Aasta alguses hakkas mulle aina enam silma selline sõna nagu "squattimine". Ja aina enam vilgsatas see mõne ilusa influentseri jutu seest läbi. Esimesena kuulsin sellest Brigitte blogist, kus tal oli külas keegi Erna, Esna. Keegi, kes on meie Maarjamaa parim squattija.

Ma ausalt polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja ma teadsin sellest sama palju kui mu pooleks tunniks kaotsi läinud merisiga Pibi, ent tänu BSH teematõstatusele sain minagi grammike targemaks. Aga ainult õite pisut. Sain nimelt teada, et tegu on mingit sorti trenniga, kus mingi spetsjom kummilindiga tehakse kükke. Ühesõnaga, see oli see, mis mulle Brigitte videost meelde jäi. Ma ei saanud muidugi endiselt mitte muhvigi aru, et mis see tehnika ise on, kuna trenni ajaks pandi tümps peale ja näidati ainult kannide välkumise saatel squattimist ennast. Ilma lisaseletusteta. Vähe tolku minusugusele pimedale.

Sellepärast jättis see ka mu esimesel korral suhteliselt ükskõikseks. Sest ise ma küll ei viitsinud mina hakata googeldama, et kuidas tuleks, peaks või võiks oma tuharaid treenida, et saada ka endale ilusat pähklikujulilist peput. Ja sinna kogu see squattimine esialgu ka jäi. Aga kui sattusin Youtubest Playnupu üritust järelvaatama, kus Pedaja intervjueeris neiu Ernat, seda Eesti kõige kaunima pepuga neiut, kes väidetavalt teab squattimisest KÕIKE, ja nii tärkas minus taas see sisemine kolmeaastane ja tema uudishimu.

Nii otsustasingi ühel õhtul küsida Joosepi abi, et otsiks mulle va vaevatud hingele squattimis manuali, et ma saaksin vastused oma küsimustele. Et mida a. see õigupoolest üldse tähendab, b. milline on tehnika ja c. miks ei ole squattimine samaväärne kükkide tegemisega, mida me omal ajal koolis teha vehkisime. Kus või milles peitub salapärane spetsiifika???

Joosep, ilma taidlemata ja vastu punnimata, otsiski mulle koheselt vajalikud instruktsioonid välja ja seletas mulle videopõhjal kõik väga kenasti ära. Noh, nii et pime ka ikka aru saaks. Aga ega ma ausalt öeldes enam väga ei mäletagi, kuidas see käis. Aga minu arvates squattimisel ja tavaliste kükkide tegemisel mingit olulist vahet polnudki. Vist. Varbad pidid olema lihtsalt ühel joonel, harkseisakust alustama ja siis muudkui kükitad, hop ja hhop. Aa, õigus jah, ma ju ei jõudnudki kükitamiseni. Sellepärast ma ei saagi erinevust mäletada, sest kohe kui Joosep oli ära öelnud, et varbad peavad olema ühel joonel, siis mina hakkasin nuputama, et kuidas ma pimedana saan kindel olla, et mu varbad on tõepoolest nii-öelda ühel joonel.

Nii tuli mul geniaalne mõte. Võiks isegi öelda, et aasta mõte. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Meil on ju elutoas puidust kirst, kõrguselt mulle just paras ehk natuke üle põlve. Olles ise väga elevil ja uhke, et leidsin enda probleemile nii kärmelt lahenduse, läksin asetasin varbad kenasti vastu kirstu alumist äärt ja pärisin Joosepilt hästi entusiastlikult ja rõõmsalt: "Noh, mis edasi!?".
Joosep, kes oli kogu seda sehkendamist vaikides pealt vaadanud,uuris nii muuseas: "Kai, mismoodi Sa kavatsed kükke teha, kui Su põlved on vastu kirstu?"
Ma olin nagu... eee, aa jah.
"Mine seisa parem seljaga vastu seina", soovitas Joosep. Ja mina kepsutasingi täiesti süüdimatult üle toa vastu seina seisma, pepu ja selg korralikult vastas.
Kuid ühtäkki hakkas Joosep üle toa laginal naerma ja siis ahastunud häälel  ütles: "Kaiiii!!! Sa EI saa ju sedasi kükitada!!!".
"Aa, ei saa jah," tõdesin mina. Mõistes kõigest 30 sekundit hiljem, et minu armastav Jossu lihtsalt rämedalt trollib mind.

