Mul kerkis tegelt veel üks kurbust tekitav teema uuesti päevakorda ja see mõjutab ka mind igapäevaselt väga palju, rohkem kui ma tahaks. Nimelt möödunud nädalal toimusid Tartus juhtkoerte eksamid ja mina oleksin pidanud ka seal oma Bibikesega olema. Tundsin, kuidas kogu see talvine-kevadineolukord mind taaskord muserdas ja südamepõhjani kurvastas ja ikka veel ei mõista, kuidas nad said mulle niimoodi teha. Lihtsalt ei saa aru.
Aga olen nüüd suhelnud ühe teise organisatsiooniga ja nemad ütlesid, et parim oleks kui nad saaksid kusagilt juba aastase või nõks vanema labradori, keda hakata mulle kohe treenima, sest neil polnud aasta alguses rahasid ja seetõttu ei saanud nad uusi kutsikaid kasvama jätta. Igatahes nad lubasid maad ja inimesi uurida. Ja nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kust ma saan endale koera, keda hakata kohe treenima, sest mul päriselt ei ole ka aega oodata. Ma saan aru, et elus ei käi asjad nii, et mina muudkui tahan, nipsutan sõrmi ja siis saan. Aga teate kui muserdav see on, kui pead pidevalt oma käimisi teistega kooskõlastama ja sebima kedagi end saatma, viima, tooma, vastu tulema. Blaah, nii tüütu. Ja nüüd kus ma hakkan selle nädala laupäevast BFMis käima, siis seda enam oleks mul koera vaja.

Aga ega ma ise ka ei istu käed rüppes ja oota seda koera nagu viimast hingeõnnistust. Ei. Ma kirjutasin isegi ühele väga pikaaegsele Soome treenerile ja uurisin, et ega neil pole juhuslikult aastast labradori või juba koolitatud koera, kellest on mõni kasutaja ehk loobunud. Igatahes, palusin neil treeneritega ühendust võtta kui peaks olema ja siis mõni päev tagasi helistas mulle üks mu tuttav, kes on samuti mõned juhtkoerad treeninud ja küsis, et mis ma sellest arvan kui tema treeniks mulle uue koera, et talle tehtavat selline pakkumine. Ja ma olin nagu mis asja? Kust selline pakkumine nüüd järsku? ja siis ta ütles, et näe, see inimene helistas ja pakkus ja ta kindlalt ei osanud kinnitada, aga jäi mulje nagu potentsiaalne koerakandidaat oleks juba olemas (Update – tegelt ei ole veel!). Seda on muidugi liiga palju loota, aga mina ikka loodan. Peaasi, et ma üleliia elevile ei läheks, muidu kukun jälle oma pilve pealt valusasti alla. Aga jah, see telefonikõne muutis mu siiski vägagi elevaks ja ma tahaks juba teada, mis värvi mu uus sõber tuleb, mis ta nimi on ja kui suur ta on ja milline iseloom jne. Okei, ma olen ilmselgelt  sündmustest juba ette rutanud. Aga ma ei saa, ma lihtsalt niii väga tahan ja vajan endale uut juhtkoera, kes jaksaks minuga ringi seigelda. Ja siis saaks Janet ka rahulikult oma pensionipõlve nautima hakata, ilma, et peaks kogu aeg mind va pimedat hädast välja aitama ja jälle kusagile saatma. Kuigi ta teeb seda suurima rõõmuga. Ma ütlen - Janet on oma viimase hingetõmbeni tõeline juhtkoer, tõeline truu sõber! Võeh, okei, aitab. Mul läksid silmad märjaks.

Ja kui ma juba siin niimoodi avalikult kurdan ja puistan oma südant, siis lõpetuseks küsin, et ega kellegil mu lugejatest pole juhuslikult üht üleliigset labradori kuskil ripakil või niisama sahtlipõhjas vedelemas??. Ja kui teil endal ei ole, siis palun teid südamest, et jagaksite seda otsingukuulutust ja levitaksite sõna, sest tõesti on vaja koera, kellest võiks saada mulle järgmine tubli juhtkoer. Ma luban, et ta saab minu juures endale maailma parima kodu, rohkelt armastust ja soojust ning iga päev sügamist ja paisid ja kudrutamist. Ja ta poleks kunagi kodus üksi igavlemas.