Kes mind natukenegi rohkem teavad, kas siis blogi või isikliku elu kaudu, siis need teavad, et ma olen parajalt emotsionaalne tegelane ja eilne päev oli kõikide päevade poolt kokku kuhjatud pingete vallandumine, kus mul kaas lendas pauguga pealt ära.

Ma võib-olla peaksin üldse alustama sellest, et Joosep käis meil siin vahepeal USA reisil, ilma minuta, sest kes see tola ikka võtab oma elukaaslase reisule kaasa, eksole. Nali. Lihtsalt asjaolude sunnil läks seekord üksi. Alguses polnud ma sellest sugugi heitunud, pigem just rõõmustasin Jossu üle, sest on juba pikka aega sellest unistanud. Ma ise hakkasin hoopis oma peakeses exceli-tabelit paika sättima, et mida ma mis päeval kõik ära teen. No et koristan ja vastan Õhtulehe intervjuu küsimustele ja blogin ja veel blogin...






Reaalsus: saatsin Joosepi lennujaama ära, jõudsin koju, koristasin, endal mingi nõme kurbus hinges kriipimas ja kui jõudsin oma kraamimisega magamistoani, leidsin oma öökapilt suure kimbu tulpe. Olin südamepõhjani heldinud ja saatsin kohe Joosepile sõnumi, et Joooooosu, leidsin lilled, mingil imelikul põhjusel uurisin isegi, et kas need on mulle, haha, nagu siin oleks veel mingeid variante, eksole. Igatahes, Joosep saatis sõnumi vastu: "Jah, need on tibukollased tulbid. Tahtsin Sind üllatada, et Sa poleks minu äraoleku ajal kurb". Ja peale seda zesti ma lihtsalt kolm järjestikulist päeva tihkusin looteasendis nutta nagu keegi oleks maha surnud ja igaveseks mu elust haihtunud.

Ja vähe sellest, et ma enamuse ajast kassisin ja nutsin end silmist rinnuni märjaks, ei suutnud ma kohustustevaba aega kuidagi konstruktiivselt ära kasutada, sest noh... motti üldse polnud. Hommikul ärkasin üles, istusin voodiserval, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen... Joosepile kohvi pole tarvis teha, endal nagu millegi erilise järgi ka ei isuta. Hmm, vaataks netti, võib-olla blogiks... nee, ei viitsi, pole tuju. Äkki loeks blogisid... nee, ei huvita. Tahan ainult, et Joosep koju tuleks.

Vahepeal tegin oma töinamisse pausi, sest muidu oleksid silmad niimoodi üles paistetanud nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud ja terve viinapudeli endale sisse valanud, nii et ma poleks enam mitte muhvigi oma turses laugude vahelt välja näinud, mitte et ma tavaolekuski midagi näeks, aga you get my point.

Ahjaa, kolmanda päeva õhtul tuli Maaru külla ja tegime naisteka, kus mekkisime jaapanlaste lemmik ploomiveini, mille üks tore lugeja mulle kinkis. Järgmisel päeval, kui olin taas üksi,  saatis Joosep mulle messengeri häälsõnumi ja võite 3x arvata, et mida tegin mina? Hakkasin töinama.Saatsin siis koheselt enda poolt ka häälsõnumi vastu, või no ennem üritasin ikka nats maha rahuneda ja siis sellise poolvesise häälega hakkasin häälsõnumit salvestama ja loomulikult poole peal ma murdusin ja kukkusin nuuksuma nagu titt, ise samal ajal Joosepile korrutades, et ärgu pangu mind tähele, mul kõik yolo, ma siin niisama vaikselt heidan igatsusest ja üksindusest hinge. Mis muidu teoksil ja kuidas reis ja loodan, et naudid olemist ja ausalt, minuga alles klaar. Sajandi piripiiga ma ütlen. See ongi mu uus hüüdnimi. Lihtsalt ulun mõõdutundetult inimesele kõrvaauku. #midarohkemnutadsedavähempissid

Joosep muidugi oli üliarmas, püüdes mind omamoodi lohutada, saates mulle lollakalt naljakaid häälsõnumeid. Ühesõnaga, esmalt saatis mitu naljasõnumit ja siis paar normaalset sõnumit ka sekka, kus ütles, et ma poleks kurb (oookei, enam ei ole :D), varsti näeme, armas oled jne. Lisaks kirjeldas mulle sealset loodust: mäed ja orud, tammid, armsad majakesed,  ja sõbralikud inimesed.







