Hoolimata tervisemuredest oli minu 2020 hea ja meeldejääv. Mul on tegelikult kogu seda järgnevat tagasivaadet natuke isegi paha kirjutada, sest teades, millises olukorras väga paljud pered praegu Eestis ja mujal maailmas on COVID19 pandeemia tõttu, siis tundub pisut isegi kohatu hakata sillerdama oma möödunud aasta toredatest hetkedest. Aga teisalt.. võib-olla mõjub see värske sõõmuna siia keerulisse aega.

2020. aasta             tähtsündmus oli otseloomulikult meie kauaoodatud ja hoolikalt planeeritud pulm, mis hoolimata koroonaviirusest sai siiski peetud, küll mõningaste tagasilöökide ja ilma osade sõpradeta, aga siiski tänase päeva seisuga oleme õnnelikult abielus ja väga tänulikud kõikidele, kes olid sel perioodil meile toeks, olemas ning aitasid     igakülgselt kaasa meie tähtsa päeva kordaminemisele. Mul on pulmade ettevalmistumisest ja korraldamisest postitused mustandites täitsa olemas ja ootel, aga ma pole veel jõudnud neid üle lugeda ja vormistust korrastada, et neid avalikkusele lugeda anda. Aga seniks, kuni peate veel natuke kannatlikust varuma ja ootama, väike maius teile siia.

Samuti sai maha peetud minu 35. Aasta juubel (tsii, see kõlas nagu ma oleksin juba vanainimene). Tähendab, mina ei plaaninud midagi pidada. Ma mõtlesin hoopis kodus kügeleda nagu vanainimesele ikka kombeks, Joosepiga teineteise kaisus ehk mõnd head filmigi vaadata, AGA.. aga see suslik, Joosep siis, korraldas mulle mu elu esimese üllatuspeo, kuhu oli kutsunud kõik mu sõbrad kokku ning oli broneerinud ühe meie lemmik restorani, Eedelweissi, teise korruse meie jaoks. Ja kuni selle hetkeni polnud mul õrna aimugi, mis teoksil, kui järsku ma seisin keset mingit ruumi ja terve suur hulk inimesi karjus „ÜLLATUS!“. Kõik tulid järjest mind kallistama, kinkisid lilli ja mis kõige põhilisem – Joosep oli sõpradele öelnud, et kingitus pole kõige olulisem, vaid kingituse asemel oleks tore, kui nad võtaksid natuke aega ja kirjutaksid mulle hoopis, et mis teeb mu eriliseks ja kalliks ning lisatud oli, et olgu natuke loomingulisemad ning ärgu kirjutagu lihtsalt seda, et sellepärast olen eriline, kuna olen pime ja sealjuures veel nii rõõmsameelne. Et seda kuulen ma pidevalt. Et minus on midagi palju enamat kui lihtsalt pimedus ja naer. Ja see, mida sõbrad mulle kirjutasid, oli midagi väga erilist. See liigutas mind südamepõhjani.

Viis minutit hiljem, peale „üllatuse“ välja hõiskamist, oli Joosep mures, kas tegi ikka õigesti, et mulle peo korraldas, sest ma värisesin üle kere nagu haavaleheke. Ma ei suutnud isegi normaalselt kõneleda, sest lõug võbeles. Aga pidu ise oli tore ja inimesed veel toredamad. Aa, kuna mulle hullult meeldib Rooside Sõda mängida, ma litterali iga kolmapäev mängin, siis Joosep oli korraldanud mulle mu isikliku rooside sõja. See algas ka nii, et kui „üllatus“ oli ära hõisatud, siis koheselt tuldi minu kõrvale, pandi kell käima ja hakati küsimusi tulistama. Ma olin nagu oot, misasja, ei, oot, ma ei teaaa. Mul oli juhe niii koos.

2020. aastal lugesin ma 6 raamatut. Pole küll tea mis suur arv, aga kui ütlen, et lugesin need kuus raamatut ühe kuuga, siis vist on korralik portsjon. Mul lihtsalt peale pulmi, mesinädalaid ja peale muude kohustuste oli nii palju pingeid kogunenud ja ma muudkui ketrasin neid mõtteid enda peas ja tundsin, et vajan puhkust ja nii lülitasin enda mõtted välja. Seda aitab alati hea raamat teha. Nii ma sisuliselt õgisin raamatu raamatu järel. Pärast oli väga hea värske olla. Pea kõiksugu raamatust saadud mõttelõngaotsi tulvil.

