Eelmise nädala Naistelehes, mis ilmus neljapäeval, oli artikkel ka minust. Jutust on mul tavaliselt suht suva, sest minu jaoks pole seal miskit uut. Aga mind alati huvitavad pildid, mis sinna juurde lisatakse ja siis käin ringi nagu päeva kõige hullem peavalu ja muudkui uurin, et mismoodi ma seal pildi peal välja näen. Ma ei lepi vastusega, et hästi, kena, ilus, armas vms. Tahan detaile. Kuna kõigile pole antud kirjeldamisoskust, siis nopin kilde võimalikult erinevatelt sõpradelt ja saangi omale pildi. Must have küsimus on mul alati silmade kohta...no näiteks, et kas vaatan otse kaamerasse ja muidugist ei vaata ja nii ka seekord...that's so me.

Kuna ma viimasel ajal siis veedangi rohkem aega ema pool, kuna olen beebi Rocki

valves, siis oli ema see, kes ostis möödunud neljapäeval Naistelehe. Istusime siis köögilaua taga ja keskendusime ajakirja veergudele. Kõik oli ilus ja tore, kuni nende ridadeni, kus tuli juttu laserravist ja kui palju ma seal käisin jne. Emal hakkas hääl värisema ja hakkaski nutma ning ütles, et ta ei suuda lugeda, et kõik tuleb meelde. Ema on mul alati minu nägemisekaotust väga raskelt üleelanud ja ma täitsa mõistan seda. Ema on ema ja kõik emad elavad oma laste traumasid ja juhtumisi raskelt üle. Aga kuna mina ei osanud nägemisekaotusesse kuidagi dramaatiliselt suhtuda, siis see periood pole minu mälestustes mitte mingilgi moel mustades toonides või hirmsa mälupildina, vaid üks eluetappe, millest tuli lihtsalt läbi minna.

Kuid kuidas siis lohutada oma lähedasi, kui ma ise ei tunne otsest kurbust või puudust nägemisest? Võib-olla  polnud see just kõige parem viis nutva ema lohutamiseks, aga ma ütlesin: "Ah, mis Sa nutad...oli mis oli, nüüd olen ma pime ja elu läheb edasi..." (ma vist ei saa "Aasta Lohutaja 2015" auhinda?).

Igatahes, kui kellegil teist on veel eelmise nädala Naisteleht soetamata, siis võib teil veel õnneks minna, kui kähku jalad kõhu alt välja võtate ja lähimasse kioskisse jooksete.

Jah, see on elanik, kellest ma pole jõudnud veel kirjutada, kuigi ta saabus meie juurde juba augustikuu alguses. Ta on must, karvane, välimiselt suur, sisemiselt titt mis titt ja kui ma jõuan kasvõi hetkekski mõelda, kui tupsununnu ta on, siis järgmisel hetkel ripub ta oma piimahammastega mul mokkade küljes või naksab kannist (see ei ole enam nii nunnu). See tegelane on siis meie, nüüdseks 5-kuuseks saanud, suure šnautseri isane kutsikas, kes meie juurde tulles kaalus tagasihoidlikud 27 kg ja ema pidi end kõrvitsaks ehmatama, kui nägi seda elevanti autost välja koperdamas...just nimelt koperdamas. Suur võib ju see meie Rocki olla, aga lihast pole ollagi ja siis pole eriti, millele oma kogukat skeletti toestada ja nii ta ebakindlalt ringi vänderdabki.

Tegelikult oleksin ma tahtnud kohe Rockist pasundada, aga mul polnud ühtegi pilti temast ja kui aus olla, siis pole ka praegu mitte ühtegi fotot ega videot, mida siia jagada :( Nii, et sorry, et pean teile jälle pettumuse selles osas valmistama (aga no ise olete selle tee valinud, kui loete vabatahtlikult pimeda blogi. Oleks ma nägija, siis klõpsaksin kohe jooksu pealt mõned pildid).

