Maaru on praktselt maale ära kolinud ja mõtlesin siin eelmine nädal, et appike, ma ei mäletagi millal viimati miskit Temast siia kirjutasin. Kuna ma pole just eriti sage helistaja ka, siis polnud mul väga aimu, et millega seal maal tegeleb. Aga nüüd ma tean. Kuna mul on ikka päris tõsine plaan Nõmme kolida, siis koguaeg moosin Maarut, et koligu nemad ka Nõmme ja et see oleks nii vahva ning et siis teeksime igasugu toredaid asju koos, aga Tema jonnib. Maal on nii tore, maal saab taimi kasvatada ja jälgida kuidas need kasvavad, sest see olevat nii hirmus põnev, kui saad hommikul minna ja uudistada, et mitu milli- või sentimeetrit on Su kartulitaim kasvanud. Ma ütlesin Maarule, et ega Ta ju päev läbi  ei jälgi taimekasvu, et mis ülejäänud ajaga teeb? Selle peale vastas Maaru, et no siis Ta läheb vaatab kas postkastis on midagi ja siis peseb palju nõusid ja siis läheb paari tunni pärast uuesti oma taime uudistama  ning uurib taime olukorda. Vauuu, soo eksaiting! Ma ei suutnud väga seda uskuda, sest Maaru, kes oli täielik linnapreili on nüüd maakas.

Sel nädalal on mitu korda tulnud Joosepiga jutuks erinevad mehetüübid, keda naised eelistavad ja otsivad. Mulle näiteks meeldivad tugevad, iseseisvad, targad, või lühidalt öeldes, et mees, kes suudab elus hakkama saada ka üksi olles ning suudaks vajadusel ka oma peret kaitsta. Kuid viimasel ajal on kuidagi selle veganiajastuga hakanud naised otsima just selliseid hästi emotsionaalseid mehi. Konkreetne soov oleks näiteks, et mees ei huvituks militaarasjadest, ei käiks valimas, sööks taimi, käiks joogas, oleks hingestatud, ei ropendaks jmt. Kuid mul tekib kohe küsimus, et kas selline mees suudaks kaitsta ka oma peret? Joosep on näiteks arvamusel, et sellised mehed on lödipüksid ja tekitab Temas küsimust, et kuidas taoline mees suudab kodu kaitsta, kui ei tohi vägivallast midagi kuulda ja vitsutab kahe suu poolega ristikheina.

Täna laulmast tulles hüppasime seltskonnaga Ringteelt bussi peale ja saime paar peatust sõita, kui äkki bussijuht peatus ja käskis meil maha minna. Tal nimelt olevat tööpäeva lõpp. Meil kõigil oli selline nägu peas, et mis mõttes??? Kus Ta varem selle infoga oli? Õnneks oli meil Linda kaasas, kellelt saime teada, et oleme Tähe bussipeatuses. Egas midagi, tõmbasin traati Macile ja too Googeldas ja seletas, et kuhu minema peame. Janet tegi superhästi tööd, sest uued marsruudid on alati ju nii põnevad. Kuid Macil hakkas meist vist kahju ja nad otsustasid T.-ga autoga meile järgi tulla. Kuigi kõndida oli ka mõnus, aga soe auto oli veel mõnusam.
Ma ei mäleta miks, aga koju jõudes läks kuidagi teema selleni, et mismoodi tuleks pimedale inimesele tänaval läheneda. Ahjaa, Linda õde oli vist küsinud ja siis Joosep ütles, et selja tagant, et pime ei näeks. Hah, Joosepil on toredad naljad. Mulle nii meeldivad sellised absurdinaljad. Aga ongi tänaseks vist kõik...kuna on Volbriöö, siis hakkame õudukat vaatama.

PS. Mõtlesin, et järgmine aasta võiks ikka ise ka minna Volbrikat tähistama ja paneks Janetile musta keebi peale ning rakmete külge kinnitaksin väikese luua. Noh, eks näis, kas see on mul ka aasta pärast meeles, või kas ma veel pesitsen Tartus, sest Nõmmes oleks seda suht mõtetu teha.

Ma ei tea, aga üldiselt mulle ei meeldi viimasel ajal kirjutada blogimisvõistluste kuuteemadel. Võib-olla on asi selles, et see võistlus on kestnud peaaegu juba aasta ja kuradi raisad (loe: konkurendid) ei taha välja ka langeda. Aga võib-olla on asi minu kinni kiilunud mõtlemises kinni, või täiesti võimalik on, et asi on lihtsalt laiskuses ja viitsimises.  Kuid mina ei saa ju ometigi alla anda, sest ma lubasin iseendale, et panen selle võistluse kinni ja nii ma siis tiksun siin õnnetult ja halan kõigile, kes viitsivad kuulata ja neile ka, kes ei viitsi, et kui raske kuuteema jälle on jne.

