Kolm aastat ja natuke peale soetasime meie Joosepiga endale Kilingi-Nõmme 2-toalise korteri. Kõik oli alguses ilus ja tore. Männimets kohe köögiaknast näha, olenemata aastaajast alati ilus ja roheline. Ilusa ilmaga paistab peaaegu terve päev päike mõnusasti sisse ja linnukesed siristavad rõõmsalt akna taga jne. Naabritega läks ka õnneks, kannatab koos ühes kortermajas elada küll. Ei. Tegelikult on naabrid väga toredad. Kõik esmane eluks vajalik ka olemas: bussijaam, toidupoed, ehituspood, majapidamistarvetepood, lillepoed, ilusalong, perearstikeskus, politsei, kiirabi, kultuurikeskus, muusikakool, gümnaasium, lasteaed, uus spordihoone, veterinaarkliinik jne. Isegi tänavad ja elekter on meil asulas olemas. Talvel aetakse lumi ka ära.

Aga teate mis? Mul on nüüdseks see Kilingi-Nõmme ikka täiega üle visanud. Ma olen aru saanud, et see on ikka nii lamp koht elamiseks kui üldse olla saab. Lihtsalt nii mõtetu koht. Ma julgeks väita, et KÕIGE mõttetum koht üldse siin maamuna peal. Lihtsalt kogu aeg ristipõiki ees. Ükskõik kuhu ma ka minna ei tahaks – ikka Kilingi-Nõmmest läbi. Pärnust Viljandisse – Nõmmest läbi. Tartust Pärnusse – ikka Nõmmest läbi. Alustame kasvõi sellest, et siin pole ju ühtegi toidupoodi. Nagu reaalselt. Ahaa, mõtlete, et mis asi see Konsum peaks siis veel olema kui mitte pood ja need kaks teist väiksemat? No ma kohe vastan – need pole mingid poed. Ma pean poodide all silmas ikka Selverit ja Maximat. Suur võib pindalalt see meie Nõmme Konsum olla, aga no anna kannatust, lihtsalt maast laeni mingit ülehinnatud sodi täis. Valikut pole ju. Banaani kilohind - kas olete seda üldse vaadanud? Kes see idioot ostab banaane, mille kilohind on 1.5€?! AH?! Abjast saab palju odavamalt. Aga no õnneks ei pea ma väga tihti selles lambises Konsumis käima. Ainult korra kuus ja ega rohkem ei kannataks ka. Lihtsalt EI kannataks.

Aa, peaaegu oleks unustanud. Meil Kilingi-Nõmmes pole ju tasuta maakonnaliine. Viljandis küll on. Aga noh, nagu ma juba korduvalt mainisin, siis Kilingi-Nõmme ongi nii mõttetu koht. Need maaliinid on üldse nii mõttetud. Just ainult need, mis sõidavad Pärnu-Kilingi-Nõmme-Pärnu marsruudil, sest no peaaegu tunnike peab loksuma selles tigubussis. Ma parema meelega magaksin kraavis, kui loksuksin postist postini. Lihtsalt niiii mõttetu.





* Tegelikult on kõik siiani suurepärane ja ma armastan meie pisikest metsapealinna endiselt sama palavalt ega oska millegi üle eriti kurta. Ühtlasi pean meie kolme toidupoodi täitsa arvestatavateks poodideks, kus on valikut küll ja veel. Aga paraku ei olnud minuga sama meelt meie "imeline" hääletaja, kes umbes poolteist nädalat tagasi küüti palus, kui me Ugalast kodu poole liikusime. Olime suht bussijaama lähistel, kui järsku Joosep mainis, et näe – hääletaja, kas võtame peale? Muidugi. Ilm oli ka suht nadi ja pealegi, kui võimalus on kedagi aidata ja head teha, siis mina olen käpp, sest muidu olen tavaliselt ju mina see, kes on abivajaja rollis. Aga ausalt, selleks ajaks, kui jõudsime küüdipaluja sihtkohani, oli mul villand sellest tagaistmel vigisevast pässist ja suutsin ainult mõelda, et kui peaks veel ühe mokakobina kuuldavale laskma, lajatan vastu ka. Ma ennist püüdsin ka muidugi seletada ja kaitsta meie armast kodupaigakest, aga no kogu mu eelnev jutt mõjus sellele vennikesele nagu soe õhk.

Pealegi, kui need maakonnaliinid on nii nadid, siis tehku selleks midagi, et muuta oma liikumisvõimalusi. Mingu hankigu endale load. Soetagu auto ja sõitku kuhu hing ihkab – kasvõi Kapa-Kohilasse ja ostku oma banaanid sealt.

Enne autost väljumist vaatas veel aknast välja ja lausus mingil eriti laiskleval häälel, et ei teagi, kas täna enam viitsibki rohkem midagi teha... no ei tea jah. Vingumine võttis vist kogu energia ära ja eks see kell ole ka juba neli pärastlõunal. Mingu ja kosugu nüüd natuke, et homne päev jätkata oma mantraga. Peatasime auto kinni, onu haaras oma kodinad ja lahkus kordagi tänamata. Lõpuks ometigi sai vaene inimhing oma Puiatu põldude ja metsade vahele, sest seal on ju vähemalt kolm Selverit ja Maxima, mis on vähemalt kahe iksiga Maxima, sest noh, tavaline oleks nii lamp ju. Coopist ei hakka ma parem rääkimagi.

