Okei, kas teate ka, kui mitmendat korda ma antud postitust alustan? Ega vist. No umbes 57 korda olen algusread ära kustutanud, kuna mulle tundub, et ma ei oska või ei suuda neid õigeid sõnu leida, kirjeldamaks neid emotsioone ja miljoneid mõtteid, mis on mul viimased nädal aega peas kedranud.

Tean, et paljud minu lugejad imetlevad minu elurõõmu, positiivsust ja seda kurikuulsat musta huumorit, mida ma ikka ja jälle oma pimeduse üle viskan ning mis on minu jaoks toiminud icebreakerina, aga järgnev postitus tuleb täiesti emotsiooni pealt - rabe ja toores, täpselt nii nagu ma end praegu tunnen. Kuid ärge laske end ära ehmatada minu emotsionaalsusest ja paanikast, justkui see oleks nüüd #seetundlikteema, mida minuga suheldes tuleks vältida - kindlasti mitte! Ma olen endiselt seda meelt, et suhtun ka edaspidi oma pimedusse yololt ja kompleksivabalt, sest mulle meeldiks mõelda, et sõna "pime inimene" pole ainus mind iseloomustav sõnapaar.

Kui korraks minna tagasi sellesse aega, mil ma kaotasin oma nägemise (kes pole veel minu looga kursis, siis saate lugeda siit, kuidas ma jäin pimedaks vol. 1 ja kuidas ma jäin pimedaks vol. 2
), siis ma endiselt tunnen, et minu jaoks polnud pimedaks jäämine maailma lõpp, musta auku langemine või midagi muud sellist. Jah, mul on omad momendid, kus ma tunnen kurbust, pettumust ja aeg-ajalt isegi frustratsiooni, sest ma olen siiski inimene, mitte robot. Õnneks ma ei tunne neid tundeid siis, kui ma ise milleski feilin või satun piinlikusse olukorda, aga aeg-ajalt viskab küll rihma maha, kui olen andnud endast parima ja siis tuleb keegi ninatark ja kukub näägutama, et miks sedasi tegid, teistmoodi oleks saanud palju paremini jne. Nagu halloo, tee siis palun ise, kui minu tehtu ei sobi või jaga siis näpunäiteid, kuidas järgmine kord teha paremini, eksole. Vinguda oskab meist igaüks.

Ookei, ma tunnen, mismoodi antud post juba praegu vaikselt metsa poole kisub, sest ma ei suuda isegi ühes teemas püsida...

Ma ütlen ausalt - viimased nädalad on olnud minu jaoks paras rollercoaster. Ma käisin nimelt kuu alguses silmakirurgi vastuvõtul. Ega ma muidu poleks sinna roninudki, aga no see töövõime uus hindamissüsteem nõuab seda, et arst kinnitaks, et ma pole vahepeal ikka veel mingi imeväe läbi nägijaks hakanud. No nüüd võite täiesti kindlad olla, et EI OLE, sest teate mis mulle öeldi? No eks pealkirjast võisite juba aimata. Kirurg vaatas mu silmi ja tõdes, et minu vasaku silma võrkkesta verevarustus on tänu retinopaatiale halb, väga halb. Lausa nii halb, et enamus veresooni on valged, mis näitabki verevarustuse puudumist. Ma ausalt öeldes polnud valmis selliseks uudiseks ja ma tunnistan ausalt - ma kardan!

Loomulikult oli mu esimene küsimus oftalmoloogile, et mida see mu silma jaoks tähendab ja vastuseks sain, et mitte midagi ja pole tarvis muretseda. Esialgu rahustas saadud vastus mu maha, kuid alles hiljem hakkasin mõtlema ja mul tekkis kerge deja vu tunne, sest täpselt 10-aastat tagasi, täpselt selles samas kabinetis, ütles teinegi silmaarst mulle seda sama "Pole tarvis muretseda!" ja dadaa - kolm kuud hiljem lõpetasin ma pimedana. Nii et, kes saab kinnitada, et seekord ei lähe samamoodi ja seda mitte muretsemise juttu rääkige palun mu vanaemale, eksole.

