Nonii. Ma olen täpselt nii ülbe ja savinist (hehe, ma leiutasin just praegu uue sõna), et kujutage pilti ette, hakkangi praegu lagedalt veebruari- ja märtsikuu tegemistest pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Head lugemist! :D

Eem, tegelikult on nats veider hakata vastu suve kirjutama talvistest tähtpäevadest ja tegemistest, aga noh... eluke on kord juba selline. 

Esimese kohta võin kohe ära öelda, et me ei plaaninud selleks päevaks mitte midagi erilist ja meil polnud isegi juttu sellest, et kingiks üksteisele miskit vms. Sõbrapäevast siis jutt, eksole. Just saying! :D

Ma muidu ise olen hullem üllatuste planeerija ja armastan lähedasi rõõmustada, aga kuna mulle ei koitnud ühtegi samaväärselt personaalset ja ainulaadset kingiideed, mis ma möödunud aastal Joosepile hankisin, siis ei hakanud niisama mingi mõttetu träna peale ka raha kulutama . See on see häda, kui lati enesele liiga kõrgele sead.

Joosep oli seevastu minust väheke armsam ja kinkis mulle karbi Rafaellosid ja ostis mulle tumelilladest tulpidest kimbu ja kollased pikad roosid. Ütles, et kuna mõlemad olid sama ilusad kui mina, siis ei raatsinud valida ja nii otsustas mõlemad tuua. Meelitaja selline. Midagi oli veel, aga no kes see enam mäletab mis see oli.

Naistepäeva hommikul seadsin ma oma sammud Belissima ilusalongi, aga endale aega bronnides ei sidunud ma absull ära, et panen aja just 8. märtsiks. Nii et see polnud ka selles stiilis mindud, et läheks ja laseks end õige pisut tähtpäeva puhul poputada, vaid kuna need kuramuse kulmukarvad kippusid juba vaikselt silmaauku ronima, siis oli lihtsalt tarvis minna. Okei, päris nii hull see asi ka polnud, aga mu puhma kasvanud kulmud vajasid keemilist värvimist + korrigeerimist küll, et ma taas inimese moodi välja näeksin.

Koju jõudes kinkis Joosep mulle punased roosid, aga see oli pigem selline ootamatu üllatus, sest meil on kokkulepe, et kommertslikel tähtpäevadel lillede toomine pole kohustuslik, vaid lilled tulgu pigem spontaanselt ja õige tundega - otse südamest, mitte nii, et kui kell kukub, siis lennatakse lillede, koogi ja hommikukohviga laivi, nagu mingi protseduuriline tegevus, mis on kohustuslik ja nõmedalt tüütu. Seega, hommikul ärgates ma mingeid erilisi lootusi lillede peale ei pannud. Kuidas oleksin saanudki, mul polnud endalgi ju meeles :D

Igaks juhuks mainin, et see mitte tähistamine pole protestimise pärast, sest see oleks sama jabur, kui protestitakse protestimise pärast. Möödunud aastal ei toonud Joosep mulle lilli, tänavu tõi ja nii ongi.

Lihtsalt meie jaoks pole need päevad kuidagi erilisemad ja pigem lähtume ikka sellest, et kui romantikatuhin tuleb kallale või tekib mingi äge mõte kuskile minna  spaatama, restosse, teatrisse vms, siis ei jäta plaani kuskile õhku tiksuma ja ootama, et õige kuupäev kukuks. Sama ka lilledega.

Ema ka uuris nii muuseas, et mis meil õhtul plaanis on ja siis Joosep ütles, et ei tea veel, võib-olla vaatame KOOS telekat. Jap, nii romantilised olemegi :D Tegelikult pole point üldse telekas, vaid ühiselt koosveedetud ajas. Tore on lihtsalt koos olla. Üksteisele aja pühendamine, abistamine, toeks olemine, kvaliteetajaks eraldi aja võtmine, lilled, küünlad, romantilised õhtusöögid, väljasõidud jne, need võiksid ikka olla otse südamest, siirad ja protseduurivabad. Oma armsamat võiks ju niisama ka märgata ja premeerida ning mitte, et me seda ainult oma meestelt ootaksime ja eeldaksime, vaid et me ise õpiks ka vastu andma ja ei unustaks neid üllatada.

Ega mehed tahavad samamoodi poputamist, hoidmist, innustamist, hoolitsemist, kuulda aeg-ajalt head sõna, mitte ainult nääksumist ja irisemist, et mis kõik on halvasti ja ei sobi jne. Nad ei pruugi küll kohe kaela langeda ja silmist ei hakka ka südameid purskama, aga ma garanteerin, et see teeb nende tahumatule ja kinnisele hingele sooja pehme pai ja paneb neid tundma väärtuslikena. See on oluline - tunda end väärtuslikuna! :)

Siit tulebki nüüd kohe ehe ja illustreeriv näide minu eelnevale tähtpäevajutule, sest järgmisel kahel päeval peale naistepäeva käisime me Supelsakstes õhtustamas, pärast seda rannapargis jalutamas ja sellest järgmisel päeval käisime samuti einestamas ja kinos.




Rääkides Supelsakstest, siis seltskonna peale võtsime suupistevaagna, mis maitses suurepäraselt. Kõike ma sealt muidugi ei söönud. Näiteks veise keelt. Lihtsalt psühholoogiliselt ei suuda ja ega maitse ja struktuur on sellel samuti üpris rõve.


Ema kunagi üritas mulle seda salaja sisse sööta. Tahtis nii väga, et ma vähemalt prooviksingi, aga ma ei suutnud. Nii otsustas, et on kaval ja pistab selle veise keele koos teise lihaga supi sisse, aga ma sain KOHE aru, kui esimene tükk suhu sattus, et midagi on mäda. Esmalt manasin endale ette sellise näo nagu keegi oleks mulle lusikatäis sitta suhu pistnud ja siis öökisin selle välja ja küsisin, et mis jälkus see veel on!?? Trauma eluks ajaks ma ütlen, fuh! Mul jooksevad iga kord judinad üle selja, kui mõtlen sellele tagasi või kui keegi pakub või ise sööb veise keelt.

Pearoaks võtsin, mis tegelikult oli eelroog, Niša-Niša soe salat ja maitses hästi, aga ei midagi erilist. Oleksin pidanud ikka oma selle teise valikule truuks jääma ja võtma seene-sidrunheina risotto. See maitses imeliselt. Sain sõbra taldrikust natuke näpata.


Joosep sõi ka miskit, aga enam ei mäleta mida. Pildilt saate võib-olla aimu...


