Kõik minu korralikud blogilugejad teavad, et pidime Joosepiga oma kuuske minema tooma 20. detsembril

RMKa metsaalalt ja seda üheskoos oma väikese nunnu perekonnaga- meie ja kaks labraatorit. Saabus siis 20. detsember ja selgus, et me ei lähegi metsa kuuse järele, sest tol päeval oli üks teine oluline üritus, mis oli pool kraadi kangema prioriteetsusega ja seega sai kokku lepitud, et no toome selle kuuse 21 või 22. detsembril.

21. detsembril tuli meile külla Kiku, kes ma ei saagi nüüd päris hästi aru, käis soolaleival või jõulude puhul külas, aga see selleks. Kiku tõi meile kingiks voodipesu, USA temaatikaga, kingi üle andmisel ütles, et voodipesu sellepärast, kuna üks fännab USAt ja teisele meeldib magada, et siis 2 in 1. Esimesel päeval ei teinud me suurt midagi, sõime ja Kiku niisama käis ja klõpsis fotokaga meie korterist ja meist pilte. Õhtul vaatasime iga aastast kohustuslikku ja traditsioonilist filmi "Home Alone" ja kuna Kikul käisid neelud veini järgi, siis läksime ja uudistasime, et mis meil veinikapis peitub. Me pole Joosepiga suuremat sorti veinijoojad, aga kolimisega tuli meil suisa neli pudelit veini välja, mida oldi meile tähtpäevadeks kingitud. Esimesel õhtul jõime ühe valge veini ära. Kiku valis selle välja sellepärast, kuna see oli Itaalia vein ja kuidas saab üks Itaalia fänn üldse midagi muud validagi.

Järgmisel päeval käisime shoppamas ja ausalt öeldes ma enam ei mäletagi, et mitu korda me päeva jooksul toidupoe ja ehituspoe vahel käisime, aga igatahes rohkem kui korra. Kiku leidis meie ehituspoest valgeid süütetablette, mis ta silmad särama panid, kuna igaltpoolt mujalt on need müügilt ära kaotatud ja mingi pruun ökopask asemele toodud, mis ise ei põle ja veel vähem panevad teil ahjus puud põlema. Need pruunid süütetabletid pidavat olema sellised tabletid, et kõigepealt pead Sa ise neile tutvustama, et nad on süütetabletid ja et nende eesmärk on ahjus olevad puud põlema süüdata, siis tuleb sellele ökopasale eemalt tutvustada tikku, aga kuna see ökopask on nii tundlik, siis esimese topsi tikkude peale ta lihtsalt jonnib. Lõpuks, kui oled sussutanud ja sossutanud ja 18 rulli vetsupaberit (loe: Kiku sõnad) ahju visanud, siis läheb pool ökopaska põlema, aga mõni hetk hiljem on see kustunud. Ühesõnaga usun, et mõistate, kui suur rõõm oli Kikul, kui nägi oma valgeid ja kangeid ja rämeda keemiaga läbiimmutatud loodust kahjustavaid süütetablette.

Õhtul me veel sõime ja jõime ja jõime tõepoolest. Plaanis oli vaadata ka "Home Alone 2" ära, aga sellest me saime ainult max. 15 minutit vaadata, sest siis kiskus meil lõbusaks ja juttu jätkus kauemaks. Teisel õhtul võtsime juba teisegi valge veini ette ja siis päris õhtu lõpuks kookisime välja 20 promillise Portugali portveini, mis oli nii hea ja mis hakkas väääga pähe. Ma siinkohal ei hakka üldse kirjutamagi, et milliseks meie pidu läks, aga lühidalt võib öelda, et meil oli väike nudistide pidu. Hommikul oli meil väga halb olla, mina unistasin marineeritud kurkidest ja Kiku keefirist. Oleksime tahtnud hommikul magada ja pead parandada, aga seda luksust meile ei antud, kuna pidime Tartusse sõitma. Lootsime bussis sõba silmale saada, aga nagu Murphyle kohane, siis oli ta seegi kord kohal ja istus täpselt meie selja taga ja viilis pool teed oma küüsi.

Tartusse jõudes läksin ostsin ka emale kingituse ära (vitamiinid naistele 50+ ja D-vitamiinid). Kuna tegelikult me leppisime kokku, et me see aasta EI tee üksteisele kingitust, siis Joosep oli selle kokkuleppe vist unustanud ja nii ma pidin ka talle kingi sebima ja sellest sain ma kaks päeva enne jõule teada, et tal raisal on mulle kingitus. Kuna õnneks Joosep soovib omale vähemalt seitset Sangari triiksärki, siis ei hakanud ma väga oma pead millegi muuga vaevama ja suundusime Sangari poodi otsima. Selgus, et Tartu kesklinnas polegi ühtegi eraldi Sangari poodi. Kui me Kaubsist otsisime idiootide kombel Sangari poodi, siis mõtlesime kiigata sisse ka Baltmani ja siis Kiku küsis aasta 2015  küsimuse: "Vabandage, kas Teil Sangari triiksärke on?"

Mille peale vastas müüa meile sellisel häälel ja ilmel nagu me oleksime küsinud Selverist Maxima omatoodangut. "Eiiiii, me oleme Baltman!" (võib-olla oli selles eis veelrohkem iisid). Väga mark oli!

Lõpuks leidsime Kaubsist meesteosakonna kus müüdi kõikide teiste triiksärkide hulgas ka Sangari särke. Ma ei tea kas tookord oli asi Kiku otsimisvõimes (tavaliselt on see tal päris hea) või selles, et teenindus andis veidi soovida. Küsisime, et kus on Sangari triiksärgid ja meile näidati käega suund kätte (tegelikult oleks eeldanud, et müüja juhatab meid viisakalt õige kohani või tuleb appi, kui märkab, et me ei leia otsitud toodet,sest otsisime veel tükk aega käega näidatud suunal Sangari triiksärke). Lõpuks leidsime ja kui Kiku luges sellest valikust värvid ette, siis valisin erksama sinise ja läksime kassasse. Valisime suuruse 43 (kuigi ega see mulle eriti midagi ei öelnud). Joosep kunagi ütles mulle küll oma kaela ja rindkere ja muud mõõdud ja mõtlesin isegi need kuskile üles märkida, aga mõtlesin, et ah aega on ja noh nüüd oli siis see hetk käes ja aeg oli otsas. Müüja väitis, et suurus 43 on kahem eetristele meestele ja kuna seda ma tean raudpolt kindlalt, et minu Joosep ei ole kahemeetrine, siis suundusime tagasi särkide virna juurde ja otsisime väiksemat numbrit ja seekord me vaatasime siis pakendilt pikkust ja valisime siis triiksärgi pikkusele 185 kuni 190 cm. Müüja ootas meid kassas ja kui triiksärgiga (suurus 38) suundusime kassasse, siis uuris rõõmsalt, et no kas leidsime nüüd õige särgi. Ütlesin, et ma ei tea, aga ütlesin kui pikk on Joosep ja et tal on kael sutsu jämedam, kui keskmisel Eesti mehel, kuna on tegelenud tõstespordiga, mille peale müüja teatas, et see suurus sobib hästi küll ja kui tõesti ei peaks sobima, siis saab 2-nädala jooksul ümber vahetada.

Noh, jõululaupäeval andsin siis kingituse üle ja kui Joosep nägi pakendil suurust 38 ütles kohe, et see on talle väike. Ma hakkasin kohe seletama, et ei saa olla, sest ma konsulteerisin müüjaga ja see pidavat olema just paras jne. Noh, Joosep võttis särgi pakendist välja, pani selga ja ütles mulle: "No tule pane nööbid kinni, kui Sa suudad..."

Mnjah, mulle avanes selline pilt, et 8 sentimeetrit jäi nööpide ja nööbiaukude vahele vaba pinda ehk Joosepi paljast rinda. Ma olin nii tige, sest mis mõttes?! Noh, eks ma lähen ja vahetan siis särgi ümber ja lähen võtan ikka selle erksa sinise, mida ma algselt tahtsin. Ahjaa, müüja oli pakendile hinnasildi ka külge jätnud.

Mulle meeldib ajaviiteks vahest oma tuttavaid inimesi Googeldada ja eks siis hoian enda kuvandil ka silma peal. Täna Googeldasin ajaviiteks oma endiseid ja andekaid klassikaaslaseid ja egas ma midagi uut teada ei saanud...ikka see sama, kes mängib viiulit, kes kitarri, kes laulab ja kes on lapse saanud ja kes mõne tuntud ansambliga esinemas käinud jne. Mina ei mängi ühtegi pilli, sest mul ikka veel pole au omada tšellot ja lapsi mul ka veel pole ja kes seda teab, millal kurg otsustab selle mulle tuua või millal ma selle õige kapsalehe alla satun kiikama, aga selle eest leidsin järjekordse artikli endast ja Janetist, mida ma polnud isegi lugenud. Kui läbi lugesin, siis sain aru küll, mis artikliga ja mis päevaga tegu oli...no eks ikka seesama lahtiste nööpidega kleidi päev Jõgeva noorte seas. Kellel huvi, siis artikli leiate siit. Üldiselt jäin rahule, kuid kohati mõned laused tundusid kuidagi puised, aga ju ma siis rääkisingi segaselt, palju ja kiiresti.

Ma võiksin kohe paugust alustada loeteluga, et kui palju asju on vahepeal juhtunud. Näiteks kukkusin blogimisvõistlusest välja, mind meelitati kuusevargile, panin Joosepi jõulukingiga puusse, pettusin enda korraldatud jõulupeos jmt. Aga alustame parem algusest. kukkusin blogimisvõistlusest välja, sest minu väike aju ei saanud aru seoses pühadega kehtestatud blogimispuhkusest ja nii ma siis lasin õndsas rahus ja teadmises end pühade meeleollu matta kuni selle hetkeni, mil haamriga mulle pähe virutati ja reaalsusesse tagasi kisti ja teatati: "Öähöäh, Sa langesid võistlusest välja."

Ma oleksin saanud protestida, aga no mis mu argument oleks olnud, et sorry, aga mu mõistus on liiga väike, et aru saada kehtestatud reeglitest. Kuigi ausalt öeldes minu jaoks oli see nii üheselt mõistetav, et mul ei tekkinud kordagi mõtet, et toda reeglit saaks kuidagi teistmoodi tõlgendada. Aga kuna teised kaks võistlejat said ühtemoodi aru, siis viga oli ikka vist minus. Ainus protestiavaldus, mis oleks mind võistluses veel sees hoidnud oleks olnud mingi a la põhjus, et jäin auto alla, sõin end lõhki, surin une pealt ootamatult ära jmt. Aga fine, kui nii siis nii. Ega ma nüüd sellepärast eriti ei kurvasta, nutan ainult tagasihoidlikud 365 päeva patja, sest kaotusi on nii keeruline seedida ja lollusi veel keerulisem.

Jõuludest nii palju, et ma ootan juba väägaa uut aastat, sest ma olen kurguauguni hääd ja paremat täis topitud ja nüüd ma tean, mis tunne on jõulupõrsal. Igatahes jaanuarist kavatsen ma hakata regulaarselt käima jõusaalis, kui ma saan sealse personaaliga jutud klatitud. Nad nimelt usuvad, et mu juhtkoer on tubli ja rahulik ja et probleeme ei valmista, aga noh, nad ikka ei tea ega pole päris kindlad, et kas juhtkoer võiks ikka koos minuga jõusaalis käia. Iseenesest võiksin ma ju võtta kasside- ja koertepidamise eeskirja näppu ja selle letti virutada ja öelda, et olge lahked ja lugege- nägemispuudega inimesel on õigus avalikus ruumis koos teda saatva juhtkoeraga viibida. Ma ei kujuta ette, mismoodi võiks olla probleemiks see, kui ma ise kükitan trenasööril ja koer lamab rahulikult mu kõrval (see ei tohiks ju kedagi häirida). Või äkki nad tõepoolest mõtlevad, et ma lähen juhtkoeraga suisa duši alla vms. Eks paistab kuidas olukord laheneb ja ma püüan enne paugutamist nendega ikka rahumeelselt suhelda ja mingi kompromissini jõuda, sest nii ma ka ei soovi trennis käia, et nõuan kirvega ähvardades oma õigused välja ja siis iga Jumala kord kui jõusaaliuksest sisse astun poeb admin värisedes laua alla ja ülejäänud personaliga põrnitseme üksteist vihaste nägudega.