Isajänesest on teema huvitav ja olen mõelnud erinevate asjade peale, et millise nurga alt läheneda aprillikuu teemale. Kui lugeda minu blogipostitusi, siis ehk olete märganud, et mulle ei meeldi väga lühidalt olukordi või sündmusi kirjeldada (kuigi viimasel ajal olen ma üritanud end rohkem kokku võtta, sest ma olen hakanud mõtlema, et kellele see pikk kirjeldusjoru ikka meeldida võiks). Lisaks ei tiki ma oma tekste täis mingisuguste mõtetute pikkade ja tarkade sõnadega, sest olen arvamusel, et lihtsuses peitub võlu. Eriliselt häirib mind taoline  sõnavara kasutamine Mihkel Raua sõnavõttudes, sest see jätab mulje nagu inimene üritaks enda tarkust, ego ja tähtsust üle paisutada. Inimesed soovivad kuidagi oma jutuga teha suurt kunsti, levitada tarkust ja / või peita oma uhke sõnavara taha mingisugust kolmandat kompleksi. Aga kui ma ei saa tonnide viisi aru millest Ta küll räägib või miks Ta seda räägib, või miks Ta seda niimoodi peab rääkima, siis ma ei viitsi ka pikalt kuulata. Las kuulavad ja loevad siis need, kes aru saavad :)

Oma sõnavaras proovin ma vältida teadlikult igasugu slänge, kuid eks kohati lipsab ka neid sisse. Vahel jääb lihtsalt emotsiooni kirjeldamiseks tavapärasest ja igapäevasest keelekasutusest puudu ja siis tuleb natuke vürtsitada teksti mõne uue või laenatud sõnaga. See küll otseselt sõnavarasse ei puutu, aga mul on üks selline pisikene hobikorras kogumik, mida ma aegajalt täiendan. Ma nimelt kogun eesti keelseid sõnu, mis on kahe / kolme tähendusega (nt kastan, tulp, lõhe, toll, lood jt).

Kokkuvõtteks ütleks, et meeldib lihtsus, kuid on tõesti selliseid olukordi, kus tegelikult keerukam sõna võtab olukorra palju lihtsamini ja kiiremini kokku ning siis on see igati mõistlik kasutusviis. Samuti pooldan ma erinevate uute sõnade kasutusele võtmist, mis kuidagi muutuvad inimestele suupäraseks ja kui keegi ütleb, et sellist sõna ei esine eesti keeles, siis ütleks so what? Keel areneb ja uuenebki läbi aja ning kui läheksime ajas tagasi kasvõi 50 aastat, siis leiaksime sealt nii mõnegi sellise sõna, mida tänapäev enam ei kasuta. Inimesed ja kultuur loovadki keele, kuid mina tahaksin loota, et eesti keel ei sure välja ja ei minda väga hulluks igasugu slängide ja lühendite kasutamisega. Mulle kohe üldse ei meeldi lühendid. Seda kohtab eriti internetis. Miks ei või inimene kirjutada vastuseks "jah", pidevalt kohtan "jh". Kas tõesti on niii raske see üks täht sinna vahele kirjutada? :S

Nii, mu kokkuvõte läheb oma raamidest nüüd täitsa välja, kuna läksin taas hoogu ja ma ei hakka uuesti kirjutama, et mulle meeldib lihtne sõnavara, sest usun, et kõik said sellest juba aru. Igatahes ärge selle võõrsõnaga väga hulluks minge, eks ole! ;)

Kui vaadata minu viimast postitust, siis võisid paljud vabalt arvata, et ma olen talveunne jäänud, kuid tegelikult asi nii hull pole. Mul on lihtsalt meeletult kiired ajad - usual thing! :D
Mõni aeg tagasi oli uudistes juttu järjekordsest kevadisest probleemist, kui inimesed hakkavad suurpuhastusi kodudes, garaažides, kolikambrites, pööningutel ja suvilates tegema, siis ühtäkki avastavad, et neil on nii meeletult palju rämpsu, millest on vaja lahti saada. No kõik tundub ju igati okei ja ega koristamises polegi mingit probleemi, vaid probleemiks on see, et mingi taunikari arvab, et maru lahe ja ainuõige koht on oma sodi vedada metsa alla. Ma isegi ei vabanda, et neid inimesi taunideks sõiman, sest ausalt ka, terve mõistusega inimesed ei tassi metsa alla oma katkiseid külmikuid, telekaid, tolmuimejaid või mis iganes muud kraami.
Nagu teate, siis minu suure kaasabiga andis ka meie tolmuimeja otsad ja mul ei tulnud kordagi pähe viia see metsa karuperele, et karuema saaks suvel tolmukotti mustikaid korjata ja karuisa saaks metalltorugajänesel üle turja virutada. Hoopis otsisin netiavarustest infot, et kuhu taolist kraami saab ära anda ja voilaa...Tartu jäätmekogumispunkt. Kutsusin Maria endale appi ja viisime tolmuka minema ning seda täiesti tasuta. Seal ei võeta mitte mingisugust rahalist tasu rämpsumaha laadimise eest, vaid olid pigem äärmiselt positiivsed, et inimene tõi oma vana kodutehnika õigesse kohta. Pärast eilset mõistan ma neid metsareostajaid veel vähem.