Eriliselt tänulik olen ma selle eest, et ma sain tööd teha. Enne koroonat tegin ma jaanuaris ja veebruaris tööd. Konsulteerisin nimelt Sadamateatris „Kalevipoja“ lavastust ja #EV102 kontsertetendust Viljandis. Kui koroona tõttu kõik asutused suleti, siis lükkus Vanemuise väikeses majas kirjeldustõlkega toimuma pidanud etendus järgmisesse hooaega, mida ma samuti konsulteerisin. Ja me olime Joosepiga tegelt arvestanud minu töötuludega, sest noh, pulmad. Ent minu suureks üllatuseks sain ma aprillis telefonikõne ühelt agentuurilt, kes vahendas Tammsaare muuseumit Vargamäel, kus muuseumi juhataja oli minust ETVs saadet näinud ning oli just mind tahtnud konsultandiks. Nii otsiti mind üles ja tegime virtuaalnäitusele valitud staareksponaatidele kirjeldustõlke. Sügis-talvel oli iga kuu üks etendus kirjeldustõlkega ja suvel ka üks film. Nii et ma olen ääretult tänulik, et meil Joosepiga tööd oli.

Kuna Joosep töötab IT vallas, siis selles sektoris nii suuri kukkumisi polnud. Minu valdkond puudutab küll kultuuri, mis sai ühe suurima põntsu, ent minu spetsiifikas õnneks nii ränka kukkumist polnud.

Meil on selle kohapealt ka muretu, et auto meil liisinguga pole, muud tehnikat pole samuti järelmaksu peale. Meil on ainult korterilaen, pluss siis kommud, elekter, toit ja telefoniarved. Et selles suhtes me oleme mõlemad hästi realistlikud majandajad. Mina küll ostaks mingeid väikseid asju järelmaksuga, ent Joosep on üpris radikaal, mis puudutab tuleviku arvelt elamisse.

Meil on ka hoius, kuhu me igakuiselt kanname kindla protsendi tuludest. Me nimetame seda oma kodu fondiks, sest me hoiame silmad lahti, et endale sobiv krunt osta, et sinna väike majake ehitada. Kui küsite, et kui väike on väike, siis teeme sellise, millel ei pea olema ehitusluba. Joosep on aastaid hobikorras tegelenud joonestamisega ja nii joonestas meile ka meie tulevase kodu. Kõik on kenasti olemas – isegi minu soovitud suur terass ja vann. Selle viimase saamiseks pidin ma küll natuke kutsika silmi tegema, aga lõpuks oli nõus, sest mina va baltikumi külmavares rääkisin, kui mõnus oleks kuumas vannis lõõgastuda ja niisama liguneda. Aga olgu, kodu teemadel saan tulevikus veel palju kirjutada ja pajatada, siis kui päris möll lahti läheb. Enne tuleks muidugi kuskilt see sobiv maalapike leida.

Laupäeval peale EBA ei hakanud ma tagasi koju sõitma, kuna pühapäeval oli Rammsteini kontsert ja esmaspäevast teisipäevani olin kursustel ja kui algselt pidin edasi sõitma Tartusse, et ühe jutiga ära käia ka Janetiga veterinaarkliinikus, siis tänu sellele, et teisipäeval jäi anatoomia ära, sõitsin ma otse koju, ajee!