Ahjaa, ma rääkisin jõuludest. Ühesõnaga see aasta olid siis meie kõige esimesed jõulud meie kõige esimeses kodus ja seoses sellega olid mu lootused kruvitud ikka üpris kõrgele, aga nohjah...tulemus oli selline, et ma solvusin, nutsin ja olin häiritud jne. Ma pean sellest vist kohe täitsa eraldi postituse tegema, sest esiteks peaksin rääkima, mismoodi me lõppude lõpuks endale jõulupuu saime ja mida head ma vaaritasin ja mis kingitustest sai ja Kikult pean pildid välja peksma, et saaksin teile ka miskit näidata.  Jep, nii ma teengi, aga seniks kuni ma vorbin jõulupuu ja kogu selle pühaürituse saagat, siis lugege lõpetuseks sellist vahvat vahejuhtumit:

Viibisin mina siis 23. detsembril Tartus, aga  kui asjatoimetused said aetud, sättisin end tagasi Kilingi-Nõmme poole. Sain endale eelmüügist ostetud piletiga istekoha tagareas. Mingi hetk hakkasid tahareale ka minu sõidunaabrid laekuma ja küll inimesed olid ikka elevil, et seal istmete vahel kükitas üks väike armas popsikust labradoripreili, kes põrnitses neid väga umbusklikult ja kahtlustavalt. Üks naisterahvas kohe uuris, et kui kaua neid juhtkoeri kah treenitakse ja kui vastasin, et baasteadmisi õpetatakse selgeks poole aastaga oli tal hämming suur. Rääkisime juba mitu minutit juhtkoerast ja kui hea sõber ja abiline taoline koer ikka on ja peagi liitus meie vestlusega kolmaski inimene.  Jutuks tuli, peale juhtkoera, ka minu pimedus. Lobisesime nagu muiste naised saunas, kui ühtäkki küsib kolmas naisterahvas: "Aga kas keegi on siis siin pime või?" Well, hallo there! Ole armas, kui Sa näed koera kaelarihma, siis võta sellest kinni, leia jalutusrihm, väga tubli ja nüüd liigu mööda jalutusrihma teise rihma otsa ja voilaa- there is the blind! :D

Iga aasta on üks peavalu nende kingituste valimiste, otsimiste ja ostmistega ja kui lõpuks leiad mingi kingi, mis Sinu enda arvates on täitsa OK, siis mõtle uuesti, sest sageli pole kingisaaja ikka oma kingiga rahul. Terve internet blingib praegu Sulle näkku, et just see on hea kingiidee, aga võiks hoopis korra kogu selle virrvarri vahel hetkeks maha istuda ja ajaseierile pidurit tõmmata ning mõelda, et kas tasub ikka kõiksugu pudi padi kokku osta, lihtsalt selleks, et oleks kink, mida sõbrale, peretuttavale ja sugulastele kinkida? Okei, andmise- ja kinkimiserõõm on juttude järgi see kõige suurem rõõm, aga kas alati ikka on...

Üks asi on minu meelest made by my own hands ja selliseid kinke on alati äge saada, eriti kui see fitib Su olemuse või kodusisustuse või mille iganes asjaga, sest need on omanäolised ja ainulaadsed. Aga mulle ausalt ei ole vaja iga aasta kinkida uut küünlajalga, mis on eri kollektsioonidest, mul ei ole vaja piiksuga pasunat ja rahakassat, mis on päriselt ka sellised kingid, mida on kingitud ja seda sellepärast, et see on naljakas. Hetkeks võib ju olla tõesti naljakas või selline whatthefakk reaktsioon, aga pärast ma viskan selle pasuna sahtlisse ja sinna see ka jääb.

Ma ei tea, võib-olla olen õel, aga ma olen selles osas väga praktiline inimene ja mulle ei meeldi saada kingituseks asju, mis ei sobitu mu koduinterjööriga või minu enda olemusega. Ma pigem eelistan, et inimene kasvõi küsib, et mis oleks minu soov kingiks saada või siis kingitakse miskit originaalset või tegevust. Näiteks eelmine aasta kinkis Joosepi vend ja vennanaine meile professionaalse fotograafi juures 30 minutilise fotosessiooni ja näiteks see aasta ma tean, mida Linda mulle kingib, sest tuub lihtsalt luges mu Soovidepuud. Kuigi ma rääkisin juba enne blogi alustamist sõpradele ja tuttavatele, et ma unistan punasest mütsist, sallist ja käpikutest, siis mitte keegi ei vaevunud neid mulle kuduma, aga näe Linda, armsa inimesena, koos emaga kudusid mulle selle komplekti valmis ja nüüd ma ei jaksa ära oodata, et millal ma need kätte saan.

Okei, mõned inimesed ei ole just erilised käsitöömeistrid (vaadake kasvõi näiteks Kikut, eksole), aga selle eest on teda õnnistatud geniaalse mõistusega ja oskab olukorrad lahendada kuidagi eriti hästi...kingib kasvõi paki koeramaiustusi või koerale palli ja ma pole sugugi kurb, et kingitus pole otseselt mulle, vaid tunnen rõõmu, et mu koer saab tunda rõõmu.

Aga mis on siis minu kogu selle jutu mõte...ma lihtsalt mõtlesin, et kui kellegil on veel kingitused ostmata või mõni kink puudu ja teil pole õrna aimugi ja mitte ainsatki ideepojakest, mida inimesele kinkida või mida sooviks, siis äkki selle asemel, et soetada järjekordset träna, teete hoopis väikese annetuse ja see kellele soovisite kingituse teha...võite meisterdada ise kaardi ja kirjutate luuletuse sisse vms ja annate teada, et ei osanud talle kingitust valida, aga otsustasite temale mõeldud kingiraha annetada heategevuseks ja ma usun, et see inimene on selle otsusega küll rahul...eriti kui valida oleks, et kas saada kingiks kasutut träna või teha head, siis mina valiksin küll viimase (eriti kui veel teaksid, et millist valdkonda tema hea meelega toetaks).

Kui hakkasin mõtlema, et aga kellele siis jõuludeaeg annetada, siis meenusid mulle loomulikult lapsed, kes ei saa jõuludeaeg kodus olla, vaid peavad veetma oma jõulud haiglaseinte vahel, et siis võiks annetada nende kingipakkidesse. Ma mäletan, et ma ise olen ka pidanud lapsena jõulud haiglaseinte vahel veetma ja see oli nii tore, kui meil käis seal jõuluvana ja ma sain endale suure pehme koera, kellel oli medaljon kaelas ja kellest sai mulle lahutamatu sõber, kuni selle hetkeni, mil ma sain päris oma esimese koera- kääbusšnautser Bjutti. Teine koht, kuhu annetada, võiks olla seotud loomadega või äkki teha koos perega ühine otsus, et see aasta ei osta lastele Monster High

nukke ja klotse, vaid jõululaupäeval lähete ja võtate varjupaigast endale ühe uue pereliikme.

Ühesõnaga sellised mõtted mul seoses jõulude ja heade kingiideedega ja mõttetu rahakulutamisega.Kuidagi unustatakse järjest enam ära, et mis on nende pühade tähendus, kõik on justkui raha peale väljas ja oluliseks on muutunud hoopis see, et mis ma tänavu aasta küll kingituseks saan, kuigi võiks hoopis rõõmu tunda teineteisest ja olla õnnelikud, et oleme üksteisel olemas.

Ma ei tea, kas teid on ka õnnistatud selliste sõprade ja tuttavatega nagu mind. Mulle helistavad tavaliselt kolme tüüpi inimesed ja kolmest tüübist kahte võin ma vabalt paigutada telefoniterroristite nimistusse, kelle helistamisstiili tõttu on mul tekkinud paaniline hirm kõnede vastamisele.

Esimene tüüp sõpru on minu lemmikud...nad helistavad alati konkreetse põhjusega, selleks võib olla kasvõi lihtsalt ajaviiteks lobisemine või mingi kindla infi edastamine. Räägime oma jutud ära ja voilaa- kõne lõppeb (isegi poole lause pealt võin öelda, et ou kuule, pean lõpetama ja juba kostub tuuttuuttuut...ma räägin , sellised on arusaajad inimesed). Isegi, kui ma ei vasta kõnele, või ei saa / ei taha sel konkreetsel momendil suhelda, siis ei hakka mulle tonnide viisi saatma SMSe, ei hakka mind feissi kaudu taga ajama ega lakkamatult helistama.

Teine tüüp sõpru on sellised, kes helistavad ja kellega suhelda on maru tore ja lõbus ja teemad ei kordu, aga kõne lõppu ei paista mitte kuskilt otsast tulevat...isegi siis mitte, kui ma juba olen korduvalt ja korduvalt vihjanud, et võiiks-kõnee-äraa-lõpetada või suisa otse ja konkreetselt öelnud, et ma pean nüüd lõpetama, aga mkm ja kuna ma olen veel viisakas ka, siis minus pole piisavalt seda südikust, südant ja ükskõiksust, et öelda lihtsalt pakaa ja kõne tuimalt kinni vajutada.  Selliseid tüüphelistajaid on Linda ja eriti nõme on see sellepärast, et Linduška teab väga hästi, et ma ei suuda kõnet ilma korraliku tsau-tsau värgita lõpetada ja siis veel erilise mõnuga kiusab mind sellega ja konkreetselt naerab mulle näkku.

Kolmas tüüp inimesi on kõige hullemad. Need on pigem tuttavad, kelle unelmsooviks oleks see, et ma oleksin nende seltsikoer, kes kuulaks ja kuulaks ja kuulaks nende kõiksugu jutte. Neile piisab täiesti sellest, kui ma annan neile vahepeal endast lihtsalt elumärku, vastates nende lakkamatule jutuvadale "mhmh". Ma võiksin vabalt panna nad, koos telefoniga, pooleks tunniks riiulisse, ilma, et nad märkaksid, et teisel pool pole enam kuulajat.  nad on niivõrd oma jutu kütkeis, et neil ei tule isegi pähe uurida või jälgida, et kas ma ikka kuulan silmad punnis ja kõrvad kikkis nende juttu, mida nad tegelikuses räägivad mulle juba seitsmendat korda. Üks kõne kesta vähemalt tunni ja selle aja jooksul räägitakse mulle põhimõtteliselt ühte ja sama teemat, aga kolme erineva nurga pealt ja lõpuks ma ei saa enam isegi aru, kust mu kõrv lõppeb ja kust algab telefon, sest see sulab mu näo külge kinni.

Ükskord oli olukord, kus ma olin just oma imemaitsva supi valmis saanud, serveerinud ja olin lusikat suhu tõstmas, kui telefon helises. Kui kuulsin telefoni tolle tuttava nime ütlemas, käis minus võbin üle kere, aga kuna mitmed sõbrad ja tuttavad levitavadki juba minu kohta kuuldusi, et no Kai ei võta peaaegu üldse telefoni vastu, siis otsustasin, et fine, ega mul otseselt kiire pole ja ma saan ju inimesele mainida, et hakkasin just sööma. Võtsin kõne vastu ja minu rõõmuks uuris tuttav ka viisakalt, et ega ta ei sega. Vastasin, et just olin suppi suhu tõstmas, mille peale lubas, et ei hoia mind kaua kinni, et üks kiire jutt. Yeah right! Või, et kiire jutt?! Kui kõnest oli 20 minutit möödas, siis ütles tuttav paljulubava lause: "Aga olgu, ma lasen Su sööma ära, muidu jahtub Su supp täitsa ära..." (väike vahemärkus...mu supp oli juba jahtunud....see oli nii jahtunud, et pingviinid uisutasid seal peal juba ringi) ja kõne kestis peale seda lauset 24 minutit veel edasi.

Vot sellepärast ma ei tahagi teiega telefoni teel suhelda, armsad sõbrad ja tuttavad, sest te kurat ei oska kõnet ära lõpetada ega saa aru, kui teisel pool toru oleval inimesel oleks ehk oluliseimaid asju teha, kui kuulata heietusi selle kohta, et miks Su vanaema raadiot ei soovi sünnipäevaks, sest too kardab, et kui hakkab FM sagedusi otsima, siis lõhub raadio ära. Pealegi kolmanda tüüp helistajate tõttu kannatavad väga tugevasti ka minu esimest ja teist tüüpi helistajad, sest kui mul peaks olema paari päeva jooksul kasvõi üks kõne telefoniterroristiga, siis ma ei jaksa rohkem suhelda, isegi lühikesi kõnesid ei taha. Ühesõnaga ärge tehke end ise ebameeldivaks ja arvestage natuke ka teise inimese aja ja tegemistega.

Joosep käis eile pangas oma päeva- ja kuulimiite muutmas ja ühte püsikorraldust vormistamas. Kuna tal oli kellaajaliselt juba üpris kiire, siis ei hakanud aega kulutama paberi otsimisele, kust saada kontonumber, millele püsikorraldus vormistada, vaid mina,  hea ja tubli naisena lubasin, et saadan talle SMSiga selle vajaliku kontonumbri. Kõik asjad vinksvonks barlanksis, aga õhtul, kui meil oli omavaheline vestlus teemal tähelepanu ja piinlikus, siis äkki teatas Joosep mulle: "Ma niigi pidin täna Sinu pärast telleri ees piinlikust tundma ja ei teadnud kuhu oma pilku peita..."

Mul oli sekundiga uudishimu laes, et mis mõttes minu pärast või et mida ma siis tegin...? Tuli välja, et kui Joosep näitas oma telefonist tellerile minu saadetud kontonumbrit, siis kuvas rõõmsalt tellerile ka minu eelviimast saadetud sõnumit, mille saatsin  siis, kui Joosep oli nädalavahetusel kodust ära ja mul oli igatsus peale tulnud, muig. Ega see midagi seksistlikku ega erootilist ei olnud, aga võib-olla veidi selline ebatavaline. Sõnumis seisis: Igatsen väga Sind, mu Hundu! Sinu Jänku.

