Ma mõtlesin tükk aega, mida ja kuidas oma neiupõlve nimega teha. Küll käisid laualt läbi need kõige traditsioonilisemad viisid, alates uputamisest kuni matmiseni ja valguslaternatega öisesse taevasse lennutamiseni. Valguslaternate idee tundus armsalt muinasjutuline ja oleks sobinud suurepäraselt ka meie pulmakonseptsiooniga, ent me siiski kriipsutasime selle suht kiirelt maha, kuna meile ei meeldinud tagajärg ehk looduse reostamine. Me ju ei tea, kuhu need laternad lõpuks välja jõuavad, võib-olla süütavad oma teekonnal midagi põlema ka veel.
Ja kui ma sealt edasi mõtlesin looduse peale, siis mul turgatas, et aga miks ma ei võiks oma nimega hoopis midagi kasulikku ja head teha ja nii sündiski mõte – kirjutada  isale kiri ning kinkida see talle koos kuuseistikuga. Isa oli väga liigutatud ja oli valmis ka külaliste ees kirja ette lugema, aga vabandas end sellega välja, et tal jäid lugemisprillid maha, hah. Aga ma kahtlustan, et ta tegelt tundis, et  ta poleks suutnud oma pisaraid tagasi hoida ning  siin poleks aidanud isegi Laarmani kraanadele mõtlemine, nagu ta vanakoolimehena sellistel hetkedel ikka teeb. 

Kallis isa,
kui ma mõtlen Sinule, siis esimesena lendan ma tagasi aega, kui elasime kõik koos Sindis, meie armsas kodus. Oma mälestuses olen ma väike lasteaiatüdruk, kes istub köögis valge tabureti peal ning jälgib hoolikalt, mismoodi isa koorib apelsini. Mõtled, et miks mulle just selline seik nii tugevalt mällu on süübinud? Põhjus on imelihtne – Sa tegid mulle apelsinikoorest krussis kaelakee, mille Sa mulle hiljem kaela riputasid. Veel mäletan ähmaseid hetki sellest, kui tegid meile Salvo kelguga rallit ja ma püüdsin hoo pealt villase labakindaga lund peopessa kuhjata, või kui käisime terve perega seenel ning ühte jõuluõhtut, kus terve tuba oli värvilisi paberhelmeid täis.

Meil pole olnud just väga palju südamest südamesse jutuajamisi, aga need vähesed, mis on olnud, need on olnud minu jaoks väga erilised ja ma kannan neid alati oma põuetaskus kaasas, südamele hästi lähedal. Veel tahan, et Sa teaksid, et minu jaoks on Sinuga koosveedetud lapsepõlvehetked siiani eredalt meeles.
Ma mäletan kui kolisime ema ja Kariniga Uulu ja Sa käisid meid salaja vaatamas. Saime kokku ja läksime kolmekesi männimetsa ja rannaniitudele jalutama. Ma mäletan kuidas me rippusime Kariniga Su käe küljes ja laulsime „me kolmekesti tuleme präänikute maalt, meil püksid jalas magusad ja kuub on magus ka“. Ma olin vast 7. aastane plikatirts. Ma mäletan seda tunnet – ma olin niiii õnnelik ja rõõmus.
Ma mäletan Sinuga Pärnu Rannapargi lõbustuspargis ja Tallinnas loomaaias käimist. Ma mäletan, et Sa olid meie jaoks sada protsenti olemas kui kokku saime ja tegid endast alati oleneva, et meiega koos veedetud aeg oleks kvaliteetne.
Oeh, ja ma mäletan ka meie ühiseid matemaatika ja inglisekeele tunde. Jah, Sul on õigus – need polnud mu lemmik hetked. Pole siiani. Kuid ma mõistan, et Sa püüdsid aidata ja olemas olla. Lihtsalt tead... Sa pole just pedagoogile omaselt pehme ja kannatliku loomuga, hihi.
Kuid hoolimata mõningastest ragistamistest, siis tea, et iga väike tüdruk on oma isa kõige suurem fänn ja mina olen Sinu fänn. Ma olen alati igatsenud ja tahtnud olla Sinu jaoks see kõige parem, kõige olulisem jne. Ja ei, mitte võistelda oma õdedega, et neist parem või parim olla, vaid olla iseendast parim versioon, kelle üle Sina võiksid uhkust ja rõõmu tunda.
Öeldakse, et tütred valivad endale isa järgi tulevase abikaasa. Ma tean juba ette ära, et Sa ei nõustu sellega, sest Sina oled meil joonistatud mees, kes on sihikindel, põhimõttekindel, kuldsete kätega, töökas, hea huumorisoonega, abivalmis, hooliv, pedant puhtuses, detailides ja korras, suure ja sooja südamega ning teist Sinu sarnast pole, ent ma pean siiski tõdema, kas Sinu kurvastuseks või rõõmuks, et Joosep kannab mõningasi neist eespool nimetatud väärtusi ka endas. Lihtsalt tea, et ma olen Joosepi poolt hoitud ja armastatud ning Sa võid öösiti rahuliku südamega magada.
Ma ei hakka kõiki mälestustekillukesi siia kirja panema, vaid ma loodan, et me võtame teinekord  selleks jälle eraldi aja, et lapsepõlve pildid, joonistused ja kirjad ühiselt ette võtta ning taas pisarateni kõhud kõveras naerda, liigutusest nutta ja soojalt emmata.

