Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

Jah, lugesite postituse pealkirja õigesti. Kohe seletan lahti, et mis hullumeelsus mind seekord on tabanud. Kui täiesti aus olla, siis olen antud postitust tahtnud juba ammu kirjutada, aga no ma lihtsalt ootasin selleks õiget hetke.

Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.

Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.

Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.

Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:

• Taskukohast cateringi, kes hoolitseks hõrkude suupistete eest.
• Joogipoolist, nii külma, kui ka sooja, mahla-smuutisid-vett-veini jms. 
• Video- ja fotograafi (et saaksin vajadusel, kui kurbus hinge poeb, video lahti klõpsata ja meenutada kõiki neid toredaid inimesi, kes minust hoolivad ja kaasa elavad).  
• Humanast või kuskilt second handist hunnik ägedaid peoriideid. Ma nimelt tahaks võimaluse korral orgunnida peopaika pimeda garderoobi, kus iga külaline peab puhtalt kompimise abil endale uue outfiti peo ajaks otsima/sobitama. Puhtalt tunnetuse põhjal, et milline materjal tundub sõrme all sümpaatne või milline lõige tundub mõnus. Ma pole veel sada prossa kindel, aga võib-olla oma lahkusest panen sinna pimedasse garderoobi ka paar värvimäärajat, et saaksite mingigi aimduse sellest, et millised värvid teie uues outfitis võiksid olla esindatud, no et ikka sobituks juuste ja silmadega kokku :D

Selle viimase punkti täienduseks ütlen nii palju, et loomulikult pole keegi kohustatud sunniviisiliselt kandma puusse pandud outfiti, aga no minu meelest oleks see maru naljakas, aga kui te tõesti häbenete oma pimesi tehtud valiku tõttu endalt silmad peast, siis no worries, keegi ei pea end peo lõpuni kuskile vetsu loputuskasti taha peitma või pimedasse nurka varjuma, sest võite soovi korral oma tuldud rõivastuses edasi pidutseda, aga lihtsalt eksperimendi mõttes oleks see fun! Idee seisneks selles, et see annaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi pimedana võib käe all asi tunduda ilus ja sobilik, kuid reaalsuses woop-woop. Julgematele võiks päeva lõpuks korraldada ka "Aasta Moeprohmaka" valimised :D

Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.

Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.

Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D

Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)

Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Jep, nii ongi, mina hakkasin tänasest kannatamatult kevadet ootama.Kohe päris tõsiselt. Mul on selle kevadeootusega alati olnud sellised lood, et kui jõulud ja aastavahetus on läbi, kingitused jagatud ja raketid taevasse lastud, siis minugipoolest võiks juba 1. jaanuari hommikul muru tärkama ja sinililled õitsema hakata. Eriti nüüd, kus ma olen selle talve kohustusliku tegevusplaani ära täitnud ehk et kelgutamas ja suusatamas on käidud ja no mida talvelt veel tahta, eks. Aaa, no okei, lumeingleid ja lumememme pole teinud, aga kui see on ainus tingimus kevade tulekuks, siis ma võin homne päev majaesise memmesid täis ehitada.

Aga rääkides suusatamisest, siis see oli minu teine suuskamine pimedana ja kahtlemata esimesest korrast tpalju edukam. Eks seekordne suusatamine oli selles mõttes ka vähe ohutum, kuna erinevalt Kikust, polnud Joosep enamus ajast siruli maas, vaid jälgis kullipilgul kuhu ma suusatan. ja kuna mul endal on ka see võssi sõitmine, ninast ja peast vere lahmamine värskelt meeles, siis ma ise seisin ka oma turvalisuse eest valju kisendamisega, no et Joosep ei kaotaks valvsust. Põhilaused, mida ma mäele minnes ja mäest alla sõites röökisin olid: "Joosep, ma ei taha!", "Ma saan surma!", "Ma ei taha, ma ei taha mäest alla suusatada!". Viimast ei võtnud muidugi Joosep kuuldagi. Tema arvates olen ma peale 4m kõrgusest hüpekast alla hüppamist kartmatu terasnaine. Võib-olla isegi olen, aga sellisel juhul terasnaine, kes väriseb sisemiselt nagu haavaleheke.

