Jumal tänatud, tunneli lõpus paistab siiski valgus. Ma tahan sellega öelda seda, et juba nädala pärast lähen ma ühe ingli-koeraga kõndima. Ja kui me omavahel klapime, siis saabki temast minu uus juhtkoer. Aga ega ma rohkemat väga ei tahakski praegu selle toreda koeratüdruku kohta reeta, sest kui peaks midagi pekki minema, siis pole ta mulle veel jõudnud südamesse pugeda. Kuigi, kes oli täna see, kes surfas lemmiklooma e-poodides ringi ja vaatas erinevaid retriiveri rihmasid ja ripatseid ja maiustusi ja karvahooldusvahendeid ja pesasid ja kõikekõikemuud sellist. Ega ometigi mina? Teisisõnu, ma olen juba all in. Lihtsalt kui mõelda uue kutsa nimele, siis paratamatult tekib tunne, et ta on tõesti tõeline ingel, kes tuli mind ja olukorda päästma. Aga eks näis, nädala pärast saame teada, kas see on päriselt ka nii.
Ja kui kõik läheb hästi, siis on mul ilmselt oktoobriks uus koer. Tegu on juba treenitud koeraga, kellest kasutaja isiklikel põhjustel loobus.

Mul kerkis tegelt veel üks kurbust tekitav teema uuesti päevakorda ja see mõjutab ka mind igapäevaselt väga palju, rohkem kui ma tahaks. Nimelt möödunud nädalal toimusid Tartus juhtkoerte eksamid ja mina oleksin pidanud ka seal oma Bibikesega olema. Tundsin, kuidas kogu see talvine-kevadineolukord mind taaskord muserdas ja südamepõhjani kurvastas ja ikka veel ei mõista, kuidas nad said mulle niimoodi teha. Lihtsalt ei saa aru.
Aga olen nüüd suhelnud ühe teise organisatsiooniga ja nemad ütlesid, et parim oleks kui nad saaksid kusagilt juba aastase või nõks vanema labradori, keda hakata mulle kohe treenima, sest neil polnud aasta alguses rahasid ja seetõttu ei saanud nad uusi kutsikaid kasvama jätta. Igatahes nad lubasid maad ja inimesi uurida. Ja nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kust ma saan endale koera, keda hakata kohe treenima, sest mul päriselt ei ole ka aega oodata. Ma saan aru, et elus ei käi asjad nii, et mina muudkui tahan, nipsutan sõrmi ja siis saan. Aga teate kui muserdav see on, kui pead pidevalt oma käimisi teistega kooskõlastama ja sebima kedagi end saatma, viima, tooma, vastu tulema. Blaah, nii tüütu. Ja nüüd kus ma hakkan selle nädala laupäevast BFMis käima, siis seda enam oleks mul koera vaja.

Aga ega ma ise ka ei istu käed rüppes ja oota seda koera nagu viimast hingeõnnistust. Ei. Ma kirjutasin isegi ühele väga pikaaegsele Soome treenerile ja uurisin, et ega neil pole juhuslikult aastast labradori või juba koolitatud koera, kellest on mõni kasutaja ehk loobunud. Igatahes, palusin neil treeneritega ühendust võtta kui peaks olema ja siis mõni päev tagasi helistas mulle üks mu tuttav, kes on samuti mõned juhtkoerad treeninud ja küsis, et mis ma sellest arvan kui tema treeniks mulle uue koera, et talle tehtavat selline pakkumine. Ja ma olin nagu mis asja? Kust selline pakkumine nüüd järsku? ja siis ta ütles, et näe, see inimene helistas ja pakkus ja ta kindlalt ei osanud kinnitada, aga jäi mulje nagu potentsiaalne koerakandidaat oleks juba olemas (Update – tegelt ei ole veel!). Seda on muidugi liiga palju loota, aga mina ikka loodan. Peaasi, et ma üleliia elevile ei läheks, muidu kukun jälle oma pilve pealt valusasti alla. Aga jah, see telefonikõne muutis mu siiski vägagi elevaks ja ma tahaks juba teada, mis värvi mu uus sõber tuleb, mis ta nimi on ja kui suur ta on ja milline iseloom jne. Okei, ma olen ilmselgelt  sündmustest juba ette rutanud. Aga ma ei saa, ma lihtsalt niii väga tahan ja vajan endale uut juhtkoera, kes jaksaks minuga ringi seigelda. Ja siis saaks Janet ka rahulikult oma pensionipõlve nautima hakata, ilma, et peaks kogu aeg mind va pimedat hädast välja aitama ja jälle kusagile saatma. Kuigi ta teeb seda suurima rõõmuga. Ma ütlen - Janet on oma viimase hingetõmbeni tõeline juhtkoer, tõeline truu sõber! Võeh, okei, aitab. Mul läksid silmad märjaks.