Aitäh, et andsid mu pulmapäeval Joosepile üle. See oli mulle oluline!
Aitäh Sulle ka Sinu nime eest, mida ma võisin pea 35. aastat uhkusega kanda. Niimoodi omavahel öeldes on mul tegelikult natuke kahju ka nii ilusast ja tugevast perekonnanimest loobuda, sest KUUSK, see ju sümboliseerib tugevust, paindlikust ja nooruslikkust. Just nagu Sina meil oled – igihaljas. Ja kuigi alates 4. juulist 2020 kannan ma edaspidi Kunderi nime, siis tea, et Kuuskede väärtust ja iseloomujooni kannan ma endaga alati kaasas. Kui ei usu või kahtlema hakkad, siis küsi Joosepilt üle. Ta ilmselt kannatlikumat inimest kui mina ei tea. Ja ega eluraskustelegi pole ma alla vandunud ja noh, nooruslik ja ilus olen ma nagunii. Natuke papsilt päritud ego kulub ju marjaks kah ära!
Kuna Sinu nimi on mulle oluline ja väärikas, siis ei tahtnud ma seda õhku lasta, uputada ega maha matta. Nii otsustasingi Sulle kuuseistiku kinkida, mille saad istutada Saaremaale oma armsale kodukrundile, kus see saaks juurduda ja sirguda pikaks tugevaks kuusepuuks, mis alati tuletaks Sulle mind meelde.
Ja hoolimata sellest, et nüüdsest kannan ma nime Kai Kunder (tore fakt, ma esimese raksuga kirjutasin Kuusk), siis ma jään alati Sinu väikseks okkaliseks kuusetüdrukuks, kes vajadusel torgib ja torkab, kuid kui mind õigesti koheldakse, siis hoian ja annan sooja ja pakun natukest silmailu ka.

Armastuse ja tänutundega
Sinu keskmine Käbi

4. juuli 2020

Aga teate mis? Kogu selle tohuvabohu vahel tähistasime meie Joosepiga oma esimest aastapäeva. Ja kui me möödunud aastal veetsime oma pulmaöö Viljandi Park Hotelli sviidis ning sealt juba edasi liikusime väiksele Eesti ringreisile, siis mõtlesime, et oh, sellest võiks saada meie igaaastane mesinädalate traditsioon. Ent paraku dialüüsiga väga ei kipu kuskile ööseks minema. Nii hakkasin mõtlema, et niisama kodus istuda oleks veits lamp, lihtsalt kusagile restosse minna, maitea, ei tundunud ka midagi nii erilist, sest me käime päris tihti väljas söömas. Niisiis pidin ma välja mõtlema mingi ägeda plaani, sest tahtsin seda üllatusena teha.
Jaajaa, ma saan aru, et tavaliselt on naised need, kes heldinult ohkavad, et awwwii, huvitav millega mu kallim mind seekord üllatab, aga miks ei võiks vahel naised olla need üllatajad. Alati ei pea ju selleks kinkijaks ja nahast välja pugejaks meespool olema, või mis?