Rockil on ka mingi eri pikk ja peen nimi, mida andis alles pähe õppida: Phoenix Emperor Real Rolex Rock. Ma üritasin nime järgi Googeldada ja pilte leida, aga no ilmselgelt sain ma otsingutulemusteks ainult käekellasid :D

Rocki on siis minu sünnipäevakink emalt, kes arvas, et Rockist võiks minu järgmine juhtkoer sirguda, milles mina julgen sügavalt kahelda. Mõistuse ja nutikuse poolest on šnautser ülim ja super juhtkoerakandidaat, aga kuna ta on ikkagist võitluskoer, siis arvan, et nii mõnigi inimene võib keset tänavat insuldi saada, kui ma sellise uhke habemikuga vastu jalutan ja kuna ma sõidan tohutult palju ühistranspordiga, siis suure tõenäosusega peaks ülejäänud bussirahvas maha kobima, kui mina oma vasikaga peale ronin.

Muidu kasutatakse šnautsereid ka võistlus- ja jäljekoertena, aga Rocki on selline leebe ja rahuliku loomuga ning seega võistluskoeraks ei sobi (kuigi jälge võtab see eest hästi). Parema meelega istuks peremehe kõrval ja liiguks alles siis edasi, kui ka peremees suvatseb seda teha. Rocki on siis meie teine suur šnautser, ema juures on ka veel 9-aastane Scandyline Herbert Axel, kes on hetkel Rockile vanaisa eest.

Nohjah, meie Aksust ja Rockist siis pilte hetkel ei saa, aga võite niisama uudistada, et milline see šnautser siis välja kah näeb.

Täiendus: Linda tuli kirjutas mulle privas, et mul on täitsa pilt olemas Aksust ja Rockist...nii, et jagan seda ka teiega (ignoge mind, kuna ma eksisin ka pildile ära).

Aks on paremal, Rocki vasakul käel :P

Minu sünnipäevani on jäänud loetud päevad ja mul pole ikka veel mitte midagi kindlat paigas...või no välja arvatud see, et ma saan aasta vanemaks ja et tahaksin stiilikat teha, aga kus, vot see on küsimärgiga. Mõtlesin, et kuna mul on tulemas selline väiksem ümmargusem juubel, siis võiks asjale läheneda huumoriga ja stiiliks võiks olla memmed ja taadid või vanaemad ja vanaisad...nii kuidas keegi soovib. Kindlasti võiks olla sõpru, kellel on äge ruuduline pintsak, pruunid viigipüksid ja ühel korralikul härrasmehel ei puudu ka kikilips. Kindlasti prouadel võiksid olla klõpsakaga kõrvarõngad (mäletate ju küll, need mis vanaema ehtekarbis olid). Ruudulised, lillelised ja ühetoonilised kleidid, mis on kindlasti üle põlve, pikk ja soe pesu, tripid, kombineed, pruunid põlvikud ja sukad ning rullisoengud. Kuna inimesed on kõik teadupärast erinevad, siis võiks igaüks end riietada talle omanäolise niššiga. Kes on rohkem näiteks selline pedagoogi olemuse ja välimusega, kes rohkem selline vanaema tüüpi sussisahistaja, kes selline härrasmehest casanova, kes omaaja tubli ja silmapaistev spordimees ja võib-olla tuleb keegi üldse pidžaamas otse haiglast või hooldekodust. Kõiksugu lisatarvikud on lubatud: rulaatorid, kargud, jalutuskepp, kudumisvardad, ridikül, kübarad,ketiga lugemisprillid, piibud, vuntsid,traksid, kukepüksid, pikad sokid, ruudulised särgid ja püksid, ajastu kohane meik jmt. Ma ise mõtlesin endale selga orgunnida mingisuguse 50-date lillelise kodukitli, toasussid, millega ringi sahistada, suured lokirullid koos võrguga peas ja pooleliolev meik näos.

