Aasta alguses hakkas mulle aina enam silma selline sõna nagu "squattimine". Ja aina enam vilgsatas see mõne ilusa influentseri jutu seest läbi. Esimesena kuulsin sellest Brigitte blogist, kus tal oli külas keegi Erna, Esna. Keegi, kes on meie Maarjamaa parim squattija.

Ma ausalt polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja ma teadsin sellest sama palju kui mu pooleks tunniks kaotsi läinud merisiga Pibi, ent tänu BSH teematõstatusele sain minagi grammike targemaks. Aga ainult õite pisut. Sain nimelt teada, et tegu on mingit sorti trenniga, kus mingi spetsjom kummilindiga tehakse kükke. Ühesõnaga, see oli see, mis mulle Brigitte videost meelde jäi. Ma ei saanud muidugi endiselt mitte muhvigi aru, et mis see tehnika ise on, kuna trenni ajaks pandi tümps peale ja näidati ainult kannide välkumise saatel squattimist ennast. Ilma lisaseletusteta. Vähe tolku minusugusele pimedale.

Sellepärast jättis see ka mu esimesel korral suhteliselt ükskõikseks. Sest ise ma küll ei viitsinud mina hakata googeldama, et kuidas tuleks, peaks või võiks oma tuharaid treenida, et saada ka endale ilusat pähklikujulilist peput. Ja sinna kogu see squattimine esialgu ka jäi. Aga kui sattusin Youtubest Playnupu üritust järelvaatama, kus Pedaja intervjueeris neiu Ernat, seda Eesti kõige kaunima pepuga neiut, kes väidetavalt teab squattimisest KÕIKE, ja nii tärkas minus taas see sisemine kolmeaastane ja tema uudishimu.

Nii otsustasingi ühel õhtul küsida Joosepi abi, et otsiks mulle va vaevatud hingele squattimis manuali, et ma saaksin vastused oma küsimustele. Et mida a. see õigupoolest üldse tähendab, b. milline on tehnika ja c. miks ei ole squattimine samaväärne kükkide tegemisega, mida me omal ajal koolis teha vehkisime. Kus või milles peitub salapärane spetsiifika???

Joosep, ilma taidlemata ja vastu punnimata, otsiski mulle koheselt vajalikud instruktsioonid välja ja seletas mulle videopõhjal kõik väga kenasti ära. Noh, nii et pime ka ikka aru saaks. Aga ega ma ausalt öeldes enam väga ei mäletagi, kuidas see käis. Aga minu arvates squattimisel ja tavaliste kükkide tegemisel mingit olulist vahet polnudki. Vist. Varbad pidid olema lihtsalt ühel joonel, harkseisakust alustama ja siis muudkui kükitad, hop ja hhop. Aa, õigus jah, ma ju ei jõudnudki kükitamiseni. Sellepärast ma ei saagi erinevust mäletada, sest kohe kui Joosep oli ära öelnud, et varbad peavad olema ühel joonel, siis mina hakkasin nuputama, et kuidas ma pimedana saan kindel olla, et mu varbad on tõepoolest nii-öelda ühel joonel.

Nii tuli mul geniaalne mõte. Võiks isegi öelda, et aasta mõte. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Meil on ju elutoas puidust kirst, kõrguselt mulle just paras ehk natuke üle põlve. Olles ise väga elevil ja uhke, et leidsin enda probleemile nii kärmelt lahenduse, läksin asetasin varbad kenasti vastu kirstu alumist äärt ja pärisin Joosepilt hästi entusiastlikult ja rõõmsalt: "Noh, mis edasi!?".
Joosep, kes oli kogu seda sehkendamist vaikides pealt vaadanud,uuris nii muuseas: "Kai, mismoodi Sa kavatsed kükke teha, kui Su põlved on vastu kirstu?"
Ma olin nagu... eee, aa jah.
"Mine seisa parem seljaga vastu seina", soovitas Joosep. Ja mina kepsutasingi täiesti süüdimatult üle toa vastu seina seisma, pepu ja selg korralikult vastas.
Kuid ühtäkki hakkas Joosep üle toa laginal naerma ja siis ahastunud häälel  ütles: "Kaiiii!!! Sa EI saa ju sedasi kükitada!!!".
"Aa, ei saa jah," tõdesin mina. Mõistes kõigest 30 sekundit hiljem, et minu armastav Jossu lihtsalt rämedalt trollib mind.