Igatahes…
Kuna mul polnud peale haiglat nagunii midagi muud tarka teha, peale surnud naha maha ajamise loomulikult *mis sai suurepäraselt ka ise hakkama*, siis hakkasingi tegutsema. Ma ei tea kust, aga mingi hetk turgatas mulle pähe mõte, et appi kui lahe oleks iga aasta teha samas kohas ilupilte, kus me oma pulmapäevalgi tegime ja mõelda vaid, nii 50. aastat jutti.
Kes veel ei tea, siis meie käisime oma pulmapäeval pildistamas Hedon spaa juures ning Valgre kuju juures tantsisime ja mängisime plaksumängu, tegime naljapilte jne. Ning mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkas see mõte mulle meeldima.

Edasi liikusid mu mõtted pikniku, täpsemalt öeldes üllatuspikniku suunas. Ma olen viimased neli aastat unistanud sellest, et meil oleks nunnu punutud piknikukorv, kuhu sisse saaks mahutada kõiksugu hõrkusid suupisteid ja jooke ja siis laotad oma piknikutekikese murulapikesele ja avad korvi kaanekese ja hakkad asju tekikesele laduma. Ja ausalt öeldes me oleme sellest varemgi mitu korda rääkinud, eriti viimasel ajal, nüüd kus meil on päris oma krunt, aga lihtsalt tegudeni pole veel jõudnud. Vot sellised väikesed unistused ja soovid.
Aga jällegist – tahtsin, et see oleks midagi teistsugust, midagi erilist ja ootamatut ja nii sündiski mul plaan.

Peale ilupildistamist liikusime autoga Kilingi-Nõmme, kus ma palusin tal auto maja ette parkida. Seejärel ulatasin talle väikese võtmekese, postkasti võtmekese, kust ta siis leidis enda nimele adresseeritud valge ümbriku roosa südamekesega ja sealt seest sedeli, kus ühel pool oli maakaart joonistatud ja teisel pool tekst:
Kallis,
loodan, et meie esimene pulmaaastapäev on seni Sinu jaoks möödunud meeleolukalt. Fotosessioon oli imetore ja see tõi palju helgeid mälestusi möödunud aastast. Armastan Sind kogu südamest!
Aga  enam pole aega aega kulutada, sest nüüd algab väike aaretejaht ja siit tuleb Sinu esimene vihje:
Mõnikord, et edasi liikuda, tuleb hoopis rappa minna.
Sinu proua Kunder

Ehk siis, ma ei korraldanud talle lihtsalt pikniku, vaid sellele eelnes ka aaretejaht. Ma olin Nõmme peale 7 vihjet ära peitnud, kõik samasugustes valgetes ümbrikutes. Piknikuplatsiks siis meie krunt, kus oli õetütre ja tema mehe poolt õigeks ajaks valmis pandud piknikukorv, heeliumiga täidetud valged ja roosad õhupallid, võileivatort ja muud soolased suupisted. Magusa eest kandsid hoolt Vahvlihaldjad, kellelt ma sain makroone ja kaks soolakaramelli tassikooki, kaunistatud pärlitega ning peale pandud suhkrumassist südamekujulised plaadid, millele kirjutatud „Kai & Joosep“. See oli super nunnu! Joogiks tellisin Pierre Zéro alkoholivaba roosa vahuveini. Sama, mis pulmaski oli. Ning loomulikult ei puudunud ka meie pulmapäeva kaunistatud pokaalid.

