Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Käisime eile Joosepi vennal külas. Istusin mina siis rahulikult elutoas diivanil, kui äkki Joosep tõstis mulle ühe maailma kõige pehmema ja õrnema olendi sülle- küüliku paarikuise pojakese. Joosepi vennal on kodus umbes 10 küülikut. Nii täiskasvanuid, kui ka pojakesi. Tegelikult on nende küülikutega natuke selline naljakas backstory. Nimelt Joosepi vend ostis alguses endale ühe emase küüliku, kelle nimeks sai Jenny. Kuid siis aeg möödus ning tal tekkis mõte, et võiks Jennyle seltsilise, sõbra, elukaaslase Matty ka võtta. Kuid ta vist ei arvestanud või ei teadnud, et need küülikud on ühed vääga seksimaiad loomad ja nii saidki neist pigem sexbuddyd kui sõbrad, kes panid aluse küülikute evolutsioonile. Ta küll hoidis neid enamjaolt eraldi ja kokku suhtlema lasi ainult oma valvsa silma all, aga no teate ju isegi, et kellel isu on, siis see leiab ikka võimaluse ära suskamiseks ja nii see asi alguse saigi ning nüüd tundub, et olukord hakkab vaikselt kontrolli alt väljuma. Kui esimene pesakond oli hakkama pandud, siis ei läinud palju aega mööda, kui oli juba uued pätsikesed ahjus ja sealt omakorda tulid järgmised pesakonnad. Hetke seisuga ongi Joosepi vennal korteris 10 küülikut, pluss veel üks pesakond tulekul. Kuigi praegu on olukord veel suhteliselt piiripealne, siis mind kohutavalt ajas naerma see ahastunud ja tüdinenud hääletoon, millega teatas, et kui ta alguses arvas, et oskab ja suudab eristada emaseid ja isaseid küülikuid, vältimaks uute pesakondade tulekut, siis arvestades viimast ups-they-did-it-again pesakonda, siis enam ei saa ta üldse aru, kes on kes. Asja üks positiivne külg on vähemalt see, et meil pole kaotsi läinud andekat zooloogi.
Mõtlesin, et kuna minu blogi jälgivad ja loevad ikka mitmed sajad ja tuhanded inimesed, siis otsustasin oma panuse anda ja proovin ka kätt küülikute maha parseldamises., Nii et, kui kellegil oleks soov endale võtta koju üks või enam (kuigi ma ei soovita mitut, näete ise mis juhtuda võib) maailma pehmema karva ja nunnuma sabatutiga kõrvikut, siis andke endast märku ja paha ei teeks ka postituse šeerimine, sest väiksed nunnud otsivad endale hoolitsevat ja toredat kodu. Pealegi ma ei tahaks, et Joosepi vend laostuks küülikute puuride, heina, saepuru ja mis muu kraami soetamisega, pluss vaimne tervis, mis sinna alla läheb, kui peab kogu aeg kühvli ja harjaga ümber puuride jooksma ja saepuru kokku kühveldama.

Ostsin endale Konsumist alla viie euri maksvad tennised. Tundusid kirjelduse põhjal sellised nunnud ja no odavad ka ja mul oli hädasti tarvis midagi varba otsa, sest ma pole siiani üles leidnud oma suvepapusid, mis ma peale möödunud aasta suvehooaja lõppu ära panin.

Meil on kodus kaks labrador retriiverit. Üks on must kui öö, kellel on vanust juba peaaegu 4. aastat ja kes ei ilmuta mitte mingisuguseid rahunemis märke. Python on energiline, salakaval, energiline, nutikas, äkiline, energiline ja kas ma juba ütlesin, et energiline? Igatahes on Python ekstreemselt energiline ja peaaegu alati äksi täis igasugu asjade peale.
Labradoripreili Janet on seevastu täiesti vastand Pythonile, kuna Janet on malbe, veidi arglik, ülbe, tasane, nutikas ja sõnakuulekas...no Python on ka, aga Ta kuulab ainult Joosepit.

