Ma tean, et nii mõnigi teist ootab ilmselt pikkisilmi juba meie järgmist postitust pulmast, aga hold your horses. Ma pean teile ennem rääkima kui eeskujulik naine ma ikka olen.

Mul pole enam õrna aimugi, millal see kõik pihta hakkas, aga umbes ee, pakun praegu puusalt, et umbes kaks aastat tagasi hakkas Joosep rohkem vetsu vahet käima. Ja polnud harvad ka need korrad, kus ta pidi ka öösiti end voodist välja ajama ja unisena vetsu poole kõmpima, peale mida oli uni nagu peoga pühitud. Hommikul ärgates oli ta tusane ja väsinud. Mispeale mina soovitasin tal tungivalt arsti juurde minna, Noh, et lihtsalt profülaktika mõttes kontrollida, Aga teate ju küll, kuidas nendel meestel nende arstidega on. Kui nad kasvõi kaugelt juba näevad valget kitlit, siis nad on otsekui pühast vaimust juba terved, mitte midagi pole enam viga. Aga samas kui peaks 37,4 palavik tulema, siis on nad kohe maailma kõige abitumad olevused, kellel on surm ukse taga ja keda tuleb poputada, peakest silitada ja teekest keeta. Aga et minna mõne tõsisema sümptomiga arsti juurde.. EI, kindlasti mitte.  Sest hirm saada mingi diagnoos on nii palju suurem, et parem suren jala pealt maha.
Ja nii me elasimegi aasta otsa, võib-olla isegi kaks, kus Joosep käis usinasti vetsu vahet ja mina panin talle rõõmsasti kõiksugu diagnoose, mis kõik lõppesid eranditult surmaga. Positiivne mõtlemine ennekõike, eksole.

Ja ma ei teagi, kas minu pidev tuututamine muutus tüütuks või hirmutasin ma teda oma surmajuttudega ära või tuli tal endal lihtsalt mõistus pähe, aga see kevad läkski her abikaasa lõpuks arsti juurde. Rääkis mure ära, tehti mõned uuringud ja vereanalüüsid ja siis selgus, et ta on terve kui purikas, välja arvatud selle erandiga, et kolesterool on väga kõrge. Aga nagu ma aru saan, siis see pidavatki olema paljude inimeste, eeskätt meeste mure, mis ühtlasi on tihtipeale ka kõiksugu südamehaiguste algpõhjus. Aga selle asemel, et kohe retsepti tablakate peale minna, soovitas arst esialgu proovida paar kuud võtta punase riisi kapsleid. Ja muidugi ka toidulaud ja liikumine kriitilisema pilguga üle vaadata.

Siinkohal tahan ma muidugi kohe Joosepile kiitust avaldada, kes tubli mehena suunduski otsejoones apteeki ja ostis endale need paljukiidetud punase riisi kapslid ja koju jõudes pani need.. esikusse.

Ja ega need kapslid olekski ilmselt sinna esikusse järgmiseks seitsmeks aastaks vedelema jäänudki, kui mina lahke, armastava, hooliva ja tubli naisena poleks ohjasid enda kätte haaranud ja pakkunud, et ma võin ise hakata talle andma neid kapsleid. Et noh siis on ikka kindel, et on võetud ja enamvähem ka õigel ajal. Joosep oli nõus, ja kui ütles, et pani kapslid boileri kasti peale, siis mina kasti juurde minnes, natuke seal ringi kobades, leidsingi väikese kilekotikese, kus sees oli kaks karpi. Võtsin kotikese endaga ühes kööki, kus ma siis järgmised kaks kuud eeskujuliku naisena andsin talle iga päev ühe punase riisi kapsli. Või vähemalt nii ma arvasin.. ja Joosep uskus ka sama.

Ja eelmisel nädalal saigi viimane kapsel võetud…

Aga vahepeal sai siin boileri kastipealset korrastatud ja leidsin sealt veel mingisugused kaks karpi. Võtsin siis need teised kaks karpi endaga ühes ning läksin küsisin Joosepilt, et kuule, aga mis nendes karpides on?
Joosep võttis karbi ja samal ajal kui avas seda ütles: „Siin sees on… „ ja siis jäi poole lause pealt vakka ja lisas „punase riisi kapslid… „

„Oot, Kai, aga mida sa minule siis andsid?!“ uuris Joosep mulle küsivalt otsa vaadates.