Lisaks mõtlesin sünnipäevalistele uued nimed loosida ehk selle nime, mille uksel endale pimesi tõmbab, selle nime endale rinda ka saab. Sellise vanemaaja nime. Näiteks: Eevald, Ilse, Leida, Elfriide, Paul, Arvo, Aksel, Valdur, Milvi jne. Hah, ja kuna mina fännan kõiksugu ägedaid mänge, siis peame tegema pensionäridele ka mõned ringmängud. Üks sõpradest peaks end kindluse mõttes riietuma ka medõeks, kuna pidu võib käest ära minna ja vanemaea inimestele kurnavalt mõjuda. Seepärast peabki olema keegi, kes hoiab silma peal meie vanaemadel ja vanaisadel, et vererõhk ei kipuks liialt kõrgeks minema.

Kuid nüüd ongi mul kõige raskem osa ees...

a. kus korraldada stiilikat ja kust tellida catering? (soovitusi tahaks pigem Tartu kohta).

b. kui õige päev on 23. september ja see jääb nädala keskele, siis kas pidada pigem varem või hiljem?

c. muusikasoovitusi? Artur Rinne? Georg Ots? Estraad? Nendega on muidugi selline lugu, et kui terve õhtu peaksin ainult sellist muusikat kuulama, siis kardan, et mul kukuvad kõrvad küljest ära...

Kui ma ei saa kõiki detaile paika, siis jätan stiilika ära, sest ma olen ju see haiglane perfektsionist, et kui minginegi detail on puudu või paigast ära, siis pooliku värgiga ma lihtsalt ei lepi.

Oma kiire elutempo juures ei ole ma viimasel ajal eriti ajalehti juhtunud lugema ja telekapult on ka võõraks jäänud. Kuid eile sattusin feissis lugema järjekordset üleskutset, kus palutakse heade inimeste abi väärkoheldud koerte tervisekulude katteks. Krt, sellistel hetkedel, kui loen, et jälle on keegi oma lemmiku hüljanud, väärkohelnud või lihtsalt keegi taun on piinanud looma, siis tahaks selle olevuse kõripidi pihku võtta...(tsiteerides Joosepit: "...ja peapidi vastu trepiäärt virutada!").

Tavaliselt, kui Joosep selliseid karme sõnu ütleb, siis kipun teda veitsa noomima, et ta ei oleks nii agressiivne, kuid mul sai ka mõõt täis. Ma lihtsalt ei saa aru, et mis neil värdjatel seal südame asemel asetseb, kes hülgavad, näljutavad, peksavad, piinavad oma koeri, kasse või ükskõik mis teisi loomi ja linde. Nendest ei räägi ma üldse, kes vägivallatsevad oma laste ja naistega.

Igatahes seekord siis jättis koerteomanik oma "sõbrakesed" terveks aastaks üksi 3-toalisse korterisse, viskas maabrile mõne euri, et see käiks korra päevas koertega õues ja annaks süüa (no hea seegi), kuid ilmselgelt see pole ühele elusolendile piisav ja koerad leiti nüüd äärmiselt halvas seisus...eriti Pätu. Üks koer oli pidevalt suukorviga, sest muidu tegi koer liigset hädakisa.

Infot saate lugeda siit, et saaksite end täpsemate asjaoludega kurssi viia. Ehk leidub inimesi, kellel pole mõnest eurost kahju, annetamaks Sämmi ja Pätu heaks. Ja võib-olla on kedagi, kes sooviks pakkuda koertele või koerale sooja kodusoojust, paitusi, lustliku mängu ja vahvaid jalutusi ning seda mitte haletsusest ja lühiajaliseks perioodiks, vaid püsivalt.

Kopeerin siia ka info feissbuuki koerteomanike grupist:

Vahel on mul tunne, et kõige turvaliseim oleks see, kui ma laseksin end koopasse ära vedada ja avause ette mingi koormatäie liiva valada. ..garanteerimaks, et ma ei satuks järjekordsetesse piinlikesse ja veidratesse olukordadesse. Kuna täna oli meil järjekordne kohtumine pangas kodulaenu asjus (seekord Swedis), siis vedasin end eile Tartu ja nagu ikka, siis buss on tavaliselt see koht, kus minuga ikka juhtub.