Loomulikult see aeg, kui Joosep oli reisil, olin mina enamuse ajast koeravalves. Python, Joosepi koer, see hullumeelne elukas, no teate ju küll. Oi kui suurepäraselt saab see koer aru, kui peremees on lännu ja oi kui filigraanselt kasutab see koer minu pimedust ära. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma olen praeguseks emotsionaalselt ja vaimselt nii kurnatud sellest Pythoni kantseldamisest ja minu sisse on kogunenud mingi nõme kontrollimatu äng, mis põhjustab jõuetust ja ma EI taha selliseid emotsioone tunda.



Nüüd, kus Joosep on reisilt tagasi, on olukord palju rahulikum ja Python tõmbas ka nahaalse käitumise kohapealt kõvasti tagasi, aga kuna väljas on kevad täie hooga käimas, siis Pythonil ka hormoonid möllavad ja lihtsalt kogu aeg üritab seda Janetit karata. Lakub kõrvu ja ähib ta kõrval ja nügib ja hängib saba all ja lakutakse põrand ka sealt kohast üle, kus Janet ennist lamas. Vaene poobik käib ja otsib kohta kus rahus olla.



Eile oli ausalt selline päev, et oleks keegi mulle esimese hullumaja suuna kätte andnud, ma oleks sinna poole punuma pistnud. Ma ei jaksa seda koera keelata, kamandada, kantseldada, sest see kõik on nagu hane selga vesi. Ainult Joosep on autoriteet. Mina olen mingi mõttetu kirp, kelle sõna ei maksa mitte kui midagi. Mind tasub alles siis kuulata, kui olen endale kargu alla ajanud ja liigun sündmuspaigale, aga enne... mkm, pole mõtteiski. kas teate ka mitu korda ma pean enda häälepaelu kulutama ja mitu korda ma pean püsti tõusma või oma pooleli oleva tegevuse katkestama, et seda paskaaki keelata? Tagasihoidlikud 7493 korda! Muidu oleks mul suht savi, aga ma ei lase ju oma poobikut kiimasel isasel, kes on suuteline ainult munadega mõtlema, ära vägistada.




Üle on visanud see pidev lakkumine ja lutsimine ja kargamisüritused. Panin just pool tundi tagasi selle kiimakoti vannituppa natukeseks jahtuma. Ausalt, munad paras pakule panna ja kirvega maha raiuda. Pardon, aga nii lihtsalt on, kui ei saa endaga hakkama. Koeral ju ka piin sedasi olla. Mõlemil. Sõbrad ka juba naljatades uurisid, kas ma sooviksin endale sünnipäevaks veterinaarkliiniku kinkekaarti isase koera kastreerimiseks. Jaaaa, PALUN!



No ja eile läksime õue grillima. Joosep hullult tahtis. Jõi kaks õllet ka grilli kõrvale ja kuna joob üliharva, siis täna on nagu kudenud rääbis oma rämeda peavaluga. Reisiväsimus ka otsa ja nüüd siin sureb mul vaikselt. Mind ajab närvi. Oleks tahtnud midagi toredat koos teha, ei tea ju kauaks meile neid ilusaid ilmasid on antud. Joosep ütles, et kui pea nii hullusti ei valutaks, siis läheks tandemiga sõitma. No hea teada, millest ma ilma jäin.

Tahaks tõesti jalutada või miskit, aga mida ma siin jalutan, kui üks valutab peakest (loe: on pohmakaga siruli) ja Janetist pole palava ilmaga enam väga jalutajat. Meie viimase aja liikumiskiirus on pöördvõrdeline sellega, kui tigu kurvis pidurdab.
Ela siis sellistega koos!:D

Ühesõnaga nüüd vahutasin end tühjaks. Aa ei, mul on täna veel seiklusi olnud...
Tahtsin ju värskest kapsast hautist teha. Tänavusest kapsapeast. Et jääks natuke krõmpsuv jne. No kartuli keerasin kinni, aga kapsa unustasin  väiksele tulele ja siis läksin diivani juurde, et Joosepi valutavale peakesele pai teha ja siis palus, et ma ei läheks kohe tagasi kööki ja teeksin veel pai... no ma siis tegin, endal täiesti kindlalt meeles, et kapsas kinni pandud, aga oli-oli, sada korda oli. EI OLNUD! Tuli sajandi kapsahautis, mõnusalt ja kergelt krõmpsuv - not!