Muidugi esines ka mõningasi viperusi ja ootamatusi, millega ma polnud sugugi arvestanud.
Näide 1: esialgne plaan nägi ette seda, et kui meie Joosepiga krundile saabume, siis on piknikutekk juba paigas ehk maha laotatud. Ja et see saaks sinna kenasti paika, selleks olime Elluga varasemalt kokku leppinud, et jätan esikusse riidest koti, kus sees on siis valge pleed, aga… Juhtus nimelt see, et kui ema hommikul meile tuli, et mulle soengut teha ja pärast meiega linna sõita, siis ta arvas, et kui ma selle riidest koti juba esikusse tõstsin, ju ma siis tahan selle endaga ühes võtta ja nii otsustaski ema tütrekese käevaeva  kergendada ja koti ise autosse viia. Heh, vot siin oleks nägemine kasuks tulnud.
Näide 2: Väike aaretejaht, mis lõõskava päikese käes vantsides ei tundunud enam sugugi lühike ega väike. Kui ma seda distantsi hing paelaga kaelas kaasa tegin, siis ma jõudsin 63 korda mõelda, et kes see ohmoon oli, kes tahtis ilmtingimata 7 vihjet ära peita ja kaheksandasse punkti pikniku üles seada, ah!? Ega ometigi mina? Hea nali oli muidugi meie kulul. Viimane vihje oli Nõmme asulast suts välja peidetud ja te võite kolm korda arvata, kas see oli seal alles, kui me sinna kohale jõudsime. Muidugi mitte. Saate aru jah! Keegi, eeldatavasti inimene, leidis Joosep Kunderi nimelise ümbriku, millele oli isegi peale kleebitud roosa südameke, ja ta lihtsalt jalutas sellega minema. Ma saan aru kui uudishimu taob jalaga peesse, ava siis see ümbrik oma südamerahuks, aga ole palun inimene ja pane siis tagasi kah kust võtsid!!!

Vot sellised on lood, siinpool sood. Mõne päeva pärast peaksime aastapäeva fotod ka kätte saama, siis jagan neid Instas ja ilmselt ka oma Facebooki lehel. Kellel pole kummaski kontot, siis Joosep lisas blogisse sellise kifti vidina, mis kuvab lehele Facebooki postitusi. Ma ei tea küll kuhu või kuidas, aga kuvab. Nii et põhimõtteliselt peaks kõik huvilised neist osa saama.
And last but not least. Suured südamlikud tänud ja soe käepigistus kõigile, kes andsid minu suurejoonelisele plaanile lendamiseks tiivad: Ingeliina, minu kallis ema, Ellu ja Carl, Helis,Villem, Tiia, Kai-Mai käsitöö, Miiu ja Kukupesa, Prindistuudio ja Vahvlihaldjad. 

        Hoolimata tervisemuredest oli minu 2020 hea ja meeldejääv. Mul on tegelikult kogu seda järgnevat tagasivaadet natuke isegi paha kirjutada, sest teades, millises olukorras väga paljud pered praegu Eestis ja mujal maailmas on COVID19 pandeemia tõttu, siis tundub pisut isegi kohatu hakata sillerdama oma möödunud aasta toredatest hetkedest. Aga teisalt.. võib-olla mõjub see värske sõõmuna siia keerulisse aega.

2020. aasta             tähtsündmus oli otseloomulikult meie kauaoodatud ja hoolikalt planeeritud pulm, mis hoolimata koroonaviirusest sai siiski peetud, küll mõningaste tagasilöökide ja ilma osade sõpradeta, aga siiski tänase päeva seisuga oleme õnnelikult abielus ja väga tänulikud kõikidele, kes olid sel perioodil meile toeks, olemas ning aitasid     igakülgselt kaasa meie tähtsa päeva kordaminemisele. Mul on pulmade ettevalmistumisest ja korraldamisest postitused mustandites täitsa olemas ja ootel, aga ma pole veel jõudnud neid üle lugeda ja vormistust korrastada, et neid avalikkusele lugeda anda. Aga seniks, kuni peate veel natuke kannatlikust varuma ja ootama, väike maius teile siia.

