Varsti saan ma sellest jamast vabaks
Ma pole küll kursis, mida tähed mulle selleks aastaks lubasid või mida Mang mulle ennustas, aga tundub, et see aasta tuleb suurte muutuste aeg. Hetkel tegelen ma otsade kokku tõmbamisega, et igalt poolt MTÜdest välja astuda, kus ma olen kas juhatuses või lihtliikmena kirjas. Kõik need MTÜd on seotud pimedatega ja ega see otsus pole sündinud mul rabistades või uisapäisa. Vist olen seda otsust vaaginud oma aastake kindlasti juba ja nüüdseks olen jõudnud täie selguse juurde, et ma ei soovi kuuluda sellesse ringkonda. Jah, mitte nüüd küll selles mõttes, et ma ei soovi enam pime olla ja hakkan kuidagi poikuteerima teisi pimedaid, sest muidu nad tuletaksid meelde mulle minu enda pimedust. Ei, mitte seda. Suhtlema jään ma ikka oma pimedatest sõpradega ja tuttavatega, aga ma ei soovi olla osaline võimuvõitlustes, sest miskipärast osad kodakondsed arvavad, et mina või keegi natukenegi laiemalt mõtlev inimene ohustab nende positsiooni. Ma olen ausalt öeldes väsinud sellisest kemplemisest ja kui mulle kunagi üks sõber ütles, et "Kai,Sa oled sinisilmne omas heas usus", siis ma isegi olin natuke solvunudta peale, et minu heatahtlikust sinisilmsuseks nimetab (tsau Christel! ;)). Ma uskusin siiralt, et ühise eesmärgi poole saab ühiselt koos püüelda ja seda sõbraliku koostööna. Tänaseks on aga nii paljud olukorrad ja vahejuhtumid mulle selgelt näidanud, et ma tõepoolest olen olnud puhta lihtsameelne. Sellist asja nagu "üks väike õnnelik ja ühtehoidev kogukond", ma kardan, et seda ei eksisteeri. Võib-olla keegi lugejaist tahaks nüüd mulle öelda "tere tulemast päris maailma!" või et "lõpuks ometi oled ka Sina oma silmakesed avanud". Kuidagi mulle kui paratamatule optimistile, unistajale ja uskujale, et ühel ilusal päeval saab kõik korda (kindlasti saabki :D), on suisa ebameeldiv tõdeda või tunnistada, et ma poleks iialgi uskunud, et osades inimestes võib nii palju, vabandage väljenduse pärast, aga nii palju hingesitta olla.
Kui kirjutasin siin oma kogemusnõustaja koolitusest, kus ma hetkel käin, siis selle postituse lõpus mainisin, et on üks inimene, kes on minu suhtes võtnud sellise äärmiselt ebameeldiva ja õõnestava seisukoha. Ma lubasin sellest kirjutada ja ma kirjutangi, aga ma pole siiani suutnud leida neid päris õigeid sõnu. Ega see inimene otseselt valetagi, sest üks fakt, mida minu kohta räägib on isegi sulatõsi, aga kõik muu sinna juurde käiv on lihtsalt puhas kius ja õelus, mille tulemusel tahab mulle kohta kätte näidata. Näidata või mulle selgeks teha, et mul pole lootustki kuskil kanda kinnitada ja et kõik, mis ma ette võtan või teen, et kõik luhtub, sest ma pole sobiv. Tegelikult on asjalood nii, et see minu kohta käiv fakt ei peaks üldse tema p*rsetki torkima, sest kui minul on mingisugune puudujääk tema silmis, mis peaks tema elukriteeriumite lehel olema märgitud rasvase linnukesega, siis vabandage väga, aga ma pole tema laps. Põhimõtteliselt on see inimene minu jaoks võõras ja mitte keegi. Kunagi oli ta tõesti inimene, keda isegi ehk austasin, sest oli hakkaja ja tegus ja positiivne ja abivalmis, aga peale sellist silmakirjaliku käitumist ei ole seda inimest minu jaoks olemas. Kui ta tõesti arvab, et peab ühiskonda parandama ja päästma maailma minusuguste harimatute matside eest, siis no ausalt, mina olen küll viimaste seas, keda tuleks siin maailmas püüda parandada. Pigem alustagem ikka iseendist ja oma ussitamiste, klatšimiste käigus tuleks püüda mitte unustada, et kõrgharidus ei välista matslikust. Inimlikkust, abivalmidust, hingesoojust ja heatahtlikust ei õpetata koolis, see antakse kodust kaasa ja õpitakse elukoolis.