Sooviks meie teenindaja ka eraldi esile tõsta, kuna oli selline vahetu ja rõõmsameelne. Minu jaoks on oluline, et omavaheline suhtlus oleks selline mõnusalt pingevaba ja tšill, et saaks natuke nalja visata ja naerda ja teenindaja suhtleks vabalt kaasa ja seda meie teenindaja kõike oli .Nimeks oli Merilin või Merlin. Kumbki kuttidest ei suutnud kahepeale nime välja lugeda. Peab ikka ise järgmine kord selle nime lugemise enda peale võtma :D

Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

Palun öelge mulle, kas ma olen tõesti ainus inimhing siin planeedil, kes ei saa ja ei suuda möödunud aastale heldimuspisaraid valades tagasi vaadata ja öelda, et oli üks uskumatult kift ja vägev aasta ja et pole juba ammu niii sigahead aastat siin mail nähtud. Olen siit-sealt kuulnud inimeste ülimat rahulolu, kes loodavad veel viimastki sellest Kuke aastast välja väänata, samal ajal kui mina palun taevaisalt halastust ja armu, et see nõme Kukk teeks ükskordki juba sääred ja laseks selle Koera aasta sisse. Ma miskipärast eeldan, et see peaks loomult tulema selline sõbralik, eriti veel kui lubatakse kollast koera. Sellisel juhul peaks see ju olema täpselt nagu minu poobik - armas, pehme, soe, usaldusväärne ja parajalt vallatu. 



Kui aus olla, siis tegelikult ega ma mingit kokkuvõtet möödunud aastast teha ei soovi, sest esiteks olen ma sellega nagunii veits hiljaks jäänud ja olgem ausad - keda see ikka huvitaks. Pealegi oli mul emotsionaalselt väga-väga raske ja keeruline aasta. Mu usaldust reedeti, mu pimedust kasutati alatult ja nahaalselt ära ja kuigi ma oma teiste meeltega aimasin, et miskit on mäda, siis ma ei võtnud kunagi ise teemat üles, sest kartsin end idioodiks teha, aga no selle pärast poleks mul endal küll olnud tarvis muretseda. Eks ma ole tänulik ka, et kõik lõpuks välja tuli ja klaariks sai, aga kas teate, kui laastav on samaaegselt kaotada oluliseks ja armsaks saanud inimene, tunda ja mõelda, et kogu suhtlus oli võlts ja siis veel elada igapäevaselt pideva pinge ja usaldamatusega!?

Mul on alati olnud sõpruse kohta üks moto - ükskõik, mis jampsi teised pole mulle varem keeranud, siis uued inimesed, kes ühel või teisel moel mu ellu tulevad, siis neid inimesi võtan alati puhta lehena, sest keegi pole ju süüdi teiste tehtud vigades. Iga inimene vastutab ikka ise oma tegude ja sõnade eest. Vähemalt seni kuni pole antud põhjust usaldamatuseks, usaldan ma inimest selle sõna otseses mõttes pimesi. ma kord juba olen selline roosamannalikult rõõmsameelne ja usalduslik tüüp, kes lihtsalt ei oska ega taha teistes inimestes halba näha. Ma ei tea kas see teeb minust sinisilmse naiivitari, lillelapse või lihtsalt lolli, aga ma lihtsalt eiii saa lasta enda sisse mõtet, et keegi armas inimene võiks olla nii isekas ja kuri, et teeks mulle teadlikult haiget või reedaks mind. Sõbrad ju nii ei teeks. Inimesed pole ju ometigi nii õelad. Nii kükitangi jäärapäiselt oma roosas mullis edasi, korrutan roosamannalist mantrat sellest, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head ja samal ajal saan ma tegelikult räigelt peksa nagu koer.  

Kogu see kammajaa tuli suure pauguna päevavalgele möödunud aasta esimeses pooles ja eks alguses oli see minu jaoks ikka räige šokk. Ma mitmeid kuid lihtsalt nutsin end sõna otseses mõttes magama, sest ma ei suutnud oma aju välja lülitada, muudkui ketrasin ja ketrasin. Ma uinusin ja ärkasin ühtede ja samade mõtetega. Kuid õnneks aastalõpu poole hakkas aina enam esinema päevi, mil ma sellele reetmisele enam ei mõelnud ja igat minu teist tegevust ja mõtet ei saatnud mingid nõmedad flashbackid minevikust. Kuid aasta viimasel kuul sain midagi kohutavat teada. Inimene, kes on mulle sõnuseletamatult armas, oluline ja kallis ja kes on aastaid maadelnud vähiga, on taas raskes seisus, sest vähirakud on jälle hakanud agressiivselt levima. Oeh, mul praegugi tuleb klomp kurku ja kisub pisara silmast välja. Ma ei taha isegi sellele kõige mustemale tsenaariumile mõelda, sest mis siis saab, kui...

Kõik need viimase aja sündmused ongi mulle niii laastavalt mõjunud ja peale seda viimast uudist tõmbusin lõplikult blogist eemale. Ei tahtnud kellegagi suhelda ega miskit kirjutada. See polnud teadlik otsus, vaid loomulik kulg. Esiti jäin teisi kaasblogisid ja sotsiaalmeediat poole silmaga ikka jälgima, kuid mingist hetkest tekkis mul ka nende suhtes ükskõiksus. Ma ei viitsinud inimeste ilkumist, hüsteeritsemist ja pseudoprobleeme lugeda. Näiteks viimases valguses kasvõi see hümniskandaal, kus järsku kargas terve kamp marurahvuslasi välja ja kukkusid silmad punnis üksteise võidu vahutama, et miks aastavahetusel hümni ei lastud, AH!? Johhaidii, lasknud siis ise häälepaelad valla.

Ma loodan, et ma pole ainuke, kes läbi selle skandaali üldse saigi esimest korda teada, et aastavahetusel lastakse hümni. Ma loll arvasin, et see on must have thing vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvuspäeval, mitte aga ülemaailmsel aastavahetusel.

Ühesõnaga kogu see sapp ja õelus ja kurjus ja inimeste hüsteeritsemine oli minu niigi nukrameelsele olemusele liig mis liig. Inimesed ahastasid ja lalisesid, mismoodi nende fakking aastavahetus on mingi hümni mitte laskmise pärast persses ja kuidas ikka üks aferistist ema kasutab oma poega rahalüpsimasinana ja kuidas teine on paks ja kolmas debiilik ja kõik poliitikud on ennasttäis sead jne. Lihtsalt igast august välja ajavat vihast hülgemöla ja ilkumist oli kuidagi kriipiv lugeda, eriti sel ajal, kui minul tahtis süda suurest murest ja valust armsa inimese pärast katki minna.

