Meil on selline vaikimisi ära kirjutamata reegel, et kes viimasena hommikul voodist oma käbalad välja ajab, siis see teeb ühtlasi ka voodi ära. Üldjuhul olen selleks tegijaks mina, sest no mina olen see meie pere päevavaras, kes vabal päeval ärkab millal ise tahab ja saadab enamus päevi mööda endale meelepäraseid tegevusi tehes ehk blogides. Vahepeal leian end eksikombel ka tolmuimejaga mööda korterit ringi vuristamas, pliidi ees leemekulbikest liigutamas ja niisama mehele meelehead tegemas, no et vähemalt ükski meist jaksaks rahhi kokku kühveldada :D

Tegelikult ma alles hiljaaegu, kui ma ühel õhtul lobistasin kraanikausis nõudega, ütlesin Joosepile, et ma mõtlesin, et läheks kuskile nõudepesijaks. Joosep muidugi oli kohe kategooriliselt minu suurepärase plaani vastu ja kui uurisin, et mis see põhjus on, siis ütles: "Ma ei taha, et oma käekesi rikuksid ja pealegi me tuleme praeguste rahadega kenasti välja..."
"Kallis, aga mõtle..." üritasin ma oma juttu jätkata. "Kai, mõtle parem ise. Sa võid praegu siin kraanikausi najal särada ja olla särtsu täis, aga Sul on päevi ja isegi nädalaid, kus Sul pole lihtsalt jaksugi end voodist välja ajada... Nii et minu poolt kindel EI!"

Eks tal oli selle tervise koha pealt õigus küll, aga no millal me niimoodi teosammul liikudes ükskord jõuame selle elutoa sisustuseni!? Millal ma saan selle imeliku laiaks istutud vedrudega ja põhja alt porolooni välja pudiseva tugitooli meenutava konstruktsiooni prügimäele saata. Millal ma saan sellest rõvedast tumepruunist lauast lahti, mille sahtlid hallitavad? Millal ükskord ometigi saabub see õnnis päev, kui saan kogu selle tavaari aknast välja visata? Millaaal? Ma küll kannan igakuiselt oma hoiusele raha üle, mille ma olengi vaikimisi nimetanud "elutoa" hoiuseks, aga alles üleeile vajus korraks mu süda varvastesse (oleks mul sussidki jalas olnud, siis oleks ehk ainult sussi sääre sisse sinkinud), aga igatahes meie uunikumist pesumasin otsustas ajutiselt otsad anda.

See on tegelikult juba pikemat aega unnanud, krigisenud ja vigisenud kahtlaselt. Ilmselt ongi pesemas oma viimaseid elupäevi meie sitast pesu, aga ma ei olnud vaimselt valmis selleks, et ma pean kogu oma elutoa fondi (370 euri)uue pesumasina ostu alla matma. Need raisad maksavad ju hinge hinda.     Hea on, et meil on tarvis lihtsa inimese masinat ehk pealtlaetavat ja tavaliste manuaalsete nuppudega - need on vähe soodsamad. Mina ju tänapäevaseid uhkeid eestlaetavaid masinaid kasutada ei saa, kuna need enamus on ju puuteekraaniga. Minusugune pime ei tee selle puutekaga mitte essugi. Pärast on nii ära puudutud, et ükski inimhing ega taevane vägi ei saa sealt enam meie pesu kätte :D

Ühesõnaga, ma läksin praegu veits lappesse, sest ma ei tahtnud sugugi sisustamisest, rahast ja pesumasinast kirjutada, vaid russi mordast...

Paar hommikut tagasi ärkasime me Joosepiga koos (see eelmine lause kõlas praegu täpselt nii nagu me muidu ei ärkaks koos, aga tegelikult ma pidasin silmas seda, et tema ei tormanud kohe arvuti taha ja mina ei roomanud kööki kohvi keetma, vaid lubasime endale natuke ühist hommikust aega). Hommikune ühine aeg ei tähenda seda, et me lihtsalt oleksime selili voodis lebanud ja tuimalt lakke vahtinud ega seekord mitte ka nahistamist, vaid hoopis natuke kiusasime üksteist ja kuna Joosep kõdistas mind alatult palju, siis ma vandusin kättemaksu. Ma targa ja salakavala naisena ei reetnud oma kurje plaane, vaid alles siis, kui Joosep arvas, et kiusamine on läbi, siis naersin riukalikult ja üritasin teda kottidest kõdistada, muahaha, aga no ei läinud õnneks. Vähemalt mitte nii nagu mina seda plaanisin.

Kuid, et mul oli üldse julgust ja alatust sellist tegu üritada, hakkas Joosep mind uuesti halastamatult kõdistama. Nii me siis madistasime, kui ma järsku kukkusin üle voodi serva põrandale. No ja kuna ma samal ajal ühtlasi kõdistasin ka Joosepit, siis kukkumise hetkel andis mulle veel kogemata vopsu ja nii ma prantsatasin omakorda veel seljaga vastu seina. Joosep muidugi ehmus ja palus vabandust, aga no mul miskit hullu ei olnud, peale selle, et imelikul kombel seljale saadud vopsust hakkas mul hoopis pea koheselt valutama ja lõi olemise uimaseks. Joosep otsis igaks juhuks netist üles peapõrutuse esmased sümptomid ja hakkas neid järjepanu kontrollima.

