Okei, kas teate ka, kui mitmendat korda ma antud postitust alustan? Ega vist. No umbes 57 korda olen algusread ära kustutanud, kuna mulle tundub, et ma ei oska või ei suuda neid õigeid sõnu leida, kirjeldamaks neid emotsioone ja miljoneid mõtteid, mis on mul viimased nädal aega peas kedranud.

Tean, et paljud minu lugejad imetlevad minu elurõõmu, positiivsust ja seda kurikuulsat musta huumorit, mida ma ikka ja jälle oma pimeduse üle viskan ning mis on minu jaoks toiminud icebreakerina, aga järgnev postitus tuleb täiesti emotsiooni pealt - rabe ja toores, täpselt nii nagu ma end praegu tunnen. Kuid ärge laske end ära ehmatada minu emotsionaalsusest ja paanikast, justkui see oleks nüüd #seetundlikteema, mida minuga suheldes tuleks vältida - kindlasti mitte! Ma olen endiselt seda meelt, et suhtun ka edaspidi oma pimedusse yololt ja kompleksivabalt, sest mulle meeldiks mõelda, et sõna "pime inimene" pole ainus mind iseloomustav sõnapaar.

Kui korraks minna tagasi sellesse aega, mil ma kaotasin oma nägemise (kes pole veel minu looga kursis, siis saate lugeda siit, kuidas ma jäin pimedaks vol. 1 ja kuidas ma jäin pimedaks vol. 2
), siis ma endiselt tunnen, et minu jaoks polnud pimedaks jäämine maailma lõpp, musta auku langemine või midagi muud sellist. Jah, mul on omad momendid, kus ma tunnen kurbust, pettumust ja aeg-ajalt isegi frustratsiooni, sest ma olen siiski inimene, mitte robot. Õnneks ma ei tunne neid tundeid siis, kui ma ise milleski feilin või satun piinlikusse olukorda, aga aeg-ajalt viskab küll rihma maha, kui olen andnud endast parima ja siis tuleb keegi ninatark ja kukub näägutama, et miks sedasi tegid, teistmoodi oleks saanud palju paremini jne. Nagu halloo, tee siis palun ise, kui minu tehtu ei sobi või jaga siis näpunäiteid, kuidas järgmine kord teha paremini, eksole. Vinguda oskab meist igaüks.

Ookei, ma tunnen, mismoodi antud post juba praegu vaikselt metsa poole kisub, sest ma ei suuda isegi ühes teemas püsida...

Ma ütlen ausalt - viimased nädalad on olnud minu jaoks paras rollercoaster. Ma käisin nimelt kuu alguses silmakirurgi vastuvõtul. Ega ma muidu poleks sinna roninudki, aga no see töövõime uus hindamissüsteem nõuab seda, et arst kinnitaks, et ma pole vahepeal ikka veel mingi imeväe läbi nägijaks hakanud. No nüüd võite täiesti kindlad olla, et EI OLE, sest teate mis mulle öeldi? No eks pealkirjast võisite juba aimata. Kirurg vaatas mu silmi ja tõdes, et minu vasaku silma võrkkesta verevarustus on tänu retinopaatiale halb, väga halb. Lausa nii halb, et enamus veresooni on valged, mis näitabki verevarustuse puudumist. Ma ausalt öeldes polnud valmis selliseks uudiseks ja ma tunnistan ausalt - ma kardan!

Loomulikult oli mu esimene küsimus oftalmoloogile, et mida see mu silma jaoks tähendab ja vastuseks sain, et mitte midagi ja pole tarvis muretseda. Esialgu rahustas saadud vastus mu maha, kuid alles hiljem hakkasin mõtlema ja mul tekkis kerge deja vu tunne, sest täpselt 10-aastat tagasi, täpselt selles samas kabinetis, ütles teinegi silmaarst mulle seda sama "Pole tarvis muretseda!" ja dadaa - kolm kuud hiljem lõpetasin ma pimedana. Nii et, kes saab kinnitada, et seekord ei lähe samamoodi ja seda mitte muretsemise juttu rääkige palun mu vanaemale, eksole.

