Peast rase

Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et minu jaoks on bioloogilise lapse saamine raskendatud, kui mitte öelda ilmvõimatu. Eks seda ikka selle nõmeda diabeetilise neerukahjustuse tõttu.

Siis, kui reaalselt oleks veel olnud võimalik rasestuda, siis seletas mulle toonane nefroloog, et ärgu ma mõelgugi lapse saamise peale. Ta tuletas mulle seda igal visiidil meelde ja jättis mulje nagu see lapse saamine oleks võrdväärne enesetapukatsega ja nr. 1 surmapatt neeruhaigete seas. Nii ma selle motherhoodi mõtte peast heitsin, aga seda ainult seniks, kuni ma kohtusin Joosepiga.

Ega me kohe lastest ja nende tegemisest oma suhet ei alustanud, aga paar aastat hiljem, siis kui juba kihlusime, siis tuli see perelisa teema taas päevakorda. Kuna ma oma seisundit Joosepi eest ei varjanud, siis ta oli kursis minu varasema arsti suhtumisest neeruhaigete rasedusse ja seetõttu pöördusime TÜ kliinikumi dr. Kirsi poole, kes on üks väheseid arste Eestis, kes on nõus diabeetilisi rasedaid, kellel on neerukahjustus, enda jälgimise alla võtma. Lootus ja ärevus hinges läksime konsultatsioonile, kuid dr. Kirsil ei olnud meile paraku midagi rõõmustavat öelda. Põhimõtteliselt ütles, et mu toonane nefroloog ajas pullikakajuttu ja et vabalt oleks saanud lapse hakkama panna, kuid nüüd kahjuks on neerupuudulikkus nii kaugele arenenud, et rasestumine on pea võimatu ja et isegi, kui rasestun, siis on üle keskmise risk katkemisele või loote väärarengule.

Kuna see visiit oli meile mõlemale emotsionaalselt raske ja valmistas suure pettumuse ja mina olin ausalt öeldes oma selle nefroloogi peale veits närvis ära ka, siis lasime kogu saadud infol rahulikult settida ja jätsime selle lapse saamise teema mõneks ajaks sinna paika. Kuigi peale seda visiiti olen paaril korral ikka blogis seda teemat puudutanud. Saad lugeda siit. Nagu kitsas king, mis natuke pigistab ja vajab aeg-ajalt välja laskmist.

Nii ma siis elasin aastaid teadmisega, et minu rong on läinud ja mu emakas võib põhimõtteliselt oma uksed kinni panna, sest seal ei hakka kunagi maimukest kasvama. Aga teate, kui hinges on millegi järgi tohutu suur igatsus, siis ükski sõna ega tegu ei mata seda lootust täielikult maha ja nii ka minul. Kuskil sügaval südames ma ikka alati lootsin ja tahtsin uskuda, vähemalt menopausini, et ühel päeval ma oma beebsu saan. Ma jälgin hoolega kõiksugu tüvirakulisi meditsiinilisi uudiseid, sest ma loodan, et ühel päeval kasvatatakse mulle lihtsalt uus neer, mis on minu oma enda DNAga.

Igatahes, nagu teate, siis detsembris käisin endokrinoloogi vastuvõtul ja kui olin juba tunnike kabinetis ära istunud ja hakkasin end minekule seadma, küsis tohter viimase küsimusena, et milliseid rasestumisvastaseid vahendeid ma kasutan. Ma vastasin täiesti süüdimatult, et mitte midagi ei kasuta ja enne, kui arst jõudis reageerida, siis ma kärmelt põhjendasin ja ütlesin, et günekoloog ütles, et kui kreateniin on üle 220, siis organism ei rasestu või kui rasestub, siis katkestab ise ära. Mu endokas pidi pikali selle jutu peale kukkuma ja peaaegu, et ahmis õhku ja ütles, et ei ole nii ja et on küll võimalik rasestuda.

Ma saan tegelikult aru, et ega see ikka vist päris õige jutt pole, sest sellisel juhul oleksin ma juba sajandat korda rase, kui me pole juba paar aastat mitte midagi raseduse vältimiseks kasutanud. Nii et ma kardan, et see kreateniini ja mitte rasestumise värgindus on ikka tõsi. Aga sellest hoolimata põhjustas see minus taas ülemäära palju lootust, et aga äkki ikka...

Vahepeal, Kui ma mõtlen endoka viimasele visiidile ja oma viimase aja isudele, siis ma võiksin natuke kõlada rasedana, sest ma viimasel ajal muud eriti ei tahagi, kui heeringat ja vahukoorekringlit ja minugi pärast võiksin ma neid iga päev ja järjest süüa. Heeringas läheb igal kujul, nii marinaadis, kui ka soolaheeringas ja jeebus küll, rullmopsid on taevalikult head. Ja vahukoorekringlist olen ma Joosepile juba mitu päeva rääkinud, aga iga kord ma unustan selle poest kaasa haarata. Täna siis võtsin nõuks, et ma pean saama oma kringli ja pistan selle üksi nahka, aga kuna käisime täna ühel üritusel, siis jäime napilt poodi hiljaks ja te ei taha teada, kui mossi ma vajusin. Kõik asjad peale seda ajasid mind närvi. Ühesõnaga ma tahan last, heeringat ja vahukoorekringlit. Nende kahe viimasega pole oluline, et mis järjekorras, lihtsalt peaasi, et saaks.