"Nii, mitut sõrme Sa näed?"
"Lollakas!" vastasin ma selle peale naeru kihistades. Järgmine punkt ütles, et peapõrutuse korral võib esineda kõnehäiret. Selle peale pomises Joosep nii muuseas kohe järgi: "Aahah, no see on Sul nagunii..."
Järgmine punkt puudutas inimese miimikat ja kui Joosep seda hakkas kontrollima, siis käskis mul endale otsa vaadata ja kui oli sekund kaks vaadanud, siis nii muuseas ütles, et sellega on ka kõik korras - tavaline russi morda.
"Russi morda!? Russi mõrda??" korrutasin ma uskumatusest ja ise samal ajal naeru mügistades. Mul on kuri kahtlus, et Joosepis on kaotsi läinud filoloog või keeleteadlane. Vihjeks neile, kes ei jaga biiti välja, siis russ on vihje minu pooleldi venku rahvusele ja veerand Krimmi tatarlasele ja no mõrda on larf, nägu.
Ühesõnaga päeva võis korda läinuks lugeda, sest nii ilusat ja erilist komplimenti polnud ma juba ammu saanud! :D

Kes minu Facebooki blogilehte jälgivad, siis need on juba minu täna hommikuste juhtumistega suurepäraselt kursis. Kuid inimesed ei tea veel seda, et millise lahenduse olukord lõpuks sai. Aga enne, kui ma lahenduseni jõuan, siis ma paari lausega selgitan nendele vaesekestele ka olukorra ära, kes ei jälgi mu Facebooki blogilehte ja istuvad seetõttu teadmatuses.

Ühesõnaga eile õhtul läksin emale külla ja jäin ühtlasi ka ööseks. Ma tegelikult üldse ei tahtnud, kuna ma olen väikestviisi kodukana, kes armastab magada oma voodis oma mehe kaisus, oma tekikese all, juua oma tassikesest teed ja istuda oma diivanil. Kuigi ema pool on mul oma armas toake endiselt alles, siis see pole enam päris see, kuna toas on tehtud ümberkorraldusi ja no ei teki enam seda õiget tunnet. See vist on märk sellest, et olen lõplikult pesast välja lennanud ja oma elu peal. Minu argipäeva kuuluvad nüüd igapäevaselt Joosep ja labraatorid. Kõlab vist veits nõmedalt, aga minu jaoks on see umbes samaväärne, kui ma jätaksin mehe ja lapsed omapead ja ise käiksin aeg-ajalt oma vanemate pool niisama ööbimas. Mitte, et nad hakkama ei saaks, aga mina tunnen, et sellisel juhul oleks nagu puzzlest tükk paigast ära.
Kuid seekord ma siiski läksin ema poole, kuna Joosep oli nagunii kodust ära ja ema nii armsalt palus, et tuleksin seltsi. Ning eks oma vanematele tuleb ka aega leida, sest keegi meist ei tea seda ette, kui palju on meile seda ühist aega antud.

Hommikul läks ema tööle ja kui mina lõpuks oma koivad voodist välja vedasin, siis läksin automaatselt välisukse juurde, et Janet pissile lasta, kuid uks oli lukus. Iseenesest pole selles ju mitte midagi eriskummalist, kui kodust lahkudes keerad ukse korraliku inimesena lukku. Pigem isegi loogiline. Aga nali seisnes selles, et ema unustas mulle ära mainida, et ükskõik, mida ma ka ei teeks, ärgu ma ainult ust võtmega avagu. Välisust lihtsalt ei saa seestpoolt lahti keerata. Või no õigemini saab ikka, aga sellisel juhul kiilub võti lukuauku kinni ja siis ei saa enam väljaspoolt ka keegi sisse. Aga just võtit ma ju ukse avamiseks kasutasingi. Tundus nagu suht ohutu variant kasutada võtit ukse avamiseks. Vähemalt suutsin ma ühe maja sissepääsudest eriti vargakindlaks muuta, hea seegi.

Ma polnud üldse vaimustuses kogu sellest olukorrast ja nii mu pulss, veresuhkur, silma- ja vererõhk hüppasid lakke ja ma olin paras närvipundar, sest mul oli mure Janeti pärast, kellel oli hommikune pissiring veel tegemata. Nii ma siis haudusin plaani, et kuidas Janet õue smuugeldada. Vahepeal käisin ja ludistasin niisama ajaviiteks võtit, et äkki õnn naeratab ja taevaisa halastab mu peale. Või kui mitte minu peale, siis vähemalt Janeti põie peale. Aga ei.

