Nonii, olen sada korda üritanud alustada kuskilt otsast oma postituse kirjutamist, aga siiani kogu aeg kõik draftidesse ära salvestanud, kuna ümbritsevad helid on seganud mu keskendumist. Mul tegelikult juba nägijana oli keskendumisega probleeme. Ma alati imestasin, kui sõbranna suutis lärmi keskel õppida, see oli minu jaoks müstika, sest mina ei suutnud. Vajasin keskendumiseks enam-vähem alati haudvaikust. Peale nägemise kaotust on olukord absoluutselt hulluks läinud, sest ma kuulen ju neid hääli ka, mida nägijad tähelegi ei pane. Piltlikult öeldes kuulen ma isegi seda, kui naaber kõrvalkorteris salaja puuksu laseb.
Linnaruumis on pimedal kõikvõimalike helide tähelepanemine eluliselt oluline, aga kodus olles ajab see mind lihtsalt hulluks ja närvi. Eriti täna, sest ma olen mitut postitust alustanud nii, et panen kaks lauset kirja, siis kustutan ära, sest ma pole rahul, kuna see ei edasta mu mõtteid nii nagu ma tahan ja siis teen uue katse, selles ma ka loomulikult feilin ja nii miljon korda järjest. Lõpuks tundsin endas nii suurt rahulolematust ja pinget, et panin targu arvuti käest ja läksin küpsetasin vahelduseks ühe mustikakoogi valmis ja nüüd olen uuel katsel. Kuigi ma suutsin vahepeal juba uuesti korra ärrituda, sest Joosep kuulab arvutist üht sarja, mida mina ka eile vaatasin, aga seal oli nii palju negatiivset, et ma lõpuks loobusin selle vaatamisest, aga näe, poole kõrvaga avastan end ikka seda jälgimast. Böö, nõme. Nüüd panin Youtubest suvalise sound of nature käima ja palvetan, et see teeb imesid. Hehe, praegu on taustaks mingi veevulin ja see ajab konkreetselt mulle pissihäda peale. Ei ole ka minu elu kerge :D

Aga olgu, ma lähen nüüd asja kallale...
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks endale mõnd ilusat n-ö pühapäevakleidikest. Sellist casuali, millega sobib päevavalges ka kuskile kohvikusse / restorani einestama minna. Ma kujutan ette, et see võiks olla mingi 60date stiilis ja kindlasti täpiline (või no vähemalt üks kleitidest võiks olla täppidega). Üldine kleidi värv võiks olla must, tumesinine või sügav sirelililla ning täpid seal peal valged või roosad. Kleidi seelikuosa võiks olla kellukeselõikega, kroogitud või selline lainetav, aga kindlasti mitte liibuv. Materjal võiks ka olla tugevam, mis istuks seljas hästi ja hoiaks natuke vormi, mitte ei ripuks seljas nagu kardin riidepuul. Ahjaa, käised peavad ka olema. Eriti nunnud oleksid lühikesed kergelt kroogitud puhvkäised või äärmisel juhul tavalised või kolmveerandkäised.
Nonii, põhimõtteliselt ega muud ei tahagi, pole ju palju tahetud :D Kui ma leiaks kuskilt hea hinnaga sellises stiilis kleite, siis ma aja jooksul tahaks kohe oma 4-5 kleiti soetada. Mitte küll täpselt ühesuguseid, nagu Monkil oli kapis igaks päevaks samasugune ülikond, aga üldine stiil võiks olla sarnane. Mõni pidulikum ja mõni tavalisem, kuid siiski natuke eriline.

Mul tekkis selline soov seoses võimaliku peatse auto ostuga. Või no mis peatse, meil pole tegelt sentigi auto ostuks raha, aga vaikselt juba uurime maad ja siis ma kujutasin ette, kui vahva oleks end linna minekuks üles lüüa. Mitte küll Maximasse piima ja saia ostmiseks, aga no kasvõi sõpradega kohvikusse minekuks, selline suurem seltskond. Aa, muhvi tahan ka. No ühesõnaga seda tuustikut, kuhu sisse saab oma käekesed pista, kui külm sõrmi näpistab.