Ma mõistan, et ega arst ei tohigi patsienti oma oletuste ja juttudega enneaegselt paanikasse ajada, aga teatav avameelsus ei teeks paha, sest praegune teadmatus on põhjustanud vastupidise olukorra ja tekitanud minus mustmiljon küsimust: kas see tähendab, et kui mu silm otsustab lõplikult kraanid kinni keerata, kas mu silm hakkab kärbuma? Kui hakkab kärbuma, kas see tähendab silma välja lõikamist? Kui silmad on paarisorgan, siis kui palju see mõjutab teist silma ja kui suur on võimalus, et mõlemad silmad lõigatakse välja? Kui mu silmad lõigatakse välja, kas ma mahutun selle protsendi hulka, kellel organism võtab omaks proteessilmad? Jeebus küll, kui elurõvedalt see kõlab! Kui mul on piisavalt pappi (mida mul kahjuks ei ole), siis kas ma saan endale valida meelepärase silmaiirisega klaassilmad? Näiteks rohelised, helesinised või hoopis rohekad-lillakad või mitu komplekti, no iga outfiti jaoks erivärvi? Kui öeldakse, et silmad on inimese hingepeegel, siis kas koos minu originaalsilmadega lõigatakse välja minu hingepeegel? Tean, et kõik need tunded ja küsimused, mida ma oma peas ketran, need on teadmatuse vili ja teadmatus on hirmu kasvulava, aga no päriselt. See on nüüd küll mingi level miljon ja pimedaks jäämine kahvatub kõige selle kõrval.

Okei, ma pean vist minema ja tegema endale ühe rahustava kummelitee, sest muidu mu pea plahvatab nende mõtete all. Igatahes teadke, et kui lähima paari aasta jooksul peaks asi selleni jõudma, siis ma ei garanteeri, et ma olen sama tšill ja teen kohe järgmisel päeval peale oppi Facebooki laivi ja demon kõigile oma uhkeid silmakoopaid ja leelotan, et kõik on väga OK ja läheks iga kell uuesti sellisele opile. Hahaa, ma ei tea miks, aga ma hakkasin praegu mõtlema oma pimedusega seotud äpardustele ja kui ma peaksin ühel ilusal päeval saama klaassilma(d), siis on ju oht, et ma kaotan need ära või kui hakkan seda proteesi puhastama ja see libiseb mu käest põrandale, siis Janet arvab, et tegu on palliga ja jookseb rõõmsalt "minu silm" hambus mööda elamist ringi. Okei, nüüd läks küll veits lappama.

PS. Kui silmakirurg visiidi lõpus nentis kurvalt, et kahjuks ei saa mind nägemise osas aidata, siis ma täiesti siiralt vastasin: "Aa ei, ma olen praegusega väga rahul!" :D Antud lause võttis isegi tohtri muhelema :D

PSS. Eem, ma lugesin praegu oma posti läbi ja no anna kannatust. Ma ise olen tegelikult päriselt ka mures oma silmade pärast ja kardan, et mu mitte toimivad silmamunad lõigatakse peagi välja, aga ikka ma suudan kirjutada oma hirmust ja paanikast läbi musta huumori. Mis mul viga on või kas mul üldse ongi midagi viga? Kas see on mingi psühholoogiline kaitseefekt või ma olengi selline või mis asja? Ühesõnaga selline ma olen - võtke või jätke! :)

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

Möödunud nädalal Kiku pool vedeledes küsisin temalt, kas on viimasel ajal märganud miskit eripära minu silmades, mille peale Kiku küsis endale omaselt veidi sarkastiliselt ja kavalalt muiates, et kas veel lisaks sellele, et ma pime olen või? Igatahes Kiku ei ole miskit märganud, aga ega ma siis ilma asjata taolist küsimust ei esitanud.

Paar nädalat tagasi lobisesime Joosepiga niisama maast ja ilmast, kui ta äkki teatas, et mu silmad võbelevad. Mul oli selline "Say whaat!" nägu peas, sest ma olin täiesti segaduses. Mis tähendab võbelevad? Joosep seletas seda nii, et silmad käivad ringi, nagu vasakule ja paremale... Vahepeal kiiremini ja siis aeglasemalt. Kuid samas see oli nii veider, sest ma ise absull ei tajunud seda ja omast arust vaatasin ma talle kogu aeg otsa. Tegime siis silmaharjutusi. No, et Joosep ütles kuhu ma vaatama pean ja mina täitsin truu kutsikana korraldusi. Ja kõik toimis. Ma suutsin ilma võbelemata vaadata üles, alla, vasakule ja paremale. No problemo! Kuid, kui pean inimesele pingsalt otsa vaatama, siis vahepeal kipuvad silmad võbelema. See on lihtsalt nii friiki. Ma ei taha võbeleda.

