Eelmise nädala neljapäeva hilisõhtul pakkisin targu enda ja poobiku tavaari kokku, et saaksin hommikul kauem põõnata ja äratuskella edasi lükata. Ma pole absoluutselt hommikuinimene ja hommikul üles tõustes näen ma välja nagu pulstunud tuust ja mitte ainult... ma tunnen ka end nagu läbi lukuaugu pressitud morsk (kuigi Joosep väidab, et olen hommikuti imeilus ja armas). No on kuidas on, oluline on see, et lõpuks ajasin end ikka püsti ja söögilaua all nohisev Janet loivas ka esikusse, kui märkas, et haarasin kapiukse küljes rippuvad rakmed.

Jõudsime bussijaama umbes seitse mintsa enne bussi väljumist ja kuna mul oli meeles, et varem väljus täpselt samal ajal kaks bussi, siis otsustasin kärmelt t-piletist järgi tsekata, et teaksin, kas pean hoolikamalt jälgima, et kust suunast buss sisse sõidab. On ennegi nii juhtunud, et üks buss sõidab sisse ja teine buss tuleb minut hiljem järgi, aga kuna esimese bussi mootorimüra summutab teise bussi saabumise ära, siis olen nii mõnestki bussist sedasi maha jäänud.
Paraku jõudsin ma ainult sihtkoha sisse tippida, kui juba keeras esimene buss sisse ja loomulikult suures tippimistuhinas ei pööranud ma sellele tähelepanu, et kummalt poolt see buss nüüd saabuski... aga egas midagi. Eks tuleb minna ja küsida.

Kamandasin siis Janeti bussiust otsima. Leidnud ilma erilise vaevata bussiukse, kobisime bussi ja sain teada, et see sõidab Pärnusse. Böäk-böäk! Kuid bussijuht lisas, et Tartu buss on taga. Ukerdasime siis tagurpidi bussist välja ja olin esiti otsustusvõimetu, et millist käsklust Janetile anda. Tean-tean, bussijuht andis mulle ju suuna kätte ja teoreetiliselt oleks see tähendanud seda, et kui seisan näoga bussi poole, siis peaksin vasakule minema, aga kuna ma olen niii palju inimesi kohanud, kes on hoonete ja esemete positsioneerimises üli kehvad, siis ma kahtlesin selle info õigsuses. Inimene võib ju öelda küll, et taga, aga elu on näidanud, et see võib tähendada nii vasakul, paremal, ees, taga, üleval või all.

Kuid hoolimata skepsisest andsin esimeseks käsuks Janetile pöörata vasakule. Janet keeraski, no nii moe pärast meeter vasakule ja siis näitas uuesti mulle Pärnu bussi ust. Umbes nagu daah, loll pime, uks ju siin samas! Ma siis kordasin jäärapäiselt uuesti, et mingu vasakule, aga no Janet ei liikunud mitte grammigi, vaid jõllitas pingsalt esimese bussi ust edasi. Sain aru, et vasak käsk praegu siin ei toimi ning järgmiseks otsustasin bussi eest minna. Vahepeal olin ma miskipärast jõudnud kindlale veendumusele, et buss on teise bussi taga ehk paralleelselt kõrval.

Janet läkski kenasti esimese bussinina eest läbi ja keset bussijaamaplatsi ja mina taga korrutamas, et otsigu uks, kuid siis jäi seisma, vaatas ringi ja keeras järsult ümber ja hakkas mind tagasi Pärnu bussi peale lohistama. Ma taga peaaegu, et ahastunult kisendamas: "Eiiiii, otsi teine buss mulle!!!". Janet jäi selle peale seisma. Jälle vaatas ringi ja võttis uuesti suuna sama bussi peale, kuhu me esimesena sisse ronisime. Ma olin nii piiri peale aetud, sest ma ei tohtinud Tartu bussilt maha jääda ja olin juba valmis Janeti ette asfaldile põlvili laskuma ja taevastelt jõududelt abi anuma, kui äkki jooksis üks proua meie suunas ja küsis, kas mul oleks abi vaja. Einoh, kes mind natuke rohkem teavad, siis tavaolukorras oleksin ma abist keeldunud ja öelnud masaanisehakkama. Korduvalt saanud ju. Ainult, et bussist maha jäänud ja siis on Kiku tahtnud mind peajagu lühemaks teha.

Igatahes tänu sellele heale prouale saime me lõpuks õigele bussile ja vaata raiska, bussijuht ei valetanudki, see too teine buss seisiski täpselt esimese bussi taga, mitte aga küljel, ees, all või üleval, vaid taga. No täitsa kohe nagu ime. Hakka või inimesi taas uskuma. Kui ma Tartu bussi astusin, siis tervitasin kergelt naerdes bussijuhti ja bussijuht muigas mulle vastu. Hiljem sain veel jupp aega mõelda sellele, mismoodi kaks bussitäit rahvast sai tasuta meelelahutust jälgida. Hakka või piletiraha küsima ma ütlen :D

Vot vahest on selliseid hetki, kus kõik asjad jooksevad pea peal kokku ja siis Sa tahaksid lihtsalt korraks end emotsioonidest tühjaks karjuda. Mul oli täna üle pika aja selline hetk. Mõtlesin, et lähen käin Janetiga õues pissiringil ära ja kui tuppa tulen, siis annan koonule süüa ja võtan endale ka miskit hamba alla.

Plaan, kui selline, tundus igati ohutu, aga see oli äärmiselt petlik. Oleks ma varem teadnud, et selline jant hakkab pihta, ma poleks end voodist välja loivanudki. Kogu see juhtumistejada algas sellest, et kõigepealt ma koperdasin esikus Joosepi seljakoti otsa, mille ta oli viisakalt mulle keset põrandat jalgu jätnud. Kui ma suutsin peale pääsukeste ja poognate tegemist võidukalt püsti jääda,avastasin ma, et ta on ise midagi suure hurraaga esiku riiulitelt otsinud ja selle käigus kõik minu eksklusiivsed õlakotid põrandale tõstnud ja need loomulikult ka sinna jätnud. Mnjah, loomulikult sinna jätnud, sest kuidas ma muidu saaksin praegu teile siin sellest halada. Järgmiseks avastasin, et absoluutselt kõik Janeti jalutusrihmad on kuskile haihtunud. See oli täielik müstika, sest Janetil ei ole ainult mingi üks rihmaräbal, vaid ikka oma viis komplekti kindlasti ja nüüd olid need kõik kadunud. Edasi avastasin, et esikus oleval pingil on äärmiselt kunstililiselt nutsus Joosepi surfipüksid, sokid, trussikud, kampsun ja hommikumantel ning pole sugugi välistatud, et seal oli veel miskit, mis sinna ei peaks kuuluma. Ma lihtsalt ei jõudnud nende asjade sobramisega lõpuni, kuna tundsin, et muidu ma lihtsalt plahvatan, võtan need asjad ja pistan neile tule otsa. Oleks need riided siis olnud vähemalt korralikult ja viisakalt kokku lapitudki, aga no kus sa sellega.