See siis oligi minu esimene ja arvatavasti ka viimane avalik squattimine. #puhtakaltspeast

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.

Mõtlesin, et tutvustaks teile väheke Joosepit, kuna kirjutan või mainin teda vast igas teises või kolmandas postituses ning läbi selle on teil, kui minu blogilugejatel, mingisugune oma kujutluspilt temast tekkinud. On inimesi, kes leiavad, et Joosep on vastikult kiuslik. On neid, kes leiavad, et näe on jah paras paskaak ja kiusupunn, aga samas hästi armas ja hoolitsev ning on ka neid, kellel pole üldse mitte mingitki arvamust kujunenud. Seega tekkis mul kuidagi selline tahtmine kirja panna, et mis on see miski, mis muudab Joosepi minu jaoks eriliseks või mis on need küljed, mis mulle temas kohutavalt meeldivad.
Mulle meeldivad näiteks Joosepi iseäralikud sõnad, mida kasutab millegi asja nimetamiseks. Mõned näited ka siis siia. Näiteks minu kleiti, jakki, mantlit vms nimetab vatnikuks. Tihtipeale võib kuulda Joosepit lausumas mulle "Pane omale see vatnik peale ja hakkame nüüd liikuma!". Teine tore ja omapärane sõna on "jeegerdama". See tähendab tema mõistes mingi asja ära tegemist, mis pole just eriti lihtsamate asjade killast või meelt mööda. Isa jänesest on loomulikult iseenesest. Ta kasutab seda igalpool ja kõigiga rääkides. Joosep on arvamusel, et kui sõnatüvi sarnaneb originaalile, siis tihtipeale vestluskaaslane ei panegi tähele, et kasutas teistsugust sõna või siis arvab, et kuulis ise valesti. :D Näiteks eile ütles Lindaga Skypes kõneledes radiaatori kohta gladiaator. :D See on selline Joosepi väike vimka. Ja see pole vist enam mingi ammune saladus, et Joosep armastab mind kiusata, kõige enam meeldib talle mind kõdistada. Näiteks täiesti suvalisel hetkel möödaminnes kõdistab ja kui ma vihastan ja lähen talle järgi, et tagasi teha, siis ähvardab mind...kõdistamisega. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et see mees oskab kõdistada, siis ma ei ütle seda niisama suusoojaks. Mul on vahel tõsiseid raskusi mitte püksid täis lasta suurest naerust.  Ma muidugi olen mõnel korral selle riski võtnud ja tema kõdistamist vapralt talunud ja tedagi vastu saanud kõdistada. Aga ega see trall mul tavaliselt pikalt ei kesta, sest kui ta saab minu haardest lahti ja võtab minu sundhaardesse, kus ma ei saa end millimeetritki liigutatud, siis hakkab küsimusi esitama.
"Kas kõdistad mind veel?"
"Jaah!" kisendan ma naeru lagistades ja siis ütleb: "Vale vastus!" ja jätkab veel intensiivsemalt.
Ja ta ei lõpeta enne, kui on saanud omale meelepärased vastused. Ükskord küsis peale seda, kui oli mind paar minutit järjest kõdistanud, et kas ma tahan, et kõdistaks mind veel (jaah, ma muud siin elus ei tahakski :D) ja kui ma röökisin poolhingetuna: "EII!", siis ta lausus "Vale vastus!" ja jätkas minu kõdistamist. Aga kui röökisin meeleheitel häälel "Jaah, tahan", siis küsis: "Kas olen ikka kindel?" Ja kui kinnitasin jah-sõnaga oma kindlameelsust, et tahan veel ja veel kõdistamist, siis lõpetas ära. :D
