Ajendatult eilsest Joosepi üllatusest ja Reeli kommentaarist, kus ta ütles, et näe, romantikust mehed polegi kõik veel päris välja surnud, mõtlesin, et kirjutaks sellest teemast natuke pikemalt.
Ma ei saaks öelda, et Joosep päris puhtatõuline romantik on, kindlasti mitte, ent minu arvates on temas just parasjagu seda mehisust ja romantilisust. Ja mida ma selle all silmas pean on see, et kui ma vaatan Joosepit, siis ma ei ohka heldimusest, et no küll on alles romantiline mees, nii tore ja armas, muudkui veab sülemite kaupa lilli ja kingitusi kokku, ei, pigem  on ta kahe jalaga maa peal ratsionaalselt mõtlev mees.

Aga kui nüüd järele hakata mõtlema, siis neid  armsaid ootamatuid hetki on olnud ikka mitmeid ja neid tuleb jooksvalt aina juurde. Ja tavaliselt nii, et ma ei oska seda üldse oodata, sest kuna ta pole hingelt romantik, siis mul pole sellist eeldust, et kui ma koju tulen, et siis tuled on hämaraks lastud, taustal mängib vaikne muusika ja uksel vastas seisab lilledega mees. Kuigi ma pean nentima, et korra on ta mind sellise setiga vastu võtnud küll, nii et terve tuba oli põlevaid teeküünlaid täis ja muusikagi mängis. Ja enne eilset roosipuketti ja kommikarpi, saatis ta mulle esimese päeva õhtul messengeri enda kirjutatud luuletuse sellest, kuidas ta mind igatseb.

Veel meenub mulle Sindi ajast üks naljakas lugu sellest, kuidas Joosep üritas mulle romantilist õhtut korraldada, aga enne kui ta selleni üldse jõudis, jõudsin mina väga pahaseks saada, sest ma ei saanud aru, miks ta nii pikalt kuskil ära on. Hiljem muidugi selgus, et üllatus algas juba sellest hetkest kui ütles mulle toidupoe ukse ees, et hakaku ma üksi ees koju liikuma, et ta tuleb mõne aja pärast järele ja kui olin parklaala ületanud, siis ta hõikas üle terve suure platsi „KAI, MA ARMASTAN SIND“. Ja kuna ma olin juba sellest häiritud, et ta saatis mind üksi ees minema, sest meil oli plaanitud ühine filmiõhtu ja käsi käes jalutus, siis ma ei kukkunud suurest heldimusest põlvili. Aga noh, mis siin salata – meelitatud olin ma küll ja ühe kohmetu naeratuse võlus ta mult ka välja.
Teel koju mõtlesin, et noh, ta peaks juba mulle järele olema jõudnud, aga mitte kusagilt ei kostunud tema samme ja nii ma vantsisingi Janetiga üksi koju ja uskuge mind – ma olin vääga kuri, no ikka väga.

Koju jõudes, olles nüüdseks veelgi pahuram, läksin otsejoones meie tuppa ja kukkusin mossitama. Umbes 20 mintsa hiljem kuulsin, kuidas ta ka lõpuks koju jõudis, ent ei tulnud kohe üles. Mina muidugi eeldasin, et ta tuleb. Et tuleb ja vabandab, et tal läks poes oodatust kauem. Et kohtas kedagi tuttavat ja jäi pikemalt lobisema, unustas minu ja meie plaanid jne. Aga ei. Tohkendas seal allkorrusel miskit ja alles ligi tunnike hiljem tuli üles, kaval naeratus näol. Ma olin alguses niii kuri, et keeldusin alla minemast. Ütlesin isegi, et mul täitsa ükskõik, mis seal all on.
Ja ma isegi ei mäleta enam, et mis nipiga ta mu sinna alla sai, aga ühel hetkel ma seal all olin ja üllatus oli tõesti suur ning mu pahameel oli hetkega lahtunud, kui nägin, mille kallal ta oli kogu selle aja nokitsenud. Vann oli kuuma vett ja vahtu täis, ta oli ananassi seest tühjaks teinud ja sinna sisse puuviljasalatit hakkinud, muusika vaikselt mängis, lilled, küünlad jne.

Et jah, vot selliseid suuri üllatusi, neid on olnud küll, aga üksikuid, mitte väga palju. Ent lilli kingib ta see-eest tõesti usinasti. Lihtsalt niisama. Läheb poodi ja siis näeb lillepoest mööda minnes, et näe, nii ilusad roosid, viin Kaile või siis lihtsalt on tal väidetavalt südamesse selline tunne tulnud, et võiks Kaile lilli viia, ta on nii armas. Vahel toob ta poest mu lemmik snäkke ja ütleb, et mõtles, et võiksime koos mõnd head filmi teineteise kaisus vaadata. Mis minu arvates on samuti nii nunnu, sest esiteks ta teab, et mulle väga meeldib kaisutada ja teiseks ma tavaliselt ise ei mäleta oma lemmik snäkke, aga tema teab ja mäletab. Vahel ma isegi olen küsinud, et oot, aga mis mu lemmik snäkk siis on ja kui ta ütleb, siis ma olen nagu aa, on jaa, haha. Ja vahel me käime piknikul, rabas jalutamas, vaatetornides seiklemas jne. Meil on oma lemmik restoranid ja metsasalud jne. Ja mulle nii väga meeldivad need meie igapäevased kallistushetked, õrnad musid või kui ta tuleb ja paneb mulle käed ümber ja ütleb, et ma olen ilus. Kui tulen pesemast ja istun diivanile ja hakkan oma juukseid harjama, siis ta võtab need viis minutit ning tuleb ja hakkab ise mu juukseid kammima ja väikseid juuksesõlmekesi lahti harutama. Sellised igapäevased lihtsad asjad on hästi nunnud ja väga olulisel kohal meie suhtes.
Et selline on siis Joosep. Ma ei tea, kas see liigitub just romantilise mehe alla, minu meelest mitte. Pigem on temas lihtsalt kuhjaga nunnusust, hoolivust ja soojust.

Ja kui veel rääkida sellisest asjast nagu uste avamisest või käekoti kandmisest, siis ka seda teeb Joosep. Ma tean, et tänapäeval päris paljud naised on suhtumisega, et „mida asja!? Ma suudan ise oma kotti kanda ja uksi avada“, siis minu arvates on see just armas, kui mees märkab seda teha. Mul oli ükskord nii, et jalutasin ühe oma meestuttavaga, meil jutt jooksis ja kui jõudsime majani, siis ta marssis lihtsalt ise esimesena uksest sisse nii, et uks vajus mu nina ees kinni ja ma olin nagu eem, okei. Mitte, et ma ei oleks ise võimeline uksi avama, ikka olen, mul on täitsa kaks toimivat kätt küljes, aga ma olin lihtsalt nii harjunud, et Joosep avab mulle uksi ja laseb mind alati esimesena uksest sisse (välja arvatud need korrad kui tal on midagi mega rasket käes ja ta tahab selle ruttu üles tuppa ära viia), et ma olin ausalt esimesed sekundid šokis. Ma elan siin rahulikult oma mehega koos, kes avab mulle uksi, veendub, et ma autosse istudes pead ära ei lööks ja kingib lilli ja siis järsku selline ükskõiksus. Ütlen ausalt – lõi veits rivist välja küll. Ent samas tõi ka tagasi maa peale ning tuletas meelde, et meie ümber elab väga palju erineva maailmavaatega inimesi ja et mis ühe jaoks on elementaarne viisakus, siis teise jaoks pole see teps mitte.

Ja samas ma tean ka naisi, kes ei tahagi, et neile lilli kingitakse või kui kingitakse, siis ainult potililli. Uste avamisest lugu ei pea, neil on endil käed küljes, et uksi avada ja kotte kanda jne. Ja see on okei, aga mina olen ilmselt teatud kohtadelt vanakooli harjumuste ja vaadetega naine. Mulle ikka nii väga meeldib kui mees mind poputab ja hellitab. Pannes mind tundma, et ma võin ja saan vajadusel olla habras ja õrn, et ma ei pea kõike ise kandma, tegema, vastutama, korraldama jne. Mulle nii meeldib see ütelus – tõeline õrnus on tugevus ja tõeline tugevus on õrnus. Ja veel meeldib mulle see teadmine, et ka kõige raskematel ja keerulisematel hetkedel võin ja saan ta kaissu pugeda ja öelda, et ma enam ei jaksa, palun võta midagi ette ja siis ta minu suure ja tugeva kangelasena hakkab asju lahendama. Mulle nii meeldib nii.