Kuidas Teil hääletajatega on läinud? Kas üldse võtate hääletajaid peale?

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas.     ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või  usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

Ühel ilusal hommikul, nagu ikka, sirutasin ma oma käe öökapile ja haarasin sealt esimese asjana oma nutifoni, et visata kiire pilk uudistele ja blogidesse. Miskit erilist mul esialgu silma / kõrvu ei jäänud, kuid siis jäi mu pilk pidama kellegi Heidi Ruuli postitusele, kus küsib: armsad mehed, mis teiega ometi juhtunud on?

Ma ei hakka kogu toda postitust siia ümber trükkima, kes soovib, siis saab sellega tutvuda siin
. Kuid siiski paari lausega annan ülevaate Heidi murest. Naine heietab sellest, kas mäletame seda muinasjuttu printsessist, kes pandi lossitorni luku taha ja siis üllas kartmatu prints kappas preilit päästma. Kartmata seejuures ära neetud metsa, seitsme peaga lohet või kurja võlurit. No ja siis hakkabki arutlema selle üle, et miks tänapäeval on kõik risti vastupidi ja mismoodi käituks tänapäeva mees sarnastes olukordades, kus mees peab seisma vastamisi hirmudega. Veel kirjutab Heidi, et tahaks, et mees julgeks otsustada ja vajadusel jalaga vastu maad lüüa ja võtta ohjad enda kätte ning mitte lasta naisel kõige eest vastutada. Ühesõnaga soovitan, enne minu postituse lugemist, Heidi murekirjale pilk peale visata, siis saate terviklikuma pildi sellest, millest mina hakkan nüüd rääkima.

Lugesin kohe mitu korda Heidi murekirja otsast lõpuni läbi ja minu kindel seisukoht ja arvamus selles küsimuses on see, et muinasjutuliste meeste väljasuremises on süüdi see kuramuse sooline võrdõiguslikkus, millest meile söögi alla ja peale pasundatakse. Jah, arvan ja usun seda kohe tõsiselt.
Ma alles hiljaaegu sattusin vaatama, kas "Pealtnägijast" või "Radari" saatest lugu, kus keegi Islandi proua naeratas kaamerasse ja seletas, et nemad avasid esimese Islandi sootute lasteaia ja nad treenivad lapsi võimalikult sooneutraalseks. No et, kui püksis on nõks, et siis ei pea ainult sinist kandma, autodega mängima ja legoklotsidest torne ehitama ning kui püksis ei ole miskit rippuvat, et siis ei pea ilmtingimata kandma patse ja roosat ning nukunurgas vankrit kärutama.

Ma vaatasin ja kuulasin ja mida enam see proua sõna sai, seda vastikum mul hakkas. Ei, mitte sellepärast, et me ei rebi poisslastelt nukke käest ega jookse laps käe kõrval lastenõustaja vastuvõtule,kui näeme neid nukkudega mängimas või roosat pluusi tahtmas. Minugi poolest las mängivad, millega hing ihkab, sest minu arvates sellised kodu mängimist imiteerivad mängud tulevad ainult kasuks. Sama lugu tüdrukutega. Kui tahab mänguautoga ringi rallida või konstruktoreid kokku panna, siis lasku käia. Usun, et seegi aitab lapse igakülgsele arengule kaasa ja on vaheldus nukumaailmale.

Aga see, mis mul harja punaseks ajas, oli see sõna kasutus- me treenime lapsi kandma roosat, kleite, pükse ja seda olenemata soost. Õpetades poistele plikalikkust ja tüdrukutele poisilikkust ehk lõhutakse soorolle. Esiteks, lapsi ei treenita, lapsed ise arenevad. Üks asi on anda ja tutvustada neile valikuvõimalusi ja hoopis teine tera on neile sisse kodeerida mingisugune teatav käitumismuster, mille järgi edaspidises elus elada ja valikuid teha. Me ei peida eraldi poiste eest roosat värvi ja nukusid, me ei peida ka tüdrukute eest autosid ja sinist värvi. Kõik valikuvõimalused on meie ümber olemas ja ega keegi ei lukusta lapsi ju keldritesse ega vala neid vastavalt soole ainult roosamannavahuga või kraanatäis mänguautodega üle. Seepärast leian, et selline lasteaed on mõistusevastane ja pigem lõhutakse seal tulevasi omanäolisi isiksusi.

Mis puutub konkreetselt Heidi kirjutisse, siis jätame lapsed korraks kõrvale ja tuleme tänapäeva täiskasvanute maailma. Mulle just tundub, et neid naisi, kes taovad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust, siis mis nendel meestel enam üle jääb. Nüüd tuleb üks naine kapist välja ja kirjutab avaliku kurva kirja sellest, kuidas tahab, et mees lööks jalaga vastu maad ja otsustaks ise. Aga kuramuse päralt, siis kui mees otsustas naisele ukse avada ja sai selle eest kotiga vastu vahtimist, siis me küll ei taha, et mees kasutaks oma mõistust ja tegutseks. Tahame, et meid koheldaks nagu tõelisi printsesse, aga kui mees üritab seda teha, näiteks tasudes vaikimisi ise õhtusöögi eest, siis see on mõnele naisele mingi sajandi solvang. Mis Sa arvad, et ma ise ei suuda oma toidu eest maksta või!?

