Jaa, see siniste silmadega tüdruk olin mina
Joosep käis mõni aeg tagasi sõprade pool maal metsa tegemas ja mina noh, mina jäin südamerahus koju tšillima. Mõtlesin, et maru hea rahulik oleks sel ajal kogu elamine puhtaks kraamida, kui pole mul jalus kommenteerivat meest. Ma pole teile vist rääkinud, kuidas pime oma kodu koristab, aga lihtsustatult öeldes käib see nii: ma käin ja koban kõik pinnapealsed üle, otsin ja sorteerin, et mis viskamisele, mis tagasi oma kohale.
Näiteks, meil on elutoas selline suur avatava kaanega puidust kirst, mis leiab kasutust digiboksi, ruuteri ja teleka alusena. Ja aeg-ajalt armastab Joosep sinna peale koguda ka mingisu gust mõttetut olmerämpsu, mis mind kui suurt.korraarmastajat.kohutavalt.häirib! Ma kardan, et ta ei mõista kui väga see mind häirib ja mõjutab mu sisemist rahulolu. Ma muutun tõsiselt pahuraks ja tujukaks kui kodu on sassis, ja mul tekib kohe vastupandamatu vajadus end mopi, kummikinnaste ja mister propertiga varustada.
Igatahes... kuna selle kirstu peal on tihtipeale ka kergesti purunevaid esemeid (nagu Joosepi hinnalised Coca klaasid), siis ma püüan sealset pinnapealset erilise hoole ja ettevaatlikusega kobada. Ei lenda kohe kätega vehkides peale, ikka tasa ja targu. Seega võtab see tegevus mul nõks kauem aega. Ja seoses sellega ei saa ma never ühest asjast aru. Joosepil justkui tiksuks kuskil kuklas mingisugune ajalimiidist final countdown, et umbes mitme sekundiga peaksin ma selle kirstupealsega valmis jõudma ja kui ei mahutu sinna mingisugusesse müstilisse ajavahemikku, siis kukub uurima, et kaua ma veel sätin ja Mida ma üleüldse otsin sealt? Nagu mis mõttes? Tead, elu mõtet otsin, kaotasin selle tolmu sisse ära.
Eem, ma jõudsin nüüd omadega kuidagi koristamiseni. Ühesõnaga, koristamise teema kokkuvõtteks võiks öelda seda, et mulle ei meeldi eriti ringi trippida, parema meelega istun kodus ja koristan ning kui kõik on puhas nagu prillikivi, ahjus praksub tuli ja mul on pihude vahel tassitäis mõnusat kuuma teed meega ja mõni hea raamat lugemiseks (loe: kuulamiseks), siis ülejäänud aja ma lihtsalt naudin seda õndsust. Seni, kuni meespere tagasi koju naaseb ja kõik algab otsast peale. Võeh.
Aga kui Joosep lõpuks maalt kaks päeva hiljem tagasi koju jõudis, siis magama minnes, või no tegelikult me juba olimegi otsapidi voodis ja teki all, minust isegi uneliivapuistur üle käinud, teatas ta nii muuseas: "Tead Kai, ma leidsin maal käies kõik su kunagised pildid, kirjad ja luuletused üles..."
"Misasjaaa!? Need pildid ka, kus ma olin veel nägija või? Reidiaegsed pildid ka!? See üleni roosa pilt ka või? Nagu kõik-kõik-kõik pildid või?" vuristasin ma ühe hingetõmbega oma küsimused ette ja Joosep muudkui noogutas ja jaatas. Ma kargasin voodist püsti nagu poolearuline, sest arvasin, et olin need igaveseks kaotanud.
Kui ta hakkas mulle neid pilte ükshaaval kirjeldama, siis vuhises minust niii tohutu hulk unustuste hõlma vajunud mälestusi läbi. Joosepi sõnul teen ma ühel pildil isegi kerget duckface, hehe. Noh, mis ma oskan kosta, peale selle, et mul on mega piinlik ja tunnen end veits kohmetult. Ilmselgelt on minu puhul tegemist selgeltnägijaga. Ma lihtsalt nägin juba aastaid ette, mis muutub aja jooksul popiks. Kuid aitab sellest heietamisest ja püksikummi venitamisest. Olge lahked, siin on minu nägijaaja reidikad! PS. Te ainult vaadake kui ilusad sügavsinised silmad mul enne oppe ja pimedaks jäämist olid... much sweet!:)
Minu poolt aga suure ringi küsimus: kas ma olen märkimisväärselt muutunud võrreldes kunagise välimusega? (ah, ärge parem vastake, ma ei tea, kas suudan vastuseid ära händlida. Või noh, vastake ainult siis kui ma olen ainult ilusamaks muutunud, hihi).