Aga rääkige välja, kas teil on ka selliseid olukordi olnud, kus keegi loeb teie sõnumit, mis pole mõeldud kolmandatele silmapaaridele või on olnud sarnane awkward hetk või äkki on teil täiesti poogen, kes ja mida loeb teie sõnumites?

Ma püüan ise alati viisakaks jääda, kuigi esineb ka hetki, kus see võib teisele poolele küsitava väärtusega näida, kuna mul on äärmiselt keeruline oma sarkasmi ja musta huumorit vaka all hoida. Kusjuures ma ei tee seda sugugi halva pärast, vaid selline on minu iseloom. Loomulikult on kohti ja olukordi, kus ma üldse ei tee nalja ja kus mul pole ka end keeruline tagasi hoida (näiteks matustel ma ei hakka ju surnu või leinajate üle musta huumorit viskama või kui inimesel on elusündmus ehk pulmad, diplomitöö kaitsmine vms). 

Põhjus miks ma üldse sellest viisakusest kirjutan, on sellepärast, et täna oli mul au istuda bussis väga sümpaatse ja viisaka vanahärra kõrval. Härra tuli bussi ja uuris minu käest, et kas tohib minu kõrvale istuda. Kuna mul polnud mitte ühtegi mõjuvat põhjust keeldumiseks, siis sättis härra end minu kõrvale, lõi ajalehe lahti, lülitas bussi tule enda pea kohal põlema ja hakkas lehte lugema. Kuid äkitselt, mõne hetke möödudes, pöördus vanahärra minu poole ja küsis: "Ega tuli Teid ei häiri?"

Noh, igati viisakas küsimus ja tähelepanek kaasreisija suhtes, eksole, aga mulle tuli see küsimus niivõrd ootamatult, et ma ei osanud kohe ei ööd ega mütsi vastata. Pärast aga mõtlesin, et oleksin võinud naljaga öelda, et häirib küll, sest ma ei näe seda tuld ja seetõttu tuletab see mulle konstantselt meelde, et ma olen pime :D

Aga õnneks olin ma nii ootamatult tabatud, et seega jäi mu väike nali tegemata (ega see poleks minust vist kõige viisakam ka olnud), kuna olen üpris kindel, et härra ei saanud arugi, et pime olen ja et tema jalge kõrval lamab rakmetes juhtkoer.

Nonii, muljetan siis edasi Tartu tripist. Eesti Maaülikooli Väikelooma Kliinikusse läksin ma üldse sellepärast, kuna meil toimuvad iga kuu juhtkoertele mõeldud tervise kontrollpäevad ja kuna viimasel ajal on Džännu atoopiline dermatiit (maakeeli öeldes allergia) hullemaks läinud, siis otsustasin minagi minna ja oma pontu ette näidata. Kuna ma jõudsin viimasena kohale, siis sain ka viimasena sisse, aga õnneks ei pidanud ma päris üksi ootesaalis igavlema, vaid Gerli, kelle ma otsustasin seekord ellu jätta, oli mulle seltsiks.

Arsti juures me väga miskit uut teada ei saanud, kui välja arvata seda, et Džännu vasak kõrv vajaks kõrvalopotoomiat ehk siseloputust vms. Kirjutati ka retsept uutele kapslitele, mida Džännu iga nädalaselt peab krõbistama ja muu stuffi ostsin käsimüügist: niisked käpasalvakad, mis on ravitoimega, kõrvapuhastusvedelik ja kõrvapuhastuslapid ning summa oli tagasihoidlikud 56€.

Ahjaa, jessas, ma oleksin praegu peaaegu kõige oluliseima uudise unustanud rääkida. Meie lemmik allergoloog dr. Maarja Uri on tagasi Eestis...peale nelja pikka aastat, kui läks USAsse end täiendama ja siis veetis veel mõned aastad Inglismaal resitentuuris...but now she's back! :) Ta on lihtsalt suurepärane ja imeline arst, kes teeb oma tööd hinge ja armastusega ja see kuidas ta loomadesse suhtub, see on nii armas kuidagi. Näiteks meil on alatasa probleem Džännult varbavaheproovi võtmisega, sest see naaskel põgeneb ju toolide alla ja siis loomulikult olen mina, kes tirib julmalt selle kollase väriseva olendi, rihmaga tooli alt välja. Mul on sellepärast alati nii paha tunne, aga dr. Uri, ütleb alati, et las ta olla tooli all, ma ronin ise talle tooli alla järgi. Nii ta siis seal tagumik uppis sõbruneb mu surmahirmus koeraga ja võidab usalduse.

Ma ütlen, arstil ja arstil on vahe sees. Kui dr. Uri ära läks, siis pidin käima vene rahvusest asendusarsti juures, kes suhtus mu koera üleolevalt ja kuidagi nii, et labrador polegi mingi koer. Ma ei tea...venelastel vist on kuidagi rohkem nii, et ainult Saksa lambakoer on õige koer ja seega minu labraatorisse suhtus kuidagi tuimalt. Kui Maaru läks oma sakslasega tolle arsti juurde, siis arst muudkui seletas koerale, et Sinu võtan endale ja Sa oled nii tore ja kift ja võrratu...oleks ta korragi midagi positiivset minu koera kohta öelnud või nõnda kiitnud, et Džännut julgustada- EI! Ja kui kirjavahetust pidasime, siis alati lisas kirja lõppu ka oma tiitlid, mis jättis mulle temast külma, kalgi ja uhke arsti mulje. Ma ei arva, et kui Sul on mingi diplom või paber taskus, et siis oled tegija, sest lisaks paberile, peab Sinus olema see miski, mis tekitab ka usaldust.

Dr. uri seevastu paneb kirja lõppu vahepeal, et paid Janetile vms. No ikka palju meeldivam. Isegi, kui Sulle ei meeldi kõik loomad ja koeratõud, siis ma ei tea...teeskle natukenegi, et Sa hoolid, siis on koeraomanikul ka vähe usaldavam tunne järgmine kord tulla ja ettekirjutusi täita.

Okei, ma kaldusin nüüd teemast täitsa kõrvale...kokkuvõttes, mis puudutab veterinaare, siis kõik on hetkel superhästi ja elu on lill, sest meie võrratu dr. Uri on tagasi!

Aga kui kliinikust välja astusime ja vaja oli leida see hoone, mida tuleb läbida, et jõuda bussipeatusesse, siis hoone leidsime, ukse ka leidsime, aga ainuke häda seisnes selles, et uks oli lukus. Gerli küsis endalt ja minult, et mis nüüd edasi. Ma ei lasknud pikalt mõelda, vaid keerasin otsa ringi ja ütlesin, et lähme ringiga. Me kumbki polnud kunagi varem mingit teist teedpidi tulnud ega läinud, aga kui bussipeatusesse jõudmiseks on takistuseks üksainus maja, siis tuleb loogiliselt võttes ju ümber maja minna...ses suhtes, et ega see maja nüüd lõputult pikk ka olla saa...vähemalt nii ma arvasin.

Hakkasime siis mööda x-kohta minema ja ma ütlesin Džännule, et otsigu vasak tee. See oli siis selleks, et kui maja ükskord peaks otsa lõppema, et siis saaks kohe ümbernurga pöörata. Ühepöörde vist isegi tegi, aga edasi tuli muru, palju muru...natuke heina ka. Gerli oli väga kahtleval seisukohal ja ütles, et ta väga loodab, et kraavi ei tule. Aga mina olin muretum, sest otsesuunalt kostus autoliiklust. Järeldus: seal on tsivilisatsioon ja sinna peame me saama :D

Kraavi kohapealt ütlesin ma Gerlile, et ärgu muretsegu, ei tule siin mingit kraavi. Kõndisime ja kõndisime, kui äkki Gerli teatab resoluutsel toonil: "Nonii Kai Kuusk, siin on kraav!"

"On või?" küsisin veidi üllatunult ja naerdes.

Ei noo, kui on kraav, siis tuleb üle kraavi minna ja nii me ka tegime. Kaks pimedat koos oma juhtkoertega ronimas üle kraavi, ise teadmata, et kuhu nad peale kraavi jõuavad. Kraav oli sügav ja järsk, aga meie õnneks kuiv. Peale kraavi oligi sõidutee, aga et milline sõidutee või mis suunal või kuhu see viis, sellest polnud meil muidugi halli aimugi ja bussipeatuse asukohast võisime ka ainult und näha.

"Ma ei saa aru, mis kuramuse värk sellega on, et iga kord, kui olen Sinuga, siis ma eksin ära..." ütles Gerli.

"Sama siin!" vastasin naerdes. "Üksi saan ma palju paremini hakkama!" lisasin naeru lagistades.

Ma muidugi ei tea miks me seal nii rõõmsad olime ja särasime, sest olime ju eksinud, aga noh...vähemalt oli põnevust nii et tapab.

Nüüd oli jälle see sama tuttav olukord, milles ma olin enne kliinikusse jõudmist ehk et, kummale poole minna, kas vasakule või paremale? Läksime seekord vasakule, sest tundus, et vasak toob rohkem õnne.

Kui olime üks paarkümmend meetrit kõndinud mööda teeserva, siis meenus mulle, et mul on veel üks tore äp (yeah, ma olen kõiksugu äppidega varustatud pime) ja helistasin Kikule, et too vaataks äpist Find My Friend, et kus pärapõrgus me oleme. Kiku reaktsioon oli ka muidugist kuldaväärt, kui kõne vastu võttis ja ma teatasin, et ma olen sutsu eksinud, siis ütles: "Tsiises, Kai!" (nagu what, katsu ise pime olla....ikka juhtub ju :D).

Paari minuti pärast helistas Kiku tagasi ja ütles, et seisku me seal, et T. juba sõidab meile järgi (jälle saadetakse nägija appi). Kiku muidugi põhjendas seda sellega, et me oleme kuskil maanteel (ou realy) ja et ümberringi on palju tühja maad ja mõned hooned ja et maru keeruline on seletada, et kus see bussipeatus asub vms. Fine, leppisin seekord veidi rahulikumalt olukorraga ja Kiku enne kõne lõppu ütles: "Ja vaadake, et te keset sõiduteed ei seisaks!"

"Ei seisa, ei seisa...meil on siin muruäär täitsa olemas..." rahustasin Kikut.

Kuigi Kiku käskis meil paigal püsida, siis otseloomulikult me seda ei teinud, vaid kõndisime natuke mööda teeserva edasi ja lõpuks ütlesin, et kuule ootame siin. Autot oodates lobisesime ja naersime, kui äkki meie jutuvada katkestas vasakult poolt lähenev müra, sealt poolt, kus pidi meie teadmiste kohaselt olema kraav ja muruäär. Reaalsus oli see, et kuna me Kiku sõna ei kuulanud ja oma tarkusega natuke edasi liikusime, siis kõndisime täpselt ristmikuni ja loomulikult jäime keset ristmiku ka seisma ja lobisema ning see lähenev müra oli linnaliinibuss. Kobistasime siis  veidi ehmununa oma kondid tee pealt ära ja kuulates bussiliiklust, saime hetk hiljem aru, et kus me oleme, kus on bussipeatus, kus on kliinik jne. Aga noh nüüd oli juba hilja, sest auto oli teele saadetud, kuigi nii suur tahtmine oli minna ja otsida nüüd see bussipeatus ka üles, sest no puzzle oli peaaegu juba koos ju. See on umbes sama hea, kui üks puzzletükike on lõpliku pildi kokku panemiseks veel lisada, aga Sa ei tohi seda mingil x-põhjusel sinna paika asetada.

Enne, kui auto järgi jõudis, sõitis päris mitu bussi meist seal ristmikul mööda ja üks bussijuht lausa oma küljeaknast uuris, et kas oleme eksinud, mille peale Gerli hõikas, et oleme jah, aga mina hõikasin kohe järgi: "Eii ole...või noh olime, aga enam ei ole...meile tuleb juba auto järgi."

Khm, siin teile väike vahejuhtum minu piinlikust hetkest Pärnu Steffani õuealal, kus ma laupäeval end maailmanabaks mõtlesin. Nimelt otsustasime sõpradega minna välja einestama ja kuna me polnud juba mõnda aega külastanud Steffani Pizzarestorani, siis sinna me seltskonnaga suundusimegi. Steffani õuealale jõudes kutsuti meid kohe rõõmsalt väliköögi juurde, kus pakuti kuuma glöggi mandlilaastude ja rosinatega ning piparkooke. Meeleolu oli hästi positiivne ja ülev. Mina seisin koos Džännu ja Maaruga kõrvuti, kui äkki tuli meie juurde veel üks inimene. Mulle algselt tundus, et tegu on lihtsalt vanemaealise svipsis naisterahvaga, AGA mitte lihtsalt, vaid suisa turistiga, kes püüdis Maarule miskit selgeks teha, millest me kumbki loomulikult mitte essugi aru ei saanud. Lõpuks, kui too turist oma fotoaparaadi Maarule nina alla pistis ja nuppu klõbistas, sai Maaru aru, milles seisnes vaese turisti mure ja ütles rõõmsalt: "Haa, ta tahab, et ma pilti teeksin..." 

