Eile, kui ma lõpuks oma unekooma laadsest seisundist välja tulin, läksin lappasin oma blogrolli läbi ja lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus mul jäi silma Kristallkuuli kommentaar, kus ühtlasi puudutas ka tolmuimejate võimsuse regulatsiooni ja energiatarbe vähendamist ja et kliimasoojendamise kontekstis on iga energiatarbe vähendamise suunas tehtav samm ülioluline. Selle kommentaariga meenus mulle, et tahtsin minagi juba mitu kuud tagasi võtta sõna ja avaldada arvamust kõiksugu regulatsioonide kohta.

Ma saan absoluutselt aru, et me elame meeletus ületarbimise ühiskonnas ja inimesed, kes hangivad endale täiesti mõttetut ja mitte vajalikku träna, satuvad tihtipeale oma tarbimispõhise elustiiliga roheliste raevu alla ja seda täiesti põhjendatult. Mulle samuti ei sümpatiseeri liigtarbimine, sest olen veendunud, et materiaalne elustiil ei ole pikas plaanis jätkusuutlik õnnelikuks ja rahulolevaks eluks. See on pigem sellise lühiajalise õnnetunde tekitamiseks.

Ma olen enam kui kindel, et me kõik oleme kunagi soetanud endale mingi tarbeeseme või hilbu, mida heal juhul paar korda kasutame või kanname ning siis läheb esimene elevus üle ja siis ununeb kuskile kapinurka vedelema. Inimeseloom on kord juba sedasi programmeeritud, et alati ei suuda me ratsionaalseid ja kaalutletuid otsuseid langetada. Me võtame valikuvõimaluse luksust kuidagi nii iseenesestmõistetavalt ega mõtle, et kus me sellise tarbimishullusega paarisaja aasta pärast oleme...?  

Ma ei taha siin mingit moraalijüngrit mängida, sest ega minagi pole patust prii. Mul on näiteks ilusate hilpude vastu nõrkus ja mulle on alati väga olulisel kohal olnud minu välimus. Kui mul peaks näpu alla sattuma mõne sõbra üliäge või ilus riietusese, siis ma tahaan seda kohe endale ja piinlik tunnistada, aga nii mõnigi sõber võib kinnitada, et ma olen lausa mangunud, et andku oma jakk mulle, sest see sobib mulle palju paremini (kuigi mul reaalselt tegelikult pole tarviski seda, sest sarnane on juba olemas, aga no siiski mitte päris samasugune). Ma kõlan praegu nagu mingi esmaklassiline kerjus. Kuid õnneks ma lohutan end sellega, et enamus mu riidekapisisust pärineb siiski secondhandi tsirkulatsioonist ehk mu õe laiaulatuslikust rõivakollektsioonist ja kui mina enam neid ei kanna, annan taaskasutusse edasi või heategevuseks.

Mu üks väga hea tuttav käib erinevate rikkurite kodudes koristamas ja siis rääkis, kui erinevate elustiilide ja põhimõtetega võivad perekonnad olla. Ühel neljaliikmelisel perekonnal on terve pere peale ainult üks friiking kapp esikus ja seal on põhimõtteliselt igale pereliikmele üks voodipesukomplekt, üks  pluus, püksid, sviiter, jope, kindad, müts jne. Pere lähtub sellest, et kannavad seni kuni kuluvad kasutuskõlbmatuks ja alles siis soetavad uue. Teisel perel, vastupidiselt esimesele, on igas ruumis maast laeni kõrguvad kapid, mille uksed ei seisa korralikult kinnigi.

Seega ma usun, et ma saan aru roheliste murest meie planeedi üle ja regulatsioonide vajalikkusest, aga nende kõikvõimalike regulatsioonide keskel jääb mulle siiski üks asi arusaamatuks ja tekitab küsimusi ning paneb mõtlema, et kas nende regulatsioonide määramise asemel ei peaks inimesed tegelema enda ostuhulluse ravimisega ja kriitilise meele arendamisega?

Kui tolmuimejate võimsust vähendada, siis minu mõistus ütleb, et kui mul on kodus kaks koera, kes toovad õuest tulles elamisse rohkelt liiva ja ajavad jõhkras koguses karvu, siis ma pean nõrgema võimsusega tolmuimejaga poole rohkem ja kauem elamises ringi undama, kui soovin sama tulemust, mis ma saan võimsama tolmukaga. Et kust see energiasäästlikus sisse tuleb? Või äkki on kuskil sahtlipõhjas ootamas mingi järgmine regulatsioon, kus on ära reguleeritud lemmikloomade kogus, suurus ja karvastikutihedus? Ma saan aru, et alati on olemas ka hari ja kühvel, aga nagu me siin oleme - tarbimishullud, siis on inimesed ka ühed eriti mugavad olevused, kes juba niisama lihtsalt ei astu oma mugavustsoonist välja.

