Aasta alguses hakkas mulle aina enam silma selline sõna nagu "squattimine". Ja aina enam vilgsatas see mõne ilusa influentseri jutu seest läbi. Esimesena kuulsin sellest Brigitte blogist, kus tal oli külas keegi Erna, Esna. Keegi, kes on meie Maarjamaa parim squattija.

Ma ausalt polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja ma teadsin sellest sama palju kui mu pooleks tunniks kaotsi läinud merisiga Pibi, ent tänu BSH teematõstatusele sain minagi grammike targemaks. Aga ainult õite pisut. Sain nimelt teada, et tegu on mingit sorti trenniga, kus mingi spetsjom kummilindiga tehakse kükke. Ühesõnaga, see oli see, mis mulle Brigitte videost meelde jäi. Ma ei saanud muidugi endiselt mitte muhvigi aru, et mis see tehnika ise on, kuna trenni ajaks pandi tümps peale ja näidati ainult kannide välkumise saatel squattimist ennast. Ilma lisaseletusteta. Vähe tolku minusugusele pimedale.

Sellepärast jättis see ka mu esimesel korral suhteliselt ükskõikseks. Sest ise ma küll ei viitsinud mina hakata googeldama, et kuidas tuleks, peaks või võiks oma tuharaid treenida, et saada ka endale ilusat pähklikujulilist peput. Ja sinna kogu see squattimine esialgu ka jäi. Aga kui sattusin Youtubest Playnupu üritust järelvaatama, kus Pedaja intervjueeris neiu Ernat, seda Eesti kõige kaunima pepuga neiut, kes väidetavalt teab squattimisest KÕIKE, ja nii tärkas minus taas see sisemine kolmeaastane ja tema uudishimu.

Nii otsustasingi ühel õhtul küsida Joosepi abi, et otsiks mulle va vaevatud hingele squattimis manuali, et ma saaksin vastused oma küsimustele. Et mida a. see õigupoolest üldse tähendab, b. milline on tehnika ja c. miks ei ole squattimine samaväärne kükkide tegemisega, mida me omal ajal koolis teha vehkisime. Kus või milles peitub salapärane spetsiifika???

Joosep, ilma taidlemata ja vastu punnimata, otsiski mulle koheselt vajalikud instruktsioonid välja ja seletas mulle videopõhjal kõik väga kenasti ära. Noh, nii et pime ka ikka aru saaks. Aga ega ma ausalt öeldes enam väga ei mäletagi, kuidas see käis. Aga minu arvates squattimisel ja tavaliste kükkide tegemisel mingit olulist vahet polnudki. Vist. Varbad pidid olema lihtsalt ühel joonel, harkseisakust alustama ja siis muudkui kükitad, hop ja hhop. Aa, õigus jah, ma ju ei jõudnudki kükitamiseni. Sellepärast ma ei saagi erinevust mäletada, sest kohe kui Joosep oli ära öelnud, et varbad peavad olema ühel joonel, siis mina hakkasin nuputama, et kuidas ma pimedana saan kindel olla, et mu varbad on tõepoolest nii-öelda ühel joonel.

Nii tuli mul geniaalne mõte. Võiks isegi öelda, et aasta mõte. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Meil on ju elutoas puidust kirst, kõrguselt mulle just paras ehk natuke üle põlve. Olles ise väga elevil ja uhke, et leidsin enda probleemile nii kärmelt lahenduse, läksin asetasin varbad kenasti vastu kirstu alumist äärt ja pärisin Joosepilt hästi entusiastlikult ja rõõmsalt: "Noh, mis edasi!?".
Joosep, kes oli kogu seda sehkendamist vaikides pealt vaadanud,uuris nii muuseas: "Kai, mismoodi Sa kavatsed kükke teha, kui Su põlved on vastu kirstu?"
Ma olin nagu... eee, aa jah.
"Mine seisa parem seljaga vastu seina", soovitas Joosep. Ja mina kepsutasingi täiesti süüdimatult üle toa vastu seina seisma, pepu ja selg korralikult vastas.
Kuid ühtäkki hakkas Joosep üle toa laginal naerma ja siis ahastunud häälel  ütles: "Kaiiii!!! Sa EI saa ju sedasi kükitada!!!".
"Aa, ei saa jah," tõdesin mina. Mõistes kõigest 30 sekundit hiljem, et minu armastav Jossu lihtsalt rämedalt trollib mind.

See siis oligi minu esimene ja arvatavasti ka viimane avalik squattimine. #puhtakaltspeast

Umbes kolm kuud tagasi koperdasin ühe postituse otsa, mis oli minu jaoks kuidagi väga vastuoluline.Seal kirjutati nimelt kapiblogimisest ehk sellest, et hoidku taevas selle eest kui keegi pereliikmetest-sõpradest-tuttavatest-töökaaslastest peaks juhuslikult nende blogi  olemasolust teada saama. Või kui tõesti keegi lähedastest peaks avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks. Et lugegu parem üksi, kusagil keldris teki all.  Lugesin postituse läbi ja mind valdasid kahetised tunded. Esiteks, minu jaoks jäi see piinlikkustunne natuke arusaamatuks, sest a. ma ise pole kunagi nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogiga avalikuks tulemist, siis miks üldse oma nimega blogida? Ja kui sa tunned, et mingi asi on sinu jaoks liiga piinlik, miks siis üldse sellest avalikult rääkida? Ma saan aru kui anonüümsena jagaksid, aga oma nime ja näoga? Vot sellest ma ei saa aru.

Ja et sellest veel vähe oleks olnud, et ma tundsin end segaduses olevat, minu suureks üllatuseks väga mitmed teisedki blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka Facebookis jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ja mina, noh, mina lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin. Mis teil toimub seal? Kas teie blogi-mina ja päriselu-mina on siis niii erinevad või millest selline, ma julgeks öelda, kerge paanilisus? Et mis asja nagu. Ja kas ma olen ainus, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ja kas see võib olla selle pärast, et mu pere ja sõbrad teavad, et ma olen blogis ja päris elus üks ja see sama inimene. Ja olgem nüüd ausad, need, kes blogivad oma näo ja nimega, eks neile omajagu ikka meeldib ka see tähelepanu. Mitte, et ainult sellepärast blogitakse, ent tihtipeale on see üks peamisi põhjuseid (v.a vanakooli blogijad). Kuigi mina ei alustanud blogindusega selle eesmärgiga, et saada tuntuks või midaiganesveel, ma ei teadnud isegi seda, et bloginduses on nii-öelda omad mõjuisikud, koostööd jne. Mina lihtsalt olin, olin õnnelik kui päevas tuli 30 vaatamist ära, haha. Aga jaa, tagasi tähelepanu juurde. Mina olen lausa nii edev, et aeg-ajalt tõstatan omaalgatuslikult ise seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes ei ole lugenud!?