Aga ma ütlen ausalt, et kui ma kirjutasin siin, et pimedana kelgutada on niii jube, siis unustage kogu eelnev jutt ära ja ma ütlen, et pimedana mäest alla suusatamine on miljon korda jubedam. Ma olen edaspidi iga kell valmis kelgutama, ärge ainult enam sundige mind mäest alla suusatama. Ainsad, kes kogu sellest möllust ja trallist rõõmu ja elevust tundsid, olid Joosep ja Janet. Mina tundsin ainult, et mul varsti ütlevad siseorganid suurest pingest üles. Janet oli eriti pöördes, kepsles ja kargas ringi ja kui ma siruli lendasin, siis tuli jorisedes ja urisedes mu rannet näkitsema ja sikutama. Kui ma lõpuks suusad jalast võtsin, siis ma hüppasin üles-alla ja ütlesin Joosepile, et nii mõnus on kahe jalaga maa peal olla ja mitte kuskile libiseda.

Olgugi, et mul oli vahepeal mäe peal selline tunne nagu mu süda annaks kohe saba ja silmamunad kukuvad suurest kisendamisest pealuust välja ja terve järgneva aasta adrenaliinidoos on mitmekordselt ületatud, siis tegelikult nüüd kodus olles on päris vahva ja hea tunne, et suuskamas käisime.


Joosep tegi mäe peal minust mõned klõpsud ka. Kvaliteet annab muidugi tugevasti soovida ja tagatipuks vaatan ma järjekordselt totaalselt mööda, aga mis seal ikka, selline ma kord olen. Alati lihtsalt ei õnnestu tabada kaamerat ja seekord unustas Joosep ise ka jälgida, et ma vaataksin õigesti, aga tühja kah. See ongi ju pimeda blogi, nii et pohlad.

Möödunud kuul ma kirjutasin ja mõtisklesin selle üle, kuidas iga päev nutta pole vist päris normaalne. Saad sellest lugeda siit. Kuidas ma solvun, ärritun, nutan ja siis veelkorra nutan ja ärritun, sest saan enda peale pahaseks, et miks ma üleüldse sellise tühise asja pärast närvi kaotasin. Igatahes päev peale seda emotsioonipostitust olevat minu psühhiaater, kelle juures ma kunagi käisin, uurinud meie ühiselt tuttavalt, et kuidas mul läheb. Sõbranna olevat öelnud, et olen rõõmsameelne, kuid emotsionaalne ning selle peale leidis siis tohtriproua, et ma võiksin teda korra külastada ja paar sõna juttu puhuda ja vot nüüd lähengi 9. novembril psühhiaatri konsultatsioonile. Eks siis saan teada, kas see on mingisugune mööduv faas või on siiski tarvis tabladega ajukeemiat veidi timmida.

Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega.  Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.

Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.

Igatahes, kuna   tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega  praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.

Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."

Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid  tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.

Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.

Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.

Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.

Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.

Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah,  mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.

Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis oli mul Paides au kohtuda ja vaielda veganiga ja ei, mitte toiduteemadel, sest ma olen juba oma varasemas toidupostituses pikalt ja laialt kirjutanud, mida ma arvan herbivooridest ja omnivooridest. Seda saate meeldetuletuseks lugeda siit. Kuid eneselegi ootamatult tekkis vaidlus out of nowhere lehmade seemendamisest. Kui ma päris aus olen, siis ma isegi ei mäleta, et millest või kust sai see alguse, aga mäletan, et Kaidi, kes on siis vegan, ütles hästi entusiastlikul häälel ülejäänud seltskonnale, et hakaku meie ka veganiteks. No ja enne, kui ma üldse jõudsin midagigi adekvaatset vastata, kukkus Kaidi seletama, et kas me ikka teame mismoodi liha jõuab meie toidulauale... No, et selleks seemendatakse lehmasid, aga see on ju põhimõtteliselt lehmade vägistamine. Mu näole ilmus hetkeks selline ilme, nagu say what ning asusin kohe tuliselt vastasleeri, sest ma ausalt ei saa paraku nii meelevaldse väitega nõustuda. Ma ei ütle, et ma kardinaalselt üldse ei nõustu, sest kui vähemalt üks inimenegi suudab argumenteeritult minu väited ja seisukohad ümber lükata ja mind teistmoodi mõtlema panna, siis ega mina kätt ette ei pane. Ega ma kiuste ei mõtle nii nagu ma praegu mõtlen ja tunnen.
Igatahes mina pröökasin siis kohe üle laua, et lehmade kunstlik seemendamine EI ole lehmade vägistamine, sest esiteks lehmad ei saa kunstliku seemendamise käigus viga. Samas, kui mingisugune kiimane pull lihtsalt tuleb ja ronib lehmale selga, olenemata sellest, kas lehm seda soovib või mitte ning on väga sagedased juhtumised, kus lehm lihtsalt pulli kiimatsemise käigus nihestab oma põlveliigese või siis lihtsalt pulli raskuse all lehma jalad vajuvad libeda sõnniku sees spagaati ning lehmake saab vigastada ja vigastatud lehm viiakse teadagi- tapamaia, kellest tehakse järjekordne konserv. Kaidi muidugi keeldus sellisele variandile mõtlemast, vaid ütles, et see on lehma ja pulli vaheline armastus, neil on sädemed ja ilutulestik, no ühesõnaga big love. Ma ei hakka siia lehmapornot üles laadima, sest kes tahab, see leiab juutuubist ise ka üles, aga tegelikult on nii, et pull on selline vahva loom, et kui saab suguküpseks, siis nad konkreetselt igal võimalusel keeraks lehmale taha ja mitte ainult lehmale, vaid isegi talitajale jne. Pull ei ole mingisugune nalja tegemise loom, see on mitusada kilo kaaluv lihamägi, kelle eesmärk on lehmasid viljastada. Jah, okei, looduses on see kõik väga loomulik, ma ei eitagi, aga kui on valida, kas kunstlikult viljastatud lehmake, kes saadetakse pärast protseduuri karjamaale elusa ja tervena tagasi heina vitsutama või valime jõhkra sädemete saatel lehmale pulli poolt tahakeeramise, mille tulemusel lehm nihestab oma jala ja saadetakse tapamajja, siis kumma variandi teie valiksite?
Samamoodi on imelik see, et kui me räägime loomariigist, kuhu ka inimenegi kuulub, siis millegipärast ei taheta paraleele tõmmata ega võrdlusi inimeste ja loomade vahel aktsepteerida, kuigi me kuulume ju ühte faunasse. No ma pean siin silmas seda, et kui pull vastu lehma tahtmist ronib lehmale selga, sest no pull nii väga tahab, siis mismoodi me sellist olukorda inimeste maailmas kutsume? Just nimelt- vägistamiseks! Ehk siis Kaidi, kes on vegan ja kelle väitel on lehmade kunstlik seemendamine lehmade vägistamine ja pulli poolne agressiivne lehmale taha keeramine suur armastus, et kuidas siis inimeste maailmas tuleks sellele reageerida? Kas me peaksime ka kaaskodanikena ignoreerima, kui kuskil põõsas naisterahvas karjub meeleheitel appi, kui mingi suvaline tüüp teda vägisi võtab? Või kasvõi tema enda vägivaldsete kommetega elukaaslane , sest see on ju armastus...? Ja teinegi küsimus siia otsa, kas naised, kes meditsiinilistel põhjustel, vahet pole kas enda või mehe tõttu, ei rasestu, et siis kunstlik viljastamine inimeste maailmas on samuti vägistamine? Ma saan aru, et inimene ise teeb selle valiku, sest me oleme homo sapiensid ja oskame seetõttu kõneleda ja oma soove väljendada ning ilmselgelt ei jookse lehm talitajale karjamaal vastu ja hõika, et "Jaa, viige mind kunstlikule seemendamisele, palun-palun!", kuid vaevalt see lehm erilist rõõmugi tunneb, kui pool päeva kabuhirmus põgeneb kiimase pulli eest ja päeva lõpuks saab ta ikka vaese lehma kätte, niites ta lihtsalt jooksu pealt maha. Ega inimene pole süüdi, et oskab rääkida ja pealegi võib-olla ma isegi natuke mõistan, miks keegi võib arvata, et lehmade kunstlik seemendamine on justkui vägistamine, sest see vaatepilt pole just teab mis lilleline, kui mingisugune inimene on õlavarrest saati kuskil lehmatupes, aga no ausalt, mis te arvate et pulli see samune on väiksem või? No ühesõnaga selline sädemeid täis vaidlus oli meil ja me kohtusime Kaidiga mõlemal festivali päeval ja no kogu aeg jõudsime selle teemani tagasi ning mul on karvane tunne, et me vaidleme tulevikus sel teemal veel ja veel.