Saigi vist kõik kirja, vähemalt üks pikemaajalisem soov, mis on mul kuskil kuklas tiksunud. Aga ega mul pole mõtted ainult kleitide ja muhvide ümber keerelnud, vaid viimasel ajal olen tundnud tugevat soovi teostada ennast milleski. Juba mõni aeg tagasi tekkis mul mõte, et teeks purgikesed, kus on igaks päevaks üks positiivne soov või mõttetera. Mõtlesin ja mõtlesin, panin peas kõiksugu erinevaid variante kokku, et kui palju ma vajan kõrvalist abi nende tegemiseks ja kui palju saan ise tehtud ja siis avastasin, et see idee on juba ühe teise blogija poolt realiseeritud, niuks. Hetkel pole mul  rohkem uusi ideid ka juurde tulnud. Eile tuli sellepärast suisa nii suur kurbus peale, et hakkasin nutma. Mulle on alati ilu inimeste ümber ja sees olnud olulisel kohal ja mulle nägijana tohutult meeldis oma kätega nikerdada ja meisterdada, aga nüüd tunnen viimasel ajal nii selgelt, et see on miski, mis ei anna mulle rahu. Mul on tarvis end teostada, aga mida, millega. Aga võib-olla sellepärast ei olegi mul uusi ideid pähe turgatanud, kuna ma kogu aeg nii pinksalt sellele mõtlen. On äkki teil soovitusi, ettepanekuid või mõtteid? :)

See pilt minust on tehtud Joosepi lõpetamisel aastal 2013 ja siin on mul seljas üks minu pikemaajajalisi lemmik outfite, kuigi siin pole vist kleidi alumist osa näha... Sellel jookseb rindade alt õrnroosa siidlint, mille sai küljele slehviks sõlmida, jalas olid ka sama värvi roosad kingad ja roosa trühvelkotike. Tundsin end sel päeval nagu tõeline printsess või aadlipreili :) Kuid nüüd oleks aeg oma kleitide varusid täiendada ja natuke eakohalisemaks muuta.

Nii veider kui see ka poleks, siis teatud perioodidel kipuvad blogijad kirjutama ühtedel ja samadel teemadel. Ainult selle erinevusega, et igaüks läheneb asjale oma nurga alt. Küll kirjutati veganlusest, siis homodest, siis laste saamisest and so on. Võtsin järjekordse blogi lahti ja ülla-ülla, vastu vahtis sama teema, mille kohta olen minagi plaaninud sõna võtta. Ja nii juba mitme teemaga ja korduvalt. Ma ei saa aru, et kas blogijad mõtlevad tõesti ühtemoodi või saadab universum kõikidele blogijatele ühtesid ja samu signaale, aga igatahes viimasel ajal olen märganud blogijaid rääkimas materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Kuidas vaimsed väärtused on siin elus ikka palju olulisemad ja inimesed võiksid rohkem oma vaimu eest hoolitseda ja blaablaablaa. Jutt iseenesest täitsa õige. Inimene peaks hoolitsema ka oma vaimu eest ja mitte kõike ümber arvutama eurodesse ja kahmama endale tonnide kaupa hilpe ja mööblit koju. Kuid samas ma ei leia, et inimesed peaksid ainult päevast päeva palvehelmeid lugema ja mantrat ümisema. Nende kahevahel võiks valitseda enam-vähem tasakaal.

Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.

Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.

Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.

Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.

Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!

Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D

Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.

Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.