Ühelt poolt olin ma maru õnnelik, sest no viimasel ajal käin ma kodus sama harva kui kuuvarjutus ja siis see on nagu mingi ülim luksus pääseda koju. Kuigi koju jõudes valdavad mind juba hoopis teistsugused tunded ja emotsioonid. Eile ma näiteks suutsin päeva jooksul nutta mingi kolm korda ja EI, mitte õnnetundest, vaid kurnatusest ja sellest, et mul lihtsalt pole jaksu koduseid toimetusi teha, või mis kodused toimetused! Ma ei jaksa vaimselt enam inimestegagi suhelda.
See iganädalane bussidega sõelumine ja meeletus koguses ajugümnastikat on mind ikka nii tühjaks pigistanud, et kui ma ükskord koduuksest sisse vajun, siis toimub mingi meeletu pingelangus, mille tulemusel katkeb otseühendus ajuga ja mu organism keeldub mulle allumast. Ma olen nendel päevadel kodus nagu mingi esmaklassiline juurvili ning  kui uus nädal hakkab lähenema, siis mul hakkab seest keerama ja ma tahaksin endale vaikselt suhu oksendada, sest kõike seda on too much.
See viimane lõpp enne juulikuu puhkust on eriti ränk ja käin praegu Tallinnas suht viimase võhma peal ja seepärast need vahepealsed koju saamised ei mõjugi lõpuperioodil hästi, kuna inerts kaob tagant ära ja siis olengi kohe käpuli maas. Mul oleks nädalavahetusel tarvis anatoomia arvestuseks õppida, mis eeldab minult umbes 12 tunni jagu materjalide läbi kuulamist (palju ladina keelt), aga no ma pole sellist nägugi, et tahaksin hakata seda tegema. Energiat njetu. See vist mingi bioloogiline kaitsemehhanism, mis käivitub, kui organism on ülekoormatud.

Eile näiteks tahtis Joosep mulle üht YouTube videot näidata ja ühtlasi selle kohta minu arvamust kuulda, aga ma keeldusin ning siis hetk hiljem hakkasin täiesti lohutamatult nutma, sest olin endas nii pettunud, et taevas halasta, mul pole seda vähestki energiat, et inimesele enda arvamust öelda. Ja siis nii ongi, et kui ma just parasjagu meeletust vaimsest kurnatusest ei nuta, siis magan hambad laiali ja samal ajal Joosep tõmbab elamise tolmukaga üle, käib koertega päeva jooksul mitu korda väljas, korjab mustad nõud kokku, küürib pliidi ja tööpinnad puhtaks, teeb voodi üles, paneb pesu pesema, paneb pesu kuivama, korjab kuivama pandud pesu kokku, keedab mulle teekest, toob mulle linnast Steffani krevetisalatit, käib poes, silitab mu peakest, teenib meie perele raha jne. Appikene, viige palun mind kohe hullumajja! Ma tahan oma stabiilset elurütmi tagasi!

Meil on selline vaikimisi ära kirjutamata reegel, et kes viimasena hommikul voodist oma käbalad välja ajab, siis see teeb ühtlasi ka voodi ära. Üldjuhul olen selleks tegijaks mina, sest no mina olen see meie pere päevavaras, kes vabal päeval ärkab millal ise tahab ja saadab enamus päevi mööda endale meelepäraseid tegevusi tehes ehk blogides. Vahepeal leian end eksikombel ka tolmuimejaga mööda korterit ringi vuristamas, pliidi ees leemekulbikest liigutamas ja niisama mehele meelehead tegemas, no et vähemalt ükski meist jaksaks rahhi kokku kühveldada :D

Tegelikult ma alles hiljaaegu, kui ma ühel õhtul lobistasin kraanikausis nõudega, ütlesin Joosepile, et ma mõtlesin, et läheks kuskile nõudepesijaks. Joosep muidugi oli kohe kategooriliselt minu suurepärase plaani vastu ja kui uurisin, et mis see põhjus on, siis ütles: "Ma ei taha, et oma käekesi rikuksid ja pealegi me tuleme praeguste rahadega kenasti välja..."
"Kallis, aga mõtle..." üritasin ma oma juttu jätkata. "Kai, mõtle parem ise. Sa võid praegu siin kraanikausi najal särada ja olla särtsu täis, aga Sul on päevi ja isegi nädalaid, kus Sul pole lihtsalt jaksugi end voodist välja ajada... Nii et minu poolt kindel EI!"

Eks tal oli selle tervise koha pealt õigus küll, aga no millal me niimoodi teosammul liikudes ükskord jõuame selle elutoa sisustuseni!? Millal ma saan selle imeliku laiaks istutud vedrudega ja põhja alt porolooni välja pudiseva tugitooli meenutava konstruktsiooni prügimäele saata. Millal ma saan sellest rõvedast tumepruunist lauast lahti, mille sahtlid hallitavad? Millal ükskord ometigi saabub see õnnis päev, kui saan kogu selle tavaari aknast välja visata? Millaaal? Ma küll kannan igakuiselt oma hoiusele raha üle, mille ma olengi vaikimisi nimetanud "elutoa" hoiuseks, aga alles üleeile vajus korraks mu süda varvastesse (oleks mul sussidki jalas olnud, siis oleks ehk ainult sussi sääre sisse sinkinud), aga igatahes meie uunikumist pesumasin otsustas ajutiselt otsad anda.