Meie vanaemad ja vanaisad käisid ikka nii kohtingutel ja väljas, et mees avas uksed, aitas palitu selga, maksis kohvikuarve ja kinkis lilli, aga need kombed on hääbumas, sest meestel ei lasta mees olla. Seda ju enamus naisi tahab, ma ei saa aru, miks nüüd selline ving ja kiun lahti. Kui suudad ise jääda selles sootus maailmas piisavalt naiseks, siis leiad endale ka selle printsi valgel hobusel, aga kui käid geelküüned taeva poole, kott telliseid täis ja mõrra pilk ees, et olla igaks sajaks juhuks valmis mehele selgeks tegema, et kui too üritab kasvõi natukenegi oma käitumisega anda vihjet, et naine on nõrgem sugupool, siis saab kolki. No ja need naised, kes taolist mentaliteeti ei harrasta, siis nemad peavad lihtsalt leppima tagajärgedega.

No ja loomulikult ei oska keegi päris täpselt ette ennustada, et mis see uus põlvkond endaga kaasa toob, kui meil hakatakse Islandi eeskujul lapsi treenima nagu koeri. Lõpuks on kõik tulevased inimesed, olenemata soost, mingisugused kindla seerianumbriga ja väljalaskeaastaga robotid, kes käituvad, mõtlevad, kannavad, valivad ja riietuvad ühtemoodi. Vahet pole, kas püksis peidab end noku või tussu, üks robot kõik.
Ma saan aru, et pehmeid väärtusi tuleb hinnata ja väärtustada, ega selles ei olegi küsimus, aga selleks ei pea me muutma inimesed sootuks. Meil on tarvis mehi, kes vajadusel oskavad oma naist, last ja kodumaad kaitsta, aga mitte mingeid lillelapsi, kes kirvemõrtsuka või sarivägistajaga kohtudes puistab tolle roosinupukestega üle ja teeb ettepaneku sõpradeks hakata.

PS. Heidi, ära jonni ja tule teki alt välja, sest kui Sa nelja seina vahel tekk üle pea kassid, siis ei leia Sind ükski mees üles, isegi mitte prints valgel hobusel! ;)

Eelmises postituses, kus ma kirjutasin koerahoiu hindadest ja et minu arvates on ööpäeva eest 25 euri liiga palju küsitud, eriti veel, kui sellele lisandub mingisugune jalutuse eritariif, siis tänu kõikvõimsale Facebookile olen mina rumaluke ka nüüd märksa targem. Ühesõnaga, kuna me endiselt otsime Pythonile usaldusväärset hoidjat, no igaks sajaks juhuks, mitte et meil kohe lähiajal oleks tarvis, aga kui tekib taoline olukord, et siis ei peaks hakkama otsima ja oma peakest vaevama, kas ikka leiab jne. Pealegi minu arvates on koerale ka see variant parem, kui koeral on enam-vähem kogu aeg üks ja sama hoiupaik ja saab varasemalt oma võimaliku hoidjaga tutvust sõlmida ja koha koos omanikuga üle vaadata,  et siis on järgnevatel kordadel juba tuttav inimene ja pleiss ees ootamas. Vähem stressi koerale või nii.

Kuna tahtsin end üldise hinnapoliitikaga kurssi viia ja kuulda ka teiste koerteomanike seisukohti (no tõele au andes, tahtsin ma tegelikult, et mulle nõustuvalt kaasa kaagutatakse), siis jagasin oma postitust Eesti koerte omanike grupis Facebookis. No ja mis ma sealt siis teada sain? Nii palju, kui neid arvamuse avaldajaid ja kaasarääkijaid seal oli, siis enamus leidis, et 25 euri on täiesti norm summa maksta ööpäeva eest, sest me peame arvestama, et inimene on investeerinud isiklikku finantssi koerahoiuteenuse pakkumisse: soetanud puurid ja desinfitseerimisvahendid.
Noh iseenesest ma nõustun sellega, et inimene on investeerinud tarvikutesse, et tagada koerte turvalisus, juhul, kui hoius peaks samaaegselt olema mitu erinevat koera, eriti veel, kui tegu peaks olema kardinaalselt eritõugudega - näiteks taks ja pit bull. Sellisel juhul ma tõesti ei tahaks, et pit bull sööks väikese taksipreili õhtuooteks ära.

Desinfitseerimisvahend - Sellest ma saan ka aru, aga siiski natuke vähem. Lihtsalt mul tekkis selle desinfitseerimisvahendiga kohe küsimus, et kas niisama see inimene siis ei soeta endale koju puhastusvahendeid ja ei korista? Okei, saan aru, et inimene ei pea oma kodukeemiat minu peni peale kulutama ja sõltuvalt ilmastikuoludest tuleb koertega rohkem ja sagedamini koristada, aga kui õues on kuiv ja käppadega ei vea liiva ja soppa sisse, siis mida seal nii väga puhastada on vaja? Ega ma mingit sitast ja kusepidamatusega koera hoidu ei vii ju. Pealegi, kui inimene on mingi ilgem puhtusefriik ja pole harjunud koertega, siis milleks üldse sellist võimalust või teenust välja hõisata.Elagu õnneliku ja rõõmsana edasi koos oma toakiisukesega ja kotikoerakesega.

Lisaks... Ma küll ei ole viimase aja hindadega päris täpselt kursis, kuna ma ei näe neid, aga kas tavalise puhastusvahenditotsiku ei saa mitte juba 5-7 euriga kätte? Isegi, kui see maksab kümps, siis selle teenib juba paari hoidmisega tasa ja ma eeldan, et seda jätkub ikka tükiks ajaks. Vähemalt meil kahe pontuga jätkub pesuvahendit küll umbes aastaks.