Persse :D

Janet sõi tagatipuks veel kassisitta ka. Mõtlesin, et lähen õue rahunema, ammutan päikesest energiat, hingan värsket õhku, olen niisama zen ja lasen Janetil ka natuke ringi luusida, aga see koonlane otsustas, et minu täiuslikust päevast on puudu veel kassisita söömine. Peategelane ise oli enesega vägagi rahulolev, kui oma lehkava suuga minu poole silkas ja oma "imelist" dog-breathi mulle otse ninna ähkis.



Mis järgmiseks...

Ühesõnaga nii me siin elame. Ei, tegelikult esineb selliseid ekstreemselt vertikaalidiootlike päevi aruharva, aga kui esineb, siis laksab ikka haledalt.

Ma olen juba kolmandat päeva täitsa ihuüksi, no kui koertearmee välja jätta. Joosep sõitis konverentsile ja nii ma olengi terve nädalavahetuse teinud seda, mida ja millal hing ihkab. Vahelduseks on täitsa mõnus niimoodi üksi hängida, kui vaid need hilisõhtud, ööd ja hommikud poleks nii tühjad. Ma olen selle üheksa aasta jooksul ikka nii ära hellitatud ja harjunud, et teine pool peab magama minu kõrval ja hoidma mind kaisus. Isegi selliste läitsakutega poen ma Joosepile külje alla ja nõuan nagu turtsuv siil, et võtku mind kaissssuuu, ma ei saa muidu uinuda ja ega vaesel mehel muud üle jäägi, kui oma armast naisukest hellalt kaisutada ja ise samal ajal higistada nagu hobune. Kuigi nendel ülikuumadel päevadel-öödel, kus pole enam õhkugi hingata, siis hoiame ka ikka nagu normaalsed inimesed üksteisest võimalikult kaugele ja suvel me üldiselt asendame teki tavalise linaga.

Hmm, no näete kui huvitav. Ma tulin tegelikult siia plaaniga kirjutada oma järjekordsest humoorikast juhtumist, aga hakkasin sujuvalt täiesti teisel teemal lobisema.

Tulles tagasi üksi kodus olemise juurde, siis sellega lasub mul kohustus käia mõlema koeraga ka väljas. Päeva jooksul vähemalt kaks korda. Janetiga on tõesõna enamjaolt õues käia üks lust ja lillepidu, sest ei rabele, ei sikuta ega püüa mind iga hinna eest võssi tirida, aga Python on seevastu igavene nuhtlus. Täielik vastand minu viisakale ja väärikale labradoriprouale. Saate meie varasematest seiklustest lugeda siit. Ning kuna mingil imelikul põhjusel mulle ei meeldi tsirkuseklouni mängida, siis oma väärikuse riismeid silmas pidades, eelistan päeva teist jalutust teha hilisõhtul või suisa ööpimeduses, sest ei soovi oma etteastele publikut. No et kõik ümberkaudsed inimesed jälgiksid pingsalt mu tegevust ja hoiaksid eneselegi märkamatult hinge kinni, et huvitav, kas pime jõuab kahe koeraga, elusa ja tervena, sihtpunkti.

Eile sai üle pika aja ema pool käidud. Plaan oli grillida ja niisama aias tšillida, aga ema leidis, et sellise läitsakuga poleks eriti mõnus liha kärsatada ning sellest tulenevalt sõin ma hoopis hapuoblikasuppi ja lehtsalati-fetajuustusalatit. Kui ma   õhtupoolikul koju naasesin, ei hakanud ma oma pitsilist suvekleiti koduste hilpude vastu välja vahetama, vaid viskasin end läpaka taha lebosse ja hakkasin blogima.

Kui päike oli eneselegi märkamatult loojunud ja kõik naabrid olid oma toimetamistega õuest siseruumidesse kolinud, ajasin mina endale kargu alla, võtsin koerad ja läksin koertele õhtust pissiringi tegema.

Kui ma sättisin esikus Janetile rakmeid peale ja kinnitasin Pythonile lintrihma kaelarihma külge, siis tundsin, et kleit nagu hoiaks kuidagi imelikult nihkesse või kisub ühele poole viltu. Aga no kuna Python on tekitanud mulle oma tuppa roojamistega
paanilist hirmu, siis ma ei soovinud rohkem aega kulutada ja ei hakanud sellele kleidi anomaaliale tähelepanu pöörama, vaid astusin korterist välja.

Liikusin vaikselt ja ettevaatlikult kahe koeraga trepist alla ja kui olin kuskile poolte treppi jõudnud, tundsin, et mingi veider asi jõlgub vastu mu säärt. Kuna see polnud karvane, siis eeldasin, et tegu pole ka koera sabaga. Nii ma siis kamandasin koerad istuma, et saada endale üks vaba käsi ja kui sirutasin käe selja taha, et oma kleidisaba katsuda, siis voilaa - mu pitskleidi küljes rippusid elegantselt mu oma enese kopsukad.