„Ee, ma ei tea. Ma omast arust andsingi punase riisi kapsleid,“ pobisesin ma süüdlaslikult.

Mul karpi polnud enam alles, aga õnneks oli prügi veel välja viimata ja nii ma sukeldusin prügisse ja viisin Joosepile tühja kapslilehe, kust tagant oli võimalik raviminime välja lugeda. Joosep toksis nime ravimiinfosse ja luges: ravim on mõeldud epilepsia ja perifeerse neuropaatilise valu vaigistamiseks.
Eem, no nüüd võib vist päris kindel olla, et nii pea ei valuta enam mitte kuskilt mitte midagi.
No ja ega enam ei olnud midagi teha kah. Ma olin juba kaks kuud talle neid kenasti eeskujuliku naisena sisse söötnud. Nüüd jäi lihtsalt loota, et midagi organismis nässu ei keeranud. Epilepsia on ju ikkagist ajukeemiaga seotud. Joosep ütles ainult, et ah, võib-olla sellepärast ta tundiski end kogu aeg nii väsinuna ja unisena. Ja mina samas vaatasin kõrvalt, et maru rahulikult võtab kõike.

No vot, aga ega ma ei teagi, mis selle loo moraal peaks olema. Eks ma katsu siis järgmisel korral vähe hoolikamalt pakendilt infot lugeda, et ma ikka kindlalt teaks, mida ma oma mehele sisse söödan.
Aa, teil tekkis võib-olla küsimus, et kuidas need teised kapslid sinna kasti peale said. Ühesõnaga long story short. Mõned kuud tagasi mainisin moka otsast emale, et näe, pean Janetile valuvaigisteid ostma, et tal vist liigesed valutavad. Ema, hea inimene nagu ta on, astus üks hommik tööle minnes veterinaari juurest läbi ja võttis Janetile rohtu. Aga kui mulle need tõi, siis ütles, et need liigesepõletiku vastu. Mina, teades, et Janetil pole mingit põletikku, keeldusin niisama põletikurohtusid koerale andmast.. ja nii panigi ema selle kilekotikese ravimitega ikkagi esikusse boileri kasti peale. Ja umbes sellel ajal, mõni päev siia-sinna, käis Joosep oma kapsleid apteegist toomas ja pani samuti oma rohukarbid boileri kasti peale.. lahtiselt.

Aga ma ei teagi. Tahaks lõpetuseks meestele südamele panna, et kui miski valmistab teile vaevusi, siis minge käige ikka arsti juures ära.Ja kui mitte enda pärast, siis minge oma naise südamerahuks. Ärge laske meil murest enneaegselt halliks minna.

Lugupidamisega
Teie aasta naine                                                                    

Möödunud nädala esmaspäeval käisin siis südamearsti juures, et sondeerimise aeg paika panna. Kui seni oleme autoga käinud, siis seekord läksin bussiga. Ilma Jossuta, ilma popsuta. Ehk teisisõnu – ilma nägijast saatjata. Aga kuna ma pole kunagi varem Regionaalhaiglas käinud, nagu mitte kunagi, siis tuli üks sõber, pime sõber, oma juhtkoeraga mulle appi. Heh, teate ju küll seda rahvatarkust, et kaks pimedat on ikka parem kui üks pime…
Või midagi sellist.

Kui kabinetist välja sain, siis Villem uuris, et noh, mis ajaks said sondeerimise. „Kaheksandaks,“ sosistasin mina.
„Alles!? Varasemat aega polnud siis või?“ uuris tema.
„Oli küll. Arst mainis isegi 16. ja 18. maid, aga kuna seal oli juba kaks sondeerimist kirjas, siis pani kaheksandaks, kus ka tegelikult kaks meest juba kirjas. Ma ei tea, mis värk sellega nagu oli,“ seletasin mina.
„Mine tagasi ja küsi varasem aeg,“ kamandas Villem.
„Eiii! Mina ei lähe midagi nõudma,“ tõrkusin ma vastu.
„Mine, mine!“ utsitas Villem edasi.
„Ei. Mine ise kui tahad,“ vastasin mina.