Samuti sai maha peetud minu 35. Aasta juubel (tsii, see kõlas nagu ma oleksin juba vanainimene). Tähendab, mina ei plaaninud midagi pidada. Ma mõtlesin hoopis kodus kügeleda nagu vanainimesele ikka kombeks, Joosepiga teineteise kaisus ehk mõnd head filmigi vaadata, AGA.. aga see suslik, Joosep siis, korraldas mulle mu elu esimese üllatuspeo, kuhu oli kutsunud kõik mu sõbrad kokku ning oli broneerinud ühe meie lemmik restorani, Eedelweissi, teise korruse meie jaoks. Ja kuni selle hetkeni polnud mul õrna aimugi, mis teoksil, kui järsku ma seisin keset mingit ruumi ja terve suur hulk inimesi karjus „ÜLLATUS!“. Kõik tulid järjest mind kallistama, kinkisid lilli ja mis kõige põhilisem – Joosep oli sõpradele öelnud, et kingitus pole kõige olulisem, vaid kingituse asemel oleks tore, kui nad võtaksid natuke aega ja kirjutaksid mulle hoopis, et mis teeb mu eriliseks ja kalliks ning lisatud oli, et olgu natuke loomingulisemad ning ärgu kirjutagu lihtsalt seda, et sellepärast olen eriline, kuna olen pime ja sealjuures veel nii rõõmsameelne. Et seda kuulen ma pidevalt. Et minus on midagi palju enamat kui lihtsalt pimedus ja naer. Ja see, mida sõbrad mulle kirjutasid, oli midagi väga erilist. See liigutas mind südamepõhjani.

Viis minutit hiljem, peale „üllatuse“ välja hõiskamist, oli Joosep mures, kas tegi ikka õigesti, et mulle peo korraldas, sest ma värisesin üle kere nagu haavaleheke. Ma ei suutnud isegi normaalselt kõneleda, sest lõug võbeles. Aga pidu ise oli tore ja inimesed veel toredamad. Aa, kuna mulle hullult meeldib Rooside Sõda mängida, ma litterali iga kolmapäev mängin, siis Joosep oli korraldanud mulle mu isikliku rooside sõja. See algas ka nii, et kui „üllatus“ oli ära hõisatud, siis koheselt tuldi minu kõrvale, pandi kell käima ja hakati küsimusi tulistama. Ma olin nagu oot, misasja, ei, oot, ma ei teaaa. Mul oli juhe niii koos.

2020. aastal lugesin ma 6 raamatut. Pole küll tea mis suur arv, aga kui ütlen, et lugesin need kuus raamatut ühe kuuga, siis vist on korralik portsjon. Mul lihtsalt peale pulmi, mesinädalaid ja peale muude kohustuste oli nii palju pingeid kogunenud ja ma muudkui ketrasin neid mõtteid enda peas ja tundsin, et vajan puhkust ja nii lülitasin enda mõtted välja. Seda aitab alati hea raamat teha. Nii ma sisuliselt õgisin raamatu raamatu järel. Pärast oli väga hea värske olla. Pea kõiksugu raamatust saadud mõttelõngaotsi tulvil.

Eriliselt tänulik olen ma selle eest, et ma sain tööd teha. Enne koroonat tegin ma jaanuaris ja veebruaris tööd. Konsulteerisin nimelt Sadamateatris „Kalevipoja“ lavastust ja #EV102 kontsertetendust Viljandis. Kui koroona tõttu kõik asutused suleti, siis lükkus Vanemuise väikeses majas kirjeldustõlkega toimuma pidanud etendus järgmisesse hooaega, mida ma samuti konsulteerisin. Ja me olime Joosepiga tegelt arvestanud minu töötuludega, sest noh, pulmad. Ent minu suureks üllatuseks sain ma aprillis telefonikõne ühelt agentuurilt, kes vahendas Tammsaare muuseumit Vargamäel, kus muuseumi juhataja oli minust ETVs saadet näinud ning oli just mind tahtnud konsultandiks. Nii otsiti mind üles ja tegime virtuaalnäitusele valitud staareksponaatidele kirjeldustõlke. Sügis-talvel oli iga kuu üks etendus kirjeldustõlkega ja suvel ka üks film. Nii et ma olen ääretult tänulik, et meil Joosepiga tööd oli.