See siis oligi minu esimene ja arvatavasti ka viimane avalik squattimine. #puhtakaltspeast

Meil oli täna Joosepi brasnik ja just äsja lahkusidki viimased külalised. Elaminegi juba enam-vähem üle kraamitud. Ainult igavene suur virn musti nõusid on veel tarvis puhtaks küürida ja kuigi meil oli Joosepiga diil, et kui mina tegelen toitlustusega, siis ta on nõus mustad nõud ise pesema. Aga no mina ei tea, mis puhtusejumalanna minus välja lõi, aga kui viimanegi taldrik-kauss-kahvel-klaas-nuga-lusikas-tass oli elamise pealt kokku korjatud, teatasin mina Joosepile, et ma tahan ise kõik nõud ära pesta. Täitsasoojaksläinudpeast. Ja seni kuni Joosep mulle plita kütmisega boilerisse sooja vett orgunnib, mõtlesin mina tulla ja aega sisukalt ära kasutada ja rääkida teile meeste Brasiilia vahatusest.

Ei, Joosep ei saanud kingituseks Brasiilia vahatuse kinkekaarti. Jumal tänatud selle eest! Ma tahtsin tegelikult sellest meeste kubeme vahatamisest juba umbes kolm nädalat tagasi kirjutada, kuna täiesti lambist tuli see teema ühe tuttavaga jutuks. Ta teatas mulle, et tema meessoostsõber lasi teha Brasiilia vahatuse ja minu miljonivääriline reaktsioon oli umbes selline,  no kuidas seda nüüd kirjeldadagi... Ühesõnaga selline hässtii pahviks löödud ja pool heleda häälega kilgatus: "What!? Miks?"

Mitte et see peaks minu asi olema, mida keegi mees oma kubemekarvadega otsustab teha. Kui soovib, siis minugi poolest kitkugu kasvõi ükshaaval oma kubemekarvad välja või blondeerigu ära, I don't care. Kuid mind hämmastas see põhjus miks vaene mees seda teha otsustas. Ta teine pool olevat seda nõudnud. Aga milline täismõistusel olev mees läheks lihtsalt vabatahtlikult käsu peale Brasiilia vahatust tegema? No juhul, kui see pole just mehe enda suur unistus, eksole. Selles loos oli aga põhjus vägagi proosaline - enne rohkem seksi ei saa, kui kube pole beebipepu sarnaseks - pehmeks ja siledaks vahatatud. Nii ei jäänudki vaesel mehel muud üle, kui viimases lootuses minna ja lasta end kõige õrnemast piirkonnast vahaga kokku määrida ja släuhti karvadest puhtaks tõmmata. Aga ega see loodetud rohket seksirõõmu majja ei toonud. Mees endiselt kuival ja tagatipuks ka karvutu. Õnneks tegu ainult karvadega, need kasvavad vähemalt tagasi. Sellega seoses tekib aga mul küsimus, et milline femme sunnib meest midagi sellist läbi elama, kasutades selleks alatut seksimanipulatsiooni?

Aga see, mida mina jäin selle loo puhul mõtlema, oli see, et mulle isiklikult küll ei meeldiks beebipehme ja sile mehe kube. Lausa nii sile, et hea tahtmise juures võiks oma huuled tänu peegeldusele üle võõbata. See oleks nagu mingisugune arenguetapis olev poisslaps. Ma saan aru, et mida lühemad karvad, seda hügieenilisem, aga täiesti nullis...!? Fuh, ma ei tea, kui Joosep peaks mingil veidral ajukahjustuse momendil selle vahatuse endale tegema ja ma avastaksin seda alles asjatamise käigus, siis ma tõmbaksin endale kohe püksid jalga tagasi ja paluksin tal seda sama teha. Samamoodi ei fänna ma ka mingit eriti võssi kasvanud puhmakat, nii et karvu on rohkem kui varustust ja pärast on tükk tegu, et sealt "tikripõõsast" slong üles leida.