Kui Lindal oli meie vaidlusest viimne kui ihukarv püsti, siis võtsime närvirakkude säästmiseks järgmise teema. No õigemini see tekkis jällegi täiesti ekspromt jutuajamisest. Nimelt Linda pidavat ostma 40 eurtsi eest lilli, mille peale seltskond, kus olin mina, Linda, Ingo ja Kaidi, leidsid, et tühja nendest lilledest, et need ju surnud lilled, et pigem oleks võinud ikka raha kinkida. Ja mina olin siis jälle see must lammas, kes pistis kohe kaitsekõnet pidama, et no kuulge, et žest, emotsioon ja mälestus loevad ka midagi, millega muidugi ei nõustutud. Kaidile meenus kohe üks sünnipäev, kus üks tüüp oli talle sünnaks suure kimbu kallasid toonud, aga kuna Kaidit kodus polnud siis pistis lilled kummiku sisse. Kaidi sõnul olevat see rõve olnud, kuna tema jaoks olid need hunnik laipasid ja et parema meelega oleks võinud kummiku sisse hoopis raha pista või siis potilille tuua. Jah, potilill oleks tõesti igati armas kingitus, kuid samas kui mul suurt aeda pole, kuhu neid potililli istutada, siis ma ei tahaks kogu aeg ainult potililli saada, sest kui kõik tooksid mulle ainult potililli, siis lõpuks elaksin ma nagu mingisuguses botaanikaaias, kus lõpuks ei paistaks aknast enam isegi päevavalgustki sisse, sest seal on mingisugune ebamäärane džungel ees laiumas. Pluss kogu see niiskus, mis taimedest aknaklaasidele tekib ja sealt edasi hallitus jne,, uh!
Peaaegu et olin juba seda teemat sinnapaika jätmas, kui minul tekkis uus küsimus. Ma tegelikult tahtsin ainult mõista vegani mõttemaailma ja küsisin, et aga kui ta nimetab lõikelilli laipadeks, siis kõik need porgandid ja kapsad, mis tal külmikus on, et need on ka siis ju laibad, või mis? Selle peale ta muidugi läks väga emotsionaalseks ja ütles, et porgand ju ei karju, kui seda tükeldad, aga kui näiteks jänesel käpa maha lööd, siis see on looma piinamine. Eee, ma siis koheselt katkestasin selle väga veriseks kippuva mineva seletuse, kuna mulle tundus, et Kaidi ei saanud minu küsimusest päris hästi aru. Lihtsalt väikese vahemärkusena mainin ka seda, et selliste meelevaldsete kirjelduste põhjal, nagu seda on see lause, et "kui jänesel käpa mahalööd, et siis see on looma piinamine". Jah, meie keskel elab tõepoolest kõiksugu veidrate psühhopaatlike kalduvustega inimesi, aga kui kaks täiskasvanud inimest, kes on täie mõistuse juures, siis ma ei leia, et oleks mõistlik selliseid äärmuslikke lauseid argumentidena kasutada. Selline äärmuslik lause tekitab kuvandi, nagu absoluutselt kogu liha, mis omnivooride lauale satub, on elanud läbi taolise piinamisprotsessi. Minu teada meil Eestis ikka sellist n-ö jahikultuuri pole levinud, kus loomal nüsitakse jalg maha ja siis rõõmsalt ootame ja vaatame, kuidas loomake piinleb ja millal pillid kotti paneb.
Minu eesmärk oli lähtuda hetkeks ainult taimedest, kuna Kaidi oli ära lõigatud lilli nimetanud laipadeks. Kõik võililled, millest armastatakse võilillemett teha, jällegi siis ju laibamesi, kui nii vägivaldselt asjale läheneda. Porgandipüree- jälle laipadest tehtud. Lillkapsa- ja brokoli ahjuvorm, peedisalat, kõrvitsakompott, puuviljasalat jne. No ma võiksin toda nimekirja jätkata ja lõpuks jõuame selleni, et me ei saa mitte kui midagi peale kivide süüa ja hingata ka ei tohi, sest see pole ka öko, kui arvestada, mitu miljardit inimest planeedil Maa elab. Lihtsalt kuskilt jookseb piir, ei saa päris hulluks ka minna ju. Ma saan aru, et kõik veganid ei ole sellised ja nendega saab argumenteeritult vestelda ja mõlemad osapooled kuulavad üksteise argumendid ära ja analüüsivad räägitut jne, aga no see konkreetne vestlus oli küll sellise maiguga, nagu vegan oleks sulgenud oma kõrvad tema jaoks ebameeldivale infole, nagu hobune, kellele pannakse silmaklapid, et ei ehmuks. Lõpuks, kui polnud enam ühtegi argumenti mulle öelda, siis ütles, et ma peaksin vanemaks saama, siis hakkan asju mõistma ja teistmoodi nägema. Ehh, no ta arvas minu näolapi järgi, et olen 19-aastane.
Kuidas teile kogu see vaidlus tundub ja äkki on teil enda poolt midagi lisada, mis paneks antud olukorda veidi teise nurga pealt nägema ja vaatama?