Ja loomulikult enamus mu sõpru ei jäta ka ise mainimata uutele tutvustele, et "kas teate, Kail on blogi" ja teevad seda kõige lambisemates kohtades, poes kassa järtsis seistes, kohvikus kelnerile kui too tuleb meid teenindama, arsti ukse taga oodates, ja siis niimoodi jagavad võhivõõrastele mu domeeni. Ja kui peaks juhtuma, et seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult blogis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle kohapealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on isegi mitmed sõbrad mulle korduvalt öelnud. Või noh, õigemini on nad väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas sul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi sa romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasid või püksid täis lasid või bussitripil mähkmesse pissisid. #hädaeiannahäbeneda

Ja kuna ma naeran ikka vääga palju, ennastunustavalt ja südamest, siis on juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud. Ja nii on aeg-ajalt sõpradel kombeks mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära.

No vot, ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on savi. Selles suhtes olen ma üpriski külma närviga ja oskan olukordadesse "vahel ikka juhtub" suhtuda huumoriga. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu vaikib ning see kõik on fine. See on igaühe enda valik, mida ja kuidas end paljastab. Ja kindlasti ei taha ma väita, et need, kes ei kisu end kogu maailma ees paljaks ja ei räägi oma piinlikest seikadest, et need oleksid nagu mingid igavad kuivikud. Kindlasti mitte. Samuti ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid kuidagi imelikud. Ja pealegi, mõelge kui mitte ükski hing ei jagaks selliseid lugusid ja hetki oma elust, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus pealekasvav generatsioon, et me kõik oleme ühed mitte puuksutavad aadli- ja saksa preilad. Kunagi ei röhitse, ei feili ja teame une pealt kõiki etiketi reegleid ning alati käime mööda joont.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole kunagi häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, pisukest jonni, pettumusi, rõõmuhetki, igatsused ja unistused.. kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja kandilisus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis pidavat muutma nägijatele pikemate tekstide lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest ei mina teadnud, et teil on vaevaline seda lugeda. Andke teine kordki teada kui miskit häirib või vajab muutmist, mina ju ei näe. Vot sellised lood siis seekord.

Aa, üks asi siiski meenus veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui julgetaks ligi astuda ja juttu puhuda vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on korduvalt tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest noh, ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi.

PS. Teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka. Siis tulete igast olukorrast võitjana välja!!!

Ma olen viimased kaks kuud eeskujulikult eriarstide uksi kulutanud ja järgmisel nädalal olen juba kolmandat korda minemas nefroloogile, kuna me siin natuke timmime mu rauavaegusaneemiat. uuel nädalal peaks selguma, kas retseptipõhised rauapreparaadid koos C-vitamiiniga on olnud minu jaoks piisavad või hakkan saama rauasüste. Ja et kõike seda teada saada, pidin ma paar päeva tagasi uued uriini- ja vereanalüüsid andma.

Meil siin väikelinnas saab ka teatud hommikutel käia proove andmas, mis siis saadetakse edasi Pärnusse. No mingid lihtsamad tehakse kohapeal ka ära, aga sellised põhjalikumad saadetakse ikka edasi Pärnu haigla laborisse.

Igatahes panin kolmapäevaõhtul endale äratuse veidi varasemaks, et jõuaksin hommikul rahulikult harjutada purki pissimist ja siis selle väärtusliku kraamiga jalutada perearstikeskusesse. Kõik läkski suurepäraselt. Ma mõtlen purki pissimine. Isegi mööda ei lasknud. Kui vetsus oma asjad ära toimetasin ja purgikesele kaanekese peale surusin, siis mõtlesin, et ei hakka kilekotikese otsimise peale aega raiskama, kuna totsiku kaas tundus olevat selline tihe ja korralik. Nii asetasingi topsikese kotikesse, viskasin analüüsi paberid ka kotti ja asusime Janetiga teele.

Jõudsin nibin-nabin poole kümneks perearstikeskusesse, kuid kohe löögile ei pääsenud, kuna üks vanapapi oli juba sees. Jäin siis ooteruumi istuma ja kookisin oma topsikese kotist koos paberitega välja, mille asetasin kõrvalistmele. Mingi hetk võtsin purgikese ikka oma kätte, sest mul hakkas natukesekene imelik seal niimoodi rõõmsalt oma uriinipurgikesega kõrvuti istuda. Kuna tundus, et läheb veel aega, siis pistsin käe kotti, otsisin endale taskurätikut ja kui hakkasin nina nuuskama, siis tundsin, et mu käed haisevad kuse järgi. Mõtlesin, et mida pastat? Ma ju loputasin peale protseduuri käed korralikult seebi ja veega puhtaks ja kodus oli ju kõik timm. Järgmiseks tõstsin oma uriinitopsikese endale nina alla ja kukkusin seda hoolikalt nuusutama. Ma kujutan ette, mis ilmega mind kõrvalt vaadati (no kui üldse vaadati, sest mul puudub ülevaade sellest, kas ja kui palju inimesi oli seal samal ajal koos minuga). Igatahes tops ise oli kuiv, aga pikemal juurdlemisel panin paika järgmise teooria: kotis olles immitses sutike kaane vahelt uriini läbi,  koti sisekangas imes selle rõõmsalt endasse, jättes purgikese kuivaks ja kui ma oma käe kotti pistsin, siis see ka põhjus, miks mu käsi haises nagu tõhk. Egas midagi. Pidin seal edasi istuma ja lõhnama nagu viimane kusik.

