Teate sõbrakesed, selline e-pood nagu 1it.ee, mis on põhimõtteliselt kasutatud rüperaalide meka ja üks tänavu EBA toetajatest, kuulutas välja võistluse, mille auhinnaks on *paramparamparaa* sülearvuti! Just nii. Ja selleks ei pea mitte midagi kontimurdvat tegema, tuleb vaid natuke oma halle ajurakke ragistada ja mõelda välja uus geniaalne tunnuslause ehk slogan. Ja kuna teadupärast magavale kassile hiir ise suhu ei jookse, siis panin ajud viimse vungiga tööle ja minu tunnuslause oleks järgmine: 1it.ee – IGATI TASEMEL! ❤️ Või 1it.ee – IGATI TASEMEL JA TASKUKOHANE! ❤️
Esiteks, mina lähtusin endast kui tarbijast, et kui ma näen kuskil soodsa hinnaga toodet, mille tehnilised andmed on üüber head, siis minus tekitab see alati õigustatud huvi – kas see on ka kvaliteetne? Ja ma julgen väita, et enamus inimesi mõtlevad minuga sarnaselt ja ei pea soodsat hinda ainsaks ostuteguriks, sest kui see odav juust hakkab iga pisemagi asja peale karjuma-piiksuma-bluescreeni ette viskama, siis no andke andeks, aga mida ma hakkan peale sellise risuga, eksole!? Seepärast pidasin oluliseks rõhutada ja esile tõsta hinna ja kvaliteedi suhet, mida 1it.ee professionaalne meeskond pakub. See on justkui lisaboonus, kui saad kvaliteetse asja hea hinnaga. Ehh, ma panen kolmanda slogani ka siia: 1it.ee – KVALITEETNE ASI HEA HINNAGA!
Teise asjana sooviksin ma juhtida tähelepanu oma kahes esimeses tunnuslauses välja toodud tähtedemängule. Kas panite tähele, et sõnapaar „IGATI TASEMEL“ moodustab oma esitähtedest lühendi IT!? See on samuti teadlik otsus ja soov veel kord tõsta esile ettevõtte tegevusala.
Ma ise kasutan ka juba vist seitsmendat aastat Lenovo Thinkpadi, mille soetasin samuti kasutatult ning mis juba viimased pool aastat hingitseb kurjakuulutavalt. Ja sellest ei hakka ma parem rääkimagi, mismoodi mul aeg-ajalt klahvinupud kõrge kaarega minema lendavad, kui ma kribamisega liialt hoogu satun ja siis käpukil mööda põrandat oma klahve taga ajan, hehe. 😇 Seega oleks superlux, kui üks minu kolmest välja käidud sloganist saaks1it.ee uueks geniaalseks tunnuslauseks, sest mul on niiiii kohutavalt vaja uut lapakat, mis pole minu jaoks pelgalt edev tehnikavidin, vaid reaalselt abivahend. Mina ju pimedana paberajalehti ja –kirju ei loe. Enamus asju ja tegemisi käib mul ikka läbi arvuti, mis annab mulle tohutult palju iseseisvust juurde.
Seega, kui arvad, et minu slogan on tuus ja sobib nagu terabait 1it.ee veebipoele, siis alates 10. Juunist saab oma lemmik sloganile hääle anda SIIN! Hääletus kestab kuni 14. Juunini, nii et… tsop-tsop, kõik hääletama.

Ma ei tea kuidas teistes suhetes ja peredes nende muudatustega on, no kui ühel poolel tekib mingisugune geniaalne plaan, mida tahab nüüd ja kohe ja praegu teostama hakata, aga see teine pool... no see pole teps mitte seda meelt. Näiteks ühel hommikul ma ärkasin mõttega, et võiks kogu korteri mööbli üle lihvida ja peitsida ja miks piirduda ainult mööbliga... lihvime täispuidust aknaraamid ja põrandad ka üle. Joosep polnud nõus.

Meie peres on nii, et mina olen see pool, kellel on peas kogu aeg mingi mustmiljon mõtet, unistust, ideed ja mis peaaegu eranditult kõik ootavad ja tahavad kannatamatult teostamist. Hehe, esimese raksuga kirjutasin eostamist. Aga ei, eostada pole enam midagi tarvis, mul kõik juba idaneb.  Kuna väga paljud minu soovidest ja unistustest on tiba suurejoonelisemad kui niisama uute dekoratiivpatjade ostmine ja lillede vaasi sättimine, siis vajan enamasti selleks ka Joosepi abi. Aga sellega on keerulisemad, kui mitte öelda peaaegu võimatud lood.

Ma olen enam kui kindel, et siin mängib rolli inimese tähtkujule iseloomulikud omadused. Mina esindan Neitsi ja Kaalude tähtkujusid. Kord on üks domineerivam ja teine kord teine, nagu lõhestunud isiksus või nii. Näiteks Neitsina pean ma lugu puhtusest ja korrast ning ma suren vaikselt sisimas, kui pean korralageduses elama. Ma muutun närviliseks, pahuraks ja turtsuvaks. Kaalude tähemärgi esindajana suudan ma aeg-ajalt (loe: mitu korda päevas) oma otsustusvõimetusega enda elukese üpris keeruliseks elada. Painavaks ka. AGA... kui ma ühel ilusal päeval suudan siiski selle otsuse langetada, siis hoidke piip ja prillid, ma olen valmis lõputult moosima ja pugema, et seda ihaldatud tulemust saada ja no kui ei saa, siis ma olen kurb ja õnnetu. Ah, tegelt lihtsalt mossitan oma elupäevade lõpuni või kuniks ma leian uue eesmärgi.

No ja Joosep on meil pesuehtne Sõnn - kangekaelne ja rühib kindlameelselt mööda ühte ja sama rada.

