Eelmine nädal uurisin Marialt, et kas Ta ei tahaks minna acrosse, et pole nii ammu käinud. Maria oli muidugist nõus ja nii me leppisimegi kokku, et 19. jaanuaril lähme acrojooga juhendatud tundi. Juhendatud tund on siis see tund, kus vanemad ja kogenenumad acrotajad õpetavad oma keha õigesti hoidma ja saab proovida uusi lendamisharjutusi. Iga juhendatud tunnil on kindel teema ja eilseks teemaks oli: ülim tehniline täpsus, tähelepanelikus ja spottimine.
Kõigepealt kogunesime ringi ja mängisime mängu "You are the Master", mis peaks aitama leevendada ebamugavus- ja häbelikusetunet. Mäng ise käis siis nii, et mängujuht alustas mingi kehalise tegevusega ja samaaegselt tegi mingit häälitsust juurde ja kõik pidid Teda jäljendama. Kui mõte sai otsa, siis andis mängukorra edasi, öeldes: "Now you are the Master!"
Küll me tegime küünarnukiringe ja laulsime samal ajal "Kes elab metsa sees, kes elab paksu metsa sees, kes elab metsa sees", siis pidime kükke tegema ja mingisugust sellist vudi-vudi-vurr sarnanevat häälitsust tegema, siis pidime nagu kosmonaudid õhku hüppama ja siis kõhuli maha ja üks kätekõverdus sinna otsa. Mnjah, aga ma pole just eriline kätekõverduse meister ja seega tegin nii nagu oskasin...ehk et hüüber veidralt :D
Kui soojendus sai tehtud, siis pidime jaotuma 3-4 liikmelistesse gruppidesse, et grupis oleks kindlasti baas, lendaja ja spottija. No ilmselgelt olime meie Mariaga tandem, aga et moodustuks trio, tuli Armin meie gruppi. Sama acrotaja, kellega ma esimeses tunnis tegin igasugu trikke ja kes on üli super-truper-hüper hea ja tasemel acrotaja...jee!
Kõigepealt tegime soojenduseks ja esimeseks trikiks lendamist, mille sain juba esimeses tunnis selgeks...nüüd ainult lihvisime tehnikat. Teine lendamis harjutus oli samuti see, mida Armin mulle esimeses tunnis näitas, aga tehnika ja harjutamise mõttes tegime ka seda. Tegelikult tulebki teha ka neid harjutusi, mida oled varasemalt proovinud, sest tehnikat ja stabiilsust saab alati parandada. Ma üritan nüüd siis seda harjutust kirjeldada.
Nagu ikka, oli baas selili maas, sirutas jalad üles ja mina laskusin Tema jalataldadele pikali nii, et minu puusad olid Tema jalataldadel ja meie kehad olid üksteise suhtes horisontaalselt. Hoidsime kätest kinni ja käed olid tugevdatud asendis, ehk et mõlemal olid käed sirged. Kui tunne oli stabiilne ja hea, siis osapoolte kokkuleppel võttis Armin oma jalatalla minu puusa alt ära ja mina tõin oma jala kõverdatult ette ning Armin asetas oma jalatalla tagasi, toestades nüüd hoopiski minu tagumikku. Täpselt sama toimingu tegime ka teise jalaga ning siis ma justkui istusin Armini jalataldadel ja lõpuks lasime ka kätest lahti ja mina ajasin selja ilusti sirgu. Kuna Armin on tõesti tugev, siis lükkas mind jalataldadel olles üles-alla nagu sünnipäevalast tõstetaks tooliga õhku.
Alla tulek nägi piltlikult öeldes välja sedasi, et pidin täpselt sama radapidi tagasi minema. Kuid kuna see läks suhteliselt lihtsasti ja ilma suuremate komplikatsioonideta, siis otsustasime Arminiga proovida ka  hüppega alla tulemist. Selleks kutsusime acrotunni juhendaja Liivi spottima, kes vajadusel haaraks minust kinni, kui ma peaksin kuidagi valesti lendama. Istudes seal Armini jalataldadel pidime kätest nüüd uuesti kinni võtma ja mina pidin oma jalasääred asetama Armini jalgadest väljapoole külgedele ning kui Armin loendas kolmeni, siis tõukas mu jalgadega üles õhku ja minul oli õhus olles aega vaid sekundi murdosa, et jalad taha sirgu lükata ja maanduda oma puusadega tagasi Armini jalataldadele.See oli imelihtne ja väga äge tunne! Juhendaja Liivi kiitis mind ja ütles, et tundub, et ma olen acrojoogas hea hüppaja ja lendaja ning et Ta sugugi ei imesta, sest ma olen ka pisikest kasvu.
