Mul on üks tore sõbranna ja see sõbranna on aastaid tegelenud fotograafiaga ja tänu aastatepikkusele praktikale on Gianna pagas tulvil täis kõikvõimalikke erinevaid kogemusi. Ning selle aasta alguses loogilise jätkuna otsustas Gianna lõpuks ometigi meeldiva kasulikuga ühendada ja oma tiibu sirutada ning viia oma hobifotograafia uuele levelile ehk hakkas ametlikult oma teenust pakkuma ka teistele. How cool is that!?  Minu arvates on see ülilahe, sest kui inimesel on hobi, mida oskab ja naudib, siis miks mitte lisatulu sellega teenida. Mulle tundub, et  neid inimesi on meie seas paraku kahjuks liiga vähe, kes saavad oma armastatud tegevust ühendada tööga.

Kui Gigi mulle oma uudise teatavaks tegi, siis mu süda täitus siira rõõmuga ja nii sündis mul idee, et kui mul on populaarne blogi koos tuhandete toredate lugejatega, siis mis oleks, kui viskaks õige ühele oma parimale sõbrannale õla alla ja nii pakkusingi, et kas oleks valmis ühte fotosessiooni mu lugejate vahel välja loosima.

Kuskil märtsi keskpaigus oligi meil esimest korda jutuks see loosimine, aga kuna Gigil polnud veel kinkekaarte ja minul algasid sama kuu lõpus kursused, siis me ei otsustanud miskit kindlat ära. Pealegi mul polnud enam aega ei kodu, mehe, blogimise, sõprade ja veel vähem mingisuguste reklaampostituste jaoks. Mul jagus aega ainult õppimiseks, magamiseks ja nurgas tihkumiseks, et ma nii äpu olen :D

Kuid vahepeal on aeg lennanud ja märkamatult on kevadest saanud suvi ning mina olen peaaegu taas omas mahlas ja konditsioonis tagasi ning Gigil on vahepeal valminud tuttuued kinkekaardid ja siit tulebki üks üliäge pakkumine kõigile neile, kes oleksid huvitatud tunniajalisest professionaalsest fotosessioonist Tartus, vahel harva (kokku leppimisel) ka Tallinnas ja veel harvem Rakveres. Ühesõnaga kõik on läbirääkimiste küsimus. Aga stuudiovõimalus puudub, fotosessioon toimub kas väljas kaunis kohas või kliendi kodus.

Gigi teeb portreefotosid, paarifotosid, pulmafotosid (ettevalmistused,ilupildid, tseremoonia, piltide järeltöötlus, 400+ pildifaili mälupulgal jpm), beebiootus, lapsed, karvased pereliikmed jms. Täpsemat infot võimaluste kohta saate vaadata ja lugeda siit!

Olete kindlasti kuulnud või lausa ise kogenud seda, et kui oluline on fotograafi ja pildistatava vaheline kontakt ehk sünergia. Kui fotograafiga ikka seda usalduslikku ja vaba olemist ei teki, siis no seisa kasvõi kulmude peal, aga no ei tule sealt head nahka. Mina tundes Giannat isiklikult, võin kinnitada, et tegu on ääretult positiivse ja ägeda inimesega, kellega suhtlus on super easy ning kes oskab alati nagu võluväel inimeste parimad emotsioonid ja tunded esile tuua . Mina vähemalt ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks Giannaga suhtlusprobleeme esinenud. Nii et ma usun siiralt, et Gigi suudab just täpselt selle emotsiooni ja hetke välja võluda, mida sooviksite jäädvustada või mida ühe fotograafi silm sooviks tabada.
Gianna enda lisand: aga juhendamisega, et poseeri nüüd täpselt nii ja nii, on endiselt probleeme... ma vihkan poseerimist ja armastan vaba olekut :D.