Ma mõistan, et ega arst ei tohigi patsienti oma oletuste ja juttudega enneaegselt paanikasse ajada, aga teatav avameelsus ei teeks paha, sest praegune teadmatus on põhjustanud vastupidise olukorra ja tekitanud minus mustmiljon küsimust: kas see tähendab, et kui mu silm otsustab lõplikult kraanid kinni keerata, kas mu silm hakkab kärbuma? Kui hakkab kärbuma, kas see tähendab silma välja lõikamist? Kui silmad on paarisorgan, siis kui palju see mõjutab teist silma ja kui suur on võimalus, et mõlemad silmad lõigatakse välja? Kui mu silmad lõigatakse välja, kas ma mahutun selle protsendi hulka, kellel organism võtab omaks proteessilmad? Jeebus küll, kui elurõvedalt see kõlab! Kui mul on piisavalt pappi (mida mul kahjuks ei ole), siis kas ma saan endale valida meelepärase silmaiirisega klaassilmad? Näiteks rohelised, helesinised või hoopis rohekad-lillakad või mitu komplekti, no iga outfiti jaoks erivärvi? Kui öeldakse, et silmad on inimese hingepeegel, siis kas koos minu originaalsilmadega lõigatakse välja minu hingepeegel? Tean, et kõik need tunded ja küsimused, mida ma oma peas ketran, need on teadmatuse vili ja teadmatus on hirmu kasvulava, aga no päriselt. See on nüüd küll mingi level miljon ja pimedaks jäämine kahvatub kõige selle kõrval.

Okei, ma pean vist minema ja tegema endale ühe rahustava kummelitee, sest muidu mu pea plahvatab nende mõtete all. Igatahes teadke, et kui lähima paari aasta jooksul peaks asi selleni jõudma, siis ma ei garanteeri, et ma olen sama tšill ja teen kohe järgmisel päeval peale oppi Facebooki laivi ja demon kõigile oma uhkeid silmakoopaid ja leelotan, et kõik on väga OK ja läheks iga kell uuesti sellisele opile. Hahaa, ma ei tea miks, aga ma hakkasin praegu mõtlema oma pimedusega seotud äpardustele ja kui ma peaksin ühel ilusal päeval saama klaassilma(d), siis on ju oht, et ma kaotan need ära või kui hakkan seda proteesi puhastama ja see libiseb mu käest põrandale, siis Janet arvab, et tegu on palliga ja jookseb rõõmsalt "minu silm" hambus mööda elamist ringi. Okei, nüüd läks küll veits lappama.

PS. Kui silmakirurg visiidi lõpus nentis kurvalt, et kahjuks ei saa mind nägemise osas aidata, siis ma täiesti siiralt vastasin: "Aa ei, ma olen praegusega väga rahul!" :D Antud lause võttis isegi tohtri muhelema :D

PSS. Eem, ma lugesin praegu oma posti läbi ja no anna kannatust. Ma ise olen tegelikult päriselt ka mures oma silmade pärast ja kardan, et mu mitte toimivad silmamunad lõigatakse peagi välja, aga ikka ma suudan kirjutada oma hirmust ja paanikast läbi musta huumori. Mis mul viga on või kas mul üldse ongi midagi viga? Kas see on mingi psühholoogiline kaitseefekt või ma olengi selline või mis asja? Ühesõnaga selline ma olen - võtke või jätke! :)

Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama.  mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

