Kolimisjutte vol. 1

Kas teate seda mängu "Kellel on surres kõige rohkem asju" vms? Kindlasti teate ja kes ei tea, siis mängu loogika on imelihtne- võidab see, kellel on surres või mängu lõppedes kõige rohkem asju. Igatahes mina võin nüüd südame rahuga nüüd surra, sest meil Joosepiga on kõige rohkem asju...oksendamiseni.See on jubedus, see on õudus kuubis...inimesed ärge tahtke kolida, ma ütlen ärge tahtke kolida.  Täiesti häbenemata tunnistan, et mul on kolimisdepressioon (kui üldse sellist diagnoosi esineb meditsiinis). Kui aga mitte, siis alates üleeilsest on minu kujul elav tõestus olemas. Ma olen selle kolme päeva jooksul rõõmustanud, nutnud, vihastanud, masetsenud ja veelkord nutnud. Kuskil kolm tundi tagasi alles nutsin, sest ma vahepeal läksin magama, et natukene puhata sellest jebimisest ja näe, minu armas mees, tahtis mind aidata ning hakas ka natuke asju lahti pakkima ja kappidesse paigutama. Kõik nagu ilus ja tore, aga kui ma üles ärkasin, siis ma olin nii paganama häiritud, sest mul oli ju oma süsteem ja siis tekkis mul kohe miljon küsimust, kas ikka sorteeris ära viskamisele minevad ja uued asjad korralikult läbi, kas küsimusi ei tekkinud mõnede asjadega, kas oled juba palju lahti pakkinud (loe: valesti asju sorteerinud ja valesse kohta paigutanud). Ühesõnaga ma läksin endast täiesti välja ja kukkusin nutma. Noh, nüüd tundub endale seda siia kirjutades ka veits akward ja paneb muigama, aga sel hetkel olin ma surmtõsine ja täiesti lohutamatu.
Lisaks sellele, et niiiiiiii palju on vaja asju kokku-lahti-kokku pakkida, siis olen ma suutnud end ka juba vigastada. Ühe korra kõndisin peaga vastu ahju nii, et hambad plaksusid, muig. Teisel korral ronisin alumise köögi kapi peale (vähemalt ma üritasin seda teha) ja kui hakkasin püsti tõusma, siis meenus mulle (ainult veits liiga hilja), et ahjaa, meil on ju nüüdsest fäänsid ja praktilised köögikapid ka üleval ja panin sellise pauguga vastu kapi serva. Noo, kui mina juba midagi teen, siis korralikult ja nii ka enda vigastamisega. Nüüd mul peas kaks veretäket ja otsaesisel muhk. See on see, kui pime läheb elama avatud planeerinuga korterisse- ei tea kus on ahju soojamüür ja ei näe, kus kapid kõrguvad.  Ma räägin ju teile, et ärge tahtke kolida...ma loodan, et mu kirjutis on nii jube, et teil kaob aastateks kolimisisu ära :D
Aga tegelikult on ikka natuke tore ka. Lihtsalt veel harjumatu ja veider tunne sees, et vau, see ongi siis päris meie oma kodu või...?!
Kui ma kolimisest põhjustatud hingetraumast tervenen, siis hakkan unistama, et milline näeb meie kodu siis välja, kui kõik meie soovid saavad täidetud- kõik need õiged värvid, mööbel ja muud väiksemad detailid. Praegu ma lihtsalt ei jaksa isegi sellele väga mõelda. Ahjaa, Joosepile on ka mõjunud see kolimine rängalt, sest peaaegu iga kolmas lause on tal "Ma olen väsinud" (okei, võib-olla mitte nii sageli, aga noo ikka päris tihti. Ma pole varem nii palju kordi teda seda ütlemas kuulnudki). Lisaks näen mina iga öö unes kolimist ja asjade pakkimist ja kui ma hommikul ärkan, siis on selline tunne, et ma polegi vahepeal puhata saanud, sest koguaeg üks ja see sama tegevus. Joosep nägi näiteks täna unes surnud imikut, kes seisis püsti meie välisukse taga.Ka selline fucking creapy "ilus" uni, mille toel end välja puhata. Kuigi seoses selle Joosepi unenäoga tekkis mul kahtlus, et äkki kunagi kellegil suri siin korteris või majas laps ära. Ookeii, ma saan aru, et ma kõlan praegu jaburalt, aga see on võimalik ju. Üks osa minust tahaks seda välja uurida, aga teine osa ütleb, et let it go. Võib-olla tõesti parem jätta, sest see oli ju kõigest uni ja ühekordne. Ma saan aru siis, kui see oleks iga öine õudusuni vms.
Eile käisid meil ka soolaleivalised- Joosepi ema, tema mees ja Joosepi vend. Nagu ikka siis kingiks toodi leiba ja soola, siis portselanist (vist) teetassikesed, millele on lilled peale maalitud ja šhampanja pokaalid 6 tk, millest ühe ma suutsin eile juba ära lõhkuda- halleluuja (tegelikult olen päris kurb sellepärast). Eks ma pean otsima samasuguse uue ja asendama katkise.
Aga aitab kah tänaseks. Sorry, aga hetkel ma ei pane mitte mingeid pilte soolaleivakingitustest ja kolimisest vms, sest mul lihtsalt pole jaksu. Sellest kuhilast, mis lõpuks siin korteris tänu kolimisega kokku aeti on Joosepil pilt olemas, aga ta ei luba seda pilti blogis avalikult teiega jagada, ainult sõpradega. Nii, et peate kõik minu sõbraks hakkama :D Tegelikult ma proovin teda veel suti moosida ja Lindale andsin ka korralduse argumenteerida temaga, sest muidu Joosep saab öelda, et ma olen pime ja ei näe võimalike ohte, mida psaikod võivad pildilt enda hüvanguks ära kasutada. Kuigi ma tõesti ei saa aru, et mida saab siin pahatahtlikult ära kasutada, kui pildil on lihtsalt palju rämpsu ja sodi, mida me ühest kohast teise kolisime.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top