See on tegelikult juba pikemat aega unnanud, krigisenud ja vigisenud kahtlaselt. Ilmselt ongi pesemas oma viimaseid elupäevi meie sitast pesu, aga ma ei olnud vaimselt valmis selleks, et ma pean kogu oma elutoa fondi (370 euri)uue pesumasina ostu alla matma. Need raisad maksavad ju hinge hinda.     Hea on, et meil on tarvis lihtsa inimese masinat ehk pealtlaetavat ja tavaliste manuaalsete nuppudega - need on vähe soodsamad. Mina ju tänapäevaseid uhkeid eestlaetavaid masinaid kasutada ei saa, kuna need enamus on ju puuteekraaniga. Minusugune pime ei tee selle puutekaga mitte essugi. Pärast on nii ära puudutud, et ükski inimhing ega taevane vägi ei saa sealt enam meie pesu kätte :D

Ühesõnaga, ma läksin praegu veits lappesse, sest ma ei tahtnud sugugi sisustamisest, rahast ja pesumasinast kirjutada, vaid russi mordast...

Paar hommikut tagasi ärkasime me Joosepiga koos (see eelmine lause kõlas praegu täpselt nii nagu me muidu ei ärkaks koos, aga tegelikult ma pidasin silmas seda, et tema ei tormanud kohe arvuti taha ja mina ei roomanud kööki kohvi keetma, vaid lubasime endale natuke ühist hommikust aega). Hommikune ühine aeg ei tähenda seda, et me lihtsalt oleksime selili voodis lebanud ja tuimalt lakke vahtinud ega seekord mitte ka nahistamist, vaid hoopis natuke kiusasime üksteist ja kuna Joosep kõdistas mind alatult palju, siis ma vandusin kättemaksu. Ma targa ja salakavala naisena ei reetnud oma kurje plaane, vaid alles siis, kui Joosep arvas, et kiusamine on läbi, siis naersin riukalikult ja üritasin teda kottidest kõdistada, muahaha, aga no ei läinud õnneks. Vähemalt mitte nii nagu mina seda plaanisin.

Kuid, et mul oli üldse julgust ja alatust sellist tegu üritada, hakkas Joosep mind uuesti halastamatult kõdistama. Nii me siis madistasime, kui ma järsku kukkusin üle voodi serva põrandale. No ja kuna ma samal ajal ühtlasi kõdistasin ka Joosepit, siis kukkumise hetkel andis mulle veel kogemata vopsu ja nii ma prantsatasin omakorda veel seljaga vastu seina. Joosep muidugi ehmus ja palus vabandust, aga no mul miskit hullu ei olnud, peale selle, et imelikul kombel seljale saadud vopsust hakkas mul hoopis pea koheselt valutama ja lõi olemise uimaseks. Joosep otsis igaks juhuks netist üles peapõrutuse esmased sümptomid ja hakkas neid järjepanu kontrollima.

"Nii, mitut sõrme Sa näed?"
"Lollakas!" vastasin ma selle peale naeru kihistades. Järgmine punkt ütles, et peapõrutuse korral võib esineda kõnehäiret. Selle peale pomises Joosep nii muuseas kohe järgi: "Aahah, no see on Sul nagunii..."
Järgmine punkt puudutas inimese miimikat ja kui Joosep seda hakkas kontrollima, siis käskis mul endale otsa vaadata ja kui oli sekund kaks vaadanud, siis nii muuseas ütles, et sellega on ka kõik korras - tavaline russi morda.
"Russi morda!? Russi mõrda??" korrutasin ma uskumatusest ja ise samal ajal naeru mügistades. Mul on kuri kahtlus, et Joosepis on kaotsi läinud filoloog või keeleteadlane. Vihjeks neile, kes ei jaga biiti välja, siis russ on vihje minu pooleldi venku rahvusele ja veerand Krimmi tatarlasele ja no mõrda on larf, nägu.
Ühesõnaga päeva võis korda läinuks lugeda, sest nii ilusat ja erilist komplimenti polnud ma juba ammu saanud! :D