Džännu otsis jällegi meile temale meelepärase koha ja seekord maandusin ma ei tea täpselt kus, sest kui Džännu puges istmete vahele ja ma hakkasin tema rakmeid sättima, siis minu käsi riivas kõrvalistmel olevat kotti. Kohe esimese reaktsioonina vabandasin ja uurisin, et ega minu koer ei sega ja kas tohib siia istuda, kuid vastust ma ei saanud. Mõtlesin, et noo, tundub nagu, et vist ei sega ja sättisin end istuma .  Kuid nagu ma juba kord selline väike ülemõtleja olen, siis hakkas mind närima mõte, et ma vist ikka kõnetasin kellegi kotti, sest kui kummardasin Džännu juurde, siis ei tajunud ma seal kellegi olemust ega jalgu. Pealegi, no nagu ikka, inimesed vahel ei mahu koos oma kottidega ühele istmele ära ja siis laovad oma elamise teisele istmele. Mina see eest hoidsin oma käekotti ja ema poolt kaasa antud õunapiruka kotti kramplikult süles, et Jumala eest midagi ära ei kaotaks. Kui olin umbes 60 km sõitnud, siis selgus tõsiasi, et ma siiski istun pesuehtsa inimese kõrval. Nimelt, kui Tartu oli veel jäänud sõita üle 60 km, siis hakkas minu kaasreisija oma kotilukuga mängima...kinni-lahti-kinni-lahti. Eii, ma ju üldse ei friikinud ära, ma tõsiselt mõtlesin, et minu kõrval istub ilma jalgadeta psaiko, kelle ma olen oma juhtkoeraga närvi ajanud ja nüüd ta mängib peas mõttega, et kas tõmmata oma kotist pussnuga välja ja see mulle kõrri susata või mitte.

Kui see pole veel piisavalt imelik, siis täna tagasi sõites istusin ma üksi, aga mingi hetk tuli minu kõrvale inimene (keset sõitu lihtsalt otsustas tulla ja maanduda minu kõrvale). Hingas väga raskelt ja sügavalt mulle kõrva. Mõtlesin, et krt, see ei ole küll päris normaalne ja võib-olla kujutan ikka asja endale ette ja otsustasin asja lähemalt kontrollida. See nägi siis välja järgmiselt...ma lajatasin suvalt käega kõrvalistmele...ma mõtlesin, et no matter whats gonna happend...mind vabandab välja see, et olen pime. Mnjah, mu käsi maanduski jah seda kellegi jalal ja see kellegi jalg oli paljas ja karvane. Nojah, ma vabandasin, et inimest sedasi traumeerisin, aga kuna tema mind ka traumeeris (võib-olla eneseteadmata), siis uurisin, et miks tuli poole sõidu pealt minu kõrvale istuma. Meesterahvas vastas viisakalt, et see võib kõlada imelikult, aga ma lõhnavat nii hästi ja kuna tal on lõhnafetiš, siis soovis lähemalt minu lõhnaaroomi nuusutada.

Whateeee faaaakkk?! Please, somebody rescume here right now! Nagu päriselt, see inimene oleks võinud mulle vähemalt valetada...a la, et läks tagareas oma naisega tülli ja vaja rahunemiseks uut istekohta või värskemat õhku...mida iganes. Raisk, mul tõusis vererõhk pilvedesse. Vabandage mind, et ma nii reageerin, aga minu jaoks on see toooo vierdo, sest mul endal pole kombeks käia ja nuusutada inimesi ning lõhna põhjal valida reisikaaslasi. Pealegi oli bussis täiesti palju vabu kohti, aga eiii. Päriselt ka, oleksin tahtnud seal samas aknast välja imbuda. Ja vähe sellest, et Džännul on laudade ja lauaaluste kiiks, siis on Džännul ka meeste jalgadefetiš...for real. Ta peab saama asetada oma käpad ja pea meeste jalgadele ja nii ka täna. Mina muidugist üritasin jalgade juurde roomamist oma kabujalakestega piirata ja takistada, kuid selle peale sain ma Džännult järjekordse etteheitva näoilme.