Aga okei. Ma tunnen, et see postitus, mis pidi tegelikult algselt üldse ainult romantilisusest ja lillede kinkimisest rääkima on ületanud nüüdseks juba igasugused piirid. Et enne kui see teema veel rohkem laiali valgub, tõmban otsad kokku ja küsin, kuidas teil on – kas mees kingib lilli, kas meeldib lilli saada, kas olete rohkem see „ma avan endale ise uksi ja kannan ise oma kotte“ naine või peate lugu, kui mees seda teeb?

Käisime Joosepiga, umbes kuu tagasi, Saku Suurhallis doktor Jordan Petersoni kuulamas ja hiljem saime ka VIP tsoonis temaga kohtuda. Aga kuna seal oli umbes 100 inimest, siis öeldi, et kiire tere, kätlemine ja pilt. Et ärge hakake pikalt heietama, kuidas ta on teid oma loengutega aidanud ja teie suhet paremaks muutnud jne. Lihtsalt kiire tere, kaks sõna, pilt ja tagasi kohale, muidu ei jõua nad järgmiseks nädalaks ka Islandile, haha.

Võtsime siis nagu pardipojad viksilt rivvi ja liikusime toolirea kaupa kätlema. Meie olime kolmas rida ja kui saabus meie rea kord, siis harjutasin peas maeiteajubamitmendatkorda, et kuidas ma inglise keeles ütlen tere ja et tore kohtuda jne. Et no kas „hello doctor Peterson, it’s nice to meet you„ või „Hi, my name is Kai, very nice to meet you“. Lõpuks otsustasin ikka hello peale jääda, et see on nõks viisakam ja lugupidavam, kuna tegu on ikkagist doktori ja ülikooli õppejõuga jne. Kuid samal ajal kui ma seda kõike mõtlesin ja väikeste sammudena edasi liikusime, kuulsin, kuidas ees olnud naine astus Jordanile ligi ja ütles „hei“, sedasi hästi tšillilt… ja ma jooksin kokku. Ma reaalselt jooksin kokku. Kogu mu plaan lendas vastu taevast, sest hakkasin uuesti kahtlema, et äkki peaks ka ikka sedasi lebolt peale minema, nagu kohtuks vana sõbraga vms… Kuid juba öeldigi „next“ ja juba ma seisingi Petersoni ees ja ta ütles „hei you two, it’s nice to meet you“ ja ma seisin seal nagu tummahammas, aju totaalses lühises. Suutsin ainult „äääö hääll…eee, I’m Kai“ mõmiseda ja veel midagi ebamäärast ja oligi kõik. Samal ajal kuulen, kuidas Joosep suhtleb temaga täiesti vabalt. Siis tehti meist pilt  ja oligi kõik. Läksime kohale ja ma mõtlesin, et mis asi see just hetk tagasi oli. Mul oli niii mark. Ausalt.

Ja kusjuures sellepärast ei meeldi mulle ka helistamine, just võõrastele numbritele, sest ma jooksen kokku. Näiteks ma ajasin siin meie boileri asju, sest mu kannatus sai lihtsalt ühel kenal päeval otsa. Kirjutasin Cerbose esindajale ning kurtsin muret. Ütlesin, et mul oleks hädasti vaja koju sooja vett. Et meil on kahesüsteemne boiler ostetud, aga see seisab juba ligemale aasta esikus kasti sees ja mina, kelle kannatlikus on viimase piirini aetud, ootab seda boileri paigaldust nagu viimast hinge õnnistust. Ning kuna olen pime, siis ausalt öeldes olen tüdinenud, et minu pesemised sõltuvad teistest inimestest, kes oleksid valmis sooja vee saamiseks pliiti kütma. Kirjutasin veel, et saime ka paari töömehe kontaktid, kes olid väidetavalt väga hästi kursis boilerite hingeeluga, aga kui neile helistasime, siis peale lubaduse, et helistavad uuesti tagasi, ei ole me neilt midagi saanud. Ja et minu küsimus neile on, kas neil on tublit ja usaldusväärset töömeest, kes tuleks ja paneks lõppeks selle boileri paika? Ja neil oli.

Aga kui muidu toimus suhtlus meilitsi, siis korra pidin neile ka helistama, sest ma polnud saanud vastust, et millal nad saaksid hinnapakkumise tegemiseks tulla meie vannituba kaema. Ja siis oli sama asi. Ma otsisin meilist telefoninumbri välja, olin ainult ühe vajutuse kaugusel, et telefon hakkaks kutsuma, ent mina ikka veel harjutasin oma esimest lauset. Et kuidas ma ikka ütlen… kas „Tere, helistan seoses selle kahesüsteemse boileri asjus, meil oli kirjavahetus“ või „Tervist, olen Kai Kunder, helistan seoses boileri asjus, et millal saaksite tulla meie vannituba vaatama“. Viimase variandiga hakkasin mõtlema, et äkki ta ei saa aru, mis boilerist ma räägin, ega ma pole ainuke boileri paigaldust sooviv klient ju. Ning teine suur probleem oli mul selle algusega, et kas tere või tervist. Ja siis ma kogusin end seal, käed juba higised, aga samas ma olin endale eesmärgiks võtnud, et ma ajan need boileri asjad ise korda. Nii ja siis helistasin ja ütlesin ähmis olles „tervist, boiler! Tähendab.. tere, helistan boileri asjus“.

Oh jah, see läks nüüd  küll ju hästi.

Aga ei. Nüüd on asjad korras ja augustis tuleb tehnik ja paneb meile boileri paika, jee. Ma ei jõua ära oodata. Mul on siuke tunne, et kuna ma olen seda boilerit niiii kaua oodanud, siis ma vist kolin suurest õnnest mõneks ajaks vannituppa elama. Saan kogu aeg sooja vee all liguneda, haha. Vot nii rõõmus olengi.

Vahel on mul selline tunne, et kuna mitmed inimesed näevad minus mingisugust erakordselt imetlusväärset inimest, kes on, olenemata eluraskustest, tugev ja rõõmsameelne, et siis ma nagu ei tohiks blogisse tulla oma pahameelt välja elama. Maitea miks. Äkki pelgan, et valmistan kellegile pettumuse, et näe, ei olegi kogu aeg lilles ega sillerda 24/7 suu kõrvuni peas ringi. Samas saan ma nagu mõistusega aru, et ilmselt on mu lugejatel  piisavalt nutti mõistmaks, et ma olen ka tegelikult kõigest lihtsalt inimene, täiesti tavaline inimene – lihast ja luust, oma tunnete ja emotsioonidega ning aeg-ajalt murdun ka mina.

Eniveis. See, kuhu ma oma jutuga tüürin, on see, et ma läksin eile hullult närvi. Ma vist sain, ilma liialdamata, kõigi inimeste peale kurjaks, kes natukesegi näevad. Lihtsalt, saate aru. Tippisin mina oma 5s iPhonega, mis on ilmselgelt juba liiiiga vana ja aeglane, no ütleme otse välja – fossiil, kaherealist lauset umbes täpselt tunnike ja kui olin oma teksti läbi higi ja vere valmis tippinud, avastasin mina, et mingi kuramuse emootši laiutab keset teksti, just selle koha peal, kus on nimi märgistatud. Ma oleks tahtnud dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIII!”. Ma olin niiii frustreeritud, sest see märgistamine pole minu arvates just lihtsamate killast, kuna ei toimi alati ühtemoodi. Mina ju ei näe seda loetelu nimedest, mis pop-upina ekraanile kargab, kui sisestad osa nimest ära. Ei. Mina pean esmalt selle loetelu ekraanilt üles leidma ja kui valesti vajutan, siis... no siis ole lahke, alusta palun otsast peale.

Egas midagi. Mõtlesin, et uurin, kas Joosep saaks mind veel sajaseitsmekümneneljandat korda aidata, aga ei saanud, kuna oli mingi ajakriitiline asi pooleli. "Jeii!", mõtlesin mina ja viskasin rõõmust kukerpalle ja tantsisin keset tuba valssi ja värki. Ei. Tegelikult lasin kuuldavale raske ja rahulolematu ohke, sest ma juba vaikselt tundsin, mismoodi ma hakkan varsti oksele, kui pean veel kaua keskenduma ja kuulama voiceoveri möla.

* Joosep muidugi kuulis mu rahulolematut ohet ja teate, mina ei tea, mis värk sellel mehel minu ohkamisega on, aga iga kord, kui ma ohkan, siis tunneb end nii pahasti ja süüdlaslikult, et mulle korvi andis. Einoh, peabki tundma. Naliii. Tegelt ei peaks ju. Ma lihtsalt väljendan emotsiooni.