Ainus mõeldav variant oligi siis aken, aga ma ei suutnud otsustada, et kuidas oleks kõige õigem ja ohutum. Ma ei saanud ju Janetit lihtsalt aknast välja visata, sest ma ei saa ju eelnevalt akna all olevat pinnast ja kõrgust kontrollida. Pärast oleksin saanud endale veel heal juhul kipsis jalgadega juhtkoera. Oleks see vast olnud vahva santlaager - üks pime ja teine jalgadest vigane. Veel vaagisin vastupidist varianti ka. Et äkki libistan ennast ise esimesena aknast välja ja siis aitan poobiku järgi, aga siin tekkis küsimus: aga mis ma siis teen, kui mina olen juba õues ja Janet keeldub akna kaudu väljumast? Seisangi siis seal niimoodi pimedana ilma juhtkoera ja valge kepita. Much fun! :D

Kui olin pea kaks tundi juba kõikvõimalikke versioone kaalunud, analüüsinud ja kümneid kordi võtit lukuaugus logistanud, mõtlesin, et proovin toore jõuga seda nõmedat võtit keerata ja voilaa, uks läks justkui imeväel lahti. Võtit ma muidugi lukuaugust endiselt kätte ei saanud, aga tühi sellega. Ma olin prii ja Janeti põis oli päästetud. Nii et, kui kellegil on lukuabi tarvis, siis kutsuge mind, ma olen nüüd üks level kõrgemal luku lahti muukimises.

Tjah, aga omaette muigasin hommikul küll, et vähe sellest, et pimedana kulub mul nagunii rohkem aega kõiksugu asjade ära tegemiseks, siis nüüd pean veel pimedana hakkama õues ka käima läbi akna. Milleks minna uksest, eksole, see on ju liiga lihtne ja igav, las ronib aknast.

PS. Ma tellisin täna Joosepile sõbrapäevakingituse ära ja ma olen nii kohutavalt elevil. Ma ei tea, kuidas ma suudan vastu pidada kõik need järgmised poolteist kuud. Hullult tahaks teile pikalt ja laialt seletada ja näidata, et millega on tegu, aga kuna Joosep käib ka mu blogi aeg-ajalt piilumas, siis ma ei saa riskida, mjäu. Aga ma luban, kui annan selle Joosepile kätte, siis šeerin teiega ka seda. See on lihtsalt nii awesome, et kui näete seda, siis hakkate kõik seda endale ka ihaldama ja jänkidemaalt lademetes tellima.

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

Käisime kolmapäeval Kasperiga deidil. Okei, tegelikult ei käinud deidil, vaid käisime niisama sõpradena Picadilli kohvikus koogi ja kohviga maiustamas. Pärast jalutasime veel Vallikraavi sillale uudistama erinevaid tabasid, mida on sinna paaride poolt jäetud ja siis jalutasime bussikasse ja oligi vahva pärastlõunane aeg linnutiivul mööda saadetud.

Ennetan juba eos küsimused ja kergitan natuke saladuseloori ja ütlen teile ka, et kes see Kasper selline on. Ühesõnaga möödunud suvel käisime Janetiga lastelaagris rääkimas elust pimedana ja juhtkoerast ning Kasper oli siis seal üks abikasvatajatest, kes siis pärast mu lahkelt koju transportis ja sellest ajast peale olemegi vahelduva eduga suhelnud. Kasper on tegelikult valgustaja, mitte kasvataja vms. Ses suhtes, et mitte hingevalgustaja, vaid teatris lavastuste valgustaja. Ma arvan, et ma ei luiska, kui ütlen, et ma pole enne nii sooja, sõbralikku, armast ja toredat noormeest kohanud. Ta tekitab kuidagi oma olemusega sellise tunde nagu oleksime juba pikaajalised sõbrad, kes on kõiksugu aegu kogenud ja näinud. Ma hea meelega näitaks teile ka seda pikka, heledapäist surfisoengu ja tanksaabastega sõpra, aga ma ei saa. Me  tegime küll kolmapäeval enne lahku minemist kolmese selfi, mille Kasper oma Instasse üles laadis, lisades juurde teksti "Mina koos oma lemmik sõbraga, kes kohe üldse mitte midagi ei näe". Aga kuna ma näen selfide peal välja nagu läbi lukuaugu pressitud mollusk, kes vaatab totaalselt mööda, siis ma ei julge tervele Eestile sellist jubedust näidata. Saate pärast veel mingi püsiva nägemiskahjustuse või miskit.

Mind on selle nädala algusest peale kimbutanud tugevad peavalud ja kuna Joosep oli juba eelmisel reedel tõbine, siis arvasin, et mul ka vist mingi haigusevimm kallal. Aga kui päevad möödusid ja Joosep lakkamatult lurises ja lörises oma tatise ninaga mu kõrval ja mul ei paistnud ikka veel kuskilt otsast külmetusviirust välja, siis juba vaikselt juubeldasin, et jess-jess, ma vist seekord pääsen. Tjah, vara hõiskasin, sest ööl vastu neljapäeva, kui magasime näod vastamisi, siis Joosep une pealt lihtsalt konkreetselt aevastas mulle näkku. Ma läksin päris närvi ära. Aga nohjah, mis seal ikka. Pühkisin näo tatist puhtaks ja keerasin porisedes teise külje, kuigi ega magamisest enam midagi välja ei tulnud, sest mida sa magad, kui teine kõrva ääres luriseb, nohiseb, löriseb ja siis testib iga poole tunni tagant, et kummast ninasõõrmest käib tal õhk läbi ja kummast mitte.