Samuti on ka puhas vesi miskit, milleta inimkond ei püsi kaua elus. Meile on joogivesi igapäevane ja täiesti tavaline, kuid teiselpool maakera on see luksus. Umbes sama luksuslik ja haruldane nagu seda on värske õhk Hiinas. Meie valdav osa inimestest kahjuks ei mõtle sellele, et kui nad oma hambaid nühivad või kuivand taldrikut küürivad, et selleks ajaks võiks kraanivee kinni keerata. Ma arvan, et just seepärast mõistan ma ka vetsupottide loputuskastide suuruse regulatsiooni, aga mulle on inimesed jutustanud reaalseid lugusid, kus reguleeritud loputuskastid ei täida oma ülesannet ehk et paksema häda korral peab vähemalt kaks korda vett laskma, mõnikord isegi kolm ning siis mul tekib taas siiras küsimus: kas need ökoshmökosh eesmärgiga regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D

Kuskil paar aastat tagasi hakkas mul mingi imelik köha endast märku andma. Alguses oli see selline harva esinev nähtus, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on asi läinud. Märgin kohe alguses sellise pisikese fakti ka ära, et suitsumees pole ma kunagi olnud, nii et sealt ei tasu ka põhjust hakata otsima. Kui ma just pole passiivse suitsetajana saanud mingeid ränki kahjustusi...

Ma alguses ise ajasin selle köhimise oma kurgumandlite süüks, sest kui ma aastaid tagasi TÜ Kliinikumi endokrinoloogias sees passisin, siis kutsuti peaaegu pool osakonda kokku minu hiiglaslikke kurgumandleid uudistama. Küsiti veel imestunult, kas ma kartulit saan ikka normaalselt süüa. Ma olin tol hetkel küll sellise näoga, et whaat?! Muidugi saan, pole kunagi probleemi olnud. Kuid nüüd on mul selline geiss, et kui tahket toitu söön, siis hakkan praktselt kohe peale esimest ampsu läkastama. Eriti hull on olukord siis, kui söön kartulit, leiba, saia ja muud sellist kraami. Kuid sellist taolist hinge kinnitõmbavat köhimist esineb ka näiteks õuna söömisel. Ja piisab täitsa paarist ampsust, kui juba hakkab see jant pihta. Samamoodi olen hakanud läkastama ka siis, kui näiteks õhuliikumine muutub. Täpsemalt siis, kui liigun õuest siseruumidesse. Naermise ajal on samuti sarnast olukorda esinenud. Eriti siis, kui Joosep mind kõdistab ja tekitab minus sellega pinget.  Seega ma nagu mingisugust allergiat küll ei oska endal kahtlustada. Pealegi ma pole kunagi allergiline olnud ka.

Ilmselge on see, et kindlasti pean ma mingisuguse eriala tohtri poole pöörduma, aga millise? Ma olen väsinud oma kopsutükke välja köhimast ja olgem ausad, see pole ju päris normaalne. Esiteks on see ebameeldiv ja häiriv ja teiseks ka piinlik. Ma olen kordumatu arv kukkunud kohvikus ja ühisüritustel läkastama. Tavaliselt inimesed kohe murelikult uurivad, kas tõmbasin toidu kurku ja ma siis köhides noogutan, sest ma ei taha hakata seletama, et tegelikult on asjalood nüüd nii, et ma niisama iga jumala kord natuke lämbun, kui söön kartulit, liha, leiba ja blaa-blaa-blaa, no worrys.

Ma isegi ei oska päris hästi seda tunnet kirjeldada. See pole mingi selline tavaline viirusköhale sarnanev köhimine, vaid pigem lämbumisköha. Enne köhimist muidugi eelneb selline ebameeldiv tunne kurgus. Hingata saan ja õhk käib ka läbi, kuid siis järgmisel hetkel tõmbuvad silmad märjaks ja läheb tamburai lahti. Kui köhimise ajal tahan õhku kopsudesse tõmmata, siis vahel kostub konkreetselt selline hääl nagu ma tõmbaksin oma viimast hingetõmmet, justkui õhk ei pääseks läbi käima. Kogu see tamburai lõppeb tavaliselt kuskil minuti või paari jooksul. Ja enamasti võin südamerahus sama toitu edasi süüa, aga lihtsalt pean rahulikult oma köhimistega ja läkastamistega ühele poole saama. See on siis see kõige tavalistemal hetkedel.