vabaaja jalatsid. Kuigi need mustad näevad eriti prostad välja, siis nende kasuks võin öelda, et jalas on eriti mugavad ja no need saigi võetud koeraga jalutamas käimiseks. Kokku läksid kaks paari jalatseid 25,98€. Baleriinasid vaatasin ka, sellised musta lillelise pitsiga, aga need jäid ostmata, kuna hiinlaste 36 number jäi mulle üllatuslikul kombel suureks...mis on nagu nii imelik. Mul on alati kingad 36 sobinud ja kui arvestada seda pisikest fakti, et hiinlannad on ise juba pisikest kasvu, siis oleks võinud need mulle valatult sobida.

Mul oli täna öösel nagu kõige veidram unenägu ever ja kui ma tavaliselt...või no olgem ausad, ma pole kunagi varem oma unenägusid siia kirjutanud, siis tänasest unenäost ma pean lihtsalt kirjutama. Ma ei suuda seda endale ega endas hoida. Nägin nimelt, et mul oli laps, aga mitte lihtsalt mingi suvaline laps, vaid kollane väikemees, kes oli mega energiline ja kes oli kõigest 0,5 cm pikk ning kellel olid peas kaks  hästi nunnut mumpsikuga antenni, mis kargasid peast välja (bo-jo-jong) ainult siis, kui kollane väikemees nägi teisi lapsi. Mul oli üpriski keeruline seda kollast siplevat väikest tüüpi kinni hoida oma suurte sõrmede vahel. Hoolimata korduvatest korrale kutsumistest ei kuulanud Ta absoluutselt minu sõna ega rahunenud maha. Lõpuks ütlesid minu kui vaese ema närvid üles ja pistsin kollase lapsekese kinda värvli vahelt sisse ja laususin: "Kui Sa käituda ei oska, siis oled kinda sees!"