Lõpuks, peale pingelisi minuteid, leidsin Janetile mingisuguse rihma ja suundusime õue. Jõudsime kenasti muruplatsile, Janet tuuseldas seal veits ringi, mina nosisin sibulõunu ja kui tundus, et võiks hakata tagasi tuppa liikuma, siis otsustas Janet, et me EI lähe tuppa. Mina muidugi tundsin, et pegens küll, mul suhkur ka madal ja oleks tarvis kiiremas korras mahla või miskit magusat. Aga no enne kui mahla joomiseni jõuan, siis oleks vaja see kuramuse trepikoda ju üles leida. Ma isegi ei pannud tähele, et kust Janet valesti pööras. Ega üldjuhul on see preila meil nii nutikas küll, et on matsu välja jaganud, et kui häästi sujuvalt minna, siis Kai ei saa aru, kui oleme juba kuskil teisel rajal ja nii ei peagi kohe tuppa minema ja saab linna peale tšillima minna. Aga noh muidugi kohe, kui ma sain aru, mida see labraator üritab saavutada, pistsin ma pröökama, et otsigu kohe trepikoja uks üles ja lähme tuppa.

Ma ei tea täpselt, kus ma kõik ära tiirutasin, aga tean vähemalt nii palju, et kogu seiklus toimus sisehoovis. Ja ma sain veel teada, et meil on sisehoovis vist päris mitu madalat mändi. Ma vähemalt arvan, et mitu, sest Janet viis mind korduvalt peapidi männiokstest läbi. Aga no pole ka välistatud, et kogu see aeg oli tegu ühe ja sama männipuuga, ega mina ei näinud ju :D

Ei, väga "vahva" oli. Mulle on varemgi kõiksugu puuladvad ette jäänud, hoolimata sellest, et ma olen lühikest kasvu. Aga no tänane oli küll ikka tase omaette, sest ma korduvalt ja korduvalt kõndisin nägupidi okstesse, siis kulgesime kuskile murulapile, kus polnud ainsamatki sissetallatud rada, siis uuesti okstesse ja samal ajal kui otsisime endiselt ust edasi, sain ma ajaviiteks oma juustest männiokkaid välja noppida. Ahjaa, ühe käbiga sain ka vastu pead, mis mulle pähe kukkus, kui ma prauhti jälle puusse jooksin :D

Tundsin kuidas ärritus kasvas ja neesin end taaskord maapõhja, et telefoni kaasa ei võtnud. Mõtlesin ju, et mis selle viie mintsaga päevasel ajal ikka nii väga juhtuda saab, eksole. Aga no õnneks, ma ütlen õnneks, peale mõningasi veiderdamisi ja lollitamisi, leidsime lõpuks siiski õige ukse üles. Läksin tuppa ja siis loomulikult enne, kui ma oma suhkruga tegelema hakkasin, otsustasin Janetile krõbuskid ette tõsta, aga no kaussi pole seal, kus see olema peaks. Teadsin, et Python oli eile seda lakkumas käinud. Ta alati läheb peale Janeti söögikorda seda uudistama ja kontrollima, et ega pole left overeid. Helistasin Joosepile, aga no tema ei osanud ka mulle oma olematu mäluga miskit tarka kosta. Lõpuks võtsin uue kausi, andsin koerale toidu ette, liikusin magamistuppa, et oma mahl võtta, aga siis sattus mu talla alla mingi hüüber liivahunnik. Okei, hunnik on liialdus, aga no ikka päris palju liivateri ja see oli viimane piisk mu karikasse. Mõtlesin, et no mida asja, kas Joosepil oli tõesti niivõrd kiire, et kogu oma maise garderoobi pidi esikusse nutsu viskama ja välisjalatsitega mööda elamist ringi tammuma?!

Uuh, rahu, ainult rahu, Kai!" sisendasin ma endale. Tegelikult pole keeruline need riided ise sealt kokku lappida ja kappi tõsta ja tolmukaga elamine kähku üle käia, aga no lihtsalt asi on põhimõttes- ma ei salli sellist bardakki. Eriti veel siis ,kui kõik muu veab ka hetkeks viltu. Ja eriti raske on nende emotsioonidega siis toime tulla, kui veresuhkur on madal ja kogu see jant peab mahtuma korraga 15 minuti sisse. Jaotuks see ühtlaselt ööpäeva peale ära, siis oleks jummala lebo.

Aga põhjus miks Joosep linna tormas, oli nimelt selles, et ta läks Lindale bussile vastu, et aidata tal oma kodinad mu ema poole kolida. Linda ju alustab nüüd oma õpinguid Pärnu Koidulas ja siis seetõttu ka selline elukorralduse muutus. Ja no kuna Linda ei leidnud peavarju Pärnu linnas, siis oli minu ema lahkelt nõus teda oma tiiva alla võtma. Esialgu paigutab ema Linda minu vanasse tuppa, aga kuna emal on juba pikemat aega agaralt remont maja peal käinud, siis peagi saab Linda teisele korrusele oma väikese katusetoakese.  Käisin ka ise siin paar päeva tagasi ema pool teise korruse remonti uudistamas ja ema lasi endale kamina ette riputada sellise mõnusa korvtooli. Ma olen so in love. Kahju, et korterisse selliseid asju lakke ei anna riputada, aga noh, vähemalt tean mida kindlalt tahan, kui kunagi oma maja ehitama hakkame. Seni ma lepin rotangtooliga, mida mul ka veel pole :D Aga no see tuleb kindlasti, peab tulema, sest ma juba kujutan end seal nii mõnusasti ette istumas, magamas, lugemas jne.

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.