Ühesõnaga ma ei tea, mis mul viga on või mis seda põhjustab. Küll ma olen kahtlustanud endal kurguvähki, kopsuvähki, bakteriaalset infektsiooni ja sada muud surmatõbi. Ja isegi allergiat, kuigi ma julgen selles väga sügavalt kahelda.
Kas kellegil on veel sarnaseid köhahooge või millise eriala arsti poole tuleks sellise jamaga pöörduda? Jajaah, mõni võib ju praegu mõelda, et no jälle üks sama tark tegelinski siin, kes küsib netist nõu, selle asemel, et antud küsimusega oma perearsti poole pöörduda. Aga no viimane kord tahtis perearst mind EMOsse saata, kui tegi avastuse, et mul on neerupuudulikkus. Seega ma usun, et ma saan siit vähe asjalikumat nõu.

Üleeelmises postituses, kus ma üritasin selgitada, et miks ma suhtun niivõrd yololt oma nägemise kaotusesse, väärtustades elus, peale nägemise, veel palju muudki ja et ma ausõna ei hakka lohutamatult nutma, kui küsite minu käest pimedusega seonduvaid küsimusi. Kindlasti ei mõtle ma selle all seda, et ah, mul poogen oma silmadest ja minugipärast keerake kõik oma silmad tuksi, kellel ikka seda kuramuse nägemist vaja on. Vaadake kasvõi mind, eksole. Ei, mitte seda, vaid ma lihtsalt leian, et inimese elu ei tohiks tugineda ja olla üles ehitatud ainult nägemisele.

Igatahes kutsusin inimesi üles olema julgemad ja oma küsimusi kommentaariumisse jätma, kui neil peaks südamel olema mõni küsimus seoses minu pimedusega, mis on neile arusaamatu või tekitab lihtsalt huvi. Olen varasemaltki eraldi selle teemalisi postitusi teinud, kus vastan lugejate küsimustele, nendega saab tutvuda siin ja siin. Kuid aitab lobast ja asume siis teie küsimuste kallale ja ma proovin vastata võimalikult arusaadavalt. Muidugi ma pean tähelepanu juhtima sellele, et teatud asjades käituvad ja tegutsevad pimedad erinevalt ja oma vastustes lähtun eelkõige ikka iseendast. Ahjaa, lisan need küsimused ka siia, millele ma juba postituse all ja FB blogipostituste grupis vastasin ja seda sellepärast, et siis on kõik küsimused ja vastused kenasti ühes kohas koos.

1. Olen nüüd võib-olla natuke ebaviisakas... Aga mind hakkas kohutavalt huvitama, kuidas pime saab aru, kas ta tagumik on puhas? Vabandust, kui veidi veider küsimus, aga Sa ise alustasid uudishimu tekitamist.
Hihi, no see on kuidagi tunnetuse värk, sest minu meelest on aru saada, kui vetsupaber jääb lõpuks kuivaks ja n-ö puhtaks. Kui see ka kindlustunnet ei loo, siis peab vist seni pühkima kuni tagumik punane ja veri väljas, siis on kindlalt puhas :P Ma ise siiski lähtun esimesest varjandist :D
Lugejad ise avaldasid ka arvamust ja viskasid naljagi, et peale igat kakalkäimist peab loomulikult vanni minema või duši alt läbi käima ja keegi ütles, et tagumik on siis puhas, kui paber enam kinni ei jää :D

FB blogipostituste grupis küsis Mari-Leen sama ja veel teisegi küsimuse ning siin siis küsimus koos minupoolse vastusega.
Mari-Leen:
Aga kuidas Sa siis pühid ja kuidas Sa tead, et võtad pead pestes šampooni, mitte Fairyt?
Kai:
Võtan mitu kihti vetsupaberit. Veendun, et see oleks tihke ja tugev nagu Hiina müür ja siis pühin nii kaua, kuni paber tundub jäävat kuivaks vms. Ja  pühkimise abivahenditeks kasutan siis kätt ja paberit :D No pudelikujud on erinevad, kuigi on ette tulnud, et pead pesen kreemiga ja peale duši kreemitan end dušigeeliga :D
Lisatäpsustusena mainin, et kui pudelid peaksid tõepoolest olema identsed, siis lihtsalt tuleb üks pudel millegagi ära märgistada. Siit saate lugeda ühe teise pimeda blogija postitust sellest, mismoodi tema hakkas ühesuguste pudelite sisu tuvastama ja mis nippi kasutas, et järgmisel korral ei peaks kogu seda kadalippu uuesti otsast peale läbima. Olen isegi toda võtet kasutanud, aga ikka juhtub vahest äpardusi :D
 
2. Kiusu pärast tahaks küsida, et kuidas pimedad vanakesed kontrollivad, kas kõhutuul oli ikka ainult kõhutuul...
Ma ise pole veel nii kõbi, aga ma arvan, et nad nuusutavad ja teise variandina katsuvad, et kas trussikud on niisked, märjad vms. Kuid ennekõike reedab ikka hais, see peaks ju ikka vähe krõbedama lõhnaga olema, kui üks puss püksis:D