Aga kuna Maaru silmanägemine on ka veits sinna metsa poole, siis palusime glöggijagajal klõpsu ära teha. Minu võrratu enesekesksus, staarihakatise ülevoolavus ja egoism seisnes selles, et Mina, seistes seal- ühes käes glöggitops, teises käes juhtkoer ja kolmandast käest söötis Joosep mulle piparkooke sisse, teatasin mina: "Sättige mind paika!" (turist tahab ikkagist minuga pilti teha jne). Ma sain ainult viivuks seda staaritunnet tunda, sest sekundid hiljem selgus, et turist soovib hoopis väikese päkapikuga koos pilti teha, kes oli abiks piparkookide jagamisel ja võite kolm korda arvata, et MINA see päkapikk nüüd küll ei olnud :D

Olen tubli ja jätkan järjejuttu Tartu seiklustest :D

Ühesõnaga sain peale pikka ootamist ja külmetamist lõpuks ka linnaliinibussile, millega kärutasin lõpppeatusesse. Selle lõpppeatusega on alatasa mingi teema, sest juht jätab sageli bussi kuskil x-teeservas seisma, laseb inimesed maha ja siis ise sõidab suts edasi ja keerab otsa ringi ning läheb ületee olevasse bussipeatusesse. Ehk siis, mida ma öelda tahan, on vist see, et lõpppeatuses on reaalselt ainult üks eksisteeriv peatus ja see muudab olukorra mulle kui pimedale natuke keeruliseks, sest kui oleks putka ja pink (noh olgu, pink pole ka nii oluline...või need kaks koos, aga oleksin maru rahul, kui kasvõi üks nendest oleks seal olemas), siis peatuks buss alati n-ö lõpppeatuses ühes ja samas kohas ja mul oleks ka mingisugunegi lähtepunkt olemas. Aga eii...miks pimedatel elu lihtsamaks teha, las aga otsivad ja mõistatavad, et kus nüüd asuvad :D

Astusin bussist maha ja jäin ootama, et see kuramuse buss juba eest ära kärutaks. Õnneks leidis bussijuht peagi gaasipedaali üles ja sai ära veereda. Ütleme nii, et tavaliselt peaks see buss peatuma nii, et kui ma maha astun ja end 180 kraadi keeran ehk uuesti näoga bussi poole ja see raudhobene minema sõidab, siis lähen otse üle ja "peaksin" sattuma kõnniteele...rõhk sõnal "peaksin". Läksin siis otse üle ja sattusin mina hoopiski murule. Noh, mul oli kohe pilt selge- buss ei peatunud õiges kohas ja pilt oli ka selge selle koha pealt, et ma olen sutsu segaduses, kummale poole ma nüüd minema peaksin, sest valikuid oli ju suisa kaks- vasak või parem. Otsustasin miskipärast paremapoole kasuks ja hakkasin mööda muruserva liikuma, ise samal ajal Džännule meelde tuletades, et juhul, kui märkab sellist huvitavat ehitist nagu kõnnitee, siis minu poolt on talle roheline tuli ja luba ja voli antud sinna minna. Aga mida ei tulnud, oli otseloomulikult kõnnitee. Õnneks ma pole nii Tuha-Juhan, et peaksin enne läbima sadu meetreid või suisa kilomeetreid, enne kui aru saan, et sihtpunkt või otsitav objekt jääb teisele poole. Andsin koerale korralduse ümberpöördeks ja hakkasime tagasi marssima.

Kõhkluste peletamiseks helistasin korra ka Gerlile, sest see juhtkoeraga kodanik oli juba enne mind kliinikusse kapanud ja seekord õnnelikult pärale jõudnud (tal raisal oli vist vähe täpsem bussijuht olnud). Igatahes sain Gerlilt kinnituse, et kui ma bussilt maha tulen ja üle tee jõuan ning tõepoolest avastan end muruserva ees tolknemas, tuleks mul vasakule pöörata. Ütlesin eriti pettunul häälel selge ja kõne lõpus Gerli veel uuris murelikult, et kus ma olen, mille peale ma vastasin: "Kust ma tean kus ma olen...kuskil siin kliiniku juures olen, aga küll ma tulen..."

Panin kõne tuimalt kinni ja hakkasin siis uuesti kõnniteed otsima ja hurraaa, peale mõningast mururibal kõndimist jõudsime kõnniteele. See oli nii rõõmus hetk, et ma oleksin tahtnud keset asfaldi põlvili viskuda ja maad suudelda ja Džännut kallistada, kui eemalt poleks kostunud naisterahva hääl, mis ütles: "Vabandage, Teie seal koeraga!! Mind saadeti Teid otsima, tulge minu järgi, ma aitan Teid kliinikusse!"

Kui nüüd arvate, et ma viskasin suurest rõõmust silda ja hüppasin üles-alla, endal käed taeva poole sirutatud, et mulle nägija saadeti, siis eksite rängalt- ma hoopis neesin Gerlit maapõhja, et mulle nägija saatis. Ma tahtsin ise olukorrast välja tulla ja meil oli juba esimene step 10-st tehtud. See oleks olnud täiesti OK, kui too naisterahvas oleks enne küsinud, kas üldse vajan abi ja sellega oleks mulle antud vähemaltki valikuvõimalus, kas soovin abi või mitte, aga EIII, seda varianti mulle ei antudki (Sa pime oled loll ja ei tea ise ka mida vajad ja kuhu tahad minna...hoia mokad maas ja tule lihtsalt kaasa).

Pealegi mina teadsin, et kui jõuan kõnniteele, siis lasen Džännul otsida bussipeatuse pingi, et end positsioneerida ja olla kindel, et olen õiges kohas ja siis peale seda oleksin lasknud otsida kaldtee ja ukse, läbi hoone liikunud ja teiselpoolt uksest välja ja kõrvalhoonesse. Aga nüüd oli keegi nägija, kes teatas, et ega ta täpselt ei tea kust või kuidas minna, aga lähme siit üle muru. "ÜLE MURU???!!!" oleksin tahtnud röökida. "Kas olete päris segi?! Minu juhtkoer ei kõnni üle muru nagu mingi eesel ja veel vähem diagonaalis" Ma olin nii häiritud, aga see tädi pushis ja pushis, Džännu vaeseke ei saanud üldse aru, miks me peame üle muru minema ja et kas see on mingi test praegu ja tõrkus üle muru lõikamast, sest treener ja mina oleme talle nii õpetanud, et kui rakmed peal, siis alati kõnnime mööda asfaldi. Džännu kõnnib isegi siis mööda kõnniteed, kui kodu juures maja ees õues oleme, siis tuleb minu juurde mööda kõnniteed, aga mitte ei jookse kilpsadi-kalpsadi üle muru.

Jõudsime siis lõpuks ma ei tea kuhu, oletan, et kuskile hästi kliiniku lähistele ja siis too tädike seisatas, vaatas ümberringi ja ütles, et oot, ega ta meelde ei jätnud küll, et millisest uksest ta ennist välja jooksis. Halleluuja! Saatke loomulikult mulle teinekordki nägija vastu.

Lõpuks saime kliinikusse sisse ja kuna üllataval kombel on ju veterinaarkliiniku ootesaalis rohkem kui üks koer, siis tavaliselt me lähme sisse ja lasen Džännul korra pilguga ruumi üle inspekteerida ja alles siis lähme otsime pingi, aga too tädike oli nõnda entusiastlik, et hakkas mind koerarihmast ja käevangust toolide poole tirima. Ma siis teatasin, et palun laske koerarihmast ja minu käevangust lahti, et ma saan siin juba ise hakkama ja et mul on ebamugav sedasi liikuda. Lasi ta jee mind oma "turvalisest" haardest lahti, pmt surus mu veel õlgadest toolile istuma, et Sina pime istu nüüd siin- mission completed! Kurat, mul oli tunne, et ma tahan seal samas Gerli ära kägistada, et mulle sellise nuhtluse saatis. Ma imestasin üldse, et mismoodi oli üldse võimalik, et too naisterahvas mind niimoodi "abistas", sest ta oligi reaalselt ühe teise pimeda igapäevane abistaja.

Kui päris aus olla, siis ma ei viitsi mitte kui midagi kirjutada, sest ma tunnen aina enam ja enam kohutavat rammestumist. Viimaste nädalate sündmused on mu energiast tühjaks imenud ja vaimselt ära kurnanud ning seega kuna ma pole hetkel just kõige teravam pliiats, siis on happeningid minuga juhtuma imelihtsad.

See nädal käisin Tartus ja suisa veetsin seal kaks "imetoredat" päeva. Esimesel päeval käisin Džännuga Eesti Maaülikooli Väikelooma Kliinikus, kus ma sinna minnes ja tulles natuke jälle ära eksisin...või noh, ma valetan...tegelikult eksisin ikka päris korralikult ära...ikka kogu täie eest sain seiklust...natuke heinamaad ja kraave jmt. Ja tegelikult, kui päris aus olla, siis ma terve esimese päeva, alates sellest hetkest, mil ma oma jalakesed Tartu pinnale asetasin, algaski üks suur ära eksimiste jada (I tell you- Tartu hates me).

Kõigepealt pidin jõudma Pauluse peatusest Näituse tänavale ja ütleme, et tartlastele on see teekond imelihtne ja mulle ka, kuna just seal kandis ma Tartus elasingi. Tuled bussist maha, ületad Riia tänava ja jalutad rõõmsalt koguaeg otse-otse-otse-otse...kuni jõuad Näituse tänavale, aga vot selle lihtsa tee peale jääb ka kolm ristuvat tänavat ja vot just nende ristuvate tänavatega on meil alates sellest hetkest probleem majas, kui Džännu sai aru, et kõrval tänavas asub park ja mina, lolli ja heatahtliku koeraomanikuna, tahtsin ikka aegajalt lasta oma popsikul seal pargis ringi traavida, aga seda nende hetkedeni, mil tema võttis olukorra üle ja hakkas ise otsustama, et millal me sinna jalutama ja jooksma lähme (loe: iga Jumala kord, kui sealt möödume) ja siis lõpetasin selle pulli ära, vähemalt üritasin. See nädal siis sama jant...mul polnud lootustki, et Džännu oleks võinud selle paari kuuga unustada pargi olemasolu. Tuli siis see sama teerist, kust saab pargi poole pöörata, aga mina lükkasin juba vaistlikult Janetit teise suunda ja olin rõõmus, kui jõudsime kenasti üle probleemsest kohast ja saime jätkata mööda Kastani tänavat. Saabus siis viimane ristmik enne Näituse tänavat, kus Džännu oleks pidanud sebrale keerama, aga mida ei leidnud oli sebra. Muudkui kõndisin edasi ja tagasi ja kamandasin, et otsigu sebra ja üritasin ise aru saada, et kas äkki on sebra juures asfald kuidagi madalam vms, aga mitte jessugi aru ei saanud. Džännu vaatas koguaeg vasakule, sest ma käskisin vasakult sebra otsida, aga no üldse polnud sellist nägugi, et seal sebra oleks. Peale 10 minutilist edasi-tagasi tammumist otsustasin natuke maad tagasi liikuda ja võtsin appi nutifoni ja äpi nimega BlindSquar, mis peaks ütlema, kus ma asun. Nojah, asusin ma jee Kastani tänaval...ikka asusin Tiigi tänaval, aga mitte pargi poolses, vaid Vaksali tänava poolses osas, kuna ma pushisin Džännut nii palju ja nii tugevasti vist, et läks siis juba igaksjuhuks diagonaalis teisele poole teed ära ja jätkas valet tänavatpidi liikumist. No õnneks lahendasin olukorra ja jõudsin bussipeatusesse ja sealt edasi kliinikusse, aga mismoodi seal jätkus minu ära eksimiste jant, sellest kirjutan juba järgnevatel päevadel.

Mulle kohutavalt meeldis tänavuse aasta Su Nägu Kõlab Tuttavalt saatejuht ja eranditult kõik osalejad ja ma ei tahaks viriseda ja halada, aga ma siiski pean ühe finalisti kohta kriitikat kasutama. Kui kuulsin, et keda hakkab see finalist jäljendama, siis hakkas mu peas häirekell tööle, mis kisendas miks, miks, miks, miks...miks Sa laulad inglisekeeles, kui Sa üldse EI oska seda keelt?!?? Mnjah, kes saadet jälgisid, siis võib-olla juba said aru, et räägin Liina Vahtrikust, kes püüdis finaalsaates jäljendada Ellie Goldingut. Ma ei tea, võib-olla visuaalselt oligi see tõesti midagi head ja natuke isegi humoorikas, et žürii kiitis teda ja nimetas Eesti parimaks naishumoristiks (ma ei vaidle vastu), aga võib-olla oli see ka lihtsalt viimase saate sellised sõbralikud kommentaarid. kuid fakt on see, et mulle, kes mitte muhvigi ei näinud, oli ainult muusikalist poolt valus kuulata, see kriipis mu kõrvu nii valusasti.

