Kui aus olla, siis ma olen veits frustreeritud, et mu blogi otsustas täna, kõikidest maailma päevadest, just täna kotti joosta. Kuna mina jagan tehnika süvamaailmast ja hingeelust sama palju kui juut sealihast, siis ma ei teagi, kas blogi lihtsalt ei pidanud klikikoormusele vastu või on tegu lihtsalt mingi anomaaliaga? Kuigi seda viimast ma ei usu, sest miks muidu ajaks mingit küpsisejura mulle. Aga ega ma niisama istu siin ja puhka jalga. Kontakteerusin koheselt inimesega, kelle ettevõtte kaudu ma üldse selle blogidomeeni sponsorkorras sain ja kurtsin muret. Nad vastasid, et vaatasid lehe üle ja timmisid seadeid ja et loodetavasti läheb leht peagi korda. Aga millal, seda täpselt ei tea. Aga hea uudis on see, et kui saate praegu neid ridu lugeda, siis dadaaa – järelikult on leht taas töökorras! :D

See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei  liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!


Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D

Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.

Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.

Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.

Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:

• Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
• Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
• Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!

Nii et – stay tuned! ;)

Eile õhtul oli vist peaaegu pool Eestit teleka ette naelutatud, sest vaatasid saadet "Me saime lapse" ja ega mina siis erand polnud. Mul ei olnud tegelikult vähimatki plaani kirjutada või hakata antud saadet arvustama, sest see on selline ülitundlik teema ja kui ütled ühe silbigi valesti, siis loobitakse mind tibuemmede poolt elusalt kividega surnuks. No ja kuna elu on mulle armas ja ma loodan ikka kõrge vanaduspensionini ära elada ja ühel ilusal päeval oma ihusilmaga seda maailma veel näha, siis on vast targem oma mokalaat kodus teki all maha pidada.

Kuid tulles positiivsete asjade juurde, siis mulle puges eriti hinge Malluka peaaegu nutma puhkemine. See oli kuidagi armas ja siiras ning äärepealt oleks minul ka pisara välja kiskunud, aga ainult peaaegu. Lihtsalt tavaliselt Mallu ei näita oma pehmet ja haavatavat poolt ja on loonud endale sellise pohhuistist tough enough kuvandi, kes ei heitu millegi ees. Seepärast oligi vahelduseks üliarmas näha seda inimlikku ja õrna poolt. Okei, ma rohkem ei puuduta seda peaaegu nutma puhkemise teemat, vaid ütlen nii palju, et Mallu on selle saate minu vaieldamatu lemmik tegelane. Ja mitte sellepärast, et on staarblogija, vaid sellepärast, et oligi kõige ehedam, kõige muhedam ja tundis end enamjaolt vabalt.

Kuid paar, kes tekitas minus kõige enam imestust, oli Linda ja Mario. Ma vahepeal kergitasin lausa uskumatusest kulme, sest minu jaoks oli kuidagi nii võõras vaadata ja kuulata, kui ettevalmistamata nad lapse tulekuks olid ja et polnud end isegi kõige elementaarsete teadmistega kurssi viinud. Vähemalt selline mulje jäi ekraanilt vaadates. No võtame kasvõi selle padja värgi. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei tea, et vastsündinule ei panda vankrisse või voodisse patja pea alla...

Teine koht, kus mul vajus korraks lõug peaaegu nabani, oli see, kui Linda nii muuseas, ühistranspordi jutu jätkuks lisas, et ööklubis ka inimesed tõuklevad ja on raske suure kõhuga seal käia... mul oli nagu ah? Ma endiselt ei suuda uskuda, et seda kuulsin, sest minu jaoks pole klubi nüüd küll koht, kuhu viimaseid nädalaid rase peaks ronima. Aga no mida mina ka tean. Võib-olla tänapäeval ongi okei padurasedana klubitamas käia.