3. Kuidas Sa filme vaatad? Kas Joosep või keegi teine kõrval siis seletab pidevalt juurde, mis ekraanil toimub?
Just nii, kuid mitte pidevalt. Kui filmis on mõni vaiksem koht või ilgem action, siis Joosep paari lausega kirjeldab tegevust. Et päris nii ei ole, et kui taustaks on maaliline metsatukk koos haljendava aasaga, et siis hakatakse mulle kirjeldama, et mitu puud seal esireas seisab, mis liiki puid on näha, milliseid põllulilli on haljendaval aasal kasvamas, mitu õitseb, palju on ära õitsenud ja mis alles tärkavad :D Kirjeldamise oskus tuleb kogemuste ja praktikaga. Lõpuks lihtsalt oskad ise selekteerida ja tead, mis on oluline info ja mis on n-ö rämpsinfo. Eestis on hakanud levima ka kirjeldustõlkega filmid ja on isegi paarile teatritükile tehtud kirjeldustõlget. Enne filmi / etendust tutvustatakse tegelasi, nende häält ja kirjeldatakse riietust ning kirjeldust tehakse ainult nendel hetkedel, kui näitlejad ise samal ajal ei kõnele.
ETV teeb ka kirjeldustõlget, selle saab kodus oma telkupuldist sisse lülitada. Kui huvi on, siis surfa veidi puldi poolt pakutavas menüüs ringi.

4. Mina olen tihtipeale Sind lugedes mõelnud, kuidas Sa tuppa astudes aru saad, et seal oleks vaja koristada? Sest Sa oled mitu korda kirjutanud, et tuba oli sassis ja rügasid koristada.
Eks sellega on nii, et ega ma alati kohe uksest sisse astudes ei pruugigi aru saada, et kui segamini see korter meil õigupoolest on, kuid kui ma juba natuke liigun ringi ja katsun esikus olevat jalatsipinki, köögi tööpinda, lauda, diivanit ja ma leian sealt asju, mis seal ei peaks olema, siis saan aru, et asjad on pilla-palla laiali. No ja kuna meil on kaks koera, siis seda liiva tuleb ikka omajagu, karvadest ma ei hakka üldse rääkimagi. Minul, kui pimedal, on äärmiselt oluline, et iga asi oleks alati omal kohal, kuid Joosep paneb oma asjad pigem sinna, kuhu juhtub ning tihtipeale lihtsalt unustabki need sinna. Sellega seoses meenub mulle see Jan Uuspõllu "Ürgmehe" monoetendusest ajendatud sketš "Kuidas see rätik siia maha sai?", mis antud olukorda väga täpselt edasi annab.

5. Kuidas söömisega lood on? Kui ma midagi toorest söön, nt herneid, siis seal võib uss olla. Kas pimedana ei karda seda?
Tänan küsimast, söömisega on kõik hästi, isu on hea! :D
Tegelikult see värskete herneste küsimus on väga hea, kuna minu jaoks oli see üks kõige nõmedamaid probleeme. Ma olen täielik hernefanatt ja totaalne ussifoobik. Kuni selle suveni lasin ma Joosepil või kellegil teisel endale herned ära puhastada,, kuigi see pole ikka see sama, sest minu jaoks on herneste söömine ja nende puhastamine juba selline mõnus teraapiline tegevus vms.
Kuid ühel ilusal suvepäeval, kui ma sain Joosepi peale maru kurjaks, haarasin külmikust oma hernekoti ja läksin metsa (mu plaan oli umbes seitse tundi metsas herneid süüa).Sellest saab lugeda siit.
Sel saatuslikul päeval avastasin, et mu sõrmeotsad on nii tundlikud, et ma suudan tuvastada, kas hernel on ussiauk või mitte.
Kusjuures pimedana võib väga lihtsasti segi ajada kala ja liha. Isegi siis, kui töötasin AHHAA Teaduskeskuse pimenäituse raames, siis nägijad, kes olid tulnud pimekohvikusse, ajasid ka need kaks omavahel segi. See on hästi veider tunne, kui Sa ei saa aru, mida täpselt mälud.