Ise pärast mõtlesin, et tänu taevale, et ma need trepikojas avastasin ega kaotanud kuskile keset hoovi ära. Näiteks lastemänguväljaku kõrvale või miskit. Seekord läks õnneks, aga no igal juhul siit väike hoiatav õppetund kõigile naistele - oma tisspüksikud tuleb hoida kummutis, mitte voodis ega diivanil! :D

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Eelmises postituses, kus ma kirjutasin koerahoiu hindadest ja et minu arvates on ööpäeva eest 25 euri liiga palju küsitud, eriti veel, kui sellele lisandub mingisugune jalutuse eritariif, siis tänu kõikvõimsale Facebookile olen mina rumaluke ka nüüd märksa targem. Ühesõnaga, kuna me endiselt otsime Pythonile usaldusväärset hoidjat, no igaks sajaks juhuks, mitte et meil kohe lähiajal oleks tarvis, aga kui tekib taoline olukord, et siis ei peaks hakkama otsima ja oma peakest vaevama, kas ikka leiab jne. Pealegi minu arvates on koerale ka see variant parem, kui koeral on enam-vähem kogu aeg üks ja sama hoiupaik ja saab varasemalt oma võimaliku hoidjaga tutvust sõlmida ja koha koos omanikuga üle vaadata,  et siis on järgnevatel kordadel juba tuttav inimene ja pleiss ees ootamas. Vähem stressi koerale või nii.

Kuna tahtsin end üldise hinnapoliitikaga kurssi viia ja kuulda ka teiste koerteomanike seisukohti (no tõele au andes, tahtsin ma tegelikult, et mulle nõustuvalt kaasa kaagutatakse), siis jagasin oma postitust Eesti koerte omanike grupis Facebookis. No ja mis ma sealt siis teada sain? Nii palju, kui neid arvamuse avaldajaid ja kaasarääkijaid seal oli, siis enamus leidis, et 25 euri on täiesti norm summa maksta ööpäeva eest, sest me peame arvestama, et inimene on investeerinud isiklikku finantssi koerahoiuteenuse pakkumisse: soetanud puurid ja desinfitseerimisvahendid.
Noh iseenesest ma nõustun sellega, et inimene on investeerinud tarvikutesse, et tagada koerte turvalisus, juhul, kui hoius peaks samaaegselt olema mitu erinevat koera, eriti veel, kui tegu peaks olema kardinaalselt eritõugudega - näiteks taks ja pit bull. Sellisel juhul ma tõesti ei tahaks, et pit bull sööks väikese taksipreili õhtuooteks ära.

Desinfitseerimisvahend - Sellest ma saan ka aru, aga siiski natuke vähem. Lihtsalt mul tekkis selle desinfitseerimisvahendiga kohe küsimus, et kas niisama see inimene siis ei soeta endale koju puhastusvahendeid ja ei korista? Okei, saan aru, et inimene ei pea oma kodukeemiat minu peni peale kulutama ja sõltuvalt ilmastikuoludest tuleb koertega rohkem ja sagedamini koristada, aga kui õues on kuiv ja käppadega ei vea liiva ja soppa sisse, siis mida seal nii väga puhastada on vaja? Ega ma mingit sitast ja kusepidamatusega koera hoidu ei vii ju. Pealegi, kui inimene on mingi ilgem puhtusefriik ja pole harjunud koertega, siis milleks üldse sellist võimalust või teenust välja hõisata.Elagu õnneliku ja rõõmsana edasi koos oma toakiisukesega ja kotikoerakesega.

Lisaks... Ma küll ei ole viimase aja hindadega päris täpselt kursis, kuna ma ei näe neid, aga kas tavalise puhastusvahenditotsiku ei saa mitte juba 5-7 euriga kätte? Isegi, kui see maksab kümps, siis selle teenib juba paari hoidmisega tasa ja ma eeldan, et seda jätkub ikka tükiks ajaks. Vähemalt meil kahe pontuga jätkub pesuvahendit küll umbes aastaks.

Idiootsuse ja lugemisoskamatuse tiitli annaksin ma sellele kommenteerijale, kes kirjutas:

Enne, kui ma üldse pointini jõuan, pean natuke kirjutama sissejuhatavat juttu Joosepi koerast.