Eile näiteks, kui köögis süüa tegin, siis tuli ja kallistas mind. Ta üldse käib ja kallistab mind tihti, ühesõnaga kallidest siin elamises puudust ei ole (või no minu arvates võiksime me kogu aeg üksteise kaelas rippuda nagu armunud pärdikud). Igatahes kui eile tuli, siis oli palja ülakehaga ja tundsin tema head lõhna ja siis ma muudkui seletasin, et küll ta lõhnab ikka hästi ja kui olin mitu sõõmu tema imelist lõhna ninna tõmmanud (ma kõlan nagu paadunud narkar), siis ütlesin:"Ma võiksin päev läbi Sind sedasi nuusutada", mille peale tema kergelt lükkas mu näo oma rinnakust eemale ja ütles "pervert!" :D Nõnda ilusasti kohe ütleski! :D Vahest me loobime üksteisele selliseid komplimente kordamööda, et kui mina ütlen talle nurjatu, siis tema ütleb mulle kõlvatu jne.
Jällegi eile, kui blogisin, siis palusin, et viskaks mulle ühe pirni ja mida tegi tema? Hakkas magamistoa laelambi pirni välja keerama. No need ongi Joosepi tüüpi naljad ja sellise lapsikusega muudab Joosep päevad lõbusaks. Ja samas, kui on mõni eriti kirgiküttev teema, siis ropendab nagu vana meremees või voorimees ja räägib pühendunult ja vehib oma käega hoogsalt kaasa. Ta oskab parodeerida Võsa Petsi saate värvikamaid kujusid ja tihtipeale kasutab sealt pärinevaid lauseid või tsiteerib Ryan Angelost ja teeb mulle paar eksklusiivset tantsusammu, mis mind südamest naerma ajavad.
Muide, kas teie mäletate ka oma lapsepõlvest neid kiikesid, millel olid aisad kõveraks kiigutud. No kuna keegi üritas üle võlli või vastu seda raudtala kiikuda, sest vanasti ju teadupärast ülevõlli ei saanud kiikuda ja kui mina lapsena mõtlesin, et jessas, kellel selline jõud on, siis ma sain teada, et ühe sellise kiikujaga elan ma suisa ise koos. Joosep kiikus lapsena ikka nii mõnegi aisa kõveraks ja üks klassiõde lubas talle isegi selle eest naiseks minna. Vot selline autasu. :D
Kui veel rääkida ootamatustest, siis hetk tagasi tuli ja küsis, kas ma kalli tahan ja kuigi ma olen talle vähemalt (kui mitte rohkem)mustmiljon korda öelnud, et minult ei pea nii rumalat asja üldse küsimagi, sest ma tahan alati kalli. Aga no vahest ikka veel küsib. Igatahes tuli kallistas mind ja järsku hakkas rääkima, mismoodi dopamiinitase praegu minu organismis tõuseb, kuna ta kallistab mind ja see toob mulle rahu ja rõõmu ja õnnetunnet ja siis oli selline südamlik hetk, kus ma ta korraks endast eemale lükkasin ja vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin: "Sina oledki minu dopamiin!", mille peale tema vastas: "Ja Sina oled minu dopamiina..." :) Nii et ei ole ainult kiusu ja krutskeid Joosepi poolt, vaid kõik on parlanksis ja meil on kõike- rõõmu, naeru, vihastumisi, ärritumisi, lõputuna näivaid vaidlusi, pisaraid, kompromisse, ära leppimisi, krutskeid, õnne, kurbust... Ühesõnaga armastuse erinevaid tahke ja kuigi ma vahel võin tema pärast vihastada end siniseks, nutta paar korraliku peatäit või naerda nii, et kõht vapub ja silmad märjad, siis see ainult kasvatab meie suhet. Ma tean, et ma olen ise ka ikka üks paras frukt, aga ütleme nii, et selle 8 ja veidi peale aastatega oleme nii mõnegi terava nurga üksteisel maha kulutanud. Hea tunne on, kui tead ja tunned inimest- tema soove, eelistusi, asju, mida armastab ja mida vihkab, unistusi, eesmärke jne.
Lõppu lisasin siis DJ Ryan Angelo eksklusiivvideo tantsusammudest, mida Joosep mulle tihtipeale parodeerib ja esitab, eriti siis, kui mind on vaja naerma ajada. Uskuge mind see on Joosepi esituses priceless! :D