Meil on kodus kõik kohustused ära jaotatud. Hommikuti näiteks käib Joosep mõlema koeraga väljas, kuid minu hooleks jääb koertele söögi andmine, päeval käin ma Janetiga veel pargis, kuid Python ootab õhtut, et Joosep viiks Ta jalutama ja seda sel lihtsal põhjusel - mina ei jaksa Pythonit väga kinni hoida (loe: kohe üldse ei jaksa...see on teaduslikult ja praktiliste katsetega ära tõestatud).
Esmaspäeval aga tabas mind ootamatu probleem, mis vajas kiiremat sorti lahendamist - nimelt Python hakkas välisukse juures niuksuma ja närviliselt ähkima. Mõtlesin alguses, et äkki kuulis naabreid koeraga õue minemas, või äkki lihtsalt hakkas toas palav ja tahaks õue värske õhu kätte, või hakkas Tal äkki pea valutama, või kuulis mingisugust valehäiret. Seega kamandasin Ta alguses kohale lamama, kuid sain hetke möödudes aru, et asi on ikka tõsine ja Pythonil on tõepoolest suuremat sorti häda. Peas trummeldas mõte "Mida ma teen? Mida ma teen?"

Ma olin Pythonit siiani lasknud ainult lintrihmaga trepikoja uksest välja mururibale pissile ja seda ka nii, et lintrihma olen enne ukse avamist asetanud ukselingi taha kinni, et ei tõmbaks end minu käest lahti. ja hea, et ukselegi link alles jäi. See variant oli hetkel aga täiesti välistatud, sest ma ei saa ju lasta koeral teha suuremat häda trepikoja ette, kõrvale või ükskõik kuhu lähedusse. Isegi siis mitte, kui Joosep pärast tulles selle ära koristaks...ma lihtsalt ei saa nii lasta koeral teha.
Mulle vilksatas pähe mõte, et kas ma suudaksin minna kahe koeraga tühermaale, mis asub meie trepikojast umbes 200 meetri kaugusel. Otsustasin, et kuna mul pole väga valikut ja pole midagi kaotada (peale viimasegi väärikuse) ning kuna ma ei saa ju koeral lasta tuppa häda teha, siis pean selle riski võtma. Vahetasin kärmelt riided, pistsin jope taskusse igaksjuhuks ka kakakotid, juhuks kui Python ei jõua tühermaani kannatada, või kui mina ei ole suuteline kahe koeraga tühermaani kõndima.

Panin Janetile töövarustuse peale (loe: rakmed) ja võtsin Ta vasaku käe otsa ja Pythoni jätsin esialgu rihmast lahti.
Avasin korteriukse ja astusin trepikotta, Pythonil lasin siis ilma rihmata alla joosta,aga enne trepikoja välisuksest väljumist, kinnitasin ka Tema karabiini ja andsin Janetile korralduse seista paigal, kui avan välisukse, sest pidin koondama kogu oma olemasoleva jõu ja tähelepanu energilisele labradoripoisile. Rihm tugevasti paremasse kätte, uks lahti, siuhti Python õue ja rihm veel tugevamini paremasse kätte. Kui tundus, et olukord on enam-vähem kontrolli all, siis andsin Janetile ka loa õue astuda. Sättisin ja kamandasin ja kantseldasin koerad kõrvale...üks vasakule ja teine paremale ning hakkasime liikuma. Pythonit hoidsin nii lühikese rihma otsas kui võimalik, et Tal ei oleks võimalik teha äkilisi hüppeid ja et ei saaks kasutada inertsist tekkivat jõudu...aga sellegipoolest rebis Ta loomajõuga. Üritasin rihmast Teda tagasi enda kõrvale tõmmata, aga seda suhteliselt tulutult.
Janet oli Pythonist pool meetrit tagapool ja üritasin kogu selle sehkendamise vahepeal jälgida janeti liikumist. Vahepeal hüppas Python risti üle meie trajektoori, mis sundis mind ja Janetit peatuma. Siis hüppas teisele poole tagasi, siis tõmbas mind üle rantide, liiklusposti otsa, igasugu kõrvalistele teedele jne. Kuid siis lasin Janeti rakmed lahti ja tõmbasin Pythoni kahe käega tagasi enda kõrvale. Sedasi mitu korda selle 200 meetri jooksul pusklesin ja jagelesin ma Pythoniga, kuid Janet oli suurepärane ja väga tasakaalukas, just kui saades aru, et praegu ei tohi Tema tempot arendada, sest siis ma ei suudaks üldse olukorda kontrollida.
Jõudsime õnnelikena, täiesti tervetena ja mis peamine - elusana tühermaale ja lasin selle hullumeelse lahti ja siis ka Janeti....Python muidugi minu kutsumise peale ei tulnud, aga õnneks tuli hetk hiljem, kui olin Janeti enda juurde kutsunud ja seega laabus kõik suhteliselt hästi. Tagasitee oli veidi parem ja rahulikum, kui võib nii öelda. Kuid kui üks noorhärra meile tagasiteel vastu tuli, siis loomulikult otsustas Python, et see mees on meie kõige parem sõber, kellele tuleb rõõmsalt vastu hüpelda ja kepselda ning mina jälle taga nagu tuulelipp.
Põhimõtteliselt võib mulle väljastada professionaalse koerajalutaja kutsetunnistuse, sest no andkem mulle au...olles täiesti pime ja minna kahe koeraga välja, kellest üks on tõeliselt hullumeelne...läbisin ma selle katse positiivselt (loe: jäin ellu), ainult pärast värises parem käsi 2,5 h suurest pingutamisest. Joosep ütles, et ma olen lõvitaltsutaja :D