Sahmisin siis kulm kipras üksi edasi, kui järsku Joosep uuris ilmsüütult, et mis mul seal nii keerulist on, et ise hakkama ei saa. Eeem, no maitea, äkki see mängib natuke rolli, et ma ei näe mitte essugi, kas see nagu oleks piisav põhjus? Ma olen enam kui kindel, arvestades seda pisikest fakti, milline emotsionaalne kaos minus tol momendil valitses, et saatsin Joosepi suunas selle küsimuse peale ka ühe eriti jäise kirvemõrtsukaliku ilme.

Tõusin diivanilt püsti ja marssisin magamistuppa, ise samal ajal pobisedes, , et muidugi, nägijatel on ju lihtne – ups, sõna läks valesti, sips ja sups, parandatud. Oih, märgistasin vale nime, sips ja sups, korras. Opladii, kirjaveake lipsas keset teksti sisse. Pole hullu, kohe parandame paari kiire liigutusega ära. Lause ülesehitusest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, sest lause on ju kogu aeg silme ees ja siis ei pea samaaegselt meeles hoidma, et mis on juba kirjutatud, mis on järgmine sõna ja oot, mis on järgmine täht, mida on vaja sisestada. Teil on muidugi lihtne. Persse. Tippige terviseks oma teateid. Ma siis katsun ka pimesi oma 5s lutsuga tippida, mis on üüberaeglane.

Täna ärkasin ma enne koitu ja kukke ja seda täiesti vabatahtlikult. Ilma jorisemata ja ohkimata, et küll on raske ja blaablaablaa. Üritasin siis vaikselt toimetama hakata. Keetsin endale teekest, lisasin kaneeliga mett ja jõhvikaid ja otsustasin, et seni kuni Joosep magab nagu Okasroosike oma uuel Napsie padjal magusat und, kirjutan mina postituse tarbeks sissejuhatava teksti valmis.

Nimelt. eelmisel nädalal saatis Napsie meile uue teki ja padjad ja andis pikaks Musta Reede nädalavahetuseks minu jälgijatele ka sooduskoodi. Postitust minult eraldi ei tellitud. Anti suht vabad käed, aga kuna Joosep on mingi hullem kaelahaige. Mingisugune anatoomiline eripära. Harilik liigsirgkaelaline ja nõgusseljaline, siis pole harvad need korrad, kus ärkab meeletu kaela- ja peavaluga. Nii avaldas Joosep ise soovi testida ja arvustada Napsie patja ja kes olen mina selline, kes saaks inimest keelata patja hindamast... :D

Mina omalt poolt lisaksin nii palju, et kui mu pea esimest korda Napsie patja puutus, siis ütlesin, et oo, kui mõnuuus, AGA... kuna ma olen teadatuntud miniinimene, siis minu jaoks on Napsie padi magamiseks liiga kõrge. Seega pikaks ööuneks ma Napsiet ei kasuta, aga niisama lebotamiseks ja diivanil pisikeseks tukastuseks kasutan meeleldi. Ma muidugi ei välista seda varianti, et kuna meie madratsi vedrud on to the max läbi ja selle tulemusel on madratsi pind... omapärane, siis ma ei välista, et kogu süü lasub siiski ära hooratud madratsil.

* Noh, see sai nüüd küll maailma lüheim sissejuhatus :D

Joosep:
Nagu Kai mõni päev tagasi oma Instagramis mainis, siis meie ukse taha saabus kuller, kes andis üle paki, mille sees oli kaks patja ja tekk. Tekki me hetkel ei katsetanud, kuid justnimelt padja katsetamine oli minu jaoks ülioluline. Asi nimelt selles, et kannatan kroonilise kaelavalu käes ja erinevate patjade katsetamine pole minu jaoks midagi väga uut. Mul olid mõningased ootused, siiski ei lootnud ma imeravi oma kaelahädadele. Esimene uni Napsie memory-vahuga padjal polnud kuigi pikk ja selle põhjal oleks olnud raske tagasisidet anda. Nüüdseks olen selle padja peal maganud kaks täispikka ööd ja on mõningaseid mõtteid.

Oluline omadus on valikuvõimalus: kas toetada oma pea pehmemale või jäigemale poolele, proovisin mõlemat pidi. Kahe öö põhjal on selget erinevust raske välja tuua, aga voodis lugemiseks eelistan pehmemat poolt, siis võtab padi mu pea justkui rohkem "kaissu".
Teisena on väga oluline padja kõrgus. Mehed on teadupärast laiemate õlgadega, mis tähendab, et külili magamiseks on oluline kõrgem padi, mida minu katsetatav Napsie padi ka on. See on abiks küllili magamisel sirge kaelajoone hoidmiseks. Nüüd kõige olulisem: kaelavalud ei ole küll üle läinud, aga tunnen, et asi on märgatavalt leebem. Napsie padjast võib tõepoolest saada mõningast leevendust kroonilisele kaelavalule. Hinnanguks võiks anda tubli kaheksa punkti ja soovituse oma vanad nässerdunud padjad välja vahetada, sest suvalise lääpas padjaga on erinevus ilmselge.

"BLACKFRIDAY" koodiga saab 60% allahindlust kõikidelt Napsie tekkidelt ja patjadelt. Nii et kellel vaja uusi tekke ja patju või vanad vajavad vahetamist, siis kasutage seda ülimagusat soodustust 21-25. 11!

Muuseas, kuna 60% soodustus kehtib praegu ainult tekkidele ja patjadele, siis teadke, et Napsie lehel on ka mingi õnneratas, kust saab endale soodukat välja keerutada ja nii sõbramehe poolest, siseinfona, võin öelda, et 31 ja 35%lised madratsisoodustused on veel välja keerutamata. Minge proovige, äkki joppab.

* Postitusele andis hoogu Napsie.ee

Ega kui aeg on minna, siis on aeg minna, mis seal muud ikka.
Aga ei, tegelt  olen ma kõigest külmetunud. Mina ei tea, kes see loll oli, kes käskis mul üleeelmisel nädalavahetusel Allikukivi veinimõisa minna lühikese kootud kleidikesega ja õhukese kevadmantliga. Arvasin tõsimeeli, et nendest ihukatetest piisab, aga ei, oleks pidanud ikka kapipõhjast salli ja kindad ja tutimütsi ka endaga ühes haarama. Aga noh, see on kõigest tagantjärele tarkus, mis ei aita mu praegusele enesetundele sugugi kaasa. Eks omad vitsad õpetavadki. Kahju ainult, et neid õppetunde tuleb elus nii mitmeid kordi läbi teha, enne, kui see tarkus ükskord külge hakkab.


Ja no kui haige olla, siis juba ikka korralikult. Nohu? Jaa, palun üks nohu. Kas nohuga kaasa soovite ka boonusena kinnist nina? Jaaa, absoluutselt, vägaväga soovin. Ma ei saaks ju ilma selleta muidu magada. Ja kuidas oleks ühe eriti vastiku kriipiva kurguvaluga? Muidugi. Kui niisama kauba peale antakse, siis miks ka mitte. Aga köha? Jaa, loomulikult. Kopsud tahavad ju ka end kasulikena tunda. Ning kuna ma olen ikkagist tubli haige, siis sain veel tasuta kaasa ka ühe peavalu.  Ja kuna ma üritan siin konstantselt oma ajurakke välja nuusata, siis sain suurest nuuskamisest nina alla ka vistriku, mis on turses ja punetav, muutes mu huuled natu natuke pardimoka sarnasteks. Oh, sõbrakesed, ma tunnen end nii ilusana, nii ilusana. 

Olgugi, et ma viskan praegu siin nalja, aga tegelikult on kogu see olukord muutnud mind üpris pahuraks, käin muudkui ringi ja turtsun. Ja ei, ma ei pea siinkohal silmas aevastamist. Ega mul vist ongi ainult kaks äärmust – ma kas olen nii haige, et ei tee piiksugi või sahistan nina luristades mööda elamist ringi ja kurdan kõigile, kes jaksavad mind kuulata, et kui halb on mul olla ja et ma vist suren.