Haha, Villem ei lasknud seda kaks korda öelda. Tõusis püsti, kamandas koera arsti kabineti vastas olevasse registratuurilaua juurde ja ütles, et sooviks korraks uuesti tohtriga rääkida, et meil siin tekkisid mõningased küsimused.
Meil jah?
Muidu kõik hästi armas ja puha kui sul on selline sõber, kes seisab su eest jne, aga kuna ma ise pole üldse selline, kes läheks endale midagi välja nõudma, siis oli veits akward.

Tuterdasime siis kogu delegatsiooniga hanerivis tagasi arsti ette ja siis Villem hakkas küsima, et kas seda sondeerimise aega ei saaks nats varasemaks tõsta, et Kail seisab ju kõik selle praeguse uuringu taga, et saada doonorneeru ootelehel aktiivseks ootajaks ja kunagi ei tea, millal võib sobiv neer tulla jne. Aga ei, arst ei teinud mingeid järelandmisi. Ta ütles hoopis, et ega ootelehele ei saagi nii kiiresti, et doonorlehele saamine võtabki aega jne. Selle peale vastas Villem rõhutatult, et ta juba on ootelehel, tal on konsiiliumis ka käidud (kuigi arst ise luges ka seda digiloost ja ma ise ütlesin ka seda esimesel korral), aga ei, ta polnud nõus aega ümber vahetama ja rääkis nii ümmargust juttu, et me lahkusime sealt sama nördinult kui olime sisenenud.
Villem oli nii häiritud antud vestlusest, et iseloomustas tohtrit ainult ühe sõnaga – nõid. Mille peale mina vastasin, et „aga ilmselt omaala parim nõid, sest ega muidu poleks mu raviarst mind tema juurde saatnud“.

Asjad aetud, tuterdasime tagasi õue, kus me otsustasime, et proovime õnne ja katsume mu 21 minutiga Pärnu bussi peale saada.
Villem taksot tellides ütles lühidalt ja konkreetselt: kaks pimedat ja koer.
Hah, sellise lühikese jutuga vend ongi. Ma ei tea miks, aga see oli miskipärast maru naljakas. Võib-olla sellepärast, et ma ise pole üldse selline. Ma ilmselt oleks dispetšerile meie pikkuse ja riietuse ka ära kirjeldanud ning takkatraavi oleksin veel koeratõu ja värvi ka öelnud. Sest no mine sa tea, äkki samal ajal seisab PERHi ees veel kaks pimedat koeraga, you never know, eksole.

Taksojuht tuli.. jalgsi. Ma ei tea kust. Rääkis väga segaselt midagi sellest, et tal on üks auto siin, teine kuskil seal eemal ja et kas ta sõidab sellega siia või…
Me olime nagu jaaa, siia ikka.
Juht jalutas siis uuesti minema. Ei tea kuhu. Oletasime, et auto järele.
Mnjah, jaluta muidugi, mul aega on, mu buss väljub nüüd juba 17 mintsa pärast.
Aga ennäe imet, natuke veel ootamist ja peagi oligi meie Aladin oma „lendava vaibaga“ platsis. Vaibaks tundus olevat nahkistmetega elektrikas. Ilmselt koera tõttu vahetas ümber.

Kui olime end auto peale pakkinud, siis andis sõber Villem teada, et paluks nüüd hästi-häästi kiiresti bussijaama sõita, sest see tüdruk seal taga, tal on vaja bussile jõuda. Taksojuhil oli ainult üks küsimus: „Mis kell?“
„Poolest.“
„Oi jummal oijummal, oioioi,“ ohkis juht ja hakkasime liikuma.

Kolm minutit enne poolt jõudsime bussijaama kõrvale. Viskasin koti õlale, tänasin Villemit ja astusin taksost välja ning virutasin ukse põmaki kinni ja pöidla, noh, selle väikse asja jätsin ma loomulikult ukse vahele.
Mul tõmbas korraks kõik tummaks, kogu maailm mu ümber seiskus hetkeks. Ent siis meenus uuesti, et aa, õige küll, mul pole aega siin pisaraid poetada, veel vähem oma vigastustega tutvuda. Pean bussile lippama! Nii tõmbasin  teise käega ukse uuesti lahti, võtsin seekord pöidla ukse vahelt ära ja tormasin bussile.