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

Eile õhtul sattus Joosep netis ringi surfates näitlejatar Shailene Woodley Youtube kanalile, kuhu on üles laetud video sellest, mismoodi noor näitsik protestib naftatrassi vastu, mis läbiks Dakota osariiki. See ei ole lihtsalt suvaline protest või vastuseis, vaid tegu on üpriski julma ja traagilise looga, mis on USAs kestnud juba kuid, kuid main stream meedia ei pööra sellele olulist tähelepanu. Ega see ei tuleks valitsusele ja investoritele kasuks ka, kui selline julm inimvastane tegu saaks meedias üle määra palju tähelepanu, sest sellisel juhul jookseks tuhanded ameeriklased Standing Rockile kokku ja osutaks samuti vastupanu naftatrassi rajamisele.

Standing Rock - see on indiaanlastele kuuluv püha maa, mida läbib Missouri jõgi ja kus sajandeid on elanud ja tänase päevani paiknevad mitmed indiaanlaste kolooniad, kuid nüüd tahetakse ehitada naftatrass põliselanike maa ja jõe alla.

Täna hommikul vaatasime veel mitmeid videosid sellest, mismoodi indiaanlased on oma püstkojad ja hütid Missouri jõe kaldale ja Standing Rockile püsti pannud ning mismoodi nad võitlevad viimase hingetõmbeni buldooserite ja politseiga, kes lasevad neile julmalt pipragaasi näkku ja ässitavad politseikoeri kallale. Ausalt, mu hing ja süda värisevad, kui ma vaatan, mismoodi indiaanlased kaitsevad vankumatult oma püha maad ja puhast vett. Indiaani mehed, naised ja lapsed - kõik on ühte kogunenud ja lihtsalt seisavad suurte mürisevate masinatega vastakuti.  Indiaanlased korduvalt ütlevad "Water is life" ehk "Vesi on elu". Ilma veeta ei oleks elu ja see on ju absoluutselt tõsi. Kui ei oleks puhast vett, siis lõppeks planeedil Maa peagi meie kõigi ilus elukene otsa. Mul isegi praegu seda siia kirjutades tuleb nutuklomp kurku.

See halastamatu võitlus on kestnud juba kuid ja kuigi esimesed võitlused on olnud indiaanlastele edukad ja buldooserid on taganenud, siis on netis olemas videosid ka sellest, mismoodi järgmistel kordadel tuldi indiaanlasi peletama, lisaks politseile, buldooseritele, pipragaasile ja koertele, koos relvastatud armeega. Sinna relvastatud armeesse kuuluvad snaiprid ja granaadiheitjad. Really!? Kas kogu see tehnika ja relvad on ikka vajalikud? Indiaanlastel pole küll vibusid ega püsse kaasas, osadel on ainult trummid ja laps kaenlas.  Miks ei võiks indiaanlased elada oma pühal maal ja las jääda see Missouri jõgi, mis on nende jaoks ülimalt oluline, puutumata. Jumala eest, kas siis nendel kahvanägudel pole tõesti mingitki kaastunnet või südametunnistust? See, et indiaanlased ei ela kuskil suurlinna pilvelõhkujas või tiheda asustusega elamurajoonis, vaid vabas looduses ja omades laagrites ja püstkodades, ei tähenda, et see pole nende kodu. Kodu nagu see ehitis, kus Sina ja mina elame, mida ei saa sõrmenipsutamise peale kokku pakkida ja mujale nihutada.