6. Kuidas lõhnameelega ja kompimismeelega lood on? Lugesin kunagi raamatust"Huvitav Psühholoogia", et nägemismeelt mitte kasutades on võimalik meeletult heaks arendada oma kompimismeel. Väideti, et üks tundis isegi värve katsudes.
Mulle endale tundub küll, et minu haistmis- ja kompamismeel on peale nägemise kaotust palju tundlikumaks muutunud. See tuleneb arvatavasti sellest, et kui visuaalne pool ära võetakse, siis n-ö "pilt" enam ei tõmba tähelepanu teistelt meeltelt nii palju ära ja keskendudki lõhnale, kuulmisele, kompimisele. Ja mitte ainult kätega kompimisele, vaid jalatallad on ka ühed väga head kompimiselundid, mille läbi suudad pisemadki konarused, kallakud, tõusud, servad tuvastada ja kogu selle informatsiooni enda tarbeks tööle panna. Jättes näiteks meelde, et enne kodu on asfald kergelt paremale poole kaldu ja majaesisel on liivasegune teepinnas.
Mis puutub konkreetselt lõhnatajusse, siis nägijaga eraldi võrrelnud ei ole, kuid on mitmeid olukordi ette tulnud, kus mina tunnen mingisugust imelikku lõhna või haisu, kuid nägija ei tunne ega saa aru, et midagi on nagu teistmoodi. Alles siis, kui mina kirjeldan lõhna või muudkui vatran mingisugusest lõhnast / haisust, siis hakkab nägija ka tähelepanu sellele juhtima.

Mina värve ei taju, kuid olen proovinud, kuna olen paari pimedat kuulnud rääkimas, et nemad suudavad eristada käte abil soojasid ja külmasid toone. Ma ei tea, kui palju see tõele vastab, aga ma ise usun küll, et pika treenimise ja harjutamisega on see täiesti vabalt teostatav.

7.Kas arvutit kasutad nii, et seal mingi värk, mis ette loeb, kus peal hetkel kursor on?
Jep, arvutil on selline värk peal, mida kutsutakse ekraanilugemisprogrammiks Jaws. Eestis on enamusel kasutusel Jaws, kuid neid progesid on ülemaailma väga palju erinevaid. Olemas on isegi Kalew, mis on eestlaste oma kõnesünt, aga see on sellise kohutava masinliku häälega, nagu arvuti oleks nakatunud sõrataudi.
Kursor antud programmi või tavalise kasutaja igapäevasesse kasutamisse ei puutu, kuna hiirt me ei kasuta ja me ei näe, kus kursor ekraanil asetseb. Enamasti surfame lehe peal ringi noolte abil, pluss mööda pealkirju saab H-tähega liikuda. Alt+F4 sulgeb akna, Shift+tab vahetab aknaid, vasak alt+D viib Su desktopile, kui kuskile kastikesse on vaja linnuke märkida, siis selleks tuleb vajutada "space" ehk "tühik" jne. Antud lühikäsklusi on tuhandeid, kuid igapäevaselt kasutan mina vast paarkümmend, kui sedagi :)
Ahjaa, kui vajutan mingi klahvi alla, siis ütleb hääleliselt, et mis klahviga tegu oli ja kui vajutan applicationi klahvi, siis ütleb menüüs oleva esimese valiku ja siis saan juba nooltega menüüs ringi liikuda. Mäletan nägija ajast, et menüüdes ringi liikudes oli isegi kuskil lõpus kirjas, et kui vajutad Ctrl+F, et siis saad lehelt näiteks vajalikku sõna või fraasi otsida. Ma muidugi ei tea, kas enam ka nii on.
Mõtlesin päris tükk aega, et kas seerin teiega toda kohutavalt piinlikku videopostitust, kus ma demon oma lobisevat arvutit. Lihtsalt see on nii kohutavalt nõme, kuna ma olen nagu mingi psaiko, kes kogu aeg naerab :D Aga mis seal ikka, siin on see postitus.

Ja ongi kõikk. Mulle endale tundub, et räme igav jutt sai kokku klopsitud, aga võib-olla ongi asi lihtsalt minus, kuna see on ju minu argine ja hall eluke, millega ma olen ära harjunud :D Aga siiralt loodan, et saite siiski midagi uut teada või tekkis veel uusi või täpsustavaid küsimusi. Igal juhul alati võite julgelt küsida, kõike võite küsida :D

Kas mäletate, kui kunagi ammu muistsel aal ma tegin teile üleskutse jätta postituse kommentaariumisse küsimusi, mida tahaksite minu käest küsida ja millele ma lubasin suure suuga vlogis vastata ja võimaluse korral ka Joosepi kampa haarata? No ehk ähmaselt kellegile ikka meenub. Isegi, kui ei meenu, siis pole ka hullu, sest olgem ausad, see oli ju enam kui seitse kuud tagasi antud lubadus. Selle aja peale unustaks isegi mu vanaema ära, et midagi nagu oli ootel. Ja ausalt see vlog pole mitte minu laiskuse või ükskõiksuse pärast siiani ilmumata jäänud, vaid kõik seisab ainult ühe tüübi taga. Tegelikult
me märtsis võtsime isegi küsimused ette ja hakkasime neile rõõmsalt otsast vastama, kuid juhtus nii, et (ma küll ei mäleta enam, et millise küsimuse juures täpselt), aga me läksime suts vaidlema ja nii jäi see salvestatud vlog teil nägemata :D Ja kui need emotsioonid ükskord vaibusid, siis tuli Joosepil mingisugune masterplan, et küll oleks alles kift, kui teeksime vlogi hoopiski õues, sest temale teadaolevalt pole veel ükski blogger õues vlogi teinud. Mina ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei jälgi kõiki Eestimaa blogisid. Ütles veel, et siis on kõik nii mõnusalt roheline, linnusirin taustaks jne. Mulle see mõte oli täitsa mokka mööda ja nii jäingi heas usus aprillikuud ootama. Me leppisime isegi ajavahemiku kokku, et mis ajaks peab see vlog purki saama ja teie ette ilmuma, aga vlogi ikka njetu, eksole.