Minu meelest on see suht aegumatu lause naistel "Appi, mis ma selga panen?!". Nägija ajal võis taolist lauset minu suust kuulda vast kõige sagedamini just nendel hetkedel, kui sain kutse kuskile olulisele üritusele või peole ning siis esimese asjana sorteerisin peas oma riidekapi sisu läbi ja mõtlesin, et appi, mida küll sellisele üritusele selga panna. Nüüd, kus minu nägemisega on totaalselt nägemist, siis see kurikuulus "appi, mis ma selga panen!?" on endiselt minu sõnavaras kasutusel, kuid igapäevasesse kasutusse on lisandunud veel üks sarnane väljend, nagu "Oeh, pean jälle hakkama oma kapisisu revideerima...". See pole küll külvatud paanikaga, küll aga raske ohkega, mis peidab endas tõsist dilemmat, meistriklassi ajugümnastikat ja muret. Sest ma pean ju endale pimesi kümnete ja kümnete hilpude seast valima ja kombineerima omavahel sobivad rõivad. Ja mitte ainult omavahel sobivad, vaid lõpptulemusena tahaks end ikka võimalikult mugavalt ja hästi ka tunda ja hea välja näha. Ohe kaasneb sellega seetõttu, kuna kui Sa oma rõivaid ei näe, siis on see üpris keeruline, väsitav ja aeganõudev protsess. Vähemalt minu jaoks, sest minu jaoks on vääga oluline see, milline ma välja näen. Alati on olnud ja on siiani!

Kuna ma kaotasin nägemise pea 10-aastat tagasi, siis on selle aja jooksul jõudnud päris mitu moevoolu üle käia ja võrreldes toonast linnapilti tänasega, on see ikka kardinaalselt muutunud. See tuleb tavaliselt ilmsiks ja tabab mind just siis kõige valusamalt, kui olen järjekordsel shoppingutuuril koos oma õega, kes hakkab mulle kõiksugu moekaid ja lahedaid asju kokku kuhjama. Tavaliselt on nii, et kuskil 10st kolm rõivast jätame ostmata ja mitte sellepärast, et need mulle ei sobiks, vaid sellepärast, kuna ma ei tunne end mugavalt "sellist" asja seljas kandes. Kohe meenubki hea näide viimasest kiirshoppingust. Kui olin juba kassas valmistumas tasumiseks,haaras õde viimasel minutil kassa kõrval seisvalt stangelt veel ühe hilbu, öeldes mulle, et tegu on hästi kifti tegumoega pluusiga. Mul polnud põhjust grammigi kahelda, sest oma õe valikuid usaldan ma 99% ulatuses. 1% hõlmab enda alla siis minu kahtlused ja ebakindluse, mis aeg ajalt välja lööb. Igatahes läksin siis mina omauue tavaariga koju ja kui tahtsin seda "kifti" pluusi selga panna, siis tabas mind elupettumus. Ma hoidsin käes pluusi asemel pigem mingisugust vaipa meenutavat eset... Katsusin seda üht- ja teistpidi, aga ma ei suutnud enesele endast ilusat ja moekat naist silme ette manada. Lappisin "vaiba" kokku ja panin kummutisse ära. Mingi hetk jäi aga see "vaip" (ma ei tea kuidas seda paremini nimetada) mulle uuesti näppu ja otsustasin huvi pärast minna ja uurida Joosepi käest, et mis suurusega tegu on, sest see oli hüüber lai ja lohvka. Ilmusingi siis "vaip" näpus Joosepi ette ja palusin suurust vaadata, milleks oli size one. Ehk, kui õigesti aru sain, siis on kõigile naistele mõeldud üks ja see sama suurus. Ja siis tabas mind üllatus, sest Joosep ütles, et ma näen sellega väga hea välja ja see sobib mulle... Ta pidi seda mulle vähemalt 10x ütlema, et ma jääksin uskuma. Siin siis mina toda "vaipa" kandmas.