Meie otsustasime tänavu Joosepiga üksteisele kingitusi mitte teha. Lihtsalt väljaminekuid on hetkel tohutult palju ja pole mõtet hakata tegema kingitust kingituse pärast. No et, kui cashi pole piisavalt, et soetada ilus ehe, mõnus spaapakett või mõni soovitud kingitus, et siis ostame a la kullatud prostast vidina, lähme kuskile odavasse ja räämas hostelisse külmetama või haarame peotäis testreid, mida kingikotti visata. Kui ma noorena olin sellist väiksemat sorti hilpharakas, kes kogus kõike, mis säras ja sätendas, siis enam mitte. Ma ei taha pudinat ja padinat või mingeid mõttetuid tarbeesemeid, millega mul pole mitte midagi peale hakata. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata, aga no tõesti, mida ma peaksin tegema mingi sellise asjaga, mis minu elamisse ei sobitu. Ma olen selles osas äärmiselt spetsiifilise maitsega. Kui inimene mind piisavalt hästi ei tunne ja ei tea mu soove ja maitseeelistusi, siis pole mõtet hakata mängima äraarvamismängu või loota heale õnnele, et ehk läheb täkkesse. Ei lähe, uskuge mind. Sellistel puhkudel on lihtsalt kõige targem minult otse küsida, et mida ma sooviksin ja kui seda konkreetset asja pole poes saadaval, siis palun-palun ärge hakake leiutama ja asendama seda millegi teise, kolmanda või neljandaga. Ma tahan ikka ise valida ja eriti veel, kui see puudutab kodu kujundamist. Ma tõesti ei soovi enam sajandat korda saada suvalist värvi tassi ja siis piinlikult peita see kuskile kapi kõige kaugemasse nurka, sest see ei sobitu absull meie kodu interjööriga. Mul on kindlad tassid, taldrikud, rätikud, vaasid, laudlinad, voodipesud jne. Ma olen lihtsalt hakanud soovima ja väärtustama asju, mis sobiksid pikemas perspektiivis terviklikuna meie korterisse.

No näiteks, kui meie magamistuba on helebeežides toonides, siis ma ei soovi neoonrohelist, oranži, punast või mis iganes teist värvi päevatekki. Mind ärritab, kui minu ümber on liiga palju sobimatuid värve kokku kuhjatud. Ma mõistan, kui see on taotluslik, siis see on stiilne ja isegi väga maitsekas. Aga mitte random saadud asjade puhul, siis see on lihtsalt totaalne kaos ja maitselagedus kuubis ja on minu jaoks vaimselt väsitav.

Ühesõnaga otsustasime, et paneme selle raha hoiusele, mis jääb kingituste arvelt üle ja kogume vaikselt elutoa uueks sisustuseks. Esimesena ootab välja vahetamist söögilaud, siis kapp, diivan ja üks suur korralik vaip kuluks marjaks ära. Tasa ja targu. Me oleme sellised inimesed, kes järelmakse ei armasta võtta. Täna just arutasime uue diivani ostu. Mina mõtlesin, et pool diivani rahast koguks sissemaksuks kokku ja teise osa maksaksime järelmaksuna. Lihtsalt see raha, mida ma igakuiselt kannan hoiusele, läheks järelmaksuks, aga Joosepile see mõte kohe üldse ei istunud.Nii otsustasimegi, et eks kogume siis nurgadiivani ostuks täissumma kokku ja alles siis ostame täishinnaga selle välja. Uh, nii väga juba ootan seda aega! :)