Kui olin ligi pool tunnikest palavusest läbi vettinuna istunud ja oodanud kannatlikult oma aega, halastas lõpuks taevaisa mu peale ja ma sain löögile. Aga ma ei jõudnud kabinettigi, sest kui olin kaks sammu ära teinud ja õde mu käes olevat uriinitopsikest koospaberitega silmas, küsis, et ega ma ometigi analüüside pärast ei tulnud. Ma kogelesin, et tulin küll ja siis sain teada, et pool tundi tagasi viidi analüüsid minema, et täna enam ei saa analüüse võtta ega anda. Seisin siis hetke seal, kusetops ühes käes ja paberid teises käes ja mõtlesin, et vägev. Ma niigi pool teed hüpitasin ja utsitasin Janetit mäest üles rühkima, sest palavus ja vanadus pole just parim combo 10 aastasele labraatorile. Ise olin ma ka nagu ma olin - higine, kusene, hingeldav.

Egas midagi. Helistasin Joosepile ja andsin teada, et mul oleks tarvis Pärnusse saada ja et ma tulen koju ja siis võiksime minna, kuna ma tahaks lähiajal süüa, aga vereanalüüs tuleb tühja kõhuga anda.

Hakkasime siis poobikuga tagasi kodu poole vantsima, kui äkki poolel teel tundsin, et mu hargivahe ja aluspüksid on kuidagi kahtlaselt märjad. Ühes olin ma kindel - nii palju ma nüüd ka kuumal suvepäeval ei higista ega vaevle kusepidamatuse all, et aluspüksid sellise lurtsuga läbi liguneksid. Ega ei pea välja nuputamiseks olema mingi eriline ajuhiiglane, et JAH, mul hakkasid keset jalutust päevad. Jah, just siis, kui Janet venis nagu tatt ja mul oli tarvis veel rahvarohkest kohast läbi jalutada.

Mingi hetk helistas Joosep mulle tagasi ja uuris, et miks ma nii heitunud häälega olen, et viib mu linna ja et ma ei pea ju muretsema ja siis ma vuristasin ühe ropsuga nii nagu torust tuli: "Janet uimerdab, mul on kohutavalt palav, ma olen väsinud, õhk on otsas, haisen kuse järgi ja pole just eriti tore, kui mulle tehakse peale pooletunnist ootamist teatavaks, et ma pean sellisena veel kuskile linna hakkama ronima ja tead mis? Et kõigest sellest vähe poleks, hakkasid mul keset linna päevad ja mu aluspüksid on verest läbi vettinud. Ma arvan, et mul on õigus olla tibake heitunud häälega!"

Käisime eile hilisõhtul sõpradega Steffanis, sest üllatus-üllatus, mul isutas taas Frutti Di Mare ehk krevetisalati järgi. See originaalis sisaldab tigusid ka, aga kuna mina neid molluskeid ei söö, siis lasen alati tigude asemel panna topeltkrevette. Mingi periood tellisin endale seda salatit lausa iga nädal, sest ma olen arvatavasti maailma suurim krevetimanjakk ja selle tõestuseks peaks piisama, kui ütlen, et eile oleksin peaaegu väikese lisatasu eest tomatid ka krevettide vastu välja vahetanud, aga kahjuks viimasel minutil sai kaine mõistus minust võitu.

Ppärnakatena oleme me Steffanis sagedased külalised. Keegi tuleb külla - lähme Steffi! Ilm on halb, kuhu minna? Lähme Steffi! Kõht on tühi - lähme Steffi! Tahaks maailma parimat krevetisalatit või niisama miskit maitsvat - lähme Steffi! Ühesõnaga minu meelest Steffani on nagu Pärnu visiitkaart, kui keegi tahab pitsat-pastat-ahjuvorme. Kuid põhjus miks üldse meie eilsest Steffani külastusest kirjutan, on asi nimelt selles, et siit tuleb järjekordne lugu #pimedalikkajuhtub ja #natukeolipiinliktohuvapohu.

Esmalt jõudsime seltskonnaga Steffi 20 mintsa enne köögi sulgemist, aga no sellest pole hullu miskit, kuna koht ise on suveajal peale köögi sulgemist veel oma paar tunnikest avatud ja seega saab ka maailma aeglaseim inimene (that will be me) toitu kugistamata  nautida. Üllataval kombel oli hilisel õhtutunnil palju teisigi meiesuguseid einestajaid ja ooteaeg lausa umbes tunnike, millest meid koheselt ka teavitati.

Mulle eriliselt meeldis see, et meie lauda teenindas meessoost teenindaja, kes jättis mulle kohe esimeste minutitega äärmiselt sümpaatse ja sõbraliku mulje ning Joosep nõustus ka minuga, et hästi tore kelner. Ma mitmel korral sädistasin sosistades meie seltskonnale ka, et niii tore kelner, ise teadmata, et too kelner oli vahepeal minu kõrvale jõudnud... nii palju siis minu under coverist! :D

Seni kuni me kannatamatult oma toitu ootasime ja näljalistena kukleid nosisime, tekkis meil lauas
 arutelu, et kelle tuntud inimese häälega meie kelner on ja minu üllatuseks Joosep lahendas antud müsteeriumi loetud sekunditega. Nagu misasja!? Tavaliselt on see ikka minu leivanumbriks olnud, kuid seekord polnud ma jõudnud hakata veel tuntud inimesigi oma peas läbi lappama, kui see tegi juba teatavaks, et meie kelneril on täpselt see sama hääl nagu sellel "Kartulites ja apelsinides" psühholoog Viviani vennal. Ma olen ilmselgelt rooste läinud. Jäin peale Joosepi kommentaari nagu stalker meie kelnerit täpsemalt ja pikemalt kuulama ja no tõesti oli üks ühele.