Siin tulebki mängu minu puuduv silmanägemine, sest olen üpris kindel, kui saaksin kasvõi korrakski pilgu peale visata oma praegustele ja poe riidekabiinis proovivatele rõivastele, siis saaksin kindlustunnet juurde, et kuidas sobib ja millega sobib. Kuid ma olen tänulik ja rõõmus selle üle, et ma olen elanud nägijana, sest tänu sellele on mul olemas ettekujutlus värvidest ja erinevate stiilide sobivusest. Näiteks need, kes on sünnist saati pimedad, siis nemad peavad põhimõtteliselt usaldama oma sõbrannat või isiklikku abistajat või keda iganes. Et kui sõbranne ütleb, et Sulle täiega sobib see roosa pluuse, siis peadki seda uskuma. Sa ei saa vaielda, et roosa pole päris Sinu värv. No muidugi siis saab, kui inimene lihtsalt ise tunnebgi, et roosa on ehk liiga lapsik tema vanuse kohta, kuna ühiskonnas mingisugune laialt levinud mentaliteet ütleb, et roosa on ikka pigem lasteaialaste teema. Kuid see ongi jällegi selle ühiskonna mõjutus, sest sünnistsaati pimedal pole võimalust ISE selle üle otsustada, kas ja kui hästi talle mingisugune värv sobib, kõik käib usalduse peale. Ise võib-olla mõistmata, et roosasid on erinevaid- fuksia, vaarikaroosa, mannavahuroosa, lillakasroosa, beebiroosa jne.. Ühesõnaga erinevate variatsioonidega. Sellepärast ma olengi tänulik oma nägija aja eest, sest tänu sellele on minu maailm ja kujutluspilt värvikirev. Mul ei ole lihtsalt punane, sinine, roheline, must, valge, kollane, pruun, lilla jne. Ma ei pea mehaaniliselt pähe õppima või end harjutama mõttega, et roosa ja punane ei sobi omavahel kokku, kollase ja sinise combo pole ka just parim valik, mida teha võiks, pruun ja must- pig NO! Ja nii edasi.

Mul ei ole kindlat stiili. Pigem olen ma stiilitu. Ma võin ühel päeval välja näha nagu lillelaps, seljas sitsi-satsiline suvekleidike, juuksed lahtiselt lendlemas või korvipunutuna. Järgmisel hetkel võin ma jalga tõmmata katkised teksased ja peale tõmmata mõne topi või pusa. Ja sorry, kuna sügis pole ka enam teab mis mägede taga, siis sügise outfitist rääkides, siis vahepeal tuleb mul meeleolu kanda oma täpilist või halli lillemustrilist sügismantlit, mille all armastan kanda kootud kleiti ja pakse sukapükse. Järgmisel hetkel aga võin selga tõmmata nahktagi, heegeldatud mütsikese ja teksased. Ühesõnaga selline seinast seina outfit.
Mul on siiani mõned rõivad alles, mis pärinevad minu nägija ajast. Kuskil möödunud aasta suveni hoidsin praktiliselt viimast kui hilpu kiivalt alles, sest see oli vist mul seotud kindlustundega. Ma olin neid näinud ja kandnud ja teadsin kuidas need mul seljas istuvad, milline ma nendes välja näen ja mis omavahel sobivad. Kuid nagu elus ikka, siis õe utsitamisel, pidin neist lahti laskma. Riietel olid värvid tuhmunud, pleekinud, kulunud ja nii mõnigi rõivas nägi päris räbal välja. Õnneks päris puhast vuuki õde mu riidekapis ei teinud ja see on mulle tohutult oluline, kuna need nägija ajast pärinevad rõivad annavad mulle kindlustunnet ja on mulle pidepunktiks uute hilpude soetamisel. Vähemalt praegu on see nii, et kui ostan uue pluusi ja juurde panen nägija ajast pärineva seeliku, siis suudan paremat pilti endale ette manada. Aga ega mul alati pole rõivastus nii kombineeritud, et üks ese on vana ja teine uus. Sellistel puhkudel siis tulebki kõigepealt mängu mugavus ja see tunne, mis ütleb mulle, et näen selles tõepoolest hea välja ja mitte ainult tunne, vaid ka usaldusisiku sõnaline kinnitus.