Tegelikult ei tahaks üldse siin halada ja nukrutseda. Kuidagi paha tunne oma armsate lugejate ees, et tulen siia ja kukun ennastunustavalt mingist oma raskest elust soiguma, kui tegelikkuses on ju nii palju teisi inimesi, kes vajaksid palju enam märkamist ja abi ja kellel on siin elukeses palju rängemad katsumused, millega igapäevaselt silmitsi seista. Mul on vähemalt soe kodu ja katus pea kohal, pere ja sõbrad, igakuine kindel sissetulek, soe söök laual, riided seljas jne. Lihtsalt kogu see meeletu raske emotsionaalsus lõi mu ajutiselt nätaki maoli maha. Pardon - ma olen ka kõigest inimene!

Et mitte lõpetada üdini mustades nootides, siis eks möödunud aasta pakkus, kas vahelduse või hingepausi mõttes, mulle natuke ka helgemaid hetki. Näiteks omandasin massööriameti, aastane koostöö Lensesega oli armas ja kuigi üleliigsete pingete tõttu loobusin ma omaalgatuslikult Delfi kolumnisti kohast, siis aasta lõpus alustasin ma uut koostööd sellise lehega nagu koeratoit.ee, kuhu ma kirjutan järjelugu enda ja Janeti teekonnast. Kellel huvi, siis esimese looga saate tutvuda SIIT!  Lisaks, paar päeva tagasi postitasin oma FB lehele ühe videolingi sellest, mismoodi ma rentisin endale õe roosinupukese, et väisata kohaliku koguduse laste jõululõpupidu. Saate järele vaadata SIIT! :)

Ma arvan, et paslik oleks see postitus lõpetada blogija Lotta sõnadega, kes tegelikult pole juba ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi suvaline blogija, vaid armas sõbranna. Mind need öeldud sõnad aitasid ja vbla on veel kellegile abiks, lohutuseks või kosutuseks: "Ma ujun tavapäraste lausete meres vastuvoolu ja selle asemel, et Sind hetkel lohutada, ütlen pigem, et usalda oma emotsioone. Kogu äng, kurbus ja viha tahavad alla neelamise asemel läbi elamist, et tulevikus kergemini edasi minna". Aamen!

Appi, ma viimasel ajal jõuan aina harvem siia, aga no mis teha - elu vajab ka elamist. Eriti veel, kui Joosepil oli vahepeal mitmenädalane puhkus ja siis me püüdsime võimalikult palju ühiselt koos aega veeta ja kõiksugu vahvaid tegemisi ette võtta. Ei pea vist mainimagi, et mina olin selliste kulminatsioonidega enam kui rahul.

Joosep tegi otsuse, et võtab oma puhkusest terve ööpäeva ja pühendab selle eranditult ainult mulle ja meie suhtele, täites iga mu väiksemagi soovi. Minu esimeseks sooviks oli minna loodusesse matkama ja telkima. Võib-olla ka sellepärast, et eelmisel suvel jäi see tegemata ja ma olin üpriski nördinud. Hah, aga matkama me lõpuks ei jõudnudki, sest viimasel hetkel muutsin meelt, aga selle eest hüppasime autosse ja trippisime sinna, kuhu hing parasjagu ihkas ja mis tundus meelepärane. Nii alustasimegi oma seiklust Seljametsa karjäärist, kus ainult Joosep käis ujumas. Vesi olevat super soe, aga kuna seal oli rahvast nagu murdu, siis otsustasin jääda kaldale, sest mulle ei meeldi võõraste pilkude ees oma pekkidega lehvitada. Selle asemel kuulatasin ma niisama ajaviiteks inimeste jutusuminat (loe: stalkisin rahvast). Kusjuures mulle tundus, et peale minu oli seal veel üks pime, kuna kui Joosep vette läks, siis too väidetav pime uuris oma kaaslaselt, et kas keegi läks veel ujuma. Ma eeldan, et tegu oli pimedaga, sest no ma ei tea ühtegi teist põhjust, miks peaks nägija midagi sellist küsima... saaks ju ise vaadata vms. Igatahes antud olukord tekitas minus parajalt elevust, sest järgmiseks hakkas mind huvitama, et kes see selline on.

Pärast karjääri võtsime suuna Rae ranna poole, sest mina polnud veel endiselt ujuda saanud. Varasemalt olin ma Rae rannas käinud ainult kahel korral - lapsena ja poolpimedana, kuid Joosep polnud seal veel kunagi käinud ja seega ma üritasin siis pimesi teed juhatada. Etteruttavalt öeldes edukalt, kuna jõudsime pärale.


Rae rannas oli nii mõnus, sest rahvast oli vähe ja keegi ei lesinud oma rätiku ja kompsudega minu privaattsoonis. Kuskil kõrkjates mängis seltskond bongosid, grillisid ja tantsisid. See lõi sellise mõnusa suvise meeleolu. Kui oma rätiku ja kotid maha panime, siis jätsin Janeti kohta hoidma ja ise läksime Joosepiga veetemperatuuri uurima. Jalutasime põlvini vette ja kes on Pärnu ranna üldise olemusega kursis, siis need teavad, et peale vett tuleb taas madalik ja nii sattusimegi liivaribale, mis oli kaetud kõigest sentimeetrise veekihiga. Enne seda läbisime veeriba, mis ulatus põlvini.

Janet jälgis meid pinksalt kaldalt ja siis otsustasime, et kutsume poobiku ka saarekesele ja ega ei pidanudki kahte korda kutsuma - Janet kargas püsti ja hakkas rõõmsalt meie poole silkama, kuid kui vesi tõusis kõhuni, jäi kahtlustavalt seisma ja hakkas ühelt käpalt teisele tammuma. Meie labradoriproua suhtumine veesse on järgmine: vesi on senikaua tore ja hea, kuni mu käpad ulatuvad põhja. Nii seisiski Janet jäärapäiselt paigal ja mõõtis kahtlustavalt silma ja varbaotsaga veesügavust ning meie teiselpool vett ergutasime ja julgustasime poobikut veetakistust ületama. Lõpuks võttis Janet kogu oma julguse kokku, tõstis ninaotsa taeva poole ja tippis kikivarvukil üle vee.