Kui arvate, et sellega minu seiklused lõppesid, siis oh ei. Vähe sellest, et ma elan psaikode hirmus, siis pidi täna minuga otseloomulikult ka midagi piinlikku juhtuma. Panka minnes panin end viisakalt riidesse, et natukenegi inimese moodi välja näha: heledad teksased, must pluus, mustad kontsakingad ja mantel ning kuna suvel ei käinud ma absull kontsakingadega, siis loomulikult igaksjuhuks plaasterdasin ma oma armsad varbad ja kannad korralikult ära.

Kuna aeg on minu puhul halastamatu (ma ei tea kuhu see koguaeg kaob), siis oli mul natsa hurry. Tormasin Toomemäest sellise turboga alla, et higipull otsa ees. Sain Joosepiga kesklinnas kokku, jõudsime nõustaja juurde 2 minutit varem ja kui pangast lahkusime ning bussijaama jõudsime, siis avastasin mina, et oii näe, mul tilberdab musta kontsakinga peal nahavärvi leikoplaaster. Suurepärane, jätsin kindlasti endast väga hea mulje! :D

Pangas oli ka see humoorikas vahejuhtum, et kui kodulaenu jutud said räägitud, siis uuris Joosep, temale omaselt, möödaminnes ka aktsiate ja võlakirjade kohta. Kuna laenuhaldur on ka majandusinimene ja Joosepit paelub ka majandus, siis seal nad üheskoos uurisidki kõiksugu graafikuid ja tabeleid ning rääkisid tähtsaid jutte. Ma lihtsalt istusin seal ja muigasin, et päris huvitav teemavahetus. Joosep pärast ütles, et tegelikult ta läkski aktsiatest rääkima, et võttis minu niisama kaasa.

Meie oleme igatahes vihmasteks ja poristeks ilmadeks nüüd valmis või no, kui päris täpne olla, siis Janet on valma. Kuna iga Jumala kord, kui me lähme vihmaga õue või kui asfald on märg, siis naaseme tuppa nii, et Janet on vahepeal end Pipiks maskeerinud ja minul on sopapritsmed nabani. Ühel korral, kui läbi tormi ja saju vantsisime Kiku poole, siis selle 1,9 km jooksul suutis Janet mu nii sopaseks jalutada, et suisa üks meesterahvas tuli minu juurde ja uuris murelikul hhäälel, kas saab mind kuidagi aidata või on äkki mul midagi vaja (ma ei tea...paar kuive ja puhtaid pükse kuluks küll ära...saate laenata?). Ma nägin ilmselgelt välja nagu oleksin terve tee Kiku juurde roomanud, mitte aga kahel jalal inimese kombel kõndinud.

Tegelikult on ikka päris suur peavalu selle koera pesemisega, kui oled vähemalt paar tundi vihmas ja liivas ligunenud. Pesta võite oma sõpra nii palju kui süda lustib ja hing ihkab, aga mingil määral pudeneb ikka seda liiva hiljem toapõrandatele. Üle ja ümber ei saa ka märja koera haisust, ma võin koeri armastada palavalt ja fännata sajaga, aga märja koera lõhna osas jääksin ma siiski oma hõisetega tagasihoidlikumaks. Seega on koerte vihmakombekas üks igati kasulik ja praktiline asjake. Mina soetasin enda popsu kompsi Pärnu Keskuse uuest loomapoeketist Pet City, mis tundub olevat uus poekett Eesti turul. Kombekas ise on meie põhjanaabrite oma toodang, firmaks Rukka.

Firma ei ole keskendunud ainult lemmikloomade riietusele, mis kaitseks vihma ja tuule eest, vaid suurem osa toodangust valmistatakse motospordi tarbeks.