Kui arvate, et ma ei käinud Joosepile peale nagu mingisugune uni, siis eksite rängalt. Ma arvan, et ta hakkas mingi aeg isegi õudusunenägusid minu vlogi teemaliste küsimuste pärast nägema, tekitades vaesele mehele endaga suhtlemisel ärevushäireid. Näe, jälle see kuusemutt tuleb oma vlogiga. Millal me vlogi filmime, vlog ootab endiselt, lugejad ootavad vlogi, kas lähipäevil vlogi ka filmime, millal lugejate küsimustele vastame, kuule vlog on ikka veel tegemata, äkki teeks ühe vlogi?! Ma olen nagu kõik need kuud talle korrutanud ja meelde tuletanud, et vlog ootab ja lugejad ootavad. Küll olen heaga proovinud, siis ähvardades, virisedes, vingudes, meelitades ja keelitades, mangudes ja paludes, kurtes ja seda kõike nii suuliselt, kui ka kirjalikult, aga no ikka mitte essugi. Alles eelmisel nädalal nii möödaminnes uurisin, et millal, millal me vlogi salvestame. Ja teate, mida tüüp vastas selle peale? "Kallis, ära muretse selle pärast, sellega saab kõik korda!"
Mul vajus konkreetselt karp lahti ja jõllitasin teda peale sellist vastust täiesti juhmi näoga, et no mida asja. Mis asi siin korda saab, kui ma tunnen, et olen oma lugejaid alt vedanud ja ühtlasi tuletasin talle meelde, et tema masterplan kevadel filmida, kui KÕIK on nii ilus ja ROHELINE, et vaadaku korraks aknast välja. Isegi mina pime näen, et väljas on juba praktselt sügis käes ja puud langetavad lehti ja muru kuivab. Aga noh, selle minu pika jutuvada peale kordas Joosep lihtsalt uuesti ja rahulikult, et kõik saab korda.

Aga teate mis? Kuna ma olen nende seitsme kuu jooksul kuulnud nii palju erinevaid versioone ja lubadusi, et kus, millal ja mis asendis me võiksime vlogi salvestada, siis mul pole enam usku ja võtsin ohjad nüüd enda kätte ja langetasin otsuse. See kuramuse vlog jääb tulemata, kuid teie küsimustele vastan ma ikka. Ja ei, mitte kirjalikult, nagu ma siin ja siin tegin, vaid... TÄHELEPANU! Ma teen homme oma Facebooki blogilehel live, kus kõik küsimused saavad vastatud. Selleks võtan ma appi oma õetütre Jaanika, kes filmib toda live ja loeb mulle teie küsimused ette. Ja kuna me oleme varasemalt Joosepiga korra üritanud toda vlogi salvestada, siis ma tean ühtlasi vastuseid ka nendele küsimustele, mida osad lugejad Joosepilt küsisid. Tean, et see pole ehk päris see, kui mina vastan ise tema eest, aga no ma arvan, et see on igal juhul parem variant, kui oodata millal see mees end ükskord ometigi liigutama hakkaks, eksole.
Ja siis tema ütleb mulle, et ta jääb iga kord vanaks, kui ma valmis saan või tema juurde jõuan, aga no kui tema nimetab minu aeglust vanaduseks, siis ma peaksin tema aja peale juba ammu kõdunenud olema :D

Sattusin täna Liivi blogis just selleteemalist postitust lugema ja alguses mõtlesin, et tohotillae, kas on üldse olemas igavamaid ja mõttetumaid küsimusi kui need... Kuid siis tegin avastuse ja sain teada, et see idee pärineb blogipostituste grupist. Seda teemat jagas üks blogija ja kutsus ka kõiki teisi blogijaid nendele küsimustele vastama, no et õpiksime üksteist paremini tundma vms. Ma nüüd päris täpselt ei saa aru, et mil moel ja kui palju need minu vastused peaks teid edasi aitama minu tundma õppimisel, aga mõtlesin, et no olgu pealegi, vahest võib ajuvabadusega kaasa ka minna. Ega mul hetkel eriti muud teha polegi. Mitte, et ma ei peaks siin kirjutama Saarema ja Haapsalu tripist, eksole ning Lauri Pedaja ja abordi teemaline postitus on samuti kannatlikult oma aega ootamas...