Minu jaoks on maailma kõige kõhedusttekitavamad ja hirmuäratavamad kohad keldrid. Vahet pole millised, sest kelder on kelder. Aga kõige-kõige hirmsamad on minu meelest siiski need Ameerika filmides esinevad keldrid. No teate küll, need, mis asuvad majas sees ja siis teed lihtsalt ukse lahti ja siis vahib Sulle vastu mingi eriti järsk kivitrepp, kust kõnnid siis alla keldrisse. Uh, mul ajab isegi praegu see jutt judinad peale. Ja alati, kui filmis on mingi imelik hääl või müra, siis see tuleb alati raudpolt kindlalt keldrist ja loomulikult läheb peaosaline ülekere värisedes ja infarkti äärel, aga siiski vapralt, asja uurima... Kus on mõistus? Miks ei võiks haarata mobla ja majast põgeneda ja samal ajal helistada päästeametisse? Ikka vaja ise minna müsteeriumit lahendama. Ja mis on vääriline tasu sellise vapruse eest? Eluaegne trauma, eluksajaks vigane või surm.
Nonii, nüüd läks veits teemast kõrvale, sest noh tegelikult ei tahtnud ma keskenduda Ameerika majakeldritele ega filmidele ja isegi mitte sellest ei tahtnud rääkida, et kui rumal või vapper keegi on. Vaid tahtsin rääkida teile hoopis meie kortermaja keldrist ja oma foobiast. Meie kelder on nagu kelder ikka ja kiituseks ütlen, et see on üpris korralik ja õnneks ei vii keldrisse ka mingit kilomeetrist treppi. Kuid hoolimata selle korralikusest vms, siis no ei kisu mind sinna üksi minema. Kahel korral olen Joosepiga käinud ja siis on ka nii, et Joosep peab kogu aja mult käest kinni hoidma või kui peaks keldrist enne lahkuma, nii et mina peaksin ukse viimasena sulgema, siis konkreetselt satun paanikasse. Mul on lihtsalt koguaeg tunne, et kui ma hakkan keldriust kinni tõmbama, siis tuleb out of nowhere kellegi kummituse käsi ja haarab mu käest kinni või siis ei lase lihtsalt kiusu pärast ust kinni panna vms. Sest noh kummitused võivad ju vahel pahatahtlikud olla...
Ma isegi ei arva, et see foobia oleks kuidagi mu nägemisekaotusega seotud, sest mäletan, et ka lapsena ma pelgasin rõskeid ja hämaraid ruume. Võib-olla ma saaksin siis oma hirmust üle, kui mul oleks oma lihane laps, keda vaja kaitsta ja kellele olla eeskujuks jne, aga seni kuni mul pole sellist motivatsiooni, siis kardan südamerahus edasi. Kusjuures sattusin sel teemal alumiste naabritega suhtlema ja siis naabritüdruk ütles, et tema nägi ükskord keldris kummitust, et mingi vanamees, pika halli habemega istus kolme jalaga taburetil... Mnjaah, nüüd ma tahan veel vähem sinna keldrisse minna.
Kuigi olen mõelnud ka nii, et isegi kui mõni kummitus tahakski mind ehmatada, siis see tal väga hästi ei õnnestuks. Sest näiteks oletame, et hakkan duši alt välja tulema, lükkan dušikardina eest ja siis mulle vahiks kummitus vastu... No nägija ehmataks taoline nägemus kõrvitsaks, aga mina oleksin sama tuima ja ükskõikse näoga edasi, nagu seal poleks kedagist ega midagist. Siis saaks hoopis kummitus tünga :D See mõte mulle isegi meeldib. Aga ainult senikaua, kuni kummitus ei proovi hakata oma kohalolekust kuidagi teistmoodi märku andma...
Mida teie kardate?

PS. Mõtlesin jupp aega, et no mida sellise postituse pealkirjaks küll panna ja siis küsisin Lindalt ideid ning tema soovitus oli järgmine "Kelder on nagu mu kaksikõde, mõlemad oleme pimedad ja õudsad".

• Meil pole ilmselgelt nii palju pappkaste, kui meil on kola
• Kuna mina olen see, kes tegeleb uues korteris asjade lahtipakkimisega ja nendele koha leidmisega, siis pole mul nende siltidega väga midagi peale hakata. Ja iga karbi ja kotiga joosta Joosepi juurde, et uurida, mis sildil kirjas, siis esiteks on see mõttetu ajakulu ja teiseks saadaks Joosep mu üsna pea pikalt :D  

Seekord sai siis postitus sellise pealkirja, kuna tegelikkuses tahtsin hakata kirjutama, et millise huvitava maitseelamuse ma eile sain ja seda täiesti kogemata. Kuid kui pealkirja mõtlesin helistas Maria ja ütles: "Kuule ma mingi 10 minuti pärast jõuan Sinu juurde." Mul oli selline face screaming in fear nägu peas ja süda vajus varvastesse. Hakkasin kärmelt peas oma kalendrit läbi lappama, jõudmaks selgusele, et kuhu ma täna minema pidin. Aga kuna minu otsingumootor tulemusi ei andnud, siis küsisin Marialt otse, mille peale vastas täiesti rahulikul häälel: "Ma pidin ju Sulle maikellukesi tooma...tahad ju veel ikka?"
Uh, kivi langes südamelt, kuid Maria sai pragada, et ärgu tehku mulle sellist šokiteraapiat, mul tõepoolest vajus süda varvastesse (varvastesse sellepärast, et mul polnud ju saapaid jalas, mille sääre vahele saaks süda vajuda). Aga ma sain nüüd oma maikellukesed kätte, asetasin need oma öökapile ja olen nende imelisest lõhnast seitsmendas taevas..