Kui kellegil tekkis nüüd vastupandamatu soov võita endale tunniajaline fotosessioon Giannafotoga, siis loosis osalemiseks tee järgmist:

• Vaata järgi, kas Sulle tehtud fotode "käekiri" üldse meeldib :)

Kui meeldib, siis vajuta Giannafoto FB lehele "like"!

• Kirjuta postituse alla kommentaar lühidalt, miks-kellega-kus Sa pildistada tahaksid, või hoopis kellele kaardi ära kinkida :)

Et oma võiduvõimalusi suurendada, siis mine tšeki ka Giannafoto Facebooki FB lehel olevat loosimist ja järgi sealset loosimispostituse reeglistikku!
Kokku siis kaks õnnelikku võitjat (üks Kai blogist ja üks Giannafoto FB lehelt) loosime välja juba 20. juulil ja õnnelikud võitjad avalikustame Giannafoto ja Kai pimeduses kobamas Facebooki lehel!:)

Igatahes mina soovitan kõigil osaleda. Ka nendel, kes pole Tartu, Tallinna või Rakvere inimesed, sest võidu korral saate oma kinkekaardi kasvõi kellelegi edasi kinkida ja sellega mõnd oma head ja kallist sõpra-tuttavat rõõmustada. Nii et hakake varakult mõtlema, kas tahate uhkes üksinduses fotodel hiilata, tahate jäädvustada mõnd erilist hetke oma kalli(te) inimestega, teha koos oma karvase pereliikmega mõni vahva ja vallatu fotosessioon või minna niisama kuskile ägedaid hetki jäädvustama. Mina olen ausalt siiani kõikide piltidega rahule jäänud (loe: minu silma pole küll miski riivanud).
Head loosiõnne kõigile! ;)

PS. Ära palun unusta märkimast oma e-maili ja nime! Lihtsalt viimase loosimisega oli selle mailindusega üks igavene rist ja viletsus, sest nii paljud kommenteerisid anonüümsena ja kõigele lisaks ei lisatud oma toimivat meiliaadressi. Ma ausalt ei viitsi pimedana mööda internetti ringi kolistada ja otsida kedagi, kelle e-mail on kiisumjäu4@hot.ee ja kes on loomulikult anonüümne.

PPS. Kes ei viitsi kogu selle laigimajanduse ja jagamise ja ootamisega jaurata ja kellel on raha nagu raba, siis keegi ei keela ka kohe otse fotosessioon osta. :D

                      

Täna algas EBA 2017 (Eesti Blogiauhinnad) hääletus ja mõtlesin siis minagi lugejaid üles kutsuda minu poolt hääletama. Kirjutasin isegi FB blogilehe tarbeks postituse valmis ja ühtlasi palusin Joosepil saata mulle meilile üks ilus foto minust ja Janetist, mis oleks viisakas lisada FB postitusele. Kuid minu rõõmsaks üllatuseks pakkus Joosep, et kas ma ei tahaks minna välja ja teha üks tutikas kevadine fotosessioon. Alguses olin veits skeptiline, kortsutasin mõtlikult kulmu, kuna hilpudega jändamine ei kõla minu jaoks peaaegu mitte kunagi ahvatlevana. Sobiva outfiti välja otsimine ilma õe või Fokini abita, kombineerimine ja enda üles tuunimine pimedana on kõike muud kui fun. Pigem seostub see mulle tüütu kohustuse ja kaosega. Kui keegi teist peaks tundma vastupandamatut soovi kasvõi korrakski sama tunda, mida mina viimased 10-aastat olen tundnud, siis olge lahked - sulgege silmad ja minge tuhlake veidi oma kapis ringi.