Ja kui sada aastat pole ükski bussijuht minult dokumenti enam küsinud, siis seekord, nagu minu vaese pöidla kiuste, oli bussijuhiks õpilane, kellele tehti järelvalvet ja no seal polnud isegi õhkõrna võimalustki, et ma ei näita dokumenti. Nii urgitsesin ühe käega koti luku lahti, siis sobrasin kotipõhjast rahakoti välja, siis üritasin kuidagi põlve, hammaste ja lõuaga kotti, rahakotti ja muud kraami hoida, siis kaardisahtlist kaardid välja kookida. Samal ajal toppisin ka maski ette.
Mul oli nii savi, andsin kõik oma kaardid talle. Ütlesin lihtsalt, et „siin, võtke ja vaadake ise, ma ei suuda praegu oma teist kätt kasutada“.

Siis see järelevalve onu kõrvutas mu puudekaarti ja ID-kaardi ja demos, mismoodi tuleb neid kahte dokumenti kontrollida ja minuga võrrelda ja ma olin nagu.. pliiis, säästke mind. Ma muidu olen suurima hea meelega valmis olema teie õppematerjaliks ja värki, aga mitte siis kui mul on tunne, et ma tahaks törts nutta ja oma pöialt hellalt paitada.
Viimaks sain kohale istutud ja kui koti sülle asetasin, siis ettevaatlikult kobasin oma pöialt ja noh, see oli turses. Mitte väga palju, aga siiski. Pigem oli tuim ja tuiklev.

Pärnusse jõudes tuli Joosep mulle vastu ja kui bussist välja astusin, siis esimese asjana kaisutas mind päris mitu minutit ja alles siis näitasin talle oma pöialt, mille peale ta ütles väga elavalt: „oiiiii!!! Kallikene, miks sa teed endale nii“
„No ega ma meelega ju,“ pobisesin mina.

Koju jõudes panin sõrmele kohe külma peale, aga hilisõhtul kui õnnetusest oli enam kui 12h möödas, ei andnud tuiklev valu järele, kohati oli ka veel tundetu. Järgmisel päeval oli sõrm veelgi rohkem paistes ja nii otsustasime EMOsse minna, kus tehti röntgen ja selgus, et mul on luulüli murd.

Hea uudis on see, et murd pole nihkega, aga halb on see, et see paraneb 4-6 nädalat ja see on mu vasaku käe pöial ja kes veel ei tea, siis mina olen vasakukäeline. Teisisõnu ma ei saa väga paljusid asju tehtud. Ma küll proovin parema käega toimetada, aga noh, see vajab veel kõvasti harjutamist.
Näiteks eile hommikul putru süües kaldus lusikas enne kummuli kui see mulle suhu jõudis. Lihtsalt käsi ei suutnud lusikat otse hoida. Tolmukaga proovisin võtta.. ühe käega. Käsi väsis räigelt ära ja tegelikult on isegi kahe käegagi nõks keeruline kogu põrandapint korrektselt üle tõmmata ja nüüd, kus ma pean tegema seda ühe käega ja veel paremaga, siis ausalt, andke abi. Ma olen nagu vedela spagetiga makaron, kes vehib tolmuka varrega suvaliselt mööda elamist ringi.

Aga noh, oleks võinud ju ka hullemini minna… Lihtsalt ma ise tunnen end nii pahasti ja saamatuna. Tahaks kogu aeg midagi teha, aga ei saa, või kui üritan, siis pöidlale asetatud lahas nihkub ja mul on jälle mega valus..

Kuna kolmapäeval oli rahvusvaheline õdede päev, siis saatsime kahele nefroloogia osakonna õele lillepuketid. Nad olid väga üllatunud ja õnnelikud, lausa nii õnnelikud, et valasid rõõmupisaraid. Ja kohalikule perearsti õele viisime samuti lilled.