Hetkel ma igatahes ootan väga seda aega, kui olen kõigest sellest jamast vaba ja saan kuuri alt välja kookida oma lõuendi ja hakata maalima, luuletusi kirjutama, mustikale minna, hoidiseid teha, sõpradele rohkem aega pühendada, Joosepiga iga aastasele matkale minna, sukelduda raamatute maailma, ujumas käia ja olla vaba kõigest sellest negatiivsest. Küll lõpuks see tsirkus leiab endale uue klouni, kelle kulul nalja heita ja kiusata. Kuigi südames ma loodan, et need inimesed võiksid üleüldse lõpetada sellise käitumise ja jätta inimhinged rahule. Laske teistel elada ja elagu ise ka.
Kui kirjutasin siin oma kogemusnõustaja koolitusest, kus ma hetkel käin, siis selle postituse lõpus mainisin, et on üks inimene, kes on minu suhtes võtnud sellise äärmiselt ebameeldiva ja õõnestava seisukoha. Ma lubasin sellest kirjutada ja ma kirjutangi, aga ma pole siiani suutnud leida neid päris õigeid sõnu. Ega see inimene otseselt valetagi, sest üks fakt, mida minu kohta räägib on isegi sulatõsi, aga kõik muu sinna juurde käiv on lihtsalt puhas kius ja õelus, mille tulemusel tahab mulle kohta kätte näidata. Näidata või mulle selgeks teha, et mul pole lootustki kuskil kanda kinnitada ja et kõik, mis ma ette võtan või teen, et kõik luhtub, sest ma pole sobiv. Tegelikult on asjalood nii, et see minu kohta käiv fakt ei peaks üldse tema p*rsetki torkima, sest kui minul on mingisugune puudujääk tema silmis, mis peaks tema elukriteeriumite lehel olema märgitud rasvase linnukesega, siis vabandage väga, aga ma pole tema laps. Põhimõtteliselt on see inimene minu jaoks võõras ja mitte keegi. Kunagi oli ta tõesti inimene, keda isegi ehk austasin, sest oli hakkaja ja tegus ja positiivne ja abivalmis, aga peale sellist silmakirjaliku käitumist ei ole seda inimest minu jaoks olemas. Kui ta tõesti arvab, et peab ühiskonda parandama ja päästma maailma minusuguste harimatute matside eest, siis no ausalt, mina olen küll viimaste seas, keda tuleks siin maailmas püüda parandada. Pigem alustagem ikka iseendist ja oma ussitamiste, klatšimiste käigus tuleks püüda mitte unustada, et kõrgharidus ei välista matslikust. Inimlikkust, abivalmidust, hingesoojust ja heatahtlikust ei õpetata koolis, see antakse kodust kaasa ja õpitakse elukoolis.
Hetkel ma igatahes ootan väga seda aega, kui olen kõigest sellest jamast vaba ja saan kuuri alt välja kookida oma lõuendi ja hakata maalima, luuletusi kirjutama, mustikale minna, hoidiseid teha, sõpradele rohkem aega pühendada, Joosepiga iga aastasele matkale minna, sukelduda raamatute maailma, ujumas käia ja olla vaba kõigest sellest negatiivsest. Küll lõpuks see tsirkus leiab endale uue klouni, kelle kulul nalja heita ja kiusata. Kuigi südames ma loodan, et need inimesed võiksid üleüldse lõpetada sellise käitumise ja jätta inimhinged rahule. Laske teistel elada ja elagu ise ka.