Olgugi, et kogu see sündmustik leiab aset teisel pool maakera, siis mind see tuimaks ja ükskõikseks ei jätnud. Kogu see emotsioonidemöll, mis hõlmab endas valu, julgust, tugevust, hirmu, ühtekuuluvust ja sihikindlust, mõjus mulle nii tugevalt, et ma lihtsalt hakkasin neid videosid vaadates nutma. Miski läks minus lihtsalt katki. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema nende inimeste peale, kes soovivad,et elu oleks grammikenegi põnevam ja hakkavad ajaviiteks intriige punuma. Või inimesed, kes miskipärast armastavad oma peakesi vaevata kõiksugu mõttetustega. Nagu see uute parvlaevade teema, kus tõepoolest leidus inimesi, kes tundsid siirast muret selle üle, kas kiluvõileivad jäävad ikka sama suureks või kui ei jää, siis kas hind jäetakse samaks. Ei tead, edaspidi kiluvõikude hind hoopis kolmekordistub ja reisija peab ise oma leiva kaasa võtma. First world problems!

Ma vaatan uudiseid ja loen inimeste väljaütlemisi ja pean tunnistama, et ma ei saa aru, miks nii paljud inimesed on mures sellepärast, et Donald Trumpist sai uus Ameerika president. Jah, ma saan aru, et inimesed kardavad Trumpi välja ütlemiste pärast, et kas USA ikka tõttab meile appi, kui Venemaa peaks otsustama ühel hetkel meid rünnata. Kuid mina sellepärast nii väga ei muretseks, kuna meil on endal tublid kaitseväelased, Kaitseliit ja pluss siis see riikidevaheline leping, mis kehtestab mõlema osapoolte kohustused. Inimkeeli öeldes tähendab see seda, et kui Eesti paneb SKPst 2% julgeoleku alla, siis NATO jätkab meie kaitsmist. Ja Eesti on seda lepet täitnud ja rohkemgi veel.

Reedestes uudistes näitas, et mismoodi isegi 200 ameeriklast protestisid selle vastu, et Trump sai presidendiks. Nagu päriselt? 200? Arvestades USA elanikkonda, siis see on sama hea, kui meie Joosepiga läheksime kahekesi tänavale protestima. Naeruväärne! Miks sellest üldse uudis oli vaja teha?
Lisaks, uskuge mind, kui oleks Clinton saanud presidendiks, siis oleks samamoodi tänavatele plakatitega vehkima tuldud. Ma lihtsalt ei mõista milleks on tarvis kogu aeg näidata Trumpi presidendiks saamist mingi globaalse katastroofina, nagu mitte ühtegi head asja ei kaasneks selle valikuga. Mina ootan küll pigem huviga kui hirmuga, et mis edasi hakkab saama.

Mina ei üllatunud, et Trump sai presidendiks, kuna olgem ausad Clintoni ja Trumpi vahe protsentides oli niivõrd marginaalne, et ma isegi imestan, et kuidas need poliitanalüütikud üldse julgesid nii kindlalt väita, et tõenäoliselt võidab presidendivalimised Clinton. Üldse kogu see presidendikampaania oli minu jaoks kuidagi nõutust tekitav. Pidevalt püüti Trumpi maha teha ja Clintonit ülistada. Trump on kloun ja Trump on rassist jne. Kuid keegi eriti ei kisendanud sellest, et Clinton on suurkorporatsioonide käpiknukk, Clinton kaitses kohtus lapsevägistajat, Clintoni meeskonna üks liikmest oli pedofiil jne.
On täiesti võimalik, et kuna konstantselt loobiti Trumpi sopaga üle ja tehti maha, siis ameeriklased ei julgenudki küsitlustele ebapopulaarset varianti välja käia ehk ausat seisukohta välja öelda. Või siis inimestel viskas kogu see Clintoni ülistamine üle ja andsid nimme hääle Trumpile.
Igatahes ma tahaks loota, et USA sai endale targa ja majandust hästitundva presidendi. Ja las nad keskenduvad oma riigi siseasjadele ja las nad hakkavad tegelema omaenda rahvus- ja julgeolekuküsimustega. Kaua see USA ikka tervet Euroopat jõuab kantseldada ja aidata. Natuke võime ise ka oma julgeolekuga tegeleda. Pealegi Venemaa, Hiina ja USA on niivõrd suured ja mõjuvõimsad riigid, et kui kuskil keegi peaks väga äärmuslikke võtteid kasutusele võtma, siis igal juhul keegi neist sekkub.