Idiootsuse ja lugemisoskamatuse tiitli annaksin ma sellele kommenteerijale, kes kirjutas:

Kui ööl vastu pühapäeva saime oma tuttuue segisti paika, siis ma ei tea, mis sellele Joosepi kasuisale pähe lõi (igatahes mitte mõistus), aga hommikul, kui mina veel voodis õndsas unes pikutasin, läks Aare naabrite ukse taha ja kutsus meie uut segistit imetlema. Ma vist ei pea isegi mainima, et mul tõusid absoluutselt kõik ihukarvad, mis mu kehal võib leiduda, ärritusest ja häiritusest püsti, sest mis mõttes? Kust ta üleüldse võttis õiguse minu kööki kedagi kutsuda?!

Emotsioonid laksasid loomulikult sajaga ja enam ei tulnud sellest rahulikust ja mõnusast lebotamisest voodis sooja teki all miskit välja. Seega ajasin endale kargud alla, otsisin kummutist endale miskit selga (loe: retukad ja lillelise maika). Kohe, kui naaber oli lännu, astusin ma sõjakalt magamistoast välja ja küsisin esmalt Joosepilt, et mis värvi mu retukad on (mul oli lihtsalt tarvis teada, kas see sobib mu maikaga kokku). Saades teada, et retukad on musta värvi, siis sain kinnituse, et näen piisavalt stiilne ja inimese moodi välja ja astusin otsustavalt söögilaua juurde ning kukkusin õiendama.

"Mis õigusega praegu kutsuti naaber meile korterisse? Kas endal üldse silmi on peas või vähekest kriitikameelt, kas endale ei koida veidikene, et külalisi ei kutsuta enne, kui elamine on korda tehtud. Ma pole kaks päeva saanud koristada, meie elamine näeb välja nagu mingisugune peldik ja Sa kutsud inimesed meile korterisse, tule taevas appi! Sa võid enda koju niimoodi inimesi kutsuda, aga mitte minu kööki! Ma vean kihla, et diivan on ka lahti ja voodipesu on kõik laiali, rääkimata mustadest nõudest, koera karvadest, liivast, niisama tränast. See segisti pole nii suur sündmus, et siin soolaleivapidu maha pidada. Ma olen kohutavalt häiritud ja ma olen väga kuri. Lihtsalt tule mõistus koju."

Nii ma siis vuristasin ja vahutasin seal käed puusas ja meeste kõrval seistes, nagu mingi hullunud füürer. Samal ajal Joosep silitas ja paitas mind, et ma natukenegi maha rahuneksin. Einoh, lõpuks ma rahunesin ka, aga see rahunemisprotsess oli selline, et ma läksin nõusid pesema ja koristasin siis viis tundi jutti ning siis saabus õndsus maa peale ja ma tundsin eneses rahulolu. Joosep ainult pärast küsis naljaga pooleks, et kas hommikul, kui ma oma retukate värvi kohta uurisin, kas ma tahtsin enne kindel olla, et ma näen sõimamiseks ikka piisavalt hea välja :D

Kui korraks tänasest päevast rääkida, siis ma lõin oma pealae nii õnnetult vastu aknanurka ära, et naha lõi veits maha ja muhu püsti. Kuna pauk oli päris korralik, siis ma ägisedes küsisin, kas mul on nüüd koljus mõra, mille peale Joosep vastas, et ma oleks võinud hoopis küsida, kas mul on nüüd ka mõistus :D
Lisaks ütles ta, et ta hakkab juba vaikselt seda statistikat uskuma, mis väidab, et kõige sagedamini juhtub naistega õnnetusi just köögis, sest paar päeva tagasi kõrvetasin ma veel randme veeauruga ära ja enne seda tõmbasin ma keevast veest teekotikese oma randmele. No ja enne neid väikseid äpardusi oli ju see suur põletushaavageiss. Joosep ütles, et mu teine nimi võiks olla "kuum" :D

Õhtul pugesin Joosepile sülle ja ütlesin: "Joosep, tead mis ma tahan?"
"No mis Sa tahad?"
"Ma tahan ainult, et Sinu töönurk oleks valmis, nurgadiivanit, palmipuud, rotangtooli, uut köögimööblit, vannitoa- ja magamistoaremonti ja nutiTVd"
"Ainult nii vähe tahadki?" küsis Joosep sarkastiliselt. "Miks Sa varem pole öelnud? Homme saab kõik tehtud!" :D

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)

Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis oli mul Paides au kohtuda ja vaielda veganiga ja ei, mitte toiduteemadel, sest ma olen juba oma varasemas toidupostituses pikalt ja laialt kirjutanud, mida ma arvan herbivooridest ja omnivooridest. Seda saate meeldetuletuseks lugeda siit. Kuid eneselegi ootamatult tekkis vaidlus out of nowhere lehmade seemendamisest. Kui ma päris aus olen, siis ma isegi ei mäleta, et millest või kust sai see alguse, aga mäletan, et Kaidi, kes on siis vegan, ütles hästi entusiastlikul häälel ülejäänud seltskonnale, et hakaku meie ka veganiteks. No ja enne, kui ma üldse jõudsin midagigi adekvaatset vastata, kukkus Kaidi seletama, et kas me ikka teame mismoodi liha jõuab meie toidulauale... No, et selleks seemendatakse lehmasid, aga see on ju põhimõtteliselt lehmade vägistamine. Mu näole ilmus hetkeks selline ilme, nagu say what ning asusin kohe tuliselt vastasleeri, sest ma ausalt ei saa paraku nii meelevaldse väitega nõustuda. Ma ei ütle, et ma kardinaalselt üldse ei nõustu, sest kui vähemalt üks inimenegi suudab argumenteeritult minu väited ja seisukohad ümber lükata ja mind teistmoodi mõtlema panna, siis ega mina kätt ette ei pane. Ega ma kiuste ei mõtle nii nagu ma praegu mõtlen ja tunnen.
Igatahes mina pröökasin siis kohe üle laua, et lehmade kunstlik seemendamine EI ole lehmade vägistamine, sest esiteks lehmad ei saa kunstliku seemendamise käigus viga. Samas, kui mingisugune kiimane pull lihtsalt tuleb ja ronib lehmale selga, olenemata sellest, kas lehm seda soovib või mitte ning on väga sagedased juhtumised, kus lehm lihtsalt pulli kiimatsemise käigus nihestab oma põlveliigese või siis lihtsalt pulli raskuse all lehma jalad vajuvad libeda sõnniku sees spagaati ning lehmake saab vigastada ja vigastatud lehm viiakse teadagi- tapamaia, kellest tehakse järjekordne konserv. Kaidi muidugi keeldus sellisele variandile mõtlemast, vaid ütles, et see on lehma ja pulli vaheline armastus, neil on sädemed ja ilutulestik, no ühesõnaga big love. Ma ei hakka siia lehmapornot üles laadima, sest kes tahab, see leiab juutuubist ise ka üles, aga tegelikult on nii, et pull on selline vahva loom, et kui saab suguküpseks, siis nad konkreetselt igal võimalusel keeraks lehmale taha ja mitte ainult lehmale, vaid isegi talitajale jne. Pull ei ole mingisugune nalja tegemise loom, see on mitusada kilo kaaluv lihamägi, kelle eesmärk on lehmasid viljastada. Jah, okei, looduses on see kõik väga loomulik, ma ei eitagi, aga kui on valida, kas kunstlikult viljastatud lehmake, kes saadetakse pärast protseduuri karjamaale elusa ja tervena tagasi heina vitsutama või valime jõhkra sädemete saatel lehmale pulli poolt tahakeeramise, mille tulemusel lehm nihestab oma jala ja saadetakse tapamajja, siis kumma variandi teie valiksite?
Samamoodi on imelik see, et kui me räägime loomariigist, kuhu ka inimenegi kuulub, siis millegipärast ei taheta paraleele tõmmata ega võrdlusi inimeste ja loomade vahel aktsepteerida, kuigi me kuulume ju ühte faunasse. No ma pean siin silmas seda, et kui pull vastu lehma tahtmist ronib lehmale selga, sest no pull nii väga tahab, siis mismoodi me sellist olukorda inimeste maailmas kutsume? Just nimelt- vägistamiseks! Ehk siis Kaidi, kes on vegan ja kelle väitel on lehmade kunstlik seemendamine lehmade vägistamine ja pulli poolne agressiivne lehmale taha keeramine suur armastus, et kuidas siis inimeste maailmas tuleks sellele reageerida? Kas me peaksime ka kaaskodanikena ignoreerima, kui kuskil põõsas naisterahvas karjub meeleheitel appi, kui mingi suvaline tüüp teda vägisi võtab? Või kasvõi tema enda vägivaldsete kommetega elukaaslane , sest see on ju armastus...? Ja teinegi küsimus siia otsa, kas naised, kes meditsiinilistel põhjustel, vahet pole kas enda või mehe tõttu, ei rasestu, et siis kunstlik viljastamine inimeste maailmas on samuti vägistamine? Ma saan aru, et inimene ise teeb selle valiku, sest me oleme homo sapiensid ja oskame seetõttu kõneleda ja oma soove väljendada ning ilmselgelt ei jookse lehm talitajale karjamaal vastu ja hõika, et "Jaa, viige mind kunstlikule seemendamisele, palun-palun!", kuid vaevalt see lehm erilist rõõmugi tunneb, kui pool päeva kabuhirmus põgeneb kiimase pulli eest ja päeva lõpuks saab ta ikka vaese lehma kätte, niites ta lihtsalt jooksu pealt maha. Ega inimene pole süüdi, et oskab rääkida ja pealegi võib-olla ma isegi natuke mõistan, miks keegi võib arvata, et lehmade kunstlik seemendamine on justkui vägistamine, sest see vaatepilt pole just teab mis lilleline, kui mingisugune inimene on õlavarrest saati kuskil lehmatupes, aga no ausalt, mis te arvate et pulli see samune on väiksem või? No ühesõnaga selline sädemeid täis vaidlus oli meil ja me kohtusime Kaidiga mõlemal festivali päeval ja no kogu aeg jõudsime selle teemani tagasi ning mul on karvane tunne, et me vaidleme tulevikus sel teemal veel ja veel.