Tere!
Mõtlesin, et alustaks oma postitust vähe viisakama tervitusega, kuna ma olen häbiväärselt kaua vaikinud ja oi kui roostes mu sõrmed ja mõistus on. Vahepeal on tegelikult mega palju asju juhtunud ja nii uskumatult kui see ei kõlaks, siis isegi nalja on käpatäie saadud. Ma püüdsin hoida kiivalt neid nalju blogimiseks, et Teil ka lõbus oleks, kuid ma olen suutnud peaaegu kõik oma vaimukused ära unustada. Kriban kärmelt ühe mõtte siia, enne kui see ka plehku pistab. Ühel  ilusal õhtul torkas mulle fantastiline, kui mitte öelda ideaalne bändi nimi pähe, no juhuks kui keegi tahaks bändi tegema hakata- Elektrikatkestus...kas pole suurepärane bändi nimi? Sindi Rahvamajas, 25. november 2014, kell 19:00 esineb Elektrikatkestus :D

Nädalavahetusel sai käidud Maci pool ja Mac kinkis Janetile ja Pythonile helendavad kaelarihmad. Need on helesinised ja kolme valgusreziimiga. Kiiresti vilkuv- nagu disko, aeglaselt vilkuv- nagu väsinud disko ja püsiv valgus- nagu kõige normaalsem olek. Testisime kohe õhtusel jalutuskäigul kaelarihmad kenasti ära ka. Läksime Maci ja oma nunnukate ufonautidega staadionile, kui eemalt kostus laste omavaheline jutuajamine, või no mis jutuajamine see ikka nii väga oli, kuna nad sõitsid seal ATV-dega, siis hõiskasid üksteisele "Kas Sa näed ka helendavaid koeri?". Eriti vahva oleks olnud, kui teine oleks vastanud, et ei näe, aga no vastas siiski:"Jaah, näen"
"Neil on helendavad kaelarihmad", teatas esimene teadlikult.
"Ma tean!", vastas teine enesestmõistetaval häälel.

Ühele koeraomanikule tegime ka juba reklaami, kuna Tal oli mure, et nende chiuahua (andke andeks, aga ma tõesti ei oska selle tuksleva loomakese tõugu õigesti kirjutada ja sellepärast eraldi Googeldada ka ei viitsi ning kui läks siiski täkkesse, siis see on lihtsalt puhas juhus), igatahes oli nende mure, et koerake astutakse laiaks ja mitte isegi võõraste poolt, vaid nad ise ka ei näe oma koera...ma siiralt loodan, et see fakt käis pigem pimeda aja kohta, sest kui valges ka oma nunnukest ei märka, siis helendav kaelarihm ei aita.  Igatahes, kui kellegil tekkis ka soov helendavaid kaelarihmasid oma lemmikule soetada, siis kirjutage otsingusse "led collar" ja leiategi.