Meie näljaste rõõmuks saabus vahepeal ka toit oodatust varem lauda ning kuna meeleolu oli ülev ja toit ülimaitsev, siis kaotasin valvsuse ja suutsin ära unustada, et ma olin vahepeal oma joogiklaasi mujale tõstnud ning ühel hetkel kostuski kurjakuulutav kolks. Jah, ma suutsin kõigest ühe elegantse liigutusega oma täis joogiklaasi ümber ajada nii, et terve lauapealne ja sealne tavaar ujus minu viinamarjamahlast. Ma ise ehmatasin selle intsidendi peale täitsa ära ja suutsin vaid moka otsast piiksudes küsida kõige absurdsema küsimuse üldse - mis nüüd saab? Ei midagi ei saa. Las mahl niriseb rahulikult mööda laualina meile sülle, põrandale ja valgub mööda lauda laiali, eks. Nagu kust üldse selline küsimus!? :D

Tahaks öelda, et sellega kogu asi piirduski ja rohkem ma sel õhtul ei hiilanud, aga tegelikkuses oli see alles algus. Sest kuigi mehed reageerisid kiirelt ja kuivatasid minu põhjustatud uputuse ära, siis hetk enne kelneri saabumist avastasime, et great, minu taldriku all on veel mahla, kuid siis oli seda hilja hakata likvideerima ja pealegi olid meil salvakad anyway juba otsas. Omavahel öeldes - mul oli enda äparduse pärast kohutavalt piinlik ja veel omavahelisemalt öeldes - ma pidasin peas juba plaani kogu oma maine vara jotsiks jätta. Kuid meie tore kelner suhtus sellesse ülirahulikult ja kogu lugu olekski võinud siinkohal oma õnneliku lõpplahenduse saada, aga EI, sest Joosepi sõber ütles meie kõigi jaoks täiesti ootamatult ja valjuhäälselt puhtapime.ee, aga kuna kelner ei osanud kohe kuidagi sellise info peale reageerida ja oli ilmselgelt veidi segaduses, siis Joosepi sõber kordas öeldut: "PUHTAPIME.EE! Ta on pime ja see on tema veebiaadress!" !"

Mhmh, tänks sõbrad! Ma suutsin ainult mõelda, et paluuun olge kuss ja ausalt öeldes ma isegi ei tea miks, sest tavaliselt on mul suhteliselt yolo, kui keegi viitab mu pimedusele ja blogile, aga seekord oli kogu olukord nii akward ja ootamatu, et me mõlemad kelneriga ei osanud mitte kuidagi reageerida ega olla, või no mina oskasin. Ma lihtsalt oma kohmetuse varjamiseks hakkasin laginal naerma, ise samal ajal punastades, aga ega see olukorda paremaks ei teinud, sest kogu loole kirsiks ma tegin küllaltki valju naerunorsatuse. Sealt edasi kukkusin ma peaaegu külili ja peitsin pea laua alla Joosepi sülle (aga mitte liiga kauaks, sest muidu oleksin veel imelikuma mulje jätnud). Ühesõnaga oli tore, ei saa kurta.

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Joosep pakkis reedel oma kodinad kokku ja sõitis nädalavahetuseks ära ühele üritusele. Algselt plaanisime koos sinna minna, aga kuna üks meist pidi koeravalvesse jääma, siis seekord jäin mina koju.

Mina ei tea, kas see teeb minust teiste silmis mingisuguse saamatu hädise olevuse või kuidas teistel sellega on, aga mina ei oska pikalt olla ilma oma teise pooleta rõõmus. Tahaks kogu aeg suhelda, muljetada ja niisama vahepeal kudrutada.Päeval pole nagu hullu miskit, sest siis saab tähelepanu kõik muu, aga vot õhtud on need kõige nukramad, sest igatsus poeb hinge. Pole ju kedagi, keda kaissu võtta või kelle kaissu ise pugeda. Hommikud on ka kuidagi liiga vaiksed ja kui ma käe Joosepi voodi poolele välja sirutan, siis on nii kurb enda kõrvalt leida, ee, Janetit :D
Ei, tegelikult on armas, et poobik kasutab kohe mugavust ära, aga ma EI saa seda tegelinskit hommikul kaissu võtta, vastupidi, ma pean hoopis oma näitleja meisterlikkuse mängu panema ja teesklema sügavat und. Vastasel juhul, kui ma ei maga, manab Janet endale ette sellise ilme, et mis lulli löömine siin praegu käib ja kukub elu eest käpaga vehkima ning sügamist nõudma. Kui ma julgen ignoreerida kõrgeaulise preili juhtkoera soovi, siis kukub kõrva ääres etteheitvalt jorisema. Katsu siis sellise kõrval hommikusi unelemisi nautida.

Täna siis Joosep helistas ja uuris, et kuidas mul päevake läinud on ja millega tegelen, aga kuna mul oli mingi räme kass kallal, siis vastasin igale küsimusele mingi erilise laibamatja häälega. Alles pärast hakkasin mõtlema, et tubli naine - mees on koju tulemas ja siis kas see ongi see, mis meest koju tulles ees ootab? Ma ei tea, aga kui ma oleksin mees ja oleksin teisel pool toru kuulnud to the max masendunud häält, siis ma poleks vist koju läinudki. Seega saatsin Joosepile ruttu sõnumi ja palusin vabandust, et ma sellise plässi häälega olin, ma lihtsalt veits juba suren siin igatsuse kätte ära.

Kui kuulsin, et Joosep on umbes 15 mintsa pärast kodus, siis ma ülehelikiirusel vahetasin riided, viskasin värskendavat kreemi näkku, kammisin juuksed ja pihustasin lõhna peale, et varjata oma veits kudenud olekut. Ma polnud ju peale Joosepi lahkumist kordagi riideid vahetanud ega pesemas käinud, silkasin kõik päevad ringi nagu võidunud tuustik.

Mulle praegu meenus Joosepi koju tulemise ja koerte rõõmustamisega see, et meil hiljaaegu käis külaline. Python tervitab tavaliselt külalisi ülevoolavate saltodega, aga Janet käitub palju väärikamalt ja vaoshoitumalt. Ta tavaliselt viib külalistele tervituseks: sussi, mänga, soki,ahju kõrvalt tulehakatuseks mõeldud vana ajalehe, no ühesõnaga selle, mis parasjagu silma ja hamba ulatusse jääb. Aga viimane kord jalutas Janet saba liputades külalisele vastu minu aluspükstega. Ärge küsige, ma ei tea kust need sai. Võimalik, et mul kummuti pesusahtlist kukkusid need põrandale ja no ma lihtsalt ei märganud. Ma ei taha mõeldagi sellele, mida see külaline võis mõelda. Ma tean, mida ma ise oleksin taolises olukorras mõelnud, kui kellegi koer oleks mulle trussikutega vastu jalutanud. Ma oleks mõelnud, et näe, koer korjas voodi alt alukad üles, mis arvatavasti peale seksi sinna kukkusid. Ühesõnaga ma ei tea, mida külaline mõtles ja ma ei hakanud uurima ka, veits akward oleks olnud küsida: "Aa kuule, no räägi, mis mõtlesid, kui mu koer Sind minu trussikutega tervitama tuli?"Igatahes tänks Janet, et tegid mul sajandi margi! :D

Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!

Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?

Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!

Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.

Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D

Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See  oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D

Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.

Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)

Janet pea kotil lebotamas

Ma tahaksin nii väga öelda, et ma teen praegu julma ja koledat nalja selle peksujutuga, aga tegelikult juhtus päriselt ka selline päevavalgust kartev lugu.

Kõik sai alguse sellest, kui Joosep hommikul uuris, kas mul on plaanis täna kuskile minna ka. Saades teada, et mu tänane päev on imekombel täitsa kodune, siis Jossif andis teada: "Väga hea! Kaja ja Vallo tulevad täna meile külla!". Minu reaktsioon oli muidugi selline: "Misasjaa?! Millal Sa sellest teada said".
"Eile..."
"Mulle ei tahtnud natuke varem teada anda või?"
"Einoh, Kallis, vaata asja positiivset külge. Ma ütlen Sulle seda praegu, aga mitte siis, kui nad on juba uksest sisse astunud ja siis ütleksin, et oi näe, Kaja ja Vallo tulid meile külla!" sõnas Joosep arutlevalt.

Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui meile on oodata külalisi, siis ma soovin olla maailma parim võõrustaja, kes katab laua heast ja paremast looka, kraamib kodu läikima ja tervitab külalisi naerusuil ja pestud ja kasitult. Joosep üritas mu kerget hommikust hüsteeriahoogu rahustada sõnadega "aga ma armastan Sind, Kallike!", kuid ma ainult kokutasin ja sõnad jäid justkui kuskile kurku kinni ja Joosep muidugi iga minu häälitsuse peale aina kaisutas ja korrutas hellitavalt, et kui väga ta ikka mind armastab jne.

Tänasin mõtteis almašt taevaisa, kes andis mulle nii palju oidu, et ma eelmise päeva õhtul olin tolmukaga elamise üle tõmmanud ja nõud tublisti ära pestnud, kuivatanud ja kappidesse asetanud. Minu ainukeseks mureks jäi nüüd ainult see, mida külalistele lauale panna. Otsustasin, et kuna Manjana blogist näpatud kaera-õunakook koos õhukese biskviit kattega maitses oivaliselt, et siis teengi ainult biskviiti ja lisan veel banaani- ja šokolaaditükikesi maitseks sisse.
Joosep tõmbas minu rahustuseks korra veel ka tolmukaga põhiruumid üle ja juba nad saabusidki.

Mina tormasin magamistuppa, et kodused nartsud seljast visata, oma kiharad harjaga üle harjata ja siis rõõmsalt kauaoodatud sõpru tervitama minna. Hakkasin siis magamistoast välja astuma, kui minu ees laius Vallo. No laius ses mõttes, et tüüp on 2,05 pikk ja nagu armsale Vallole kohane, siis ütles talle omaselt midagi totakat, no nagu alati. Mina kohe andsin talle selle eest paar-kolm släppi.. Oo holy cow, kolmandal korral või siis kui käsi liikus veel neljandatki släppi andma, siis äkitselt pidurdasin oma kätt ja mu ajju jõudis signaal, et oot-oot, see udusule sarnaste karvakeste ja pehme nahaga kaetud olend, ei ole ju teps mitte Vallo käsi ega rinnak. Ja nii me siis seisime seal murdosa sekund, nagu kaks töllakat, eksole. Vallo ka tardunult, sest no ta ei osanud oodata, et ma pime tungin ta lapsele kallale ja mina olin nagu tuppa s*ttunud kass, kes sai just aru, millega hakkama sai ja suutsin öelda ainult "Oi!". Nii, kui ma selle sõna üle oma huulte kuuldavale lasin, hakkas väike printsess muidugi hädakisa tegema ja nõudis häälekalt oma emme sülle, sest vähemalt see inimene on turvaline ja ei lase kellegil teda peksta.

Ma olin muidugi täiesti sõnatu ja suutsin vaid Vallole sädistada, et miks ta tuleb mingi lolli jutuga, laps ees, minu juurde ja siis arvab, et ma ei viruta talle. Mul on kogu aeg olnud mingi sugune idiootne komme kätega vehkida ja släppe tasuta vasakule ja paremale jagada, aga no vaene väikseke...
Aga no õnneks Eliisele meeldis Janet, minust ei arvanud ta alguses suurt midagi. Isegi meie varasemad ühishetked, kus ta mulle maailma tatisemaid musisid põsele tegi, isegi need mälestused oli ta oma peast pühkinud. Kuid   päeva peale läks asi paremaks ja ma tõusin ka peaaegu koerastaatusesse. No aga seda alles siis, kui ma olin lubanud riisikrõbse elamisse laiali puistata, pool pakki Janetile neid sisse sööta, arbuusi põrandale ja diivanile nühkida ja alles siis meenus väikesele präänikule, et ma vist olen see sama normaalne mutt, kelle juures ta varemgi on käinud. Lõpuks poosetas Eliise mul isegi sules, üks jalg söögilaua peal, nagu bossidel ikka kombeks on.

Vallo pööras ka muidugi asja naljaks ja igal võimalusel hõõrus mulle oma lapse nüpeldamist nina alla ja kujutles vaimusilmis ette, mismoodi mina oma tulevast last hakkan distsiplineerima. Kell on seitse hommikul, mis asja, veel magad või, ärka kohe üles ja kohe tõmbad ahjuroobiga üle kukla. Miks koolis "2" said, kohe släpid vastu nägu. Ja no loomulikult ei puudunud nende tundide jooksul sellised meeldetuletusfraasid nagu "Kuule vaata, et Sa Eliisele vastu vahtimist jälle ei viruta, ta praegu laua all", "Ma teadsin, et Sa led veidi agressiivne, aga et päris lapse kallale niimoodi läheksid".