Neljapäeval sain oma teise Pfizeri vaktsiini sutsaka kätte. Ei oskagi rohkem midagi selle kohta lisada.
Ma tegelikult saangi praegu väga palju vaktsiine, sest enne siirdamist tuleb kõiksugu vaktsiinid ära teha.
Praegu mul B-hepatiidi vaktsineerimine käsil. Reedel saan teise doosi.

Ja nii ongi…
Tegelikult on veel kõiksugu asju toimunud, kohe selliseid väga toredaid asju, aga hetkel nendest veel ei räägi. Tõmban otsad hoopis kokku, sest põhilisemad asjad said möödunud nädalast ikkagist kirja. Tahaks loota, et see uus nädal tuleb natuke helgem. Kuigi hommik algas mul küll vist vasaku jalaga. Ma olin lihtsalt kõige peale nii pist off. Mul oli nimelt kella peale minek ilusalongi, aga kuna mu vererõhk oli dialüüsi tõttu kolinal alla kukkunud, siis tegin endale kohvi ja ma muidugi mingi hetk unustasin ära, et mul tass tööpinnal ja miskipärast oli mul vaja hakata tööpinda lapiga puhastama ja nii ma pühkisin nõnda hoogsalt, et pühkisin tassi ka kapi pealt minema, ja nagu muistsed mehed kunagi ütlesid.. and all the rest is history. Noh, öelge veel, et ma pole ühe käega võimekas.

PS. Ja muide.. seekordse postituse pealkiri on inspireeritud kahest asjast. Esiteks pöidlaga juhtunust, eksole, ja teiseks, ma sain Bibi postituse peale härra juhatajalt küllaltki passiiv-agressiivse SMSi, kus ta muuhulgas kirjutas ka seda: tundub, et ka sul on kusagil oma frustratsioon vaja välja elada ja mõned haletsus kommid noppida.
See on see hetk, kus sa küsid, et päriselt või? Aga noh, eks härra juhataja teab paremini. Nii et haletsege mind siis, ja kui seda pole palju palutud, siis äkki viskate paar kommi ka, haletsusest või nii. Tänks!

Kuidas teie nädal möödus? Mida head tegite või mis see nädal plaanis? 

Esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki elulistes esikolmikusse... Ma olen sellepärast siin päevi endalt silmi peast nutnud, kassinud ja mõelnud, et aitab, panen blogi kinni ära... Okeiokei, see oli väike nali. Olukord pole tegelikult ühtki nii hull, hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest noh, 4. koht elulistes on vägagi kõva tulemus. Ja aitäh, et ikka ja jälle leiate tee tagasi mu blogipessa. Et mõtlete ja räägite kaasa ning ei pea paljuks vahel ka mõne kommi siia jätta. Ja ka neile soe käepigistus, kes on nii palju toredaid ja armsaid sõnumeid postkasti kirjutanud. Need tähendavad mulle palju. AITÄH! :)

Kui aga üdini aus olla, et kas mul tõesti pole vähimatki pettumust, siis noh, eks linnunokatäie ikka on. Ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik, kes on blogijate kuningannad, siis tuleb nende valikuga leppida, mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallu, Triinu Liis ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik ka suure üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud. Küll ükskord saabub ka minu tähetund, mil ma astun särades lavale, aga siis juba arvatavasti ilma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Hehh, kus hundist juttu.. ta just hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis kolm korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt tekipuhmast ja heitis rahulolevalt selle kõrvale pikali.


Jane üle, kes mu nina alt alatult kolmanda koha ära napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas ta lootust täis postituse sellest, mismoodi see on juba ammusest ajast olnud tema üks  suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest. Ja nüüd istubki pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle. Lisaks pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Teisisõnu, inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus saigi teoks. Seega mis saaks toredam olla kui inimese unistuse täitumine!? Nii et.. südamlikud õnnesoovid ja soe käepigistus ka minu poolt, kallis Jane!!! :)