See on umbes sama hea, kui naised, kes on suure kondiga või ülekaalulised ja siis üritavad endale selga tirida 36 numbreid riideid, kuigi ise on 44+ suuruses ja siis näevad välja nagu kilesse pressitud sardellid, kus kõik keha voldid on surve all ja pluus justkui tahaks seljast rebeneda.

Ei, ärge saage minust valesti aru.  Ma olen oma nägija ajal näinud ka suure kondiga ja ülekaalulisi naisi, kes näevad super võrratud välja, aga seda sellepärast, et nad on teadlikud, et nad pole piitsad ja ei hakka endale selga pressima mingisuguseid XS suuruses riideid, et näidata, et nad on "saledad", sest nad EI ole ja on sellest teadlikud. Ostavad just õige suurus riideid ja oskavad oma kehvemaid külgi läbi õige riietumise peita ja rõhutada just oma paremaid külgi. Sama ka laulmisega, kui Sa ei oska inglise keelt, siis Jumala eest, palun ära laula. Võta eestikeelne laul ja tunned end ise ka mugavamalt ja enesekindlamalt ning pole ka teistel piinlik ja valus kuulata. Sorry nüüd selle kriitika eest, aga ma tõesti pidin selle välja endast saama.

Läinud reedel juhtus minuga selline ootamatu olukord, kus ma esimest korda kohtusin oma blogilugejaga (tsau Maris :D ma loodan väga, et ma nüüd nimega pange ei pannud, aga kui panin, siis kõik on Linda süü, tema luges selle nime nii välja). See kohtumine Pärnu Kaubamaja Expressionis oli muidugist planeerimata kohtumine, sest trust me, kui see oleks olnud teadlik kokku saamine, siis oleksin end inimeseks vuntsinud. Ma loodan, et ma oma kasimatu olekuga inimesele pikaajalist hingetraumat ei valmistanud...vähemalt polnud ma nii koll, et ta poleks meile abi tulnud pakkuma. Nimelt ma tahtsin endale uusi klambreid, mida pühade ajal enda soengusse sättida. Linda püüdis siis mulle leida minu kirjeldusele vastavaid klambreid, aga üldiselt ta leidis kõike muud kui kivikestega klambreid.  Kuid Linda on vägagi teadlik, et mina järelandmisi ei tee, sest kui ma ütlen, et tahan kivikestega juukseklambreid, siis üllatus-üllatus, siis see tähendabki kivikestega klambreid. Kui ma tellin endale üleküpsetatud lõhefilee juustukatte ja seentega, siis ma ei mõtle selle all kapsasuppi.

Igatahes...ega ma ei tea päris täpselt, kas märgati kuidas Linda ohib seal riiuli ees või tõmbas tähelepanu minu labraatorist juhtkoer, kuid sellegipoolest tuli meie juurde klienditeenindaja, kes uuris, et kas saab meid kuidagi aidata? Linda, kes vaevles seal meist kõige enam, oli kärme vastama eriti loogiliselt: "Ei, vist ei vaja abi!" (loll, ma ütlen....abi tuleb alati vastu võtta).

Mina mingit valehäbi tundmata (nagu see minu puhul ikka on) ütlesin kohe järgi, et vajame küll abi ja kohe saimegi õige klambriseina juurde, kus oli terve posu kõiksugu kivikestega klambreid...üks säravam kui teine...nii särav, et ma oleksin isegi peaaegu nägijaks saanud (Linda näed ei saanud sellestki aru, et me polnud ennist isegi kivikestega klambriseina ees).

Lõpuks, kui olin oma kraami välja valinud, suundusime edasi kassasse, sest ausa kodanikuna mul oli ikka plaanis tasuda ka nende vidinate eest, mida ma kokku ahnitsesin. Kassas ma loomulikult ei suutnud leida oma miljoni sahtliga kotist enam rahakotti üles, aga kui lõpuks see välja tuli, siis viskasin pangakaardi Lindale näppu, et maksku kärmelt ära ja teeme lestad. Kui arve oli kenasti tasutud, siis umbes sel hetkel ütles klienditeenindaja ala miskit sellist: "Ma loen Teie blogi ja see meeldib mulle väga, et kui juba siis juba..." (ma loodan, et ütles ikka, et "meeldib väga" :D Võib-olla tahtsin ma vaid nii kuulda...igatahes ma ei osanud suurt midagi vastu kosta, ma vist ütlesin midagi sellist ebamäärast nagu "ahsoo").

Aga täiega tore oli, sest kes see mees oli, kes väitis, et eestlased on nii tagasihoidlikud ja midagi ei julge öelda vms. Näete, kõik eestlased polegi sellised omaette sossutajad, vaid kui miski ikka meeldib, siis laotakse jutt letti ja nii ongi. Expressionist lahkudes ütles Linda kokkuvõtvalt: "Nüüd nägi üks inimene ära, et Sa polegi mingi feik pime, sest usu Kai, raudselt mõned arvavad nii."

Eelmise nädala kolmapäeval paigaldati meie hubasesse koju Mitsubishi Electric Kirigamine õhksoojuspump. See peaks olema hetkel üks parimaid pumpasid Eesti ja vist Euroopa turul. Pump on varustatud human sensoriga (inimese tuvastamise sensoriga) ning plasma quad filtriga (puhastab õhku ringi lendavatest viirustest. Seadmel on kaheosaline õhusuunaja, mis aitab paremini soojust ruumis jaotada. Õhksoojuspumba saab seadistada +10 kütterežiimile ja see oli samuti üks oluline faktor meie jaoks, sest kui soovime näiteks keset südatalve minna paariks päevaks kodust ära, siis ei pea kartma, et tagasi tulles on meie kodu igluks muutunud.

Lisaks oli meie jaoks oluline energiakulu ja müratase (kopeerisin postituse alla ka tehnilised näidud, võib-olla kellegile pakub see huvi või keegi jagab matsu...mina igatahes mitte) ning kuna Joosep võttis üheksast erinevast kohast hinnapakkumisi ja küsis tohutult palju küsimusi, mille peale mina poleks vist ealeski tulnud, siis meie arvates saime ikka maru hea pumba. Meile käisid pumpa paigaldamas Eesti Kliima OÜ fantastilised töömehed, kes tegid lihtsalt superhead tööd. Kui meie alguses arvestasime, et raudselt peab hiljem siseruumis seintele mingisugust järelviimistlust tegema, siis tegelikkus on palju ilusam. Mehed tulid, laotasid parketile kaitsekatte peale ja kui üks mees puuris auku telliskivi seinast läbi, siis teine samal ajal hoidis võimsa tolmuimeja jorplit puuri lähedal, et kogu puurimisest tekkiv tolm ja sodi kohe masinasse imeda. Pärast korjasid kogu prahi ja muu pahna ka kokku, palju ei puudunud, et oleksid põrandaharja ka haaranud. Tõesti tegid kõike väga korralikult, seega jäi kodu ilus ja puhas. Töö oli kiire ja korralik ning tehti ka väike kohapealne koolitus. Nii et, kui kellegil on samuti käsil pumba soetamine, siis meie soovitame küll Eesti Kliimat. Kõik kokku läks maksma 1450 eurtsi, mis sisaldas pumbahinda, töötasu, paigalduseks mõeldud vidinaid, linnast väljasõitu jmt. Lisaks saime kaasa tasuta elektroonilise õhuniisutaja, mis hoiab õhuniiskuse elamises õigel tasemel...ma kujutan ette, et minu orhideed juba armastavad seda õhuniisutajat. See on selline ümmargune, mille sisse käib vesi. Aparaadil endal on mitu programmi ja kui parasjagu niisutab, siis põleb elektrisinine valgus ja ülevalt tuleb sellist valget auru välja. Pumba kohta nii palju, et see tõesti töötab mega vaikselt, isegi üllatavalt vaikselt. Peaks ütlema, et see õhuniisutaja on isegi lärmakam...või no tegelikult on hetkel vale kasutada siin sellist sõna nagu "lärm", aga trust me when I say it's realy quiet. Erinevate Kirigamine mudelite kohta saate tootetutvustusi lugeda siit. Siin siis teile vaatamiseks ka väike pilt meie pumbast.

Kuna Joosep läks nädalavahetuseks kodust ära ja temast tekkinud tühimikku oli vaja mul kuidagi täita, siis kutsusin Lindakese külla, kellega koos sai vastu võetud otsus, et nüüd on küll viimane aeg jõuluehted kapi sügavustest välja otsida.

Riputasime siis köögiaknale valged led-tulukesed ja kaks päkapiku sussikest, mis ma reedel Kaubamajaka Juskist soetasin. Jep, meil käivad päkapikud ja nagu te võib-olla olete juba aru saanud, siis mind nagu eriti ei morjenda, kui keegi peab seda lapsikuks ja totakaks, sest tegelikult on see minu meelest hästi armas, kui saad kellegile päkapikuna rõõmu valmistada (ja kusjuures mina pole veel ühtegi inimest kohanud, kes päkapiku nodi saades oleks täiesti emotsioonitu ja tuim). Alumine suss pildil (loe: põhjapõdraga) on Joosepi suss, aga ülemine (loe: lumememmega) on külalistele mõeldud või siis vahest ka mulle, kui ma päkapikule meelde tulen või kui ma eriti hea laps olen :D

Magamistuppa panime ka kardinapuu külge rippuma väikesed valged südamekujulised tulekesed, mille sees põleb punane tuluke...või oli see nüüd vastupidi :D No fakt on igatahes see, et tulekesed on südamekujulised ja punase-valge comboga. Pilti kahjuks ei teinud, sest Linda tüdines suht kiiresti nende sättimisest ära (hmm, kuigi tema oli alguses see kõige-kõige entusiastlikum...umbes nii entusiastlik nagu tahaks kõikidele maja korteriakendele tuled riputada). Nii, aga et veel rohkem magamistuppa pühadehõngu tuua, siis panin kohe ka punase ja valgega voodipesu, nüüd matchivad sajaga.

Selle suure jõulutulede üles riputamise aktsiooniga tuli mulle peale nii suur jõulutuhin, et tahtsin suisa juba metsa marssida, et üks tore kuusk koju vedada, mida siis ehtima hakata. Aga metsa ma ei läinud sellepärast, et kuna need on meie kõige esimesed jõulud, meie kõige esimeses oma kodus, siis ma leidsin, et maru armas oleks ühiselt, kogu perega, minna lumisesse metsa kuusejahile (loe: mina, Joosep ja kaks labraatorit). Meie toome oma kuuse 20. detsembril  RMK metsaalalt ehk et netist valime asukoha välja, maksame ja lähme rõõmsalt oma puule järgi. Kes aga kohe üldse silma otsaski ei seedi puude maha raiumist ja rohelist plastmassist hiiglasliku pudelharja ka ei soovi toanurka üles riputada, siis on teie jaoks müügil ka potikuused, mis on minu meelest niii armsad ja toredad. 

Kuuseehetest rääkides, siis mul on ikka jõle nunnud kuuseehted. Kuna elutuba on meil malbe ja õrn sirelililla, siis jõulupuu tuleb samuti lilla, valge ja hõbedasega. Mul on inglid, kes mängivad viiulit, lillad ja valged kuulikesed, läbipaistvad jõulumunad, mille sees on lumine kuusepuu, siis läikivat ja matti hõbedast karrast ning loomulikult ei puudu valged tulukesed, mis annavad selle viimase vungi. Kui saame ükskord oma kuuse ära ehitud, siis teen ka pilti, et näeksite, kui uhke ja särav jõulupuu meil on.

Ehh, kiusasime täna Lindaga natuke Sirit...või no alguses tegelikult me ei kiusanud, vaid ma soovisin, et Siri paneks mussi ja kui ma sain commandi ära öeldud "play music", siis Linda hakkas ka juurde lobisema "music-music-music" ja ma jätkasin veel lauset omaltpoolt "play some funcky music...". Loomulikult tubli assistendina salvestas Siri samal ajal kõik öeldu üles ning siit näete, mida Siri kogu selle jämmimise peale vastas :D

 Teise hea vastuse sain siis, kui küsisin bedtime story't. Võib-olla pole see miskit uut, aga mina polnud küll varem kuulnud unejuttu robot-kanast ja Kollibodist ja teost, kes tantsu vihtusid ja lõpuks banaanilehtedele magama heitsid...