Kui juba linna peal ringi tuuritasime, siis läksime tõime SmartPOSTi pakiautomaadist ühe minu paki ära, mis tundus alguses nii raske, et plaanisime Mariaga kutsuda Joosepi appi, kes tassiks kasti autosse. Aga kuna Maria pole mingisugune papist tüdruk, siis vedas ise, paari puhkepausiga, kasti autoni. Kasti peal oli kirjas, et kaalub 0 kg, mille peale Maria küsis humoorikalt, et huvitav kas nad kaalusid seda elevandikaaluga või? Ma proovisin ka siis seda pakki tõsta ja see oli lausa nii null kilone, et ma oleksin äärepealt endal naba paigast tõstnud.

Minu tavapärane söömisviis

Linda nõudis, et ma kirjutaksin kuidas Ta võileiba sööb. Ma küll ei tea mis selles nii erilist on ja keda võiksid huvitada Tema võileivad ning pealegi on Lindal endal ka blogi, kus võileivajutte kirjutada, aga EII. Kui ütlesin, et ma ei tea mismoodi sööb, siis ütles, et võtab ampsu, närib ja neelab alla...hmm, see on küll uudne viis võileiva söömiseks...peaks ka proovima.

Käisin täna Otepääl Andrus Vaariku stand upi vaatamas "Mõtlemine on seks". Ütlen kohe alustuseks ära, et kuigi ma vahepeal avastasin end võrdlemast mismoodi oleks see või teine asi Jan Uuspõldi esitluses kõlanud, siis mulle ikkagist väga-väga meeldis Vaariku etteaste, sest siin oligi oluline just näitleja vanus.
Ma ei hakka kindlasti tervet stand upi siia ümber kirjutama, kuid mõned lemmikumad ja värvikamad kohad etendusest tahaksin küll meenutamiseks üles märkida.
Kui keegi küsib, et mis tähtkujust Vaarik on, siis vastab, et mägra-aastal sündinud ateist. Edasi rääkis, et eestlased on lisaks äärmiselt ebausklikud. Kas olete kuulnud, et küünlast ei tohi suitsu süüdata? Miks? Sest see toob ebaõnne. Kuid inimesed keskenduvad valele asjale. Küünal ei too ebaõnne ega küünlast suitsu süütamine, vaid suitsetamine toob kopsuvähi. Kõige toredam on see, et kuskil kirjutati, et suitsetamine vähendab elu pikkust 13 sekundit, aga teises artiklis kirjutati, et naer pikendab elu 7 minutit. Suitsetad ja naerad vaheldumisi ning hoiadki asjad omavahel balansis. 
Räägitakse, et 13 ja reede toovad ebaõnne. Jällegi...inimesed keskenduvad ebaolulisele asjale nagu numbrile 13. Oluline on see, et on reede, pikk töönädal on selja taga ja nüüd saab minna lõõgastuda ja pidu panna...oleme noored ja ähmi täis, lähme ja hüppame madalas vees vette. 13 on lihtsalt selles mõttes hea kuupäev, et palgapäevast pole veel nii palju aega möödas, et kogu raha oleks otsas.
Redeli alt ei tohi läbi minna. Miks? Toob ebaõnne. Missugust ebaõnne see toob? Tegelikult on nii, et kui redel viib kuskile üles, siis järelikult seal üleval toimetatakse midagi ja on loomulik, et Sa ei roni redeli alt läbi, kui Sa ei taha, et Sulle just segumasin pähe kukuks. Olete kindlasti kuulnud ka, et must kass läks üle tee ja nüüd tabab Teid ebaõnn. Mida Sa vahid kassi? Jälgi liiklust! Pärast ärkad haiglas kubemeni kipsis ja ütled, et ebaõnn. Mis krdi ebaõnn?!
Inimesed on oma uskumustega nii umbes, et kõige levinum usk eestlaste seas ongi umbusk, inimesed lihtsalt usuvad end erinevatest asjadest sõna otseses mõttes umbe. Pidevalt üle vasaku õla sülitamisest on suur oht saada endale kaelaradikuliit.