Tean, tean, postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga kuna ma kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, siis kannatage lihtsalt ära. Tõesti, Kai, milline imeline soovitus... *muigan*
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde, siis meieoma lõbusa party rahvaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt 5 mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal oli, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lasi meid lahkelt sisse. Esimese asjana silkasin mina vetsu, peale mida saime hiiglama suure pokaali tervitusjooki, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni. Treppide peal paluti hetkeks ka seisatada ja poseerida, et blogijate saabumis hetke jäädvustada ja nagu ikka, siis mina ei saanud järjekordselt mitte midagi aru, kuhu ja mis hetkel ma oma pilgu suunama pean.  Aga noh, see on minu va pimeda puhul juba nii tavaliseks saanud. Üheksal juhul kümnest ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda, olen peaaegu alati sellise ilmega nagu ma oleksin pudeli viskit endale hinge alla tõmmanud,või kui mingi ime läbi jääbki pilk enam-vähem norm, mitte uimane, siis ma vaatan kuhu iganes mujale, aga mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada, sest ausalt - see vajab koormatäit kannatlikkust.



Igatahes, me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne, kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale. Või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu muistsel aal saksa preilad, kuigi just sekund tagasi tegin mina ka mingit mega hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid suvalistel aegadel. Tjah.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pistetud, nii et meil oli super khuul seltskond koos. Kui olime umbes veerand tunnikest istunud ja uudistanud oma kingikottide sisu, tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Saagim tahtvat minuga intekat teha. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Hehee, tegi inteka ajal ka korra njäu. Kui jõudsime Õhtulehe privaatruumi, siis Janet viskas koheselt end sofa ette lösakile, kuid siis kaameramees kukkus kamandama, et mingu koer diivanile, et siis oleksime kõik kenasti kaadris jne. Ma olin ausalt öeldes sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest noh, avalikes kohtades pole juhtkoertel lubatud käia diivanitel ja istmetel, kuigi kodus osadel juhtkoertel on see privileeg olemas. Ent Anu ütles, et tulgu muidugi, ja ma siis erandkorras andsin Janetile loa. Ja nii kangutaski Reti ta diivanile, madaame ju ise ei suvatsenud tulla.


Intervjuu läks vist hästi. Hiljem muidugi mõtlesin küll, et oleks võinud vähe adekvaatsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Selle asemel hakkasin ma mingid jampsi suust välja ajama. Lühike ja konkreetne vastus oleks olnud:oleks : blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist, ja thats it. Aga EI, mida teen mina!? Seletasin seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamistest ja blablablaa. Aga nojah, ehk järgmisel korral olen targem.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta kohe meie juurde ja ma pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma olen kogu aeg tahtnud sulle midagi öelda!"


Kui intekas läbi sai, auhinnad jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime teineteist. Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, argpüks selline, ent see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mõni hetk hiljem tuli "keegi", kes pani käe mulle õlale ja ütles, et "Kai, mu tüdruksõber sooviks sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma murdosa sekundist analüüsisin seda häält, sest see oli NII tuttav, ja siis ma vastasin naeratades: "Ma teaan, kes sa oleed! Kalvi-Kalle."


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime koos pilti ja Kalvi tegi meist Facebooki laivi ka ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on nii normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult, ilma ütlemata, laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg müts pihus paluma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu must huumor ja siis kohe järele viskas ise ka ühe eriti musta nalja minu pihta. Ma melu tõttu kahjuks enam nalja ennast ei mäleta, aga igatahes naerma ajas see mind küll.

Kui Facebooki laivid ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas ta tohib Liisa ja Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu, tulgu aga. Meil ruumi jagus ja maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid oli ka veel külluslikult. Ma vähemalt loodan, et veel oli. Seda oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikkuses olid enamus asjad juba otsas ja laual haigutas tühjus. 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ah, ärgu ajagu hullu juttu, see pole ju pime, vaatab inimestele ju otse silmaauku ja lavale jne. Päris lõbus oli kuulda, mismoodi nad olid seal all seletanud ja samal ajal rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud. Hea nali oli muidugi see, et kui ma jätsin teistele nägija muljet, siis samal ajal ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult pärinesid mustikad hoopis laualt... Kui Reti viimaks märkas minu pühendunud tegevust, siis uuris, et mida ma teen ja ma vastasin pilku klaasilt tõstmata, et tahan neid viimaseid mustikaid ka kätte saada. Ma kujutan ette, mis näoga Reti mind vaatas kui sai teada, et ma olin üritanud klaasist hambaorgiga olematuid mustikaid püüda.