Linda ja Mario kohta tekkis veel see küsimus, et kas Linda pole mitte seesama tütarlaps, kes osales ka saates >"Kallis, Sa oled kosunud", kus üritas Orgu abil kaalust alla saada, aga kahjuks ei jagunud piisavalt tahtejõudu, sihikindlust ja teadmisi, sest mäletan, mismoodi serveeris Orgule pärast mitme nädalast treeningut ja toitumiskava jälgimist, makarone sardelliga ja magustoiduks lajatas liitrise jogurtitopsi lauale... ning kas mitte selle sama kaalusaate lõpus ei tulnud see raseduse värk avalikuks? Võib-olla ma eksin, aga hääl on igal juhul küll sama. Ma palusin Joosepil vaadata ja öelda, aga no see mäluke pole enam tea mis hea... :D

Möödunud nädalal, kui TV3s alustas tõsieluline saade "Prooviabielu", siis hiljem esimest osa järele vaadates itsitasin minagi pihku ja kukutasin lõua peaaegu et põrandani, et misasja, mis mõttes nagu ei oska naine kartuliga miskit peale hakata? Kuid kaks mintsa hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikkuses ei pruukinud antud olukord sugugi selline olla nagu meile läbi kaamerasilma üritati näidata.
Ma tõstan käe südamele ja tunnistan puhtsüdamlikult, et olen minagi paar korda elus läinud mingi suvalise teemaga mehelt nõu või abi küsima, mananud endale sellise hästi ilmsüütu lambakese näo ette ja öelnud, et ma ei saanud päris hästi aru, kuidas see asi käib, kas oleks palun nii armas ja näitaks.Lihtsalt. Et oleks põhjust tähelepanu saada, olgu selleks kasvõi harilik kartul. Ma olen enam kui kindel, et Helenil oli umbes sama keiss. Haaras kotist kartuli,silkas trussikute väel Kalvi juurde ja küsis ilmsüütul häälel: "Mis ma selle kartuliga tegema peaksin?"
Minu jaoks on see ilmselge tähelepanu ja läheduse otsimine. Ja lisaks toidu valmistamisega üritas naine Kalvile muljet avaldada ja näidata, et on temast sisse võetud. Eriti kui veel arvestada asjaolusid, et suht alguses tegi Helen sotid selgeks ja ütles , et tema süüa ei tee, aga näe, hiljem viskas põlle ette ja kokkas nagu miilenška.

Eile vaatasime teise osa ka siis järele ja ega me väga muud ei kommenteerinudki kui vaid olime tsuti imestunud, et mida Helen küll selles maakootud sinise mütsiga maapoisikesest leiab... 

Kuna Helen rääkis, et tal on varasemalt olnud suhe salakavala manipulaatori ja psühhopaadiga, kes viis tema enesehinnangu täiesti nulli, siis Kalle-Kalvi juures talle just meeldibki mehe kerge arrogantsus ja otsekohesus, et siis teab, mida mees mõtleb ja et hiljem ei tule mingeid ebameeldivaid üllatusi. Minu meelest küllaltki hea point.
Õhtul aga sattusin lugema Manjana postitust
, kus kirjutab sellest Heleni ja Kalvi- omavahelisest suhtest nagu tegu oleks vägivaldse suhtega. No, et mees on  külm nagu haud ja tundetu mölakas - need olevat siis vägivaldse mehe tunnused.

Jaa, Kalvi-Kalle ütles Heleni mukitud näo kohta kole kui öö ja et näeb välja nagu nõid *itsitasin* ning hakkliha kastme kohta julges mokaotsast pobiseda, et arenemisruumi veel on. Selles viimases ma ei leia grammigi negatiivset. Mis see Kalvi oleks pidanud siis taevani ülistama seda Heleni tehtud hakklihasousti, ise samal ajal endale vaikselt suhu oksendades või mida? Minu arvates väga okei otsekohesus. Mulle on ka Joosep öelnud, et mu pitsapõhi on s*tt, et proovi järgmine kord seda või toda veits teistmoodi teha. Jumal küll, ega see siis ei tähenda kohe seda, et meil käib siin ööd-päevad läbi koduvägivald ja et Jossu annab mulle iga valesti küpsetatud pitsapõhja eest nüplit.Lihtsalt ütleb otse, et saastasti kukkus seekord välja ja ongi kõik, that's it.

Mis puutub meigi kommenteerimisse, siis noh, ma ei teeks sellest ka ülemäära suurt draamat., Okei, alati saab öelda ka viisakamalt, aga see pole küll koht, kus solvuda või taaskord otsida mikroskoobiga mingeid olematuid vägivallatunnuseid. Issand halasta, meestel on ka oma arvamus, meeldimised ja soovid.  Äkki peaks hakkama teise prooviabielu paari Liisat ka analüüsima ja kahtlustama vägivallatsemises, kuna üritas Žigale mehele mitteomaseid ja ainult endale meelepäraseid riideid pähe määrida.Miks me sellistes olukordades ei ütle, et see ei ole okei ja et see on vägivallatsemine meeste kallal? Aga nii kui olukord on vastupidine, mees ütleb, et talle ei meeldi kui naine end meigib, siis on küll mehel kohe "linnuke" vägivallatsemise kahtlustusega kirjas.