Aga Mul on vist kogu see hormonaalne värgindus üldse nii sassis, et organism ei saa enam ise ka aru, mida ja miks tahab. Pluss lisame siia juurde selle bioloogilise kellakese, mis halastamatult tiksub tik-tak.Kes selle kella üldse välja mõtles ja milleks? Ma võiks öelda, et mu lapse saamise soov on nii suur, et ma oleksin valmis oma elu selle eest ohverdama, aga see oleks ju nagu veits pointless, sest mis ma selle lapsega siis enam peale hakkan, kui ma surnud olen.

CONVERSATION

13 kommentaari:

  1. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et sa hirmsasti meeldid mulle!
    Hoian pöidlad pihus, et kõik su kolm soovi täidetud saaks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehh, nii armas, aitäh! :)
      Ma kahtlustan, et kahte soovi kolmest ei pea ma enam kaua ootama, pood tehakse hommikul taas lahti :D

      Kustuta
  2. Ma väga loodan, et ühel ilusal päeval sa siiski saad omaenese titat käte vahel hoida ;) kõik areneb ja imesid on ennegi juhtunud.

    Mul on ka niiiii suur lapsesoov, ei jõua ära oodata kuna saab rohelise tule anda :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaah, ma ootan ka kannatamatult seda imelist päevakest ja kui biloogilise lapse võimalused on täiesti päevakorrast maas, siis olen valmis pakkuma kodu, armastust ja hoolitsust ka lapsendatud lapsele. Kuigi Joosep tahab hirmsasti minu geenidega last, ta miskipärast arvab, et mul on head geenid (ei tea kust ta küll sellise väära mulje on minust saanud) :D

      Aga kui tohib uurida, siis mis teid takistab rohelise tule saamisel?

      Kustuta
  3. Mis väära mulje, mina usun küll Joosepit et sul head geenid :D ;)

    Rohelist tuld ei saa anda sest vahetasime mõned kuud tagasi elukohta, kolisime teise riiki. Ennem peame jalad alla saama, st töö leidma, aga see protsess võtab siin päris palju aega ja nii ma siis pean kannatama :D. Aga nii kui töö olemas siis ei ole enam midagi oodata, vanus ka sealmaal et aeg juba oleks. Eks natuke raske on, sest eriti viimasel ajal kuuldes et keegi saab lapse või just sai, no teeb ikka kurvaks küll. Loodan et selle aasta sees ikkagi õnnestub kakuke ahju panna hahaa :D



    VastaKustuta
    Vastused
    1. No võib-olla tõesti, sest kui ma õelapsi vaatan, siis need on küll maru hästi välja kukkunud :D

      Oo, no ma siis loodan, et Sa ei pea enam kaua kannatama ja lähiajal saate oma kakukese kerkima panna. Anna siis mulle ka teada, kui see juhtub :D

      Kustuta
  4. Jaa mulle jäänud jah mulje et sul õelapsed väga vahvad ja asjalikud, nii et siin ei ole mingit kahtlustki :D

    Ok kokkulepitud :D

    VastaKustuta
  5. Vabandan juba ette rumalat küsimust, aga kas dialüüsiga ei saaks raseduse ajal neerude tööd toetada, täiendada?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole sugugi rumal küsimus. Ma ise mõtlesin ka aastaid tagasi selle variandi peale, aga miskipärast nad ei alusta dialüüsi enne, kui kreateniin pole üle 500.
      Tean diabeetikuid, kes on sihilikult oma neerud kiiremini läbi lasknud ja jäänud lootma , et kui saavad doonorneeru, et neile sobib siis just see immuunsust nõrgestav tabla, mis ei põhjustaks lootele väärarengut, aga paraku pole kellegil sellega veel õnneks läinud. Vähemalt mitte Eestis ja mulle jääbki natuke kogu see doonorlus arusaamatuks, sest olen lugenud juhtumeid, kus kirjutatakse mismoodi mitme siirdatud organiga naine sünnitas täiesti terve lapse jms. Seda muidugi kuskil välismaal.

      Kustuta
  6. Võibolla tavatingimustes ei tehta dialüüsi kui kreateniin alla 500, aga kas rasedus ei oleks arstide jaoks piisav põhjus erandi tegemiseks? Sul tundub olevat tore endokrinoloog, uuri temalt.Ilmselt oleksid Sa lapse nimel nõus 9 kuud elama dialüüsi otsas isegi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui nüüd lähiajal haiglasse sisse lähen, siis kindlasti teen arstiga sellest juttu ja uurin maad :)

      Kustuta
  7. Ma olin teise haigusega riskiraske ja tänu doktor Kirsile on mul üldse lapsed. Rasedus oli väga keeruline minu jaoks, nii füüsiliselt kui vaimselt. Aga olen tänulik, et arstid sekkusid sellisel määral, et õnnestus rasedus ära kanda.

    Võimalik, et sina pead silmas hoopis tema naist :) doktor Kirssi

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, meie käisime jah tema naise konsultatsioonil.
      Mul on nii hea meel, et dr. Kirss sai Sind nii suurel määral aidata, et lõpuks kogu see raske aeg kandis vilja :)

      Kustuta

Back
to top