Ma seletasin siin ükskord sõbrannale, et mismoodi tuleb Joosepile uusi olukordi ja ideid serveerida. No et sedasi hässsti ettevaatlikult, tundeliselt, tasakesi, infokillukestena ja siis pead kogu aeg jälgima reaktsiooni. Kui hakkab puhisema ja muutub kergelt ärevaks, siis tuleb peakest silitada ja tasasel häälel sosistada, et kõik on hästi, rahu-rahu. Paar minutit silitad ja siis ise samal ajal mõtled juba uut, leebemat sõnastust välja, et mismoodi teisele katsele minna. No ja kui märkad, et teine katse hakkab ka viltu vedama ja puhisemine tuleb tagasi ja lisandub ka peaga vehkimine ja maa kraapimine, siis tuleb vait jääda, tasakesi paisid edasi teha, suunata loom tagasi oma ennisele tegevusele, ukseriiv sulgeda ja vaikselt eemalduda. No ja siis nädala pärast tulla uuele katsele ja vaadata kuidas siis läheb selle fantastilise ideega saagida betoonseina auk ja nihutada magamistoauks teise kohta :D

See on ju suurepärane idee, sest... a. niimoodi saaksime otstarbekamalt magamistoa ruumi ära kasutada b. aknaalune saaks vabaks ja pääseksime kenasti aknale ligi c. öösiti saaks akna tuulutusse jätta, ilma, et ühel siin kael jahedast õhust kangeks ei jääks. No ja neid plusse on veel ja veel, aga mkm, Joosep pole nõus ja nii ma istun oma tapeedirullide otsas ja mossitan. Minuga küll ei pea sellist rööprähklemist harrastama. Kui mina solvun, siis mulle piisab kudrutamisest, kallistusest või  leebest sõnast, mis jätaks mulle kasvõi selle tibatillukese lootusegi, et kõik pole veel kadunud ja mul on veel võimalus oma fantastiline idee ellu viia.

Nii... on kellegil ideid või nippe, mismoodi ma saaksin selle magamistoa ukse teise seina nihutatud? :D

Eem, seda et... blogiauhindade hääletus on käimas ja teate nalja? Tegelikult hakkab see ühtlasi ka kohe-kohe läbi saama, noh nii umbes täpselt nädala pärast on asi lukus, finito, kõik, läbi, ei saa enam hääletada, the END!

Mõtlesin siis kõigile uudishimulikele avalikustada, et kellele see pimeblogija ise oma hääled andis:

Aasta uustulnuka, haha, et nagu ongi tulnukas või nii... kas see sõna ei peaks mitte olema uustulnuk? Ühesõnaga, eiljen monsteri kategoorias skooris minu hääled endale rõõmsameelne Brigita Murutar ja blogimaastiku jahmatanud Lihtsalt Linda, kes kirjutas filtrita enda suhetest, depressioonist, seksist, sõltuvustest, enesetapumõtetest jne. Aa, Margit Meikar sai ka minult ühe häälekese. Oma blogi tutvustab järgmiselt: parajalt nurjatu blogi suhetest, seksist ning (40+) naistest ja meestest.

Arvamusblogides olen ma tavaliselt iga aasta valinud Eveliisi, kuid seekord otsustasin hoopis toetust avaldada värsketele arvajatele, kelleks on Millimallikas ja minu uus vaieldamatu lemmik - Piia. Minge visake kindlasti pilk peale! ;) 

Pere- ja beebiblogides oli suht lihtne ja selles kategoorias sai minu hääle koos kallistustega imearmas, paramparamparaa... See Ei Ole Muinasjutt. Aune on lihtsalt üks ääretult armas ja soe inimene ning kui möödunud aasta sügisel BLOGITi üritusel esmakordselt kohtusime, siis istus julgelt minu kõrvale või oli vastupidi... ah, ühesõnaga me istusime kõrvuti ja oma vahetu suhtlusega jättis mulle sooja ja helge tunde sisse. Aitäh! :)

Veel skooris sealt kategooriast minu hääle Kristiina, kellel on kodus vahvad kaksikud ja no näidake mulle üks inimene, kellele ei pakuks mitmikud elevust. Topelt rõõm, topelt mure, kõike topelt. Äge! :)

Haridusblogides sai hääle minu vaieldamatu lemmik Ritsik, kes oskab alati nii kaasahaaravalt ja mõnusalt kirjutada, et lausa lust on, olenemata teemast, igat postitust lugeda. Mõjub oma olemuse ja blogiga kuidagi kosutavalt.

Kultuuriblogidega on veits piinlik lugu. Kuna ma viimased poolteist aastat olen olnud üks kõige kultuurikaugem malakas üldse, kes pole sel perioodil mitte ainsamatki raamatut läbi lugenud, isegi mitte sirvinud, siis minu tänu ja hääl mingu Manjanale, kes päästab mu kultuuritu hinge.

Elulistes blogides olen mina ka kenasti esindatud, aga kellele mina siis oma hääled andsin...

Hmm... tean, et paljud annavad oma hääle Jane blogile
, aga minu jaoks on Jane praegu  pigem pereelu ja laste kasvatamise lainel, mitte et pereelu ja lapsed poleks eluline, aga kuna elulistes on iga aasta meeletu konkurents, siis sooviks pigem teisi seekord tunnustada. Seega minu hääled läksid Merjele ja Mannzule. See viimane on minu teine kõige värskem salaarmastus, kelle juhuslikult googeldades avastasin. Tabasin end lausa mõttelt, et oskaks vaid ise ka nii laadnalt ja tabavalt ja mis peamine - kompaktselt, kõik ära öelda. Mul endal kipuvad postitused sellisteks eepostelaadseteks venima.

*Ei tea kas ma olen ainus blogija, kes endale ka hääle andis või olen ma lihtsalt ainuke otsekohene ja aus blogija, kes ei häbene seda avalikult tunnistada... aga jah, ma andsin endale ka hääle

Spordi- ja trenniblogi kategoorias tahaksin tegelikult ju kõigile hääli laduda. Ei, mitte sellepärast, et ma ise oleks hull spordimutt, aga teades meie ühiskonna kaalu- ja vähese liikumise probleemkohti, siis ausalt, müts maha kõigi ees, kes viitsivad, jaksavad ja leiavad endas piisavalt motti, et end mugavast diivanilohust välja õngitseda ja iga ilmaga sportima minna, olgu selleks rõve sompus ilm, paduvihm või lõõskav päike. Respekt! Ma pole küll spordiblogide püsilugeja, aga rohkem hoian silma peal sellistel blogijatel nagu Mariliis, Kadry-Ly ja Lauriita. Nii et seekord läksid hääled sinna! :)

Digiblogidest ei teaaa üüüühhteeegiii, aiandusblogid... mkm. DIY ja loomeblogid, ilublogid, noorteblogid, remondi- ja sisustusblogid... andke andeks, ma tõesti pole kahjuks kursis.