Järgmisel hetkel nägin, et olime Joosepiga poes oma poole sentimeetrisele lapsele standard vankrit valimas...ja täitsa tavalise beebi suurustele mõeldud kärusid. Valik oli muidugi meeletu...lausa viis identset lapsekäru oli valikus. Kõigil olid peale joonistatud arbuusid, viinamarjad ja banaanid ning külje peal ilutses suur firmakiri "Vitaminbell"...ma isegi ei tea kas antud ettevõtet üldse eksisteerib ja vaevalt see antud loos hetkel üldse oluline on...
Müüja uuris, et millist vankrit ma sooviksin oma lapsele, aga kuna ma ei suutnud nendest viiest identsest vankrist oma valikut langetada, siis lasin müüjal valida.
Veel tahtsin, et Joosep ostaks mulle teeküünlaid (10tk)m mis maksid 137,65€, kuid miskipärast polnud Ta sellise hinnaga nõus mulle teeküünlaid ostma. Wonder why? :D 
Hommikul üles ärgates mõtlesin esimese asjana "ma olen hulluks läinud"...tundub ju loogiline.

Meil on kodus kaks labrador retriiverit. Üks on must kui öö, kellel on vanust juba peaaegu 4. aastat ja kes ei ilmuta mitte mingisuguseid rahunemis märke. Python on energiline, salakaval, energiline, nutikas, äkiline, energiline ja kas ma juba ütlesin, et energiline? Igatahes on Python ekstreemselt energiline ja peaaegu alati äksi täis igasugu asjade peale.
Labradoripreili Janet on seevastu täiesti vastand Pythonile, kuna Janet on malbe, veidi arglik, ülbe, tasane, nutikas ja sõnakuulekas...no Python on ka, aga Ta kuulab ainult Joosepit.

Meil on kodus kõik kohustused ära jaotatud. Hommikuti näiteks käib Joosep mõlema koeraga väljas, kuid minu hooleks jääb koertele söögi andmine, päeval käin ma Janetiga veel pargis, kuid Python ootab õhtut, et Joosep viiks Ta jalutama ja seda sel lihtsal põhjusel - mina ei jaksa Pythonit väga kinni hoida (loe: kohe üldse ei jaksa...see on teaduslikult ja praktiliste katsetega ära tõestatud).
Esmaspäeval aga tabas mind ootamatu probleem, mis vajas kiiremat sorti lahendamist - nimelt Python hakkas välisukse juures niuksuma ja närviliselt ähkima. Mõtlesin alguses, et äkki kuulis naabreid koeraga õue minemas, või äkki lihtsalt hakkas toas palav ja tahaks õue värske õhu kätte, või hakkas Tal äkki pea valutama, või kuulis mingisugust valehäiret. Seega kamandasin Ta alguses kohale lamama, kuid sain hetke möödudes aru, et asi on ikka tõsine ja Pythonil on tõepoolest suuremat sorti häda. Peas trummeldas mõte "Mida ma teen? Mida ma teen?"

