Mul pole endiselt haistmismeel sellest viiruse põdemisest tagasi tulnud, kuigi nohu on peaaegu kadunud. Helgematel hetkedel ma miskit nagu tajuks, aga kust lõhn tuleb või mis lõhn see on, seda ma veel ei suuda tuvastada.

Tegin Joosepile kohvi ja kui muidu on kohv üpriski aromaatne, siis no täna hommikuse seisuga on mu lõhnaindikaatorite seis endiselt null. Juba mitmendat hommikut järjest viin ma Joosepile töölauale kohvi, lisades juurde: "Sorry, aga ma ei tea, mis maitsega see tuli!"

Tunneks ma siis ähmaselt mingeid normaalseid lõhnu, aga ainus, mida ma suudan tuvastada ja tunnen, on see, kui Joosep teki all peeretab. Issand halasta, miks ma pean just seda esimeste "lõhnadena" tundma? See on sama hea, kui inimene on pikka aega koomas olnud ja siis ühel ilusal päevakesel otsustab oma silmakesed avada ja selle asemel, et näha lillepukette, naeratavat medõde ja aknast helesinist taevast,peab ta vahtima kuidas palja perse ja rippuvate kortsus kannikatega palatikaaslane plekist poti otsa ronib.

Pimedana on niimoodi süüa ka keeruline teha. Mul ju toidu valmimise indikaatoriks on tavaliselt nina, aga praegu ma seisan tuima ja nõutu näoga pliidi ees ja proovin toidu küpsusastet pendliga tuvastada :D Okei, tegelikult pendlit mul pole, aga suht huupi valmistan ma praegu süüa küll. Pealegi ma ei julge pliidi kõrvalt kuskile kaugele minna ja see on kohutavalt häiriv, sest ma ei ole harjunud tühja passima. Vahepeal saaks ju möödaminnes niiii palju ootel ja pooleli olevaid toimetusi ära teha. Kasvõi puhas pesu kokku lappida ja kappidesse sättida. Aga no kui lõhna ei tunne, siis kipub mul üldse meelest minema, et ma midagi küpsema panin. Mis silmist, see meelest ja mis ninna ei jõua, siis see ka peast. Alles siis, kui Joosep uurib, et mida ma kärsatan, siis viskan pesu maha ja jooksen paanikas pliidi juurde.

Maitsemeel on paremini taastunud, kuigi sellega on ka omaette ooper. Naljakas on kahe suupoolega endale sisse ajada putru, kartulit, pihvi, müslit, mandariine ja muud taolist, sealjuures ise maitseid tundmata. Teed on eriti veider juua, sest kogu aeg on selline tunne nagu lürbiks lihtsalt sooja keedetud vett. Sama hästi võiksin jätta teepaki raiskamata ja juuagi reaalselt sooja keeduvett. Mind visuaalne pool ka sugugi ei segaks ju :D
Eilsest vist hakkasin natuke ähmaselt tajuma granaatõunamahla mekki. Avastamisrõõmud, nagu väike laps, kes avastab maitseid. Hääl on nii ja naa. Saan juba vaikselt ja rahulikult rääkida, kuid nii kui natukesegi pikemalt pean rääkima, siis pistab hääl taas plehku ja mu kaelasooned tahavad plahvatada. Lihtsalt hääle tegemiseks on mul vaja ekstra pingutada ja siis ma olen nagu rämedate veenilaienditega koristajamutt, kes on 50-aastat koolivõimla ruume mopiga puhtaks küürinud, ainult selle erinevusega, et minu veenilaiendid asuvad kaelal.

Oot, kuhu ma selle kõigega nüüd jõuda tahtsingi... Aaa, ma mõtlesin, et  jagaks teiega ka seda nalja, mida Joosep mulle mõned päevad tagasi tegi ja mille ma oma blogilehe FB seinale postitasin. No juhuks, kui FB peaks kunagi otsustama pillid kotti panna, et siis ei lähe Joosepi vaimuüllitised kaotsi, sest Google ja minu blogi on ju ikkagist igavesed :D

Mu külmetusviirus oli tänase päevani kenasti taandumas, ainult lõhna- ja maitsemeelt polnud veel tagasi tulnud ja hääl oli paras varese kraaks. Just nimelt „oli“, sest peale seda, kui Joosep helistas ja teatas, et tegi eksami ära, siis ma rõõmustasin niivõrd, et mu hääl pistis sootuks plehku. Nüüd ma olen pime-tumm.
Joosep hõikas mind teisest toast: „Kaieee!?“
Aga, kuna minust ei tule ju piuksugi välja, siis patsutasin käega vastu madratsit, no nagu vihjeks, et tulgu siia või et ma kuulen – rääkigu.
Joosep tuleb siis magamistuppa ja teeb mulle kõiksugu nalja. Ma üritan mitte väga palju naerda, kuna ei taha häälepaelu koormata ja näitan kätega kõri peale, mille peale Joosep lausub: „Kägistama?“
Ma jälle naeran ja vehin kätega ja siis võtan arvuti sülle, et talle kirjutada, aga enne, kui jõuan ühte tähtegi valmis trükkida, teeb Joosep järgmise pakkumise: „Arvutiga töötama!?“
Ma panen arvuti käest ja kukun voodisse külili ja naeran hääletult. Kogun end ja püüan midagi siis oma häälega öelda, kuid ainult kähisen ja Joosep teeb järgmise pakkumise: „Eino Baskin??!“
Ma kukun voodist põlvili maha ja lihtsalt tahan naerust nutta. Ebanormaalne! Joosep teatab rõõmsalt veel lõppu, et Alias on üks tore mäng.

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.