Uute riiete ostmine näeb tavaliselt sedasi poes välja, et käime õega mööda poodi ringi ja uurib ja otsib mulle kõige ägedamaid ja lahedamaid asju (võttes arvesse minu eelistusi ja soove) ning siis suundume kabiini, kus ma hakkan kõike ükshaaval proovima. Nägija ajast on muidugi see erinevus sisse tulnud, et kuna minu õel on täielik ülevaade minu riidekapi sisust ja seal leiduvast, siis poes käimegi sellise pilguga, et ühed püksid sobiksid mitme pluusi ja pusaga või üks jakk sobiks mitme seeliku, pükste ja pluusiga. Õde tavaliselt räägib kohe juurde, et millega see kokku sobib. Alustades papudest, sukapükstest ja lõpetades jakiga ja kõik mis sinna vahepeale jääb. Mulle meeldib oma õega poes käia, sest kui miski sobib mulle, siis ta ei varja oma emotsiooni, vaid ütleb hästi entusiastlikul häälel näiteks "Oh Kai, see sobib Sulle perfektselt! Sa näed üli lahe välja!" või "Aahh, Sa oled mega numpsik selles!". Ja kui küsin kindluse saamise mõttes veel korra või 10x üle, siis ütleb tavaliselt a la miskit sellist "Jaa Kai, kui Sa vaid näeksid ennast. Mul on nii kahju, et Sa ei näe... Sa näed selles lihtsalt tõsiselt superarmas välja! Usu mind, ma ei valetaks Sulle!"
Ja nii ongi. Õde kirjeldab mulle viimse kui detailini uute rõivaste mustrid ja värvid lahti. Näiteks, kui uus pluus oleks kollane, siis ta ei ütle mulle lihtsalt, et see on kollane, vaid toob kindla asja näiteks, et mul tekiks võimalikult tõetruu ja reaalsusele vastav kujutlus pluusi värvist. Öeldes näiteks, et tegu on melonikarva pluusiga. Kui ei ole võimalik puu- ja köögiviljade, loodusnähtuste vms najal tuginedes kindlat näidet mulle tuua, siis pole harvad korrad, kus õde meenutab mõnd nägia ajast pärinevat ehet, nõud, rõivast, koera või mida iganes asja, millega mul on oma mälestus ja siis saamegi mulle värvist ülevaate. Ja et ma ei upuks ja ei jääks tundideks nõutu näoga kummuti ette seisma, siis tavaliselt enne uut hooaega, tuleb õde minu poole ja kombineerib mul mõned riidekomplektid valmis. See näeb umbes nii välja, et ühes virnas võivad olla ühed püksid, retukad ja / või seelikud ning nende otsas omakorda mitu pluusi, et teaksin, et need pluusid sobivad just nende pükste, retukate või seelikuga. Pluss papud, ehted, kotid jne.

Seda kõike on tegelikult meeletult palju, mida meelde jätta ja meeles hoida. Tavaliselt kipub ju ikka nii olema, et mida väga sageli ei kasuta, siis see ka ununeb. Nendeks puhkudeks olen ma teinud endale arvutisse eraldi Riidekapi nimelise kausta, kus mul on erinevad outfiti combod üles märgitud. Lisaks on mul veel selline väike abimees nagu värvimääraja. See näeb välja selline.



Põhimõtte on lihtne. Asetad selle aparaadi vastu riiet, vajutad nuppu ja siis teatab kena eestikeelne naishääl värvi. Ja mitte lihtsalt värvi, nagu sinine, punane, kollane jne, vaid purpune, väga hele kollane, kahvatu oranž jne. Ainult siis kipub see abimees valetama, kui eseme ja abimehe vahele pääseb valgust või kui ese on selline ebamäärases toonis, näiteks nagu mereroheline. Sellisel juhul kipub ta ütlema roheline / sinine ja edasi mõtle juba ise.

Seega sellist kõige põhjalikumat riietumisalast nõustamist annab ja teeb mul õde, kuid kindlasti ei ole vähemtähtsam roll ka Joosepil. Kui õde aitab mul hoida sõrme pulsil uuema aja moel ja outfitidel, siis Joosep on klassikalise stiili sügav austaja ja klassika ei lähe teadupärast kunagi moest. Joosep on mulle nii mõnegi klassikaliselt ilusa rõivaeseme soetanud ja olnud ka lihtsalt sõnalise osaga valikute tegemisel toeks. Õnneks, vähemalt mulle on selle kaheksa ja natuke peale aastate jooksul mulje jäänud, et Joosep on seda masti mees, kes võib vabalt oma naisega poodelda, ilma, et seestpidiselt vaikselt sureks ja see on ütlemata tore. Aga võib-olla on asi ka selles, et ma ise ei suuda ka mitmeid tunde neid hilpe selekteerida, valida, proovida ja käia ühest poest teise, äärmiselt tüütu ja väsitav. Näiteks see hall mantel on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, mille Joosep mulle lihtsalt ühel suvalisel päeval ostis.