See, kas ja kui palju on keegi valmis end kaaslase meeleheaks muutma, on juba sügavalt igaühe enda otsus ja tunnetus. Mina küll ei lugenud kuskilt välja, et Kalvi oleks Helenit hullult sundinud, või üldse sundinud, lihtsalt avaldas oma arvamust ja soove. Tavaline lihtne maamees, kes ei oska hinnata meiki. So what!? Minu arvates pole see mingi maailma saladus, et enamus meestele tegelikult meeldivadki rohkem kodukootud ja naturaalse näolapiga naised, mitte aga 24/7 krohvikihi alla mattunud portselannukukesed. Kui ma olen lasknud endale mõne ürituse jaoks meikari juures õhtumeigi teha, siis Joosep on ka leidnud, et meik on küll ilus, aga ilma olen ma palju armsam ja kuidagi omasem.

Me võiksime hoopis sellele mõelda, et Kalvi ei ole mingi tüüpiline viks ja viisakas džentelmen, kes on alati galantne ja iga naise märgade unenägude unistus, vaid et tegu on kohati sellise tuima, toriseva, ropu ja robustse traktoristiga, kes on üles kasvanud nagu herneslill ehtsas maasõnnikus. See, kui mees on pesuehtne mats ja tahumatu nooruk, ei tee see temast veel vägivaldurit. Seega ma leian, et selline sildistamine tegi Kalvi-Kallele natuke liiga, võib-olla isegi ka karuteene. Ma saaksin aru, kui postitus oleks olnud kahtlustavas kõnevormis, aga see järgnev lõik...

/No ja kui Helen meigi teeb, teeb Kalvi-Kalle, mida normaalne vägivaldne mees tegema peab – nimetab oma neiut nõiaks ja arvab et too ei tohiks üldse meikida./

Minul hakkaksid häirekellad hoopis siis lööma, kui mees oleks veatu. Selline musimops,  ilge hurmur, toob lilli, viib restorani einestama, valab naise komplimentidega üle, koristab, on tähelepanelik, üliromantiline, ei vannu ega ütle mitte ainsamatki halba või negatiivset sõna naise suunas ning läbi selle võidab naise südame ja usalduse, sest milline naine ei sulaks nagu vaha selliste asjade peale, ja alles siis, kui oled tal korralikult võrgus, alles siis näitab oma tõelist palet. Vot selliste meeste puhul on šanss palju suurem, et nad muutuvad ühel hetkel täielikeks psühhopaatideks, kes on super manipulaatorid. Nii et ma arvan, et ei tasu matslikku talumeest vägivaldsete meestega segamini ajada.
See, mida üks või teine oma kaaslasest leiab või mis neid koos hoiab, pole absull meie asi kritiseerida. Kui Helen ja Kalvi on ise rahul ja õnnelikud, ei jää meil muud üle, kui aktsepteerida ja soovida neile palju edu, armastust ja hästi palju väikseid Kalvi-Kalle kantpükse.    

Kui vaadata minu viimast postitust, siis võisid paljud vabalt arvata, et ma olen talveunne jäänud, kuid tegelikult asi nii hull pole. Mul on lihtsalt meeletult kiired ajad - usual thing! :D
Mõni aeg tagasi oli uudistes juttu järjekordsest kevadisest probleemist, kui inimesed hakkavad suurpuhastusi kodudes, garaažides, kolikambrites, pööningutel ja suvilates tegema, siis ühtäkki avastavad, et neil on nii meeletult palju rämpsu, millest on vaja lahti saada. No kõik tundub ju igati okei ja ega koristamises polegi mingit probleemi, vaid probleemiks on see, et mingi taunikari arvab, et maru lahe ja ainuõige koht on oma sodi vedada metsa alla. Ma isegi ei vabanda, et neid inimesi taunideks sõiman, sest ausalt ka, terve mõistusega inimesed ei tassi metsa alla oma katkiseid külmikuid, telekaid, tolmuimejaid või mis iganes muud kraami.
Nagu teate, siis minu suure kaasabiga andis ka meie tolmuimeja otsad ja mul ei tulnud kordagi pähe viia see metsa karuperele, et karuema saaks suvel tolmukotti mustikaid korjata ja karuisa saaks metalltorugajänesel üle turja virutada. Hoopis otsisin netiavarustest infot, et kuhu taolist kraami saab ära anda ja voilaa...Tartu jäätmekogumispunkt. Kutsusin Maria endale appi ja viisime tolmuka minema ning seda täiesti tasuta. Seal ei võeta mitte mingisugust rahalist tasu rämpsumaha laadimise eest, vaid olid pigem äärmiselt positiivsed, et inimene tõi oma vana kodutehnika õigesse kohta. Pärast eilset mõistan ma neid metsareostajaid veel vähem.