Kolmas trik oli selline, et kui muidu olen puusadega laskunud baasi peale, siis selles trikis laskusin hoopiski selg ees baasi jalataldadele ning lasin end täiesti lõdvaks ja rippusin peaalaspidi. Külje pealt nägi see välja umbes nii, et minu pea oli baasi kõhu peal ja kätega hoidsin oma pahkluudest kinn, mis rippusid üle baasi jalataldade.
Kõlab keeruliselt? :D Tegelt on see väga hea ja mõnus ning aitab õppida tunnetama oma keha, annab korraliku toonuse füüsisele ja keha paindlikusele. Mul eile oli pluus peale trenni ikka suht niiske.
Igatahes mina ootan väga järgmist acrotundi. Nagu ma ennist mainisin, siis esmaspäeviti toimuvad juhendatud tunnid, aga iga kolmapäev toimub acrojooga jam, ehk et saab proovida varasemaid katsetatud harjutusi, lihvida tehnikat ja lasta oma fantaasial lennata.

Kunagi ammu, no ikka väga ammu uuris Maria ettevaatlikult, et kas mina ei tahaks hakata käima acro joogas? No et mul on vastupidavust (kindel see) ja füüsis on hea (loomulikult) ning see oleks just täiesti sobiv trenn mulle. Ma olin ikka väga kahtleval seisukohal ja ütlesin, et ma ei ole vastupidav, et minu väline füüsiline vorm on täiega petlik, sest ma suudan isegi vaevu statka ringigi ära joosta ja et ega sale ei võrdu kohe vastupidav ja see oli ränk viga, et ma kohe resoluutselt ei keeldunud, sest sellest hetkest alates on Maria mind sihikindlalt iga esmas- ja kolmapäev kutsunud acrosse...varsti saab juba pool aastat.
Kuna mul on üldiselt tihe graafik, siis oli alati hea ja mugav öelda, et mul on see aeg kinni, järgmine aeg on kinni, ülejärgmine aeg on samuti kinni ja oi näe, ma just avastasin, et tegelikult järgmised pool aastat olen üpris kinni. Võib-olla ma vahest isegi otsisin selleks ajaks mingi tegevuse, sest Maria jutt acrost oli mulle, kui pimedale, natuke hirmutav. No kujutage ise ette, olete pime ja kui keegi hakkab rääkima, et tule sellisesse trenni, kus Sind hakatakse lennutama. Lennutama? Kuhu, kui tohib küsida?
Minu esimene mure selles lendamises oli, et kui mind lennutatakse ja ma maandun (loe: kukun näoli maha), siis kuidas ma tean, millal on õige hetk käed enda kaitseks ette sirutada? Siis kui olen juba teadvusetult maas või? Ühesõnaga mul oli mega palju küsimusi ja hirme ning no pabistamisest ma parem ei räägigi.
Lõpuks saabus siis see kaua oodatud päev, kui mul oli õhtupoolik vaba ja andsin siis Mariale sõna, et no hea küll, ma tulen esmaspäeval acrosse, kuid õnneks pääsesin, kuna mind külastas migreenihoog (thank God!), aga kuna mul oli väga kesine tunne Maria ees, et jälle jätsin acrosse tulemata, siis vabatahtlikus korras lubasin, et kolmapäeval olen kohal. Ei pea vist mainimagi, et Maria oli sillas ja väga elevil ning ütles, et ma pean raudselt kolmapäeval tulema, sest siis on Tartu acro joogal sünnipäev ja kõik võtavad midagi näksimist ka kaasa.
Uurisin ka Joosepilt, et kas plaanib acrosse kaasa tulla, kuna Tema juba ühe korra varem käis, sest Maria suutis Ta mingi nipiga nõusse saada. Joosep oli kahtleval seisukohal ja ma siis ruttu ütlesin:"Kolmapäeval saab acros süüa!"
"Nad on ju veganid!" ütles Joosep veidi pettunult.
"Ma võtan liha kaasa..." vastasin ääretu entusiasmiga, aga see ei mõjunud.
Igatahes viskasin siis kotti mustad retuusid ja mingisuguse valge T-särgi, millel on kiri Saint Tropec (ma isegi ei teadnud, et mu kummut sellist särki endas peidab) ja that's about it...muud varustus polegi acrosse vaja, kuna ollakse paljajalu. Kui kell jõudis sinna maale, et võiks alustada, siis kogunesid inimesed saalimattide peale ja istusime ringi. Igaüks pidi ütlema oma nime ja rääkima ühe loo acrost. Otsustasin rääkida Maria sihikindlusest, enda hirmudest ja ütlesin, et ärgu mind kuskile alla pange, et see nende enda ohutuse huvides, kuna ma ei ole nii tugev, et teist inimest üleval hoida ning lõpetuseks lisasin, et ma siiralt loodan, et lahkun siit elusana. Minu lugu oli vist kõige naljakam, sest minu loo peale naerdi mitu korda ja päris palju, aga võib-olla olin ma ise naljakas või oli minus midagi naljakat.