Saime linnas kokku ja täiesti lambist ütles, et tahab mulle mantli osta ja nii läksimegi poodlema. Kui palju mehi teevad selliseid ettepanekuid või emotsioonioste oma naisele? Emotsiooniost kõlab küll kuidagi väga tuisupeana ja halvamaiguliselt, aga ma ei mõtle seda üldse kehvasti, sest Joosep üldjuhul emotsioonioste ei tee. Ta on äärmiselt kalkuleeriv. Mina olen pigem see uhuu ja ulalaa, tahan-tahan, ostan ära ja siis jääb kappi seisma. Kui tolle mantli juurde tagasi tulla, siis mul on selle juurde perfektselt sobituv vihmavari ka. Samuti hall ja selline kuppelvihmavari, millel on pitsiline serv ja pärlid peal. Ja ei ole harv, kui selle vesihalli mantli kombineerin mustaga ja efekti annan roosade huulte, küünte ja kõrvarõngastega. Ühesõnaga, kui soovin olla klassikaliselt ilus ja väljapeetud, siis tõmban endale enamasti Joosepiga koos valitud ja ostetud rõivad selga.
Siin pildil on mul ema ostetud kleit, mis on iseenesest täitsa armas ja mõnusalt suvine, kuid natuke vajaks vist ümbertegemist.



Nimelt ma eelistaksin, et rindade alla õmmeldaks kumm, mis selle kleidi veidikene kokku kroogiks, sest muidu on mul endal suts selline tunne, nagu ma oleksin endale voodilinast kleidi teinud, mis hõljub igas suunas ja ei rõhuta taljet. Ehee, kui Joosepi ette esimest korda selle kleidiga ilmusin, siis ütles, et ma olen nagu peole minev okupant. Sügaval nõuka ajal olevat olnud nii, et okupandid tulid ja panid eestlaste öösärgid selga ja läksid peole. Sellepärast ka selline võrdlus. Ema on samuti mulle mõningasi häid riideleide saanud, kuid kuna ema on, kas teadlikult, ükskõiksusest või pahaaimamata mind outfiti osas mitte just kõige paremas olekus lasknud inimeste keskele minna, siis on selle kohapealt usaldus saanud kannatada. Lisaks on ema mulle korduvalt öelnud ja vastanud minu pärimistele, et kas need rõivad sobivad omavahel, et mis vahet sellel on, Sa nagunii ei näe ju. Ja vot selline lause, isegi, kui see on poolnaljaga mõeldud, siis see tekitab minus ikkagist tunde, et ema jaoks pole see nii olulise väärtusega. Kuigi ma ei mõista miks, sest ise käib ta suht viimase peal riides...

No vot, selline see pimedast peast riietumispostitus saigi. Tegelikult on veel mitmeid nüansse, millest saaks ja võiks rääkida. Eriti, kui pidada silmas sünnistsaati pimedate riietumisstiili ja miks võib vahel tänavapildis kohata pimeda seljas üpris kentsaka kooslusega rõivastust. Sellegaseoses tekkis mõte, et äkki peaksin mõningased pimeduse ja riietumisega seotud apsakad kirja panema- need on päris lõbusad! :D Aga kuna see tuli elupikim postitus ja mu käed vaikselt kukuvad juba küljest, siis ma tõmban otsad kokku. Kindlasti peatun sellel teemal ka oma vlogis, sest üks lugeja uuris samuti minu riietumise kohta, kuna ma nägevat niivõrd hea välja ja teised pimedad, keda on tänavapildis kohanud, et nende riietus on selline maitsetu. Päris seda sõna küll ei kasutanud, aga umbes-täpselt sarnast.
Igatahes, kui teil on täpsustavaid küsimusi, millest ma ehk ei jõudnud rääkida või ei osanud tähelepanu pöörata, siis olge varmad küsima! ;)

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.