Seega see aasta panustame pigem pühade ajal kvaliteetaega ehk teineteisele. Aeg kaob vahepeal täiesti märkamatult käest ja ma ootan põnevusega pühi, et saaksime rohkem aega koos veeta.
Ma kujutan ette, kui vahva saab olema metsast kuuse toomine. Mismoodi me müttame paksus põlvini ulatuvas lumes, otsides seda õiget kuusepuud. Mismoodi me viskame end sillerdavale lumevaibale selili ja teeme maailma ilusamaid lumeingleid. Või no vähemasti mina plaanin küll teha. Joosep las saeb seni puud maha kuni mina elu eest püherdan lumes. Pärast ehime puu ja kaunistame kodu ning 24. detsembri õhtul lähme kirikusse, loodetavasti käime ka kalmistult läbi ja süütame lahkunud lähedastele küünlad, koju jõudes naudime mõnusat jõulurooga, mugime kilode kaupa mandariine, joome glöggi ja vaatame kaisus olles filme.
Aga rääkige, mida ja kuidas teie olete oma tänavusi pühi plaaninud veeta ja mida Jõuluvanalt soovite ja kas enamus kingikoti sisust on juba valmis varutud?

Ühel imelisel päeval avastas Joosep, et Python oskab driftida. No tegelikult pole see sugugi üllatav, sest kõik, mis puudutab rahmeldamist, karglemist, kepslemist, kaabedamist või mis iganes füüsilist tegevust, siis Python on selles omaette meisterklass, nagu paljudes teisteski tegevustes. Näiteks ilastamises. See tüüp ilastab umbes sama palju ja natukene rohkemgi, kui beebsu, kellel on hambad tulemas. Eriti kehtib see siis, kui keegi ainult hingab tema toidukausi poole.

Tavaliselt Python driftibki siis, kui talle toitu serveeritakse. Kuna ta süljenäärmed hakkavad koheselt tohutu intensiivsusega tööle, täpselt nagu keegi oleks kasvuhoone kastmisvoolikud lahti keeranud, siis peab tüüp ootama sel ajal kannatlikult oma pesas. Paar nädalat on siis Python sedasi driftides sööma tormanud. Selle asemel, et minna rahulikult kuus meetrit, siis driftides jookseb paljuski ühe koha peal, mis kokkuvõttes teeb läbitud distantsiks umbes 30 meetrit.

Kuna täna oli üpriski emotsionaalne päevake, siis paljud asjad häirisid ja muutsid mind tundlikumaks. Nii ma siis selle driftimise kohapealt sõna võtsingi, sest ma ei soovi, et Python künnaks meie põranda üles ja muudaks selle mingisuguseks saepurutolmuks, millega pole hiljem mitte midagi peale hakata, kas seda on palju tahetud?

"Joosep, kas Sa võiksid mitte lasta tal kogu aeg niimoodi driftida?! Vaata milliseks need põrandad varsti muutuvad!"
"Sa oled nii emane," vastas Joosep lõbusalt ja pooleldi ahastunud häälel.
"Einoh, ma võin välja ka kolida, siis saad endale sobiliku poissmehekorteri, kus õnnelikult elupäevade lõpuni driftida!"
>"Sa oled lihtsalt nii feeminus!" ütles Joosep naerdes.
Kuna mina tahtsin ka millegi enneolematu ja eksklusiivsega hiilata, siis üritasin mingisugust ägedat sõna jooksu pealt välja mõelda ja lajatasin venitades vastu: "Ja Sina oled nii meillust!"
"Mis asi ma olen?" uuris Joosep kõht kõveras naeru välja purtsatades.
"Ma ei taha seda rohkem korrata!"
"Ei-ei, ma tahan kuulda... Mingi meil... Misasi?"
"Meillust noh! Nagu "male" ehk meessoost ja "lust"lõpus, et oleks vähe uhkem kogu see värk""

Kui ööl vastu pühapäeva saime oma tuttuue segisti paika, siis ma ei tea, mis sellele Joosepi kasuisale pähe lõi (igatahes mitte mõistus), aga hommikul, kui mina veel voodis õndsas unes pikutasin, läks Aare naabrite ukse taha ja kutsus meie uut segistit imetlema. Ma vist ei pea isegi mainima, et mul tõusid absoluutselt kõik ihukarvad, mis mu kehal võib leiduda, ärritusest ja häiritusest püsti, sest mis mõttes? Kust ta üleüldse võttis õiguse minu kööki kedagi kutsuda?!