No vot, minu õhtu oli igatahes super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud!!! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma. Ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles vuntsisid. Kniks ja kraaps! :)

Aftekale me ei jäänud, sest ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas. Nüüd mul on ajalooline blogititaanidega foto.

Lugu järgmine. Mõni aeg tagasi tellis Joosep mult pannakaid. Ja kui nüüd päris aus olla, siis oli see kaks nädalat tagasi kui ta oma tellimuse sisse andis. Aga alles täna hommikul jõudsin ma reaalselt ka nende tegemiseni.
Ma tegelt oleks arvatavasti veel edasi nihverdanud, aga kuna eile tegi Joosep ARKi sõidueksami ära, siis mõtlesin, et ah, heakene küll, aitab viilimisest, peab ju kuidagi oma kallist meest premeerima.

Neid pannaka retsepte on ju mingi mustmiljon, aga mina kasutan tavaliselt seda vanaema aegumatut retsepti, kuhu sisse läheb muna, jahu, piim ja suhkur. Miksi kokku ja ongi olemas. No umbes midagi sellist.
Kuid mul oli mõni aeg tagasi au proovida pannakaid, mille taignasse oli lisatud keefirit, ning teate mis? Need olid mega head! See keefir andis pannkoogile sellise mõnusa meki, ning mis põhiline – servad tulid super krõbedad. Ja nii otsustasin minagi oma aegumatut vanaema retsepti uuendada.

Nüüd küsite, et miks ma sellest taignast nii palju ja pikalt jahun.. aga vot sellepärast, et see taigna uuendus keeras kõik asjad pekki!

Kui tainas sai mikserdatud, panin panni pliidile kuumenema ja küpsetamine võiski alata, või õigemini mu sõrmede kärsatamine võis alata.

Ma ei pea vist mainimagi, et pannkookide küpsetamine on üks kõige vähem meeldivamaid tegevusi, sest iga jumala kord kõrvetan ma vähemalt ühe oma sõrme ära. Alati. Sest pimedana ei käi see lihtsasti, umbes et sips ja sups ja ongi valmis. Te ei kuule mind never ütlemas „höhö, näe, küpsetasin siin möödaminnes mõned pannakad valmis“.
Ütleme nii, et tavaliselt arvestan ma juba eos ette paar põletushaavadega sõrme, mõned naaatuke liiga pruuniks küpsenud pannakad ja väga, väga PALJU kulunud närvirakke. Kuid hoolimata sellest ennastohverdavast piinast ja arvestades fakti, et neid hästi väljatulnud pannkooke on tavaliselt rohkem, siis need mõned üksikud põlenud sõrmeotsad ja pannakad mind nii väga ei morjendagi.
Kuid tänane pannkoogitegu oli täielik katastroof...
Ma küpsetasin ainult viis pannkooki, sest rohkemaks ei pidanud mu närvid vastu. Ja nendest viiest läks üks koerale, sest ümber keeramine läks totaalselt untsu.

Noh, mis seal ikka. Esimese pannaka sai koer.  Kohe järgmiseks ja „ilusa“ alguse jätkuks kõrvetasin teise pannaka ümber pööramisel oma põhi sõrme korralikult ära. No eks ikka selle, millega ma abistan pannkookide ümber pööramist. Kuid hoolimata esimesest vigastusest, ei vandunud ma alla. Hambad ristis ja suure armastusega muudkui jätkasin kuuma pliidi ees küpsetamist.

Vahepeal, eksikombel vist, õnnestus mul isegi üks pannakas enam-vähem normaalsena valmis küpsetada. Kuid mu õnn kestis vaid üürikest aega, sest juba järgmise pannakaga läks nii kohutavalt, et mulle vahtis pannilt vastu mingisugune õnnetu kokku nässerdatud käkerdis. Instinktiivselt alustasin operatsiooni "pannkoogi päästmine", aga see raibe oli sigakuum ja ma kõrvetasin veel oma teisegi sõrmeotsa villini ära. Lõpuks ärritusin, tõstsin selle "kunstiteose" pannilabidale ja viskasin vihasena kraanikaussi, mille hiljem sai siis Joosepi koer endale.