Kuid nüüd asun õige asja kallale, selle asja kallale, millest tegelikult tahtsin kribada (enne kui Maria oma lilledega sisse sõitis :D). Nagu mul ikka juhtub ja mul ei juhtu asjad sellepärast, et oleksin koba...hell no, vaid kuna näen "sutisuti" halvemini kui tavalised inimesed. Tegin eile enneolematu avastuse. Hakkasin endale tegema oma lemmikteed, no ikka seda karamelliteed mee ja piimaga. Nagu ikka, valasin vee tassi, pistsin teepakikese ka sisse ja ootasin ning kui olin oma sisemise kella järgi piisavalt oodanud, siis võtsin pakikese välja ja viskasin minema. Kui hakkasin mett teele lisama, siis äkitselt tungis mu ninna piparmündilõhn. Alguses mõtlesin, et see ei saa olla piparmünt, sest mul on ju karamelliteepakikesed eraldi klaaspurgikeses, aga korduval nuusutamisel sai selgeks tõsiasi, et tassis oli siiski imelikul kombel piparmünt. Esimese reaktsioonina ohkisin, teise mõttena kaalusin tee ära valamist ja uue tegemist, kuid jäin kolmandale mõttele truuks ja viskasin valmis piparmünditeele karamelliteepakikese sisse ning ootasin veel mõned minutid, lisasin mett ja piima ja voilaa. Ma olin tegelikult täiesti valmis, et sellest tuleb suht joogikõlbmatu solk, kuid täiesti vastupidi - see oli üleootuste hea, peaks ütlema, et lausa võrratult hea. Täna hommikul tehes endale jälle teed pistsin juba teadlikult kaks pakki tassi ja nautisin jälle piparmündi-karamelliteed mee ja piimaga. Nüüd siit edasi tekkis mul mõte ja ettepanek kõikidele teemagnaatidele, Te võiksite teha uue teesordi, sest see oleks sensiatsiooniline uudistoode ja paljud ostaksid, vähemalt mina ostaksin küll. Aga võib-olla on selline tee juba ammuilma meie poelettidel olemas, aga vaid mina rumal pime inimene ei tea sellest midagi...kui nii, siis võite vihjeid jagada.
Maikellukesed