Mõtlesin, et tutvustaks teile väheke Joosepit, kuna kirjutan või mainin teda vast igas teises või kolmandas postituses ning läbi selle on teil, kui minu blogilugejatel, mingisugune oma kujutluspilt temast tekkinud. On inimesi, kes leiavad, et Joosep on vastikult kiuslik. On neid, kes leiavad, et näe on jah paras paskaak ja kiusupunn, aga samas hästi armas ja hoolitsev ning on ka neid, kellel pole üldse mitte mingitki arvamust kujunenud. Seega tekkis mul kuidagi selline tahtmine kirja panna, et mis on see miski, mis muudab Joosepi minu jaoks eriliseks või mis on need küljed, mis mulle temas kohutavalt meeldivad.
Mulle meeldivad näiteks Joosepi iseäralikud sõnad, mida kasutab millegi asja nimetamiseks. Mõned näited ka siis siia. Näiteks minu kleiti, jakki, mantlit vms nimetab vatnikuks. Tihtipeale võib kuulda Joosepit lausumas mulle "Pane omale see vatnik peale ja hakkame nüüd liikuma!". Teine tore ja omapärane sõna on "jeegerdama". See tähendab tema mõistes mingi asja ära tegemist, mis pole just eriti lihtsamate asjade killast või meelt mööda. Isa jänesest on loomulikult iseenesest. Ta kasutab seda igalpool ja kõigiga rääkides. Joosep on arvamusel, et kui sõnatüvi sarnaneb originaalile, siis tihtipeale vestluskaaslane ei panegi tähele, et kasutas teistsugust sõna või siis arvab, et kuulis ise valesti. :D Näiteks eile ütles Lindaga Skypes kõneledes radiaatori kohta gladiaator. :D See on selline Joosepi väike vimka. Ja see pole vist enam mingi ammune saladus, et Joosep armastab mind kiusata, kõige enam meeldib talle mind kõdistada. Näiteks täiesti suvalisel hetkel möödaminnes kõdistab ja kui ma vihastan ja lähen talle järgi, et tagasi teha, siis ähvardab mind...kõdistamisega. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et see mees oskab kõdistada, siis ma ei ütle seda niisama suusoojaks. Mul on vahel tõsiseid raskusi mitte püksid täis lasta suurest naerust.  Ma muidugi olen mõnel korral selle riski võtnud ja tema kõdistamist vapralt talunud ja tedagi vastu saanud kõdistada. Aga ega see trall mul tavaliselt pikalt ei kesta, sest kui ta saab minu haardest lahti ja võtab minu sundhaardesse, kus ma ei saa end millimeetritki liigutatud, siis hakkab küsimusi esitama.
"Kas kõdistad mind veel?"
"Jaah!" kisendan ma naeru lagistades ja siis ütleb: "Vale vastus!" ja jätkab veel intensiivsemalt.
Ja ta ei lõpeta enne, kui on saanud omale meelepärased vastused. Ükskord küsis peale seda, kui oli mind paar minutit järjest kõdistanud, et kas ma tahan, et kõdistaks mind veel (jaah, ma muud siin elus ei tahakski :D) ja kui ma röökisin poolhingetuna: "EII!", siis ta lausus "Vale vastus!" ja jätkas minu kõdistamist. Aga kui röökisin meeleheitel häälel "Jaah, tahan", siis küsis: "Kas olen ikka kindel?" Ja kui kinnitasin jah-sõnaga oma kindlameelsust, et tahan veel ja veel kõdistamist, siis lõpetas ära. :D
Eile näiteks, kui köögis süüa tegin, siis tuli ja kallistas mind. Ta üldse käib ja kallistab mind tihti, ühesõnaga kallidest siin elamises puudust ei ole (või no minu arvates võiksime me kogu aeg üksteise kaelas rippuda nagu armunud pärdikud). Igatahes kui eile tuli, siis oli palja ülakehaga ja tundsin tema head lõhna ja siis ma muudkui seletasin, et küll ta lõhnab ikka hästi ja kui olin mitu sõõmu tema imelist lõhna ninna tõmmanud (ma kõlan nagu paadunud narkar), siis ütlesin:"Ma võiksin päev läbi Sind sedasi nuusutada", mille peale tema kergelt lükkas mu näo oma rinnakust eemale ja ütles "pervert!" :D Nõnda ilusasti kohe ütleski! :D Vahest me loobime üksteisele selliseid komplimente kordamööda, et kui mina ütlen talle nurjatu, siis tema ütleb mulle kõlvatu jne.
Jällegi eile, kui blogisin, siis palusin, et viskaks mulle ühe pirni ja mida tegi tema? Hakkas magamistoa laelambi pirni välja keerama. No need ongi Joosepi tüüpi naljad ja sellise lapsikusega muudab Joosep päevad lõbusaks. Ja samas, kui on mõni eriti kirgiküttev teema, siis ropendab nagu vana meremees või voorimees ja räägib pühendunult ja vehib oma käega hoogsalt kaasa. Ta oskab parodeerida Võsa Petsi saate värvikamaid kujusid ja tihtipeale kasutab sealt pärinevaid lauseid või tsiteerib Ryan Angelost ja teeb mulle paar eksklusiivset tantsusammu, mis mind südamest naerma ajavad.
Muide, kas teie mäletate ka oma lapsepõlvest neid kiikesid, millel olid aisad kõveraks kiigutud. No kuna keegi üritas üle võlli või vastu seda raudtala kiikuda, sest vanasti ju teadupärast ülevõlli ei saanud kiikuda ja kui mina lapsena mõtlesin, et jessas, kellel selline jõud on, siis ma sain teada, et ühe sellise kiikujaga elan ma suisa ise koos. Joosep kiikus lapsena ikka nii mõnegi aisa kõveraks ja üks klassiõde lubas talle isegi selle eest naiseks minna. Vot selline autasu. :D
Kui veel rääkida ootamatustest, siis hetk tagasi tuli ja küsis, kas ma kalli tahan ja kuigi ma olen talle vähemalt (kui mitte rohkem)mustmiljon korda öelnud, et minult ei pea nii rumalat asja üldse küsimagi, sest ma tahan alati kalli. Aga no vahest ikka veel küsib. Igatahes tuli kallistas mind ja järsku hakkas rääkima, mismoodi dopamiinitase praegu minu organismis tõuseb, kuna ta kallistab mind ja see toob mulle rahu ja rõõmu ja õnnetunnet ja siis oli selline südamlik hetk, kus ma ta korraks endast eemale lükkasin ja vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin: "Sina oledki minu dopamiin!", mille peale tema vastas: "Ja Sina oled minu dopamiina..." :) Nii et ei ole ainult kiusu ja krutskeid Joosepi poolt, vaid kõik on parlanksis ja meil on kõike- rõõmu, naeru, vihastumisi, ärritumisi, lõputuna näivaid vaidlusi, pisaraid, kompromisse, ära leppimisi, krutskeid, õnne, kurbust... Ühesõnaga armastuse erinevaid tahke ja kuigi ma vahel võin tema pärast vihastada end siniseks, nutta paar korraliku peatäit või naerda nii, et kõht vapub ja silmad märjad, siis see ainult kasvatab meie suhet. Ma tean, et ma olen ise ka ikka üks paras frukt, aga ütleme nii, et selle 8 ja veidi peale aastatega oleme nii mõnegi terava nurga üksteisel maha kulutanud. Hea tunne on, kui tead ja tunned inimest- tema soove, eelistusi, asju, mida armastab ja mida vihkab, unistusi, eesmärke jne.
Lõppu lisasin siis DJ Ryan Angelo eksklusiivvideo tantsusammudest, mida Joosep mulle tihtipeale parodeerib ja esitab, eriti siis, kui mind on vaja naerma ajada. Uskuge mind see on Joosepi esituses priceless! :D

