Kui ma eile õhtul lõpuks Tartusse jõudsin ja end koju loivasin, siis olin mega väss. Kuid ma ei saanud...lihtsalt ei saanud kohe magama minna, vaid mul oli vaja hakata tubli perenaisena koristama. Joosep oli ka magamata ja kui Joss on magamata, siis käitub nagu joobes inimene (loe: lärmab, ronib kaela, laulab, lällab jmt) ja ühtlasi loomulikult ei jaksa koristada. Joosepil oli vahepealsete päevadega, kui mind ei olnud, mingi igatsus peale tulnud ja muudkui käis ja kallistas, musitas ja kiskus mind kraanikausi tagant endale sülle. Ma sain lõpuks juba päris kurjaks, sest ma tahtsin ju võimalikult kiiresti magama saada.
Nonii, lõpuks jõudsin otsapidi magamistuppa, panin ukse kinni ja tirisin endale oma nunnuka öösärgi selga (pean tunnistama, et eilne trenn jäi ka tegemata...lihtsalt ei jaksanud). Joss laekus kunagi mingi aeg öösel ja leidis mu voodist tähte magamas ja seda täiesti alasti...olin vahepeal öösärgi ära kiskunud ja selle oma kõrvale nutsu visanud. Mina muidugi ei mäletanud öösärgi ära võtmisest midagi ja kui Joss mu üles äratas, siis oli mu esimene küsimus: "Kus mu öösärk on?"
Võib-olla mõtlete, et Joss tegi nalja ja võttis ise mul öösärgi ära, kuid tegelikult mitte. Mul oli lihtsalt vahepeal hüpo peale tulnud...noo see tähendab, et veresuhkrutase läks väga madalaks ja kui see juhtub, siis alguses hakkab meeletult palav, kuid pärast kui suhkrutase taas normis, siis on metsikult külm. Isegi seitsme teki all pole mul soe hakanud.
Hommikul oli mul äratus üheksaks pandud, kuid öise hüpo pärast tundsin ärgates ennast nagu läbi mikserdatud sült. Kuid ma ei saanud edasi magada, vaid mul oli kokku lepitud fotograafiga kohtumine, kes tegi ühe projekti jaoks pilte. Ma isegi selle tänase fotoshooti kohta ei oska miskit tarka öelda. Pilte pole ka veel kätte saanud, et näitaks siis miskit, kui rääkida ei oska. Nii palju võin aga küll öelda, et modellitöö on ikka krdima raske. Ma ise küll ei tahaks mitte kunagi professionaalseks fotomodelliks saada (mitte et keegi mind tahaks päevast päeva pildistada või peaksin end nii ilusaks). Tegelikult pole ma üldse fotogeeniline, ma tegelikult oskan hoopiski kuidagi eri nõmedalt pildile jääda ja nüüd suure plussina oma pimeduse tõttu vaatan ka kaamerast mööda. Kui grupipilti teha, siis kõik vaatavad lõbusate nägudega kaamerasse ja naeratavad, kuid üks jopakas vahib üldse teises suunas :D
Enne, kui ma hommikul ära läksin, siis püüdsin häästi vaikselt oma asju toimetada, et Joss saaks vabal päeval rahulikult magada. Ma ei saa aru, et kas kõigil on sedasi, et kui üritad hommikul eriti vaikselt tohkendada, et kaaslane üles ei ärkaks, siis hakkavad kõiksugu asjad kukkuma ja kolisema. Täna näiteks tegin köögikapi ukse lahti ja esimene asi, mis mulle momentaalselt näkku lendas oli säilituskarp. Eelviimane kord suutsin täiesti vaikselt oma asjad ära toimetada ja Joss ei ärganud isegi üles. Kuid seda vaid kodust lahkumise hetkeni, mil ma täie massiga astusin Džännu piiksuvale kanakoivale peale.Ja enne seda kanakoiva lugu oli mul vaja varahommikul hiilida Jossi voodi poolele, et Tema öökapilt võtta mingi asi ja siis astusin selle suure röhitseva sea peale, mis oli muidugist otse Jossi kõrva ääres. Kas kõigil on sedasi või olen ma lihtsalt koba (ei vaata oma jalge ette :D).
hahahahaha you poor thing :D Aga ikka juhtud.
VastaKustuta