Kuna Joosep töötab IT vallas, siis selles sektoris nii suuri kukkumisi polnud. Minu valdkond puudutab küll kultuuri, mis sai ühe suurima põntsu, ent minu spetsiifikas õnneks nii ränka kukkumist polnud.

Meil on selle kohapealt ka muretu, et auto meil liisinguga pole, muud tehnikat pole samuti järelmaksu peale. Meil on ainult korterilaen, pluss siis kommud, elekter, toit ja telefoniarved. Et selles suhtes me oleme mõlemad hästi realistlikud majandajad. Mina küll ostaks mingeid väikseid asju järelmaksuga, ent Joosep on üpris radikaal, mis puudutab tuleviku arvelt elamisse.

Meil on ka hoius, kuhu me igakuiselt kanname kindla protsendi tuludest. Me nimetame seda oma kodu fondiks, sest me hoiame silmad lahti, et endale sobiv krunt osta, et sinna väike majake ehitada. Kui küsite, et kui väike on väike, siis teeme sellise, millel ei pea olema ehitusluba. Joosep on aastaid hobikorras tegelenud joonestamisega ja nii joonestas meile ka meie tulevase kodu. Kõik on kenasti olemas – isegi minu soovitud suur terass ja vann. Selle viimase saamiseks pidin ma küll natuke kutsika silmi tegema, aga lõpuks oli nõus, sest mina va baltikumi külmavares rääkisin, kui mõnus oleks kuumas vannis lõõgastuda ja niisama liguneda. Aga olgu, kodu teemadel saan tulevikus veel palju kirjutada ja pajatada, siis kui päris möll lahti läheb. Enne tuleks muidugi kuskilt see sobiv maalapike leida.

    

Nagu Facebooki lehel lubatud sai, siis hakkan järjepanu kirjutama meile väga olulisest ja südamelähedasest teemast – pulmadest.

Jeebus küll, kus siin oli alles mõni aeg tagasi skandaal blogija Triinu Liisi pulmakleidi üle, aga kuna kogu blogimaastik nagunii kihas sellest ja kõik tuututasid agaralt kaasa, siis ma otsustasin, et hoian seekord oma moka maas. Muidu on varsti täpselt selline olukord, kus pidupäev ise jääb tahaplaanile ja inimesed kipuvad unustama, et mis eesmärgil ja põhjusel üldse kokku tuldi. Nagu vabariigi sünnipäeva pidulik vastuvõtt, kus iga aasta kipub põhituum minema ikka kutsutud külaliste riiete kritiseerimisele, unustades ära, et mis sündmusega on üldse tegu. Seega soovin ma lihtsalt Epneritele kogu oma südamest palju õnnelikke ja armastuserohkeid aastaid! :)

Nädalapäevad tagasi väisasime meiegi Joosepiga ühte üliarmast pulmatseremooniat, kus meie armsad sõbrad, Carola ja Kristo, pühitseti pühalikku abiellu. Ma olen nüüd käinud ja näinud kolme pulma ning ma ei tea, kas nii on viisakas ja ilus öelda ja hinnangut anda, kuid kuna Carola ja Kristo pulm jätsid mulle niivõrd sügava mulje ning pugesid oma lihtsuse ja siirusega sügavale südamesse, siis minu arvates oli see viimane pulm nendest kolmest kõige ilusam. Võib-olla ka sellepärast, kuna antud pulmatseremoonia sarnanes kõige enam minu unistuste pulmadele. Laulatus ja kogu pulmatrall leidsid aset ühes kohas ehk Villa Nõvas. Kui hakkasime kodu poole liikuma ,siis Joosep peatas mu hetkeks villa ees kinni ja käskis poseerida, kuna valgus pidavat olema superhea ja nii ta siis klõpsutas minust päris mitu ja päris ühesugust pilti, hah.