Ühesõnaga, kui sa tunned, et ma olen normaalne blogija, siis ma ei tea, ole inimene, mine SIIA LINGILE, vali oma lemmikud ja hääleta nii et maa must. Mina olen iga hääle üle õnnelik ja et teistest blogijatest ripakile jäänud hääled endale kahmata, siis lisan siia lõppu pisikese humoorika videoklipi, kus plaan oli kutsuda inimesi meie poolt hääletama, aga Janet otsustas omaalgatuslikult, just hetk enne filmimise algust, põõsasse söösta ja süüa seal maeiteamida, mingit okset. Eks vaadake ise oma ihusilmaga mu reaktsiooni! :D 

Hääletada saavad kõik, kellel on kehtiv e-maili aadress

Igas kategoorias saad valida kolm lemmikut

hääletama ei pea igas kategoorias, kui ei soovi

hääletamine toimub 01.05.2018-31.05.2

 Minu leiate siis Eluliste blogide kategooriast: www.puhtapime.ee/

Näeme siis EBAl ja ärge peljake, tulge astuge julgelt ligi ja öelge tsau, teeme koos selfisid ja lööme fännipatsu! :D
Edu ja teravat sulge kõigile osalejatele!

See, et ma olen aastaid nõela otsas istunud, pole vast kellegi jaoks enam mingine uudis. Juba minu linnavanaema teadis rääkida, et ma olen paadunud narkomaan, kes käib end pubides süstimas. Hehe, ma ei saa sellele väitele kuidagi vastu ka vaielda, sest on tõepoolest tulnud ette olukordi, kus olen viibinud pubis, oh kae õudu, isegi lausa mitmes erinevas joomaurkas ja siis peale väikest praadi või kokteili endale nõela sisse susand.

Kuid nüüd on nii, sõbrakesed, et sellest praegusest nõelast jääb mulle väheseks ja ma olen otsustanud üle minna kangemale nõelale ehk tätoveerimisele. Kuigi see pidavat olema üliränka sõltuvust tekitav haigus, siis ma ise loodan küll, et suudan piirduda ainult ühekordse doosiga, sest mul on ainult üks ja väga kindel sõnum, mida soovin endaga elupäevade lõpuni kaasas kanda ja ühtlasi seda ka teistele aeg-ajalt meelde tuletada, no kui märkavad mu randme siseküljel ilutsevat mõttetera.

Ma olen otsustanud lasta tätoveerida oma küünarvarre siseküljele "Ainult südamega näed Sa hästi"

Kõik, kes on lugenud Antoine de Saint-Exupéry ajatut loomingut, tundsid vist juba ära, et see mõttetera pärineb "Väikse printsi" raamatust.  Kuid ega see lause poleks ainuke asi, mille laseksin tätoveerida, vaid lause lõppu, üles paremasse nurka tahaksin ka pisikest, musta kontuuridega liblikat, kelle tiivad oleksid seest mitmevärvilised, mis sümboliseeriks elu värvikust. Liblikas peaks tulema selline õhuline, õrn ja lendlev.

Kui mõtlete, et kust nüüd ühtäkki selline soov, siis tegelikult olen ma alati salamahti ihaldanud endale tätokat. Juba pubeka ajal hullult tahtsin, sest no kõigil ju oli, aga minu vanemad ei lubanud mul oma nahka rikkuda, endal mul selleks lolluseks cashi polnud ja vanemate keelust üle astumiseks olin ma liiga pussukas. Täna olen ma selle üle maru tänulik, sest ma poleks arvatavasti praegu õnnelik mingi lambi sirgeldise või tribla üle, mis oleks olnud tehtud moeröögatuse pärast, lihtsalt sellepärast, et teistel on ju ka. Debiilsemat põhjust annab otsida.

Kuid nüüd, aastaid hiljem, kui sattusin uuesti lugema "Väikest printsi" ja jõudsin selle peatükini, kust see mõttetera pärineb, tundsin ootamatult äratundmisrõõmu ja teadsin kohe, et see lause peab mulle peale tätoveeritud saama.

Ma tõesti tunnen, et see on midagi väga-väga minulikku, kuna just täpselt nii ma pimedana ümbritsevat maailma ja inimesi tunnetangi. Lisaks usun, et kandes seda mõttetera endaga kõikjal kaasas, tuletaks see ühtlasi ka teistele meelde, et aeg-ajalt oleks mõistlik nägemiseks silmad sulgeda. Pluss värviline liblikas sümboliseerib minu jaoks väga tugevasti ka seda, et kui ma vaatan maailma läbi südame, siis hoolimata oma füüsilisest pimedusest, näen ma oma maailmas  pesitsevaid värve ja erinevaid emotsioone.

Lisaks olin ma alguses pikalt nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest ei suutnud ära otsustada, kas lasta tekst kirjutada ladina- või eesti keeles, kuid  lõpuks jäi siiski viimane peale, sest kuigi ladina keel on imeilus, siis jäin mõtlema, et mis tolku on mul sellest ladinakeelsest mõtteterast, kui neid, kes sellest aru saaksid ja lugeda mõistaksid, on nii vähe. Seepärast jäin eesti keelele truuks - kõigile üheselt mõistetav, et mis on minu sõnum, mida endas kannan.

Egas muud, ma jään nüüd kannatamatult ootama arvamusi ja mõtteid ning soovitusi, et millele võiksin kindlasti tähelepanu pöörata või millega arvestada, enne kui nõela alla lähen ja oma puhta naha suutuse kaotan. Loomulikult oleksin väga tänulik, kui soovitaksite ka usaldusväärseid tegijaid või kes üldse oleks nõus pimedale tegema. Tean salonge, kes PÕHIMÕTTELISELT pimedatele EI tee. Igatahes eelistatud oleks Pärnu kant, kuid Tartu või Tallinn poleks ka probleemiks. Tätoveerimiseks läheb aprill-mai ja kui tehtud saab, eks siis näitan tulemust ka. Vbla teen protsessist endast ka video, no kui ma just nagu titt ei ulu seal.