Mnjah, ma mäletan ühte suvepäeva humoorikat seika, kus me Valloga jalutasime ja no järjekordselt ajas mingisugust kägu ja ma refleksist tahtsin talle maksakat küünarnukiga anda. No ma virutasin ka, aga no taaskord ma unustasin ära meie pikkuste erinevuse, et ta 2,05 ja mina 1,58 ning selle tulemusena andsin ma kogemata talle hoopiski ühe korraliku munaka. Kuid ilmselgelt mitte eriti tugevalt või ohtliku, sest nagu näha, siis lapsi on ta endiselt võimeline saama :D

Päeva lõpus ma arutlesin vaikselt oma peakeses, et huvitav, kas järgmisel korral on üldse mõtet enne lastega külalisi tolmukaga elamine üle võtta või mitte? Ühest küljest oleks see nagu viisakas, et siis nagu näitame, et me elame ikka tsiviliseeritult ja et me nende nimel pingutasime, et neil oleks hea ja mõnus olla, sest arvestades, et meil on kaks labraatorit, kes ajavad metsikult karvu ja toovad arvestav kogus liiva sisse, siis on ju nagu enesestmõistetav. Ja mul on nagu see värk ka, et kui mõtled lapsele, siis kohe tekib sisemine soov ja vajadus põrandad läikima lüüa, et laps saaks ikka puhtal põrandal roomata ja väänelda jne. Kuid, kui Eliise tuli, siis tema läks küll põhimõtteliselt esimese asjana ise koerapessa, nühkis, hõõrus ja lakkus seal. Lõpuks tõusis sealt nagu õige mees püsti ja juba suundus minu öökapi poole, kust avastas minu insuliinisüstlad. No ilmselgelt nendega me mängida ei lubanud, ma igaks juhuks mainin, eksole. Aga no kui põrand oli taas kattunud riisikrõpsupuruga, arbuusiga, karvadega ja mis iganes muu lägaga veel, siis Eliise pani rahus poolpaljalt mööda põrandaid ringi. Lihtsalt heitis selili ja pikutas täielikus õndsuses, siis tegi veel mõningasi akrobaatilisi harjutusi ja vabakava.

Huvitav, kuidas sellist postitust tuleks lõpetada või kokku võtta. Kas ma peaksin pühalikult tõotama, et ma mitte kunagi enam ei löö ühtegi last? Hmm, ei. See ei sobi, sest see kõlaks, nagu ma oleksin mingisugune sari lapsepeksja. Või tunnistan veelkord lihtsalt oma süüd ja häbenen end maapõhja ning kui ma oma peksuga lapsele püsivaid kahjustusi ei põhjustanud, siis elavad nad tänapäevalgi kolmekesi õnnelikult koos... Või neljakesi, aga mulle pole nad oma teist last julenud näidata, sest muidu virutan sellele ka vastu pead. Või äkki oleks see liiga julm nali. Või, kui kunagi see präänik kooli läheb ja saab kehva hinde, siis ärge selle väikese koolijütsiga riielge, sest võib-olla on halb hinne põhjustatud minu nüpeldamise tulemusel. Helistage siis mulle ja sõimake mind.
Oeh, ja siis ma tahan endale veel last, eksole. Laps ei tahagi minu juurde tulla, kui ma kogu aeg selline vehkleja olen... Kui ma peaksin kuskile ära kaduma ja blogimisse tuleb pikem paus sisse, siis teadke, et ma sidusin endal lihtsalt käed kinni :D

Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.

Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:

1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).

Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.

Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D

Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.

2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D

Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.

Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.

Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)

Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D

3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.

Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D

Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D

Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.

Tänane hommik algas meil tasase koputusega välisuksel, mille peale Python koheselt reageeris ja moka otsast möhatuse välja lasi. Enne seda ma magasin õndsat und hambad laiali ja nägin just sel samal momendil mingisugust ilusat unenägu ja nagu Murphyle kohane, siis koputus tuli just kõige valemal hetkel üldse. Avasin unesegaselt silmad, kuulatasin ja pärisin Joosepilt aru, et kas see oli tõesti koputus, mida ma kuulsin. Joosep kinnitas, et jep, see oli täitsa päris ja et ma ei näe praegu und.
Selle asemel, et minna ja vaadata nagu normaalsed inimesed muiste, et kes see seal "varajastel" hommikutundidel ukse taga koputab, meie lihtsalt pikutasime liikumatult voodis edasi. Ju meist keegi ikka oleks ust avama läinud, kui see oleks olnud paaniline koputus, mille järgi võiks koheselt oletada, et kuskil on tuli lahti või kuskilt kellegi keldrist on laip leitud, kuid see oli selline vaikne ja rahulik koputus, mis ei motiveerinud meid kummatki riideid selga ajama ja ukseni loivama.

Peale paari koputust ja ootamist, saabus vaikus ja oli kuulda, et keegi lahkus trepikojast. Kuna ukse taga käimisega oli Joosepi uni nagu peoga pühitud, siis haaras öökapilt oma tahvli ja hakkas hommikusi uudiseid läbi sirvima, kui äkki küsib minult: "Kas Sa kuuled koera niuksumist?"
Ma kergitasin selle küsimuse peale väheke oma pead padjalt üles ja jäin kuulatama ning  ütlesin, et mina ei kuule midagi. Joosep ikka, et kuidas ma ei kuule?! No ma siis kikitasin uuesti kõrvu, kuid samal ajal tõusis Joosep juba voodist püsti ja liikus esiku suunas. Ma ütlesin siis uuesti, et minu meelest on see lapsenutt, sest see kostus ju väljaspoolt meie korterit.
Ma pikutasin voodis edasi, kui äkitselt kuulsin, et Joosep avas meie korteri välisukse ja esiti ma mõtlesin, et kontrollis minu väidet, et kas tõesti naabrilastest keegi nutab, kuid pani ukse uuesti kinni, kuna trepikojas valitses haudvaikus.

Joosep tuli magamistuppa ja ütles: "Näe, oligi ju Sinu koer, kes nuttis..."
"Ei olnud ju! See nutt tuli korterist väljaspoolt" raiusin ma põikpäiselt vastu, mille peale Joosep ütles: "Janet oligi trepikojas!"
"Misasja?! Satahad mulle praegu öelda, et Janet just praegu tuligi trepikojast korterisse või?" küsisin ma täiesti segaduses olles.
"Jah!" vastas Joosep. "Sa tahad öelda mulle, et ta oli terve öö seal või?"
"Ma arvan, et me lihtsalt esimest koputust ei kuulnud..." mõtiskles Joosep valjult.
"Et naabrilastest keegi tuli, koputas, me ei reageerinud ja siis tuli ise korterisse ja võttis Janeti? See ei kõla ju üldse loogiliselt, sest siis oleksid koerad lärmi teinud, kui keegi oleks korteriukse avanud ja pealegi vaata Janetit, tal pole kaelarihma ja naabrilapsed ei võta Janetit kunagi ilma rihmata..." seletasin ma. Peale seda jäime mõlemad nõutult voodi servale istuma ja vaatasime üksteisele ja Janetile kordamööda nõutu näoga otsa. Janet säras suurest rõõmust nagu juudipuu, ähkis ja keerutas, pistis oma koonu mulle pihku ja lunis paisid ja siis läks Joosepi juurde ja lõpuks hüppas voodisse ja viskas end täpselt keset voodit külili.