Ja kui ma juba siin niimoodi avalikult kurdan ja puistan oma südant, siis lõpetuseks küsin, et ega kellegil mu lugejatest pole juhuslikult üht üleliigset labradori kuskil ripakil või niisama sahtlipõhjas vedelemas??. Ja kui teil endal ei ole, siis palun teid südamest, et jagaksite seda otsingukuulutust ja levitaksite sõna, sest tõesti on vaja koera, kellest võiks saada mulle järgmine tubli juhtkoer. Ma luban, et ta saab minu juures endale maailma parima kodu, rohkelt armastust ja soojust ning iga päev sügamist ja paisid ja kudrutamist. Ja ta poleks kunagi kodus üksi igavlemas. 

Nagu postituse pealkirjast võisite juba aimata, siis ma hakkan kirjutama möödunud aastal Netflixi ja inimesi hullutanud filmist – „Bird Box“. Parem hilja kui mitte kunagi, onju.
Aasta alguses jagati ka pimedate meililistis ERRi uudiselinki, kus kirjutati sellest, et 2018. Aasta lõpus jõudis Netflixi ulmefilm „Bird Box“, mis räägib loo postapokalüptilisest maailmast, kus inimesed peavad ellujäämiseks liikuma tänavatel kinnisilmi. Sellest inspireerituna sai alguse ka hullumeelne #BirdBoxchallenge, kus inimesed proovivad kõikvõimalike tegevusi kinnisilmi teha, esitades sealjuures küsimuse: mis siis, kui birdbox päriselt ka juhtub?
Ma alguses väga ei viitsinud sellesse süveneda, sest ega pole seadust, mis keelaks proovida kinnisilmi toimetamist. Seda on ennegi tehtud ja olen enam kui kindel, et tehakse ka tulevikus. Ja teatud mõttes on see isegi tervitatav, kui inimesed soovivad omaalgatuslikult proovida ja teada, et mis tunne on pimesi hakkama saada, kasutades sealjuures oma teisi meeli. Seda muidugi seni, kuni nad ei ohusta selle käigus ennast ja teisi. 

Joosep käis mõni aeg tagasi sõprade pool maal metsa tegemas ja mina noh, mina jäin südamerahus koju tšillima. Mõtlesin, et maru hea rahulik oleks sel ajal kogu elamine puhtaks kraamida, kui pole mul jalus kommenteerivat meest. Ma pole teile vist rääkinud, kuidas pime oma kodu koristab, aga lihtsustatult öeldes käib see nii: ma käin ja koban kõik pinnapealsed üle, otsin ja sorteerin, et mis viskamisele, mis tagasi oma kohale.

Näiteks, meil on elutoas selline suur avatava kaanega puidust kirst, mis leiab kasutust digiboksi, ruuteri ja teleka alusena. Ja aeg-ajalt armastab Joosep sinna peale koguda ka mingisu    gust mõttetut olmerämpsu, mis mind kui suurt.korraarmastajat.kohutavalt.häirib! Ma kardan, et ta ei mõista kui väga see mind häirib ja mõjutab mu sisemist rahulolu. Ma muutun tõsiselt pahuraks ja tujukaks kui kodu on sassis, ja mul tekib kohe vastupandamatu vajadus end mopi, kummikinnaste ja mister propertiga varustada.

Igatahes... kuna selle kirstu peal on tihtipeale ka kergesti purunevaid esemeid (nagu Joosepi hinnalised Coca klaasid), siis ma püüan sealset pinnapealset erilise hoole ja ettevaatlikusega kobada. Ei lenda kohe kätega vehkides peale, ikka tasa ja targu. Seega võtab see tegevus mul nõks kauem aega. Ja seoses sellega ei saa ma never ühest asjast aru. Joosepil justkui tiksuks kuskil kuklas mingisugune ajalimiidist final countdown, et umbes mitme sekundiga peaksin ma selle kirstupealsega valmis jõudma ja kui ei mahutu sinna mingisugusesse müstilisse ajavahemikku, siis kukub uurima, et kaua ma veel sätin ja Mida ma üleüldse otsin sealt? Nagu mis mõttes? Tead, elu mõtet otsin, kaotasin selle tolmu sisse ära. 