Eile oli selline mõnus päevake. Üldse on kuidagi viimased päevad hästi toredad ja rõõmsad olnud ning kui isegi vahepeal tekib mingisugune väike sisemine pinge, kus ma tava olukorras võib-olla joriseks mõttetult, siis enam mitte. Olen enda selle kõik-peab-olema-perfektne-muidu-suren mõtteviisi kallal viimasel ajal palju mõttetööd teinud ja sisendanudki endale, et mu elus ei pea kõik ideaalne olema ja kõik plaanitud tegevused ei pea perfektselt õnnestuma. Näiteks eile õhtul avastasin, et no kurja, põrandad on veits liivased ja kuna suvisel ajal kõnnin ma toas enamasti paljajalu, siis on seda liiva maruhästi tunda ja tava olukorras oleks mu õhtupoolik mingi mõttetu liiva pärast rikutud olnud, sest lihtsalt vastik on. Tolmukaga ei saa ka enam undama hakata, sest naabrid tahavad ka elada. No ja siis oligi moment, kus ma selle liiva peale kulmu kortsutasin ja ohkasin rahulolematult ja võib-olla isegi murdosasekundiks ka etteheitvalt (kuigi ma ei tea, kellele ma seda ette üritasin heita), kuid siis sisendasin endale, et kuule Kai, homme on ka päev ja siis saad kasvõi kohe hommikul esimese asjana, kui oma silmaluugid pärani ajad, oma tolmuka välja tarida ja kasvõi hommikust õhtuni seda liiva imeda.  No paraku päris nii kaugele ma pole veel oma sisemise minaga jõudnud, et oleksin totaalselt laadna kõiksugu häirivate asjade suhtes, aga eile oli selline esimene sammuke selles suunas. Ma kindlasti ei kavatse hakata räpakolliks või lohakaks, aga lihtsalt olen hakanud tõesti mõtlema, et see ei too mitte kellegile kasu ega tee head, kui ma tõmblen-torisen-mossitan-jorisen-porisen selliste olmeprobleemide kallal, mis tegelikult pole jäädavad ja on kergesti likvideeritavad ja parandatavad. Ma saaksin aru, kui ma kukuksin undama, kui mul elamine maha põleks. Vot see oleks katastroof ja tõeline häving, mida enam nii lihtsasti kühvli ja harjaga kokku ei pühi ega taasta uuesti.
Ma arvan, et üks 10 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi sellise mõtte peale tulla, et mis oleks, kui prooviks võtta asju veidi lõdvema rihmaga. Mkm, minu jaoks oli alati laual ainult kaks varianti ja ei mingit vahepealset ning seda just konkreetsete asjade saavutamistes ja tegemistes. Ma tahaks nüüd oma suurest mõttetöö tulemustest ja rõõmust ja õnnest kõigile soovitada võtta asju laadnamalt, aga samas olen kursis, et ega see päris sõrmenipsutuse peale ei käi kah. Aga siiski tahan öelda, et alustage kasvõi väikestest asjadest ja ärge seadke endale liigkõrgeid ülesandeid. Arvan, et pole tarvis koostada endale kilomeetri pikkuseid do-do nimekirju ja eriti hull, kui sinna veel tähtajalise tärnini ka ära märgite. Loomulikult ei soovita ma siin nüüd lihtsalt jalad seinale visata, lakke sülitada ja oodata kuniks tahtmine ja viitsimine peale tuleb, aga mis ma öelda tahan on see, et eesmärke võib seada, aga ärge liigselt kinnistuge neisse...go with the flow...kui täna ei jõudnud või ei saanud, siis tee homme.
Ehh, ma pole näiteks juba vist oma kolm nädalat jõusaali jõudnud, aga ega ma ei paanitse selle pärast ega mõtle nüüd, et kõik on läbi ja nüüd kogu rassimine on tühja jooksnud ja enam pole mõtet ka toitumist jälgida. Mkm, toitun endiselt tervislikult ja hetkel jõusaalis mitte käimine kindlasti ei välista kohe teisi tervislikke tegevusi. Selle asemel läksime me eile Riinaga kiirkõndi tegema ja mitte nii julmalt, et surm silme ette tuleks, vaid kui pool marsruuti läbitud oli, siis otsustasime korraks ekspromt rajalt kõrvale heinamaale astuda ja hoopis karukellasid korjata :D
Ja enne, kui läksin jalutama, siis plaanisin teha väikese uinaku. Kui olin end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra tõmmanud, siis Joosep otsustas mulle duubijussist unelaulu lasta. Ja lasi ka...alguses lasi natuke seda kõige kuulsamat laste unelaulu "mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ju ka...". Ja kui olin saanud sekund mõelda, et oii, kui armas, siis vahetas äkitselt rahuliku ja armsa unelaulu Dubrex - Killing Time loo vastu. See on lugu, kus kuskil 10 sekundi peal hakkab selline hääl, nagu Joosepi kasuisa teritaks garaažis raudlatti ja kui raudlati teritamine lõppes, siis järgnes The Prodigy Diesel Power. Suslik selline! Aga nagu Joosep ise armastab mulle öelda- kes kiusab, see armastab :D

Frustreeriv on minu jaoks see, et kuigi kolisime suuremale pinnale ja kui Tartus, tikutopsis elades mõtlesid koguaeg, et kui vaid oleks üks kapp juures, siis mahuksid kõik asjad ideaalselt ära. Khm, aga mis nüüd siis on? Meil on kaks suurt esikukappi juures, pluss korralik suur köök koos mahukate kappidega, aga ikka on ruumi vähe. Ma mõtlen õudusega sellele, kui Joosep peab oma lapsepõlvekodust veel mõned asjad ära tooma...kuhu me paneme need??!

Ma pean end üldiselt mõnusa huumorisoonega inimeseks, kellel tuleb vahel harva ette ka naerupursatusi....ah, mis ma ikka pläman...tegelikult olen ma imelikult naerusuine ja lõbus inimene, lausa nii rõõmsameelne, et tihtipeale vaatavad inimesed mind natuke kahtlustavalt.
Ma vist sattusin natuke hoogu oma sissejuhatava osaga.
Tegelikult tahtsin ma Teiega jagada oma aprillinalja, mille ma Joosepile suure hoole ja armastusega tegin. Eile õhtul võtsin niidi ja nõela ning suundusin Joosepi juurde, kes parasjagu pesi vannitoas oma sokke. Ma siis hästi muretul häälel uurisin, et mis värvi niidiga on tegu. Saades teada, et niit on tumesinine, vastasin, et see sobib mulle suurepäraselt kampsuni parandamiseks. Järgmiseks uurisin, et kas Ta saaks olla mulle abiks niidi nõelapeast läbi ajamisel? Kuid selle peale uuris Joosep, et kus mu niidistaja on. Õnneks ei pidanud ma hädavalet välja nuputama, kuna niidistaja on mul Nõmmes (no et oleks kohe hea mugav võtta, kui peaks vaja minema...muig).
No mis siis ikka, ega Joosep ei saa ju ometigi oma armsale, nunnule, ilusale, tublile, vaimukale, vapustavale, pimedale naisele ära öelda ja hakkas siis niiti nõelasilmast läbi ajama ning uuris isegi, et kui pikka niiti mul vaja oleks. Aga kuna mul oli ikkagi käsil ekstreemselt salajased 1. aprilli eelvalmistustööd, siis vastasin jällegi täiesti muretul häälel, et ma ise lõikan paraja pikkuse, tänasin, andsin musi ja lippasin magamistuppa..."katkist kampsunit" demonstratiivselt nõeluma. Joosep pidi suht kohe minema koertega õhtusele ringile ja ma kannatamatult ootasin...ise samal ajal istusin voodi peal, kampsun pahupidi sules ja tegin õmblemisele sarnanevaid liigutusi. Joosepit aga oli tabanud mingisugune jutuajamisesoon ja muudkui rääkis ja rääkis. Lõpuks ütlesin Talle, et kuule ma ei saa keskenduda õmblemisele (õmmelge ise kottpimeduses), kui Ta nii palju lobiseb ja eeldab, et ma pean veel kogu juttu analüüsima ja oma arvamust avaldama. Natuke on armas ka, kui oma mees vaikimisi peab Sind kõikvõimsaks - all mighty Kai! :D
Lõpuks saabus siis see kaua oodetud hetk ja ma jäin korterisse üksi. Ruttu viskasin kampsuni käest ja hakkasin kärmelt Joosepi pükse otsima. Lõpuks, peale natukest ringi tuulamist, leidsin ka tagaotsitavad püksid üles.Hakkasin ruttu püksisäärt kinni traageldama (kindluse mõttes traageldasin topelt, kuna Joosepil on väga tugevad jalad ja äkki hommikul kiiresti riidesse pannes rebib niidi katki ja ei märkagi, et püksisäär oli kinni traageldatud. Mõtlesin alguses ühte säärt kahe erineva koha pealt kinni traageldada, aga libistades järelejäänud niidi sõrmede vahelt läbi, mõistsin, et selle niidiga ei mängi välja. Kuid soov midagi veel traageldada oli nii suur, et hakkasin kärmelt ka püksitaskut kinni traageldama...tehes viimaseid nõelapisteid, kuulsin kuidas alt trepikoja uks kinni pandi ja Joosep üles liikus.