Kui olin need viis pannikat läbi suure häda valmis nikerdanud ja tainast oli veel pool potti järel, otsustasin mina, et aitab. Ma ei küpseta enam mitte ühtegi pannkooki mitte kunagi enam. Never again. Vähemalt mitte enne kui mul on pannkoogi pann!

Ja kogu see triangel lõppes lõpuks sellega, et ma tihkusin magamistoas üksi teki all nutta. Lihtsalt, ühel hetkel kui ma tegin Joosepile tramaatiliselt teatavaks, et ma sain oma maailma kõige nõmedamad ja vastikumad pannkoogid valmis, neid on ainult viis ja et ma ei soovi kunagi mitte ühtegi pannkooki oma elus enam küpsetada, siis Joosep ei reageerinud mitte kuidagi. Ei mingit kaastunnet, ei mingit „oi kallike, pole hullu“ lohutust. Mitte.Kui.Midagi. Mõtlesin esiti, et ehk on inimene niivõrd süvenenud oma programmeerimisse ning ei kuulnud mu häda ja vingu ning otsustasin, et kordan end.
Nii et jaa,  ma kohe plaksust ei pagenud teise tuppa teki alla tihkuma. Andsin inimesele ikka aega reageerida kah.

Kuid endiselt mitte midagi. Ikka oli vaikus...

Ma olin täiesti nõutu. Hakkasin juba mõtlema, et mida kurja olen ma talle teinud, et minuga ei sobi enam rääkida või kas tõesti on asi minu haletsusväärsetes pannakates,või mis?

Igatahes läksin üli tramaatiliselt ära magamistuppa, pugesin teki alla ja kukkusin löristama ja mõtlesin kõige mustemat stsenaariumi. Vahepeal haudusin isegi plaani kirjutada talle messengeri sõimukiri, et kuidas ta julgeb mind peale sellist traumat nagu sõrmede ära põletamine niimoodi tuimalt ignoreerida… Aga ma ei viitsinud. Lõpuks otsustasin, et okei, ma ka siis enam ei suhtle. Kuid umbes veerand tundi hiljem, kui olin enam-vähem maha rahunenud ja lappasin Facebooki, astus tuppa Joosep, pannkook näpus ja teatab nagu mees muiste: "Kallis, miks sa ei öelnud, et pannkoogid on valmis? Need on  imelised!"

Ma üritasin manada näole eriti ükskõikse ilme, isegi pilku ei tõstnud telefonilt. Joosep astus ligemale ja kordas küsimust, et miks ma ei öelnud, et pannkoogid on valmis ja miks ma mitte midagi ei räägi.
Mina põrnitsesin endiselt jonnakalt kulm kortsus ekraani ja tegin näo nagu ma loeksin hetkel mingit väga olulist uudisnupukest. Kuid lõpuks viskas Joosep end mu kõrvale pikali, silmitses umbes kahe sentimeetri kauguselt mu kortsus kulmu ja küsis uuesti, et mis mul viga on.. ning siis ma prantsatasin kõik endast välja. No et miks ma üldse peaksin temaga suhtlema kui ta ise ei vaevu mulle isegi vastama, lihtsalt ignoreerib ja blablablaa. Joosep sai kohe aru, milles asi on ja tuli kallistas mind ja ütles: "Oh sa mu ullikene, ma progesin ja kuulasin samal ajal klappidest muusikat. Ma ei kuulnud, et sa minuga rääkisid!“

"Sa siis ei ignoreerinudki mind!? Sa kuulasid lihtsalt klappidest muusikat! Ma mõtlesin juba kõige hullemat ja tulin siia tuppa ja nutsin ja mõtlesin, et nüüd on kõik läbi!" piiksusin mina.

PS. Jaa, mul hakkasid eile päevad, ma olen veits emotsionaalne.
Aga see ei tähenda, et pannakate tegu poleks nõme, vastik, halb, paha ja kõik need teised sõnad.