Kui Janet lõpuks meieni jõudis, siis avastasime, et heleroosa jalutusrihm, mis jäi kaelarihma külge, lohises rõõmsalt järgi ja oli"mõnusasti" läbi ligunenud ja eriti liivane, aga no see kõik oli köömes kõige selle kõrval, kui õnnelik ja rõõmus Janet oli. Patsutasime poobikut tunnustavalt rinnakule ja siis hakkas möll pihta. Janet tuuritas mööda saarekest ringi, hüppas esik'äppadega vette ja kutsus mind mängima, uudistas liivalosse ja ma ise ajasin ka teda taga. Kahju oli ainult sellest, et jätsime kaamera kaldale, sest see oleks olnud nii äge hetk, mida jäädvustada, kuna see püüdlikus, eneseületus ja siiras rõõm oma saavutuse üle oli nii hindamatu. Kuid Joosep ütles, et vähemalt on see meil oma mälestustes olemas.

Pärast vees möllamist läksime kaldale ja kuna möllamise käigus sai selgeks, et vesi on ujumiskõlblik, siis koorisime end lahti ja läksime ujuma. Joosep küll esialgu arvas, et ta ei hakka merre tulema, et jääb kaldale, kuid lõpuks otsustas siiski ümber. Nii möllasime vees ka oma pool tunnikest. Joosep sukeldus vee alla, võttis mu jalgadest kinni ja siis suure hooga tuli pinnale ja viskas mu õhku ja nii mitu korda järjest. Siis panime käed sõrmsoengusse ja kolme pealt kükitasime vee alla ja tegime vee all musi :D Esimene läks veits mööda, aga teisel korral leidsime üksteist üles. Siis tegime niisama veesõda ja Joosep ajas mind vees taga jne. Ühesõnaga meil oli üüber fun! :)

Pärast ujumist suundusime sööma ja kuna viimasel ajal on hakanud Hessi paprikakastmega jalabenotortilla Steffi krevetisalatile konkurentsi pakkuma, siis läksimegi Hessi drive-inni, kus ma võtsin endale kaks tortillat. See on lihtsalt nii kohutavalt maitsev! Pärast söömist uuris Joosep, et mida järgmiseks tahaksin teha, aga teate, mul oli selline tunne nagu oleksin plikatirtsuna kommi- või lelupoodi sattunud ning mulle on antud vaba voli valida mida iganes hing ihkab, aga kuna valik on suur ja lai, siis see põhjustab otsustusvõimetust. Täpselt nii juhtus ka minuga. Mul oli pea ühtäkki ideedest täiesti lage. Saate aru!? Ma oleksin võinud ükskõik mida küsida, aga minu peakeses vihises ainult tuul.

Seega tegi Joosep järgmiseks ettepanekuks minna rannapromenaadile jalutama ja kuna minu jaoks tundus see üliromantiline, siis nii me suundusimegi õhtuhämaruses (või siis tegelikult juba pimeduses) keskranda. Jalutasime käsikäes terve promenaadi pikkuse edasi-tagasi läbi ja promenaadi lõpus purskkaevu kõrval hoidsime üksteise ümbert kinni, tegime musi ja kuulatasime merekohinat. No nii palju, kui see läbi inimeste poolt tekitatud kahina ja sahina läbi kostus.

Promenaadi lõpus müüs üks pruunlane pärlitest meisterdatud ehteid ja mina soovisin ka endale miskit soetada ja nii ostsimegi mulle kaks käevõru. Ühe sellise Aafrika toonides - sellise hästi värvilise ja väiksemate kivikestega ning teise roosade-valgete kividega, natuke massiivsema käevõru. Kumbki käevõru maksis 5€. Enne, kui läksime eheteleti äärde, siis sosistasin Joosepile, et tema rääkigu, sest mina ei taha suhelda. Ei, mitte sellepärast, et tegu oli mustanahalisega, vaid ma pelgan, et kui tegu on sellise agressiivsema müümistehnika harrastajaga, kes hakkab mulle liialt aktiivselt asju pähe määrima, siis ma ei oska sellistega väga hästi toime tulla ja nii on lihtsam, kui ma ütlen Joosepile, et ma ei soovi midagi ja siis tema on see, kes oma konkreetsusega edastab mu vastuse :D

Kuid minu üllatuseks oli too mustanahaline müüja nii sõbralik, lahke, südamlik ja abivalmis. Joosep küsis, kas ma võin ehteid katsuda, kuna ma ei näe ja kui mõnda ehet jäin pikemalt uudistama, siis lahkelt võttis selle lukustusest lahti ja sain selle oma kätte jne. Ja kui ostsime need käevõrud, siis see mustanahaline tänas meid nii siiralt. Nii siiralt nagu oleks tahtnud oma häälega öelda, et kui oluline see tema jaoks oli, et saab nüüd meie raha eest osta oma naisele ja 10 lapsele süüa. Ma ei tea. Võib-olla see pole nii, aga ma pole ammu nii siirast tänulikkust kohanud. Inimene tänas naeratades ja mitte ainult füüsiliselt, vaid naeratas kogu hingega. Isegi mina pime tajusin seda.

Pärast sellist pikka päeva tundsin ma väsimust ja kuskile telkima ma ei soovinud enam minna. Mõtlesin vaid oma pehmest ja soojast voodist ja sellest, kuidas ükski sääsepinin mul kõrvus ei piniseks. Nii ütlesingi Joosepile, et lähme parem koju ja kui koju jõudsime, siis tegime snäkki ja vaatasime filme ja olime üksteise kaisus.

Ma ei tea, kui paljud teist on kadedusest või imetlusest vaadanud mõne teise naise meest, no et küll on ikka tubli, armas, tähelepanelik, mehine, korralik, rõõmsameelne, hooliv ja hoolitsev, kelle jaoks on nagu iseenesest mõistetav oma naist millegi erilisega üllatada, kodustes toimetustes kaasa lüüa, kokata, lilli kinkida ja naist aeg-ajalt mõnusa jalamassaažiga kostitada. Nagu tõeline prints, kes oleks justkui muinasjuturaamatust välja karanud. Mõned ütlevad, et selliseid ideaalmehi pole olemas, et kõik see on illusioon ja raudselt kõige selle toreduse taga peab pesitsema kuskil ka üks mingi ilge "mudakonn", mis muudaks selle muinasjutu natukesekenegi reaalsemaks. Või siis on ka teine leer, kes teadvustavad, et sellised romantikust kuni tõsiste mehiste meeste combosid eksisteerib küll, aga need on kas üldjuhul juba hõivatud või nad pole Sinust huvitatud.

Mina endale meest ei otsi ja seega mul isiklik puutepunkt selles küsimuses puudub, aga kui ma oma sõbrannade lugusid ühtepanu kuulan, kes suhtlevad usinasti Tinderis ja käivad deitidel, siis need värvikate tegelastega lood panevad küll minu pead vangutama ja mis seal salata ka laginal naerma. Aga mis siis teha, kui valikus on, kas üliromantiline noormees või tõsine Eesti mees, kelle jaoks romantika on pehmikutele.