Hommikul ärkasime rõõmsatujuliselt ja mina kohe ei ajanudki end voodist püsti, vaid mõnulesin sooja teki all, kui mõni hetk hiljem meenus mulle, et oii, ma tegin ju Joosepile väikese krutskit täis üllatuse ning jäin ootama, et mu teine pool naaseks vannitoast magamistuppa riietuma.
Sealt Ta lõpuks tuligi, istus voodile ja võttis oma nii ilusasti kokku traageldatud püksid. Raputas neid ja hakkas jalga panema. Tekkis mõne sekundiline imelik vaikus ja mina mõtlesin, et nüüd hammustas küll nalja läbi ja hoiab oma reaktsiooni tagasi, et ma ei saaks üle toa hõisata: "Aprill!"
Kuid äkki lausus Joosep uskumatul ja hämmeldunud häälel: "Kai, Sa õmblesid mu püksisääre kinni?!"
Mina kavalalt: "Jaaah!"
Joosep veelgi hämmeldunult: "Miks?"
Mina selili naeru lagistades: "Sest täna on ju 1. aprill! Aprill!!!"
Joosep muigas ja hakkas naerma ning ütles: "Ja mina veel aitasin Sul niiti nõelasilmast läbi ajada..."
"Jaah, ma tean ja see ongi minu meelest asja kõige naljakam osa", lõkerdasin veel valjemini.

Kuid ega minagi ei jäänud oma aprillinaljast ilma. See polnud küll isiklikult mulle tehtud, vaid kõigile kergeusklikele või siis nagu mulle meeldib öelda...huumorisoonega inimestele. Teadete meililisti tuli järgmine kiri (katkend kirjast):
Täna algusega  kell 17.00 toimub Tallinnas aadressil Raua tänav 1 Eesti
Pimedate Liidu saalis raamatu Pimedaile elatud elu esitlus.
Raamatu autoriks on kauaaegne Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo.

Kahesaja leheküljelises kõvade kaantega teosesse on Ago Kivilo kogunud
kokku oma elukilde alates tema lapsepõlvest kuni tänase päevani.

Raamatu põhiosas teeb ta tagasivaate pimedatega koos oldud ajale ja neid
aastaid on päris palju. Eraldi peatükkidena võib välja tuua peatükid
pealkirjadega Jursu puhkekeskuse sünd, Mis juhtus Tartus ja Pimedate liidu
tagatuba ja kuidas see sündis.

Kuid siis kirjutas Artur väikese lisa "faktide" näol:
Tere!

Täpsustusena Guido kirjale, ta unustas kahjuks mõned faktid oma kirjast
välja.

Ago Kivilo palus kõigil kohal olla täpselt, mitte hiljaks jääda.
Saladuskatte all võin  vihjata, et üritusele on tulemas tähtis isik
Kadriorust, kelle initsiaalid on T, E ja I.
Lisaks: Kõigi raamatu ostnud inimeste vahel loositakse välja Google
isesõitev auto, selle esimest müügivalmis mudelit on oodata Eestisse
praeguse kuu jooksul, võib-olla isegi täna, sõltub, kuidas laev üle Atlandi
kohale jõuab, jääolud ja nii. Laevaliiklus nagu teada, on ebausaldusväärne,
kuid Google isesõitev auto tuleb.
Ühe raamatu hind on 227,56 eurot ja koos raamatuga saab iga ostja ka
plastikust lille ja Harineri toodetud saunaharja.

Korralduskomitee koosseisus: Janne J****, Sülvi S******, Ustad Rillid  ja
Alge Kepp ootavad rohket osavõttu. Kaasa võtta pikaldane meel ja suures
koguses naljasoont.

Korralduskomitte nimel
Artur
Hmm, mina lugesin ja isegi kopeerisin Joosepile selle Arturi kirjakese ja hakkasin Joosepi Skype aknasse oma pikka mõtisklust kirjutama, mis ei jõudnudki väga pikaks minna. See oli järgmine: "Oletame, et inimene ostab raamatu, kraabib oma viimase raha kokku, võidab selle Google isesõitva auto, aga mida Ta teeb sellega. Eestis ei ole ju veel seadused nii kaugele arenenud, et võiks selle autoga...krt, see on ju aprillinali!"
Mnjah, nüüd lugedes seda kirjakest mitmendat korda üle, siis imestan, et ma kohe läbi ei hammustanud, aga pean tunnistama, et väga andekas huumor ja mind ajab iga kord see uuesti naerma kui loen ning mul pole häbi isegi tunnistada, et sellise nalja ohvriks langesin.

PS. Kes ei tea, milliseid nalju me samal ajal eelmine aasta üksteisele tegime, siis tsekkige seda postitust ;)

Ma ei tea, mida kirjutada. See esimene lause tundub juba maru absurdne ja totakas, mida siia üldse alustuseks kirjutada. Kuid kuna üks putukas (loe: Linda) koguaeg räägib, et Tal pole mitte midagi koolis teha (sest tänapäeval ju noored vist koolis õppimisega ei tegelegi), siis mõtlesin, et teen üllatusliku kiirpostituse, kust Lindake saaks omale elutarkusi ammutada.
Niisiis, istun voodis ja "vahin" monitori, pea on tühi ja sõrmed takerduvad klahvide taha, sest kui mu aju keeldub väljastamast käsklusi sõrmedele, siis ei saagi kirjutamine sujuvalt kulgeda.
Ma otsustasin, et kirjutan järgmisest lõigust kogu teksti ilma tühikuteta, et Teil oleks natukenegi põnevam lugeda.
MakirjutasintänaLindasünnipäevablogipostituselesellisekommentaarijaarvasin,etseesaabolemapäriskeerulinelugemine,agamaolenvistomapimedusesäraunustanud,etsilmadonühedvõimsadasjandused,sestLindareaktsioontühikutepuudumiseleolitäiestinull.Selleasemel,ethakataräuskama,etKaiii,kustühikudonvõietmiksSaniikirjutasid,siislalisesTa,etkuinunnukommentaarseeonjamiumiu.Oii,kellonjubaülesüdaööjajärgminekuupäevkukkus.Mulleeimeeldiseekohesugugi.Oleksineelistanudjõuda22numbrisisse.Ah,aitabsellestjamast.