Kui kasutada uudisteankrute väljendit, siis tagasi Eesti uudiste juurde...
Mind üllatab hoopis meie oma valitsuse tegemised. Ma olin nõutu, kui peaminister Taavi Rõivas oli valmis enne umbusalduse avaldamist kõikidele opositsiooni ja koalitsiooni liikmete küsimustele vastused andma, kuid opositsiooni polnud saaliski. Tulid ainult kutsungi peale kohale, et umbusalduse poolt oma nupukest vajutada. Minu arvates suht nõme. Nagu mingi lasteaed. Ma mõistan, et tegu oli demonstratiivkäitumisega, et näidata oma suhtumist praegusesse peaministrisse. Mingisugune statement, aga kamoon, me ei ole enam lasteaialapsed. Kui ei suuda viisakalt ja täiskasvanulikult käituda, siis ära roni valitsusse istet soojendama. Aaa, vabandust, nad ei soojendanudgi istet, sest neid tüüpe polnud saaliski. Aga eks näis, kas Eestis pääseb võimule siis pigem vasakpoolsed vaated või mis üldse saama hakkab.

Kui keegi juhtus juhuslikult vaatama selle nädala Kolmeraudset, siis mulle pakkus tohutut naudingut Mihkel Raua suhtumine IRL ja Sotside erakonna esimeestesse. Lausa lust oli vaadata, mismoodi Raud ladus neile puid alla. Kellel jäi saade vaatamata, siis soovitan soojalt see järelvaadata. Mihkel Raua suhtumine ja olek annavad üpris täpselt minu mõtted ja oleku edasi, sest täpselt samamoodi mõtlen ja tunnen ka mina.

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.

Kui vaadata minu viimast postitust, siis võisid paljud vabalt arvata, et ma olen talveunne jäänud, kuid tegelikult asi nii hull pole. Mul on lihtsalt meeletult kiired ajad - usual thing! :D
Mõni aeg tagasi oli uudistes juttu järjekordsest kevadisest probleemist, kui inimesed hakkavad suurpuhastusi kodudes, garaažides, kolikambrites, pööningutel ja suvilates tegema, siis ühtäkki avastavad, et neil on nii meeletult palju rämpsu, millest on vaja lahti saada. No kõik tundub ju igati okei ja ega koristamises polegi mingit probleemi, vaid probleemiks on see, et mingi taunikari arvab, et maru lahe ja ainuõige koht on oma sodi vedada metsa alla. Ma isegi ei vabanda, et neid inimesi taunideks sõiman, sest ausalt ka, terve mõistusega inimesed ei tassi metsa alla oma katkiseid külmikuid, telekaid, tolmuimejaid või mis iganes muud kraami.
Nagu teate, siis minu suure kaasabiga andis ka meie tolmuimeja otsad ja mul ei tulnud kordagi pähe viia see metsa karuperele, et karuema saaks suvel tolmukotti mustikaid korjata ja karuisa saaks metalltorugajänesel üle turja virutada. Hoopis otsisin netiavarustest infot, et kuhu taolist kraami saab ära anda ja voilaa...Tartu jäätmekogumispunkt. Kutsusin Maria endale appi ja viisime tolmuka minema ning seda täiesti tasuta. Seal ei võeta mitte mingisugust rahalist tasu rämpsumaha laadimise eest, vaid olid pigem äärmiselt positiivsed, et inimene tõi oma vana kodutehnika õigesse kohta. Pärast eilset mõistan ma neid metsareostajaid veel vähem.