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Nonii, olen sada korda üritanud alustada kuskilt otsast oma postituse kirjutamist, aga siiani kogu aeg kõik draftidesse ära salvestanud, kuna ümbritsevad helid on seganud mu keskendumist. Mul tegelikult juba nägijana oli keskendumisega probleeme. Ma alati imestasin, kui sõbranna suutis lärmi keskel õppida, see oli minu jaoks müstika, sest mina ei suutnud. Vajasin keskendumiseks enam-vähem alati haudvaikust. Peale nägemise kaotust on olukord absoluutselt hulluks läinud, sest ma kuulen ju neid hääli ka, mida nägijad tähelegi ei pane. Piltlikult öeldes kuulen ma isegi seda, kui naaber kõrvalkorteris salaja puuksu laseb.
Linnaruumis on pimedal kõikvõimalike helide tähelepanemine eluliselt oluline, aga kodus olles ajab see mind lihtsalt hulluks ja närvi. Eriti täna, sest ma olen mitut postitust alustanud nii, et panen kaks lauset kirja, siis kustutan ära, sest ma pole rahul, kuna see ei edasta mu mõtteid nii nagu ma tahan ja siis teen uue katse, selles ma ka loomulikult feilin ja nii miljon korda järjest. Lõpuks tundsin endas nii suurt rahulolematust ja pinget, et panin targu arvuti käest ja läksin küpsetasin vahelduseks ühe mustikakoogi valmis ja nüüd olen uuel katsel. Kuigi ma suutsin vahepeal juba uuesti korra ärrituda, sest Joosep kuulab arvutist üht sarja, mida mina ka eile vaatasin, aga seal oli nii palju negatiivset, et ma lõpuks loobusin selle vaatamisest, aga näe, poole kõrvaga avastan end ikka seda jälgimast. Böö, nõme. Nüüd panin Youtubest suvalise sound of nature käima ja palvetan, et see teeb imesid. Hehe, praegu on taustaks mingi veevulin ja see ajab konkreetselt mulle pissihäda peale. Ei ole ka minu elu kerge :D

Aga olgu, ma lähen nüüd asja kallale...
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks endale mõnd ilusat n-ö pühapäevakleidikest. Sellist casuali, millega sobib päevavalges ka kuskile kohvikusse / restorani einestama minna. Ma kujutan ette, et see võiks olla mingi 60date stiilis ja kindlasti täpiline (või no vähemalt üks kleitidest võiks olla täppidega). Üldine kleidi värv võiks olla must, tumesinine või sügav sirelililla ning täpid seal peal valged või roosad. Kleidi seelikuosa võiks olla kellukeselõikega, kroogitud või selline lainetav, aga kindlasti mitte liibuv. Materjal võiks ka olla tugevam, mis istuks seljas hästi ja hoiaks natuke vormi, mitte ei ripuks seljas nagu kardin riidepuul. Ahjaa, käised peavad ka olema. Eriti nunnud oleksid lühikesed kergelt kroogitud puhvkäised või äärmisel juhul tavalised või kolmveerandkäised.
Nonii, põhimõtteliselt ega muud ei tahagi, pole ju palju tahetud :D Kui ma leiaks kuskilt hea hinnaga sellises stiilis kleite, siis ma aja jooksul tahaks kohe oma 4-5 kleiti soetada. Mitte küll täpselt ühesuguseid, nagu Monkil oli kapis igaks päevaks samasugune ülikond, aga üldine stiil võiks olla sarnane. Mõni pidulikum ja mõni tavalisem, kuid siiski natuke eriline.

Mul tekkis selline soov seoses võimaliku peatse auto ostuga. Või no mis peatse, meil pole tegelt sentigi auto ostuks raha, aga vaikselt juba uurime maad ja siis ma kujutasin ette, kui vahva oleks end linna minekuks üles lüüa. Mitte küll Maximasse piima ja saia ostmiseks, aga no kasvõi sõpradega kohvikusse minekuks, selline suurem seltskond. Aa, muhvi tahan ka. No ühesõnaga seda tuustikut, kuhu sisse saab oma käekesed pista, kui külm sõrmi näpistab.

Saigi vist kõik kirja, vähemalt üks pikemaajalisem soov, mis on mul kuskil kuklas tiksunud. Aga ega mul pole mõtted ainult kleitide ja muhvide ümber keerelnud, vaid viimasel ajal olen tundnud tugevat soovi teostada ennast milleski. Juba mõni aeg tagasi tekkis mul mõte, et teeks purgikesed, kus on igaks päevaks üks positiivne soov või mõttetera. Mõtlesin ja mõtlesin, panin peas kõiksugu erinevaid variante kokku, et kui palju ma vajan kõrvalist abi nende tegemiseks ja kui palju saan ise tehtud ja siis avastasin, et see idee on juba ühe teise blogija poolt realiseeritud, niuks. Hetkel pole mul  rohkem uusi ideid ka juurde tulnud. Eile tuli sellepärast suisa nii suur kurbus peale, et hakkasin nutma. Mulle on alati ilu inimeste ümber ja sees olnud olulisel kohal ja mulle nägijana tohutult meeldis oma kätega nikerdada ja meisterdada, aga nüüd tunnen viimasel ajal nii selgelt, et see on miski, mis ei anna mulle rahu. Mul on tarvis end teostada, aga mida, millega. Aga võib-olla sellepärast ei olegi mul uusi ideid pähe turgatanud, kuna ma kogu aeg nii pinksalt sellele mõtlen. On äkki teil soovitusi, ettepanekuid või mõtteid? :)

See pilt minust on tehtud Joosepi lõpetamisel aastal 2013 ja siin on mul seljas üks minu pikemaajajalisi lemmik outfite, kuigi siin pole vist kleidi alumist osa näha... Sellel jookseb rindade alt õrnroosa siidlint, mille sai küljele slehviks sõlmida, jalas olid ka sama värvi roosad kingad ja roosa trühvelkotike. Tundsin end sel päeval nagu tõeline printsess või aadlipreili :) Kuid nüüd oleks aeg oma kleitide varusid täiendada ja natuke eakohalisemaks muuta.