Näiteks, meil on elutoas selline suur avatava kaanega puidust kirst, mis leiab kasutust digiboksi, ruuteri ja teleka alusena. Ja aeg-ajalt armastab Joosep sinna peale koguda ka mingisu gust mõttetut olmerämpsu, mis mind kui suurt.korraarmastajat.kohutavalt.häirib! Ma kardan, et ta ei mõista kui väga see mind häirib ja mõjutab mu sisemist rahulolu. Ma muutun tõsiselt pahuraks ja tujukaks kui kodu on sassis, ja mul tekib kohe vastupandamatu vajadus end mopi, kummikinnaste ja mister propertiga varustada.
Igatahes... kuna selle kirstu peal on tihtipeale ka kergesti purunevaid esemeid (nagu Joosepi hinnalised Coca klaasid), siis ma püüan sealset pinnapealset erilise hoole ja ettevaatlikusega kobada. Ei lenda kohe kätega vehkides peale, ikka tasa ja targu. Seega võtab see tegevus mul nõks kauem aega. Ja seoses sellega ei saa ma never ühest asjast aru. Joosepil justkui tiksuks kuskil kuklas mingisugune ajalimiidist final countdown, et umbes mitme sekundiga peaksin ma selle kirstupealsega valmis jõudma ja kui ei mahutu sinna mingisugusesse müstilisse ajavahemikku, siis kukub uurima, et kaua ma veel sätin ja Mida ma üleüldse otsin sealt? Nagu mis mõttes? Tead, elu mõtet otsin, kaotasin selle tolmu sisse ära.
Eem, ma jõudsin nüüd omadega kuidagi koristamiseni. Ühesõnaga, koristamise teema kokkuvõtteks võiks öelda seda, et mulle ei meeldi eriti ringi trippida, parema meelega istun kodus ja koristan ning kui kõik on puhas nagu prillikivi, ahjus praksub tuli ja mul on pihude vahel tassitäis mõnusat kuuma teed meega ja mõni hea raamat lugemiseks (loe: kuulamiseks), siis ülejäänud aja ma lihtsalt naudin seda õndsust. Seni, kuni meespere tagasi koju naaseb ja kõik algab otsast peale. Võeh.
Aga kui Joosep lõpuks maalt kaks päeva hiljem tagasi koju jõudis, siis magama minnes, või no tegelikult me juba olimegi otsapidi voodis ja teki all, minust isegi uneliivapuistur üle käinud, teatas ta nii muuseas: "Tead Kai, ma leidsin maal käies kõik su kunagised pildid, kirjad ja luuletused üles..."
"Misasjaaa!? Need pildid ka, kus ma olin veel nägija või? Reidiaegsed pildid ka!? See üleni roosa pilt ka või? Nagu kõik-kõik-kõik pildid või?" vuristasin ma ühe hingetõmbega oma küsimused ette ja Joosep muudkui noogutas ja jaatas. Ma kargasin voodist püsti nagu poolearuline, sest arvasin, et olin need igaveseks kaotanud.
Kui ta hakkas mulle neid pilte ükshaaval kirjeldama, siis vuhises minust niii tohutu hulk unustuste hõlma vajunud mälestusi läbi. Joosepi sõnul teen ma ühel pildil isegi kerget duckface, hehe. Noh, mis ma oskan kosta, peale selle, et mul on mega piinlik ja tunnen end veits kohmetult. Ilmselgelt on minu puhul tegemist selgeltnägijaga. Ma lihtsalt nägin juba aastaid ette, mis muutub aja jooksul popiks. Kuid aitab sellest heietamisest ja püksikummi venitamisest. Olge lahked, siin on minu nägijaaja reidikad! PS. Te ainult vaadake kui ilusad sügavsinised silmad mul enne oppe ja pimedaks jäämist olid... much sweet!:)
Minu poolt aga suure ringi küsimus: kas ma olen märkimisväärselt muutunud võrreldes kunagise välimusega? (ah, ärge parem vastake, ma ei tea, kas suudan vastuseid ära händlida. Või noh, vastake ainult siis kui ma olen ainult ilusamaks muutunud, hihi).