Üle pika aja oli täna lihtsalt imeilus ilm, tahaks kirjutada päev, kuid ei saa, sest minuga juhtus midagi sellist, mida pole minuga varem juhtunud. Hommikul saime Gerliga kokku, et ühiselt koos minna Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu üritusele, kuhu meid juba ammu oli väga oodatud. Mina tahtsin muidugi enne käia Kassikausist läbi, et koerad saaksid enne pikka päeva veidi omavahel mürgeldada...but be careful what you wish...sest kohe, kui Janet rakmetest vabaks sai, lendas Ta nagu püssikuul minema ja hakkas oma kurikuulsaid ringe tegema ning suurest õnnest tuli ja hüppas ka mulle märgade muruste käppadega peale "wiiii, vaata ma olen niiiiiii õnnelik". Noh, mis seal siis ikka, kandsin terve päeva oma värskelt tuunitult, ainulaadseid ja moekaid käpatempliga pükse uhkusega - kellegil teisel ju ei ole.
Kui toda üritust iseloomustada, siis kasutaksin sõna omamoodi omapärane, sest seal olid vanemad naisterahvad ja kõigil neil oli mingisugune puue. Kuid kuna mina ei näe (endiselt), siis ma ei saanud kohe pihta, et mis kellegil viga võiks olla. Olnud istunud seal tunnike hakkas pilt vähe "selgemaks" tõmbuma. Ühtäkki tajusin, et keegi annab Janetile midagi süüa ja ma kohe keelasin seda naisterahvast, kui Ta äkitselt hakkas end paaniliselt kaitsema: "Ma-ma ei teinud midagi...seal oli nööpnõel maas ja ma-ma tahtsin seda üles võtta, aga ma-ma ka-kartsin ja siis ma mõtlesin, et kas võtan, sest koer vaatas mind ja ma-ma arvasin, et võib-olla Ta ha-hammustab mind ja siis ma nägin, et natuke on munavalget maas ja koer sõi seda. Ma.ma ei annaks koerale midagi, seal oli ainult nööpnõel maas...ma ei anna midagi, ma tean, et ei tohi anda. Ma ainult tahtsin nööpnõela ja siis ..."
Ma kuulasin vaikides toda jutuvada, kuid mingi hetk muutus see n-ö taustamüraks ning otsustasin lihtsalt jälgida ise Janetit hoolsamini, kui hakata siin inimesele oma nõudmistega ärevust tekitama (ilmselgelt oli tegu mingisuguse ärevushäirega). Veel oli üks omamoodi vahva ja humoorikas proua, kes armastas kõigile, olenemata teemast, öelda: "Ära Sina tule mind õpetama! Mina tean kõike!"
Olles kokkuvõttes istunud üritusel ligi kolm tundi, hakkasime end tagasi kodu poole sättima. Jalutanud koduteel juba mõnedsajad meetrid,hakkasin ma mingi hetk tajuma, et mu veresuhkur on suht kiiresti langemas, kuid kuna koduni oli üle 1,5 km jäänud, siis oletasin, et vaikselt tiksun koduni välja küll...oletasin valesti ja päris koduni ikka ei tiksunud küll. Üht äkki hakkasid mul põlvedest jõnksatused läbi käima...no umbes sedasi, et kui keegi virutab Sulle oma põlvega Sinu põlveõndlasse. Hõikasin Gerlit ja ütlesin esimese lausega: "Mul on väga halb...veresuhkur on väga madal...mul vist hakkavad krambid..."
Gerli talutas mu ühele majatrepile istuma ja ma üritasin oma kotist leida magusat, aga peale ühe näruse kommi ei leidnud ma midagi. Käed vahepeal vappusid ja olid täiesti jääkülmad ja niisked. Ma ei adunud enam praktselt midagi, et kus on mis tänavad, kus on kodu ja kus ma üldse olen. Tajusin ainult kerget hirmu ja tugevat abituse tunnet. Gerli helistas oma tütrele, kes ruttu jooksis kommidega kohale, närisin peotäis komme ära, natuke istusin ja siis koperdasin käevangus kodutrepini. Kui praegu minult küsida, et mismoodi või millist teedpidi tulite koduni, siis jääksin ma vastuse võlgu.
See oli ikka päris hirmutav kogemus, mul pole mitte kunagi varem nii olnud, et ma olen kodust nii kaugel, poodi läheduses pole, kotis magusat ka mitte ja juba käivad krampide eelsed tõmblused. Tänu Jumalale, et ma polnud üksi ja et abi saabus nii ruttu.

Pärast sellist hüpotamist vajan ma tavaliselt mingi päevakese kosumist, kuid kuna olime Mariaga tänaseks kokku leppinud koertega jalutamise ja ilm oli ka täiuslik, siis läksin ikkagi jalutama ka, kuid olles seekord targem, pistsin kotti terve paki komme ja avastasin, et mul oli päeval siiski kaasas olnud ka 0,33 l Cappy apelsinimahl, mida ma oma nõrkusehoos ei suutnud kotist leida.
 Igatahes alguses läksime jällegi Kassikaussi, siis seal tulid kaks noort ema  koos oma väikelastega ning paitasid Janetit ja Petrat, siis liikusime edasiSupilinna poole, siis Lodjakojani, siis mööda Emajõeäärset kallast Kroonuaia sillani, kus kohtasime uuesti sama noort ema lapsega, kes oli Kassikausis, kuid seekord otsustas Janet lapse pirukast mööda minnes ampsu võtta. Kusjuures see oli nii üllatav minu jaoks, kuna Janet pole mitte kunagi varem midagi sellist teinud...aga eks vanusega tulevadki igasugu veidrused. Lõpuks ronisime veel mööda Toomemäge üles, siis alla ja siis koju. Uh, minu tark sammulugeja andis päeva lõpuks teada, et ma olen täna 9,09 km kõndinud, mis teeb üle 13 000 sammu.