Tseremoonia ise toimus õues ja ilm oli selleks enam kui ideaalne. Päike taevas siramas, kerge leebe tuuleke puhumas, rohutirtsud siristamas, lihtsalt super. Villa Nõva sisehoovis on kivisillutisega teerada, mille lõpus oli altar, laud, allkirjastamist ootav abieluleping ja loomulikult paaripanija ehk pastor. Külalised seisid siis kivisillutise kõrval oleval muruplatsil. See oli siis ka ainuke asi, mis oleks võinud olla ehk suts teistmoodi. No, et külalised oleks võinud paigutada istuma, aga no see oligi kogu ürituse ainuke miinus, pealegi väike miinus. Kuna mina unistan rannatseremooniast, siis ma ise kujutan küll ette, et meie külalised istuksid rannaliival valgetel toolidel. Lihtsalt vältimaks olukorda, kus inimeste tähelepanu võiks hakata hajuma, kuna mõtlevad, et huvitav, kui kaua see tseremoonia veel kestab, tahaks juba istuda, selg hakkab ka juba vaikselt tundma andma, lips pigistab jne. 

Kõigepealt saabus siis peigmees. Ja see oligi jälle üks minu suuri äratundmisrõõme, kuna mina sooviksin samuti, et meie pulmas ootaks Joosep mind altari juures, mitte et me saabuksime pastori ja külaliste ette käsikäes . Ma isegi ei tea kumb on levinum, kas see kui pruut ja peig saabuvad koos või see kui peig ootab kannatlikult ja närviliselt oma pruuti pastoriga altari juures. Mulle endale vähemalt tundub, et see esimene variant on levinum.
Kui peig Kristo ootas oma pruuti ja vaatas pikkisilmi villa poole, siis kõige esimesena tippis, tiptiptip, peiu ja külaliste poole nende koer Daisy, mis oli armsalt ootamatu ja pani külalised naeru kihistama. Seejärel sammusid maani ulatuvates kleitides pruutneitsid ja siis lõpuks vahetus muusika ning hoonest väljus imekaunis ja silmipimestav pruut. Mind pole küll enam võimalik pimestada, sest  noh, you get my point...

Pastor, kelleks oli Mart Metsla, oli super hea jutlustaja. Sellest kõnest ei puudunud manitsus, huumor, tähelepanu juhtimine, et mismoodi naist tuleb armastada, mismoodi tuleb mehele kuuletuda, teineteisega arvestada. Kõik oli lihtsalt kuidagi nii õige ja polnud sellist pikka nämmutamist ja sonimist ning seosetut juttu, mille käigus läheks mõte lendlema. Kõik oli nii paigas kui üldse sai olla.

Pärast tseremooniat toimus siis õnnitlemine ja lillede üle andmine. Siin oli pruutpaar kutsel eraldi avaldanud soovi, et mitte kollaseid lilli kinkida. Kõike muud võib, aga jumala eest mitte kollaseid. Kuna mina kandsin sinist kleiti ja Joosep sinist triiksärki, siis kinkisime ka terve kuhja siniseid krüsanteeme ning hiljem selgus, et pruutneitsidel olid ka sinised kleidid, nii et täitsa mätšis kogu see kompott.