Issand halasta küll. Ma siis lõpuks peale pikki kannatusi ja kannatlikust pobisesin talle teki seest, et võtku Sudafedi ninaspreid ja sele peale kähvas Joosep mulle, et küll ta võtab, mida ma surun talle seda kogu aeg peale. Omfg, anna andeks, et tahtsin aidata ja võib-olla ka ise natuke sõba silmale saada, eksole. Aga tema reageeris minu pakkumisele sedasi nagu ma oleksin tahtnud talle selle ninasprei silmakoopani sisse lükata ja tühjaks sussutada. Ole veel hooliv ja paku abi, eksole.
Igatahes eile päeval hakkasin end suts haiglasemalt tundma ja kuna öö oli tänu ühele näkku aevastajale ja õhukontrollijale suht häiritud, siis otsustasin kodurahu huvides diivanil ööbida. Mul lihtsalt poleks enam närv vastu pidanud, kui ma oleksin pidanud kasvõi ühe öö veel kuulama, mismoodi keegi mu kõrva ääres üritab enda aju läbi nina välja nuusata.

Paraku diivanil magamine polnud ikkagist nii hea mõte, kui see alguses tundus, sest esiteks nägin ma mingisugust debiilsus kuubis und. Mingi moslemi sugemetega vihane terrorist ajas mind mööda maja taga ja lõpuks polnud mul kuhugile põgeneda ja nii ma kükitasin duššinurka looteasendisse, ise üle kere värisedes ja lootes, et kui olen nii abitu ja hirmunud, et siis äkki halastab mu peale ja jätab mu rahule või miskit. Aga nii ei juhtunud, vaid hakkas mind nahkrihmaga nüpeldama. Ma siis üritasin end iga hinna eest kaitsta ja sain lõpuks rihma otsast kinni, kuid siis haaras see terrorist taskust võinoa ja hakkas sellega mu nina all vehkima. Nüüd ma muidugi mõtlen, et äkki see "terrorist" mu unenäos oli metafoorilises mõttes külmetusviirus, kes üritas mind rünnata ja jalust maha niita. Ja nendel hetkedel, mil ma olin ärkvel ja ei pidanud mingit rõvedust nägema, siiberdas Janet edasi-tagasi ja sõtkus mu jalgade, kõhu ja näo otsas, sest arvas, et maru armas oleks, kui ta ka kuskile diivanile ära mahuks.

Saabus hommik ja mu äratus hakkas laulma ja mul oli selline tunne nagu ma poleks silma täitki magada saanud ja peas oli tuumapohmelli sarnane tunne. Jah, ühesõnaga nii ma siis olengi täna enamuse ajast vetsupaberirull kaisus diivanisse lohku sisse maganud. Aaa ei, mis ma räägin. Ma vahepeal korjasin elamise pealt mustad nõud ka kokku ja pesin need puhtaks ja tegin Joosepile sooja sööki - kartulit ja grillitud kanafileest kastme koos toorsalatiga. Pool surres muidugi. Me oleme üldse siin üks paras santlaager, sest Joosep käis teisipäeval rattaga mäsa ja nüüd parem käsi kuni küünarnukini kipsis. Randme kohast lõi luust killu välja. Haiguslehte ta muidugi ei võtnud, vaid programmeerib praktselt ühe käega. Ma küll noomisin teda, et ta peaks oma kätt fikseeritult selle salli sees hoidma, mis talle haiglas kaela taha seoti, aga see tüüp viskas koju jõudes selle kus see ja teine. Ühtlasi peab kips 4-6 nädalat peal olema ja see tähendab ka seda, et jõuludeks me metsast kuuske vist tooma ei lähe, sest Joosepist pole ju saagijat ega lumes sumpajat (kui see lumi üldse suvatseb kunagi jäädavalt maha tulla).

Just sedasi vaikselt imbus Janet praegu minu külje alla, mil ma usinasti kriban täna hommikusest seiklusest ehitusalal.




Leppisime juhtkoeratreeneriga kokku, et Läti tripp saab toimuma kolmapäeval. Meil oli erinevate variantide vahel valida, et kuidas kõige mugavamalt Lätimaale kohale jõuda. Peale mõningast arutelu jõudsime otsusele, et kõige mõistlikum oleks minna autoga. Kuid selleks pidin ma esmalt Tartusse jõudma...

Ärkasin siis tubli tüdrukuna kell kuus üles. Jättes siinkohal mainimata, et magama sain alles öösel kell kolm, khm.
Me oleme Joosepiga mõlemad rohkem ööinimesed, aga kui mul on järgmisel päeval tarvis kuskile sõita, siis Joosep püüab hoolt kanda selle eest, et ma enam-vähem õigel ajal magama saaksin. Ma ise ei mõista ju magama minna ja pimedana kipub kergesti päev ja öö vahetusse minema. Nõnda siis käibki Joosep mulle peale nagu uni, et magama kaoksin. Minu jaoks on ääretult oluline, et ma oma ööpäevase vajaliku unekoguse täis saaksin.