Meil on selline vaikimisi ära kirjutamata reegel, et kes viimasena hommikul voodist oma käbalad välja ajab, siis see teeb ühtlasi ka voodi ära. Üldjuhul olen selleks tegijaks mina, sest no mina olen see meie pere päevavaras, kes vabal päeval ärkab millal ise tahab ja saadab enamus päevi mööda endale meelepäraseid tegevusi tehes ehk blogides. Vahepeal leian end eksikombel ka tolmuimejaga mööda korterit ringi vuristamas, pliidi ees leemekulbikest liigutamas ja niisama mehele meelehead tegemas, no et vähemalt ükski meist jaksaks rahhi kokku kühveldada :D

Tegelikult ma alles hiljaaegu, kui ma ühel õhtul lobistasin kraanikausis nõudega, ütlesin Joosepile, et ma mõtlesin, et läheks kuskile nõudepesijaks. Joosep muidugi oli kohe kategooriliselt minu suurepärase plaani vastu ja kui uurisin, et mis see põhjus on, siis ütles: "Ma ei taha, et oma käekesi rikuksid ja pealegi me tuleme praeguste rahadega kenasti välja..."
"Kallis, aga mõtle..." üritasin ma oma juttu jätkata. "Kai, mõtle parem ise. Sa võid praegu siin kraanikausi najal särada ja olla särtsu täis, aga Sul on päevi ja isegi nädalaid, kus Sul pole lihtsalt jaksugi end voodist välja ajada... Nii et minu poolt kindel EI!"

Eks tal oli selle tervise koha pealt õigus küll, aga no millal me niimoodi teosammul liikudes ükskord jõuame selle elutoa sisustuseni!? Millal ma saan selle imeliku laiaks istutud vedrudega ja põhja alt porolooni välja pudiseva tugitooli meenutava konstruktsiooni prügimäele saata. Millal ma saan sellest rõvedast tumepruunist lauast lahti, mille sahtlid hallitavad? Millal ükskord ometigi saabub see õnnis päev, kui saan kogu selle tavaari aknast välja visata? Millaaal? Ma küll kannan igakuiselt oma hoiusele raha üle, mille ma olengi vaikimisi nimetanud "elutoa" hoiuseks, aga alles üleeile vajus korraks mu süda varvastesse (oleks mul sussidki jalas olnud, siis oleks ehk ainult sussi sääre sisse sinkinud), aga igatahes meie uunikumist pesumasin otsustas ajutiselt otsad anda.

See on tegelikult juba pikemat aega unnanud, krigisenud ja vigisenud kahtlaselt. Ilmselt ongi pesemas oma viimaseid elupäevi meie sitast pesu, aga ma ei olnud vaimselt valmis selleks, et ma pean kogu oma elutoa fondi (370 euri)uue pesumasina ostu alla matma. Need raisad maksavad ju hinge hinda.     Hea on, et meil on tarvis lihtsa inimese masinat ehk pealtlaetavat ja tavaliste manuaalsete nuppudega - need on vähe soodsamad. Mina ju tänapäevaseid uhkeid eestlaetavaid masinaid kasutada ei saa, kuna need enamus on ju puuteekraaniga. Minusugune pime ei tee selle puutekaga mitte essugi. Pärast on nii ära puudutud, et ükski inimhing ega taevane vägi ei saa sealt enam meie pesu kätte :D

Ühesõnaga, ma läksin praegu veits lappesse, sest ma ei tahtnud sugugi sisustamisest, rahast ja pesumasinast kirjutada, vaid russi mordast...

Paar hommikut tagasi ärkasime me Joosepiga koos (see eelmine lause kõlas praegu täpselt nii nagu me muidu ei ärkaks koos, aga tegelikult ma pidasin silmas seda, et tema ei tormanud kohe arvuti taha ja mina ei roomanud kööki kohvi keetma, vaid lubasime endale natuke ühist hommikust aega). Hommikune ühine aeg ei tähenda seda, et me lihtsalt oleksime selili voodis lebanud ja tuimalt lakke vahtinud ega seekord mitte ka nahistamist, vaid hoopis natuke kiusasime üksteist ja kuna Joosep kõdistas mind alatult palju, siis ma vandusin kättemaksu. Ma targa ja salakavala naisena ei reetnud oma kurje plaane, vaid alles siis, kui Joosep arvas, et kiusamine on läbi, siis naersin riukalikult ja üritasin teda kottidest kõdistada, muahaha, aga no ei läinud õnneks. Vähemalt mitte nii nagu mina seda plaanisin.

Kuid, et mul oli üldse julgust ja alatust sellist tegu üritada, hakkas Joosep mind uuesti halastamatult kõdistama. Nii me siis madistasime, kui ma järsku kukkusin üle voodi serva põrandale. No ja kuna ma samal ajal ühtlasi kõdistasin ka Joosepit, siis kukkumise hetkel andis mulle veel kogemata vopsu ja nii ma prantsatasin omakorda veel seljaga vastu seina. Joosep muidugi ehmus ja palus vabandust, aga no mul miskit hullu ei olnud, peale selle, et imelikul kombel seljale saadud vopsust hakkas mul hoopis pea koheselt valutama ja lõi olemise uimaseks. Joosep otsis igaks juhuks netist üles peapõrutuse esmased sümptomid ja hakkas neid järjepanu kontrollima.