Aga ega ausalt öeldes pole mul aega siin haige olla, sest juba homme pean ma  Janetiga minema Karksi-Nuia, kus toimub kultuurikonverents. Ning ülehomme lähen ma Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus teemaks erivajadustega inimeste ligipääsetavus kultuurile. Joosep pidi mu hommikul kohale viima. Vähemasti selline oli meie algne kokkulepe, mis tegelikult kehtib ka praegu. Lihtsalt vahepeal oli siin üks väike indsident, kus ma suutsin ta peale niiii pahaseks saada, et ma lausa keeldusin homsest transpordist. Ma ütlesin talle, et ma olen nii kõva mutt küll, et vajadusel minna pimedana üksinda kohale. Lasen näiteks Kikul Google mapsist marsruudi välja vaadata ja minek.




Aga vahepeal mu püha viha siiski lahtus ja ma andsin Joosepile andeks. Ma ütlen, haiget inimest EI tasu ärritada. #ohmindüllameelsetküll. Ja ei, isegi, kui me poleks ära leppinud, siis Joosep oleks mind ikka kohale sõidutanud, kuna ta ei jäta mind kunagi hätta. See on meie suhtes alati nii olnud, et olgu emb-kumb meist ükskõik kui pahane teise peale, siis me oma väikeste tegudega ikka näitame oma hoolt ja armastust välja.  

Mis aga puutub reedesse, siis kui pean Viljandi Kultuuriakadeemiasse jõudma, siis sinna hakkan ma küll pimesi orienteeruma, abiks ainult juhtkoer ja tudengite kirjeldused marsuudist. Ma nimelt palusin neil individuaaltööna kirjeldada, kuidas ohutult jõuda Viljandi bussijaamast akadeemiasse.Ütleme nii, et kui ma täna neid lugesin, siis ma sain väga palju naerda, pisut nuputada ja väga palju segadust tunda jms. Aga eks näis, kas ja kuidas ma kohale jõuan. 

Ühesõnaga, kõik need eelpool nimetatud põhjused ongi siis mu vähese blogimise põhjused – no ei saa lihtsalt, onu Jawsi mulin ajab mu peakese veelgi rohkem valutama ja kui on mõni selline õnnis hetk, kus mu peakene ei lõhu, siis taastun haiguse vindumisest ja ringi seiklemisest.

Aasta alguses hakkas mulle aina enam silma selline sõna nagu "squattimine". Ja aina enam vilgsatas see mõne ilusa influentseri jutu seest läbi. Esimesena kuulsin sellest Brigitte blogist, kus tal oli külas keegi Erna, Esna. Keegi, kes on meie Maarjamaa parim squattija.

Ma ausalt polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja ma teadsin sellest sama palju kui mu pooleks tunniks kaotsi läinud merisiga Pibi, ent tänu BSH teematõstatusele sain minagi grammike targemaks. Aga ainult õite pisut. Sain nimelt teada, et tegu on mingit sorti trenniga, kus mingi spetsjom kummilindiga tehakse kükke. Ühesõnaga, see oli see, mis mulle Brigitte videost meelde jäi. Ma ei saanud muidugi endiselt mitte muhvigi aru, et mis see tehnika ise on, kuna trenni ajaks pandi tümps peale ja näidati ainult kannide välkumise saatel squattimist ennast. Ilma lisaseletusteta. Vähe tolku minusugusele pimedale.

Sellepärast jättis see ka mu esimesel korral suhteliselt ükskõikseks. Sest ise ma küll ei viitsinud mina hakata googeldama, et kuidas tuleks, peaks või võiks oma tuharaid treenida, et saada ka endale ilusat pähklikujulilist peput. Ja sinna kogu see squattimine esialgu ka jäi. Aga kui sattusin Youtubest Playnupu üritust järelvaatama, kus Pedaja intervjueeris neiu Ernat, seda Eesti kõige kaunima pepuga neiut, kes väidetavalt teab squattimisest KÕIKE, ja nii tärkas minus taas see sisemine kolmeaastane ja tema uudishimu.

Nii otsustasingi ühel õhtul küsida Joosepi abi, et otsiks mulle va vaevatud hingele squattimis manuali, et ma saaksin vastused oma küsimustele. Et mida a. see õigupoolest üldse tähendab, b. milline on tehnika ja c. miks ei ole squattimine samaväärne kükkide tegemisega, mida me omal ajal koolis teha vehkisime. Kus või milles peitub salapärane spetsiifika???

Joosep, ilma taidlemata ja vastu punnimata, otsiski mulle koheselt vajalikud instruktsioonid välja ja seletas mulle videopõhjal kõik väga kenasti ära. Noh, nii et pime ka ikka aru saaks. Aga ega ma ausalt öeldes enam väga ei mäletagi, kuidas see käis. Aga minu arvates squattimisel ja tavaliste kükkide tegemisel mingit olulist vahet polnudki. Vist. Varbad pidid olema lihtsalt ühel joonel, harkseisakust alustama ja siis muudkui kükitad, hop ja hhop. Aa, õigus jah, ma ju ei jõudnudki kükitamiseni. Sellepärast ma ei saagi erinevust mäletada, sest kohe kui Joosep oli ära öelnud, et varbad peavad olema ühel joonel, siis mina hakkasin nuputama, et kuidas ma pimedana saan kindel olla, et mu varbad on tõepoolest nii-öelda ühel joonel.

Nii tuli mul geniaalne mõte. Võiks isegi öelda, et aasta mõte. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Meil on ju elutoas puidust kirst, kõrguselt mulle just paras ehk natuke üle põlve. Olles ise väga elevil ja uhke, et leidsin enda probleemile nii kärmelt lahenduse, läksin asetasin varbad kenasti vastu kirstu alumist äärt ja pärisin Joosepilt hästi entusiastlikult ja rõõmsalt: "Noh, mis edasi!?".
Joosep, kes oli kogu seda sehkendamist vaikides pealt vaadanud,uuris nii muuseas: "Kai, mismoodi Sa kavatsed kükke teha, kui Su põlved on vastu kirstu?"
Ma olin nagu... eee, aa jah.
"Mine seisa parem seljaga vastu seina", soovitas Joosep. Ja mina kepsutasingi täiesti süüdimatult üle toa vastu seina seisma, pepu ja selg korralikult vastas.
Kuid ühtäkki hakkas Joosep üle toa laginal naerma ja siis ahastunud häälel  ütles: "Kaiiii!!! Sa EI saa ju sedasi kükitada!!!".
"Aa, ei saa jah," tõdesin mina. Mõistes kõigest 30 sekundit hiljem, et minu armastav Jossu lihtsalt rämedalt trollib mind.

See siis oligi minu esimene ja arvatavasti ka viimane avalik squattimine. #puhtakaltspeast

Ma ei tea kuidas teistes suhetes ja peredes nende muudatustega on, no kui ühel poolel tekib mingisugune geniaalne plaan, mida tahab nüüd ja kohe ja praegu teostama hakata, aga see teine pool... no see pole teps mitte seda meelt. Näiteks ühel hommikul ma ärkasin mõttega, et võiks kogu korteri mööbli üle lihvida ja peitsida ja miks piirduda ainult mööbliga... lihvime täispuidust aknaraamid ja põrandad ka üle. Joosep polnud nõus.

Meie peres on nii, et mina olen see pool, kellel on peas kogu aeg mingi mustmiljon mõtet, unistust, ideed ja mis peaaegu eranditult kõik ootavad ja tahavad kannatamatult teostamist. Hehe, esimese raksuga kirjutasin eostamist. Aga ei, eostada pole enam midagi tarvis, mul kõik juba idaneb.  Kuna väga paljud minu soovidest ja unistustest on tiba suurejoonelisemad kui niisama uute dekoratiivpatjade ostmine ja lillede vaasi sättimine, siis vajan enamasti selleks ka Joosepi abi. Aga sellega on keerulisemad, kui mitte öelda peaaegu võimatud lood.

Ma olen enam kui kindel, et siin mängib rolli inimese tähtkujule iseloomulikud omadused. Mina esindan Neitsi ja Kaalude tähtkujusid. Kord on üks domineerivam ja teine kord teine, nagu lõhestunud isiksus või nii. Näiteks Neitsina pean ma lugu puhtusest ja korrast ning ma suren vaikselt sisimas, kui pean korralageduses elama. Ma muutun närviliseks, pahuraks ja turtsuvaks. Kaalude tähemärgi esindajana suudan ma aeg-ajalt (loe: mitu korda päevas) oma otsustusvõimetusega enda elukese üpris keeruliseks elada. Painavaks ka. AGA... kui ma ühel ilusal päeval suudan siiski selle otsuse langetada, siis hoidke piip ja prillid, ma olen valmis lõputult moosima ja pugema, et seda ihaldatud tulemust saada ja no kui ei saa, siis ma olen kurb ja õnnetu. Ah, tegelt lihtsalt mossitan oma elupäevade lõpuni või kuniks ma leian uue eesmärgi.