Ma olin Pythonit siiani lasknud ainult lintrihmaga trepikoja uksest välja mururibale pissile ja seda ka nii, et lintrihma olen enne ukse avamist asetanud ukselingi taha kinni, et ei tõmbaks end minu käest lahti. ja hea, et ukselegi link alles jäi. See variant oli hetkel aga täiesti välistatud, sest ma ei saa ju lasta koeral teha suuremat häda trepikoja ette, kõrvale või ükskõik kuhu lähedusse. Isegi siis mitte, kui Joosep pärast tulles selle ära koristaks...ma lihtsalt ei saa nii lasta koeral teha.
Mulle vilksatas pähe mõte, et kas ma suudaksin minna kahe koeraga tühermaale, mis asub meie trepikojast umbes 200 meetri kaugusel. Otsustasin, et kuna mul pole väga valikut ja pole midagi kaotada (peale viimasegi väärikuse) ning kuna ma ei saa ju koeral lasta tuppa häda teha, siis pean selle riski võtma. Vahetasin kärmelt riided, pistsin jope taskusse igaksjuhuks ka kakakotid, juhuks kui Python ei jõua tühermaani kannatada, või kui mina ei ole suuteline kahe koeraga tühermaani kõndima.

Panin Janetile töövarustuse peale (loe: rakmed) ja võtsin Ta vasaku käe otsa ja Pythoni jätsin esialgu rihmast lahti.
Avasin korteriukse ja astusin trepikotta, Pythonil lasin siis ilma rihmata alla joosta,aga enne trepikoja välisuksest väljumist, kinnitasin ka Tema karabiini ja andsin Janetile korralduse seista paigal, kui avan välisukse, sest pidin koondama kogu oma olemasoleva jõu ja tähelepanu energilisele labradoripoisile. Rihm tugevasti paremasse kätte, uks lahti, siuhti Python õue ja rihm veel tugevamini paremasse kätte. Kui tundus, et olukord on enam-vähem kontrolli all, siis andsin Janetile ka loa õue astuda. Sättisin ja kamandasin ja kantseldasin koerad kõrvale...üks vasakule ja teine paremale ning hakkasime liikuma. Pythonit hoidsin nii lühikese rihma otsas kui võimalik, et Tal ei oleks võimalik teha äkilisi hüppeid ja et ei saaks kasutada inertsist tekkivat jõudu...aga sellegipoolest rebis Ta loomajõuga. Üritasin rihmast Teda tagasi enda kõrvale tõmmata, aga seda suhteliselt tulutult.
Janet oli Pythonist pool meetrit tagapool ja üritasin kogu selle sehkendamise vahepeal jälgida janeti liikumist. Vahepeal hüppas Python risti üle meie trajektoori, mis sundis mind ja Janetit peatuma. Siis hüppas teisele poole tagasi, siis tõmbas mind üle rantide, liiklusposti otsa, igasugu kõrvalistele teedele jne. Kuid siis lasin Janeti rakmed lahti ja tõmbasin Pythoni kahe käega tagasi enda kõrvale. Sedasi mitu korda selle 200 meetri jooksul pusklesin ja jagelesin ma Pythoniga, kuid Janet oli suurepärane ja väga tasakaalukas, just kui saades aru, et praegu ei tohi Tema tempot arendada, sest siis ma ei suudaks üldse olukorda kontrollida.
Jõudsime õnnelikena, täiesti tervetena ja mis peamine - elusana tühermaale ja lasin selle hullumeelse lahti ja siis ka Janeti....Python muidugi minu kutsumise peale ei tulnud, aga õnneks tuli hetk hiljem, kui olin Janeti enda juurde kutsunud ja seega laabus kõik suhteliselt hästi. Tagasitee oli veidi parem ja rahulikum, kui võib nii öelda. Kuid kui üks noorhärra meile tagasiteel vastu tuli, siis loomulikult otsustas Python, et see mees on meie kõige parem sõber, kellele tuleb rõõmsalt vastu hüpelda ja kepselda ning mina jälle taga nagu tuulelipp.
Põhimõtteliselt võib mulle väljastada professionaalse koerajalutaja kutsetunnistuse, sest no andkem mulle au...olles täiesti pime ja minna kahe koeraga välja, kellest üks on tõeliselt hullumeelne...läbisin ma selle katse positiivselt (loe: jäin ellu), ainult pärast värises parem käsi 2,5 h suurest pingutamisest. Joosep ütles, et ma olen lõvitaltsutaja :D