Sel hetkel, kui Joosep arvas, et ma olen juba ammu unemaal, siis mina tegelikult lugesin Triinu Liisi ja Kristo beebiuudist. Ühelt poolt nii armas ja ma soovin neile imetoredat ootusaega, aga teisalt iga kord, kui keegi teatab oma rasedusest, siis miski murdub minu sees. Ma ei hakka praegu siia oma titeisust kirjutama, aga see postitus ei jää kindlasti tulemata. Pean end lihtsalt koguma, sest minu jaoks on see üpriski tundlik ja emotsionaalne teema.

Kui beebiootuse postituse läbi sain loetud, siis  võtsin oma järgmise päeva outfiti ja läksin seda elutuppa valmis panema. Joosep sai muidugist peaaegu kreepsu, kui nägi, et ma endiselt veel ärkvel olen.Kuid lisas omasel sarkasmil, et see on väga tubli minust, et ma juba minekuks valmistun, sest kolme tunniga peaksin ma saama rahulikult end valmis sätitud :D
No see selleks. Lõpuks mina va unetu leidsin selle voodi ka üles ja jäin magama.

Hommikul tegin endale võikud ja kohvi-kakaojoogi kaasa ning 7:02 astusime Janetiga uksest välja. Aega oli mul piisavalt, sest buss pidi väljuma 7:25 ja tavaliselt kõnnin ma rahulikus tempos bussikasse umbes 15 mintsaga. Enne kodust lahkumist mõtlesin suure hurraaga, et oh, teeks FB laivi, kuid viimasel minutil otsustasin ümber. Mul lihtsalt puudus ülevaade väljas olevast päevavalgusest ja sinna see esimene eufooria kadus, sest mõte filmida pimedust ei tundunud just eriti mõistlikuna. No kui väljas ikka on sel ajal pime. Ega mina päris täpselt tea.

Nõmmes on praegusel ajal peateel liiklemine kohati raskendatud, kuna Konsumile ehitatakse uut parkimisplatsi, seega ei ole minul pimedana päris ohutu sealtkaudu minna. Vähemalt need olid need sõnad, mida ema mulle peale luges. Aga no ega see otseselt minusse ei puutunud, sest ma nagunii plaanisin minna mööda paraleeltänavat, et saaksin vahepeal Janeti lasta jooksma. Heinamaani kulges kõik plaanipäraselt, kuid sealt edasi kiskus kõik viltu.

Tavaliselt on nii, et kui lasen Janeti heinamaale, siis ise jalutan teatud vahemaa mööda teeäärt edasi. Selles ei ole midagi ekstreemset, kuna ma lihtsalt parema jalaga tunnetan muruäärt ja nii ma siis kuskil skeitpargini jalutangi ilma millegita, ennekõike ilma silmanägemiseta.

Kui skeitpark algas, kutsusin Janeti enda juurde, rakendasin ta ja asusime edasi teele. Vaja oli minna diagonaalis läbi skeitpargi ja siis läbi suveaia... Skeitpark sai läbi ja algaski selline liiva ja peenikese kruusaga segunenud rada. Kõik oli alguses õige, kui ühtäkki tundus mulle, et see rada on ikka kuidagi vale. Liiga lai, valede pöörete ja kallakuga ning lehti oli ka kuidagi palju. Samas sisendasin endale, et no võib-olla kahe päevaga sadaski mingi miljon lehte alla ja tuletasin endale meelde, et mina olen siin see pime ja ärgu hakaku ma taas nägijat mängima. Olen ju varemgi oma kahtlustega Janeti õigelt rajalt võssa juhtinud.

Kuna see rada ei lõppend ega lõppend, siis hakkasin korrutama, et otsigu tee üles. No ses suhtes, et "tee" ja "rada" on juhtkoera mõistes erinevad asjad. Tee on näiteks asfaldkattega kõnnitee ja rada siis a la sissetallatud pargirada.
Lõpuks, peale mitmendat korrutamist, tundsin jalge all asfaldi. Juhhei! Sellega saabus ühtlasi juba ka väike kergendus, sest asfald tähendab tsivilisatsiooni :D

Kuid see kergendus oli üürike ja kadus sekunditega. Janet äkitselt seisatas ja ma katsusin siis ettevaatlikult varbaga eesolevat teed ja sain aru, et seal on mingi väike tühine astmeke alla, mis tundus täiesti ohutu olevat. Seega andsin Janetile käsu edasi liikuda, kuid Janet oli skeptiline. Selle asemel, et olla tark juhtkoerakasutaja ja lasta koeral ees minna, või kui koer keeldub edasi liikumast, siis võiksin ju ometigi aru saada, et sel on mingi konkreetne põhjus. Aga EI, pole vaja. Las pime ise läheb ees, kui ta nii väga tahab, või kui ta on nii suitsiidne.

Ma siis entusiastlikult, nagu peaaegu alati, tegingi esimese sammu ja oleksin äärepealt nägupidi kruusahunnikus lõpetanud, sest minu ees laius kopa poolt kaevatud kraav. Õnneks sain õigel hetkel käe Janeti seljale toetada ja suurem kukkumine jäi ära.
Minu esimene lause muidugi oli sel hetkel Janetile: "Mis Sul viga on? Miks Sa mu ehitusalale tõid?!" Khm, mitte aga see, et ma oleksin iseendal natukesekenegi süüd näinud, eksole. Ikka koer on süüdi, onju.Saa ükskord ometigi aru, Kai, et Sa EI näe. 10-aastaga võiks ju see teadmine kinnistuda, või mis.