Tegin ka mõned klõpsud Janetist, et saaksite pilgu peale visata, mida see koerakombekas endast üldse ette kujutab ja kui hästi selga istub. Enne ostu tuleks siis ära mõõta koera kehapikkus ja selle järgi saate oma sõbrakesele hästi istuva vihmakeebi. Värvivalikus on kollast, sinist, lillat, pruuni ja siis selline roosakas, mis Janetil pildi peal seljas.

Me ostsime kõigile oma perekoertele sellised praktilised kombekad ja kõigile istuvad need selga nagu valatult. Veel tahan tähelepanu juhtida sellele, et see pole mingi vakstu, mis ajaks naha hauduma ja ei lase koeral hingata, vaid tegu on äärmiselt nahasõbraliku materjaliga, millel on ka õhuke sisevooder. Selja peal on ka suur lukuga tasku, kapuuts on eemaldatav ja kaelarihma karabiini tarbeks on tehtud eraldi spetsiaalne avaus. Sai vist nüüd piisavalt reklaamitud ja nüüd jõuame selle kõige põletavama küsimuse juurde. Palju selline luksus kah maksab? Janeti suurusele koerale mõeldud kombekas, mille kere pikkus on 70 cm, maksab 51,90€. Kui kellegil tekkis huvi, siis mina jagasin kogu oma info letti ja kes ei jaksa seda soetada, siis võite lihtsalt pilte imetleda ja rõõmustada, et juhtkoer Janet saab edaspidi oma tööd teha kuivades tingimustes :D

Ütlen kohe alguses ära, et minu kuuteemalise postituse läbi muinasjutukogumikud lisa ei saa. Las need jääda ikka vendade Krimmide ja J.K Rollingsite taoliste talentide pärusmaaks. Kui blogimisvõistluse järjekordne kuuteema avalikustati, siis mõtlesin küll päris pikalt, et millise nurga alt antud teemale läheneda. Kõik me teame ju selliseid muinasjutte nagu "Lumivalgeke ja 7 Pöialpoissi", "Tuhkatriinu", "Uinuv Kaunitar", ", "Okasroosike", "Pöialliisi", "Rapunzel" jpt. Praegu sai siis nimetatud just minu enda lapsepõlve muinasjutte, mida enamik meist võib praegu oma lastele peast jutustada. Muinasjutt on siis väljamõeldud lugu, kus võitlus käib hea ja halva vahel ning lõpuks pääseb ikka headus võidule.

Ei, ma ei taha teile defineerida muinasjutu olemust ega targutada, mismoodi üks muinasjutt peaks kulgema, vaid...kas olete kuulnud või mõelnud, et miks inimesed kasutavad heal järjel inimeste elude kirjeldamiseks järgmist fraasi: "Nad elavad nagu muinasjutus"? Selles mõttes, et kui teie tahaksite teiste meelest ka elada muinasjutulist elu, siis peaks teil olema palju raha, uhke maja ja suvekodud, reisima, ilusad ja võimsad autod, aiapeod, teenijad, isiklik lennuk ja jaht, armastav ja seksikas kaaslane, šhampanja ja kaaviar jne. Aga keegi justkui ei tule selle peale, et selle n-ö ilusa fassaadi taga peitub samamoodi palju ebameeldivat...noo, nagu igas välja mõeldud muinasjutus, siis on ka selles palju ihaldatud päris elumuinasjutus olemas kurjad võõrasemad, kadedus, musta maagiat, valetamist, ahnust jne. Ja kui nii asjale läheneda, siis mina küll ei soovi muinasjutus elada, või kui, siis ainult sellises tagasihoidlikumas, kus ei pea kurjade inimestega koguaeg jagelema ja jebima, vaid minu väikeses muinasjutus oleks hubane ja armas kodu, koer, laps, sõbrad, kindel sissetulek, hobid, aeg iseendale ja teiste abistamiseks ja elukaaslane, kellega seda muinasjuttu jagada. Ühesõnaga ma arvan, et me võime ise endale muinasjutu luua, aga mitte ilmtingimata materjaalse väärtusega. Sellised mõtted siis kuuteemal.