Mul juba teist nädalat järjest iiveldab ja kui ma poleks paremini kursis oma igasuguste terviseriketega, siis kahtlustaksin, et oleksin rase mis rase. Hommikul ärkan- iiveldab, rooman kööki, et teed teha ja kui see alguses tundub maailma parima asjana, siis seda jooma hakates tunnen, et tahaks selle välja oksendada. Päeva peale läheb iiveldus küll natukeseks minema ja enesetunne muutub paremaks, kui välja arvata väsimus, aga see on ainult mõneks ajaks. Igatahes selline iiveldusperiood on mul kestnud siis juba pea paar nädalat. Pluss veresuhkrud on ka äärmiselt kõikuvad ja lampi viskavad end lakke. Olen suht kindel, et raudselt mingi muu tervisekräpp kimbutamas, aga ikka mingisugune sisemine lootus ei lase mul üldse rahus olla ja külvab mulle kahtlusi...noo, et äkki ikka olen lapseootel. Kuid mul on siiski säilinud mingil määral ka terve mõistus, mis teadvustab, et keskmise neerupuudulikusega ei ole rasestumine sugugi lihtne ja raseduse lõpuni kandmisest ei tasu vist üldse eriti unistada. Kuid samas olen lugenud mitmeid artikleid, kus räägitakse imelistest ja uskumatutest lugudest, kuidas viie siirdatud organiga naine sai endale kaksikud või kui siin aastaid tagasi jooksis saade Ma ei teadnud, et olen rase

, kus näiteks üks naine, kes läks koos oma mehega purjetama ja siis päeval oli mingit rasket eset tõstnud ning öösel hakkasid tugevadkõhu- ja seljavalud. Kui olukord muutus valude käes kannatamatuks, siis lasi mehe enda juurde, mille peale mees teatas naisele, et näeb lapse pead... Noh hiljem, kaldale jõudes, said lapse kätte. Aga no sellised asjad saavad juhtuda ainult ajalehtede veergudel, seriaalides ja kuskil kaugel-kaugel, aga mitte kuskil siin, väikeses Eestis ja veel vähem minuga.

Mul oleks võimalik siis laps täiesti probleemivabalt saada, kui Eestis ka lõpuks jõutakse sinna maale, et inimese oma tüvirakkudest kasvatatakse talle vajalik organ. Soomes näiteks kasvatati paar aastat tagasi mehele tema enda tüvirakkudest uus lõualuu. Just like that! :)

Võib-olla nüüd tekib teil küsimus, et aga mille kuramuse pärast Sa apteeki ei silka ja rasedustesti ei osta? Aga vot sellepärast, et hirm on...ma kardan tulemust. Kardan pettuda, kui vastus on negatiivne. Kui testitulemus peaks aga olema positiivne, siis valdaks mind suur hirm, et kuidas ja mis edasi. Mul võiks ka nii minna, nagu nendel naistel selles saates. Elad rahulikult ja rõõmsalt oma elu ja siis üheksa kuu pärast vupsab tita välja.

Täna veel kaalusin ka end ja ma pole vist vähemalt kaheksa aastat nii palju kaalunud. Ma ehmatasin tõesti ära. Teadsin, et olen sutsu juurde võtnud, aga, et kaal on 3kg tõusnud...oli minu jaoks ebameeldiv üllatus.

Ma ei tea, mis päev see täna selline on, aga ma olen närviline ja pahur ja vingus ja mossis ning kõik jäävad mulle täna ette. Tegelikult, kui aus olla, ärkasin ma heas meeleolus, aga kõik sai alguse väikestest asjadest. Alustuseks üks persoon, kellele pakub naudingut naeruvääristada, ähvardada ja kritiseerida teiste ettevõtmisi tühipaljalt selleks, et enda "geniaalseid" tegemisi upitada. Sellel inimesel on mingi soovunelm jätta endast mulje, et ta on koguaeg nii asjalik ja busy-busy, aga vot selleks leiab ta ikka tükikese aega, et raisakotkana peale lennata ja silmad peast nokkida, kui leiab kasvõi väikese võimalusegi teistele jalaga näkku virutamaks. Osad inimesed on kohe sellised, kes naudivad teistele ära panemist ja see ajab mind oksele. Vahel imestan, et kas nad ise ei aja end öökima või?! Nagu päriselt, mille kuradima pärast on vaja kulutada oma energiat ja aega mingisuguse konnaokse tootmisele? Aga oih, võib-olla olin ma nüüd liiga kriitiline ja võib-olla on sellel inimesel hoopis rohujuure tasandist madalam enesehinnang ja ainult teistele peale lendamisega saab tunda end hästi ja väärtuslikuna. Kui nii, siis sellisel juhul minu sügav kaastunne! Ma ei tea, kas see "auväärne" kodanik loeb mu blogi, aga kui loeb, küll siis saab ise ka aru, kellest jutt. Selliseid friike on ju meil teisigi ühiskonnas. 

Aga ega ainult mingi tühipaljas kargaja ei rikkunud mu idülli, vaid täna oli mul plaanis teha ka pitsat. Kuid, kui tegema hakkasin, siis avastasin, et seeni pole ja no mina ilma seenteta pitsat ei söö...see oleks umbes sama hea, kui pitsa ilma juustuta. Läksin istusin siis demonstratiivselt diivanile ja teatasin Joosepile kõlaval ja selgel häälel üle elutoa, et ma olen nüüd väga pettunud ja mossis. Lootsin, et tuleb lohutab mind...a la Kallis, tee ilma seenteta pitsat, sest mulle maitseb Sinu tehtud pitsa igal juhul. Aga eii, selle asemel seletas, et tal pole praegu aega minuga tegeleda. Kurat, ega ma laps pole, kes vajab tegelemist, ma lihtsalt tahtsin lohutust, et neid kuramuse seeni pole.

Nähes, et Joosepi meelest ma võiksingi sinna diivanile kaunistuseks jääda, läksin võtsin telefoni ja helistasin oma emale, kellel on sügavkülmik pilgeni kõiksugu seeni täis. Kuid sellega mul samuti ei vedanud, sest ema oli just kodust ära läinud. Fine, ärge tooge keegi mulle seeni. Võib-olla nüüd küsite, et aga miks ma siis ise poodi ei läinud seeni tooma, aga vot sellepärast, et õues on s*tt ja pask ja ma ei taha ainult seente pärast koos Džännuga poodi jalutada ja sealt tagasi naasta sellistena, nagu me oleksime terve tee edasi-tagasi roomanud.

Noh, nüüd on päev juba õhtal ja mul meeleolu suti-suti parem, sest pitsa on valmis ja lõppudelõpuks ma sain oma seened ka kätte, kuigi ikka pidin ise need orgunnima. Ei ole mu eluke ka lihtne, ei ole.

Seekordne blogimisvõistluse kuuteema on ääretult lihtne, sest kui lühidalt öelda, siis muusika minu ümber, mida ma pean igapäevaselt kuulama ja tihtipeale ka välja kannatama on dubstep, mida Joosep kodus programmeerimise ajal kõlaritest kuulab. Ma ei saaks öelda, et kõik dubstepi lood ajavad mu ihu- ja kuklakarvad püsti ja karedaks, kuid suurema osa lugudest ma tõesti ei oska lugu pidada. Kui üldse, siis meloodiline- ja chilldubstep on täitsa okey taustamuusika, aga see kangem dubstep tekitab mul le küll tunde nagu keeginokiks mu trummikiled kõrvast välja, keeraks need sõlme ja siis üritaks need nina kaudu tagasi asetada.

Joosepile meeldivad siis lood, kus on rütmi ja aegajalt teeb ka siis sõrmedega rütmi järgi. Pean kohe ära mainima, et tal on oivaline rütmitaju ja tunnetus. Vahel teeme challenge, et tema teeb rütmi ja mina üritan seda ka kätega järgi teha, kuid ürituseks see jääbki, sest ma lihtsalt suvaliselt patsutan ja plätserdan kätega. Ma lihtsalt ei suuda isegi löökide arvule pihta saada, rääkimata rõhust jmt. Seega teeme rohkem sellist teamworki, et tema teeb rütmi ja mina laulan.

Lisaks dubstepile meeldib Joosepile ka ooper, klassikaline muusika, väga valitud agressiivsem muusika (ma isegi ei tea stiili nimetada), Scrillex, Pendulum jmt.

Mina kuulaks aga päeval parema meelega raadiot või siis sellist playlisti, mis sisaldab 80-de muusikat, 90-de diskot ja tänapäevaseid poplaule (võib-olla mõni üksik lugu ka sinna vahepealsesse perioodi). Minu jaoks on ääretult oluline laulu sõnum, siis viis ja meloodia. Kui keegi küsiks minult, et mis on Sinu lemmik bänd, siis suure tõenäosusega jääksin vastuse võlgu, sest ma pole siiani avastanud mitte ainsatki bändi, kelle kõiki lugusid ma eranditult palavalt armastaksin ja kaasa oskaksin laulda. Kõige lähemale sellele on jõudnud Termikas ja Blink 182. Termikast on mul ikka terve posu lemmik lugusid, mida oskan täiesti vabalt kaasa hüürata ja võin hommikust õhtuni kuulata. Näiteks Portselanist Tüdruk, Millest On Tehtud Väikesed Tüdrukud, Sinu Juurde Tagasi, Torm, Muinasjutumets, 4B, Kuutõbine jt. Blink 182 bändil on samuti palju lugusid, mille järgi hüpata ja kaasa laulda. Näiteks Feeling This, Stay Together For The Kids, First Date, Jolie, All The Small Things jt.

Kõikides lauludes on mingi sõnum, mis on mulle oluline ja puudutab mind. Oeh, neid lugusid on ikka vääga palju ja arvatavasti teen praegu liiga teistele oma lemparitele, aga no kindlasti võib veel mu playlistist leida Bianca Moon, Hannah, Mari Jürgens, Spaceballs, Põhja-Tallinn, Jonny Cash jpt. samuti tahan ära märkida lugu Kosmikutelt, Kuidas Tuli Pimedus Mu Tuppa. See on kuidagi eriti tõsise sõnumiga lugu ja tavaliselt ma kuulangi seda räige depreka ajal. Aga kui olen sellises melanhoolses ja mõtlikus meeleolus (mõtlen kõiksugu maailma asjade peale), siis läheb sajaga peale Hans Zimmeri Pearl Harbouri sundtrack Tennessee lugu. Üleüldse mulle meeldib Hans Zimmeri looming ja tegelikult ma imestan siiani veidi, et miks kooli muusikatundides räägitakse ainult surnud heliloojatest, aga mitte ühestki elusast talendikast heliloojast....nagu seda on Hans Zimmer???

Kui ma saaks, siis mina läheksin küll kohe Zimmeri kontserdile ja teine muidugi oleks Blink 182. Ma isegi kunagi kirjutasin neile, et ma olen neid üle 15-aasta väikestviisi fännanud ja oodanud Eestisse ja suure ootamisega olen isegi vahepeal pimedaks jäänud ja neil oleks nagu viimane aeg Eestisse oma koivad vedada...enne kui ma veel äkki kurdiks ka suvatsen jääda. Ühesõnaga hullult tahaksin külastada Zimmerit ja Blinki, siis see oleks lihtsalt täiesti super hull värk ja ma võiksin pmt peale seda rahus surra.

Kui veel muusikast rääkida, siis endiselt on üks minu suurimaid unistusi õppida mängima tšellot, aga enne pean ma tšello endale hankima, mis maksab loomulikult roppu raha. Kui ma tutika peaks endale soetama, siis arvatavasti peaksin ülejäänud elupäevad kartulikoori närima. Aga ma lepiksin ka kasutatud variandiga ja uurisin, et Inglismaalt saaks praegu osta kasutatud tšello mingi 240 naela eest...aga noh...ega mul pole sedagi raha tagataskust võtta. Seega lükkub see teadmata kaugusesse.

Sisustasin siin niisama kasulikult oma aega arvuti taga passides ja feissis ringi surfates, kui äkki peatus mu silm ühe armsa tuttava seinapostitusel, kus ta uuris teemaküsimuse kohta: kuidas suhtute teie avalikku segasauna, kus kõigil on kohustus olla alasti?

Sõbranne käis eile koos mehega veepargis (mainin etteruttavalt ära, et jutt käib Saksamaa veepargist) ja vaatasid, et oh väikese lisaraha eest saab sauna ka. Mina seda sakslaste saunakultuuri ei tea, aga seal vist pole väga populaarne ise kodus sauna omada, sest sõbranna kurtis, et nii suur igatsus oli sauna vastu ja seetõttu otsustasidki mehega sauna minna. Sisseminnes aga avastasid, et saunas kehtib selline kohustuslik reegel, Sa kas oled alasti või lähed ära. Tsiteerin sõbrannet: 

"No ausalt, ärge tundke ennast keegi puudutatuna aga ca 70% olid seal 50+ mehed. Noore naisena no ei tunne ennast meeldivalt meeste seas alasti olla. Tehke reegleid kui tahate aga mehed on mehed. Selle pärast kasutatakse alasti naisi ka reklaamides, sest see töötab!" (tsitaadi lõpp).

Ma ei tea, kui paljud teist ärkavad hommikuti sellise mõttega, et oh,peaks koerale söögi ette andma, siis saaks ise ka peotäis krõbuskaid. Mnjaah, vot mina olen viimased paar päeva just selliste mõtetega hommikuti ärganud. Kujutan ette, et normaalne oleks mõelda hommikukohvist või teest, korralikust munapudrust ja hambapesust, aga eii.

Džännul on selline haigus nagu atoopiline dermatiit ehk ta on kõiksugu asjadele allergiline. Seega valime kuivtoitu talle äärmise hoolikusega. Ma ei tea, ma olen vist peaaegu kõik maailma koeratoidud läbi katsetanud, kuid ainult vähesed on meie allergikule sobinud. ..või noh, allergia mõttes sobiks vist enam-vähem kõik hüpoallergilised kuivtoidud, aga mõne toiduga tekkis meeletu karva väljalangemine, teine toit ajas peeretama, kolmandad mõjusid liialt šokeerivalt mu rahakotile ja neljas tundus lihtsalt mulle endale kuidagi niru ja lahja (kuigi ega mis Sa sinna kuivtoidu sisse ikka nii väga panna saad, kui tüüb on peaaegu kõigele allergiline).