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?
Mul ei olegi magamistoas riidekappi, vaid kummut ja nende sahtlid on küll kinni. Ma olen aja jooksul hakanud vaikselt taipama, et lahtised kapiuksed on mulle ohtlikud. Olen paaril korral katsetanud, kui puhast pesu kappi asetan, et jätan uksed lahti, kui lähen uue portsu pesu järgi ja selle aja jooksul suudan muidugi selle väikese fakti unustada ja jooksen taaskord nägupidi vastu kapiust.
2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Ei, sest mul on uutes kohtades küllalt tegemist, et vetsupott ja tualettpabergi üles leida, viitsin ma jee hakata siis otsima veel mingisuguseid 10ml pakikesi ja topsikesi. Pealegi võõraid vannitube on minu jaoks niivõrd ebameeldiv katsuda, kunagi ei tea, kuhu võid oma käe pista, fuh!
3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Ajakirjade vahel on kupongid või? Ma pole küll ühtegi viimase 10-aasta jooksul näinud :D Ei, tegelikult ei lõika, ei nüüd ega ka nägija ajal. Suht mõttetu minu arvates.
4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
No mida küsimust!? See on umbes sama kategooria küsimus, et kas ma sooviksin sarimõrvariga kohtudes nuga saada neeru või eelistan kõri läbilõikamist... Noh, aga kuna mesilase käest olen saanud sutsata ja need mahuvad igast praost sisse, siis prooviks karurünnaku ära. Äkki mul õnnestub karu meega ära osta :D
5. Kas Sul on kortsud?
Ajasin praegu spetsjom selle küsimuse vastuse saamiseks oma p*rse üles ja läksin Joosepilt aru pärima. Sain teada, et vanaduskortse mul pole, kuid mul on emotsioonikortsud, õrnad naerukurrud põskede juures :D
6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Oma teada küll jah, sest see on kuidagi nii loomulik. Miks ma peaksin laskma jäädvustada end kurja kirvemõrtsuka näoga.
7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Üldjuhul mitte. Ainult siis loen, kui mul on tarvis teada, kui kaugel asub mingi konkreetne asi. Näiteks viimati lugesin ära, et mitu sammu on trepikoja esisest platsist meie puukuurini, sest sinna ei vii eriti konkreetset rada ja siis on vaja teada, millal tuleb ära keerata, et jõuda õige ukseni.
8. Kas Sa oled metsas pissinud?
On siin keegi, kes ei oleks või? Ma jagan teiega parem oma elu kõige pingelisemat pissil käimist ja bussisõitu. See juhtus siis minu nägija ajal. Sõitsin õele külla, kes tol ajal elas maal ja ei pääsenud nii tihti linna, kui oleks olnud vaja. Bussisõit pikk ei olnud, selline kõige tavalisem maabussiliin, mis vurab mööda kruusateid. Bussis oli peale bussijuhi, mina ja veel paar reisijat. Ma olin juba mitu tundi kannatanud rämedat pissihäda, mis lõi juba valusähvatusi alakõhtu. Lootsin küll, et pean õeni vastu, aga no kus sa sellega, kruusateel raputamine ei aidanud just olukorrale kaasa... Lisaks oli mul kaenla all õe poolt tellitud Pampersipakk, mida ma nii magusvalusalt piidlesin. Nii ma siis loksusin seal maabussis oma räige kusehädaga, kui lõpuks otsustasin, et tühja kah, kuna ma istun teistest reisijatest nagunii eraldi, et siis võtan selle ühe mähku ja pissin sinna. Ja nii tegingi, polnud just tea mis glamuurne värk, aga vähemalt ei kusenud ma bussiistmeid täis ega väljunud bussist silmad häbi täis. Noh, nüüd saite küll mind veits rohkem tundma, eksole... :D
9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jep, oleme niisama Joosepiga pulli teinud ja kuivalt tangot tantsinud.
10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Ei, never.
11. Mis suuruses voodi Sul on?
Meil on kodurahu huvides 120x200 suurune voodi. Joosep keeldub kardinaalselt laiemat voodit ostmast, sest väidetavalt ma roomavat unes mööda voodit ringi ja siis tal ei õnnestu mind kaissu võtta ja mina olen siis hommikul muidugi solvunud, et mind öö jooksul kordagi kaissu ei võtnud :D
12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Mul ei ole nädala lemmiklaule. Mul on oma kindel playlist, mida ma lihtsalt aegajalt täiendan.
13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Absoluutselt! Kui mees on piisavalt mehine ja enesekindel, siis suudab roosa värvi väga stiilselt välja kanda.
14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Ikka veel vaatan jah...
15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Ma olen see imelik inimene, kes ei joo söögi kõrvale mitte kui midagi, küll aga kulistan peale söömist klaasitäie mahla või vett peale. Kui sõpradega kuskil väljas sööme, siis nad igga aegajalt tuletavad mulle meelde, et mul on jook klaasiga laua peal (arvavad vist, et mis silmist, see meelest), kuid alati ma ütlen, et olen teadlik ja et joon peale söömist.
16. Mis kastme sisse pistad kananakitsaid?
Ma ei söö eriti kananakitsaid, aga kui peaksin üldse midagi kuskile külmkastmesse pistma, siis oleks selleks küüslaugu-hapukoorekaste
17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Ma ei tea, kas seda saab päris söögiks nimetada, aga ma võiksin elupäevade lõpuni toituda värsketest hernestest, seentest ja krevettidest.
18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
"If Only...", "10 Things I Hate About You" ja "Gladiator".
19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Joosepile, aastal 2009, kui teenis aega. Kusjuures ma kirjutasin selle kirja täiesti pimedana ja siit saate ka minu "imekaunist" kalligraafiat piiluda:

Nagu olen varasemateski postitustes möödaminnes maininud, siis meil on avatud planeeringuga valgusküllane korter (ehh, valgusküllane kõlab minu suust praegu vist suts kentsakalt :D). Ehk et esik koos elutoa ja köögiga on enam-vähem üks suur ruum, mõningaste nurgatagustega. Põhimõtteliselt saaks alustada esikust väikeste rumbasammudega ja läbida tantsiskledes sujuvalt enamusest korterist. Avatud planeeringul on teadagi omad plussid ja miinused. Suureks plussiks minu jaoks ongi see sama valgusküllasus. Mnjah, kuigi ma valgust oma silmakestega ei taju, siis õnneks tajun seda läbi naha ja eks psühholoogiline efekt on ka kindlasti asjal juures. Kuid miinuse poole pealt tooksingi välja selle orienteerumise, sest ilmselgelt on veidi keerulisem end positsioneerida, kui ümberringi on tükk tühja ja lagedat maad. Mõni aeg peale kolimist, liikusin üpris ettevaatlikult ja käed veidi ettesirutatult enda ees. No vältimaks neid ebameeldivaid kokkupõrkeid ja eks alguses leidsingi end päris sageli kuskilt seina ja kapi ees seismas või nurgas omaette posimas, ise tajudes, et midagi nagu oleks ees... Sellistel akward momentidel Joosep alati tögas mind ja uuris, et mis ma ravitsen seal nurgas :D
Aga no nüüdseks olen täitsa harjunud, kuigi vahel juhtub ikka väikeseid möödaarvestusi. Ja täna juhtuski seesama väikene möödaarvestus. Läksin nimelt hommikul uimase peaga elutuppa tohkendama, kui äkki avastasin, et koerapuuri peal on mingisuguse veidra ufotaldrikule sarnanev metallalus. Kuna ma ei suutnud kompimise teel seda tundmatut objekti  tuvastada, siis läksin magamistoauksele Joosepilt aru pärima. Saades vastuseks, et tegu on pesuehtsa lambikupliga, mille ta öösel laest alla keeras, kuna see sitikas otsustas särisema hakata. Olles saanud rahuldava vastuse, keerasin otsa ringi ja suundusin kööki võikusid ja kohvi tegema. Tegin sammu, tegin kaks ja käis igavesti hele laksatus. Kõndisin nimelt peaga vastu esiku täispuidust kappi. Joosep kohe uuris, et mis juhtus, aga kuna mul kokkupõrke tulemusel hambad ka kokku plaksatasid, siis polnud mul suurt tahtmist kõneleda, sest kartsin, et mul pudenevad hambad suust välja. Seega tuli Joosep õnnetuspaigale kohale, et hinnata olukorra tõsidust. Eest leidis minu, kes seisis ja hoidis peast kinni. Samal ajal, kui Joosep mind lohutavalt kallistas, uuris, mis juhtus. Ägisesin vastuseks, et kõndisin vastu kappi ja lõppu lisasin: "Uh kui ebameeldiv!" Joosep naeris ja kui küsisin, et mis siin naljakat on, siis ütles, et minu kommentaar on naljakas ja siis äkitselt küsis Joosep tögades" "Miks Sa siis kapist mööda ei kõndinud!?"
"Ma ei tea...tead mul oli juba ammu kange tahtmine teada saada, et mis tunne on kõndida peaga vastu kappi..."