Emotsioonid laksasid loomulikult sajaga ja enam ei tulnud sellest rahulikust ja mõnusast lebotamisest voodis sooja teki all miskit välja. Seega ajasin endale kargud alla, otsisin kummutist endale miskit selga (loe: retukad ja lillelise maika). Kohe, kui naaber oli lännu, astusin ma sõjakalt magamistoast välja ja küsisin esmalt Joosepilt, et mis värvi mu retukad on (mul oli lihtsalt tarvis teada, kas see sobib mu maikaga kokku). Saades teada, et retukad on musta värvi, siis sain kinnituse, et näen piisavalt stiilne ja inimese moodi välja ja astusin otsustavalt söögilaua juurde ning kukkusin õiendama.

"Mis õigusega praegu kutsuti naaber meile korterisse? Kas endal üldse silmi on peas või vähekest kriitikameelt, kas endale ei koida veidikene, et külalisi ei kutsuta enne, kui elamine on korda tehtud. Ma pole kaks päeva saanud koristada, meie elamine näeb välja nagu mingisugune peldik ja Sa kutsud inimesed meile korterisse, tule taevas appi! Sa võid enda koju niimoodi inimesi kutsuda, aga mitte minu kööki! Ma vean kihla, et diivan on ka lahti ja voodipesu on kõik laiali, rääkimata mustadest nõudest, koera karvadest, liivast, niisama tränast. See segisti pole nii suur sündmus, et siin soolaleivapidu maha pidada. Ma olen kohutavalt häiritud ja ma olen väga kuri. Lihtsalt tule mõistus koju."

Nii ma siis vuristasin ja vahutasin seal käed puusas ja meeste kõrval seistes, nagu mingi hullunud füürer. Samal ajal Joosep silitas ja paitas mind, et ma natukenegi maha rahuneksin. Einoh, lõpuks ma rahunesin ka, aga see rahunemisprotsess oli selline, et ma läksin nõusid pesema ja koristasin siis viis tundi jutti ning siis saabus õndsus maa peale ja ma tundsin eneses rahulolu. Joosep ainult pärast küsis naljaga pooleks, et kas hommikul, kui ma oma retukate värvi kohta uurisin, kas ma tahtsin enne kindel olla, et ma näen sõimamiseks ikka piisavalt hea välja :D

Kui korraks tänasest päevast rääkida, siis ma lõin oma pealae nii õnnetult vastu aknanurka ära, et naha lõi veits maha ja muhu püsti. Kuna pauk oli päris korralik, siis ma ägisedes küsisin, kas mul on nüüd koljus mõra, mille peale Joosep vastas, et ma oleks võinud hoopis küsida, kas mul on nüüd ka mõistus :D
Lisaks ütles ta, et ta hakkab juba vaikselt seda statistikat uskuma, mis väidab, et kõige sagedamini juhtub naistega õnnetusi just köögis, sest paar päeva tagasi kõrvetasin ma veel randme veeauruga ära ja enne seda tõmbasin ma keevast veest teekotikese oma randmele. No ja enne neid väikseid äpardusi oli ju see suur põletushaavageiss. Joosep ütles, et mu teine nimi võiks olla "kuum" :D

Õhtul pugesin Joosepile sülle ja ütlesin: "Joosep, tead mis ma tahan?"
"No mis Sa tahad?"
"Ma tahan ainult, et Sinu töönurk oleks valmis, nurgadiivanit, palmipuud, rotangtooli, uut köögimööblit, vannitoa- ja magamistoaremonti ja nutiTVd"
"Ainult nii vähe tahadki?" küsis Joosep sarkastiliselt. "Miks Sa varem pole öelnud? Homme saab kõik tehtud!" :D

• Võiks olla kandiline, aga ümarate nurkadega, sest ma ei soovi rohkem end vastu lauanurki siniseplekiliseks joosta.
• Täispuidust, mitte mingi spoonitud saepurupask ja eelistatult kask. Mänd on suht välistatud, kuna sellele tekivad imelihtsasti kõik võimalikud ja võimatud täkked, ühesõnaga vääga raskesti hooldatav ja sellisel juhul peaksin ma ikka puruloll olema, kui ma võtaksin endale ühe raskesti hooldatava laua asemel teise samasuguse.
• Praegune laud on kuskil 100x80x90 (ise oma täpse silmamõõduga mõõtsin :D), aga ma sooviksin uut lauda suts laiemat ja kõrgemat, sest nüüdseks oleme aru saanud, et praegusele lauale ei mahu mitte essugi ära, eriti kui tegu on tähtpäevadega. No ja kõrgus on lihtsalt puht minu ohutuse mõttes, kuna praegune laud ulatub täpselt mulle hargivahele... Olen piisavalt sinna sisse jooksnud, rohkem nagu ei tahaks.

