronika ütles, et asi pole esikohas, vaid selles, et praegu on lihtsalt tema süü tõttu võistlejaid ebaõiglaselt hinnatud.

Esmaspäeval helistas mulle treener ja tegi ettepaneku korra veel lähipäevil Lätti sõita, et marsruut uuesti läbi käia ja ühtlasi kaasa kutsuda Läti kohtunik ja treener koos oma soomlasest abikaasaga, kes on pikaajaliste kogemustega juhtkoeratreener Soomes. Lihtsalt,et olukorda selgust tuua.
Juht- ja Abikoerte Kooli juhataja ütles, et järgmiseks aastaks tuleb ikka konkreetne tehniline dokument vormistada, et milliste vigade eest kui palju tuleb / võib punkte maha võtta. Millal märkida, et tandemil on suunamuutus. Kas kohe, kui keeravad ära, või siis, kui jäävad kindlalt kõndima vales suunas. Millal võtta pool punkti ja millal üks või enam punkti  jne jne.

Järgmise päeva hommikul, kui Janet end peale pikka ja väsitavat reisi end välja puhkas ja me hommikul poodi jalutasime, siis tegi sellist super tööd, et mu lõug vajus nabani. Näitas mulle kõikvõimalikke sisselõikeid ja oli nii püüdlik. Tundus justkui ta oleks aru saanud, kui kurb ma olin, et selline ebaõiglus toimus hindamises. Kui hindamine oleks olnud võrdsetel alustel ja tingimustel ja ma oleksin siis ka jäänud sinna viimaste hulka, siis oleksin auga selle kaotuse vastu võtnud. Kuid just see ebaõiglus teeb olukorraga leppimise niivõrd raskeks ja rusuvaks.
Joosep ütles mulle väga hästi ja õigesti "Kai, Sa oled suurepärane, Janet on suurepärane ja te koos olete suurepärased ning mitte ükski võistlus ei vähenda seda. Ja ega tunnustus, diplom ja medal pole need, millega Sa iga päev ringi kõnnid, vaid see on Sinu Janet, kes Sind alati nii truult ja tublilt saadab!"
Ma mõtlesin sellele ja pean nõustuma. Need, kes mind teavad, teavad seda, et ma olen enesekindel kõndija ja Janet on super tubli juhtkoer, aga mnjah, lihtsalt see hindamine oli nihu ja tähtedeseis ei olnud seekord meie poolt.

Eile õhtul käisime siis seltskonnaga Pärnu kontsertmajas Black Cello Sabbath kontserdil, kuid enne kontserdit tahtis ema veel kuskile restosse einestama minna. Kuna minul oli sünnipäev, siis minul oli õigus valida kolme erineva söögikoha vahel. Valikus oli siis vanahea Steffani, alati meeldiva atmosfääri ja teenindusega Eedelweiss ja suhteliselt uus kohvik Mahedik, mis asub Pärnu kurikuulsa sõõrikubaari vastas. No tutikas selles suhtes, et mina polnud veel selles Mahedikus käinud ja tegelikult keegi meie seltskonnast polnud, kuid ema oli kuulnud jutte, et seal pidavat olema väga maitsvad söögid. Nii saigi siis ühiselt otsustatud, et anname uuele toitlustuskohale võimaluse.

Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.

Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.

Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid  mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.

Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.

Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.

Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.

Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.