Käisime täna Janeti ja Joosepiga toidupoes ja eriliseks teeb asja see, et me ei käi just väga tihti koos shoppamas. Täna, peale seitset koosveedetud aastat, sain ma lõpuks teada,et miks küll eelistab minu teine pool üksi poes käimist. Nimelt ei meeldi Talle see, kui Janet käib poes riiulite vahel kaasas, sest siis tunneb Joosep vastutust jälgida koera, isegi siis, kui selleks pole mitte mingit põhjust. Nägijate probleem see nägemine.
Igatahes leppisime kokku, et ma olen nõus jätma Janeti kohta hoidma. Janet on vägagi hea kohahoidja ja kui ütlen, et hea kohahoidja, siis pean silmas loomulikult seda, et ei liigu kuskile ära ja ei lähe omapäi shoppama või niisama jalutama. Seega võin olla kindel, et mingil hetkel ei kostu üle poe megafonidest teade: "Tähelepanu-tähelepanu! Üks juhtkoer otsib oma peremeest ja jalutab poes üksi ringi!"
Nagu ühel juhtkoerakasutajal muistsel aal juhtus. Koer jäi ka kenasti kohta hoidma, aga ainult nii kauaks, kuni peremees silmapiirilt kadunud oli, siis otsustas juhtkoer minna ja oma aega sisustada millegi paremaga, mis rohkem mokka mööda.
Janet aga lamab, lamab, lamab ja lamab ning kui Tal oleks käekell või lausa stopper, siis ma kujutan seda nii elavalt ette, kuidas seda kannatamatult piidleks ja nii kui Tema etteantud aeg läbi saab, hakkab üle poe kostuma üksikuid hädahaugatusi, mis kõlaksid inimkeeli tõlgitult järgmiselt: "Mind on unustatud! Tulge mulle järgi! Ma ootan! Mulle ei meeldi oodata! Kas kuulete?! Ärge unustage mind...ma olen ikka veel siin üksi! Kaiiiiii!!!!"
Jep, nutikamad lugejad on vist juba aru saanud, et tänased hilisemad poekülastajad said kuulata ühe juhtkoera aariat...kui mitte tervet vaatust, siis osa sellest kindlasti. Meie kärutasime ostukäruga rõõmsalt poeriiulite vahel ringi, jõudsime piimaletini ja tuli esimene vaiksem haugatus. Ignoreerisime, kuid järgmise haugatuse peale saatsin Joosepi korda lööma. Ise ma ei saanud ju teadupärast minna, sest n-ö mu silmad olid ootesaalis lamamas ja neid oligi vaja minna rahustama. Joosep tuli tagasi, kuid vaid hetkeks, sest siis hakkas Janet nõudlikumalt haukuma ja nii ma andsin Joosepile uue korralduse, minna ja tuua see hädapätakas minu juurde. Oh seda rõõmu, kuid mina ignoreerisin Janetit, sest niigi oli halb variant see, et sai oma haukumise provokatsiooniga seda, mida oli endale eesmärgiks seadnud - tähelepanu.
See on nagu lapsega, et lapse jonnile ei tohi järgi anda, sest järjest raskemaks olukord muutub ja lõpuks ei vali laps enam kohta ka, et kus röökima pistab ja halvimal juhul end ka selili muda sisse viskab. Kuid kui lapsevanematele, kellel on poes röökiv laps põrandal, vaadatakse pigem kaastundlikult otsa, või tänatakse Jumalat, et nende laps selline pole, või mõeldakse, et vot sellepärast meie endale lapsi ei muretsegi, või mõeldakse, et mina kasvatan küll oma lapse teistmoodi üles ja väldiksin juba eos selliste piinlike hetkede tekkimist. Aga haukuvale koerale ja Tema peremehele vaadatakse pigem sellise pilguga "Issand, kui kasvatamatu ja halvasti käituv koer ja ise veel juhtkoer".
Lisaks julgen ma kahelda, et ma leiaksin sellise asutuse, kus ollakse nõus kannatama koera haukumist, et saaks seda mingilgi moel välja treenida ja kas see on üldse enam võimalik. Ma tegelikult olen ma suures osas selle olukorra ise põhjustanud, kuna ma kasutan võimaluse korral äärmiselt vähe nägija abi ja seega on Janet minuga igalpool kaasas, kõik võimalikes ja võimatutes kohtades. Sellise privileegiga on preili juhtkoer ära hellitatud. Kuid samas positiivse asjana võib vaadelda asja nii, et tänu mitmekülgsetele keskkondadele, on juhtkoer Janeti kogemustepagas üüratu ja oskab end tsiviliseeritult ülal pidada. Janet on lihtsalt hella hingega, sest kodus üksi olemist pole Ta kunagi seedinud, aga nüüd ei kannata üle 10 minuti üksi poes kohta ka hoida. Saba kinni, nokk lahti...nokk kinni, saba lahti!