Vaarik rääkis veel, et käis ühe tuttava matustel ja seal oli üks eriline ilmalik matusetalitaja. Too matusetalitaja muutis oma sõnavõtuga kogu matuse tohutult süngeks, raskeks ja dramaatiliseks ning pigistas leinajatelt viimasegi pisara välja. Kui kõik nutsid haua ääres, siis matusetalitaja lausus: "Minu töö on siin nüüd tehtud ja mul on hea meel, kui sain kasvõi natukenegi Teie leina leevendada..."
Miks peaksid olema matused rasked ja sünged? Miks ei võiks mälestada lahkunut inimest positiivses võtmes ja rõõmsalt ning läbi selle Teda endale mällu talletada. Vaarik rääkis, et Ta on matnud ema, isa, venna ja on naerutanud kolm kabelitäit rahvast.
Kui Marko Reikop intervjueeris Vaarikut, siis uuris, et kumba Vaarik eelistab, kas matmist või tuhastamist. Vaarik vastas:"Ma ei eelista siis enam midagi."
"Sul siis pohhui?"
"Ei, mul ei ole pohhui. Ma olen siis lihtsalt surnud..."

Noh, need olid ainult üksikud katkendid ja ma ei tahakski rohkem siia kirjutada sellest stand upist, kuna kardan, et ma rikuksin need head kohad ära...ma pole ilmselgelt vanameister Andrus Vaarik, kuid loodan, et keegi, kes pole veel jõudnud seda etendust vaatama, siis minu postitus tekitas natukenegi huvi ja lähevad tsekivad ise stand upi ära.

Ma jäin selleks nädalavahetuseks taas üksi, sest Joosep läks metsa suurte poiste mänge mängima, kuid õnneks on mul kodus kaks valvurit - Janet ja Python. Kuigi ega mind pole vaja valvata, sest keegi ei julgeks mind praegu röövida, kuna mu silm otsustas lambist üles paistetada ja kui ma ütlen paistetada, siis ma ei mõtle, et oioi mu silm on natuke turses, vaid ma mõtlen, et mu lollakas silm on konkreetselt PAISTES. Aga vähemalt, kui Mac eile mind nägi, siis lohutas, et kui ma hääääästii suured mustad prillid ette panen, et siis kannatab minuga koos olla küll.
Ma pole mehelt peksa saanud, pole traumat saanud, pole ise midagi teinud, pole kompressi teinud, pole uut kreemi kasutanud, pole uusi ravimeid võtnud ja allergiat ka pole, aga vasak silm on kenasti paistes nagu ma oleksin pool aastat järjest maganud ainult vasaku näo poole peal ja silmal oleks nüüd ränk unepaistetus. Valus on ka...niuks! :(
Käisin reedel isegi TÜ Kliinikumi silmakliiniku erakorralises, kus mulle öeldi, et silmad on rahulikud ja et nad ei oskagi kohe öelda, et mis mul viga on...või no olgem ausad, minul pole viga midagi, ainult silm on vigane. Igatahes kinnitati, et mingisugune põletikutekitaja kindlasti on olemas (hea teada) ja seepärast kirjutasid nad mulle salvi, mida pean nüüd kaks korda päevas silma sisse ja peale mäkerdama.
Ahjaa, eile, kui T. rääkis, et käis silmaarstil nägemist kontrollimas, siis olevat arst öelnud T.-le, et nägemine on suhteliselt ühtlane ja ma leidsin selle peale jällegi ühe positiivse asja oma pimeduses...minu nägemine on ka suhteliselt ühtlane...vähemalt midagigi positiivset. Oeh, ma olen ikka nii vaimukas, ise ka ei usuks, kui ei tunneks end :D
Aga ega mul vist rohkem erilisi uudiseid polegi. Eile käisime Maria ja koertega jalutamas mööda Emajõe äärt (minu valitud marsruudil) ja siis avastasin, et seal on samasugused vahvad kiikpinged nagu Kassitoomel ja vaatega jõele...hästi-hästi ilus ja mõnus ja ma võtsin nüüd selle marsruudi oma suvistesse plaanidesse ja kõik sõbrad viin sinna jalutama.
Üks seik eilsest jalutusest meenus veel. Nimelt, kui hakkasime maja eest ära liikuma, siis vastu tulid meile umbes 5-7 teismelist ja loomulikult esimese asjana nad märkasid Janeti helendavat kaelarihma, siis rakmeid ja siis hakkas üks tüdruk suhteliselt valjult kõigile teavitama...umbes et minge eest ära...pime tuleb, pime tuleb, pime tuleb, pime tu... Kuid järsku jättis oma lause pooleli, kuna märkas mind enda kõrvalt mööda liikumast, ma vaatasin Talle otsa ja naeratasin ja tüdruk lausus kohmetunult: "Oih, vabandust!"