"Nii, mitut sõrme Sa näed?"
"Lollakas!" vastasin ma selle peale naeru kihistades. Järgmine punkt ütles, et peapõrutuse korral võib esineda kõnehäiret. Selle peale pomises Joosep nii muuseas kohe järgi: "Aahah, no see on Sul nagunii..."
Järgmine punkt puudutas inimese miimikat ja kui Joosep seda hakkas kontrollima, siis käskis mul endale otsa vaadata ja kui oli sekund kaks vaadanud, siis nii muuseas ütles, et sellega on ka kõik korras - tavaline russi morda.
"Russi morda!? Russi mõrda??" korrutasin ma uskumatusest ja ise samal ajal naeru mügistades. Mul on kuri kahtlus, et Joosepis on kaotsi läinud filoloog või keeleteadlane. Vihjeks neile, kes ei jaga biiti välja, siis russ on vihje minu pooleldi venku rahvusele ja veerand Krimmi tatarlasele ja no mõrda on larf, nägu.
Ühesõnaga päeva võis korda läinuks lugeda, sest nii ilusat ja erilist komplimenti polnud ma juba ammu saanud! :D

Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et minu jaoks on bioloogilise lapse saamine raskendatud, kui mitte öelda ilmvõimatu. Eks seda ikka selle nõmeda diabeetilise neerukahjustuse tõttu.

Siis, kui reaalselt oleks veel olnud võimalik rasestuda, siis seletas mulle toonane nefroloog, et ärgu ma mõelgugi lapse saamise peale. Ta tuletas mulle seda igal visiidil meelde ja jättis mulje nagu see lapse saamine oleks võrdväärne enesetapukatsega ja nr. 1 surmapatt neeruhaigete seas. Nii ma selle motherhoodi mõtte peast heitsin, aga seda ainult seniks, kuni ma kohtusin Joosepiga.

Ega me kohe lastest ja nende tegemisest oma suhet ei alustanud, aga paar aastat hiljem, siis kui juba kihlusime, siis tuli see perelisa teema taas päevakorda. Kuna ma oma seisundit Joosepi eest ei varjanud, siis ta oli kursis minu varasema arsti suhtumisest neeruhaigete rasedusse ja seetõttu pöördusime TÜ kliinikumi dr. Kirsi poole, kes on üks väheseid arste Eestis, kes on nõus diabeetilisi rasedaid, kellel on neerukahjustus, enda jälgimise alla võtma. Lootus ja ärevus hinges läksime konsultatsioonile, kuid dr. Kirsil ei olnud meile paraku midagi rõõmustavat öelda. Põhimõtteliselt ütles, et mu toonane nefroloog ajas pullikakajuttu ja et vabalt oleks saanud lapse hakkama panna, kuid nüüd kahjuks on neerupuudulikkus nii kaugele arenenud, et rasestumine on pea võimatu ja et isegi, kui rasestun, siis on üle keskmise risk katkemisele või loote väärarengule.

Kuna see visiit oli meile mõlemale emotsionaalselt raske ja valmistas suure pettumuse ja mina olin ausalt öeldes oma selle nefroloogi peale veits närvis ära ka, siis lasime kogu saadud infol rahulikult settida ja jätsime selle lapse saamise teema mõneks ajaks sinna paika. Kuigi peale seda visiiti olen paaril korral ikka blogis seda teemat puudutanud. Saad lugeda siit. Nagu kitsas king, mis natuke pigistab ja vajab aeg-ajalt välja laskmist.

Nii ma siis elasin aastaid teadmisega, et minu rong on läinud ja mu emakas võib põhimõtteliselt oma uksed kinni panna, sest seal ei hakka kunagi maimukest kasvama. Aga teate, kui hinges on millegi järgi tohutu suur igatsus, siis ükski sõna ega tegu ei mata seda lootust täielikult maha ja nii ka minul. Kuskil sügaval südames ma ikka alati lootsin ja tahtsin uskuda, vähemalt menopausini, et ühel päeval ma oma beebsu saan. Ma jälgin hoolega kõiksugu tüvirakulisi meditsiinilisi uudiseid, sest ma loodan, et ühel päeval kasvatatakse mulle lihtsalt uus neer, mis on minu oma enda DNAga.

Igatahes, nagu teate, siis detsembris käisin endokrinoloogi vastuvõtul ja kui olin juba tunnike kabinetis ära istunud ja hakkasin end minekule seadma, küsis tohter viimase küsimusena, et milliseid rasestumisvastaseid vahendeid ma kasutan. Ma vastasin täiesti süüdimatult, et mitte midagi ei kasuta ja enne, kui arst jõudis reageerida, siis ma kärmelt põhjendasin ja ütlesin, et günekoloog ütles, et kui kreateniin on üle 220, siis organism ei rasestu või kui rasestub, siis katkestab ise ära. Mu endokas pidi pikali selle jutu peale kukkuma ja peaaegu, et ahmis õhku ja ütles, et ei ole nii ja et on küll võimalik rasestuda.

Ma saan tegelikult aru, et ega see ikka vist päris õige jutt pole, sest sellisel juhul oleksin ma juba sajandat korda rase, kui me pole juba paar aastat mitte midagi raseduse vältimiseks kasutanud. Nii et ma kardan, et see kreateniini ja mitte rasestumise värgindus on ikka tõsi. Aga sellest hoolimata põhjustas see minus taas ülemäära palju lootust, et aga äkki ikka...

Vahepeal, Kui ma mõtlen endoka viimasele visiidile ja oma viimase aja isudele, siis ma võiksin natuke kõlada rasedana, sest ma viimasel ajal muud eriti ei tahagi, kui heeringat ja vahukoorekringlit ja minugi pärast võiksin ma neid iga päev ja järjest süüa. Heeringas läheb igal kujul, nii marinaadis, kui ka soolaheeringas ja jeebus küll, rullmopsid on taevalikult head. Ja vahukoorekringlist olen ma Joosepile juba mitu päeva rääkinud, aga iga kord ma unustan selle poest kaasa haarata. Täna siis võtsin nõuks, et ma pean saama oma kringli ja pistan selle üksi nahka, aga kuna käisime täna ühel üritusel, siis jäime napilt poodi hiljaks ja te ei taha teada, kui mossi ma vajusin. Kõik asjad peale seda ajasid mind närvi. Ühesõnaga ma tahan last, heeringat ja vahukoorekringlit. Nende kahe viimasega pole oluline, et mis järjekorras, lihtsalt peaasi, et saaks.