Kui juba linna peal ringi tuuritasime, siis läksime tõime SmartPOSTi pakiautomaadist ühe minu paki ära, mis tundus alguses nii raske, et plaanisime Mariaga kutsuda Joosepi appi, kes tassiks kasti autosse. Aga kuna Maria pole mingisugune papist tüdruk, siis vedas ise, paari puhkepausiga, kasti autoni. Kasti peal oli kirjas, et kaalub 0 kg, mille peale Maria küsis humoorikalt, et huvitav kas nad kaalusid seda elevandikaaluga või? Ma proovisin ka siis seda pakki tõsta ja see oli lausa nii null kilone, et ma oleksin äärepealt endal naba paigast tõstnud.

Mul oli täna öösel nagu kõige veidram unenägu ever ja kui ma tavaliselt...või no olgem ausad, ma pole kunagi varem oma unenägusid siia kirjutanud, siis tänasest unenäost ma pean lihtsalt kirjutama. Ma ei suuda seda endale ega endas hoida. Nägin nimelt, et mul oli laps, aga mitte lihtsalt mingi suvaline laps, vaid kollane väikemees, kes oli mega energiline ja kes oli kõigest 0,5 cm pikk ning kellel olid peas kaks  hästi nunnut mumpsikuga antenni, mis kargasid peast välja (bo-jo-jong) ainult siis, kui kollane väikemees nägi teisi lapsi. Mul oli üpriski keeruline seda kollast siplevat väikest tüüpi kinni hoida oma suurte sõrmede vahel. Hoolimata korduvatest korrale kutsumistest ei kuulanud Ta absoluutselt minu sõna ega rahunenud maha. Lõpuks ütlesid minu kui vaese ema närvid üles ja pistsin kollase lapsekese kinda värvli vahelt sisse ja laususin: "Kui Sa käituda ei oska, siis oled kinda sees!"

Järgmisel hetkel nägin, et olime Joosepiga poes oma poole sentimeetrisele lapsele standard vankrit valimas...ja täitsa tavalise beebi suurustele mõeldud kärusid. Valik oli muidugi meeletu...lausa viis identset lapsekäru oli valikus. Kõigil olid peale joonistatud arbuusid, viinamarjad ja banaanid ning külje peal ilutses suur firmakiri "Vitaminbell"...ma isegi ei tea kas antud ettevõtet üldse eksisteerib ja vaevalt see antud loos hetkel üldse oluline on...
Müüja uuris, et millist vankrit ma sooviksin oma lapsele, aga kuna ma ei suutnud nendest viiest identsest vankrist oma valikut langetada, siis lasin müüjal valida.
Veel tahtsin, et Joosep ostaks mulle teeküünlaid (10tk)m mis maksid 137,65€, kuid miskipärast polnud Ta sellise hinnaga nõus mulle teeküünlaid ostma. Wonder why? :D 
Hommikul üles ärgates mõtlesin esimese asjana "ma olen hulluks läinud"...tundub ju loogiline.