Kui Lindal oli meie vaidlusest viimne kui ihukarv püsti, siis võtsime närvirakkude säästmiseks järgmise teema. No õigemini see tekkis jällegi täiesti ekspromt jutuajamisest. Nimelt Linda pidavat ostma 40 eurtsi eest lilli, mille peale seltskond, kus olin mina, Linda, Ingo ja Kaidi, leidsid, et tühja nendest lilledest, et need ju surnud lilled, et pigem oleks võinud ikka raha kinkida. Ja mina olin siis jälle see must lammas, kes pistis kohe kaitsekõnet pidama, et no kuulge, et žest, emotsioon ja mälestus loevad ka midagi, millega muidugi ei nõustutud. Kaidile meenus kohe üks sünnipäev, kus üks tüüp oli talle sünnaks suure kimbu kallasid toonud, aga kuna Kaidit kodus polnud siis pistis lilled kummiku sisse. Kaidi sõnul olevat see rõve olnud, kuna tema jaoks olid need hunnik laipasid ja et parema meelega oleks võinud kummiku sisse hoopis raha pista või siis potilille tuua. Jah, potilill oleks tõesti igati armas kingitus, kuid samas kui mul suurt aeda pole, kuhu neid potililli istutada, siis ma ei tahaks kogu aeg ainult potililli saada, sest kui kõik tooksid mulle ainult potililli, siis lõpuks elaksin ma nagu mingisuguses botaanikaaias, kus lõpuks ei paistaks aknast enam isegi päevavalgustki sisse, sest seal on mingisugune ebamäärane džungel ees laiumas. Pluss kogu see niiskus, mis taimedest aknaklaasidele tekib ja sealt edasi hallitus jne,, uh!
Peaaegu et olin juba seda teemat sinnapaika jätmas, kui minul tekkis uus küsimus. Ma tegelikult tahtsin ainult mõista vegani mõttemaailma ja küsisin, et aga kui ta nimetab lõikelilli laipadeks, siis kõik need porgandid ja kapsad, mis tal külmikus on, et need on ka siis ju laibad, või mis? Selle peale ta muidugi läks väga emotsionaalseks ja ütles, et porgand ju ei karju, kui seda tükeldad, aga kui näiteks jänesel käpa maha lööd, siis see on looma piinamine. Eee, ma siis koheselt katkestasin selle väga veriseks kippuva mineva seletuse, kuna mulle tundus, et Kaidi ei saanud minu küsimusest päris hästi aru. Lihtsalt väikese vahemärkusena mainin ka seda, et selliste meelevaldsete kirjelduste põhjal, nagu seda on see lause, et "kui jänesel käpa mahalööd, et siis see on looma piinamine". Jah, meie keskel elab tõepoolest kõiksugu veidrate psühhopaatlike kalduvustega inimesi, aga kui kaks täiskasvanud inimest, kes on täie mõistuse juures, siis ma ei leia, et oleks mõistlik selliseid äärmuslikke lauseid argumentidena kasutada. Selline äärmuslik lause tekitab kuvandi, nagu absoluutselt kogu liha, mis omnivooride lauale satub, on elanud läbi taolise piinamisprotsessi. Minu teada meil Eestis ikka sellist n-ö jahikultuuri pole levinud, kus loomal nüsitakse jalg maha ja siis rõõmsalt ootame ja vaatame, kuidas loomake piinleb ja millal pillid kotti paneb.
Minu eesmärk oli lähtuda hetkeks ainult taimedest, kuna Kaidi oli ära lõigatud lilli nimetanud laipadeks. Kõik võililled, millest armastatakse võilillemett teha, jällegi siis ju laibamesi, kui nii vägivaldselt asjale läheneda. Porgandipüree- jälle laipadest tehtud. Lillkapsa- ja brokoli ahjuvorm, peedisalat, kõrvitsakompott, puuviljasalat jne. No ma võiksin toda nimekirja jätkata ja lõpuks jõuame selleni, et me ei saa mitte kui midagi peale kivide süüa ja hingata ka ei tohi, sest see pole ka öko, kui arvestada, mitu miljardit inimest planeedil Maa elab. Lihtsalt kuskilt jookseb piir, ei saa päris hulluks ka minna ju. Ma saan aru, et kõik veganid ei ole sellised ja nendega saab argumenteeritult vestelda ja mõlemad osapooled kuulavad üksteise argumendid ära ja analüüsivad räägitut jne, aga no see konkreetne vestlus oli küll sellise maiguga, nagu vegan oleks sulgenud oma kõrvad tema jaoks ebameeldivale infole, nagu hobune, kellele pannakse silmaklapid, et ei ehmuks. Lõpuks, kui polnud enam ühtegi argumenti mulle öelda, siis ütles, et ma peaksin vanemaks saama, siis hakkan asju mõistma ja teistmoodi nägema. Ehh, no ta arvas minu näolapi järgi, et olen 19-aastane.
Kuidas teile kogu see vaidlus tundub ja äkki on teil enda poolt midagi lisada, mis paneks antud olukorda veidi teise nurga pealt nägema ja vaatama?

Lisaks on küsimus, et kui laps on alles kõhus, siis miks pole tal õigusi, aga kui sünnib, siis automaatselt väljaspool naise keha tekivad lapsele õigused elule.