Aga Mul on vist kogu see hormonaalne värgindus üldse nii sassis, et organism ei saa enam ise ka aru, mida ja miks tahab. Pluss lisame siia juurde selle bioloogilise kellakese, mis halastamatult tiksub tik-tak.Kes selle kella üldse välja mõtles ja milleks? Ma võiks öelda, et mu lapse saamise soov on nii suur, et ma oleksin valmis oma elu selle eest ohverdama, aga see oleks ju nagu veits pointless, sest mis ma selle lapsega siis enam peale hakkan, kui ma surnud olen.

Nii veider kui see ka poleks, siis teatud perioodidel kipuvad blogijad kirjutama ühtedel ja samadel teemadel. Ainult selle erinevusega, et igaüks läheneb asjale oma nurga alt. Küll kirjutati veganlusest, siis homodest, siis laste saamisest and so on. Võtsin järjekordse blogi lahti ja ülla-ülla, vastu vahtis sama teema, mille kohta olen minagi plaaninud sõna võtta. Ja nii juba mitme teemaga ja korduvalt. Ma ei saa aru, et kas blogijad mõtlevad tõesti ühtemoodi või saadab universum kõikidele blogijatele ühtesid ja samu signaale, aga igatahes viimasel ajal olen märganud blogijaid rääkimas materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Kuidas vaimsed väärtused on siin elus ikka palju olulisemad ja inimesed võiksid rohkem oma vaimu eest hoolitseda ja blaablaablaa. Jutt iseenesest täitsa õige. Inimene peaks hoolitsema ka oma vaimu eest ja mitte kõike ümber arvutama eurodesse ja kahmama endale tonnide kaupa hilpe ja mööblit koju. Kuid samas ma ei leia, et inimesed peaksid ainult päevast päeva palvehelmeid lugema ja mantrat ümisema. Nende kahevahel võiks valitseda enam-vähem tasakaal.

Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.

Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.

Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.

Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.

Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!

Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D

Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.

Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Jeebus küll, kus siin oli alles mõni aeg tagasi skandaal blogija Triinu Liisi pulmakleidi üle, aga kuna kogu blogimaastik nagunii kihas sellest ja kõik tuututasid agaralt kaasa, siis ma otsustasin, et hoian seekord oma moka maas. Muidu on varsti täpselt selline olukord, kus pidupäev ise jääb tahaplaanile ja inimesed kipuvad unustama, et mis eesmärgil ja põhjusel üldse kokku tuldi. Nagu vabariigi sünnipäeva pidulik vastuvõtt, kus iga aasta kipub põhituum minema ikka kutsutud külaliste riiete kritiseerimisele, unustades ära, et mis sündmusega on üldse tegu. Seega soovin ma lihtsalt Epneritele kogu oma südamest palju õnnelikke ja armastuserohkeid aastaid! :)

Nädalapäevad tagasi väisasime meiegi Joosepiga ühte üliarmast pulmatseremooniat, kus meie armsad sõbrad, Carola ja Kristo, pühitseti pühalikku abiellu. Ma olen nüüd käinud ja näinud kolme pulma ning ma ei tea, kas nii on viisakas ja ilus öelda ja hinnangut anda, kuid kuna Carola ja Kristo pulm jätsid mulle niivõrd sügava mulje ning pugesid oma lihtsuse ja siirusega sügavale südamesse, siis minu arvates oli see viimane pulm nendest kolmest kõige ilusam. Võib-olla ka sellepärast, kuna antud pulmatseremoonia sarnanes kõige enam minu unistuste pulmadele. Laulatus ja kogu pulmatrall leidsid aset ühes kohas ehk Villa Nõvas. Kui hakkasime kodu poole liikuma ,siis Joosep peatas mu hetkeks villa ees kinni ja käskis poseerida, kuna valgus pidavat olema superhea ja nii ta siis klõpsutas minust päris mitu ja päris ühesugust pilti, hah.





Tseremoonia ise toimus õues ja ilm oli selleks enam kui ideaalne. Päike taevas siramas, kerge leebe tuuleke puhumas, rohutirtsud siristamas, lihtsalt super. Villa Nõva sisehoovis on kivisillutisega teerada, mille lõpus oli altar, laud, allkirjastamist ootav abieluleping ja loomulikult paaripanija ehk pastor. Külalised seisid siis kivisillutise kõrval oleval muruplatsil. See oli siis ka ainuke asi, mis oleks võinud olla ehk suts teistmoodi. No, et külalised oleks võinud paigutada istuma, aga no see oligi kogu ürituse ainuke miinus, pealegi väike miinus. Kuna mina unistan rannatseremooniast, siis ma ise kujutan küll ette, et meie külalised istuksid rannaliival valgetel toolidel. Lihtsalt vältimaks olukorda, kus inimeste tähelepanu võiks hakata hajuma, kuna mõtlevad, et huvitav, kui kaua see tseremoonia veel kestab, tahaks juba istuda, selg hakkab ka juba vaikselt tundma andma, lips pigistab jne. 

Kõigepealt saabus siis peigmees. Ja see oligi jälle üks minu suuri äratundmisrõõme, kuna mina sooviksin samuti, et meie pulmas ootaks Joosep mind altari juures, mitte et me saabuksime pastori ja külaliste ette käsikäes . Ma isegi ei tea kumb on levinum, kas see kui pruut ja peig saabuvad koos või see kui peig ootab kannatlikult ja närviliselt oma pruuti pastoriga altari juures. Mulle endale vähemalt tundub, et see esimene variant on levinum.
Kui peig Kristo ootas oma pruuti ja vaatas pikkisilmi villa poole, siis kõige esimesena tippis, tiptiptip, peiu ja külaliste poole nende koer Daisy, mis oli armsalt ootamatu ja pani külalised naeru kihistama. Seejärel sammusid maani ulatuvates kleitides pruutneitsid ja siis lõpuks vahetus muusika ning hoonest väljus imekaunis ja silmipimestav pruut. Mind pole küll enam võimalik pimestada, sest  noh, you get my point...

Pastor, kelleks oli Mart Metsla, oli super hea jutlustaja. Sellest kõnest ei puudunud manitsus, huumor, tähelepanu juhtimine, et mismoodi naist tuleb armastada, mismoodi tuleb mehele kuuletuda, teineteisega arvestada. Kõik oli lihtsalt kuidagi nii õige ja polnud sellist pikka nämmutamist ja sonimist ning seosetut juttu, mille käigus läheks mõte lendlema. Kõik oli nii paigas kui üldse sai olla.