No ja Joosep on meil pesuehtne Sõnn - kangekaelne ja rühib kindlameelselt mööda ühte ja sama rada.

Ma seletasin siin ükskord sõbrannale, et mismoodi tuleb Joosepile uusi olukordi ja ideid serveerida. No et sedasi hässsti ettevaatlikult, tundeliselt, tasakesi, infokillukestena ja siis pead kogu aeg jälgima reaktsiooni. Kui hakkab puhisema ja muutub kergelt ärevaks, siis tuleb peakest silitada ja tasasel häälel sosistada, et kõik on hästi, rahu-rahu. Paar minutit silitad ja siis ise samal ajal mõtled juba uut, leebemat sõnastust välja, et mismoodi teisele katsele minna. No ja kui märkad, et teine katse hakkab ka viltu vedama ja puhisemine tuleb tagasi ja lisandub ka peaga vehkimine ja maa kraapimine, siis tuleb vait jääda, tasakesi paisid edasi teha, suunata loom tagasi oma ennisele tegevusele, ukseriiv sulgeda ja vaikselt eemalduda. No ja siis nädala pärast tulla uuele katsele ja vaadata kuidas siis läheb selle fantastilise ideega saagida betoonseina auk ja nihutada magamistoauks teise kohta :D

See on ju suurepärane idee, sest... a. niimoodi saaksime otstarbekamalt magamistoa ruumi ära kasutada b. aknaalune saaks vabaks ja pääseksime kenasti aknale ligi c. öösiti saaks akna tuulutusse jätta, ilma, et ühel siin kael jahedast õhust kangeks ei jääks. No ja neid plusse on veel ja veel, aga mkm, Joosep pole nõus ja nii ma istun oma tapeedirullide otsas ja mossitan. Minuga küll ei pea sellist rööprähklemist harrastama. Kui mina solvun, siis mulle piisab kudrutamisest, kallistusest või  leebest sõnast, mis jätaks mulle kasvõi selle tibatillukese lootusegi, et kõik pole veel kadunud ja mul on veel võimalus oma fantastiline idee ellu viia.

Nii... on kellegil ideid või nippe, mismoodi ma saaksin selle magamistoa ukse teise seina nihutatud? :D

Kes mind natukenegi rohkem teavad, kas siis blogi või isikliku elu kaudu, siis need teavad, et ma olen parajalt emotsionaalne tegelane ja eilne päev oli kõikide päevade poolt kokku kuhjatud pingete vallandumine, kus mul kaas lendas pauguga pealt ära.

Ma võib-olla peaksin üldse alustama sellest, et Joosep käis meil siin vahepeal USA reisil, ilma minuta, sest kes see tola ikka võtab oma elukaaslase reisule kaasa, eksole. Nali. Lihtsalt asjaolude sunnil läks seekord üksi. Alguses polnud ma sellest sugugi heitunud, pigem just rõõmustasin Jossu üle, sest on juba pikka aega sellest unistanud. Ma ise hakkasin hoopis oma peakeses exceli-tabelit paika sättima, et mida ma mis päeval kõik ära teen. No et koristan ja vastan Õhtulehe intervjuu küsimustele ja blogin ja veel blogin...






Reaalsus: saatsin Joosepi lennujaama ära, jõudsin koju, koristasin, endal mingi nõme kurbus hinges kriipimas ja kui jõudsin oma kraamimisega magamistoani, leidsin oma öökapilt suure kimbu tulpe. Olin südamepõhjani heldinud ja saatsin kohe Joosepile sõnumi, et Joooooosu, leidsin lilled, mingil imelikul põhjusel uurisin isegi, et kas need on mulle, haha, nagu siin oleks veel mingeid variante, eksole. Igatahes, Joosep saatis sõnumi vastu: "Jah, need on tibukollased tulbid. Tahtsin Sind üllatada, et Sa poleks minu äraoleku ajal kurb". Ja peale seda zesti ma lihtsalt kolm järjestikulist päeva tihkusin looteasendis nutta nagu keegi oleks maha surnud ja igaveseks mu elust haihtunud.

Ja vähe sellest, et ma enamuse ajast kassisin ja nutsin end silmist rinnuni märjaks, ei suutnud ma kohustustevaba aega kuidagi konstruktiivselt ära kasutada, sest noh... motti üldse polnud. Hommikul ärkasin üles, istusin voodiserval, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen... Joosepile kohvi pole tarvis teha, endal nagu millegi erilise järgi ka ei isuta. Hmm, vaataks netti, võib-olla blogiks... nee, ei viitsi, pole tuju. Äkki loeks blogisid... nee, ei huvita. Tahan ainult, et Joosep koju tuleks.

Vahepeal tegin oma töinamisse pausi, sest muidu oleksid silmad niimoodi üles paistetanud nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud ja terve viinapudeli endale sisse valanud, nii et ma poleks enam mitte muhvigi oma turses laugude vahelt välja näinud, mitte et ma tavaolekuski midagi näeks, aga you get my point.

Ahjaa, kolmanda päeva õhtul tuli Maaru külla ja tegime naisteka, kus mekkisime jaapanlaste lemmik ploomiveini, mille üks tore lugeja mulle kinkis. Järgmisel päeval, kui olin taas üksi,  saatis Joosep mulle messengeri häälsõnumi ja võite 3x arvata, et mida tegin mina? Hakkasin töinama.Saatsin siis koheselt enda poolt ka häälsõnumi vastu, või no ennem üritasin ikka nats maha rahuneda ja siis sellise poolvesise häälega hakkasin häälsõnumit salvestama ja loomulikult poole peal ma murdusin ja kukkusin nuuksuma nagu titt, ise samal ajal Joosepile korrutades, et ärgu pangu mind tähele, mul kõik yolo, ma siin niisama vaikselt heidan igatsusest ja üksindusest hinge. Mis muidu teoksil ja kuidas reis ja loodan, et naudid olemist ja ausalt, minuga alles klaar. Sajandi piripiiga ma ütlen. See ongi mu uus hüüdnimi. Lihtsalt ulun mõõdutundetult inimesele kõrvaauku. #midarohkemnutadsedavähempissid

Joosep muidugi oli üliarmas, püüdes mind omamoodi lohutada, saates mulle lollakalt naljakaid häälsõnumeid. Ühesõnaga, esmalt saatis mitu naljasõnumit ja siis paar normaalset sõnumit ka sekka, kus ütles, et ma poleks kurb (oookei, enam ei ole :D), varsti näeme, armas oled jne. Lisaks kirjeldas mulle sealset loodust: mäed ja orud, tammid, armsad majakesed,  ja sõbralikud inimesed.







Loomulikult see aeg, kui Joosep oli reisil, olin mina enamuse ajast koeravalves. Python, Joosepi koer, see hullumeelne elukas, no teate ju küll. Oi kui suurepäraselt saab see koer aru, kui peremees on lännu ja oi kui filigraanselt kasutab see koer minu pimedust ära. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma olen praeguseks emotsionaalselt ja vaimselt nii kurnatud sellest Pythoni kantseldamisest ja minu sisse on kogunenud mingi nõme kontrollimatu äng, mis põhjustab jõuetust ja ma EI taha selliseid emotsioone tunda.



Nüüd, kus Joosep on reisilt tagasi, on olukord palju rahulikum ja Python tõmbas ka nahaalse käitumise kohapealt kõvasti tagasi, aga kuna väljas on kevad täie hooga käimas, siis Pythonil ka hormoonid möllavad ja lihtsalt kogu aeg üritab seda Janetit karata. Lakub kõrvu ja ähib ta kõrval ja nügib ja hängib saba all ja lakutakse põrand ka sealt kohast üle, kus Janet ennist lamas. Vaene poobik käib ja otsib kohta kus rahus olla.



Eile oli ausalt selline päev, et oleks keegi mulle esimese hullumaja suuna kätte andnud, ma oleks sinna poole punuma pistnud. Ma ei jaksa seda koera keelata, kamandada, kantseldada, sest see kõik on nagu hane selga vesi. Ainult Joosep on autoriteet. Mina olen mingi mõttetu kirp, kelle sõna ei maksa mitte kui midagi. Mind tasub alles siis kuulata, kui olen endale kargu alla ajanud ja liigun sündmuspaigale, aga enne... mkm, pole mõtteiski. kas teate ka mitu korda ma pean enda häälepaelu kulutama ja mitu korda ma pean püsti tõusma või oma pooleli oleva tegevuse katkestama, et seda paskaaki keelata? Tagasihoidlikud 7493 korda! Muidu oleks mul suht savi, aga ma ei lase ju oma poobikut kiimasel isasel, kes on suuteline ainult munadega mõtlema, ära vägistada.