Aga siiski-siiski...üks firma on suutnud meie südameisse jääda ja selleks on Hill's. Algus aastail ostsin korraliku koeraomanikuna iga kuu suure koti Hill's toitu ja konserve, aga ega see Hill's samuti just kõige soodsamate killast toit ole ja hakkas rahakotile. Otsisin alternatiivi ja mingi aeg söötsin Džännule sisse siis 1ST CHOICE allergikute toitu, mis on ka täitsa sobilik...nii minu rahakotile kui Džännu atoopiale.

Kuid nüüd oleme me jälle ära hellitatud, sest kui ma Džännuga emal külas käin ja juhtun sellele ajale, mil tema annab oma kutsidele süüa, siis ega minu nälginud labraator ei saa ometigi ilma jääda ja nii ostis ema talle alguses kahe kiloseid Hill's toite, aga lõpuks lõpetas selle kahe kiloste kottidega jändamise ära ja tellis 12 kilose koti. Noja, olgem ausad, kui 2kg toitu maksab 23 eurtsi ja 12 kilone maksab 74 eurtsi, siis tuleb ikka kõvasti soodsam osta suurem kott. Neid Hill's toite on ju erinevate lihade ja lisanditega...lammas, kalkun, hirv ja isegi vaesed hobesed pole puutumata jäänud...niuks. Ühe korra ostis ema väikese koti hobeselihaga kuivtoitu ka, aga siis ma pistsin kohe lärmama, et ärgu rohkem hobesega toitu ostku, et mul on nii kurb mõelda, et selles kahe kiloses pakendis on ka tükike hobust.

Aga mida te arvate, mis lihaga kuivtoidu ema tellis suure koti? Jep, õige vastus on hobuselihaga. Alguses oli häiritud, aga no mis ma ikka poigotin seda nurgas seisvat kotti, kui see juba ostetud on ja ega see enam hobust tagasi ei too ja pealegi Džännu vahtis mind nii näljase ja kurva ilmega, et noh, noh, anna süüa. Nii ma siis huvi pärast proovisin ka ise neid krõbuskaid, sest lõhnasid küll isukalt ja nüüd ma siin istun hommikuti, olles ise peaaegu sama elevil kui Džännu, et saaks juba hommikuse noosi kätte.

Aga millised on siis teie kõige esimesed mõtted hommikul, kui luugid avate?

NB! Ma pole mitte kellegi poolt ära ostetud ja keegi pole mulle sulli taskusse surunud, et kiidulaulu Hill'sile laulaksin, lihtsalt meil nii ongi.

2014 vana-aasta ööl andsin endale ühe uue aasta lubaduse- ma ei lõika oma juukseid viis aastat. Võib-olla tekib küsimus, et miks ma sellise lubaduse andsin ja kellele. No see on lihtne, lubaduse andsin endale ja see mõte tuli mul sellest, et kui ma väikese jõnglasena lasin, suure mangumise peale, oma tagumikuni ulatuvad kiharad maha pügada, siis pole ma üle 20-aasta suutnud oma juukseid tagasi pikaks kasvatada. Tavaliselt jõuan ma kuskile abaluudeni ja siis tuleb mul hirmus kihk peale muudatusteks. Kõige tavalisem, mida ma sellistel hetkedel endale pähe lasin kokku keerata oli karee sarnane lõikus, millel kukla pealt juuksed lühemad ja küljed pikemad ja potsiku täis punast värvi peale, sest kujutasin ette, et minu tumesiniste silmadega sobib see imehästi. Mis on ka tõsi, eksole :D

Kuid, eks selle lühikese sonksiga oli alati nii, et paar nädalat, heal juhul kuu, oli kõik vinks vonks, kuid siis hakkasin kahetsema, et nõrkusele allusin.

Igatahes nüüd, kui 2015 aastalõpp hakkab lähenema, siis mõtlesin, et oleks viimane aeg teha kokkuvõte esimesest aastast, et mil moel ma oma juuksekasvu püüdsin kiirendada ja suurendada, milliseid tooteid kasutasin ja kuidas on siis ikka selle lõikusega lood kujunenud.

Võin uhkusega kinnitada, et 2015 aastal on minu juuksed kääre näinud kahel ja poolel koral. Kahel korral lasin lõigata juukseotsi, mis olid katki ja see pool korda...noo, see oli pigem selline paari karva kärpimine, kui ma suvel juukseid patsi pannes avastasin, et mingi paar karva on kuidagi väga nukralt üksi patsisabast välja tolgendamas.

Juukseid olen pestnud Swartscopi šhampooniga, mida saab osta juuksurisalongist, ainult selle pisikese vahega, et mina ei osta endale neid juuksetooteid, kuna mu ema on juuksur ja omab oma isiklikku salongi. Seega varustab ta iga kell mind igasugu stuffiga...alustades šhampooniga ja lõpetades igasugu hooldusmaskidega ja sinna vahele jäävad palsamid, spreid, õlid.

Seda ma öelda ei oska, kui palju peaksid normaalsed juuksed ühe aasta jooksul kasvama...see on iga inimese puhul niivõrd erinev. Minul on aastaga kasvanud kuskil 10 cm, aga kui ma liidan juurde ära naksatud juukseotsad, siis peaks kuskil 15-16 cm tulema. Kuna juuksestruktuur on mul selline pehme, habras ja õhuke, siis ostsin endale ka esmakordselt Placenta-Activ tootesarjast juukseseerumit. Peaks ütlema, et vist täitsa mõjub, sest ma ise tunnen katsudes, et juuksed on tihedamaks muutunud ja seda kinnitab ka Joosep.

Ainus miinus minu poolt selle seerumi kohta oleks see, et kuna tegu on klaasampullidega, siis tuleb rätikuga ampulli pudelikael ära murda, mille tulemusena tekib sinna terav ja veidi sakiline klaasserv, siis peab seda seerumit väga ettevaatlikult peanahale kandma, sest muidu võib juhtuda nii nagu mul on paaril korral juhtunud. Nimelt võid kogemata need uued juuksehakatised, mida oled hoole ja armastusega kasvatanud, maha nülida, kui hakkad ampulli juuste vahelt ära tõstma. Kõige parem lahendus oleks sinna otsa sebida mingisugune pipeti taoline värgindus...ma isegi ei oska öelda, et miks tootja ise pole sellise pisikese detaili peale tulnud.

Kokkuvõttes olen ma selle aastaga super rahul ja olen saanud palju indu juurde, sest mul pole ammu juuksed nii pikad olnud. Jätkan ka järgmisel aastal samade protseduuridega ehk et paar korda nädalas teen juuksemaski, siis alati peale juuksepesu spreitan juustesse keratiini või niisutan juukseid makadoonia pähkliõliga (seda ma panen kusjuures igapäevaselt juustesse ja mis siin pattu salata...näkku ja kätele ka, sest see on nii mõnus ja teeb naha siidiselt pehmeks).

Möödunud neljapäeval oli mul asjaolude sunnil asja Sotsiaalministeeriumisse. Sellega ma teid tüütama ei hakka, et miks seal käisin, kuid ühest vahejuhtumist tahaksin teile küll pajatada. See, et lugu juhtus just ministeeriumis, on tühipaljas fakt ja otseselt pole looga seotud, kuna see oleks võinud juhtuda ükskõik kus , kui oleks täidetud paar eeltingimust. Nimelt peab järgmiseks vahejuhtumiks olema hoones ülemäära palju uksi, nurgataguseid, ühte pimedat, kes otsib kannatamatult vetsu ja üks korralik harjakapp (see viimane on kõige oluliseim).

Olles veetnud päris mitu head tundi ministeeriumis, siis end koduteele tagasi asutades, tundus igati mõistlik mõte külastada ka WC-d. Sellest oleme me vist kõik kuulnud lõputuid legende, et Toompea lossis võib ära eksida ja isegi aastaid riigikogu istet soojendanud poliitikud satuvad vahel segadusse, et kus mingi kabinet asub. Ma ei teagi nüüd päris täpselt, et mida ma selle eelmise lausega öelda tahtsingi...vist seda, et ma olin ministeeriumis nagu Toompeal ringi ekslev poliitik, kes klõgistas ukselinkidega ja avastas varjatud uste taguseid ruume.

Pean tunnistama, et üldise tualettruumi leidmine erilisi raskusi mulle ei valmistanud. Kuid siiski rõõmuhõiseteks oli veel vara ja ei tasunud veel pükse rebedele lasta ja vetsupoti suunas liduma pista, sest on ju igati loogiline, et kui sisened tualetti, siis ei ole seal kabiinid või uhkes üksinduses hiilgav tualettpott, mis Sind kannatlikult ootab, vaid kõige esimesena vaatab Sulle vastu täiesti tühipaljas ruum...täiesti tühi ja täiesti "loogiline". Õnneks oli selle ruumi taga osas veel üks uks, millest otsustasin edasi liikuda, sest    Noh kuulge, ma endiselt uskusin kõige esimese ukse küljes ilutsevat märki, mis kinnitas, et kuskil siin uste taga peab peituma kasvõi üks  vetsupottgi. Tänaseks ma ei suuda enam meenutada, et kas oli veel üks tühi vahekoridor, kuid lõpuks jõudsin pärale ja avastasin end tillukesest, kuid suisa kahe kabiiniga tualettruumist. Kuna meid oli kaks pimedat, siis rõõmustasime, et ei pea oma murede lahendamiseks üksteise järgi passima, vaid suundusime otsejoones kabiinidesse. Astusin siis kabiini sisse, kui äkki avastasin, et kurat küll, minu kabiin sisaldab harju ja moppe, aga mitte ühte ainsatki närust potti. Tulin naeru lagistades kabiinist (loe: ministeeriumi harjakapist) välja ja üritasin kõht kõveras, nüüdseks naerust topelt raskeks muutunud, pissihäda kinni hoida.

Ma tean, et igalpool Eestis ei ole seda ilusat, imelist, võrratud ja puhast lumevaipa veel maas, aga meil siin Nõmmes on - nänännää, olge nüüd kadedad :P

Ma käisin ka siis täna isiklikult seda lumevaipa kaemas ja tegime Džännuga väikese jalutuskäigu. Selle lumega on iga aasta Džännul mingi teema, sest nii kui esimene kiht lund maha potsatab, on Džännu täiesti hajevil ja uudistab lumealust maailma ehk et koon on pidevalt lumes. Ega loll oleks olnud minust arvata, et tänavu miskit teisiti on. Kuigi ma püüdsin teda keelata ja vahepeal end talle meelde tuletada, et halloo, mina siin, see pime...mäletad ehk veel...vajaks endiselt liiklemisel juhendamist?! Aga eii, tal polnud väga tahtmist minuga tegeleda, sest väljas on ju selle aasta esimene lumiii.

Mul oli tegelikult plaanis juba tuppa minna, aga nagu Džännul varasemaltki kombeks on olnud, siis kui preili midagi ei taha teha või ei taha kuskile minna, siis neid otsitavaid asju siin maailmas sel hetkel tema jaoks ei eksisteeri. Seekord "puudus" siis otsitavate elementide hulgast uks. Vedas mind mööda maja esist edasi ja tagasi ja ikka uksest mööda. Lõpuks viskas mul see tiiru-taarutamine kopa ette, sest kaua Sa ikka ringiratast käid. Võtsin siis Džännu rihmaga käe kõrvale ja ütlesin, ise samal ajal välisukse poole suundudes: "Näe, vaata kuhu ma minna tahan!"

Sain teha mõned pikemad ja reipamad sammud kuni käis pauh-puhh ja põmaki ja ma avastasin end 200 liitrise prügikonteineri otsast, mis tagatipuks minu rammimise peale kummuli lumme vajus, sest seda oli just äsja tühjendatud. Great job, well done! :D

Siin siis ongi minu kurikuulus Desiguali kleit, millega ma käisin Jõgeva noortekeskuses ja millega toimuski see kurikuulus happening.

Hah, kui palusin Joosepil kleidist pilti teha, siis ütles mulle enne pildistamist, et pangu ma veel üks nööp kinni, mille peale ma teatasin, et rohkem ei saa panna. Nüüd mõelge, et kui Joosepi meelest oli juba kinniste nööpidega minu püsti olukord päris avatud, et milline kleidilage olukord valitses seal siis avatud nööpidega. Sõprade seas on ka nüüd kasutusele võetud "Kaid tegema", et kui kellegil on hästi avar dekoltee, siis öeldakse, et ma teen praegu kaid või siis just vastupidine olukord, et kui dekoltee on liiga avar, siis pannakse mingisugune alusmaika alla ja öeldakse, et kui maikat poleks, siis teeks ju praegu Kaid järgi :D

Eem, minu lubatud homne päev venis seekord kuidagi eriti pikale, aga aitüma kõigile, kes jaksasid ära oodata :D

Kui korraks veel pöörduda tagasi möödunud reedesele, siis jutustan lühidalt ära ka selle osa, et mismoodi meie minikaravan bussikasse jõudis ja kas ma siis lõpuks ikka jõudsin bussile või mitte.

