Viimasel ajal jääb mulle mulje nagu ma oleksin hakanud elukutseliseks vinguviiuliks. Koguaeg üks ja see sama joru. Ma ei tea, mis minuga toimub, aga mul on kohutavalt kehv olla ja see hakkas eile pihta. Eile trennis oli juba nii raske. Kui muidu läheb nahk kergelt niiskeks kolmandal trenakal, siis eile viskas juba soojenduse ajal naha seljas märjaks.Kell liikus ka nii kohutavalt aeglaselt. Võiks isegi öelda, et praktiliselt ei liikunudki. Omastarust olin nii kaua juba vehkinud teha soojendust, kuid kell seinal väitis, et pole isegi 5 mintsa veel möödas, kuid mina olin seal juba nagu kalts. Kui soojenduse saime tehtud, siis oli selline tunne, nagu oleks vähemalt poolteist tundi rassinud trenakatel. Kuid trenn sai ikka lõpuni tehtud. Riina tegi vahepeal niisama pulli pärast minust ka klõpse ning mina poolsurevana jaksasin isegi poseerida vms. Joosep ütles pilte vaadates, et ma näen piltidel ikka pääris kahvatu välja, kuigi koju jõudes oli jume näkku tagasi tulnud. See pilt, kus ma planku teen ja kus mul on selline nägu peas nagu yolo, ma niisama lebotan siin ja täiega iisibiisi on, siis tegelikult on see petekas. Plank on mulle üks raskemaid harjutusi ja hetk enne klõpsu ütlesin ma Riinale, et ma eeiii jaaksaa eenam ja hakkasin naerma. Mulle lihtsalt tegi nalja mõte sellest, et lõpuks, kui Riina otsustab ära, et mis nurga ja külje pealt peaks pildi tegema, siis mina varisen õigel hetkel maoli maha. Teisi klõpse ei oska ma üldse kommenteerida, need on lihtsalt suvakad :D
Ahjaa, seda ka, et ärge palun mu trennioutfitile tähelepanu pöörake, eksole. Mul lihtsalt põhimõtteliselt pole seljas mitte ainsatki enda asja- särgi pännasin Joosepilt, papud on Riina poja omad, mis on mulle muuseas kaks numbrit suuremad, sokid küll pärinevad minu sokisahtlist, kuid on eri värvi ja mustriga (lihtsalt seekord juhtus nii). Ainus aus kaup siin pildil on minu kõhupekk, retuusid ja surnuvalge näolapp.
Kui rääkida veel eilsest, siis praktselt kohe peale trenni kerisin diivanile kerra ja jäin sügavasse unne. Kogu ülejäänud päeva ma üldiselt lebotasin või siis kohe täitsa magasin. Ainult vahepeal kolisin diivanilt voodisse ja kamandasin Joosepit endale näkikaid singi ja kurgiga tegema,teed keetma ja kogu davaari voodisse tooma. Hommikul ärkasin ma kell 7. Ei, mitte sellepärast, et magada ei oleks tahtnud, aga kuidagi ei suutnud enam uinuda, kuigi väsimus oli meeletu. Lõpuks suutsin uinuda, kuid paari tunni pärast ärkasin higisena äratuse peale üles, kuid voodist ma püsti ei jaksanud tõusta. Kuna täna oli plaan minna ühele üritusele, siis canceldasin selle ka ära.
Kuigi suur ahvatlus oli jääda terveks päevaks voodisse stand by peale, siis lõpuks otsustasin, et see poleks kõige parem mõte, kuna siis lisaks kõigele muule, tekiks mul raudselt ülemagamiseefekt. Seega ajasin oma ahtrile kargud alla ja roomasin kööki süüa tegema. Kuna söögiisu pole ka tea mis elevandil...no kohe üldse ei isuta. Ainus, mis tundus meelepärane oli leib, heeringas hapukoorega ja tee. Võtsin siis heeringafilee külmikust välja ja hakkasin seda usinasti lõikuma. Tsiises küll, ma mõtlesin, et nonii Kai, selline saabki siis Sinu surm olema: sassis sonksi, valge näolapi ja öösärgi väel heeringat lõikudes. Vahepeal lihtsalt toetasin küünarnukid köögikapile ja puhkasin, sest no teate ju küll, et heeringafileed on maruraske lõikuda, muig. Kuid, kui siiski suutsin läbi raskuste oma heeringa-hapukoore möksi valmis teha, siis otsustas minu sisemine-mina, et fuh, see ei kõlba üldse kuhugi ja seda me ei söö. Oeh, nüüd olen jälle voodis ja lürbin teed ja söön leiba, sest seda heeringat ma ei taha ega hakkagi tahtma.
Nonii, aga mida ma siis täna üleüldse söönud olen? Leiba, kaks suurt tassitäit teed mee ja piimaga, porgandit, kurki. Seda on ikka vääga vähe, praktselt olematu, kuid mis ma sinna parata saan, kui kohe üldse süüa ei taha. Maaru arvab, et mul on nädalavahetusel põetud kõhugripist ikka mingisugune haigusevimm veel sees, sest veresuhkrud ka jukerdavad. See on muidu küll tavaliselt märgiks, et kas hakkad haigeks jääma või oled haige või oled insuliini süstimata jätnud, aga noh, seda viimast olen ma usinasti ikka teinud. Oo, mul tuli meelde, et tänane D-vitamiin on võtmata. Igatahes ma siiralt loodan, et hommikul on olukord parem ja siis keedan endale kaerahelbeputru kaneeliga.
0 kommentaari:
Postita kommentaar