Üle on visanud see pidev lakkumine ja lutsimine ja kargamisüritused. Panin just pool tundi tagasi selle kiimakoti vannituppa natukeseks jahtuma. Ausalt, munad paras pakule panna ja kirvega maha raiuda. Pardon, aga nii lihtsalt on, kui ei saa endaga hakkama. Koeral ju ka piin sedasi olla. Mõlemil. Sõbrad ka juba naljatades uurisid, kas ma sooviksin endale sünnipäevaks veterinaarkliiniku kinkekaarti isase koera kastreerimiseks. Jaaaa, PALUN!



No ja eile läksime õue grillima. Joosep hullult tahtis. Jõi kaks õllet ka grilli kõrvale ja kuna joob üliharva, siis täna on nagu kudenud rääbis oma rämeda peavaluga. Reisiväsimus ka otsa ja nüüd siin sureb mul vaikselt. Mind ajab närvi. Oleks tahtnud midagi toredat koos teha, ei tea ju kauaks meile neid ilusaid ilmasid on antud. Joosep ütles, et kui pea nii hullusti ei valutaks, siis läheks tandemiga sõitma. No hea teada, millest ma ilma jäin.

Tahaks tõesti jalutada või miskit, aga mida ma siin jalutan, kui üks valutab peakest (loe: on pohmakaga siruli) ja Janetist pole palava ilmaga enam väga jalutajat. Meie viimase aja liikumiskiirus on pöördvõrdeline sellega, kui tigu kurvis pidurdab.
Ela siis sellistega koos!:D

Ühesõnaga nüüd vahutasin end tühjaks. Aa ei, mul on täna veel seiklusi olnud...
Tahtsin ju värskest kapsast hautist teha. Tänavusest kapsapeast. Et jääks natuke krõmpsuv jne. No kartuli keerasin kinni, aga kapsa unustasin  väiksele tulele ja siis läksin diivani juurde, et Joosepi valutavale peakesele pai teha ja siis palus, et ma ei läheks kohe tagasi kööki ja teeksin veel pai... no ma siis tegin, endal täiesti kindlalt meeles, et kapsas kinni pandud, aga oli-oli, sada korda oli. EI OLNUD! Tuli sajandi kapsahautis, mõnusalt ja kergelt krõmpsuv - not!

Persse :D

Janet sõi tagatipuks veel kassisitta ka. Mõtlesin, et lähen õue rahunema, ammutan päikesest energiat, hingan värsket õhku, olen niisama zen ja lasen Janetil ka natuke ringi luusida, aga see koonlane otsustas, et minu täiuslikust päevast on puudu veel kassisita söömine. Peategelane ise oli enesega vägagi rahulolev, kui oma lehkava suuga minu poole silkas ja oma "imelist" dog-breathi mulle otse ninna ähkis.



Mis järgmiseks...

Ühesõnaga nii me siin elame. Ei, tegelikult esineb selliseid ekstreemselt vertikaalidiootlike päevi aruharva, aga kui esineb, siis laksab ikka haledalt.

Nonii. Ma olen täpselt nii ülbe ja savinist (hehe, ma leiutasin just praegu uue sõna), et kujutage pilti ette, hakkangi praegu lagedalt veebruari- ja märtsikuu tegemistest pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Head lugemist! :D

Eem, tegelikult on nats veider hakata vastu suve kirjutama talvistest tähtpäevadest ja tegemistest, aga noh... eluke on kord juba selline. 

Esimese kohta võin kohe ära öelda, et me ei plaaninud selleks päevaks mitte midagi erilist ja meil polnud isegi juttu sellest, et kingiks üksteisele miskit vms. Sõbrapäevast siis jutt, eksole. Just saying! :D

Ma muidu ise olen hullem üllatuste planeerija ja armastan lähedasi rõõmustada, aga kuna mulle ei koitnud ühtegi samaväärselt personaalset ja ainulaadset kingiideed, mis ma möödunud aastal Joosepile hankisin, siis ei hakanud niisama mingi mõttetu träna peale ka raha kulutama . See on see häda, kui lati enesele liiga kõrgele sead.

Joosep oli seevastu minust väheke armsam ja kinkis mulle karbi Rafaellosid ja ostis mulle tumelilladest tulpidest kimbu ja kollased pikad roosid. Ütles, et kuna mõlemad olid sama ilusad kui mina, siis ei raatsinud valida ja nii otsustas mõlemad tuua. Meelitaja selline. Midagi oli veel, aga no kes see enam mäletab mis see oli.

Naistepäeva hommikul seadsin ma oma sammud Belissima ilusalongi, aga endale aega bronnides ei sidunud ma absull ära, et panen aja just 8. märtsiks. Nii et see polnud ka selles stiilis mindud, et läheks ja laseks end õige pisut tähtpäeva puhul poputada, vaid kuna need kuramuse kulmukarvad kippusid juba vaikselt silmaauku ronima, siis oli lihtsalt tarvis minna. Okei, päris nii hull see asi ka polnud, aga mu puhma kasvanud kulmud vajasid keemilist värvimist + korrigeerimist küll, et ma taas inimese moodi välja näeksin.

Koju jõudes kinkis Joosep mulle punased roosid, aga see oli pigem selline ootamatu üllatus, sest meil on kokkulepe, et kommertslikel tähtpäevadel lillede toomine pole kohustuslik, vaid lilled tulgu pigem spontaanselt ja õige tundega - otse südamest, mitte nii, et kui kell kukub, siis lennatakse lillede, koogi ja hommikukohviga laivi, nagu mingi protseduuriline tegevus, mis on kohustuslik ja nõmedalt tüütu. Seega, hommikul ärgates ma mingeid erilisi lootusi lillede peale ei pannud. Kuidas oleksin saanudki, mul polnud endalgi ju meeles :D

Igaks juhuks mainin, et see mitte tähistamine pole protestimise pärast, sest see oleks sama jabur, kui protestitakse protestimise pärast. Möödunud aastal ei toonud Joosep mulle lilli, tänavu tõi ja nii ongi.

Lihtsalt meie jaoks pole need päevad kuidagi erilisemad ja pigem lähtume ikka sellest, et kui romantikatuhin tuleb kallale või tekib mingi äge mõte kuskile minna  spaatama, restosse, teatrisse vms, siis ei jäta plaani kuskile õhku tiksuma ja ootama, et õige kuupäev kukuks. Sama ka lilledega.

Ema ka uuris nii muuseas, et mis meil õhtul plaanis on ja siis Joosep ütles, et ei tea veel, võib-olla vaatame KOOS telekat. Jap, nii romantilised olemegi :D Tegelikult pole point üldse telekas, vaid ühiselt koosveedetud ajas. Tore on lihtsalt koos olla. Üksteisele aja pühendamine, abistamine, toeks olemine, kvaliteetajaks eraldi aja võtmine, lilled, küünlad, romantilised õhtusöögid, väljasõidud jne, need võiksid ikka olla otse südamest, siirad ja protseduurivabad. Oma armsamat võiks ju niisama ka märgata ja premeerida ning mitte, et me seda ainult oma meestelt ootaksime ja eeldaksime, vaid et me ise õpiks ka vastu andma ja ei unustaks neid üllatada.

Ega mehed tahavad samamoodi poputamist, hoidmist, innustamist, hoolitsemist, kuulda aeg-ajalt head sõna, mitte ainult nääksumist ja irisemist, et mis kõik on halvasti ja ei sobi jne. Nad ei pruugi küll kohe kaela langeda ja silmist ei hakka ka südameid purskama, aga ma garanteerin, et see teeb nende tahumatule ja kinnisele hingele sooja pehme pai ja paneb neid tundma väärtuslikena. See on oluline - tunda end väärtuslikuna! :)

Siit tulebki nüüd kohe ehe ja illustreeriv näide minu eelnevale tähtpäevajutule, sest järgmisel kahel päeval peale naistepäeva käisime me Supelsakstes õhtustamas, pärast seda rannapargis jalutamas ja sellest järgmisel päeval käisime samuti einestamas ja kinos.




Rääkides Supelsakstest, siis seltskonna peale võtsime suupistevaagna, mis maitses suurepäraselt. Kõike ma sealt muidugi ei söönud. Näiteks veise keelt. Lihtsalt psühholoogiliselt ei suuda ja ega maitse ja struktuur on sellel samuti üpris rõve.