Kuna täna on 1. aprill ja üldiselt tähistatakse seda päeva, kui ülemaailmset naljapäeva, siis ei tahtnud ma lasta võimalust käest ning plaanisin visata paar vimpkat ka enda poolt.
Sihtmärgiks oli mul Joosep ja esimeseks naljaks proovisin sellist natukene aegunud ja ära kulunud versiooni aprillinaljast. Joosep pikutas voodis ja luges tahvelarvutist mingisugust teksti, kui ma ütlesin:"Oi, kuule Sul särgi käisel pisikene auk.", mille peale Joosep vastas suhteliselt tuimal ja ükskõiksel häälel::"Las olla.". Ma ajasin siis sellise vastuse peale huuled prunti ja kulmu kortsu ning mõtlesin, et kuidas küll ometigi Tema tähelepanu saada. Hakkasin siis Tema T-särgi käist mudima ja hoolikamalt katsuma, justkui uudistaks ikka seda "auku", et no kui suur ja mismoodi see sinna tekkinud on jne, aga Joosepi reaktsioon oli null mis null.
Lõpuks ajasin end voodist püsti ja siirdusin köögi poole. Läksin nimelt Joosepile hommikust teed tegema...ehk et Tema lemmikteed (karamellitee mee ja piimaga). Valmistasin oma Kallikesele ülimaitsva karamellitee ja viisin Talle selle voodisse. Joosep oli vägagi üllatunud ja uuris, et kas ma tegin tee Temale ja mina vastasin:"Jah, mõtlesin, et rõõmustan Sind...aga kuule mul juhtus väike äpardus selle teega. Nimelt ma kogemata panin natuke soola sinna...aga hästi vähekene."
Joosep küsis imestunult vastu:"Mismoodi Sa said sinna soola panna?"
Mina:"No mõtlesin, et lisan teelusika otsaga ka suhkrut, sest see annab sellise hea maitsenüansi, aga meeltesegaduses panin soola. Kas tunned maitsest?"
Joosep:"Ma ei tea..."
Mina:"Kuidas Sa ei tea?"
Joosep joob natuke ja siis ulatab teekruusi mulle ja palub minul ka maitsta, et kas mina tunnen soola maitset. Ma siis võtsin ettevaatlikult kruusi vastu, endal peas trummeldamas mõte, et huvitav kas jagas aprillinalja välja ja üritab mulle koti pähe tõmmata minu enda naljaga...
Tõstsin aeglaselt kruusi suu juurde, endal naeratus näol, võtsin siis pisikese lonksu ja ütlesin, et mina ei tunne midagi... Ulatasin tassi tagasi Joosepile, kes võttis veel üks-kaks lonksu ja teatas:"Kuule ma vist kergelt tunnen soola maitset. Leidsin selle maitse üles. Muidu ei saaks aru, aga kuna Sa ütlesid, siis on natuke tunda."
Mina ülirõõmsalt:"Aprill!!!"
Joosep sosistas mulle kõrva:"Jobu!"
Hahaha, ära tegin! Jepikajeii ;)
Aga Joosep ei ole papist poiss ja ega minagi oma aprillinaljast ilma ei jäänud... Seni kuni Joosep teed nautis (mis oli ILMA soolata, hihi), istusin ma voodi serval ja paitasin Pythonit, kui mõni aeg hiljem teatab Joosep tasasel häälel:"Ära liiguta. Ämblik on." Ma tardusin hetkega, sest ma kardan ämblike niii niiiii hirmsasti, aga ma ei suutnud kaua vagusi püsida, sest mõte sellest kuidas ämblik minu sussi peale ronib, ajas mu paanikasse ja ma hakkasin ennast ruttu tahapoole tagurdama, kui Joosep uuesti ütles:"Oota, ära liiguta. Sul on ämblik juustes." ja samal ajal tundsin kuidas paar juuksekarva liigub mu peas ja sellest piisas ma pistsin üle korteri röökima. Umbes nii:"Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa! Öäh-öäh-öäh..." ning muidugi ütles Joosep ka siis juba aprill, aga ma olin nii paanikas, et pidin selle pinge endast välja laskma ning siis sai veel mu käest släpi ka vastu rinnakut ja armsa kiituse:"Lollakas oled. Ma nii ehmatasin."
Aga aprillinaljast tulenevalt harin natuke inimesi ja kopeerin Teile mõned kõige levinumad foobiad...
Foobiad, mis on seotud mõne kindla nähtusega, peetakse lihtfoobiateks. Nendeks kõige sagedamini esinevateks lihtfoobiadeks nimetatakse:akrofoobiat (hirm kõrguse ees), arahnofoobiat (hirm ämblike ees), klaustrofoobiat (hirm suletud kitsaste kohtade ees), ahluofoobia (hirm pimeduse ees) ja aviatofoobia (hirm lendamise ees).

On hea teada, et nendest viiest lihtfoobiast esineb minul ainult neli esimest. Samas ma pole selles viiendas ka just väga kindel, sest ma pole veel kunagi lennukiga lennanud ja võib-olla skoorin ma selles foobias ka. Ma ütleks enda kohta "õnnelik foobik" ja väike tähelepanek veel lisaks...need kõik on LIHTfoobiad, ärgem seda olulist fakti unustagem, eks ole!
Tarkusi omastasin järgmiselt lingilt:http://et.wikipedia.org/wiki/Foobia

PS. Kusjuures lugesin üleüldse foobiate kohta sellist lühikest tutvustust ja seal siis kirjeldas, et millised sümptomid võivad esineda mõne foobia korral. Näiteks oli seal higistamine, külm higi, värisemine ja nägemishäired...see viimane pakkus mulle eriti huvi...kui mul nii palju foobiaid on, sis äkki mul on nii tugevad nägemishäired, et sellepärast ma ei näegi...no see oli siis tänase päeva pisikene huumorinurgake.

Kuna uue nädala algusesse lubab vihma ja lörtsi, siis kasutasin Täna veel võimalust ja käisin Kassitoomel kiikumas, Janet samal ajal uudistas ja tuuseldas ringi ning mina lasin oma palgeid kevadpäikesel õrnalt kõditada. Oli ütlemata mõnus ja teraapiline.
Kassitoomel on sellised hästi vahvad ja mugavad kiiged, kus saab kahekesi kõrvuti istuda ja selga toetada. Igatahes panin Janeti rakmed ja jalutusrihma enda kõrvale ning kindad ka sinna lähistele. Mingi hetk tuleb Janet ja paneb mu kinda põlve peale, mille peale ma olin ütlemata üllatunud, sest mõtlesin, et kas ma tõesti pillasin ennist kinda maha...igatahes ma kiitsin Janetit ja andsin maiustuse. Puhastasin kinda üksikust puu- ja lehepurust ning kui hakkasin kinnast teise kinda juurde panema, siis oli ka too teine kinnas kadunud. Sel samal hetkel, kui avastasin, et teine kinnas ka kadunud, siis kuulsin selja tagant juba Janeti rahulolevat mõminat ja Ta suundus minu juurde, pani ka selle kinda mu põlve peale ja oli justkui sellise olemisega, et:"Näe leidsin Sinu teise kinda. Palun preemiat. Aitäh!"
Andsin siis maiustuse ja ütlesin:"No tubli tüdruk, aga ise ei tohi minu asju võtta. Mine jookse ringi.". Seekord olin ma targem ja jätsin oma esimese, Janeti poolt toodud, kinda sülle. Kui sain kinda kätte, siis puhastasin ka selle ära ning kui sain kindad puhtaks, siis hakkasin uuesti neid rakmete juurde panema, kui Janet krabas mu käest mõlemad kindad ja pistis jooksu...ma jõudsin vaid öelda:"Eeeii....". Ja mina arvasin, et läks sõnakuulekalt ringi jooksma, aga eii, Ta noolis terve see aeg minu kindaid.
Janet siis tegi ringi ära ja tuli tagasi ühe kindaga ja jälle pani kinda põlvele ja jäi mind vaatama sellise näoga, et:"Anna preemiat.", kui vahetus oli tehtud (kinnas mulle, maiustus Talle), siis käskisin Janetil minna ja otsida ka teine kinnas üles ja ega see Talle probleemi ei valmistanud, kepsles kergel sammul kiige taha olevale muruplatsile ning jooksis silmad särades ja kõrvad lotendades tagasi minu juurde ning ulatas mulle kinda ja otseloomulikult vaatas Ta mulle oma märgade silmadega otsa:"Aga maiustus?!"
Ma üritasin seda kõike filmida ka, aga miskipärast just siis ei hakanud kaamera tööle. See on see Murphy seadus.