Alles hiljaaegu kirjutas mulle üks mu hea sõbranna, kes suhtleb praegu kahe potensiaalse kavaleriga. Üks kutt on siis üliinnukas ja kui ütlen üliinnukas, siis ma EI liialda. Peale kahenädalast netitutvust lingib noormees müügil olevate majade pilte, räägib lastest ja tahab koos puhkama minna ning ühe päeva jooksul saadab korduvalt kallisid-musisid ja siis veel natuke kallisid-musisid ja kui parasjagu neid ei saada, siis kirjutab unistavalt ja planeerivalt sellest, et kui tore oleks kokku saades üksteise kaisus olla ja uurib päeva jooksul miljon korda, et mis teed jne.Kui sõbranna ütles, et see mõjub lämmatavalt, siis soovitasin kutile otse öelda, et võtaks äkki hoogu maha, aga selle peale vastas noormees, et millal varem on sellistele asjadele kiiruspiirang peale pandud. Või kui sõbranna ütles, et kui õige aeg käes, küll siis jõuab kallistada-musitada, ühisest tulevikust rääkida ja lapsi teha, aga enne vaataks ikka, kas sellest põgusast netitutvusest üldse suhetki kujuneb, kuid selle peale vastas noormees "Me saame hakkama!", nagu mis asja!?

Kui minu teadmised tolle noormehe osas olid alles lapsekingades ja kutt alles niisama rahulikult muljetas, et tahaks kunagi oma maja, aeda, koera, lapsi ja jättis üleüldiselt sellise positiivse planeerija mulje, siis ma kiitsin sõbrannale takka, et haaraku võimalusest kinni - sellised mehed on haruldased. Minu sisetunne aimas tol hetkel head, sest olgugi, et suti tundus selline imal, siis iga kell on selline innukas planeerija parem, kui mingi rullnokast ärpleja, kelle elu seisneb ainult klubidest ja joomingutest. Ma muudkui utsitasin sõbrannat, et go with the flo ja et tüüp võib-olla ongi lihtsalt selline koduhoidja, et andku vähemalt võimalus, lõpuks lööbki valge lippaia püsti, vimpel masti, labradorid aeda ja ongi dream come true. Kuid sõbranna oli ikka selline ebalev, kuna see pidev kalli-musitamine mõjuvat liiga intensiivselt.

Teine noormees pidavat olema rohkem tema maitse, aga ega seegi veatu pole. Pidavat suvalisel ajal teadmata ajaks ära kaduma, aga kui sellele pisikesele häirivale faktorile läbi sõrmede vaadata, siis kõik muu on super - huvitav on vestelda ja arutada, on ühised huvid ja tegevused ning tüüp on siiani olnud go with the flow masti, no et kui sõbranna kutsub kuskile, siis tüüp on käpp. Või kui mõni täiesti uus ja võõras teema ette visata, siis inimesel on oma arvamus asjast. Minu arvates on see üks olulisi suhte alustalasid, sest see on oluline, et kaaslasega oleks jututeemasid, sest ega paarid kogu ülejäänud suhte ainult ei kallista ega musita, vaid peab olema ka midagi, millest rääkida, arutleda, filosofeerida, vaielda jne. Neid niisama muidu musitajaid ja kallistajaid on terve ilm täis, kui ühest tüdineb ära, siis võtab kõrvalt kohe järgmise, kellega miilustada. Kuid leida enda kõrvale inimene, kellega oleks huvitav vestelda, arutada, planeerida ja läbi ühiste vestluste areneda, avastada uusi mõtteid ja vaatenurki, on tõeliselt tähtis.

Eks enamasti nende suhetega kipubki vist nii olema, et kellel on kodus tõsine ja ratsionaalne mees, siis nemad unistavad ja soovivad, et nende mees oleks natukenegi romantilisem ja need, kellel on kodus romantikust nõretav Don Juan, tahaksid, et mees oleks natukenegi rohkem mees. Sellised, kes lambipirni vahetamiseks ei helista elektrikule, kes oskaks haamrit, saagi ja muruniidukit käsitleda ja isegi, kui ei oska, siis pole see ka mingi probleem ära õppida ning kes kõige oma tõsiduse juures ei pea paljuks vahest ka oma kaaslane välja viia -restorani, teatrisse, kontserdile, piknikule jne.

Ma ise pole enda mäletamist mööda selliste äärmuste vahel valima pidanud, aga kui peaksin, siis pigem kaldun tolle tõsisema ja realistlikuma mehe poole, eriti kui on selline go with the flow masti mees, sest siis võib naine ise kõiksugu romantikat ja väljasõite sebida ju.No et kui pakud miskit ägedat välja, siis saab mehe kasvõi omaalgatuslikult kaasa kutsuda või meelitada - teater, loomaaed, kino, muuseum, jalutused jõe ääres, piknik, ratsutamine, uisutamine, you name it. Kuid üdini romantilised mehed võivad selle käigus muutuda liiga lämmatavaks, kuigi oleks arvatavasti valmis viimsegi Su soovi täitma. Eks see lõppkokkuvõttes olene inimtüüpidest, et kes kellega sobib jne.
Kui ma peaksin oma Joosepi kuskile lahterdama, siis kindlasti paigutaksin ma ta tõsiste ja ratsionaalsete meeste hulka, kuid kellel ei puudu ka romantilisem pool (kuigi ta ise väidab mulle järjepanu vastupidist - ma ei usu teda!). No võib-olla tõesti ei üllata ta mind romantilise õhtusöögiga ega organiseeri mulle aaretejahi stiilis armast pikniku rannaniitudel ja kui täitsa aus olla, siis ega ta eriti ei viitsi ega oska ka jalgu mudida,, aga selle eest kingib ta mulle täiesti suvalistel päevadel lilli, pakub mulle emotsioonielamusi, hoolitseb minu heaolu ja tervise eest, lohutab ja naerutab,jätab meelde minu lemmik joogid ja söögid (ka need, mis on mul vahepeal ära ununenud, kuna uusi lempareid tuleb järjest peale). Samamoodi on armas ka see, kui ma tulen peale mitut päeva Tallinnas viibimist koju, siis kodu on korras - elamine tolmukaga üle tehtud, rämps kokku korjatud, prügi välja viidud, pesu on pestud ja kuivama pandud, kodu lõhnab imeliselt ning kõige selle keskel võtab mind vastu mu oma mees koos soojade kallistustega. Mida veel täielikuks rahuks ja õnneks vaja, eksole. Kuigi esimestel aastatel mõtlesin minagi ja unistasin, et Joosep võiks olla nati romantilisem ja muudkui loetlesin, mis kvalifitseeruks minu puhul romantika alla, kuid enam ma seda ei eelda ega oota, sest ma olen aastatega mõistnud, mis on oluline - need on meie ühised hetked, mida me KOOS loome. Pole oluline, kes on algataja, vaid see koosolemise hetk on põhiline! :)