Pulma loomulikult filmiti ja pildistati ka, aga kuna praegu Carola ja Kristo viibivad mesinädalatel Küprosel, siis pruutpaariga ühiselt tehtud pilte hetkel näidata ei saa. Antud pulmast ma muidugi näppasin enda unistustepulma veel ühe idee. Nimelt, kui rahvas sai grupipildi jaoks paika sätitud ja klõps sai tehtud, siis pärast lendas ka troon mitu korda üle, mis kogu tralli ülalt filmis. Rahval palutigi siis teha selline hetk, et kui pruutpaar meie ees suudleb, siis kõik hõikavad hurraa, plaksutavad käsi, niisama lehvitavad, teisisõnu väljendavad suurt rõõmu. Aga noh, eestlastele omaselt oli see rõõmu väljendamine selline so-so, veits leige. Paar plaksutust ja jeejee ja aitab kah. Aga no loodame, et filmile saadi ikka vähe entusiastlikum moment.

No vot, ja kuna mina tahan ka raudselt meie pulmatseremooniat filmile saada ja tegelikult tahaks kogu pulmapäeva filmida(pruudi ettevalmistumine, viimased mõtted enne altarile minemist, külaliste saabumine jne), siis nüüd olen kindlalt otsustanud, et troon peab ka kogu seda kupatust õhust filmima. Eriti elavalt kujutan ma seda ette, mismoodi hobugalessiga minu saabumist kirikusse õhust filmitakse, ülivõimas. Minu jaoks on just sellepärast see pulmavideo niivõrd oluline, sest mina ju pilte ei näe ja video kõnetaks mind nii palju enam. Tean, et see on mega kallis ja lisab kohe eelarvele vähemalt 700-1500 euri juurde, aga no ilma kohe kuidagi ei saa.
Ehh, ma olengi juba sujuvalt üle läinud oma unistuste pulmade kirjeldamisele. Aga noh mis seal ikka.

Kuna meie paikneme Pärnumaal, siis soov oleks Lepaninal abielluda ja sealt sai alguse ka minu soov teha laulatus rannas, kuna seal on selleks spetsjom altar. Üldse kogu see majutuskompleks on seal väga ilus ja romantiline. Ma olen oma unistuste pulma kokku kuhjanud sellised häästi emotsioonirohked elemendid, mis mulle pimedana väga tugevalt mõjuksid ja pakuksid väljaspoolt selliseid elamusi, mis mul visuaalsuse poole pealt jääks kogemata. Ma lihtsalt kujutan nii elavalt ette, mismoodi ma saabun luksusliku valge galessiga pulmapaika, Joosep ootamas mind pastori ja külalistega rannapromenaadi lõpus, vaikne tuuleke puhumas ja lained vaikselt loksumas- imeilus!

Ja kui alguses olin täiesti veendunud, et isa saab olema see inimene, kes mu üle annab, siis mu õde andis mulle veel ühe üliarmsa idee. Nimelt arvas Karin, et proua juhtkoer võiks mind hoopis mööda teed altarini saata. Et Janeti rakmed tõmbaks valge siidlindiga üle, rakmete sangade külge kinnitaks roosinupukesed ja olekski superluks. Ja nüüd ma olengi kahevahel, et kumma variandi kasuks otsustada. Kuigi keegi siin ütles, et võin ju mõlemat varianti kasutada. Aga nohjah, enne peaksime üldse oma pulmaeelarve kokku saama, mis aga hetkel tundub ilmvõimatu.
Ma kõige enam pelgan seda, et lõpuks, kui saame raha kokku, siis ma olen juba nii muldvana, et lähen logisevate proteesidega mehele ja siis vist enam ei kõlbaks ka valget printsessilikku puhvis pulmakleiti selga tõmmata. Aga noh, eks näis, mis saab. Ja kui liiga kaua veel oodata, siis poleks mul enam Janetit ka, kellega altari ette koos lohiseda.

Aga igatahes, Carola ja Kristo pulm oli lihtsalt imeline ja nii tore on näha, kui inimesed on õnnelikud ja leidnud oma teise poole, keda oma elupäevade lõpuni hoida ja armastada. Lihtsalt nii liigutav ja armas. Ma soovi nneile kahele turteltuvile pikka, õnnelikku ja seiklusterohket kooselu!!! Ja kõigile teistele tulevastele noorpaaridele ka! *süda*