Mul on juba mõni aeg peas tiirelnud mõte, kirjutada sellest, kuidas inimesed janunevad draama ja labasuse järgi...ehk siis, ma hakkan nüüd blogilugejaid klatšima...tegelikult ei hakka ka ju, sest kirjutan sellest täiesti avalikult. Ma ei hakka siia eraldi blogisid näideteks tooma, et kus suurem ja kõvem kaagutamine ja kisma käib...lausa selline kisma, et sulgi ja teri lendab. Kavatsen pigem keskenduda üldisele dendentsile ja inimestele, kelle üks igapäevane töökohustus on blogides kommenteerimine.
Need on inimesed, kes fännavad kindlaid blogijaid, täidavad blogides ringi kolistades oma päeva mingit puudujääki või tühimikku ja samastuvad blogijaga, aga on ise nii arad või laisad, et ei kirjuta teemadel, mis neile muret või rõõmu valmistab. On ju hea ja mugav, kui keegi on põhimõtteliselt Sinu mõtted ja seisukohad juba kirja pannud ja Sinu ülesandeks jääb ainult kas kiita, laita või blogijat padulollakaks sõimata.
Kuid siis on ka teine grupp blogilugejaid, need rahulikumad (mina kuulun ka sinna hulka), kes siis loevad ja naeravad pihku, et kuidas üks kanakari, peotäis terade peale, hulluks läheb. Tavaliselt hakatakse seal kanakarjas end kehtestama ja see käib umbes sellise süsteemi järgi: kui Sa mõtled või arvad teistmoodi kui mina, siis Sa oled paberitega IDIOOT!
Selle asemel, et oma seisukohad ja mõtted oma isiklikus blogis, teatud küsimuses, rahulikult kirja panna, hakkavad mõned tibud kommentaariumisse postitama kilomeetri pikkuseid kommentaare ja seda suhteliselt anonüümselt või turvaliselt sünonüümi kasutades. Kuid andkem neile andeks ja püüdkem neid mõista, sest kogu oma frustratsioon ,vaimukus ja ainuõige tarkus tuleb endast ikka välja elada / lasta. Kui järgi mõelda, siis thank God, et kõik need kommenteerijad ei blogi, sest see oleks ühiskonna hukatus!
Teine tera on aga oskus, kuidas blogija suudab munevat ja rahulikku kanakarja nii pöördesse ajada, et oleks valmis, piltlikult öeldes, üksteist surnuks nokkima. Tegelikult pole selleks sugugi palju vaja. ..õige natuke krõbedamaid sõnu, mida ehk keskmine eestlane ei kasutaks avalikult,kirjutada kergelt ülevõlli lugusid ja voilaa. Kindel on see, et kui saabub nälg ja ikaldus, siis kanad nälga ei jää, sest blogimaastiku lisandub pidevalt juurde uusi wannabesid, kes üritavad blogimisega läbi lüüa ja seni kuni on wannabesid, on ka kanadel teri, mille kallal nokkida. Lihtsalt tundsin, et pean selle endast välja saama ja lõpetuseks tahan öelda: koerad on iga kell etemad kui kassid! Mulle meeldivad kiisu-miisud ka, aga kassi jaoks oled Sa lihtsalt üks konserviavaja...koerale oled Sa maailma parim, ilusaim, toredaim ja huvitavaim SÕBER! :)

Otsustasime täna Marikaga minna Steffani pitsarestorani, kuid paraku ainult mõtteks see jäigi. Me nimelt ei arvestanud sellise pisikese faktiga, et täna toimus Pärnu linnas tsiklite hooaja lõpuüritus. Uh, see oli nii jube ja õudne ning tekitas vahepeal tunde, et tahaks karjuda:"Miks Te teete nii?!" Mul ei ole mitte kui midagi tsiklite vastu ja isegi nende hooaja ürituste vastu pole midagi...isegi tore on koos nägijaga taolisel üritusel viibida ning kuulda ja tunda nende metalsete ratsude hobujõudu, aga miks nad peavad kõnniteealale oma ratsud vedama...miks-miks? Janet oli ka tohutult segaduses, kuna ei mõistnud miks ühtäkki jalakäijatele mõeldud alal olid mootorsõidukid, pluss meeletu hulk rahvast.
Päeva lõpetuseks läksime jõe äärde jalutama ja Pauska tegi meile siis ümbrusekirjeldust:"See siin on vana kai...", "See siin on suur kai...", "See on nüüd väike kai...", "See siin on lausa era kai...", "Siin on lihtsalt järjekordne kai..."
Koju jõudes rääkisin emale ka, et kui palju erinevaid kaisid me jalutuskäigul kohtasime, mille peale ema pani oma lausega punkti päevale...öeldes rõõmsal häälel:"Ühiskondlik kai"