Kui muidu olen enesekindel ja pea iga olukord tundub lahendatav, siis vot seal tabas mind totaalne ebakindlus ja ärevus. Sest ükskõik mis suunas ma ei liikunud, siis vastu tuli kraav ja kruus. Ma ei saanud aru, kuhu poole jääb kodu, kuhu bussijaam, kuhu pood...
See on sarnane tunne sellele, kui teile seotaks silme ette sall, keerutatakse teid mitu ringi ümber oma enese telje ja siis öeldakse, et no head teed minna, otsi nüüd oma õige teeots üles!

Kuna tegu oli üpriski varajase ajaga, siis ega liiklust ka väga polnud, mille järgi hakata end positsioneerima. Ja need kaks autot, mis sel ajal juhtusid sõitma, sõitsid just siis,kui mina alles seal väikesel teerajakesel tuterdasin vapralt ehitusala poole.

Kuid lõpuks siiski kõrgemad jõud halastasid mu peale ja taevaisa saatis ühe auto ja see aitas väga paljugi kaasa olukorra lahendamisele, sest ma sain lõpuks teada, kuhu poole jääb ristmik. pilt minu peas loksus rohkem paika. Nüüd oli ainult küsimus, et kuidas selle ristmikuni saada, kui igal pool on suured ehitusmasinad, kraavid ja kruus.

Jändasin ja ukerdasin mis ma ukerdasin, aga lõpuks sain sealt ehitusalalt välja ja liikusin vist bussika suunas. No ma ei teadnud, sest ma polnud enam milleski kindel. Nüüd saan muidugi öelda, et jah, see oli tõesti nii. Aga no bussist jäin ma maha, sest ma jõudsin peale suurt seiklemist bussijaama 27 minutit täistund läbi. Kuigi noh peaks nentima, et peale sellist ukerdamist on kaks mintsa hiljaks jääda päris hea tulemus.

Helistasin treenerile ja raporteerisin juhtunust ning kuigi ta pakkus, et võib mulle autoga Nõmme järgi tulla, siis ma loobusin sellest variandist. Ma lihtsalt tundsin, et ma pole vaimselt enam selleks võimeline, sest tagasiteel koju eksisime veelkord ära. mõtisklesin selle olukorra enda jaoks lahti nii, et ju see oli mingisugune märk sellest, et ma ei peakski uuesti Lätti minema ja hakkama seda võistlusrada üle vaatama.

Kui koju jõudsin, siis vahetasin riided ja pugesin voodisse tagasi, Joosepi sooja kaissu, mille peale ta uuris uniselt: "Juba käidud või?"
"Mhm"
"Mis juhtus?"
"Eksisin ära..."
Rohkem Joosepil küsimusi polnud ja nii me uinusime uuesti. Pärast veel ütlesin Joosepile, et kui kodust välja astusin, siis oli kell 7:02 ja uksest sisse astudes oli 7:57. Nii et põhimõtteliselt tunni ajaga käisin Läti tripil ära- tehku järgi! :D

Aga ega selline närvipinge hästi mulle ei mõju, sest kui ma oma vererõhku mõõtsin, siis aparaat näitas 183/134. Ma hakkasin kohe oma vererõhualandajat otsima, aga ei suutnud seda leida. Tundsin kuidas see mind ärritas, sest ma ei talunud mõtet sellest, et mu rõhk on nii kõrge ja võimalik, et mul polegi ravimit. Kuid siis tuli Joosep mulle appi ja otsis mu ravimi üles ja sel hetkel kui mulle terve karbi tablasid ulatas, siis ma hüppasin talle suurest rõõmust kaela ja kilkasin, et ma olen nii õnnelik nende tablettide üle, et ma võtaks kohe terve karbi neid sisse :D

Nüüd tagant järgi mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud ikka selle laivi teha. Oleksite sellist actionit näinud, et hoia ja keela. Pluss, pärast oleks Joosep saanud videost  järgi vaadata, et kus ma kõik ära ei käinud.