Ühte ma igatahes oma sõbrannale ütlesin, et kui selle tõsise ja kultuurse noormehe juures häirib teda juba praegu see, et tüüp lampi teadmata ajaks ära kaob ja vahepeal üldse ei vasta, siis peab arvestama, et sellest võibki saada nende suhte üks nõrgimaid lülisid,mis hakkab kogu aeg olema n-ö tüliõunaks. Et kui otsustab tolle noormehe kasuks, siis lihtsalt arvestagu, et see saabki olema üks selle inimese eripärasid ja proovida hakata jõuga mingeid päitseid mehele pähe suruma - mkm, see lihtsalt ei lähe läbi. Meestele üldiselt ei meeldi selline kammitsetuse tunne, et nad on kuskile kinni aheldatud ja kui naine tahab endale mingisugust sussinahka, siis on mõttetu eriti kõrgeid standardeid seada, kuna standarditega meestel on üldjuhul samuti omad teatud nõudmised naistele.

Mis teie arvate, kas teile ei tundu noormehe poolt taoline ultrainnukas sebimine kuidagi kahtlane või kuidas teie sellises olukorras või valikute juures käituksite?

Blogi pikaajalisemad lugejad on kursis , et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse statsionaari minema ja seda koos oma juhtkoeraga . Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga üksmeelselt, et see poleks päris mõistlik, kui tuleksin vabatahtlikult sellisesse keskkonda, kus kõik inimesed igast august lekivad.

Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.

Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.

Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.

Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.

Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.

Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.

Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"

Meil oli täna Joosepi brasnik ja just äsja lahkusidki viimased külalised. Elaminegi juba enam-vähem üle kraamitud. Ainult igavene suur virn musti nõusid on veel tarvis puhtaks küürida ja kuigi meil oli Joosepiga diil, et kui mina tegelen toitlustusega, siis ta on nõus mustad nõud ise pesema. Aga no mina ei tea, mis puhtusejumalanna minus välja lõi, aga kui viimanegi taldrik-kauss-kahvel-klaas-nuga-lusikas-tass oli elamise pealt kokku korjatud, teatasin mina Joosepile, et ma tahan ise kõik nõud ära pesta. Täitsasoojaksläinudpeast. Ja seni kuni Joosep mulle plita kütmisega boilerisse sooja vett orgunnib, mõtlesin mina tulla ja aega sisukalt ära kasutada ja rääkida teile meeste Brasiilia vahatusest.

Ei, Joosep ei saanud kingituseks Brasiilia vahatuse kinkekaarti. Jumal tänatud selle eest! Ma tahtsin tegelikult sellest meeste kubeme vahatamisest juba umbes kolm nädalat tagasi kirjutada, kuna täiesti lambist tuli see teema ühe tuttavaga jutuks. Ta teatas mulle, et tema meessoostsõber lasi teha Brasiilia vahatuse ja minu miljonivääriline reaktsioon oli umbes selline,  no kuidas seda nüüd kirjeldadagi... Ühesõnaga selline hässtii pahviks löödud ja pool heleda häälega kilgatus: "What!? Miks?"

Mitte et see peaks minu asi olema, mida keegi mees oma kubemekarvadega otsustab teha. Kui soovib, siis minugi poolest kitkugu kasvõi ükshaaval oma kubemekarvad välja või blondeerigu ära, I don't care. Kuid mind hämmastas see põhjus miks vaene mees seda teha otsustas. Ta teine pool olevat seda nõudnud. Aga milline täismõistusel olev mees läheks lihtsalt vabatahtlikult käsu peale Brasiilia vahatust tegema? No juhul, kui see pole just mehe enda suur unistus, eksole. Selles loos oli aga põhjus vägagi proosaline - enne rohkem seksi ei saa, kui kube pole beebipepu sarnaseks - pehmeks ja siledaks vahatatud. Nii ei jäänudki vaesel mehel muud üle, kui viimases lootuses minna ja lasta end kõige õrnemast piirkonnast vahaga kokku määrida ja släuhti karvadest puhtaks tõmmata. Aga ega see loodetud rohket seksirõõmu majja ei toonud. Mees endiselt kuival ja tagatipuks ka karvutu. Õnneks tegu ainult karvadega, need kasvavad vähemalt tagasi. Sellega seoses tekib aga mul küsimus, et milline femme sunnib meest midagi sellist läbi elama, kasutades selleks alatut seksimanipulatsiooni?

Aga see, mida mina jäin selle loo puhul mõtlema, oli see, et mulle isiklikult küll ei meeldiks beebipehme ja sile mehe kube. Lausa nii sile, et hea tahtmise juures võiks oma huuled tänu peegeldusele üle võõbata. See oleks nagu mingisugune arenguetapis olev poisslaps. Ma saan aru, et mida lühemad karvad, seda hügieenilisem, aga täiesti nullis...!? Fuh, ma ei tea, kui Joosep peaks mingil veidral ajukahjustuse momendil selle vahatuse endale tegema ja ma avastaksin seda alles asjatamise käigus, siis ma tõmbaksin endale kohe püksid jalga tagasi ja paluksin tal seda sama teha. Samamoodi ei fänna ma ka mingit eriti võssi kasvanud puhmakat, nii et karvu on rohkem kui varustust ja pärast on tükk tegu, et sealt "tikripõõsast" slong üles leida.

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Möödunud nädalal, kui TV3s alustas tõsieluline saade "Prooviabielu", siis hiljem esimest osa järele vaadates itsitasin minagi pihku ja kukutasin lõua peaaegu et põrandani, et misasja, mis mõttes nagu ei oska naine kartuliga miskit peale hakata? Kuid kaks mintsa hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikkuses ei pruukinud antud olukord sugugi selline olla nagu meile läbi kaamerasilma üritati näidata.
Ma tõstan käe südamele ja tunnistan puhtsüdamlikult, et olen minagi paar korda elus läinud mingi suvalise teemaga mehelt nõu või abi küsima, mananud endale sellise hästi ilmsüütu lambakese näo ette ja öelnud, et ma ei saanud päris hästi aru, kuidas see asi käib, kas oleks palun nii armas ja näitaks.Lihtsalt. Et oleks põhjust tähelepanu saada, olgu selleks kasvõi harilik kartul. Ma olen enam kui kindel, et Helenil oli umbes sama keiss. Haaras kotist kartuli,silkas trussikute väel Kalvi juurde ja küsis ilmsüütul häälel: "Mis ma selle kartuliga tegema peaksin?"
Minu jaoks on see ilmselge tähelepanu ja läheduse otsimine. Ja lisaks toidu valmistamisega üritas naine Kalvile muljet avaldada ja näidata, et on temast sisse võetud. Eriti kui veel arvestada asjaolusid, et suht alguses tegi Helen sotid selgeks ja ütles , et tema süüa ei tee, aga näe, hiljem viskas põlle ette ja kokkas nagu miilenška.