Kogu see lugu on nii imelik ja täielik müstika, sest kui Joosep koertele öösel viimase pissiringi ära tegi ja me veidi hiljem magama läksime, siis ma kuulsin, mismoodi Python oma pessa magama puges ja ma veel imestasin, et Janet polnud tema kohta ära hõivanud.Samal ajal mõtlesin isegi veel, et huvitav, kus siis Janet on, sest tema tavaliselt hõivabki nahaalselt Pythoni pesa või siis poeb voodi alla magama, aga ma ei tundnud voodisse pugedes varvastega Janeti karvast tagumikku, mis tavaliselt minu voodi poole alt välja ulatub. Mul oli hinges see küsimus ja natuke nagu painas, et kus on Janet, aga no ma rahustasin end maha, et ju ta siis magab köögis laua all või elutoas või no kus iganes, kuid mitte trepikojas, nagu vaene väike vanemateta laps.

Imelik on ka see, et Janet tavaliselt annab vägagi häälekalt märku, kui on kuskile üksi või maha jäetud, kuid öösel ei teinud trepikojas piuksugi. Alles siis, kui kuulis Pythoni möhatust ja aimas vist, et äkki me oleme nüüd ärkvel, hakkas endast vaiksete ja tagasihoidlike niuksatustega märku andma. Ja mina, hea armastav ja hooliv koeraomanik (lubage mul siinkohal köhatada), kes on kordumatu kord kuulnud Janeti mõminat, näutsumist, niuksumist, kiunumist, hädakisa, ei tundnud oma pisikese popsiku vaikset kutset ära, vaid Joosep oli see, kes juhtis mu tähelepanu sellele, sest ma ise oleksin täielikus südamerahus edasi hambad laiali maganud, sest no mina ausõna ei kuulnud. Öelge veel, et pimedal on hea kõrvakuulmine, muig :D

Janet igatahes pole täna minust sammugi maha jäänud. Isegi vetsu minnes, oli ta juba enne sees, kui mina jõudsin üldse oma varvastki üle lävepaku tõsta. Istus entusiastliku ilme ja olekuga nurgas ja liputas mulle rõõmsalt sabaotsa ja nii ma siis pidingi hommikuse pissil käimise koos karvase kaaslasega ära toimetama. Mul lihtsalt polnud südant teda välja ajada. Vaene hing, keegi võiks mulle nüüd loomakaitse kutsuda.
Keda teie olete maha või ära unustanud?
Pildil siis Janet peale, loodetavasti mitte väga ränka, ööd trepikojas. Leidis endale kohe väheke parema küljealuse:

Kes jälgivad ka minu blogi Facebooki lehte, siis olete juba kursis, et käisin möödunud reedel Termika kontserdil. Mulle see bänd meeldib, sest esiteks Jaagup Kreem on üliäge ja teiseks, neil on ikka mega-super-häid lugusid. Meenub kohe oma pubekaaeg, kui ma kogusin eraldi spetsjom taskukat, et endale Termika kassett soetada. :D Kassett...see kõlab praegu täpselt nii nagu siin teisel pool ekraani heietaks oma mälestusi üks näost halliks tõmbunud vanamutt. :D Igatahes Kilingi-Nõmme linnapäevade raames pidi siis ka Termikas esinema ja kuulsin ma sellest Kiku kaudu, kes on ka väikestviisi fänn. Mõtlesimegi, et superhea plaan ongi suveks olemas, et Kiku saab meile küllasõidu ühildada kontserdiga, aga noh Kiku lasi meid üle. Ta oli end lubanud Tartu Hansapäevadele ära ja vähe sellest, et tüüp ei tulnud Termikale ja meile külla, siis ei saanud mulle Hansapäevadelt ka juustupatse, mida ma iga aasta olen alati pikkisilmi oodanud. Me Joosepiga Tartus elades väisasime ikka iga aasta Hansapäevi ja meil sai kuidagi traditsiooniks, et siis ostame kummalegi juustupatsi, kodust kalja, suhkruvatti ja sõidame hobustega. :D Kuna minu võimuses polnud kõike seda Joosepini toimetada, siis mõtlesin teda juustupatsidega üllatada, et lähme sõidame tandemiga järve äärde, istume paadisillale ja nosime kumbki oma patsi kallal, aga eii. Kiku plaanis minna mulle neid juustupatse hankima, aga siis hakkas padukat sadama ja otsustas mitte minna, hiljem läks kinno ja peale kino olid müügiletid juba kinni. Minu teada on tänavuseks suveks kõik hansapäevad ja laadad läbi, kus saaks juustupatse, maitsemandleid, suhkruvatti ja kalja osta. Vähemalt Tartu, Viljandi ja Pärnu hansakad on selleks aastaks läbi. :(
Tagasi reede juurde, siis kui Termikas oli. Kui algselt oli plaan jõus, et Kiku meile tuleb, siis helistasin emale ja teavitasin teda ka rõõmuuudisest, et teaks olla valmis varuma seeni, sest Kiku on sama suur seenehull kui mina. Ühtlasi kuuldes, et me lähme Termikale, tahtis ema ka meiega ühineda. Ema teab küll ühte või kahte Termika laulu, aga no fännamiseks piisab või siis kontserdile kohale minemiseks ja nii haaras ema ohjad enda kätte ja ostis järgmisel päeval piletid kontserdile ära. Mina muidugist ei kujutanud hästi ette rokkivat ema, sest mu ema on äärmiselt väärika, väga kõrge enesehinnangu, veidi isegi ülbe ja uhke olemisega daam. Nooruslik, aga siiski väärikas daam, kes latti alla ei lase ja seega ma ei suutnud ette kujutada, et mismoodi mu ema lava ees sõrme viskab ja kaasa hüppab, sest justseda mina plaanisin tegema minna.
Nagu ma juba mainisin, siis Kiku vana värdjas ei tulnud meile külla ja siis hakkasin vaikselt Joosepile Kiku piletit maha parseldama, kuigi ma teadsin, et see on umbes sama lootusetu, kui see, et mu armas kadunud vanaema oleks nõus spagaati viskama, sest no Joosep kohe üldse ei kuula sellist mussi. Tema on dubstepi ja Skrillexi masti mees ning loomulikult klassikaline muusika, eriti Hans Zimmer. No ilmselgelt ma ei vehkinud tema nina ees Hansu kontserdipiletitega, aga mul on tunne, et Joosepil hakkas minust kahju, sest ma manasin talle pilti silme ette, mismoodi ma emaga kahekesi olen kontserdil ja kas ta kujutab ette, mismoodi see välja paistab... Mitte, et mul oleks emaga koos minemise vastu midagi, aga no rockkontsert. Emaga võin kahekesi minna muusikali vaatama ja kuulama, aga rockkontserdile võiks ikka vähe rohkem outgoing inimesed olla. Ühesõnaga ma arvan, et ma tegin juba oma pointi piisavalt selgeks. Joosep oli nõus tulema, aga tingimusel, kui ma ei tee või käitu või ütle midagi sellist, mis tõmbaks temale tähelepanu. :D Ma olen selle ala ekspert ja ma ei saa aru, mis sellel tähelepanul nüüd häda on, aga no olgu pealegi.
Kontserdipaika jõudes oli rahvast üpris vähe, üllatavalt vähe. Ema muidugi ütles kohe, et lähme istume ja ma ei putkinud vastu ka, sest mulle jäi mulje, et istume seni kuni Termikas lavale tuleb ja siis lähme lavale lähemale. Muidu istusime kuskil 15 meetrit lavast eemal. Noh, lõpuks tuli siis bänd peale ja Jass kohe tegi rahvale üleskutse ja ütles:"Selleks, et meil täna kontsert õnnestuks, siis rahvas tulge sealt tagantpooltlavale lähemale!" Aga einoh kus sa sellega. Enamus jäid eestlastele kombekohaselt ikka oma kohtadele kükitama, kaasa arvatud meie seltskond. Mina olin ainuke, kes tahtis inertsist kasvõi läbi lavalaudade joosta ja kaasaelama minna, aga mul oli väike takistus- puuduv silmanägemine. Pöördusin siis anuval ilmel Joosepi poole, et lähme-lähme, aga no mkm. Ema poole ma ei hakanud üldse selle küsimusega pöördumagi, sest ta pani rockkontserdile kontsad alla ja teiseks, ta suht alguses mainis, et tema küll ei kavatse terve kontserdi aja püsti seista. Noh, mis mul siis muud üle jäi, kui 15 meetrit lavast eemal olles kaasa elada ja jalaga takti lüüa ja täiest kõrist ja valesti kaasa laulda. See tähendab, et sõnad olid peas, aga kuna ennast väga ei kuule, siis laulsin ikka viisist mööda. Khm, laulsin jah, see on nüüd küll hästi öeldud. :D No teate ju küll, et bänd laseb vahepeal rahval laulda, aga no see oli ikka hale ja piinlik. Mul oli piinlik selle kohale tulnud rahva pärast, kes ei suutnud nüüd oma suud lahti teha. Oleks tahtnud vahepeal üle platsi karjuda "Mis teil viga on? Ärge olge sellised tussud!" Jah, kõlab praegu ehk rängalt, aga tõsiselt. Milleks üldse tulla siis kontserdile, kui lavale lähemale ei lähe... Ma ei tea, nagu laval oleks mingi katkuhaigete bänd ja ega need tüübid paremad polnud, kes hordide kaupa nautlesid kontsertit värava tagant. Nagu kümned ja kümned inimesed, kes ei raatsinud 15 eurtsi välja laduda, et maksta muusikaelamuse eest.
Hoolimata sellest, et mul oli tõsiselt piinlik inimeste pärast, siis kontserdi lõpuosa läks palju paremaks, sest kui oli veel jäänud kaks ja pool laulu esitada, siis Joosep oli nõus minuga lava ette tulema ja võttis mu kukile ja nii ma sain ikka selle täislaksu ka kätte, mida otsima ja saama tulin. Kuigi jah, kontserdi ajal suutsin ikka oma paar korda mõelda, et kui oleks Kiku kaasas, siis me möllaks praegu lava ees, kasvõi kahekesi. :D
Kui kontsert läbi sai, siis ma nõudsin, et nüüd tahan ma Jassi kallistada ja ühispilti, aga selle peale seletasid ema ja Joosep, et lava pime ja kuskil pole näha, et toimuks suhtlust fännidega. No öeldakse, et oma silm on kuningas, eksole, aga kui mina ei saa oma silmaga veenduda, siis ei ole mul sellist reaktsiooni, et aa yolo, lähme siis koju ära. Mkm, ma hakkasin sonima ja raiuma, et otsigu see koht üles, kus saab Termikapoistega suhelda. Ma tegin ikka päris korraliku lamenti ja tsirkust ja lõpuks sisistasin läbi hammaste Joosepile, et ta on paras paar minu emaga, nagu mingi vanainimeste paarike, kes tahavad siin koju ära magama minna. :D
Olime juba vaikselt minu sonimise saatel suveaiast välja tiksunud, kui äkki ema märkas, et keegi liikus ja et seal on mingi ruum vms. Kamandasin kohe Joosepit asja uurima minna, aga tuli tagasi teatega, et see on kemps ja teine ruum on trellidega piiratud. Mind see muidugi ei takistanud ja nõudsin, et siis lähme kempsu juurde seisma. :D Noh, okei päris nii hulluks asi ei läinud, sest Joosep ei lasknud, aga lõpuks sai tõesti aru, et ma keeldun lahkumast, kui pole pilti ja kallistust saanud ja siis haaras mul käest ja sisistas mulle omakorda vastu, et see oleks viimane kord, kui ma tulen sellise sooviga viimasel hetkel lagedale. :D Joosep passis siis peale ja just enne seda, kui Jass hakkas kontsertpaiga tagaruumidest lahkuma, siis jooksime tema juurde ja saingi oma ihaldatud pildi ja kallistuse kätte. Jeeii! :D Siin siis minu Facebooki blogilehelink, kus minust ja Jassist ka ühispilt. :) Ja siin lihtsalt üks pilt kontsertpaiga poole jalutades. :)