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.

Nagu olen varasemateski postitustes möödaminnes maininud, siis meil on avatud planeeringuga valgusküllane korter (ehh, valgusküllane kõlab minu suust praegu vist suts kentsakalt :D). Ehk et esik koos elutoa ja köögiga on enam-vähem üks suur ruum, mõningaste nurgatagustega. Põhimõtteliselt saaks alustada esikust väikeste rumbasammudega ja läbida tantsiskledes sujuvalt enamusest korterist. Avatud planeeringul on teadagi omad plussid ja miinused. Suureks plussiks minu jaoks ongi see sama valgusküllasus. Mnjah, kuigi ma valgust oma silmakestega ei taju, siis õnneks tajun seda läbi naha ja eks psühholoogiline efekt on ka kindlasti asjal juures. Kuid miinuse poole pealt tooksingi välja selle orienteerumise, sest ilmselgelt on veidi keerulisem end positsioneerida, kui ümberringi on tükk tühja ja lagedat maad. Mõni aeg peale kolimist, liikusin üpris ettevaatlikult ja käed veidi ettesirutatult enda ees. No vältimaks neid ebameeldivaid kokkupõrkeid ja eks alguses leidsingi end päris sageli kuskilt seina ja kapi ees seismas või nurgas omaette posimas, ise tajudes, et midagi nagu oleks ees... Sellistel akward momentidel Joosep alati tögas mind ja uuris, et mis ma ravitsen seal nurgas :D
Aga no nüüdseks olen täitsa harjunud, kuigi vahel juhtub ikka väikeseid möödaarvestusi. Ja täna juhtuski seesama väikene möödaarvestus. Läksin nimelt hommikul uimase peaga elutuppa tohkendama, kui äkki avastasin, et koerapuuri peal on mingisuguse veidra ufotaldrikule sarnanev metallalus. Kuna ma ei suutnud kompimise teel seda tundmatut objekti  tuvastada, siis läksin magamistoauksele Joosepilt aru pärima. Saades vastuseks, et tegu on pesuehtsa lambikupliga, mille ta öösel laest alla keeras, kuna see sitikas otsustas särisema hakata. Olles saanud rahuldava vastuse, keerasin otsa ringi ja suundusin kööki võikusid ja kohvi tegema. Tegin sammu, tegin kaks ja käis igavesti hele laksatus. Kõndisin nimelt peaga vastu esiku täispuidust kappi. Joosep kohe uuris, et mis juhtus, aga kuna mul kokkupõrke tulemusel hambad ka kokku plaksatasid, siis polnud mul suurt tahtmist kõneleda, sest kartsin, et mul pudenevad hambad suust välja. Seega tuli Joosep õnnetuspaigale kohale, et hinnata olukorra tõsidust. Eest leidis minu, kes seisis ja hoidis peast kinni. Samal ajal, kui Joosep mind lohutavalt kallistas, uuris, mis juhtus. Ägisesin vastuseks, et kõndisin vastu kappi ja lõppu lisasin: "Uh kui ebameeldiv!" Joosep naeris ja kui küsisin, et mis siin naljakat on, siis ütles, et minu kommentaar on naljakas ja siis äkitselt küsis Joosep tögades" "Miks Sa siis kapist mööda ei kõndinud!?"
"Ma ei tea...tead mul oli juba ammu kange tahtmine teada saada, et mis tunne on kõndida peaga vastu kappi..."

Frustreeriv on minu jaoks see, et kuigi kolisime suuremale pinnale ja kui Tartus, tikutopsis elades mõtlesid koguaeg, et kui vaid oleks üks kapp juures, siis mahuksid kõik asjad ideaalselt ära. Khm, aga mis nüüd siis on? Meil on kaks suurt esikukappi juures, pluss korralik suur köök koos mahukate kappidega, aga ikka on ruumi vähe. Ma mõtlen õudusega sellele, kui Joosep peab oma lapsepõlvekodust veel mõned asjad ära tooma...kuhu me paneme need??!