Minu tänane hommik algas nagu iga teinegi hommik... Pilkase pimedusega :D Ei, tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et minu tänane hommik lõppes tsipa teistmoodi ehk villides. Siit tuleb minu järjekordne Kail-ikka-juhtub äparduslugu.
Meie elamises algavad hommikud tavaliseld kohvilähkri kõrval ärgates, või no õigemini Joosepi hommikud algavad sedasi. Igatahes suundusin kööki Joosepile järjekordset hommikukohvi meisterdama. Võtsin umbes sellise poole liitrise suuruse klaaskruusi, valasin sellesse just äsja keemise lõpetanud vee sisse ja avasin pea kohal oleva kapiukse, et kohvipurki võtta, kuid selle asemel lendas sealt välja Joosepi tuttuus Coca-Cola tass, mis oli kõigest paar päeva vana ja mille vend oli talle kinkinud ning mille mina olin eile õhtul peale nõudepesu sinna lohakalt asetanud.  Mõlemad tassid purunesid loomulikult kildudeks ja tolles pooleliitrises kruusis olnud tulikuum ja aurav vesi pritsis täies mahus minu alakõhule- dadaa! See on kohvi tegemine minumoodi :D Ja loomulikult on ainumõistlik riietus hommikukohvi tegemise juures trussikud ja t-särk, sest pits on ju piisavalt kuumakindel materjal, muig. Tegelikult võin ma siin ironiseerida palju tahan, aga ega fakt on see, et arvatavasti ma oma lollusest ei õpi ja keedan hommikukohvi edaspidigi täpselt samamoodi edasi. Viitsin ma jee endale mingisuguse kaitsepõlle kohvitegemiseks ette siduda. Mul pole tegelikult põllegi, kuigi ma väga tahaksin ja vajaksin ühte sellist. Kuid ma tahan, et see oleks kindlasti selline, mis katab ka rinnaesise ja kõhu ning millel oleks taskuke. Selline lihtne, armas, tibukollane ja väikese pitsiga :)
Ma olen nagu mingisugune sajandi kobakäpp, sest ma olen varasemalt ka niimoodi ühe käeliigutusega tasse purustanud. Joosep juba ähvardas, et ta peab kõik serviisid ja klaasid minu käeulatusest ära panema ja hakkama kasutama pappnõusid, sest näiteks ämma poolt kingitud šhampanjapokaalid, nendest suutsin ma ka kohe esimesel korral ühe ära lõhkuda. Ma olen tegelikult ise ka väga õnnetu, sest too pooleliitrine klaaskruus, millel olid tulbid peal, see oli üks minu lempareid ja neid vist ei ole enam saadaval ka. Mul on sama komplekti väiksemad tassid, klaasid ja isegi taldrikud. Ülišefid ja vastupidavad on, aga no paraku sellist gravitatsioonijõudu nad üle ei elanud. Pegens küll, enne seda äpardust kukkus mul näiteks sama komplekti kuuluv joogiklaas vastu metallist ahjuroopi ja klaas jäi terveks. Ma räägin, need on mingisugusest spetsjom klaasist tehtud nõud. Mäh, kas keegi teab, kus selliseid saab? Joosepile pean ka uue tassi orgunnima, see Coca tass maksvat ligi 8 eurtsi. Saate aru, see väike punane Coca tass maksis nii palju!?

Minu kõhust rääkides, siis see esimesed paar-kolm tundi kipitas ikka pääris mõnusasti. Joosep käskis mul päris pikalt külma peal hoida ja rahulikult diivanillebos olla, aga no mina ja niisama ärkvel olles lebos- kas saab midagi veel igavamat üldse olla? Minu alakõhtu katab nüüd igatahes selline peopesa suurune punetav laik, kus paaris kohas ilutseb ka paar sellist väikese sõrmeotsa suurust villi. Kuna Joosep sõitis täna suvepäevadele, siis käskis mul emale ka teada anda, et mul selline õnnetus juhtus, kuigi ma väga tugevasti protestisin selle mõtte vastu, sest ma kujutasin juba nii elavalt ette, mismoodi minu ülihoolitsev ema 10 kilose tulekustutiga jookseb minu poole ja ostab pool apteeki tühjaks, sest vaja on kindlasti: desinfitseerimisvahendit, steriilseid puhastuslappe, Panthenoli, jahutavat geeli, haavaplaastreid, valuvaigisteid ja igaks juhuks kõike topelt, sest on augustikuu ja augustis läheb ju kõik mädanema :D
Hah, Joosep just kirjutas: ";;Bussis on külm ja mul karvad pysti nagu pärdikul."
 No see ju igati kasulik info :D
Aga jah, kui Joosep mu diivanile, õrnalt ja hellalt, pikali sättis ja kattis mu seenekarpide ja hapukoorepakiga, siis haaras mu telo ja kukkus pildistama. Ütles, et peab ju kogu seda värgindust mu blogi jaoks jäädvustama, nii et tänu Joosepile on teil võimalik minu imelist kätetööd imetleda. Pluss tegi ka video, mida saate blogi Facebooki lehelt üle tsekkida, kuigi minu jaoks on see niiii kehv video, kuna ma olen seal nagu mingisuguse tuppa s*ttunud kassi häälega, viu-viu, aga no Joosep käskis ja Reti tahtis :D
Kes mu Facebooki lehte Kai pimeduses kobamas veel ei jälgi, siis siitkaudu saate selle väikese vea ära parandada! ;)