Ma just lugesin päevad kokku, et kui pikalt ma olen nüüd haige olnud ja kokku tuli lausa 10-päeva. Ma ei mäletagi, et millal ma viimati nii pikalt külmetunud olin. Mul on tegelikult selle kohta oma pisikene teooria. Nimelt ma arvan, et ma ei saa nii ruttu terveks, kuna elan elektriküttega korteris ja ma mitte ei süüdista siin ainult elektrikütet, vaid üleüldse keskküttesüsteemiga elamuid, sest kui ma Kilingi-Nõmmes olen (seal meil siis ahiküttega majakene männimetsa ääres), siis seal on hoopis teine õhk ja õhuniiskus, mis minu meelest vägagi märgatavalt aitab kaasa nohust ja köhast paranemisele.
Ma tean, et kordan end, aga ma pean ka selles postituses ära märkima, et kui ära mandununa ma end tunnen ja see on vajalik sellepärast, et kui pärast oma postitusi loen, siis oskan väärtustada seda, kui hea on terve olla ja äkki järgmine kord panen end siis soojemalt riidesse.
Minu organism annab juba vägagi tugevalt märku sellest, et kevad on käes ja mitte just kõige pikem ja pimedam aeg on möödas, või siis ikka oli see talv pime...? Ma pole päris kindel, et millise seisukoha peaksin võtma, sest kuna lund pmt ei olnud, siis mul oli koguaeg selline kevadine tunne ja ei tekitanud pimeda aastaaja tunnet. Kokkuvõttes läks mu peas midagi paigast...nojah, see kõlas nüüd natuke sedasi nagu oleksin nupust nikastanud. Igatahes see on iga aastane rutiin, ehk et mu organism hakkab nõudma rohkem päikest, puuvilju ja muud värsket ja eks see vast normaalne olegi, sest kevadel ja suvel inimestel meeldibki kergelt läbi õhu lennelda, mitte aga kuumal suvepäeval, täis kõhuga, higistada läbi lämme õhu. Ookeii, tõmbabe korraks pidurid ja tuleme praegusesse olevikku, sest mulle tundub, et praegu läksin natuke liiga rutakalt tulevikku.
Täna hommikul sain Macilt sõnumi, kes kirjutas järgmist:"Appii, ma suren. Millal mu piinad lõppevad ja mis järgmiseks.".
Noh, ei pea eriline geenius olema, et aru saada: Mac on haige ja see ühtlasi andis mulle vastuse, et miks Ta pole bloginud ning miks pole minu blogi käinud lugemas. Järgnevat loe edasi siis, kui oled täiemõistuslik ja tajud veel sarkasmi. Nii väike pöördumine Macile:
Armas Mac!
Kas Sa arvad, et haige olemine vabastab Sind blogimisest? Kas Sa nii julge oledki, et lihtsalt mingi külmetuse pärast ei loe mu blogi? Ega see nohu, köha ja 39,1C palavik pole mingi näitaja ja vabandus. Aja kark alla ja aitab virelemisest! (loe: parane siis ikka kiiresti ja saa ruttu terveks!)
Vaata mind! Mina olen haige, aga vaata kui palju huvitavat ja veidrat on haigena võimalik genereerida. Tegelikult ma ei tea üldse, et kas Teid huvitavad need teemad , millest ma siin aegajalt kriban. Ma ise mõtlen, et võib-olla natuke ikka pakub huvi ja seda juba kasvõi puhtast inimlikust uudishimust. Teadupärast on ju inimese loomuliku loomuse üks osa see uudishimu. Lihtsalt, et kellel seda rohkem ja kellel vähem ning kellel haiglaselt palju. Tegelikult, kui kellegil on soovitusi, eelistusi või ettepanekuid, et millele võiksin rohkem tähelepanu pöörata, siis andke kommentaarides julgesti teada.
Nii, mis siis veel...
Eile ma tabasin end mõttelt, et on vast tõeline sõprus meil Marikaga. Ta helistab mulle öösel peale kahte ja räägime täiesti tavaliselt. Kõne vastuvõtmisele ei järgne küsimust:"Oi, kuule ega Sa ei maganud?" või et "Vabanda, et nii hilja helistan...". Nii me siis teineteisele aegajalt helistamegi ja pean tõdema, et tore on, et on olemas sõber, kellele saab sedasi öösiti helistada ja kes ei pahanda
Macile ei saa helistada, sest Tema korraliku inimesena läheb õhtul kell seitse magama. Noh, eks vanus teeb oma töö. Üks aasta helistasime öösel Macile, et õnne soovida ja isegi laulsime, aga Ta oli täiesti kontaktivõimetu. No ja pärast seda pole me Talle öösiti helistanud, sest no mida me helistame, kui keegi teiselpool ei reageeri.  Ja mida me laulame, kui keegi isegi ei kuula.
Täna tegi Joosep mulle jälle tünga. Nimelt ema saatis lõhemarja, et äkki see kraam aitab mul kiiremini terveneda. Igatahes läks Joosep kööki ja pistis saiad rösterisse ja siis küsib, et mitut saia ma tahan. Kuna mul erilist isu polnud, siis piirdusin tagasihoidlikult ühe saiaviiluga. Aga et jällegi tuua olukord Teieni, siis siin dialoog.
Joosep köögist:"Mitut kalamarja Sa saiale tahad?"
Mina vastu lõõpides:"Ühe."
Joosep:"Oi kurja, seitse tuli. Oot, ma kohe parandan ära."
Hetke pärast tõigi mulle siis selle saia ja ulatas ning teades Joosepit, siis ma juba kahtlustasingi, et võttis mu juttu sõna-sõnalt ja kui kergelt sõrmega saia puudutasin, siis tundsingi ainult võid.
Mina:"Kus kalamari on?"
Joosep:"Saia keskel on üks mari."
Mina:"Mõh!"
Joosep:"Tahad teist marja ka kõrvale?"
Mina muiates:"Jah, palun,"
Joosep siis siirdus tagasi kööki ja peale natukese ootamist, naases Ta köögist ja ulatas mulle saia ning ütles:"Ole lahke!" Ma siis tänasin Teda ja lõin hambad saia sisse, kui taipasin, et mul on lihtsalt võisai ning kohe selle järgi taipasin, et Ta tõepoolest panigi ainult ühe kalamarja terakese lisaks. Minu reaktsioon oli:"Äh, lollakas!"
Joosepile meeldib mulle selliseid absurdi nalju teha ja mulle täitsa meeldivad ka need naljad. Näiteks mõned aastad tagasi, ilusal augustikuul, jalutasime käsikäes koju, kui ühtäkki Joosep jättis mu keset kõnniteed seisma ja ütles, et oota. Kui Ta tagasi tuli, siis lausus:"Pane silmad kinni ja tee suu lahti." No esimese asjana oletasin, et annab mulle miskit maitsta, aga vaat sellest osast ma küll päris hästi aru ei saanud, et miks Ta mul, kui pimedal inimesel, käseb veel silmad kinni panna...no vist sellepärast, et päris kindel olla. Ei, tegelt vist sellepärast, et see käib kuidagi selle lause teise poolega kaasa. Igatahes sel hetkel ma selle silmade asja üle ei juurelnud, vaid panin silmad kinni täpselt nii nagu oleksin nägija ja avasin ettevaatlikult suu, aga nii kui ma suu lahti sain tehtud, pistis Joosep mulle ära õitsenud võilille suhu.