Eile vaatasime teise osa ka siis järele ja ega me väga muud ei kommenteerinudki kui vaid olime tsuti imestunud, et mida Helen küll selles maakootud sinise mütsiga maapoisikesest leiab... 

Kuna Helen rääkis, et tal on varasemalt olnud suhe salakavala manipulaatori ja psühhopaadiga, kes viis tema enesehinnangu täiesti nulli, siis Kalle-Kalvi juures talle just meeldibki mehe kerge arrogantsus ja otsekohesus, et siis teab, mida mees mõtleb ja et hiljem ei tule mingeid ebameeldivaid üllatusi. Minu meelest küllaltki hea point.
Õhtul aga sattusin lugema Manjana postitust
, kus kirjutab sellest Heleni ja Kalvi- omavahelisest suhtest nagu tegu oleks vägivaldse suhtega. No, et mees on  külm nagu haud ja tundetu mölakas - need olevat siis vägivaldse mehe tunnused.

Jaa, Kalvi-Kalle ütles Heleni mukitud näo kohta kole kui öö ja et näeb välja nagu nõid *itsitasin* ning hakkliha kastme kohta julges mokaotsast pobiseda, et arenemisruumi veel on. Selles viimases ma ei leia grammigi negatiivset. Mis see Kalvi oleks pidanud siis taevani ülistama seda Heleni tehtud hakklihasousti, ise samal ajal endale vaikselt suhu oksendades või mida? Minu arvates väga okei otsekohesus. Mulle on ka Joosep öelnud, et mu pitsapõhi on s*tt, et proovi järgmine kord seda või toda veits teistmoodi teha. Jumal küll, ega see siis ei tähenda kohe seda, et meil käib siin ööd-päevad läbi koduvägivald ja et Jossu annab mulle iga valesti küpsetatud pitsapõhja eest nüplit.Lihtsalt ütleb otse, et saastasti kukkus seekord välja ja ongi kõik, that's it.

Mis puutub meigi kommenteerimisse, siis noh, ma ei teeks sellest ka ülemäära suurt draamat., Okei, alati saab öelda ka viisakamalt, aga see pole küll koht, kus solvuda või taaskord otsida mikroskoobiga mingeid olematuid vägivallatunnuseid. Issand halasta, meestel on ka oma arvamus, meeldimised ja soovid.  Äkki peaks hakkama teise prooviabielu paari Liisat ka analüüsima ja kahtlustama vägivallatsemises, kuna üritas Žigale mehele mitteomaseid ja ainult endale meelepäraseid riideid pähe määrida.Miks me sellistes olukordades ei ütle, et see ei ole okei ja et see on vägivallatsemine meeste kallal? Aga nii kui olukord on vastupidine, mees ütleb, et talle ei meeldi kui naine end meigib, siis on küll mehel kohe "linnuke" vägivallatsemise kahtlustusega kirjas.

See, kas ja kui palju on keegi valmis end kaaslase meeleheaks muutma, on juba sügavalt igaühe enda otsus ja tunnetus. Mina küll ei lugenud kuskilt välja, et Kalvi oleks Helenit hullult sundinud, või üldse sundinud, lihtsalt avaldas oma arvamust ja soove. Tavaline lihtne maamees, kes ei oska hinnata meiki. So what!? Minu arvates pole see mingi maailma saladus, et enamus meestele tegelikult meeldivadki rohkem kodukootud ja naturaalse näolapiga naised, mitte aga 24/7 krohvikihi alla mattunud portselannukukesed. Kui ma olen lasknud endale mõne ürituse jaoks meikari juures õhtumeigi teha, siis Joosep on ka leidnud, et meik on küll ilus, aga ilma olen ma palju armsam ja kuidagi omasem.

Me võiksime hoopis sellele mõelda, et Kalvi ei ole mingi tüüpiline viks ja viisakas džentelmen, kes on alati galantne ja iga naise märgade unenägude unistus, vaid et tegu on kohati sellise tuima, toriseva, ropu ja robustse traktoristiga, kes on üles kasvanud nagu herneslill ehtsas maasõnnikus. See, kui mees on pesuehtne mats ja tahumatu nooruk, ei tee see temast veel vägivaldurit. Seega ma leian, et selline sildistamine tegi Kalvi-Kallele natuke liiga, võib-olla isegi ka karuteene. Ma saaksin aru, kui postitus oleks olnud kahtlustavas kõnevormis, aga see järgnev lõik...

/No ja kui Helen meigi teeb, teeb Kalvi-Kalle, mida normaalne vägivaldne mees tegema peab – nimetab oma neiut nõiaks ja arvab et too ei tohiks üldse meikida./

Minul hakkaksid häirekellad hoopis siis lööma, kui mees oleks veatu. Selline musimops,  ilge hurmur, toob lilli, viib restorani einestama, valab naise komplimentidega üle, koristab, on tähelepanelik, üliromantiline, ei vannu ega ütle mitte ainsamatki halba või negatiivset sõna naise suunas ning läbi selle võidab naise südame ja usalduse, sest milline naine ei sulaks nagu vaha selliste asjade peale, ja alles siis, kui oled tal korralikult võrgus, alles siis näitab oma tõelist palet. Vot selliste meeste puhul on šanss palju suurem, et nad muutuvad ühel hetkel täielikeks psühhopaatideks, kes on super manipulaatorid. Nii et ma arvan, et ei tasu matslikku talumeest vägivaldsete meestega segamini ajada.
See, mida üks või teine oma kaaslasest leiab või mis neid koos hoiab, pole absull meie asi kritiseerida. Kui Helen ja Kalvi on ise rahul ja õnnelikud, ei jää meil muud üle, kui aktsepteerida ja soovida neile palju edu, armastust ja hästi palju väikseid Kalvi-Kalle kantpükse.    

Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.

Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele.  Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.

Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.

Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.

Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.

Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.

Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.

Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.

Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu.  Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.

Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.

Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

Ma tahtsin tegelikult sellest tsölibaadist kirjutada juba vahetult peale seda, kui olin pajatanud oma materiaalsetest väärtustest, aga siis otsustas mu läpaka adapter minuga nõupidamata plahvatada ja siis pidingi selle teemaga paar päeva ootama.