Ma naudin juba mitmendat päeva vaba naise põli. Joosep nimelt pakkis oma kodinad kokku ja tõmbas ära vehkat...maale. Kuigi Joosep läks maale juba neljapäeva hilisõhtul, siis eile pidi ikka korraks tagasi linna tulema, kuna ta unustas sellise pisikese olulise fakti ära, et oli Kadri ja Toomasega kohtumise kokku leppinud. No ja mind polnud ka ju kodus, sest mina olin end juba mitu päeva varem grillimisele ära lubanud. Ja ega mina sain ka sellest plaanitavast külaskäigust üldse pool päeva varem teada. Ilmselgelt, eksole, sest minul sellist apsakat poleks küll juhtunud. Einoh, mul praegu ju tegelikult hea kaagutada, sest mina ei feilinud. :D Nii et, kuna see oli Joosepi feil, siis tema pidi ka lahenduse välja mõtlema. Seega mina kahjuks paraku eriti Kadri ja Toomasega ühiselt aega veeta ei saanudki, kuna ma jõudsin koju täpselt siis, kui nad olid juba lahkumas. Trehvasime küll korraks maja ees, sest nad seisid seltskonnaga hoovi peal, kui mina astusin nurga tagant välja. Kui kiire mölalaat oli läbi, siis läks igaüks oma teed- mina tuppa kuivama ja puhkama ning Joosep koos sõpradega sööma ja pärast sealt tagasi maale. Peale söömist tegi veel korra ühe kiirvisiidi korterisse tagasi ja andis veel paar musi ja kalli ning sinna ta läks.

Täna, veits enne keskpäeva, kui ma oma luugid lahti suvatsesin kangutada, siis tükk aega vegeteerisin niisama voodis. Ma ei tea, kuidagi eriti mõnus oli ilma rapsimata ja rahulikult, omas tempos, ärgata. Mitte, et me siis ärkaks trummi, pasunakoori ja muu mürgli peale üles, kui kõik ninapidi koos oleme, aga siis on ikka ju nii, et kui on topelt kogus nelja- ja kahejalgseid ühele pinnale kokku pressitud, siis igaüks suudab mingit müra tekitada. Tavaliselt näeb see välja nii, et Janet hõõrub mulle suurest rõõmust, et ma ärkasin, karvast ja liivast sussitalda näkku, sest ma lihtsalt ei suuda koheselt, peale esimeste elumärkide ilmutamist, end voodist püsti ajada. Python hüpleb ja kargleb siis niisama elevusest mööda korterit ringi. Ma kahtlustan, et ta ei tea ise ka päris täpselt miks, aga see on tema jaoks lõbus ja sellisel juhul miks mitte, eksole. Joosep suundub praktselt kohe arvuti taha ja paneb mussi käima (loe: dubstepi) ja ei lähe kaua, kui hakkavad esimesed töökõned tulema jne. No ja mina, kui olen lõpuks unekoomast peaaegu välja tulnud, näo liivast ja karvadest puhtaks pühkinud, siis mina suundun kööki ja lülitan veekannu sisse. No ja siis ongi üks sigin-sagin ja mürgel-trangel, aga mitte täna ega homme ega ülehomme...mõnuuus! Mõtlesin, et ah, teen suvalise laisklemise päeva, aga teate ega inimene ei jaksa ka terve päeva laiska panna. Ja nii ma otsustasin, et selle asemel, et siin lasta hallitusel endale selga kasvada, lippan parem emale külla. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et häästi tore ja mõnus oli. Ema puhastas aias värskeid kukekaid, mina käisin ja korjasin karusmarjasid. Neid karusmarjasid, mis veel alles olid. Emal on lihtsalt isehakanud vegankoonlased, kes peavad kõrgelt lugu kõiksugu värskest kraamist. Teisisõnu öeldes käivad ema koerad pidevalt marjapõõsaid rüüstamas. Mõtlesin, et oh, teen pilte ka, et mismoodi see rüüstamine õigupoolest välja näeb ja mida kõike veel täna tegime, aga nii kui ma kaamera välja kookisin, siis pistis see pröökama, et mälu on täis. No ja üksi ma ei saa pilte kustutama hakata, sest ma ei näe ju, mida võiks kustutada, mida alles jätta. Pärast kustutan veel kogemata mingid vahvad ja ilusad pildid ära. Ilusad on eriline rariteet, sest tavaliselt jään ma piltidele nagu:
a. ma magaksin pohmelli välja;
b. vaatan kuhu iganes mujale, aga loomulikult mitte kaamerasse;
c. pildistamise hetkeks olen ma suutnud oma riided ära rokata;
 Seega peate leppima ja uskuma ainult minu sõnu selle kohta, et oli tore päevake.
Mingi hetk helistas Joosep ja ütles, et saatis mulle sõnumi ja et miks ma pole midagi vastanud. Brhh, no mina polnud küll ühtegi sõnumiplönni kuulnud, aga lubasin peale kõne lõppu uuesti üle kontrollida. Vaatasin, et kus see sõnum siis on, millele Joosep ootas vastureaktsiooni vms. Aga no mida ei olnud, seda polnud, sõnumit polnud. Saatsin siis talle ise sõnumi sisuga "Mul ei ole Sinult mitte ühtegi uut sõnumit". Paar tundi hiljem helistab mulle Joosep ja ütleb, et ma ei saanudki temalt sõnumit kätte saada, kuna ta saatis selle Toomasele... Sisuga "Head und, Tibuke!" ja lisas veel "Tänased 210 on tehtud!"
Ma lihtsalt konkreetselt pistsin üle aia naerust pröökama, sest ma kujutasin nii elavalt sõbra võimalikku reaktsiooni ette ja kui te küsite, et mis 210 või mis on tehtud, siis selgituseks lisan, et need on kõhulihased, mida Joosep iga õhtu teeb.

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.