Eem, ma jõudsin nüüd omadega kuidagi koristamiseni. Ühesõnaga, koristamise teema kokkuvõtteks võiks öelda seda, et mulle ei meeldi eriti ringi trippida, parema meelega istun kodus ja koristan ning kui kõik on puhas nagu prillikivi, ahjus praksub tuli ja mul on pihude vahel tassitäis mõnusat kuuma teed meega ja mõni hea raamat lugemiseks (loe: kuulamiseks), siis ülejäänud aja ma lihtsalt naudin seda õndsust. Seni, kuni meespere tagasi koju naaseb ja kõik algab otsast peale. Võeh.

Aga kui Joosep lõpuks maalt kaks päeva hiljem tagasi koju jõudis, siis magama minnes, või no tegelikult me juba olimegi otsapidi voodis ja teki all, minust isegi uneliivapuistur üle käinud, teatas ta nii muuseas: "Tead Kai, ma leidsin maal käies kõik su kunagised pildid, kirjad ja luuletused üles..."
"Misasjaaa!? Need pildid ka, kus ma olin veel nägija või? Reidiaegsed pildid ka!? See üleni roosa pilt ka või? Nagu kõik-kõik-kõik pildid või?" vuristasin ma ühe hingetõmbega oma küsimused ette ja Joosep muudkui noogutas ja jaatas. Ma kargasin voodist püsti nagu poolearuline, sest arvasin, et olin need igaveseks kaotanud.
Kui ta hakkas mulle neid pilte ükshaaval kirjeldama, siis vuhises minust niii tohutu hulk unustuste hõlma vajunud mälestusi läbi. Joosepi sõnul teen ma ühel pildil isegi kerget duckface, hehe. Noh, mis ma oskan kosta, peale selle, et mul on mega piinlik ja tunnen end veits kohmetult. Ilmselgelt on minu puhul tegemist selgeltnägijaga. Ma lihtsalt nägin juba aastaid ette, mis muutub aja jooksul popiks. Kuid aitab sellest heietamisest ja püksikummi venitamisest. Olge lahked, siin on minu nägijaaja reidikad! PS. Te ainult vaadake kui ilusad sügavsinised silmad mul enne oppe ja pimedaks jäämist olid... much sweet!:)

Minu poolt aga suure ringi küsimus: kas ma olen märkimisväärselt muutunud võrreldes kunagise välimusega? (ah, ärge parem vastake, ma ei tea, kas suudan vastuseid ära händlida. Või noh, vastake ainult siis kui ma olen ainult ilusamaks muutunud, hihi).

Eelmise nädala esmaspäeval käisin ERRi raadiomajas, kuna käisin ülemaailmse diabeedipäeva raames Vikerraadio hommikuprogrammile intekat andmas. See lastakse homme hommikul *visates praegu pilgu kellale, siis tegelikult juba täna* eetrisse.

Põhjus, miks sellest üldse kirjutan, on nimelt selles,et üks küsimus, mille Taavi Libe mulle esitas, jäi mind mu oma vastuse tõttu kummitama.Küsimus oli siis järgmine: mis on see, millest ma kõige enam peale nägemise kaotust puudust tunnen?