Pärast tseremooniat toimus siis õnnitlemine ja lillede üle andmine. Siin oli pruutpaar kutsel eraldi avaldanud soovi, et mitte kollaseid lilli kinkida. Kõike muud võib, aga jumala eest mitte kollaseid. Kuna mina kandsin sinist kleiti ja Joosep sinist triiksärki, siis kinkisime ka terve kuhja siniseid krüsanteeme ning hiljem selgus, et pruutneitsidel olid ka sinised kleidid, nii et täitsa mätšis kogu see kompott.

Pulma loomulikult filmiti ja pildistati ka, aga kuna praegu Carola ja Kristo viibivad mesinädalatel Küprosel, siis pruutpaariga ühiselt tehtud pilte hetkel näidata ei saa. Antud pulmast ma muidugi näppasin enda unistustepulma veel ühe idee. Nimelt, kui rahvas sai grupipildi jaoks paika sätitud ja klõps sai tehtud, siis pärast lendas ka troon mitu korda üle, mis kogu tralli ülalt filmis. Rahval palutigi siis teha selline hetk, et kui pruutpaar meie ees suudleb, siis kõik hõikavad hurraa, plaksutavad käsi, niisama lehvitavad, teisisõnu väljendavad suurt rõõmu. Aga noh, eestlastele omaselt oli see rõõmu väljendamine selline so-so, veits leige. Paar plaksutust ja jeejee ja aitab kah. Aga no loodame, et filmile saadi ikka vähe entusiastlikum moment.

No vot, ja kuna mina tahan ka raudselt meie pulmatseremooniat filmile saada ja tegelikult tahaks kogu pulmapäeva filmida(pruudi ettevalmistumine, viimased mõtted enne altarile minemist, külaliste saabumine jne), siis nüüd olen kindlalt otsustanud, et troon peab ka kogu seda kupatust õhust filmima. Eriti elavalt kujutan ma seda ette, mismoodi hobugalessiga minu saabumist kirikusse õhust filmitakse, ülivõimas. Minu jaoks on just sellepärast see pulmavideo niivõrd oluline, sest mina ju pilte ei näe ja video kõnetaks mind nii palju enam. Tean, et see on mega kallis ja lisab kohe eelarvele vähemalt 700-1500 euri juurde, aga no ilma kohe kuidagi ei saa.
Ehh, ma olengi juba sujuvalt üle läinud oma unistuste pulmade kirjeldamisele. Aga noh mis seal ikka.

Kuna meie paikneme Pärnumaal, siis soov oleks Lepaninal abielluda ja sealt sai alguse ka minu soov teha laulatus rannas, kuna seal on selleks spetsjom altar. Üldse kogu see majutuskompleks on seal väga ilus ja romantiline. Ma olen oma unistuste pulma kokku kuhjanud sellised häästi emotsioonirohked elemendid, mis mulle pimedana väga tugevalt mõjuksid ja pakuksid väljaspoolt selliseid elamusi, mis mul visuaalsuse poole pealt jääks kogemata. Ma lihtsalt kujutan nii elavalt ette, mismoodi ma saabun luksusliku valge galessiga pulmapaika, Joosep ootamas mind pastori ja külalistega rannapromenaadi lõpus, vaikne tuuleke puhumas ja lained vaikselt loksumas- imeilus!

Ja kui alguses olin täiesti veendunud, et isa saab olema see inimene, kes mu üle annab, siis mu õde andis mulle veel ühe üliarmsa idee. Nimelt arvas Karin, et proua juhtkoer võiks mind hoopis mööda teed altarini saata. Et Janeti rakmed tõmbaks valge siidlindiga üle, rakmete sangade külge kinnitaks roosinupukesed ja olekski superluks. Ja nüüd ma olengi kahevahel, et kumma variandi kasuks otsustada. Kuigi keegi siin ütles, et võin ju mõlemat varianti kasutada. Aga nohjah, enne peaksime üldse oma pulmaeelarve kokku saama, mis aga hetkel tundub ilmvõimatu.
Ma kõige enam pelgan seda, et lõpuks, kui saame raha kokku, siis ma olen juba nii muldvana, et lähen logisevate proteesidega mehele ja siis vist enam ei kõlbaks ka valget printsessilikku puhvis pulmakleiti selga tõmmata. Aga noh, eks näis, mis saab. Ja kui liiga kaua veel oodata, siis poleks mul enam Janetit ka, kellega altari ette koos lohiseda.

Aga igatahes, Carola ja Kristo pulm oli lihtsalt imeline ja nii tore on näha, kui inimesed on õnnelikud ja leidnud oma teise poole, keda oma elupäevade lõpuni hoida ja armastada. Lihtsalt nii liigutav ja armas. Ma soovi nneile kahele turteltuvile pikka, õnnelikku ja seiklusterohket kooselu!!! Ja kõigile teistele tulevastele noorpaaridele ka! *süda*

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.

• Võiks olla kandiline, aga ümarate nurkadega, sest ma ei soovi rohkem end vastu lauanurki siniseplekiliseks joosta.
• Täispuidust, mitte mingi spoonitud saepurupask ja eelistatult kask. Mänd on suht välistatud, kuna sellele tekivad imelihtsasti kõik võimalikud ja võimatud täkked, ühesõnaga vääga raskesti hooldatav ja sellisel juhul peaksin ma ikka puruloll olema, kui ma võtaksin endale ühe raskesti hooldatava laua asemel teise samasuguse.
• Praegune laud on kuskil 100x80x90 (ise oma täpse silmamõõduga mõõtsin :D), aga ma sooviksin uut lauda suts laiemat ja kõrgemat, sest nüüdseks oleme aru saanud, et praegusele lauale ei mahu mitte essugi ära, eriti kui tegu on tähtpäevadega. No ja kõrgus on lihtsalt puht minu ohutuse mõttes, kuna praegune laud ulatub täpselt mulle hargivahele... Olen piisavalt sinna sisse jooksnud, rohkem nagu ei tahaks.