Kõigepealt tasub ära märkida selle, et kuna Joosep polnud arvestanud, et peab mind järjekordsest hädaorust päästma, siis oli tema outfit veel s*temas seisus kui minu oma...mingisugused vanad ja topilised kodudressid, millele peale viskas denimite juurde käiva kampsu...vaatepilt oli miljoni eurtsi vääriline ja meie kaks kokku...ainukordne ja seega hindamatu vaatepilt.

Kogu teekonna vältel oli palju ropendamist, sest mina tundsin konstantselt, et ma kukun end sodiks ja Joosepile tundus, et ma üritan ise ratast juhtida, mistõttu taoline tunne väsitas  teda olulisemalt kiiremini. Võib-olla ma eneseteadmata osaliselt püüdsingi seda teha, sest ausalt mul oli paganama hirmus. Ma hoidsin ratta lenksudest nii kramplikult kinni, et sõrmenukid muutusid juba vaikselt valgeks. Kui bussijaama teest oli enam kui pool läbitud ja mina olin selle aja kuulanud kuidas Joosep, ratas koos minuga käe kõrval, sörkides hingeldas, tekkis minul ka oivaline mõte...võiks ju natuke vändates rattale hoogu juurde anda, et mehel oleks tiba kergem. Ma olen ikka aegajalt täielik Kännu-Jaan...selle asemel, et kohe sellise mõtte peale tulla, istusin ma rahu meeli sadulas ja kujutlesin elavalt, mismoodi mööduvad inimesed meid vahivad ja kuna see oli minu peas ikka maru naljakas, siis mul oli pidevalt mingisugune totakas naeratus näol, mida ma püüdsin Joosepi eest varjata, sest muidu oleks ta raudselt küsinud, et mida ma irvitan :D

Bussijaama jõudsime õigeaegselt. üks buss oli ees ootamas ja Joosep andis mulle koheselt korralduse ratta seljast maha hüpata, kuigi rattal oli veel väike hoog sees. Kuid kuna polnud aega vaielda, siis kuidagi ma ikkagist koperdasin maha ja jooksime bussini...see osutus valeks bussiks, sest õige buss oli väljunud suts varem ja ma jäin oma bussist maha. Vähemalt sai tsirkust ja leiba ning Joosep orgunnis mulle autoga sõbra järgi, kes viis mu Tartusse ära.

Kui endal pole aega tsirkusesse minna, siis tuleb ise tsirkust teha. Eile pidin Tartusse minema ja mul oli konkreetne aeg kokku lepitud, et mis ajaks pean kohal olema. Kuid teades mind, siis läks mul sutsu kiireks, sest kleit, mida plaanisin selga panna, polnud enam ühtäkki oma koha peal (mis suure tõenäosusega kindlasti ikka oli ja on siiani oma õige koha peal, aga kuna mul on tihtipeale kombeks õigest kohast mööda katsuda või õige koha ümbert kobada, siis ilmselt nii ka seekord). Ja kuna ma lõppude lõpuks ikkagist kleiti ei leidnudki, siis tekkis mul lühis, sest ma pidin ju ruttu mõtlema asemele uue outfiti. See käib mul umbes nii, et üritan kihku-kähku mõelda, et mis mantli, saabaste ja koti juurde sobib, siis leian alumise osa ja siis hakkan ülemist osa sobitama kokku alumisega või vastupidi ning kui tundubm, et asi hakkab ilmet võtma, siis kisun kõik seljast ära ja topin sahtlisse ja koogin järgmisest sahtlist uued hilbud asemele. Ühesõnaga igavene jebimine on sellega ja ma ei oska mitte midagi sinna parata, et kinni jooksen.

Kui lõpuks korterist minema sain hakatud, oli mul bussi väljumiseni 10 minutit ja enne, kui ma veel ükse kinni panin, jõudsin halada Joosepile, et ma eiii jõuaa bussile. Kuid Joosep nagu mees muiste, tõttas oma naisukesele appi ja ajas garaažist oma punase...ei, mitte auto, vaid oma jalgratta välja ja käskis peale istuda. Kui arvate, et Joosepi rattal on selline luksus nagu pakikas, siis eksite rängalt. Ta nimelt käskis mul sadulasse istuda, mille peale ma hetkeks suutsin vait õhku ahmida ja arusaamatuid sõnu pobiseda. Mina, kes siis lõpuks ei saanudki kleiti panna ja oli selle üle veidi nördinud, tundsin ühtäkki rahulolu, et olin selga tõmmanud retuusid, mis muutsid ratta sadulasse ronimise sutsu kergemaks. Ilmselgelt polnud ma üleni ainult mingisuguses liibuvas spordiülikonnas, vaid retuuside peal oli mul pikk mantel, õlakott ja läpakakott ja Džännu ka. Kogu oma varanduse andsin Joosepile, ronisin sadulasse ja sõit bussijaama poole võis alata. Joosep sörkis ratta kõrval ja lükkas mulle hoogu ja hoidis mind tasakaalus ning sedasi me bussijaama poole liikusimegi. Järgneb...homme kirjutan!

Parampampampaa! Video sai pühapäeval filmitud, aga kuna juubiduubi ei tee alati koostööd, siis saate videot alles täna näha. Ma pean kohe ette ära hoiatama, et Džännul sel päeval väga tööindu polnud (jättis koju või miskit). Lisaks tekitas talle segadust, et miks Linda telefoniga ümber meie tiirleb. Seega kõike peale ei saanud, mida juhtkoer oskab, aga sebra ja pingi otsimine on peal, vasak- ja parempööre ning enne sõiduteed peatumine said ka kaadrisse. Kuna ukse otsimist ei saanud näidata, siis otsustasin lõpus teile demonstreerida, miks juhtkoeral pole suukorvi, visates oma kinda maha. Teoorias peab juhtkoer selle üles tõstma ja oma peremehele andma või ootama kuni peremees ise hambust selle ära võtab. Kuna minuga ikka ja alati juhtub, siis ma leidsin just sellise koha, kus oli kõnnitee ainus lomp ja just sinna ühte ja ainsasse lompi ma oma kinda ka viskasin. Džännu muidugist vaatas seda kinnast sellise tülpinud  pilguga, et misasja, kas tõesti mina pean hakkama seda kinnast sealt välja õngitsema??? Tema, kes ei armasta vett, märga, niiskust. Kuid lõpuks paari käsu andmist  haaras lompist kinda, raputas selle kuivaks ja jäi ootele, et ma selle nätsaka tema suust ära võtaksin.

Ja seal pingi juures, kus ma olematuid "kärbseid" käega püüdsin, siis seal oli minupoolne viga see, et ma vist andsin esimese käskluse "otsida pink" liiga ebakindlalt. Ühesõnaga see kõik on meil normaalne ja igapäevane, sest sedasi me kahekesi koos otsime ja leiamegi asju, et umbes jõuan kohale ja siis hakkan kobamisi asju otsima. Nii, et ärge pange tähele, kui järgmine kord mingi tüüp (loe: mina) lihtsalt vehib kätega mööda õhku või teie näo ees või katsub teie põlve, sest järelikult olen ma ametis konkreetse asja otsimisega. Kui ma jään ikka korduvalt vehkima ja näete, et paar millimeetrit jääb õigest kohast puudu, no siis võite ikka tulla ja aidata. Aga mis ma oskan siis kokkuvõtteks öelda...üldiselt me liigume ikka sujuvamalt ja oleme rohkem tasemel, aga eks sellistel hetkedel tulebki Murphy kohale ja keerab kõik sinna samma. Ma arvan, et lumisel ajal teeme veel ühe video...veidi sisukama ja rohkemate detailidega.

PS. See värgindus, mis juhtkoeral seljas on, nimetatakse rakmeteks. Rakmed on sellepärast olulised, et siis saab juhtkoer pool sammu pimedast eespool liikuda ja nii on pimedal piisavalt aega reageerimaks koera peatumistele ja pööretele jne. Lisaks läbi rakmete tajume koera kehakeelt, millest on võimalik väga palju asju välja lugeda: kas eemalt läheneb teine koer, kas ja kui konarlik on tee, kas algab trepp üles või alla jmt. Pluss ka see veel, et läbi selle oskavad kaasliiklejad märgata, et tegu on juht- või abikoeraga.

Teate mis? Mu südamel on nii raske olla, sest ma tegin oma sõnavõtuga blogipostituses Lindakesele haiget, sest ma ei teadnud, et tal on madal enesehinnang ja mitte sellepärast, et ta oleks mingi hale kuju, vaid selles on süüdi üks jobu konn, kökats, debiilik, üks värjas p*rseauk. Maailma ebanormaalseim inimene, kes ei oska suhteid muudmoodi klaarida, kui lihtsalt üle linna oma eksi kohta laimu jutte levitada ja läbi selle kõik sõbrad tema vastu keerata. Kurat, ma kütaks sellele argpüksist selgrootule kökatsile lõuksi...päriselt ka. Ja mul on hetkel suht poogen, et ma selliseid sõnu kasutan, sest see tüüp on kõike seda väärt. Vot nii! Andke see teade sellele väärarenguga konnale edasi. Mitte kellegil pole õigust laastada sihilikult teise inimese isiksust ja olemust...nii, et käige kõik p*rse vaimse terroriga ahistajad.

Nii, ma lähen teen nüüd Lindale ühe suure kallistuse /enne käsen muidugi tal oma postituse joonduse paika panna :D) ja loodan, et ta suudab mulle andestada minu varateismelise nalja, siis ma ei pea loodetavasti oma raske südamega, mis  on juba varvastesse vajunud, minema Paide bussijaama oma kompsudega ja nutma terve öö kunituleb esimene Pärnu buss. Linda oled armas ja kallis ja ära lase igasugustel idikatel endale naha alla pugeda, kaasaarvatud minul ka :D

 

PS. Ja teate mis, need pole mitte mingit sõbra nimetust väärt, kes jäävad igasugu laimu jutte uskuma- järelikult te ei tunne oma sõpra ja olete lihtsalt mingid selgrootud wannabe liidri kummardajad...for real.

Täna ärkasin keset päeva alles ööunest üles ja kui esmased olulisemad toimetused said tehtud, siis hakkasin Lindalt manguma, et davaiks lähme nüüd õue filmima, aga teate, mida see logard vastas mulle? Mkm, vaata mis ilm väljas on. Nagu what? Tegelikult polnud ilmal häda midagi, lihtsalt pilves ja thats it, aga mkm. Linda sõnul oli täna väljas liiga hämar. Nohjah, saate vist juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin...seda kuramuse juhtkoera videot täna ei tule :(

Ma ei julge rohkem midagi lubada ka, sest siis kisub kõik metsa poole, kuigi Linda väitis, et homme filmime raudselt (sellisel juhul parem oleks, et ilm oleks kuiv). Mulle üldiselt ei meeldi sellised olukorrad, kus mingid olulised tegevused jäävad tegemata puhtalt sellepärast, et ilm on kole, liiga kehvad tingimused, ei viitsi, pole tuju või nagu Linda ütles mulle, et see ei vabanda mind välja, et ma pime olen...seega no excuse ka minu poolt talle.

Linda just hetk tagasi küsis, et ega ma temast sõimupostitust ei kirjuta, vastasin ilmsüütu häälega: "EIII!" :D (such a liar).

Kurdan teile veel Linda kohta, sest kui jutt läks juba temale, siis võtke teadmiseks, et eile Linda tunnistas täiesti süüdimatult, et ta teeb kõik endast oleneva selleks, et te hakkaksite arvama, et mina olen samasugune veidrik nagu tema. Kui küsite, et mismoodi veidrik, siis minge lugege selle postituse all olevaid kommentaare
ja siis saate aru, mida ma siin ajan. See on lihtsalt nii haige ja mind ajab täiega närvi, et ta üritab jätta minust mulje nagu ma oleksin mingisugune varateismeline, kellel käivad kontrollimatud emotsioonihood peal.

Kuna täna jäi siis filmimine ilma tõttu ära, siis tsekkasin suurest kartusest homme vihma saada, ka ilmateadet ja sain teada, et teisipäevast kuni reedeni lubab sadu, mis on faaaaaking halb, sest just nendel päevadel on mul tohutult palju tegevusi planeeritud.

1. 17. november tuleb Delfi ajakirjanik koos kaameramehega ja teevad minuga videointervjuu.

2. 18. november sõidan Tallinnasse ja lähen Linnateatrisse.

3. 19. november sõidan Tartusse, kuna on üks ametialane kohtumine.

20. november resideerun endiselt Tartus Kiku pool ja kuna Kiku on spontaanne inimene, siis mul pole õrna aimugi, mis üllatusi sealt veel tulla võib.

Aga ma lähen nüüd oma läbi aegade lemmikut armastusfilmi vaatama ja nutan end tühjaks ja söön end paksuks, sest ennist käisime jalutamas ja hüppasime poest ka läbi, kust ma ostsin kohukesi, pähkleid, porgandeid ja šhoksi.