Nagu enamik teist juba teab, siis lisaks minu juhtkoerale on meil kodus veel üks koon.. must labradoripoiss Python, kes on Joosepi koer. Koer, kes ajab mind peast lihtsalt halliks. Muidu on ta täitsa selline tavaline "neli käppa, kaks kõrva ja märg ninaots" koer, aga see kuidas ta mu pimedust ära kasutab ja milline  lakkamatu energia sellel koeral on... See on lihtsalt masendav. Ta võiks pool oma energiast mulle anda.


No vot selline ta meil on. Ja muidu on ta meil väga sõnakuulekas (kui parasjagu just mõnda emast silmapiiril pole). Aaa, ja sõna kuulab ta ka täpselt nii kaua kui teil on toimiv silmapaar olemas. Ta nimelt kasutab alatult pimedat inimest ära. Näiteks ükskord varastas võikud laualt. Aga mitte niisama, vaid ootas kuni ma veekannu sisse lülitasin ja vee kahin summutas kõik ülejäänud helid (loe: võiku näppamise helid). Ja siis ta hiilib ja luurab, et mitte vahele jääda. Kingi ja saapaid pole ka õnneks närinud. Vähemalt mitte minu mäletamist mööda.Aa, minu kaks magnetit proovis poole hambaga mekkida... Üks oli uhke karvatutiga pehme kollane part. Parti ise ta ei puutunud hamba otsagagi, aga vot see tutikene, see maitses hästi.Teine magnet oli kadakast, mille sisse oli põletatud jalgrattaga sõitev Arvo Pärt lapsena. Pärdist oli Pythonil ükskõik, aga vot see kadakas ise oli palju põnevam. Aaa, ja ühed mu vesihallid kindad sõi ka ära. Või õigemini ainult selle tutikese, mis oli kaunistuseks pandud. Tundub, et Pythonil on ikka vist mingi teema nende tutikestega, meeldivad vist või nii.
Aga rohkem nagu selliseid "ära närimise" pahategusid polegi Pythonil hinge peal.

Mis puutub toitu, siis vat see on küll Pythoni üks suurimaid nõrkusi. Tegemist ei pea isegi olema söödava asjaga, sest piisab juba sellestki, kui see peaks kasvõi natukenegi toitu meenutama. Näiteks ükskord püüdis Joosep Pythonile õppetundi anda, et sellist mõtlematut kugistamist kuidagi ülekavaldamisega ohjesse saada. Et ta natukenegi mõtleks, tutvuks asjaga enne kui kukub kõike kõrist alla kugistama. Selleks võttis Joosep tükikese seepi ja ulatas koerale, mille ta loomulikult võttis rõõmsalt vastu. Ei kugistanud alla. Joosep lootis, et koer sai aru, et tegemist on kibeda ja vastiku asjaga ja et sülitab välja, aga ei.  Ja kuigi Python õnneks seebitükikest kohe alla ei neelanud, siis välja ka ei sülitanud, vaid seisis seal ja liputas rõõmsalt saba. Joosep arvas esiti, et koer sai aru, aga tutkit, sest nii kui ta ütles "tubli poiss, too siia!", siis sekund hiljem tegi Python klõmps ja neelas seebi alla.
Me esiti ehmusime ikka päris korralikult ära ning kartsime, et sellest tuleb ilgem jama, aga koon ei teinud teist nägugi. Ei sellel õhtul ega ka järgnevatel päevadel.
Ja oma krõbuskeid kugistab ka nii, et hing on kinni.. ja isegi siis ahnitseb veel juurdegi. Oleme proovinud väikeste portsudena anda, murukauss oli kasutusel jne, aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks hakkasime veega segamini andma, siis ei tõmba hinge kinni, kuna siis peab vahepeal vett eest ära lürpima. Teisisõnu, sellel koeral on söömisega probleeme. Talle lihtsalt natuke liiga palju maitseb toit. 

Aa, ma pidin ju rääkima röövimisest päise päeva ajal...
Me käime üldjuhul kodust ööseks üsna harva ära ja üldiselt katsume oma plaane Joosepiga alati nii sättida, et kui emmal-kummal on mingi üritus tulemas, et siis üks meist oleks alati kodus. Aga no alati ei saa, sest on üritusi kuhu tahaks koos minna ja kuhu ka meid kutsutakse paarina (nagu Kiku suurejooneline juubel Barlovas). Mis tähendas, et pidime ööseks ära minema ja leidma härra koerale hoidja.
Python on üksi kodus olemises väga tubli. Tublim kui Janet, kes lihtsalt lakkamatult ulub ja nutab. Aga vot ööga on teised lood. Mingist hetkest viskab Pythonil ka koblaka ette ja hakkab haukuma. Ja no muidu poleks vast väga hullu kui ta päeval mõned haugatused laseb kuuldavale, aga no öösel...
 