Abort on üldse väga raske teema, sest isegi kui ühel hetkel avastad, et oled soovimatult rasestunud, siis tekib ikka küsimus, miks polnud partneriga kaitstud vahekorras? Jajaa, tean kõiki neid, et elu juhtus ja kõike ei saagi alati ette näha ja ära hoida ning loomulikult ei saa naine end lõpuni kaitsta ka vägistajate eest jne. Kuid, kui kaks inimest on otsustanud lihtsalt for fun linade vahele hüpata ja natuke hullata, siis võiks enda poolt teha kõikvõimaliku selleks, et EI  peaks hiljem tagajärgedega tegelema- neid samu SOS-pille koheselt sisse sööma, kui tõesti juhtus n-ö elu. Iga laps võiks ikkagist olla siia ilma soovitud ja oodatud ning sündida armastusväärsesse perekonda. Vahet pole, kas tal oleks mõlemad vanemad või ainult üks, peaasi, et oleks armastus, turvatunne ja hoolitsus.



Aga rääkige, kuidas teie aborti suhtute?

Tavaliselt ma mingisuguseid filmiarvustusi ei tee, aga "Me Before You" on siiski film, mille kohta tahaksin üht koma teist öelda. Eritijust sellepärast, kuna antud film sai pääris suure ülemaailmse puuetega inimeste organisatsioonide poolse kriitika osaks. Lisaks soovitas seda filmi mulle ka üks minu armas blogilugeja Kristi, kui luges minu kunagist varasemat postitust, kus sai teada, et minu üks läbi aegade lemmik filme on "If Only...". "Me Before You" pidavat olema sarnane (kuigi ma alguses suhtusin sellesse üpris skeptiliselt, sest no minu meelest lihtsalt parema pointiga filmi, nagu seda on "If Only..." ei ole olemas).
Nüüdseks, kus ma olen "Me Before You" üle kaenud, pean nentima, et mõlemad filmid on parajad pisararebijad. Kuid võrreldes neid kahte filmi omavahel, siis tegelikult on need võrreldamatud. Seda kasvõi juba sellepärast, kuna viimane on tõsielul põhinev, kuid "If Only..." on väljamõeldis ja seal esineb ka üks teatud deja vu, mida reaalses elus kohe kindlasti esineda ei saa. Mõlemad on väga emotsionaalsed ja hingeminevad filmid ja nutta saab igal juhul. Mulle miskipärast kohutavalt meeldivad filmid, mis on so true storyga, kuhu on põimitud elulised olukorrad. Kui need on sellised hinge lahti rebiva pointiga, mis paneb elule veits teistmoodi vaatama ja mõtlema, siis tahaks ikka lõpus paar pisarat ka poetada. Muidu jääb selline poolik tunne sisse, et nagu oli ja ei olnud ka.

Kuid rääkides nüüd ainult filmist "Me Before You", pean tunnistama, et olen segaduses. Ma ei mõista, miks puuetega inimesed selle filmi vastu streigivad ja jonnivad.Ja veel vähem mõistan ma, miks  kutsus eutanaasia koalitsiooni tegevjuht Alex Zielinski inimesi selle filmi vastu poikottima, kutsudes seda filmi puuetega inimeste "surmapornograafiaks" ja et filmisüžee saadab puuetega inimestele selge ja häiriva sõnumi, et nende elu pole elamist väärt. Ja mitte ainult... Selle Zielinski sõnul edastab seeühiskonnale sõnumi, mis paneb inimesi arvama, et elu oleks palju parem, kui puuetega inimesed oleksid surnud, nagu mis asja??! Palun väga vabandust, aga ma tõesti ei nõustu ja ei näe probleemi!
Või no okei, kui see on tõsi, et väidetavalt antud film vändati Francesco Clarki autobiograafia ainete põhjal ja filmis ka viidatakse sellele konkreetsele eluloole ning seda tehti ilma küsimata ja loata, siis see on tõesti väär ja lubamatu. Kuid jätame korraks selle loa mitte küsimise ja viitamise kõrvale ning keskendume filmile, mis räägib lihtsalt ühest toredast ja päraturikkast noormehest, kes väidetavalt oli enne õnnetust suur naistemees. Elu viskab meile katsumusi- kellele kergemaid ja kellele raskemaid. Too noormees sai löögi tsiklilt ja jäi selle tulemusel kaelast saati allapoole halvatuks. Noormees langes depressiooni ja tegi ühel hetkel enda jaoks otsuse, et ta ei soovi selliselt edasi elada ja tegi avalduse Sveitši eutanaasia kliinikusse. Vanemad, kes on valmis poja jaoks mida iganes tegema, et tema meelt muuta ja panna teda siiski elust rõõmu tundma, palkavad pojale n-ö hooldaja, abilise, kuid pigem inimese, kes oleks talle sõbra eest ja aitaks tal päevi rõõmsamaks muuta. Noored armuvad, kuid noormees jääb siiski oma eutaneerimisotsusele lõpuni kindlaks. See siis selline lühike ja põhiline kokkuvõte filmist.