Juba mõnda aega oli peas mõlkunud mõte, et peaks uue külmkapi soetama. Alguses tegime korteri omanikule ettepaneku, et jagaks külmkapi hinna pooleks ja pärast väljakolimist jätaksime uue külmiku korterisse, sest no praegune ei kannata tõesti väga kriitikat...omanik aga ei olnud sellest mõttest väga huvitatud, aga no mis seal ikka...ostsime ikkagi külmiku, sest ei ole tore, kui piim läheb 4-päeva varem vanaks, ei ole tore, kui sügavkülmikust tilgub mingisugust vett ja löga muule toidukraamile peale, ei ole tore, kui sügavkülmik mahutab ainult paar karpi liha, jääkoti ja palju-palju jääd...mis on ju nii veider, et sügavkülmas on jääd, aga tegelikult on seal tõesti isegi sügavkülmiku kohta liiga palju jääd.
Ma pole kunagi varem ise kuskilt netipoest tellinud elektroonikat jmt, kuid seekord valisime oma tuliuue külmiku 1A netipoest. Olin enda üle veel maru uhke ka, et sain kõigega algusest lõpuni ise hakkama: -
õige külmiku väljaotsimisega;
-tellimusvormi täitmisega;
-arve maksmisega;
Ja tundub, et ma tõepoolest tegin kõik toimingud õigesti kuna külmkapp on oma täies hiilguses kohal...ja seda juba enne neljapäevast keskpäeva.
Neljapäeval siis helistas kuller kell 11:23 ja uuris, et kas sobib, kui jõuab 10 minuti pärast mulle ukse taha. "Eee...ikka sobib, kuigi mul oli tarne eritingimustesse märgitud, et soovime saadetist alates kella 19-st." vastasin ma kerge hämminguga. Kuller teatas selle peale, et nemad töötavad ainult kella 16-ni. Noh, mis seal siis ikka...kuna ma ikka väga-väga ootasin oma uut külmikut, siis ma ei hakanud peenutsema, aga uurisin ettevaatlikult, et kas kuller jaksab ikka üksi selle külmiku II-korrusele tarida, mille peale sain vastuseks, et nemad ei tegele kauba üles vedamisega. "Aga see oli mul tarne eritingimustesse märgitud, et külmik oleks tarvis II-korrusele viia ning seda suhteliselt ebamugavast ja kitsast keerdtrepist..." selgitasin asjalikult. Aga kuna ma olen ikkagi hea inimene, siis ma ei sundinud kullerit selleks ega tekitanud Talle isegi süümekaid oma kurva näo tegemisega, vaid jätsin, hea naisena, külmkapi vedamise Joosepile (a)
Kui külmkapp oli natuke üle poole tunni jõudnud oodata trepikojas, saatis 1A internetipood mulle e-maili kell 12:04 (kopeeritud tekst):
"Tere, Kai *****!

Hea meelega teavitame, et Teie tellimus on välja saadetud!

Tellimus toimetatakse Teie poolt valitud aadressile DPD Eesti poolt järgmisel või ülejärgmisel tööpäeval. DPD Eesti võtab Teiega ühendust, et kokkuleppida täpsem kohaletoimetuse aeg.

Palume pöörata tähelepanu sellele, et juhul kui toimub 3 ebaõnnestunut kohaletoimetamise katset siis tagastatakse kaup www.1a.ee kontorisse aadressil Kohila 2a, Tallinn."

Muigasin ja kustutasin e-kirja ära, kuna mul oli juba ju külmik trepikojas... Natuke hiljem (kell 15:40) saatis 1A mulle igaksjuhuks ka SMSi järgmise sisuga:
"DPD kuller toimetab Teile paki kuupäeval 22. 08. 2014, kell 14:35-15:30. Kättetoimetamise kuupäeva muutmiseks sisenege www.1a.ee koodiga ****."

Jah, tänan! Ma ei soovi kuupäeva muuta...mul on külmkapp JUBA KOHAL!!!

Mnjah...ja siit tuleb veel kolmaski teade:
"Tere, Kai *****

Teie tellimus on teele saadetud, kaup saabub Teien 2-4 tööpäeva jooksul!