Aitab tänaseks ja püüan homme olla tublim ning pikemalt kirjutada. Head ööd!

Tänavune septembrikuu oli üks eriline kuu ja mitte sellepärast, et siis mul oli sünnipäev, vaid sellepärast, et minu sõbrad otsustasid, ükskõik mis maksab ja see maksab väga palju, kinkida mulle iPhone. Kui ma mõned päevad tagasi tegin kokkuvõtte, et kui palju siis lõpuks kogunes kingituseraha ning olenemata sellest, et mul lõppkokkuvõttes oli iPhone ostmiseks puudu 2/3, siis päev hiljem läksime Maciga siiski Euronicsisse ja ostsime mulle iPhone 5s-i. See oli siis lühike saamislugu, kuid vahepeale jääb ka igasugu ooperit seoses nano-SIMiga. Aga konkreetselt tänane päev on eriline sellepärast, et esimest korda lülitasin iPhone ka sisse (loe: hõissa-hurraa!), tegime vajalikud seadistused ning nüüd hetkel käib usin õppimine ja tutvumine. Otsisime ka minu iPhonele nime ja ristisime selle Bellaks (nimi tuleneb sellest, et minu iPhone on kuldse-valgega ja kuna Mac oli kogu selle kingituse eestvedaja ning Maci lemmik riik on Italiano, siis valisime Itaalia nime, mis ühtlasi tähendab ka ilus...logish).
Hetkel kõige suuremat rõõmu pakub mulle selline app, mis teavitab, paari liigutusega, millal väljub minu kodupeatusest buss kesklinna suunas ja lisaks on mul seal veel mitmeid peatusi märgitud lemmikuteks, kust saan siis busside väljumisajad.
Teine lemmik on mul assistent Siri, kes igal ajal on valmis mulle appi tõttama, kui ma kuskil jänni jäen. Näiteks, mul oli teavitus üleval, et mul on endiselt üks sõnum lugemata ja kui peale pikka otsimist ikka ei kadunud see ära, siis palusin Siril uue sõnumi ette lugeda ja voilaa. Siri veel peale ettelugemist, uuris viisakalt, et kas soovin sellele sõnumile ka vastata- äärmiselt mugav! :)
 Hoogsasti trükin ka sõnumeid ja teateid, aga eks nendega pean veel harjuma, et tunda end päris koduselt...hetkel olen nagu 1. klassi plikatirts, kes veerib lühijuttu kokku.

Kuid see pole kaugeltki ainuke septembrikuu eriline sündmus. Teine eriline sündmus on nimelt see, et minu ema võttis endale koerakutsika, või no mitte endale, vaid kaudselt Axelile, kes elab suhteliselt raskelt üle Brandy kaotust. Seega tundus igati hea lahendusena tuua koju üks väike karvane sõber, kelle nimeks sai Leedi. Axel muidugi ei arva Leedist midagi, vaid armukadetseb, sest oli nende kuudega ära harjunud saama kogu tähelepanu...no olgu...kiisu-miisud on ka emal, aga Axel ei võta kasse kui konkurente. Axel siis natuke uriseb ja poriseb Leedi peale, aga Leedil on ükskõik, sest Leedi on meil nimelt kurt ja kohe täitsa kurt. Näiteks kui ema töölt koju tuleb, siis Axel hüppab rõõmust lakke, teeb saltosid ja joriseb suurest õnnest, aga Leedi magab rahulikult oma punutud korvis, mänguasjade otsas ja ei tea ööd ega mütsi, et pererahvas on kodus. Alles mõni aeg hiljem, umbes 5-10 minutilise viivitusega, avastab ka Leedike, et oi näe, kes vahepeal koju on jõudnud.