Joosep ütles, et on paaril varasemal korral ka seda täheldanud, aga see peab ikka harv juhus olema, sest teiste ees ma pole sedasi avalikult julenud võbeleda :D Vähemalt keegi pole mulle tihanud öelda, et mul miskit võbeleb. Võib-olla inimesed arvavad, et see on minu puhul mingisugune pimedusega kaasnev nähtus ja siis polegi miskit öelnud, sest ega see oleks vist nats imelik küll, kui saad pimedaga kokku ja siis kohe käratad talle, et mida Sa võbeled siin oma silmadega :D  Kuigi, kui minu taktitundetust arvesse võttes, siis mina nägijana küsiksin lihtsalt puhtast uudishimust oma sõbralt või tuttavalt küll.

Ma pole päris kindel, aga hetkel olen ma arvamusel, et äkki on see silmade tõmblus või võbelemine seotud kuidagi stressi või liigse koormusega. Tean lihtsalt seda, et vahetult enne viimast võbelemist oli mul just üpriski närviline periood olnud ja siis äkki see mõjus kuidagi nii, aga no hetkel on statistikaks vara. Ma andsin igatahes Joosepile korralduse mulle kohe öelda, kui miskit jälle omasoodu võbelema hakkab.
Korraks käis muidugi mõte peast läbi, et äkki paneks aja silmakirurgi juurde, aga no ausalt, ma ei taha. Viimases hädas lähen sinna. Mul nende surkimistest nii siiber, et tahaks vahelduseks lihtsalt rahulikult pimedana elada, ilma, et keegi kogu aeg midagi mulle silma ei torkaks või tilgutaks.

Ma olen juba mõnda aega oma peas veeretanud mõtet, et kirjutaks õige selle pimeda ja vaegnägija teemal ühe tähelepanu juhtiva postituse. No et once and for all saaks sotid selgeks, kes on pime ja kes on vaegnägija. Minust on meedias ilmunud terve posu artikleid ja uudisnupukesi ja mind on korduvalt mainitud erinevates blogipostitustes. See kõik on väga tore ja armas ja mul on alati suur huvi ja elevus lugeda enda kohta erinevaid seisukohti ja arvamusi, no et mis pildi olen ma endast läbi blogi kujundanud või kui inimene on mind reaalses elus kohanud, et mis mulje ma endast jätsin, aga siin on üks suur aga. Tihtipeale ei tehta vahet, et kes on vaegnägija ja kes pime.

Kui ma olen järjekordselt kuskil lasteaias või koolis lastele rääkimas juhtkoertest ja tutvustamas oma elu pimedana, siis ma alati tutvustan end järgmiselt "Tere! Minu nimi on Kai ja ma olen pime ning see armas karvapall minu kõrval, on minu kõige suurem sõber ja abiline, juhtkoer Janet"
Kõik kuulavad suu ammuli ja kui ma olen põhilise ise ära rääkinud, siis lasen lastel ja õpetajatel / kasvatajatel lisaküsimusi küsida, millele ma ehk ise ei osanud tähelepanu pöörata või ei tulnud selle pealegi, et sellest ka rääkida, kuna minu jaoks on see kõik juba nii igapäevane.

Siis ma ka alati rõhutan korduvalt, et olen pime, kui kohtun ajakirjanikega või osalen järjekordses telesaates, aga kui satun lugema sissejuhatavat või tutvustavat saatelõiku, siis on ikka kirjas "vaegnägijast Kai". Samamoodi ka peale koolide ja lasteaedade külastust kirjutatakse lühike uudisnupuke sellest, mismoodi me Janetiga neil külas käisime ja siis on seal kirjas a la järgmine lause
"Täna käisid meil külas vaegnägijast Kai ja tema truu abiline, juhtkoer Janet. Kai rääkis oma elust pimedana ja sellest, mismoodi Janet teda igapäevaselt aitab“.
Kui ma järjekordselt loen kuskilt, et ma olen vaegnägija pime ühes isiksuses, siis ma tahaksin natukene oma peast juukseid kiskuda ja paar korda peaga vastu seina koputada.

Ma saan aru, et tegelikult on võib-olla minust ehk isegi inetu praegu siin niimoodi veidi iniseval toonil kirjutada, aga lihtsalt kui see ei juhtu esimest ega ka teist, kolmandat ega ka neljandat korda, vaid seda juhtub kümneid ja kümneid kordi, siis lihtsalt võtab veidi nõutuks. Ma siis ütlen ühe korra veel, pime EI ole vaegnägija, vaegnägija EI ole pime, nende vahele ei saa mitte kummatki pidi võrdlusmärki tõmmata!  Täpselt nagu Sa ei saa tõmmata võrdlusmärki Taani dogi ja chihuahua vahele. Jah, mõlemad on küll koerad, aga küllaltki suurte füüsiliste erinevustega. Samamoodi on ka pimeda ja vaegnägijaga, mõlema puhul on tegu nägemispuudega, kuid tegu on kardinaalselt kahe erineva diagnoosi ja seisundiga.

