Kuigi astronoomilise kevadeni on veel oma kolm nädalat, siis loodus sellest kalendrist ei huvitu ega hooli ning juba on õhus tunda kevadet. Minu jaoks on kevademärke küll ja veel. Näiteks mitmes kohas on kuiv asfald välja piilumas, päevad on pikemad ja päike paitab nii mõnusasti, maja ees olevas sirelipõõsas käib väle lindude sädistamine ja kõige suuremaks kevademärgiks oli eelmise nädala kärbes Pedro I, kes sumistas meie elutoa aknal ja eile sumistas juba kärbes Pedro II. Varsti on ilmad juba nii soojad, et neid kärbseid pole mõtet loendada, aga igatahes I ja II Pedro on talveunest ellu ärganud. Ma ei mõista ainult, et kuidas või kust nad meie elamisse pääsesid?
Oeh, varsti algabki minu lemmik aeg kevadest, see aeg, kui puudele ja põõsastele hakkavad väikesed lehekõrvakesed tekkima. Nende võimaliku tekkimisega muutun ka mina üheks tüütuks putukaks, sest siis ma käin ja uurin inimestelt, kas ja kui suured on pungad, kas mõnel puul / põõsal on ka juba päris lehekesed küljes jne. Nagu ma üks aasta, veel Tartus elades, uurisin pargis olles täiesti võõralt möödujalt, et kas puudel on lehed juba küljes ja kui palju rohelust ümberringi juba silmaga näha on :D Mis ma sinna ikka parata saan, kui ma ise ei näe märgata, aga õnneks oli too inimene vägagi lahkesti nõus mulle looduskirjeldust tegema.
Tabasin end just mõttelt, et küll see inimloom on üks pööraselt naljakas isend koos oma meeleolude ja soovidega. Kevadel, peale pikka talve, rõõmustame esimeste kärbeste üle umbes sama palju nagu tegu oleks kevadekuulutajatest kuldnokkadega, kuid kui suvi juba täies hoos käimas ja terve ilm on neid kärbseid, sääski ja muid sutikaid-putikaid täis, siis võtame oma spreid välja ja kirume nende olemasolu maapõhja.
PS. Kusjuures viimased kaks hommikut ajan ma oma luugid eriliselt vara lahti, sest uni on suvatsenud kuskile ära jalutada...see on ka vist mingisugune märk kevade saabumisest. Umbes et, mida Sa magad siin hambad laiali, kui taevas juba ammu sirab päike.
0 kommentaari:
Postita kommentaar