Ema kunagi üritas mulle seda salaja sisse sööta. Tahtis nii väga, et ma vähemalt prooviksingi, aga ma ei suutnud. Nii otsustas, et on kaval ja pistab selle veise keele koos teise lihaga supi sisse, aga ma sain KOHE aru, kui esimene tükk suhu sattus, et midagi on mäda. Esmalt manasin endale ette sellise näo nagu keegi oleks mulle lusikatäis sitta suhu pistnud ja siis öökisin selle välja ja küsisin, et mis jälkus see veel on!?? Trauma eluks ajaks ma ütlen, fuh! Mul jooksevad iga kord judinad üle selja, kui mõtlen sellele tagasi või kui keegi pakub või ise sööb veise keelt.

Pearoaks võtsin, mis tegelikult oli eelroog, Niša-Niša soe salat ja maitses hästi, aga ei midagi erilist. Oleksin pidanud ikka oma selle teise valikule truuks jääma ja võtma seene-sidrunheina risotto. See maitses imeliselt. Sain sõbra taldrikust natuke näpata.


Joosep sõi ka miskit, aga enam ei mäleta mida. Pildilt saate võib-olla aimu...


Sooviks meie teenindaja ka eraldi esile tõsta, kuna oli selline vahetu ja rõõmsameelne. Minu jaoks on oluline, et omavaheline suhtlus oleks selline mõnusalt pingevaba ja tšill, et saaks natuke nalja visata ja naerda ja teenindaja suhtleks vabalt kaasa ja seda meie teenindaja kõike oli .Nimeks oli Merilin või Merlin. Kumbki kuttidest ei suutnud kahepeale nime välja lugeda. Peab ikka ise järgmine kord selle nime lugemise enda peale võtma :D

Minu selle miljoniaasta pikkuse blogipausi sisse mahtus mitmeid sündmusi ja juhtumisi. Nats on imelik hakata kirjutama keset lagedat maikuud veebruari- ja märtsikuu sündmustest koos lumiste pildikestega, aga mis parata, järgnevate postitustega just seda saama hakkategi. Alustuseks üks soojenduslugu Joosepi sünnipäevaeelsest päevast, mis seisis mul draftides. See siis mingi kolme nädala tagune juhtum.

Käisin täna linnas ja võtsin oma kaks pakki Smardist välja. Enne seda käisin ka Anu Fotost läbi ja lasin reisifotod välja printida ja siis ostsin Joosepile sünnipäeva hommikuks kohvi kõrvale Britta kooki. See üks Jossu lemmikuid. Lõpuks oli aeg hakata tagasi bussi peale liikuma ja kuna Janetil on praegu kevadine karvavahetus teoksil, kus viskab usinasti talvekasukat maha, siis no see on lihtsalt täiesti haige mismoodi see koer hargneb. Kammid, ei kammi, eriti vahet pole.

Igatahes... polnud võib-olla just kõige kirkam mõte panna jalga mustad sukad, aga no kuna need sobisid mu ülejäänud outfitiga perfektselt, siis tuli lihtsalt ilu nimel ohvreid tuua. Mul oli nimelt Desiguali värviline lilleline kootud kleit ja must nahktagi ja must nahast õlakott ja jalas olid madalad mustad nahkpapud ning juuksed olid hobusesabas. #imeilusagapiltieimõiganudteha

Rullisin siis enne bussi minekut end veelkord üle, sest sellistel perioodidel ma alati püüan anda endast maksimumi, et võimalikult vähe lahtiseid karvu siseruumidesse vedada.

Kuna ma ei läinud bussikast bussi peale, vaid Papiniidust, siis bussi astudes vabastas üks lahke proua esimese rea istekohad. No et ma ei peaks pimedana kuhugile taha otsa ronima. Kui kaasreisija oli lahke ja sõbralik, siis bussijuhiks oli seevastu üks toriseva moega juht, kes peaaegu alati jätab natuke sellise mulje, kui ma bussi astun, et ma võiks lausa kuulda mismoodi mõtleb valjusti "Jälle see pime oma karvase koeraga...".

Seega püüdsin eriti hoolas oma hargneva koeraga olla. Naeratasin malbelt ja pugesin vaikselt istuma, kuid enne seda pressis Janet end mu jalgade eest läbi, et end mõnusasti istmete alla sirgu tõmmata. Võite kolm korda arvata millised mu jalad peale seda eestvaates välja nägid.

Enne Nõmme jõudmist mõtlesin, et ookei, ma katsun viimase hetkeni istuda ja kui buss uksed lahti teeb, siis hüppan püsti ja lähen sirgjooneliselt treppideni ja surun Janetit tagumikust, et too väljuks esimesena, et siis saan oma karvaseid jäsemeid varjata ja Janet saab kähku õue edasi hargnema minna.

Plaan võis ju mul hea olla, aga kui kõik tundub minevat plaanipäraselt, siis kargab alati kuskilt onu Murphy välja ja naksab mind kannikast. Selle asemel, et Janet teeks minuga koostööd ja astuks rõõmsalt õue värske õhu kätte, kukkus see koon jonnima: eiii, ma ei taha esimesena minna, mine iseee! Aga no mina ka ei tahtnud esimesena minna, mul oli ju oma karvaste jalgade varjamiseks master plan välja mõeldud, mida järgida ja seni kuni ma seal taidlesin ja läbirääkimisi pidasin... omast arust koeraga, siis otsustas see paskaak mind ja mu master plani ignoreerida ning raputas kõik oma miljon lahtist karva sinna samma, otse bussijuhi kõrvale, maha. Jess. Ole sa tänatud! Ma arvan, et see bussijuht armastab meid eilsest veelgi palavamalt... NOT!

Aa, tulles korra tagasi Joosepi bezeekoogi juurde...
Kuna mul oli kook eraldi riidest poekotikeses, mille viskasin, või no õigemini asetasin hellalt ja õrnalt bussi kõrvalistmele, et säilitada kvaliteetne välimus, siis ega erilist vahet polnud, põhimõtteliselt oleksin võinud selle ka visata sinna istmele, sest ma istusin sõna otseses mõttes koogile peale. Jep, thats me. #miksminugapeabalatijuhtuma

Kui koju jõudsin, siis asetasin koogisäilmed külmikusse, kõige kõrgemale, sest ma ei tahtnud, et Joosep näeks ja loeks, et mis koogi ma ostsin. Ta küll nurus, et ma annaks kohe koogi kätte, aga ma olen veendunud, et sünnipäevaks mõeldud kook maitseb alati kõige paremini ikka õigel päeval ja nii jäi karp suletuks. See eest üritasin Joosepit võikudega lohutada ja kui hakkasin külmikust tomatit välja õngitsema, ise samal ajal hoides telefoni pea ja õla vahel, sest mul oli ju hirmus vajadus samal ajal õega lobiseda ja siis see juhtuski... järsku karjatasin Karinile: "EIIII! Lõpeta kõne ära, ma EI SAA enam rääkida!"

Mul nimelt kukkus kook külmiku kõige kõrgemalt riiulilt põrandale. Neetud tomat! Ma sain minuti jooksul 76 minisüdarit. Nagu ei ole võimalik, et ühe koogiga saab nii lühikese aja jooksul nii palju äpardusi juhtuda. Ma ei julge karbi sisse piiludagi, ei tea milline vapustav koogelmoogel seal karbis end peidab, aga noh, vähemalt on see siiski Joosepi lemmik kook, või noh... oli. Koostisosad on ju endiselt samad :D

Vahepeal oli blogijate seas ilgelt pop kirjutada oma kiiksudest ja mitte et ma tahaks end hullult kiita ja jätta endast mulje nagu ma oleksin just äsja jalgratta leiutanud, AGA... enne, kui paljud teised blogijad hakkasid oma vähem ja rohkem imelikke veidrusi letti laduma, seisis mul see teema juba oma pool aastat listis. Aga nagu ma kord juba olen sellise pika vinnaga, siis jõudis keegi krapsakam nobenäpp minust ette ja mul tekkis tõrge ja nii ei soovinud ma enam jupp aega mingitest kiiksudest kirjutada. Täpselt nagu mul on olnud sama keiss mitmete teiste teemadega, mis peavad nüüd kannatlikult draftides oma hiilgeaega ootama.