Kui ma enam kui seitse aastat tagasi Janetiga kokkuõpet alustasin, siis ma olin ka vaegnägija. Ma nägin tema tumedaid silmakohti, ma tajusin valgust ja suutsin inimeste liikumisi registreerida ja selle tulemusel enamasti vältida inimestele otsa jooksmist. Tuttavates kohtades sain ma hoone kujutise järgi aru, mis koha või hoonega on tegu, kuigi eraldi detaile ma ei näinud ega suutnud ka eristada. Ma nägin helkivaid esemeid, nagu ukselingid ja klaasipeegeldused, sebratriibud (selleks pidin ma küll üpriski sõidutee äärde seisma, et näha ja mingi kindla nurga alt vaatama).

Kui inimene on vaegnägija, siis mitte keegi, peale selle vaegnägija ise, ei tea päris täpselt, milline on selle inimese nägemisjääk ja vaateväli. Näiteks võib olla nii, et kahjustatud on ainult tsentraalne nägemine, st et otse vaadates ei näe mitte essugi, aga kui suunab silmad vasakule või paremale, siis näeb, mis on ees tulemas. Sellega on minu teada isegi nalja saanud, sest keegi nägija olevat tollele tsentraalkahjustusega vaegnägijale näidanud sõrmega oimu kohale, kuna oletatavasti arvas, et kuna vaegnägija ei vaadanud sel momendil tolle inimese poole, et siis ei näe, kui näitab talle rahvusvahelist „opaka“ märki. Aga reaalsus oli see, et vaegnägija nägi seda liigagi hästi :D

Võib ka nii olla, et näed täies ulatuses hästi, nii vasakule, paremale, üles ja alla, aga kõike seda väga uduselt. Võib olla ka nii, et otse näed, aga külgedele ja üles-alla ei näe, kuna vaateväli on piiratud, selline läbi lukuaugu vaatamine. Ühesõnaga ma võiksingi jääda loetlema neid erinevaid nägemisjäägi variante, et mismoodi saab vaegnägija näha ja sellepärast ongi oluline, et vaegnägijat ja pimedat ei aetaks segamini ega pandaks ühte patta. Ütlen ühe korra veel, pime ei näe mitte midagi, kuid vaegnägija näeb. Ses suhtes, et seda võib võrreldes täispimedaga nimetada nägemiseks küll.

 Selle vastu eksitakse niiii palju. Ma olen oma tuttavate inimeste kohta meediast lugenud, keda ma tean raudpoltkindlalt, et nad on vaegnägijad või täispimedad, et oi näe, nüüd ajaleheveergudel jäänud juba õige ruttu pimedaks või saanud äkitselt endale nägemist kuskilt karu persest juurde. Kust Sa said? Ma tahan ka! :D  Mis sellest, et alles nädalapäevad tagasi suhtlesime ja lobisesime tema nägemisjäägist või pimedusest :D

Lihtsalt selline väike kasulik ja sõbralik soovitus edaspidiseks, kui hakkate uuesti vaegnägijatest, pimedatest või üldse nägemispuudega inimestest kirjutama. Ja muidugi seda ma pean ka ära mainima, et on ka neid nägemispuudega inimesi, kes ütlevadki, et on pimedad, aga tegelikult on neil nägemisjääk. Lihtsalt alati inimene ei viitsi hakata võõrale seletama, et kui palju ta ikka näeb jmismoodi see vaateväli on jne.

Kuid lõpetades oma postituse positiivsetes nootides, siis tegelikult kogu see vaegnägijate, pimedate ja nägemispuude terminitemajandus on viimasel ajal näidanud paranemise tendentsi. Vähemalt professionaalses ajakirjanduses, rohkem tuleb apsakaid sisse pigem lihtsurelike seas. Hah, nagu ajakirjanik polekski lihtsurelik :D Aga no saate aru küll, mida ma silmas pean. Ma oma postitust kirjutades tulin mõttele, et küll on hea, et mina pole vaegnägija, sest mõelda vaid, kui tüütu oleks koguaeg kirjutada sõna "vaegnägija". Sõna "pime" on ikka palju parem, selline lühike ja konkreetne :D