Esimese hooga tõmbasin endale teksased jalga ja musta O'Neali parka koos värvilise kašmiir salliga peale ja alla jätsin mingi eriti suvalise koduse maikasärgi. Natuke andsin huultele läiget ja valmis ma omast arust olingi. Mõtlesin, et saab odavalt läbi, aga kui Joosep mind sedasi sissepakituna nägi, ütles mulle kohe, et mul hakkab palav ja et ma võiksin ikka miskit vähe kevadisemat selga tõmmata. Lihtne öelda, raske teostada, sest mul puudus kujutluspilt ideaalsest kevadisest outfitist ja nii ma kukkusin lalisema, et minu mõistus on otsas ja mina ei tea, mida selga panna. Õnneks tuli ka siin Joosep appi ja hakkas mulle ükshaaval kummutist asju ette kandma. Kui lõpuks leidsime sobiva outfiti ja ma selle endale selga ajasin, küsis Joosep: "Kas see peabki nii kortsus olema?"

Ma katsusin ja ma ise küll kuskilt otsast aru ei saanud, et see kampsunilaadne toode võiks kortsus olla. Milline kampsun üldse kortsub? Ma püüdsin Joosepile selgitada, et see kampsun ongi sellise lõike ja tegumoega, millel on õmblused kohati kroogitud ja peabki seljas rippuma nagu räbaldunud põrandakalts - see pidavat praegu väga moes olema. Kuid ega Joosep ei taganenud, vaid väitis kindlameelselt, et see kampsun on kortsus, mingid mikrokortsud. No ma ei tea. Kuna ma tänapäeva moeröögatustega tunnen end aeg-ajalt veits kohmetult, siis ega see Joosepi kortsujutt mulle erilist enesekindlust juurde ei süstinud ja nii ma tundsingi end nagu ma oleksin kõige jubedam koll ever.

Läksin ja avasin uuesti kapiuksed ja vahtisin nõutult kapisisu (mitte et mul oleks sealt midagi silma hakanud :D), aga no nii moe pärast ja nägija aja harjumusest. Kaks sekundit hiljem sulgesin kapiuksed sama targalt kui olin need avanud ja loivasin end tagasi esikusse, kus Joosep sidus endal juba saapapaelu kinni. Ma seisin seal nagu viimane õnnetusehunnik. Lõpuks oli meil mõlemil tuju nullis ja kui Joosep veel teatas minu mossis nägu vaadates, et tehku ma end korda, sest muidu jääb fotosessioon ära, siis see oli viimane piisk minu karikasse ja turtsusin vastu: "No siis jääb ära!". Tõmbasin oma punased nahksaapad jalast, marssisin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Nüüd ma istun siin voodis ja silmis pisarad ja olen kogu maailma peale pahane, et miks minul peab see ühe näruse pildi tegemine nii raske ja keeruline olema!? Ma ei taha kogu aeg sõltuda teistest. Tahan ise oma kappide sisu läbi tuhlata, meelepärased hilbud välja otsida, täismeigi ja sonksi teha ning ISE selfitada nii palju kui süda lustib ja hing ihkab, kasvõi miljon korda järjest. Aga EI, selle asemel pean ma uskuma ja lähtuma  teiste juttudest, meeldimistest, arvamustest. Tahaks lihtsalt vahel ise veenduda või pilgu peale visata, et kas see, mida mulle tõepähe kirjeldatakse, vastab ikka reaalsusele või on tegu lihtsalt inimeste erinevate arusaamadega asjadest.

Ma kirjutasin veel oma Facebooki blogilehe tarbeks üleskutsegi valmis, et miks minu blogi poolt võiks hääletada. Seal oli a la lause "Igal juhul olen ma iga hääle eest super tänulik ja loodan, et minu elurõõm on nakatav ja positiivseks eeskujuks kõigile, mille läbi ma olen kasvõi killukenegi suutnud näidata maailmale, et pimedaks jäämine pole veel elu lõpp, vaid uute seikluste algus ja igapäevaste katsumuste ja ootamatuste ületus". Hahaa, lubage mul suure suuga naerda. Elurõõm my ass. Praegu on küll mu "nakatav" elurõõm kuhugi sääred teinud ja hinges pesitseb totaalne kass. Aga mis siis ikka - see ongi elu, koos oma tõusude ja mõõnadega.