Kui jutud räägitud, siis hakati trikke tegema, või no olgem täpsemad, kõik hakkasid üksteist lennutama. Kõigepealt ukerdasime Mariaga ja Katriin spottis (loe: turvas) meid. No igaksjuhuks, et ma kuskilt alla ei kukuks ning siis kui väike soojendus oli tehtud, siis tuli Armin, kes peaks kuuldavasti olema üks paremaid acrotajaid ning tegi minuga mõned lendamise trikid. Ma ütlen kohe ära, et väga väga väga väga väga äge oli! Ma ei oleks iialgi uskunud, et ütlen seda, aga tõesti- väga äge ja plaanin uuesti minna.
Ma proovin kirjeldada paari lendamist, mida tegin koos Arminiga. Ahjaa, selle mainin ka enne ära, et lendamine ei tähenda siis otseselt seda, et keegi loobib Sind lae alla ja et edasi vaadaku Sa ise kuidas maandud, vaid see inimene, kes on Sinu all, et tolle inimesega on igal juhul mingine kehaline kontakt olemas enda tasakaalustamiseks.
Trikk 1:
Armin heitis selili põrandale, tõstis jalad üles ja mina seisin üpriski lähedal Tema jalgade taga, järgmisena Ta natuke kõverdas põlvedest jalgu ja ma lasin end kõhuli Tema jalataldadele (jalatallad olid minu puusakontide vastu), siis samal hetkel, kui lasin end jalgadele pikali, siis võtsime käest kinni, Armin sirutas jalad taeva poole sirgu, mina ajasin keha horisontaali, rind natuke üles poole ja siis lasime kätest lahti ning ma sirutasin käed külgedele nagu lind. Nii ma siis seal üleval olin, ainsaks tasakaalupunktiks Armini jalatallad.
Kui see tundus mulle täitsa lihtne ja vabastav, siis katsetasime kohe natuke keerukamat. Võtsime uuesti käest kinni, mina siis endiselt Armini jalataldadel, kuid siis ettevaatlikult võttis ühe jalatalla minu puusakondilt ära ja nii ma hõljusin ainult ühe jala peal ja siis teise jalaga samamoodi ning lõpetuseks proovisime, et horisontaalasendist läksin Armini jalataldade peale istukile.
Trikk 2:
Järgneva triki tegime Mariaga...algus on kõik sama nagu Arminiga, et läksin jalataldade peale, aga seekord mitte ei jäänud horisontaali, vaid lasin ülakeha täiesti alla Maria juurde ja jalad olid mul taeva poole ja suhteliselt laiali ja see on selleks, et ma ei libiseks teise inimese jalataldadelt maha. Kui ma sedasi peaalaspidi rippusin, siis panin jalalabad kokku ja pugesin Maria jalge vahelt läbi ja võtsin oma kokku asetatud jalalabadest kinni ja rippusin mingis imelikus asendis Maria jalgade vahel ja ainus, mis mind kinni hoidis, olidki siis Maria jalalabad minu puusakontidel. Loomulikult ei lõppenud trikk nii, et Maria lasi mu lahti, vaid ma pugesin tagasi tuldud teedpidi, võtsime käest kinni ja Maria lükkas mu üles ja sain jälle jalad põrandale panna. Voilaa, just like that! :D

Ühesõnaga ma ei tea, kui hästi ma nüüd kõike seda kirjeldasin, aga kui step by step kaasa mõtlesite, siis äkki mingi kujutlus asjast tekkis ja ma ausalt soovitan seda kõigile. See pole üldse raske, vaid väga lahe, vabastav ja huvitav. Tekitab tunnet, et tahaks järjest rohkem ja põnevamaid trikke õppida ja proovida, kuid kindlasti on mugavam ja kindlam tunne trikke proovida tugevama partneriga, sest näiteks lindu suutsin ma ainult Arminiga teha. ..proovisin ka Mariaga, aga kuna Maria tudises tuntavamalt, siis ei suutnudki kätest lõplikult lahti lasta.
Lõpetuseks lisan siia acro video huvilistele ja kui keegi tahab liituda, siis andke märku. Kuna minu trikkidest tehti ka pilte, siis loodan lähiajal pildid kätte saada, et Teiega ka neid jagada, aga seniks siis see video.