Kuid nagu olete vist juba aru saanud, siis ma olen vahepeal uusi vahvaid blogisid ja juutuubereid enda jaoks avastanud, kes mind naerutavad ja mu aega sisustavad ja nii sattusin lugema, taaskord muistsel aal, Kaisa kiiksupostitust, kus alustas oma postitust sõnadega, et üks õhtu rippus oma mehe jala küljes ja demonstreeris oma ahvihäälitsusi ja teate, mul valgus üle kogu näo lai naeratus, sest mind tabas äratundmisrõõm ja mulle meenusid kohe meie ühised lapsikuse hetked Joosepiga.

No näiteks mismoodi me keset ööd kihutame pappkastis mööda korterit ringi nagu poolearulised. Ses suhtes, et mina istun pappkastis ja Joosep teeb mulle rallit või kui parasjagu pole ühtegi üleliigset pappkasti, siis tõmban endale libeda tallaga sussid jalga ja siis lunin Joosepit, et too lohistaks mind mööda põrandat.



Või kui Joosep on vetsus paiknevale aknalauale piisava hulga vetsupaberi papprulle hoiustanud ja ma need ühel ilusal hetkel sealt taas avastanud, siis meisterdame nendest mingisugused trompetilaadsed pillid ja hakkame puhuma. Üritades mingisuguseid u-tuurist puukuuri noote välja puhuda, ajades koonud oma musitseerimiskatsetustega närvi.

Igatahes, oma pika sissejuhatava jutuga tahan ma sinnamaale jõuda, et öelda - siit tuleb minu kiiksupostitus, mis minu enda jaoks on tegelikult täiesti normaalne, kuna kui need oleksid minu jaoks mingid epic tegevused, siis ma ei teeks ju neid. Logish.

1. Ma söön pulgajäätistel alati ennem ära glasuuri ja siis alles hakkan sisu sööma ja ma mitte kunagi ei hammusta jäätist, vaid alati limpsin seda või lutsutan või mida iganes.
2. See läheb veits sinna foobiate alla, aga mulle ei meeldi helistada ja suhelda võõraste inimestega. Näiteks paar nädalat tagasi palus Joosep mul helistada Stefanisse ja meie seltskonnale laud bronnida, aga ma hakkasin protestima, et mina ei taha ja mina ei julge ja helistagu ise jne. Joosep helistaski ise, aga kuna liin oli kinni, siis oli tarvis, et ma sõidu ajal prooviksin uuesti. Lõpptulemusel läksime võtsime Joosepi sõbra kodust peale, kes siis tegeles helistamisega. Wuh, vedas seekord!
3. Ma plaksutan väga imelikult. Sõbrad ütlevad, et see on tagurpidi plaksutamine. Põhimõtteliselt ma ei tee kätega plaksu, vaid ajan käed plaksu asendist hooga hoopis laiali ja siis aeglasemalt taas kokku, mis justkui summutab plaksu ära. Sellist imeliku plaksutamist teen ma siis, kui olen ülielevil või rõõmus millegi üle. Näiteks võidan kihlveo. Mul on tegelikult veel üks veider plaksutamisviis... see näeb peaaegu sama imelik välja kui esimene. Ma nimelt plaksutan ainult sõrmeotstega, lüües hästi kiiresti ja hääletult neid kokku, ilma et peopesad omavahel kokku puutuksid.
4. Mul on mingi imelik komme sõnade lõppu lisada tähti nagu õ, ö ja öä. Mis ämblikujaladöä, ma ei tahaaaö, mina ju ei teaõ jne. Ma ise ei pane peaaegu kunagi tähele, et ma neid tähelisasid kasutan või millal mul see pihta hakkas, aga ühel hetkel Joosep hakkas mind jäljendama ja siis sain ma ise ka teada, et mul selline imelik komme on ja peaaegu alati on see minu jaoks uudis, et ma taas öäõtasin.
5. Kui ma midagi joon, siis ma alati loen oma lonkse. Eriti teen ma seda siis, kui joon pudelist. Ning see pole veel kõik... ma üritan alati lõppnumbriks saada 100 või sinna ligilähedale.  No näiteks joon esimese korraga 10 lonksu, siis hingan ja siis joon järgmised 10 lonksu ja siis korrutan. Vahel teen iseendale challengeri ka, kus ma siis üritan ühe reklaamipausi ajal juua sobivaima arvu lonkse ja oleneb, kui mitu lonksu jõuan esimese pausi ajal ära juua, siis vastavalt sellele joon teise reklaamipausi ajal teised lonksud, et saada kokku 100 ja kui lõpp summa tuleb üle selle, siis teen kolmanda reklaami ajal uue joomise ja lonksuloenduse ja siis lahutan need viimasest tulemusest maha. Ma ise muidugi alati mõjutan ja liigutan neid tulemusi, sest see on one man stand. Vahel on nii, et mul on ammu joogijanu kustutatud, aga kuna mul pole numbrid klappima saadud, siis ma joon ja joon, kuni olen pilgeni täis ja vats loksub.
6. Kui ma olen üksi kodus ja keegi koputab ootamatult uksele, siis ma olen suuteline teesklema nagu kedagi poleks kodus. Selle "mitte kodus olemisega" on muidugi nüüd selline pisike probleem, et kuna elame kolmandat aastat väikelinna kortermajas, kus kõik teavad kõiki, eriti mind, siis pole mul enam lootustki sellist fiaskot teha. Enne, kui elasin oma majas, siis oli veel mingigi šanss ignoreerida, no et kui postiljon tuli maxikirja tooma, siis ma uksekella kuuldes tardusin soolasambaks ja vahest isegi pugesin diivanile teki alla peitu ja lasin koertel lõuata. Miskipärast olid postiljonid alati väga innukad ja kui koerad olid juba oma viis minutit lakkamatult haukunud ja välisuksele tuli uus koputus, siis ma mõtlesin küll, et tsiiiisas, kas inimene EI saa aru, et kedagi POLE kodus ju, daaaah! :D See kiiks on tõesti veider. Isegi mina saan mõistusega sellest aru, aga nohjah.
7. Kui me autoga kuskile sõidame, siis ma üldjuhul lukustan alati endapoolse ukse, sest ma kardan, et ma kukun sõiduajal uksest välja või kui seisma jääme, kas valgusfoori taha või niisama pargime kuskile, siis ma kardan, et tuleb mingi psaiko ja tungib mulle kallale. Say no more.
8. Ma mälun alati toidu umbes 30x läbi. Isegi manna ja banaani. Võite 3x arvata, kes on alati seltskonnas kõige aeglasem sööja ja viimane lõpetaja :D Lallallaalaaa.
9. Vetsupaberirullide juurde tagasi tulles, siis mul peab alati lint jooksma pealt ja kui kuskil on teistpidi, siis ma nahaalselt vahetan selle omavoliliselt ümber, isegi külas olles.
10. Teate neid puupulki, mida saab tanklatest ja kioskitest võtta, kui endale kuuma joogi ostate? No ühesõnaga, kui ma oma kakao sisse lisatud siirupi joogiga läbi segan, siis mulle meeldib pärast seda pulka imeda ja tunda oma suus seda magusat läbiligunenud puidu mekki. Miskipärast meenutab see lapsepõlve. See maitseb nagu lapsepõlvest pärinev pulgajäätise pulk.
11. Mulle meeldib magada üleni teki sisse mässituna, nii et ainult ninaots paistab välja. Minu tavaline magamajäämisasend on n-ö looteasend, tekk peab kindlasti olema kõrva peal ja tekinutsakas kaisus.

Ongi vist kõik. Rohkem nagu selliseid ekstra imelikke veidrusi polegi. Need olid siis sellised esimesed, mis kohe pähe turgatasid. Ma ei saa aru, et kust inimesed imesid enda kohta a la 30 ja enam kiiksu välja. Mingeid selliseid ei hakka ma üldse loetellu lisamagi, et värvin ripsmeid peegli ees või et banaani avan alati otsa, mitte varre poolt ja dušši alla minnes pesen alati esimesena juuksed ära, sest keda huvitab, kes millist kehaosa esimesena või viimasena puhtaks nühib, peaasi, et puhtaks saab ja ei haise..

Oma postituse lõpetan ühe Joosepi kiiksuga. Tüüp kategooriliselt keelab mul harja külge kogunevaid juukseid plita alla visata, kuna ei suuda minu küljest tulnud asju ära põletada. Isegi minu vere nägemine freaks him out, kuna see pidavat olema ohumärk, et minuga on miskit valesti vms.

Ma ei tea, kas mul on üldse mõtet Teie kiiksude ja veidruste kohta küsida, sest ilmselt olete saanud end juba oimetuks kirjutada nende mitmete teiste blogijate postituste all... :D