Kuna keegi ei taha naabritega suhteid rikkuda ja asi pole tegelikult nii väga isegi suhete rikkumises, vaid üleüldiselt on ka sellised olukorrad nõmedad, siis seekord, nii erand korras, võttis ema Pythoni ööseks enda poole, aga ütles kohe ära, et see jääb viimaseks korraks. Lihtsalt mu emal on ka kolm koera, kellest kaks on isased suuršnautserid. Ühesõnaga see ei ole samuti hea lahendus, kuna ema isane suuršnautser pidi end pooleks kusema , et oma territooriumi märgistada. Ja oleks siis ainult õues pissinud, aga ei, Rocky jätkas sirtsutamist ka toas ja oli nii ärevil kogu sellest olukorrast, et mingi teine isane on tema majas. Kuna labrador ja suuršnautser pole päris ühte mõõtu, siis ilmselgelt oli ka loikude vahe eem, kuidas seda nüüd siis viisakalt öelda.. märkimisväärne. Ja mu ema pidi sisuliselt terve öö lapiga ringi jooksma.
Ja noh, kaks isast ei saa ka tavaliselt väga hästi omavahel läbi. Tähendab, Python saab, aga Rocky on teiste isaste peale tige. Ja nii pidi ema lõpuks Pythoni vannituppa luku taha panema. Rocky üritas öö läbi vannitoaukse alt olevast praost Pythonini pääseda, aga õnneks õnnestus tal ainult vannitoavaip käppade ja hammastega välja sikutada.

Tartus elades oli lihtne, sest tänapäeval on nii palju inimesi, kes pakuvad end koera hoidjaks ja jalutajaks. Võtad koera, vajaliku koguse krõbuskeid, mänga, kausi ja lähed viid koera hoidu ning koerale järgi minnes tasusid hoiu eest. Leidus isegi üliõpilasi, kes pakkusid end tasuta koera jalutama. Selline mõnus ja rahustav vahetegevus õppimisele.

Korraks vaherepliigina mainin, et hea võimalus proovida ja vaadata, kas pikemas plaanis on inimene üldse valmis päris oma isiklikku koera võtma, on pakkuda kasvupere võimalust tulevasele juhtkoerale kutsikana, sest siis saab aastakese proovida, mis tähendab igapäevane kohustus. Saad umbes kolme kuuse kutsika enda juurde kasvama ja õppima elementaarseid käsklusi (istu, koht, lama, kõrval)  ja siis umbes pooleteise aastaselt annad koera tagasi treenerile.

Tartus oli tohutu valik erinevaid koerahoide. Meie leidsime ühe eramaja koos mõnusa suure hooviga, mida kasutasime enam kui korra ja oli igati taskukohane. Ööpäev oli 7 euri. Aga nüüd, kus me elame Pärnumaal, siis siin on hoopis teised tariifid. Hinnavahe on üüratu. Pärnus küsitakse keskmiselt ööpäeva eest 25 euri per koer, pluss lisatasu eest jalutamine. Sellise väga huvitava jalutamisetariifiga süsteem siis meite mail. ehk et mida kauem tahad, et hoidja Su koeraga jalutaks ja tegeleks, seda kallim hind. Selle loogika põhjal saan ma aru, et kui ma koeraomanikuna ei ole valmis juurde maksma, siis mu koer vedeleb lihtsalt seal hoiukodus kuskil nurgas ära ja ongi kõik. Ei sügamist, ei jalutamist, ei mängimist. Ja kuna koeraomanikuna ma soovin, et mu lemmikul oleksid elementaarsed vajadused täidetud, siis ei julge nagu maksmata ka jätta.Ime, et pole veel väljaheidete tariifi kehtestatud, sest seda saaks ka ju teoreetiliselt mõõta ja maksustada. Kõike saaks põhimõtteliselt maksustada, kui on piisavalt fantaasiat.