Eile ärkasin peavaluga, läksin magama peavaluga ja täna hommikul ärkasin...peavaluga. Ilmselt ei erine tänane magamaminek eilsest, sest see pasunakoor ikka veel undab mu peas...mingisugune grande final concerto. Õnneks oli selles tänases hommikus midagi head ka - šhokolaadikook. Kuna ma olen terve nädala Janetiga kahekesi, siis põõnasime voodis veidi pikemalt. Mingi hetk helistas Maria, kes pakkus, et toob mulle tükikese enda kätega meisterdatud tooršhokolaadikooki. Mis muide oli üllatuslikult imemaitsev ja võin julgelt 10-st punktist anda 9.Ise oleksin ma ainult lisanud veel pistaatsiapähkleid, aga no see maitse asi...ma olen lihtsalt suur pähklisõber.
Kui Maria koogitükikesega alla jõudis, siis võtsin ühtlasi ka Janeti kaasa, kuna mõtlesin, et kui juba õue lähen, siis lippan ka Kassitoomelt läbi. Janetile ma rakmeid ja jalutusrihma esialgu peale ei pannud, vaid lasin Tal vabalt ees trepist alla joosta. Olles tippinud poolele trepile, tabas minu kõrva veel üks heli. Ma nimelt kuulsin, kuidas n-ö naaber kannatlikult minuga samas rütmis, minu selja taga, astus trepist alla. Oeh, see on nii ebameeldiv tunne, kuna esiteks on üldse imelik kuidagi olla, kui keegi Sulle kuklasse hingab ja teiseks, oli see veel kuidagi niii creepy, sest ma ei kuulnud üldse seda hetke, millal naaber korterist väljus. Pluss oma sellise ebakindluse annab ka see, et elame puumajas, trepikoda on selline hämar (vist...vähemalt mu keha tajub seda hämarana), see keerdtreppi meenutav konstruktsioon on eritasapinnaliste astmetega, ilma käsipuuta ja kitsas.  Kuid jõudsin lõpuks alla, avasin kerge paanikaga trepikojaukse, astusin kärmelt õue sooja päikese kätte ja seal oli juba Maria. "Jess, ma olen päästetud!" mõtlesin ma oma peas. Väikese kõhklusega jätsin trepikojaukse lahti, sest oleks ju imelik naabri nina ees uks kinni lüüa, aga keda ei olnud, oli naaber. Mnjah, hetke pärast selgus ka tõde. Ma olin hoopis oma närve rikkunud ja kulutanud tühipalja koera jalutusrihma peale, mis lohises mööda trepiastmeid mulle truult järgi.

Kuna minu sõpradele meeldib mind meeles pidada huvitaval kombel just nendel hetkedel, kui nad näevad miskit seoses pikkade ja / või lühikeste inimestega, siis võin ma suht kindel olla, et peaaegu alati, kui koperdavad järjekordselt mõne sellise pildi otsa, siis saadavad mulle pildikirjelduse ja teksti. Muig, selle lause esimene pool kukkus nüüd kuidagi nii välja, et ainult siis olen ma sõpradel meeles, kui saab minu pikkuse üle jälle naerda :D
Sellised naljad on mega head ja muudavad päeva rõõmsamaks ning mõtlesin jagada siis tänast tarkusetera, mis oli mulle FB-sse postitatud koos pildi kirjeldusega (üritan pildi ka sebida).
Pildi kirjeldus: pilt mingisugusest ameerika telesarjast (võibolla Full House). Tekst üleval ääres: When i'm with my tall friends. Tekst pildi alaääres: wait for me i have little legs.

Kusjuures mu õde on 154 cm pikk ja mina 158 cm, ehk  4 cm pikem, aga Tal on 2 cm pikemad jalad. Lihtsalt huvitav fakt! Eniveis, mul tekkis mõte natuke otsida ka pikkade inimeste nalju ja leidsin sellise vahva lehekülje, kus on andekaid vastuseid sellistele küsimustele, mida kiputakse esitama siis, kui oled pikk ja kui vahvasti saab neile vastata. Mind ajasid igatahes küll naerma :D
When you’re asked “Do you play basketball” (or volleyball or other sports”
– No, did you play miniature golf?
When you’re asked to get something from the top shelf
– Sure, but could you also get me something from the bottom shelf
Või näiteks leidsin pimedate ja pikkade inimeste vahel sellise sarnasuse, et inimesed kipuvad, lisaks pimedatele, ka pikkade inimestega valjemini kõnelema ja siis on nad endale T-särgile välja mõelnud sellise lause: – Yes, I can hear you – I’m tall not deaf.