Aga ma lähen ja vorbin endale nüüd lohutuseks soolalõhe ja tilliga röstsaiakesi ja kõigil minu armsatel lugejatel ja ka esmakülastajatel on võimalus minna EBA 2017 hääletuslehele ja otsida Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, sinna ette märkida linnuke ja klikata "Hääletan" ning seda kasvõi mitu korda järjest. Aitäh-aitäh ja kniks! :)

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Kuigi mu eelmine ID-kaart on juba ligi kolm kuud kehtetu, siis käisin alles paar nädalat tagasi uut taotlemas ja täna oli siis see imeline päevake, mil ma sain oma tutika ID-kaardi kätte ja ütleme nii, et ma olen endast veits väljas. Õigemini praeguseks hetkeks olen ma suutnud end suti koguda, aga sel hetkel, kui sõbranna mulle seda kirjeldas, siis mu esimene reaktsioon oli eriti dramaatiline: "Misasjaaa!?"
No te vaadake ise. Ma olen selle pildi peal täiesti lost. Umbes, et "Issand, kus ma küll olen, ma ei saa mitte essugi aru. Misasja, siin peab kuskil kaamera olema või? Kus, ma küll ei näe!?"


Eriti vahva on see, et ametnik käis ise minuga seal putkas kaasas ja ütles, et vaadaku ma jah täpselt nii. Nagu mis mõttes? Kas see ametnik ei võinud mulle siis öelda, et kuule, vaata sutsu vasakule ja natuke alla ning säti oma sonks ka korda. Mis nad kardavad, et kaamera süttib põlema, kui ma oma pimeda pilguga sinna sisse vaatan või? Halenaljakas on veel see, et neid pilte tehakse kolm tükki, et oleks ikka mille hulgast valida, eksole, aga mitte ühelgi korral ametnik ei korrigeerinud mind, nii et valikuvõimalust mul ei olnudki. Ma pean nüüd need järgnevad viis aastat oma ID-kaardil paremat ülemist nurka vahtima, endal veel mingiharakapesa küljelt välja turritamas. Miks ometigi ei võinud see ametnik mind juhendada, kui nägi, et jummalast metsa poole on kõik.Me pimedad ei ole mingisugused pühad lehmad, keda ei tohi sõrmeotsagagi puutuda ega mitte midagi öelda, sest meil vaesekestel on elu niigi raske, ei hakka vaest pimedat veel oma juhendamisega traumeerima. Pähh, ma veel maksin ka sellise "kunstiteose" eest.

Helistasin emale ka ja vuristasin kogu olukorra ette ja ema ütles, et ma oleks pidanud ikka nägijast tuttava kaasa võtma, et neid ametnike ei huvita, millisena inimene sinna jääb. Jah, nende ainus kriteerium on, et ära Sa jumala eest naerata. No viie aasta pärast, kui uut ID-kaarti lähen taotlema, siis võivad nad kindlad olla, et ma ei naerata, sest see jama ajab hoopis nutma.
Koju tulles sattusin Lindaga ühele bussile ja kui talle oma uut kaarti näitasin, siis lohutas, või õigemini ennem lasi üle bussi ühe korraliku kajaka ja alles siis ütles, et ärgu ma põdegu, kõik näevad sellised välja (kahtlen sügavalt) ja et tema näeb oma õpilaspileti peal üldse välja nagu kartul, mille ta on teibiga kinni kleepinud. Good to know! :D
Aa, , aga oot, mida see Manjanagi mulle alles hiljuti ühe postituse alla kommentaariks kirjutaski... A la et päris modellid vaatavadki kuskile kaugusesse ja ainult amatöörid vaatavad kaamerasse... Seega ma olen lihtsalt professionaal :D

a. ristsõnade lahendamisest

b. päris raamatu lugemisest ja selle lõhnast

c. joonistamisest, maalimisest, nokitsemisest ja pildistamisest

a. oma pealage ja taevast

b. lõuga ja ninasõõrmeid