• Mängimisetariif - üks pallivise 1 eur
• 1 maha pudenenud karv - 0,10 eurosenti. Ja arvestades, et ühe ööpäeva jooksul kukub koera seljast umbes miljon karva, siis on päris kasulik tariif.
• Puhas värske vesi - 5 euri
• Üks pai - 2 euri
• 5 sekundit sügamist - 5 euri
• Toidu ette panemine - 5 euri

Ühesõnaga, arenemisruumi veel on, olgem lihtsalt rohkem fantaasiarikkamad.. 
Ühesõnaga, kogu mu pika postituse point on see, et kas te ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes pakuks normaalse hinnaga koerahoidu Pärnus ? Ja kes ei kasseeriks iga liigutuse eest rahhi sisse. Ja no muidugi paha ei teeks ka see kui talle natuke, tsut-tsut, meeldiksid koerad.. või üldse kõiksugu loomad.

Ühel imelisel päeval avastas Joosep, et Python oskab driftida. No tegelikult pole see sugugi üllatav, sest kõik, mis puudutab rahmeldamist, karglemist, kepslemist, kaabedamist või mis iganes füüsilist tegevust, siis Python on selles omaette meisterklass, nagu paljudes teisteski tegevustes. Näiteks ilastamises. See tüüp ilastab umbes sama palju ja natukene rohkemgi, kui beebsu, kellel on hambad tulemas. Eriti kehtib see siis, kui keegi ainult hingab tema toidukausi poole.

Tavaliselt Python driftibki siis, kui talle toitu serveeritakse. Kuna ta süljenäärmed hakkavad koheselt tohutu intensiivsusega tööle, täpselt nagu keegi oleks kasvuhoone kastmisvoolikud lahti keeranud, siis peab tüüp ootama sel ajal kannatlikult oma pesas. Paar nädalat on siis Python sedasi driftides sööma tormanud. Selle asemel, et minna rahulikult kuus meetrit, siis driftides jookseb paljuski ühe koha peal, mis kokkuvõttes teeb läbitud distantsiks umbes 30 meetrit.

Kuna täna oli üpriski emotsionaalne päevake, siis paljud asjad häirisid ja muutsid mind tundlikumaks. Nii ma siis selle driftimise kohapealt sõna võtsingi, sest ma ei soovi, et Python künnaks meie põranda üles ja muudaks selle mingisuguseks saepurutolmuks, millega pole hiljem mitte midagi peale hakata, kas seda on palju tahetud?

"Joosep, kas Sa võiksid mitte lasta tal kogu aeg niimoodi driftida?! Vaata milliseks need põrandad varsti muutuvad!"
"Sa oled nii emane," vastas Joosep lõbusalt ja pooleldi ahastunud häälel.
"Einoh, ma võin välja ka kolida, siis saad endale sobiliku poissmehekorteri, kus õnnelikult elupäevade lõpuni driftida!"
>"Sa oled lihtsalt nii feeminus!" ütles Joosep naerdes.
Kuna mina tahtsin ka millegi enneolematu ja eksklusiivsega hiilata, siis üritasin mingisugust ägedat sõna jooksu pealt välja mõelda ja lajatasin venitades vastu: "Ja Sina oled nii meillust!"
"Mis asi ma olen?" uuris Joosep kõht kõveras naeru välja purtsatades.
"Ma ei taha seda rohkem korrata!"
"Ei-ei, ma tahan kuulda... Mingi meil... Misasi?"
"Meillust noh! Nagu "male" ehk meessoost ja "lust"lõpus, et oleks vähe uhkem kogu see värk""

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)

Ma naudin juba mitmendat päeva vaba naise põli. Joosep nimelt pakkis oma kodinad kokku ja tõmbas ära vehkat...maale. Kuigi Joosep läks maale juba neljapäeva hilisõhtul, siis eile pidi ikka korraks tagasi linna tulema, kuna ta unustas sellise pisikese olulise fakti ära, et oli Kadri ja Toomasega kohtumise kokku leppinud. No ja mind polnud ka ju kodus, sest mina olin end juba mitu päeva varem grillimisele ära lubanud. Ja ega mina sain ka sellest plaanitavast külaskäigust üldse pool päeva varem teada. Ilmselgelt, eksole, sest minul sellist apsakat poleks küll juhtunud. Einoh, mul praegu ju tegelikult hea kaagutada, sest mina ei feilinud. :D Nii et, kuna see oli Joosepi feil, siis tema pidi ka lahenduse välja mõtlema. Seega mina kahjuks paraku eriti Kadri ja Toomasega ühiselt aega veeta ei saanudki, kuna ma jõudsin koju täpselt siis, kui nad olid juba lahkumas. Trehvasime küll korraks maja ees, sest nad seisid seltskonnaga hoovi peal, kui mina astusin nurga tagant välja. Kui kiire mölalaat oli läbi, siis läks igaüks oma teed- mina tuppa kuivama ja puhkama ning Joosep koos sõpradega sööma ja pärast sealt tagasi maale. Peale söömist tegi veel korra ühe kiirvisiidi korterisse tagasi ja andis veel paar musi ja kalli ning sinna ta läks.

