Mõtlesin, et kuna praegu on diivanil ülimõnus soojas päikeselaigus lebotada, siis panen ühe jutiga kirja ka üldisemalt päälinna tripist muljeid ja hetki. Kuna mul on tohutult palju erinevaid emotsioone ja niisama mõtteid, mida muljetada, siis hoiatan ette ära, et tuleb üks pikk pudru ja kapsaid segamini postitus. Isegi juba praegu ei suuda kuidagi seda õiget mõttelõnga kinni võtta, et saaks sujuvalt oma mölaga pihta hakata. No vaatame seda asja, ma püüan teadlikult mitte loogikat jutu sisse panna, vaid tulistan puusalt ja pärast siis vaatame ja loeme, kas keegi millestki aru ka sai :D
Alustaksin esmalt oma outfiti kirjeldamisega ja käekoti sisu loeteluga, sest see on ju üks olulisi detaile, et reis sujuks. Ehee, ma räägin nagu oleksin Araabia Ühendemiraatidel käinud. Igatahes selga ja jalga otsustasin panna lühikese musta kootud kleidi, mustad sukad ja platvormsaapad. Kui küsite miks, siis ausalt, ma ei oska sellele vastata. Tundus sel hetkel lihtsalt maruhea mõte. Võib-olla olen ma eneseteadmata lihtsalt väikestviisi masohhist, sest hirmsasti tahtsin ju kontserdil mitu tundi rahvamassi keskel oma platvormidel seista ja õhupuudusesse lämbuda. Ahjaa, rahvamassidega seoses meenus tõeline põhjus, miks just nende saabaste kasuks otsustasin. Nimelt, kui käisin möödunud aastal Roxette kontserdil, siis ma olin vist publiku hulgas kõige lühem inimene ever ja kuna toda kontserdi salvestati, siis pärast, kes kõik mu sealt esiridade juurest üles otsisid, ütlesid "Appikee, Kaiii, Sa oled niiii lühike!". Jeah, rääkige mulle midagi uut ja mul ausalt tekkisid kompleksid sellest, sest ma ise tundsin ka ju, et ümber minu kõrguvad ilgelt pikad inimesed. No ja sedasi ma otsustasingi, et Hurtsile lähen ma ikka vähe pikemana ja viskasin platad alla.
Loll mina ja loll sellepärast, et kui ma bussile jooksin, et Pärnusse sõita, siis esimese 300 meetriga sain ma endale mõlemale jalale kolossaalsed villid. Õnneks Pärnust edasi liikusime Ereti transpordiga ja seega ei pidanud ma oma villiste jalgadega jooksma need 130 kiltsi. Aga noh selle paari tunnise autosõidu ajal täitusid mu villid selle haavavedelikuga vms ja kui mul oli vaja autost väljuda ja parklast hotellini kõndida, siis reaalselt nägi see välja umbes nii, nagu mul oleksid puujalad all olnud. Ja kui korraks hüpata minu praktilise käekoti ja selle sisu juurde, siis no seal on tavaliselt kõike, alustades tampoonidest ja lõpetades silmaklappidega ning sinna vahele jääb kõiksugu põnevaid asjakesi, nagu klikker, kelluke, polt, lõhnaõli, pintsetid jmt. Aga võib-olla tekkis teil ka küsimus, et mille paganama pärast on ühel pimedal käekotis silmaklapid? :D Aga eks ikka sellepärast, et teate selle kevade saabumisega, mind ikka nii kohutavalt häirib see hommikune päevavalgus, mis mulle otse silma paistab ja magada ei lase :D Haha, ei, tegelikult on asjale palju loogilisem seletus. Asi on hoopis selles, et kui keegi uus inimene mu käeulatusse satub, siis saab endale klapid pähe ja vasakusse kätte juhtkoera ning saadan pimesi orienteeruma. Hmm, kui seda praegu siia kirjutan, siis mõtlen, et Mallul täitsa vedas, et tal olid plaanid tehtud :D Aga sellest veidi hiljem. Igatahes on mul käekotis kõik eluksvajalik olemas, va lihtlabane plaaster ja valuvaigisti, sest just neid mul kogu selle tripi jooksul vaja olekski läinud.
Aga jah, rääkides siis kohalikust elanikkonnast, siis saate aru, mitte kellegil polnud aega meiega kohtuda. Esimene sõber ütles, et ta on end täna õhtuks ära lubanud, teine pidi koolis olema, kolmas (kelleks oli Mallu) pidi ka intekale jooksma ja neljas kirjutas mulle Messengeri ja teatas, et me asume üksteisest ühe peatuse kaugusel ja et kas Janetit saaks kallistada? Jah, kuulsite õigesti. Kas Janetit saaks kallistada, mitte mind, vaid Janetit. Kui andsin kurvastusega teada, et Janet jäi seekord koju, siis sain vastuseks, et nii kahju, et tööl oli nii nõme päev olnud ja et koera kallistamine oleks igati ära kulunud. Ma siis lahke inimesena pakkusin, et kui ma hästi otsin, siis äkki leian paar Janeti karvakest, aga see ei sobinud. Nõudlus oli terve koera järgi. Imelikud inimesed. Kes üldse kallistavad tervet koera? :D Ja ma ei saa aru nagu, kas mina siis polegi teraapilise mõjuga või?
Ahjaa, ja need kaks kodakondset (Mallu ja Janne) asusid mõlemad minust max. 10 minutilise jalutuse kaugusel ja neil ei ole aega minuga kohtumiseks, mkm. Ma kohe ei teagi, kas ma peaksin olema kuidagi solvunud või haavunud ning lohutamatult patja nutma:D Tegelikult on nüüd nii, et ma ütlen, et järgmiseks on kõigi teie kord Kilingi-Nõmme sõita. Nii, et vaadake oma kalendrid läbi ja lepime ajad kokku. Khm, ma olen ka ikka tegelane, selle asemel, et inimestele praegu helistada, teavitan ma neid oma blogi kaudu, et kontakteeruge minuga. No täitsa soe mis soe.
Hmm, mul oleks veel kirjutada, aga sellisel juhul veniks see postitus kilomeetriseks ja kui ma oma sõrmekestele puhkust ei anna, siis saan nendele ka villid. Seega kontserdist endast ja sellest "ühe piletiga kaks inimest" sahmerdamisest ja närvilistest inimestest ja Tallinna ühistranspordist, sellest kõigest kirjutan juba järgmises postituses. Kiitus teile, kes te jaksasite ja suutsite end viimase reani välja vedada :D
0 kommentaari:
Postita kommentaar