Võiks ju arvata, et siin pole mitte millegi üle pikemalt vaja mõelda, sest asju, millest ma puudust tunnen, tuleb kamaluga. Aga võta näpust, ei tulnud. Ma päris tükk aega mõtlesin, et no millest ometigi võiksin ma puudust tunda, aga esimese raksuga ei tulnud ühtegi asja pähe. Imelik, kas pole!? Oleks võinud öelda, et tahaks oma vanemaid, Joosepit, õde ja õelapsi näha. Et milliseks on nad ajaga muutunud. Janeti pähklipruunisid silmasid tahaksin väga näha. Teha väikese jalutuskäigu linna peal ja uudistada neid kohti, mis on peale ehitusjärgseid muudatusi külvanud rohkelt segadust ja mind korduvalt ära eksitanud. Ma oleks võinud öelda, et tahaks uusimat tehnoloogiat ja värve näha, sest mõned neist on hakanud mälus tuhmuma. Läheks kaeks tänapäeva kinos 3D filmid üle.Läheks seenele. Läheks turule. Lahendaks ristsõnu. Loeks võrkkiiges raamatut. Seda päris raamatut, paberist lehekülgedega ja puha. Teeks endale autojuhiload ära ja istuks autosse, millal iganes hing ihkab ja põrutaks seitsme tuule poole ja lihtsalt oleks. Olles vahepeal lihtsalt kellegist täiesti sõltumatu. Käiks ja pildistaks ilusaid-toredaid hetki. Ehitaks ja remondiks kodu ning tuiaks mööda sisustuspoode ringi ja kahmaks kõike meelepärast kokku ja vastavalt tähtpäevadele meisterdaksin kõiksugu vahvaid asju ja dekoreeriksin kodu ära jne.

Ehk siis kõikide nende näidete põhjal võiks öelda, et ma tunnen väga puudust iseseisvusest. Vabadusest olla sõltumatu. Sellest elementaarsest igapäevasest vabadusest, mis kõigil teistel on olemas. Ja ma arvan, et inimesed võiksid seda iseendaga aega veits rohkem väärtustada, mitte võtta iseenesest mõistetavana, ja teha just neid asju, mis teevad hingele pai. Sest hoolimata sellest, et me inimestena oleme sotsiaalsed olendid, kes vajavad teist liigikaaslast enda kõrvale, siis vajab iga inimene ka aega omaette olemiseks.

Täitsa imelik, et see imelihtne asi ei turgatanud inteka ajal mulle kordagi pähe. Ma vastasin hoopis midagi muud, mis on samuti minu jaoks väga oluline teema, ehk üksteise märkamine. Kuid absoluutselt teisest mastist ja pole nagu eriti seotud isiklikult minu endaga või nägemise kaotusega. Veits kõlasin nagu MW, kes soovib kõigile maailmarahu, headust, lahkust, et näljad ja sõjad lõppeksid. Mis iseenesest, arvestades praegust maailmas valitsevat olukorda, pole sugugi mõttetu lillelapselik soov, aga no saate aru, eks?

Korra veel mõtlesin, et aga äkki ma olengi oma sellise elukesega nii ära harjunud ja elan rahus oma pimedusega, et ma ei mõtlegi konstantselt iga päev nendele asjadele, millest ma olen ilma jäänud ja et oioi, millest kõigest ma veel jään ilma. Et järelikult see väide, mida ma päris palju olen öelnud, et ma olen õnnelik ja rahul oma praeguse olekuga, vastabki tõele. Vastab tõele, et ma ei tihu kuskil looteasendis üksi nutta, et miks elu on ebaõiglane ja miks ma ei saa enam kõiki oma lemmik tegevusi teha jne.

Ma lihtsalt olengi rõõmus ja tänulik kõige muu eest. Ma olen rõõmus ja tänulik, et diabeedi tüsistuse tagajärjel pole mul veel jalgu alt ära amputeeritud ja olen tänulik, et ma jaksan toimetada, blogida, olla armastav ja hoolitsev naine oma mehele ja suudan olla inspiratsiooniks ka teistele. Ma olen lihtsalt lõpmata tänulik ja tunnengi rõõmu teistest väikestest asjadest. Mu maailm pole pilkane pime koht, kus on hirmus ja kõle. Mul paistab ka siis päike, kui päev on sompus, sest mu pool vigane silmanärv viskab mulle aeg-ajalt vimkat, tekitades mulle tunde nagu täna oleks helge ja valgusküllane päev, kuigi reaalselt on taevas ja kogu olek hallimast hall. Aga ei, mitte mul! ;)

Kuid eks kuulake ise seda intervjuud ja minu vastuseid, mis ma seoses ülemaailmse diabeedipäeva raames andsin. Ehee, no näed, see küsimus, millest ma puudust tunnen, jäeti üldse intekast välja. Ju ma mõtlesin liiga kaua ja kuna ma ei vastanudki lähtudes enda vajadustest, siis polnudki vist mõtet sisse jätta. Intekat saate järelkuulata SIIT! Ja selle põhjal kirjutatud artiklit saate lugeda SIIT! :)

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!