Täna, veits enne keskpäeva, kui ma oma luugid lahti suvatsesin kangutada, siis tükk aega vegeteerisin niisama voodis. Ma ei tea, kuidagi eriti mõnus oli ilma rapsimata ja rahulikult, omas tempos, ärgata. Mitte, et me siis ärkaks trummi, pasunakoori ja muu mürgli peale üles, kui kõik ninapidi koos oleme, aga siis on ikka ju nii, et kui on topelt kogus nelja- ja kahejalgseid ühele pinnale kokku pressitud, siis igaüks suudab mingit müra tekitada. Tavaliselt näeb see välja nii, et Janet hõõrub mulle suurest rõõmust, et ma ärkasin, karvast ja liivast sussitalda näkku, sest ma lihtsalt ei suuda koheselt, peale esimeste elumärkide ilmutamist, end voodist püsti ajada. Python hüpleb ja kargleb siis niisama elevusest mööda korterit ringi. Ma kahtlustan, et ta ei tea ise ka päris täpselt miks, aga see on tema jaoks lõbus ja sellisel juhul miks mitte, eksole. Joosep suundub praktselt kohe arvuti taha ja paneb mussi käima (loe: dubstepi) ja ei lähe kaua, kui hakkavad esimesed töökõned tulema jne. No ja mina, kui olen lõpuks unekoomast peaaegu välja tulnud, näo liivast ja karvadest puhtaks pühkinud, siis mina suundun kööki ja lülitan veekannu sisse. No ja siis ongi üks sigin-sagin ja mürgel-trangel, aga mitte täna ega homme ega ülehomme...mõnuuus! Mõtlesin, et ah, teen suvalise laisklemise päeva, aga teate ega inimene ei jaksa ka terve päeva laiska panna. Ja nii ma otsustasin, et selle asemel, et siin lasta hallitusel endale selga kasvada, lippan parem emale külla. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et häästi tore ja mõnus oli. Ema puhastas aias värskeid kukekaid, mina käisin ja korjasin karusmarjasid. Neid karusmarjasid, mis veel alles olid. Emal on lihtsalt isehakanud vegankoonlased, kes peavad kõrgelt lugu kõiksugu värskest kraamist. Teisisõnu öeldes käivad ema koerad pidevalt marjapõõsaid rüüstamas. Mõtlesin, et oh, teen pilte ka, et mismoodi see rüüstamine õigupoolest välja näeb ja mida kõike veel täna tegime, aga nii kui ma kaamera välja kookisin, siis pistis see pröökama, et mälu on täis. No ja üksi ma ei saa pilte kustutama hakata, sest ma ei näe ju, mida võiks kustutada, mida alles jätta. Pärast kustutan veel kogemata mingid vahvad ja ilusad pildid ära. Ilusad on eriline rariteet, sest tavaliselt jään ma piltidele nagu:
a. ma magaksin pohmelli välja;
b. vaatan kuhu iganes mujale, aga loomulikult mitte kaamerasse;
c. pildistamise hetkeks olen ma suutnud oma riided ära rokata;
 Seega peate leppima ja uskuma ainult minu sõnu selle kohta, et oli tore päevake.
Mingi hetk helistas Joosep ja ütles, et saatis mulle sõnumi ja et miks ma pole midagi vastanud. Brhh, no mina polnud küll ühtegi sõnumiplönni kuulnud, aga lubasin peale kõne lõppu uuesti üle kontrollida. Vaatasin, et kus see sõnum siis on, millele Joosep ootas vastureaktsiooni vms. Aga no mida ei olnud, seda polnud, sõnumit polnud. Saatsin siis talle ise sõnumi sisuga "Mul ei ole Sinult mitte ühtegi uut sõnumit". Paar tundi hiljem helistab mulle Joosep ja ütleb, et ma ei saanudki temalt sõnumit kätte saada, kuna ta saatis selle Toomasele... Sisuga "Head und, Tibuke!" ja lisas veel "Tänased 210 on tehtud!"
Ma lihtsalt konkreetselt pistsin üle aia naerust pröökama, sest ma kujutasin nii elavalt sõbra võimalikku reaktsiooni ette ja kui te küsite, et mis 210 või mis on tehtud, siis selgituseks lisan, et need on kõhulihased, mida Joosep iga õhtu teeb.

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.