Kui juba linna peal ringi tuuritasime, siis läksime tõime SmartPOSTi pakiautomaadist ühe minu paki ära, mis tundus alguses nii raske, et plaanisime Mariaga kutsuda Joosepi appi, kes tassiks kasti autosse. Aga kuna Maria pole mingisugune papist tüdruk, siis vedas ise, paari puhkepausiga, kasti autoni. Kasti peal oli kirjas, et kaalub 0 kg, mille peale Maria küsis humoorikalt, et huvitav kas nad kaalusid seda elevandikaaluga või? Ma proovisin ka siis seda pakki tõsta ja see oli lausa nii null kilone, et ma oleksin äärepealt endal naba paigast tõstnud.

Tänane õhtu koos oma saatevalikuga tõi mulle palju rõõmu, kuna uut hooaega alustasid kaks minu lemmiksaadet. Kanal 2 alustas uut hooaega saatega "Kuldvillak", mille avasaates panid oma teadmised proovile Eesti kolm parimat koolijütsi ning TV3-s alustas oma hooaega saade "Me armastame Eestit". Mõlemad on saated, mida mulle meeldib vaadata ja kaasa mängida. Ainuke totakas asi selle juures on see, et mõlemad saated algavad ühel ja samal ajal ja mitte ainult...loomulikult ka reklaamid algavad ja lõppevad ühel ja samal ajal. Aga noh, kuna elu ongi üks valikute tegemine, siis langetasin otsuse "Me armastame Eestit" saate kasuks ja seda väga lihtsatel põhjustel. Ma lihtsalt ei taha end piinata sellega, et pean arvutist nii pikka saadet kuulama ja Kanal 2-l on ausalt öeldes parem järelvaatamiste süsteem.
Ma jäin hetkel üldse mõtlema nende versus asjade peale ja mul tegelt oli enne lõpliku postituse alustamist tohutult palju mõtteid tekkinud ning osad isegi jäid kaalukausile: öö versus päev, Vatikan- kõige väikseim linnriik versus kõige suurem katoliku kirik, muna versus kana. Kusjuures, kui rääkida sellest viimasest VS paarist, siis mina olen kindel, et enne oli kana, aga miks ma nii arvan, pole hetkel oluline. Oluline on see, et kumba ma eelistaksin, kui mul oleks valida ja vastus on lihtne- kana. Miks kana? Sest kana muneb uued munad ja uutest munadest saab uued kanad ning nii see kanade populatsioon kasvaks kuniks mul on päris oma kanala. Need, kes jõudsid mõtlema hakata, et aga munast saaksin ma välja haududa tibu, tibust kasvatada kana ja lõpuks ongi mul sama tulemus mis enne. Niisiis küsiksingi: miks ma pean hakkama päris nullist pihta, kui mul nagunii on juba kana valikus. Ma olen tark ja käitun nagu füüsikud, informaatikud ja lähen otse tuumani. See on natuke nagu majandus- peab oskama majandada. Aga jah, elu ongi versus. Kas homme lähen bussiga vs autoga? Kas lähen jalutama vs jooksma? Kas võtan liha vs taimse salati? Kas võtan koera vs kassi? (no ilmselgelt koera). Kas talv vs suvi? Kas keskküte vs ahiküte? Kas maja vs korter? Kas lauaarvuti vs laptop? Kas ema vs tütar? Kas kodumaa vs välismaa? Seda võibki lõputult jätkata...ma otsisin netist ka igasugu põnevaid kõige-kõige asju, aga kuna neid oli nii palju ja see ajas mul silme eest kirjuks ja pea tossama, siis otsustasin Guinnessi asjad rahule jätta.

PS. Täiesti teemaväline jutt...leidsin täna netis ringi surfates Korvipoe ja nad valmistavad koerte-kasside pesakorve, koerte karvalõngast sokke ning kõike muud põnevat. Ma igatahes juba saatsin neile päringu, sest minu labradoripreilile oleks hädasti vaja ühte mõnusat pesakorvi, kus peale väsitavat päeva saaks rahulikult ja mõnusalt puhata.