Kui Kristi mulle seda filmi soovitas, siis järgmisel päeval küsis Joosep juhuse tahtel, et kas oleksin huvitatud antud filmi vaatamisest ja jagas mulle ühtlasi ka siis toda poikottimis artiklit. Seega olin topelt põnevil ja ootuses, et mis filmiga on tegu, et see selliseid reaktsioone on puuetega inimestes esile tõstnud. Kuid pange tähele, puuetega inimesed jorisevad, et see on väär ja paha-paha, mismoodi puuetega inimeste elu demotakse, nagu nende elul poleks vähematki väärtust. Kuid samal ajal tuhanded kinosaalid on täis rahvast, kes nutavad ja EI, mitte sellepärast, et nad mõtleksid, et küll on kahju, et need puudega inimesed meie keskel elavad ja küll on kahju, et osa meie sotsiaalmaksust läheb puudega inimeste ravimitele ja abivahenditele jne, küll see eluke oleks ikka palju ilusam, kui neid väärakaid poleks ja küll see maailm oleks ikka palju parem paik, kui ei peaks linnapildis nägema neid kurgikärudega ringi siiberdavaid depressiivseid puudelisi. Eii, kohe kindlasti ei nuta nad sellepärast ja nad ei nuta ka haletsusest.
Inimesed, mis teil viga on? Miks te kogu aeg arvate, et iga inimese abi või siiras mure on haletsus? Miks on nii, et kui tavaline inimeneastub tänaval ligi ja pakub abi, pistab mõni puudeline kriiskama "Ma saan ise hakkama, mul pole vaja haletsust!". Nagu mis asja??! Minu arvates näitab selline suhtumine kibestumist ja seda, et inimene pole leppinud oma olukorraga, kuhu ta on sattunud, kas läbi haiguse, õnnetuse või sündinud siia ilma sellisena. Miks te muidu olete nii kibestunud ja tõredad ja vaenulikud?
Ma vaatasin seda filmi ja ma sain küll aru, et see oli lihtsalt üks paljudest võimalikest elutsenaariumitest ja filmis keskenduti ainult konkreetselt ühele juhtumile. Keskenduti inimtüübile, kes lihtsalt ei suutnud selle kardinaalse elumuutva õnnetuse tagajärgedega, emotsionaalselt ja vaimselt, hakkama saada. Ta tegi selle otsuse ja kõik. See ei tähenda, et nüüd kõik, kes on liikumisvõimetud, et nüüd palun taevaisa nimel, olge nii armsad ja bronnige kõik endale eutanaasiakliinikus aeg ja nägemist, sest saage aru, teie elu on väärtusetu kõnts. Ei ole ju nii, ma ei saa aru, kuidas üldse selline mõttelaad saab sündida...
Kui keegi kaotab jäseme, jääb halvatuks või mis iganes muu õnnetus juhtub ja ta tuleb sellest võitjana välja, siis on ju kõik hästi ning ükski film ei peaks istutama taolist mõttepojakest meie ajju, et äkki peaks ka ikka laskma end eutaneerida. No ma ei tea, vähemalt mul küll peale filmi vaatamist, ei tekkinud sellist tunnet, et haaraks telefoni ja helistaks ja küsiks millal on järgmine vaba aeg surmasüsti saamiseks. Meil on ühiskonnas väga palju positiivseid näiteid, kes on vaatamata õnnetuse tagajärel elurõõmsad ja oskavad elu täiel rinnal nautida. Kuid tunnistagem ka seda, et meie seas on tõepoolest ka neid inimesi, kes leiavadki, et nad pole piisavalt tugevad, on kaotanud igasuguse sihi ja ei oska enam ühiskonda sulanduda või / ja tunnevad, et on lähedastele koormaks ja ei soovi sedasi enam elada ning otsustavad endalt elu võtta.

Jah, ma ei nõustu, et antud filmi lõpplahendus oli ainuõige või et noormehe otsus oli õige. Ses suhtes, et otsuse langetamise hetkel oli ta tõesti võib-olla omadega niivõrd läbi ja väsinud võitlemast ja proovimast jne. Kuid, kui tema ellu saabus armastus, kes näitas, et puue ei pea olema ilmtingimata takistuseks, siis lähtudes sellest, oleks võinud noormees oma otsust edasi lükata ja tõesti vaadata ja anda võimaluse, et mis see armastus endaga toob, kuhu viib ja mida muudab. Elu on meile antud selleks, et elada ja ma ei taha brutaalselt kõlada, aga surra võime me ju tegelikult ükskõik millal, nagu näha. Sellist lõplikku otsust võib ükskõik, mis eluhetkel teha. See pole mingisugune lubadus, mida peab ilmtingimata täitma, et näe, lubasin, et suren ülehomme, siis nii olgugi. Uskuge mind, keegi ei solvu ega pahanda, kui sellise väga lõpliku otsuse tegemata jätate. Samamoodi, kas see on ikka meie õigus endalt elu võtta...?!

Täispikkuses artiklit, mis on juba minu jaoks niivõrd toorelt ja vääralt sõnastatud, leiab siit. Sealt kaudu saingi üldse sellest puuetega inimeste nördimusest teada.  Esiteks on selline üleskutse, et ärge minge filmi vaatama, sest see jätab ühiskonnale vale mulje puuetega inimestest, just midagi sellist, mis äratab uudishimu ja just nimme minnakse vaatama. Ka minul oli uudishimu just üks nendest põhjustest, miks veel enam tahtsin filmi näha. Kuna n-ö keelatud vili on magus. Arvan, et selle asemel, et hakata poikottima, oleks võinud sellest filmist lihtsalt täpsustava ja selgitava artikli kirjutada. No, et antud filmi süžee ei kajasta ülemaailmset puuetega inimeste vaimset ja emotsionaalset seisundit. Kui üldse....
Aga rääkige, kes on toda filmi vaatamas käinud, kas teil tõesti kerkisid taolised mõtted pähe mida puudega inimesed pelgavad,, et puudega inimesed võiksid kõik loomavagunis Sveitši saata ja lasta ära eutaneerida? Või mis mõtteid ja tundeid see film siis ikkagist tekitas?