Ma ei oska täpselt öelda, kust mulle üleüldse selline mõte ühtäkki pähe kargas, aga mõtlesin siiski asja lähemalt uurida. Ma tean, et iga hea suhte aluseks on seks ja mitte lihtsalt mingi suvaline kuiv nühkimine, vaid ikka selline, kus on särtsu, kirge, elektrit, teineteisega arvestamist, fantaasiat ja miskit uut. No ühesõnaga, et mõlemale sobiks ja meeldiks. Mitte nii, et mees tahab saada ja siis naine keerab end selili ja laseb end lihtsalt tuimalt tonksida ja peale akti keeratakse üksteisele selg ja jäädakse norsates magama.

Ma ei ole kursis, kuidas teistel on, sest mul pole tavaliselt kombeks käia teiste magamistoas piilumas, aga mõtlen, et ikka ju tahame ja otsime mingil eluperioodil miskit uut ja värsket. Kui mitte värskust sekslelude näol, siis kasvõi tunnete maailmas. Miskit, mis sütitaks. Mallukas kirjutas kunagi, et hea suhte aluseks on keretäis keppi. Jep, eks selles ole oma tõetera sees. Vahest, kui ma super tujukaks ja närviliseks muutun, siis Joosep ütleb, et mind tuleb kalibreerida :D

Kuid ma jäin mõtlema, et alati ei aita suhetes pingeid maha võtta seks, vaid vahest on tarvis midagi enamat. Puhkust kahele, omaette aega, privaatsust. Minuga on selline naljakas lugu, et kui ma muidu armastan stabiilsust ja rutiini, siis tunnete osas vajan ma värskust ja miskit sellist, mis paneb pulsi kiiremini tukslema. Minule avaldab mõju juba seegi, kui olen kasvõi ööpäev Joosepist lahus ja kui järgmisel päeval kohtume ja kallistame ja musitame, siis on see juba kuidagi teistmoodi ja erilisem.

Nii ma siis mõtlesin, et prooviks ka tsölibaati. Ma muidugi enne tegin otsuse ja siis hakkasin alles uurima, et mida see endast üldse kujutab. Minu teadmised piirdusid ainult sellega, et tsölibaadi ajal tuleb hoiduda seksist. Ma ise oletan, et tsölibaadil võiks suhtele olla selline värskendav mõju, et kui Sa midagi väga-väga ihaldad, aga ei saa, siis hiljem on palju parem. Ega niisama öelda, et kaugsuhetes on rohkem särtsu ja kirge. Oleneb muidugi kaugusest ja elupäevade lõpuni päris nii ei tahaks ka suhtes olla, aga ma kujutan ette, et elu jooksul mõnel korral teha sellist restarti mõjuks värskendavalt. Murrab nagu sellest seksirutiinist välja. Eks rutiinist ja mugavustsoonist välja tulemiseks on teisigi lahendusi. Erinevad poosid, kohad, grupikad, partneri vahetused ja mida kõike veel tänapäeval ei harrastata, aga tsölibaat on nagu ühtlasi ka oma vaimu turgutamine.

Kuid ma ei teadnud, kas kallistamine, musitamine ja kaisutamine, et kas need tegevused on siis lubatud või keelatud. Või kui kaalulangetajatel on korra nädalas lubatud teha 30 minutiline cheatmeal, et kas siis paarissuhtes on tsölibaadi ajal sama privileeg olemas. Võtsin siis Google appi, aga pean tunnistama, et ega ma eriti targemaks ei saanud. Vikipeedia ütles ainult, et tsölibaadis elavad preestrid, mungad, nunnad, piiskopid, aga no mina pole teadupärast ükski neist eelpool nimetatuist. Seega otsisin edasi. Leidsin siis Delfist sama teema, aga sealt sain ma hoopis paraja törtsu nalja.

Nimelt, kuna üks naine, kes pöördus oma tsölibaadi murega Delfi Naisteka lugejate poole, kirjutas tsölibaadi valesti ehk "tsölipaat" ja loomulikult ei jätnud meie lahked eestlased kasutamata suurepärast võimalust ilkumiseks. Tavaliselt mulle selline teiste kallal võtmine peale ei lähe, aga need kaks kommentaari, mille otsa komistasin, need olid minu jaoks humoorikad.

Keegi lugeja siis uuris, et mis asi see tsölipaat on? Kas mingi uus imeline veesõiduk? Ja kui mõned kommentaarid edasi kerisin, siis sain vastuse, et tsölipaat tähendab seda, kui lähed pikaks ajaks merele ja keppi pole kaasas.

See oli siis väike vaherepliik. Aga ma parem räägin teile, mismoodi Joosep reageeris, kui ühel õhtul mulle vaikselt külje alla ujus ja ma talle teatavaks tegin, et ärgu mind näppigu, mul on tsölibaat. Põhimõtteliselt ta naeris mu välja ja ütles: "Muidugi Sul on tsölibaat, Kai..." :D
Jah, ta ei jäänud mind uskuma. Eks see ole mõistetav ka, kuna tavaliselt olen just mina see, kes käib ja nurub, et kudrumudrutame ja tule diivanile ja võta mind kaissu. Ma olen selline suur õrnuse- ja hellusekott. Ma võiksin sedasi tunde olla.

Igatahes, kuna ta ei uskunud mind, siis ei jätnud mind rahule ja kiusas edasi. Ütles ainult, et ma vaadaku talle silma sisse ja öelgu, et ma ei taha, et teeks. Ma siis seletasin, et ma ei saa seda öelda, sest see oleks vale, aga ma kasvatan iseloomu. Aga no seda iseloomu on maru raske kasvatada, kui ta tuleb ja siis on selline armas ja õrn ja musitab, kaisutab, paitab, silitab ja keskendub sada protsenti ainult minule. Pealegi pole ma tänase päevani saanud vastuseid, et mis täpsemalt selle tsölibaadiga kaasneb. Kas peame üksteisest kilomeetri kauguselt mööduma, magama eraldi tekkide all, üldse eraldi voodis, eraldi tubades ja ei tohi üksteise poole isegi mitte piiludagi, eriti mina, eksole :D
Või suhtes olles võib see tsölibaat olla leebemas vormis. Või kas üldse on tarvis tsölibaati, kui soovitakse sellist vaimset iseloomu kasvatada ja hiljem kogeda üksteist uuest küljest? Kaua üldse keskmine tsölibaat kestab? Vaevalt see nii on, et ma otsustan tervelt ühe päeva olla ilma seksita ja siis kutsun seda tsölibaadiks. Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D